Uudised

Presidendiotsing aastal 2021

Kes küll saaks me riigipeaks,
meie elu muudaks heaks,
õuele meil' õnne tooks,
Eesti põlve uueks looks?

Nii kogu Eesti murdis pead
ja otsis kandidaati head,
pea imenaist või imemeest,
kes elaks-sureks Eesti eest.

Hulk austajaid on Kersti-mimmil,
kes üsna kena ja ka trimmis.
Tal poisipea, mis hästi pöetud,
ent iseloom on ülesköetud.

Osa jälle valiks Hennu,
kes teinud võimsa tähelennu:
pioneerijuhist alanud karjäär,
sel puudub eetikabarjäär.

On Tarmo kolmandate kandidaat,
tal elumerel eal ei upu paat.
Mees stoiline, ei häiri teda solin.
Kurb vaid, et saatmas kellukolin.

Sai presidendiks Alar Karis.
Poliitkartell ta pukki taris.
Tark mees, ja üldse mitte kõhn,
ent juures tal on mördilõhn.

Kartell on valikuga rahul.
Ka Karis ise pole pahur.
Teeb nalja, lausa patsu lööb.
Vaid rahva hinge nukrus sööb...

Mil kord saame riigipea,
kes ennekõike oleks hea
just  m e i e  riigile ja tõule,
mitte aga  v ä l i s jõule?!... 

Tõnu Kalvet

Valminud 31. augustil 2021 kl. 16.02.

© Tõnu Kalvet

Sinu valik: kas mask või rohepööre

Rahvatarkus „kes kahte jänest taga ajab, ei taba ühtegi” kehtib endiselt

„Võidad sekundi – kaotad elu!” Sellise kirjaga, väga ilmeka pildiga plakat oli Nõukogude Eestis väga paljudes raudteejaamades. Igatahes minu lapsepõlves (1970–80. aastail) küll. Hoiatuse mõte oli selge: kahte head korraga ei saa.

Sama (sund)valik on ka meil nüüdis-Eestis: kas maskikandmine või rohepööre. Sest üks välistab teise.

Rohepöörde üks olulisemaid eesmärke on vähendada inimeste keskkonnajalajälge. Selleks tuleb igati vähendada igasugu prügi teket. Maskikandmine seevastu on aga hoopis loonud juurde uue, vägagi ulatusliku prügistamisliigi.

Iga päev lisandub inimkonna tavaprügile tohutul hulgal tavatut prügi – nii-öelda koroonavastaseid maske. Üsna palju neist visatakse lihtsalt kuhugile maha. Vägagi arvestatav hulk maske on aga selline, mis looduses niisama lihtsalt ei lagune.

Tõsi, suurem osa maske leiab pärast kasutamist küll tee prügikäitlusse, ent on sellegipoolest nii käitlejaile kui ka loodusele lisakoorem. Nii ajaline kui rahaline.

Koroonakriisi ajal on saanud tagasilöögi paljude majandusharude paljud ettevõtted. Riikidel on tulnud neid riigieelarvest toetada. Kõik see on tähendanud lisakulu. NB! plaanivälist lisakulu. Edukaks rohepöördeks on aga arvel ju iga sent. Sest rohepööre on kõike muud kui odav lõbu.

Rohepöörde hind

„Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise hind on nii kõrge, et parem on sellele mitte mõelda. Siiani on tehtud ainult üks uuring, mis püüab arvutada kliimaneutraalsuse saavutamise hinda – 2019. aastal valminud kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs.

Jõuda kliimaneutraalse Eestini aastaks 2050 on tehniliselt võimalik ja strateegiliselt tarkade investeeringute korral pika aja jooksul ka tulutoov. Selleks tuleb aga perioodil 2021–2050 investeerida 17,3 miljardit eurot, sealhulgas valdav osa erasektoril,” kirjutab tänavu 16. augustil „Eesti Päevalehes” ilmunud arvamusloos ettevõtja Anu Kull.

Vastutustundliku (sund)valik

Sellises olukorras seisabki iga vastutustundlik inimene tõsise valiku ees: kas toetada oma teguviisiga maskitootjaid ja nende käepikendusi poliitikute hulgas, lükates nõnda kaugemale rohepöörde eesmärkide saavutamise, või loobuda lisaprügi tekitamisest ja anda selgi moel oma tõhus panus rohepöördesse?

Viimase pooleteist aasta kogemus näitab veenvalt, et maskikandmise ulatuslikkus pole mõjutanud ühiskondi märkimisväärselt. Viirused levivad omasoodu, nende tekitatud laibakuhje pole aga Eestis ega mujalgi me kultuuriruumis. Teame nüüd, et nakatumine ei võrdu haigestumisega. Ja et surmalemääratut ei suuda päästa mitmegi maski ööpäevaringne kandmine.

Kui loobud maskikandmisest, saab sellest kahju vaid maskiäri. Kui loobud aga rohepöördest, siis saab kahju kogu planeet.

Kahte jänest korraga tabada ei saa. Ise valid, kumba eelistada – kas maskiärikaid või me koduplaneeti.

Ehk siis: mask=sekund; rohepööre=elu.

Tõnu Kalvet 

Päevalehes Postimees 27. augustil 2021 ilmunud kirjutis oma täispikal kujul.

© Tõnu Kalvet 

 

Mereuurija Tarmo Soomere käitus sotsidega mereolendina

Mõiste „poliitkameeleon” on me sõnavaras olemas juba üsna ammu. Sellega tähistatakse isikut, kes vahetab värvi (loe: seisukohti) just nii nagu talle parajasti kasulik.

Ent nagu teada, kasutatakse seda mõistet elukutselise poliitiku kohta. Selle kohta, kellele „tõe suhtelisus” on sama loomulik kui hingamine.

2021. aasta Eesti presidendivalimistel kandideerida tahtva Tarmo Soomere kohta seda mõistet kasutada ei saa. Sest tema pole poliitik, vaid on hoopistükkis teadlane. Eesti üks paremaid mereteadlasi pealegi. Ometi kasutas 3. augustil 2021 „värvivahetusevõtet” temagi. Kuidas siis teda nimetada?

Eks ikka mereuurijaks. Sest seda ta ju on. Tunneb mereolendite harjumusi ja hingeelu oivaliselt. Teab, et nendegi hulgas leidub selliseid, kel kombeks vajadusel värvi muuta. Või kes ongi looduselt kaasa saanud kaitsevärvi. Kes enese varjamiseks saaklooma eest, kes aga vaenlase eest.

Soomere kasutas mainitud päeval seda võtet siis, kui kohtus – interneti vahendusel – Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parlamendirühmaga. Sotsiaaldemokraatide rahvaesindajad pinnisid Soomeret korralikult ja tahtsid selle „ülekuulamise” käigus teada saada sedagi, kuidas too suhtub samasoolistele kooselupaaridele erisooliste paaridega (loe: abielupaaridega) seaduse ees võrdsete õiguste andmisse.

Pinnitu kostis, et suhtub toetavalt. Seega: rääkis täpselt seda juttu, mida küsijad olidki talt kuulda tahtnud.

Ah et miks pidada seda vastust siis „värvivahetuseks”?

Eks ikka sellepärast, et Soomere on loodusteadlane ja tänu sellele teab kindlalt (NB! just teab, mitte aga ei arva ega usu!), et omasooiharus pole maailmavaade, igaühe vaba valik või eluviis, vaid on tingitud organismi biokeemilise tasakaalu häirest. Sellisest häirest, mis paneb organismi toimima loomuvastasel viisil. Otsesõnu öeldes: tegu on haigusega. Pealegi täiesti ravitava haigusega

Haigusetekitajaks on aine nimega bisfenool. (Seda on koguni mitu liiki.) Kui see satub elusolendi kehasse, siis lööb see hormoonide tasakaalu nii segi, et asjaomasel olendil tekib vastassoo asemel huvi oma soo esindajate vastu. Eriti kehtib see A-bisfenooli puhul. Selle aine kohta teatakse juba tükk aega, et ta võib inimkehas toimida naissuguhormoonina ja tekitada mitmeidki haigusi.

Bisfenool mõjutab nii kalade kui ka inimese asjaomast käitumist. Mõlema kehasse jõuab see aine ülipisikeste plastosakestega. Inimese omasse siis näiteks plastnõude kasutamise tagajärjel.

Kas näiteks väärastunud sugutungiga kalad ise arvavad, et tegu on nende vaba valikuga, maailmavaatega või mitte, me ei tea. Pole kindel, et seda teab isegi Soomere, olgugi ta Eesti üks paremaid mereuurijaid üldse.

Kindel on aga see, et seda arvavad liigi Homo sapiens väärastunud sugutungiga isendid ise. Ja need, kes sääraste isendite haiguse pealt kasu lõikavad. Pole vahet, kas rahalist, poliitilist või mingit muud kasu. Igal juhul sellist kasu, mis ei luba neil tunnistada, et omasooiharuse puhul on tegu haigusega.

Kas kasulõikajad või hoopis endale näppulõikajad?

Üheks selliseks kasulõikajaks on ka sotsiaaldemokraadid. Nii Eestis kui mujalgi maailmas.

Tõsi, Eesti sotsid on ühes mõttes erandiks: nad pole siiani adunud, et väärastunud sugutungiga isendeid on valijaskonnas liiga vähe, et nende toetuse najal tõusta massiparteiks. Ei piisa isegi kergeusklikest, kes seksuaalhälvikuid kaitsevad, pidades seda ajavaimuks, eesrindliku mõttelaadi tunnuseks või milleks kõigeks veel; neidki on nii eestlaste kui muulaste hulgas ebapiisavalt.

Mingil kummalisel põhjusel on Eesti sotsid loobunud vaat et suurimast valijaskonnaosast – vaestest – ja on need loovutanud hoopis Eesti Keskerakonnale. Ometi leidub kas suhtelises või täielikus vaesuses elavaid inimesi isegi nüüdis-Eestis nii arvukalt, et nende huvide kaitse muudaks sotside erakonna tõenäoliselt riigi mõjukaimaks erakonnaks üldse.

Nojah, see eeldaks muidugi ka loobumist ebaseaduslike sisserändajate ja muu sellise „multi-kulti-kauba” maaletoomise õigustamisest.

Panus vaeste asemel seksuaalhälvikuile ja „multi-kulti-kaubale” ongi muutnud sotsid Eesti poliitmaastikul sisuliselt pisiparteiks. Seetõttu ei peakski Soomere nende toetust väga püüdma. Aga kuna abi võib olla igast häälest, eks siis läkski vaja mõneks ajaks „vahetada värvi”.

Pärispoliitiku-karjäär=surm teadlasena

Kas võib juhtuda, et kui Soomere peaks presidendiks valitama, siis asubki seksuaalhälvikuid tõsimeeli toetama, muutub nii-öelda pärispoliitikuks?

Pakun, et mitte. Sest see kaotaks ta tõsiseltvõetavuse teadlasena. Presidendi üks ametiaeg kestab Eestis teatavasti viis aastat. Kui 63-aastane Soomere peakski valitama presidendiks suisa kaheks ametiajaks (rohkemat nüüdne Eesti seadus ei luba), siis aastal 2031 oleks ta ikka veel alles 73-aastane, seega veel täies teadlaseeas. Vanadusnõtrusest ei tohiks temasugusel pingelise mõttetöö tegijal siis olla veel märkigi. Mida hakkaks ta siis peale, kui oleks presidendiaastate valerääkimisega oma teadlasemaine täiesti rikkunud? Kes sellist „teadlast” enam tõsiselt võtaks?

Seepärast ongi – vähemalt siinkirjutajale küll – päevselge, et 3. augustil 2021 sotside küsimustele vastates kasutas Soomere sama moondamisvõtet, mida paljud mereolendidki.

Ainsana jääb aga ebaselgeks küsimus: kas Soomere oli nõnda käitudes saakloom või vastupidi, hoopis saagijahtija?

Tõnu Kalvet  

 

© Tõnu Kalvet 

„Koroonaaja” jalgpalli-EM kui vastulöök koroonahüsteeriale

Äsjalõppenud Euroopa jalgpallimeistrivõistlused jäävad meelde veel kauaks. Nii jalgpallisõbrale kui ka jalgpallikaugele isendile. Jäävad meelde sellepärast, et näitasid selgelt: jalgpall on elujõulisem igasugusest eluvõõrast, loomuvastasest nähtusest.

EM algas ju täiesti „koroonahüsteeria tähe all”: tühjade ja seetõttu kõledate tribüünide ees. Lõppes aga olukorras, kus finaalmängu toimumispaigaks olnud „Wembley” staadion Londonis oli pealtvaatajaist täidetud vähemalt kahe kolmandiku ulatuses ja sealne melu meenutas juba jalgpalli paremate päevade aegset.

See muutus murdis end läbi nagu rohulible asfaldist. Või veelgi täpsemalt: nagu tulvavesi jõeletekkinud tammist või muust takistusest. Koroonapiirangu-usklikel tuli taanduda. Vastu tahtmist ja hambaid kiristades küll, kuid siiski taanduda. Jalgpall kui planeedi Maa mõjukaim ja menukaim spordiala lihtsalt ei lasknud end kitsasse, loomuvastasesse voolusängi suruda.

Mõistagi tuli siin asjale kasuks seegi asjaolu, et jalgpallis liigub tohutul hulgal raha – jalgpallitööstus on üks tulusamaid majandusharusid üldse. Kui on valida, kas loomulikkuse abil teenida (taas) suurt kasumit, või ebaloomulikkuse (sest mida muud see koroonapiirangute-usk siis on?!) tõttu jääda suurde kahjumisse, siis valib iga õige ettevõtja muidugi esimese.

Teisisõnu: kes tahab oma „koroonaviiruse-mänge” mängida, see mängigu edasi, ent tingimusel, et ei sega päriselu! Lühidalt: teadku oma kohta!

Hommikvõimleja=rassismivastane

Teine kiiduväärt muutus kõnealusel tippturniiril puudutas püüdlusi tuua poliitika suurde sporti. Otse öeldes: vastust püüetele pressida ühe, üsna kitsa kandepinnaga (!) poliitrühmituse vaateid peale kõigile inimestele.

Pean silmas muidugi nii-öelda rassismivastast võitlust, mille käigus kästi enne iga mängu algust jalgpalluritel ühele põlvele laskuda. Sellest pidavat „rassismivastaste” väitel olema rassismi väljajuurimisel suur abi.

Reielihaserebestuse vältimiseks lihasevenitusharjutusi enne võistlust teha on muidugi igati kiiduväärt, ent miks oli vaja nimetada seda rassismivastaseks võitluseks?! Selle loogika järgi oleks ju väga paljud hommikuvõimlemise tegijad samuti innukad rassismivastased…

Õnneks leidus teleülekannet teinud operaatoreil niipalju oidu, et neidsinatseid põlvitamisi näidati haruharva. Umbes nagu nende isikute puhul, kes endale tähelepanu saamiseks kas alasti või muul moel aeg-ajalt jalgpalliplatsile jooksevad.

Nõukogude ajal sündinuna mäletan veel hästi, kuidas Nõukogude Liidus rakendati spordivõistlusedki ideoloogiavankri ette, püüdes pealtvaatajale ja sportlaselegi aeg-ajalt kaela määrida ikka väga eluvõõraid ja seetõttu naeruväärseid mõtteid. Uskusin tõsimeeli, et „arenenud läänemaailmas” midagi sellist ei kordu. Nagu tegelikkus näitas, eksisin rängalt. Nüüdisaegsed ideoloogilised kampaaniad lääneriikides on tihtipeale mitu kraadi kangemadki kui olid 20. sajandi 70-ndate ja 80-ndate aastate Nõukogude Liidu kampaaniad. Kangemad, ühtlasi naeruväärsemad.

Eriline „pärl” kõnealusel EM-il oli muidugi katse iga hinna eest peale pressida vikerkaarelipu-kinnisideed. Kõige meeldejäävam ses osas oli muidugi Müncheni linnavalitsuse ülipüüdlik käitumine. Esimese hooga tundub, et Müncheni mainekujundusele tegi see ainult kahju. Kui aga järele mõelda, siis pigem hoopis soodustas turistide külastusindu, soovi näha oma silmaga, kes ikkagi on need, kes käituvad kui lollidemaa asukad. Münchenist sai seetõttu Kilpla saksa vaste.

Vähemalt kuni nüüdse linnavalitsuse ametiaja lõpuni küll.

Pooltahtmatu täkkessepanek

Korralduslikult õnnestus see EM täitsa hästi. Mis sest, et kindlat korraldajamaad polnud ja mängud toimusid alal Pürenee poolsaarest kuni Kaukaasiani. Euroopa Jalgpalliliidu (prantsuse k. lüh. UEFA) eelmine president, prantslane Michel Platini oli pakkunud selle lahenduse välja küll juba ammu enne koroonahüsteeria puhkemist, ja esiotsa tunduski liiga ekstravagantne, ent uutes oludes osutus ainusobivaks. Järgmine EM toimub juba vanaviisi, ent äsjalõppenu läheb sellegipoolest ajalukku erilise ja meeldejäävana. Pigem heas kui halvas mõttes.

Itaalia koondise esikohavõit oli küll enam-vähem seaduspärane, ent see-eest ilmus turniiri käigus välja arvestatav hulk väljapaistvaid mängijaid (tüüpnäide: Tšehhi koondislane Patrik Schick), kes võivad kujundada Euroopa jalgpallielu nägu veel pikki aastaid.

Kas järgmisel EM-il osaleb juba ka Eesti koondis, oleneb juba täiesti Eesti koondislastest endist. Äsjalõppenud EM näitas veenvalt: tugeva tahte olemasolul on tõepoolest igaüks oma õnne sepp. Annet leidub ju paljudel; määravaks saab ikkagi tugev tahe. Siis teostubki tahte triumf.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Kas Eesti läänepiir asus 22. juunil 1941 Kesk-Poolas?

Mis saanuks, kui ajalugu kulgenuks teatud hetkest hoopis teisiti? Seda on endalt ja teisteltki küsinud nii ajaloolased kui ka ajaloohuvilised. Ent alati on vastus jäänud oletuslikuks, kuna toimunut ei saa enam muuta. Vähemalt ajamasinata mitte. Või siis sõiduta mõnesse paralleeluniversumisse.

Tabasin end tänavu kevadel mõttelt, et Vene ajalehe „Komsomolskaja Pravda” toimetusel võib emb-kumb olemas olla. Muidu ei avaldanuks ta oma tänavuses 19. numbris kirjutist „Riigid, millised toetasid sõja-aastail Saksamaad ja NSVL-i”.

Nimelt öeldakse seal selge sõnaga: „Saksamaa poolel sõdisid: Soome, Rumeenia, Itaalia, Ungari, Bulgaaria, Prantsusmaa, Hispaania, Horvaatia, Slovakkia, Tšehhi, Luksemburg, Holland, Belgia, Norra, Läti, Leedu, Eesti, Taani. Liitlaseks oli ka Jaapan. Vaikimisi toetasid Rootsi ja Šveits.”

„Oot-oot, pea nüüd hoogu! Eesti, Läti ja Leedu olid Suure Isamaasõja algushetkel ju juba Nõukogude Liidu koosseisus. Kuidas nad said siis iseseisvad riigid olla?!” võib siinkohal hüüatada mõni kärsitu lugeja.

Olidki Nõukogude Liidu koosseisus. Seda õpetab ametlik ajalugu ja kinnitab ka toonaste inimeste elukogemus. Ja mis samuti tähelepanuväärne: ses küsimuses kattub ametliku ajaloo seisukoht nii enne kui ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Tõlgendused ja rõhuasetused muidugi ei kattu, kuid põhimõte küll.

Nõukogude ajal ilmus Suurest Isamaasõjast mälestusi ja uurimusi arvutult. Neist murdosagi tsiteerida oleks lausvõimatu. Sestap piirdungi siinkohal vaid ühega neist – koguteosega „Suure võitluse algus”, mis ilmus kirjastuse „Eesti Raamat” väljaandel 1965. aastal.

„Kuigi juba tükk aega oli maailma atmosfääris tunda sõjaohtu, algas sõda meile mõnevõrra ootamatult. 22. juuni oli pühapäev. Valitsuse liikmed veetsid puhkepäeva kes Vääna-Jõesuus, kes Keila-Joal, kes mujal. Siis aga saabus ootamatu kutse Tallinna. Me mõistsime, et midagi on juhtunud. Kogunesime kõik Keskkomiteesse, mis tol ajal asus Tõnismäel, seal, kus praegu on Partei Ajaloo Instituut. Ja Johannes Lauristin oligi esimene, kes meile teatas: „Kallid seltsimehed, Hitler on meie maale kallale tunginud. Kõik puhkused tuleb katkestada. Tuleb tööle asuda, et fašistidele vastulöök anda”,” meenutab ses teoses Suure Isamaasõja puhkemist Eduard Päll – Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja kultuuriküsimustes (meie mõistes kultuuriminister).

Lauristini teatel oli Hitler kallale tunginud „meie maale”. Kus see „meie maa” siis asus? Kas Eestis?

Ei. Sest 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale ju Kesk-Poolas asuvatele Nõukogude Liidu osadele. Lauristini sõnastus oli tolle aja vaimu järgi täpne, lausa ainumõeldav: rünnatuks osutus ju Nõukogude Liit. Eesti aga oli tollal Nõukogude Liidu osa.

Kust aga võttis „Komsomolskaja Pravda”, et Eesti, Läti ja Leedu olid tol hetkel riiklikult iseseisvad?

Kui jätta kõrvale ajamasina-seletus, siis ühtki teist head seletust esimese hooga tõesti ei leia. Kui mitte pidada selleks muidugi seletust, et Venemaagi on asunud „ajalugu ümber kirjutama”, s.t. tegelema sama asjaga, mida Venemaa juhtkond on Balti riikidele ette heitnud juba vähemalt paarkümmend aastat – kogu Putini valitsusaja. Tegelikult kauemgi.

Aga vahest vihjab „Komsomolskaja Pravda” sellele, et mainitud kolm riiki oli saanud riikliku iseseisvuse tagasi pärast Saksa sõjaväe siiasaabumist?

Kui tõesti vihjab, siis läbinisti ekslikult. Sest Saksa vallutajad soostusid lubama Eesti riiklik iseseisvus taastada alles 1945. (!) aasta hilistalvel või varakevadel – siis, kui rinne oli jõudnud liikuda Saksamaale ning Eesti ja teisedki Balti riigid (välja arvatud „Kuramaa kott”) juba mitu kuud olnud uuesti Nõukogude vallutajate võimu all. Saksa okupatsioonivõimud ei tahtnud Eestis viibides mingist omariikluse taastamisest kuuldagi ja pidasid seetõttu ohtlikuks lisaks kommunismimeelsetele ka iseseisvusmeelseid. Jüri Uluotsa kui presidendi ülesannetes oleva peaministri poole pöördusid alles viimases hädas – siis, kui oli päevselge, et ilma eestlasi kaasamata ei õnnestu idarindel korralikku vastupanu osutada. Ja ka siis peljati, et Uluotsa üleskutse peale oli end kaitseväkke pakkunud „liiga palju” eestlasi. „Liiga palju” muidugi okupatsioonivõimu seisukohast.

Üks seletus on siiski veel: „Komsomolskaja Pravda” asjaomase kirjutise autor teadis ajalootõde oivaliselt, kuid lähtus kirjutades sellest, et nüüdislugejate seas on ülekaalus juba need, kes ajalugu ei tunne ja seetõttu usuvad kõike.

Ühest küljest ei peaks mingi vassiva Vene ajakirjaniku kirjatükk eestlasi ju puudutama. Meid ju ei üllata, et seal vassitakse; on alati vassitud. Meil pole vaja lasta sel oma tuju rikkuda.

Teisest küljest on aga heagi, et see kirjatükk ilmus. Sest kui Venemaa juhtkond peaks Eestit taas süüdistama „ajaloo ümberkirjutamises”, siis saame kohe välja käia kõnealuse kirjutise. Pealegi pole „Komsomolskaja Pravda” ju mingi ajutine ega nurgatagune leht, vaid on Venemaa oludes vägagi tuntud ja pikaealine.

Kujundlikult öeldes: me vastane ise andis meile järjekordse trumbi, mida saame kasutada ta enese vastu. Seda nii Suure Isamaasõja 80. aastapäeval kui muulgi ajal.

Ja kui üks eesti laulusalm teatab, et Eesti piir – mõistagi idapiir! – käib vastu Hiina müüri, siis nüüd võiks leidlikud laulukirjutajad luua sellisegi laulu, mis pajatab sellest, kuidas 22. novembril 1941 asus Eesti läänepiir Kesk-Poolas…

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet