- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 05. aprillil 2022. 23:00
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2165
„Terve mõistus siiski võitis,” said kergendatult ohata väga paljud, kui olid kuulnud 3. aprillil 2022 toimunud Ungari parlamendivalimiste tulemust. Senine valitsuserakond, peaminister Viktor Orbáni juhitav Noorte Demokraatide Liit (ung. k. Fiatal Demokraták Szövetsége, lüh. FIDESZ) saavutas 199-st saadikukohast koguni 135, globalistide käepikenduseks peetav ühinenud opositsiooniliit aga vaid 56. Seda sellele vaatamata, et enne valimispäeva oli hinnatud nende võiduvõimalusi peaaegu võrdseks; FIDESZ-i edu mitmetes arvamusküsitlustes oli pigem lubatud vea piires.
Mis siis tingis FIDESZ-i nii ootamatu „arenguhüppe”, pealegi suisa viimasel minutil?
Ühesõnaline vastus on: sõda.
Nimelt oli opositsiooniliit lubanud, et kui saab võimule, siis lubab vedada läbi Ungari relvi Ukrainasse ning lõpetab Venemaa gaasi ja nafta sisseveo.
See suurendanuks aga hüppeliselt Ungari sõttasattumise ohtu. Seda taipas isegi märgatav osa opositsiooniliidu püsivalijaist. Nad hääletasidki siis kas FIDESZ-i või mõne teise erakonna poolt, või jätsid üldse valima minemata. Endine parlamendiliige, liberaal Róbert Benedek Sallai märkis oma valimiskommentaaris mõrult, et FIDESZ võitis isegi nendes kohtades, kus kohe kuidagi ei tohtinuks võita, kuna ta kohalike poliitikute korrumpeerituse tõttu oli erakonna maine kuni valimispäevani seal väga madal.
Ent ometi võitis. Sest Ungari kiskumist täiesti võõrasse sõtta ei tahtnud isegi FIDESZ-i suhtes kriitilised valijad. Nad andsid endale selgelt aru, et kui valida on – nende seisukohast – halva ja väga halva lahenduse vahel, siis tuleb valida see, kumb on parem.
Ühinenud opositsiooni täielikku põrumist iseloomustab kõige ilmekamalt aga tõsiasi, et ta juht, end konservatiiviks nimetav Hódmezővásárhelyi linnapea Péter Márki-Zay sai hävitavalt lüüa isegi oma kodulinnas.
Opositsioonile sai saatuslikuks valimisnädala algupoolel ajakirjandusse jõudnud teade, mille kohaselt Ukraina võimud olid pidanud salaläbirääkimisi Márki-Zayga ja uurinud, kuidas Ukraina saaks opositsiooniliitu aidata, et too valimised ikka võidaks ja Ungari taas Ukraina-sõbralikuks muudaks. Salaläbirääkimiste toimumisest teatas 29. märtsil Ungari välisminister Péter Szijjártó.
Nii Márki-Zay kui ka Ukraina välisminister eitas salaläbirääkimisi, kuid Szijjártó jäi endale kindlaks, teatades: Ungari võimudel on nende kohta olemas vettpidavad tõendid.
Ungarlastele kui uhke loomuga rahvale mõistagi ei meeldinud, et neid püütakse välismaalt käsutada ja muul moel mõjutada. Opositsiooniliit jäi seetõttu ilma arvestatavast hulgast häältest, mille muidu oleks saanud.
Rahvuslaste erakonna ootamatu edu
FIDESZ-i ülivõimsa võiduga vähemalt sama suureks üllatuseks saab aga pidada rahvuslaste erakonna Meie Isamaa Liikumine (ungari k. Mi Hazánk Mozgalom) parlamentipääsu. Enne valimisi oli ju arvatud, et see erakond kui „kogenematu, äärmuslik ja venemeelne” nüüd küll valimiskünnist ei ületa. Ta lähenemist valimiskünnisele, selle juures balansseerimist näitasid alles valimiste lõpusirgel tehtud arvamusküsitlused. Kindlast künniseületusest oli asi aga nende valguses ikka veel kaugel.
Ennustused ei pidanud aga paika. Meie Isamaa ületas künnise kindlalt. Uues parlamendikoosseisus on tal seitse esindajat.
Meie Isamaa edu saab pidada seda suuremaks saavutuseks, et valimiste lõpusirgel loopis talle kaikaid kodarasse nii FIDESZ kui ka näiteks „Facebook”.
Meie Isamaa edu taga seisab suuresti ta sarmikas esimees László Toroczkai, kes on oma 44-st eluaastast tegutsenud poliitikuna viimane 26 aastat. Ta on läinud Ungari ja lausa kogu Euroopa ajalukku aga sellega, et just tema mõte oli ehitada Ungari lõunapiirile tõkketara, mis peaks kinni ebaseaduslike sisserändajate hordid. Koroonaviiruse-hüsteeria ajal oli just tema koos mõttekaaslastega see, kes aitas Ungari ühiskonda harida ja julgustada. Tänu sellele taipas igati arvestatav osa ühiskonnast, et suurem osa „koroonamuinasjutust” on lausvale, kohati suisa kahjulik, ega läinud koroonahüsteeriaga kaasa.
Suure tõenäosusega saavadki FIDESZ-i ja Viktor Orbáni järglasteks Ungari poliitmaastikul just Meie Isamaa ja László Toroczkai. Ent sinna läheb veel aega. Vähemalt lähema nelja aasta jooksul on riigitüür kindlalt veel esimese kahe käes. Ungari ees seisvad ülesanded tuleb lahendada just neil.
Hoidkem neile siis pöialt! Ja pangem ka ise õlg alla, kui meil tekib elus selleks võimalus!
Ajalugu on meile selle eest siis hiljem tänulik.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 20. märtsil 2022. 18:10
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2103
„Minagi olen oma olemasolu eest tänu võlgu impeeriumi rajamisele, sest ma ei saanuks iial sündida, kui poleks olnud Venemaad ja Nõukogude Liitu. Nimelt on mu sünnikoht Leningrad.
Selle nimega ei kutsu Neevalinna praegu enam keegi. Mõnikord tundub mulle endalegi uskumatu, et olen poolenisti sealtkandi inimene, mis sest, et elasin seal pärast sündimist ainult mõne kuu. See on umbes sama tunne mis olla pärit Kuult. Ehkki tegelikult pole see mingi maailmaime, sest mu emapoolsed sugulased on Peterburi või Leningradi eestlased,” kirjutab oma raamatu „Bütsantsist Bütsantsini” eesti tõlke sissejuhatuses nimekas Ungari ajaloolane ja ajakirjanik Géza Gecse.
Bütsantsi-raamatu eesti tõlke ilmumisajal, 2012. aasta aprillis, oli Gecse viiekümneaastane. Tänavu 20. märtsil sai aga kuuekümneseks. Just samal päeval, kui saabus kalendrikevad.
Eestlastel on põhjust Géza Gecse üle uhkust tunda. Sest kuigi nimi kuidagi seda ei reeda, on tegu siiski eestlasega. Olgu või osaliselt, kuid ometi eestlasega.
Tegelikult on ta iseloomustamiseks sobivam isegi sõnapaar „sajaprotsendiline soomeugrilane”. Seda väga lihtsal põhjusel: ta isa oli ungarlane, ema aga pooleldi mordvalane, pooleldi eestlane, kes pidas end siiski rohkem eestlaseks. Vanemad tutvusid Tartu ülikoolis, olid mõlemad Juri Lotmani üliõpilased.
Oma eesti päritolust on Gecse olnud teadlik kogu aeg, eriti tugevalt aga alates 2004. aastast, mil käis Ungari riigiraadio ajakirjanikuna Tallinnas kajastamas Soome-ugri rahvaste maailmakongressi. Tollest ajast peale on ta uurinud ja ka tutvustanud soomeugri valdkonda tunduvalt enam kui tavalisel ungari ajakirjanikul ja/või ajaloolasel kombeks. Ja on saanud ses vallas pidevalt üha asjatundlikumaks.
2012. aasta aprilli lõpupäevil Tallinnas ja Tartus oma Bütsantsi-raamatu eesti tõlke esitlustel esinedes koges Gecse korduvalt, et eestlased peavad teda omainimeseks. Ja seda sellele vaatamata, et ta eesti keelt peaaegu ei oska. Kui täpne olla, siis oskab peamiselt vandesõnu – neid, mida õppis eesti poistelt, kui lapsena Käsmu- ja Loksa-kandis suvitamas käis. Senikaua kui sõnavara pole kas või natuke laiem, on aga arukas kasutada suhtlemiseks siiski mõnda muud keelt.
Gecse kasutas 2012. aasta aprillis eestlastega suhtlemiseks peamiselt vene keelt. Ja sai kõik jutud kenasti räägitud. Kellelgi ei tekkinud suhtlemistõrget ogara põhjendusega „see on rõhujate keel, mina seda ei räägi!”. Vastupidi, ta kuulajad tunnetasid kohe, et tegu on oma poisiga, kes ajab ungari keele- ja kultuuriruumis ka eesti asja. Ja justkui möödaminnes on töötanud end üles Ungari üheks paremaks Venemaa-asjatundjaks.
Ta ongi Eestiga seonduvat tutvustanud Ungaris ulatuslikumalt kui küllap ükski teine Ungari ajakirjanik ja ajaloolane. Ja vääriks sellisena kindlasti mõnda Eesti riiklikku aumärki. Samas pole hoopiski kindel, et kui Eesti riigi senine kaadripoliitika jätkub, Gecsele kunagi mingi riiklik aumärk antakse. Sest Eesti välisministeeriumis on teadupärast „kena tava”, et asjatundlikkusele eelistatakse ustavust, mistõttu on vähetõenäoline, et sealt leitaks Ungari-suunal keegi töötaja, kes oskaks ungari keelt ja suudaks Gecse panust vääriliselt hinnata.
Soov ja valmisolek eesti keel ära õppida on Gecsel olemas aga praegugi. Teda ei kammitse nüüdisajal üha rohkem leviv (loe: tahtlikult levitatav) luul, justkui oleks eesti keel mitte-eesti päritolu õppijale maailma kõige raskem keel.
Sellest annab tunnistust kas või ta sellealane jutt 3. märtsil 2022 Ungari raadiojaama „Hit Rádió” („Usuraadio”) saates „Venemaa suurriiklikud pürgimused”. Nimelt ütles ta seal muuhulgas järgmist: „Õpiksin selle keele algtasemel ära kolme kuuga, kui oleksin olukorras, kus on väga vaja.”
Oled õigel teel, Géza! Tee oma kavatsus kindlasti esimesel võimalusel teoks! Sest siis saavutad oma emaliini esivanemate vaimupärandiga otsesideme. Ja jaksad vahendada Eesti–Ungari kultuurisuhteid veelgi tublimalt kui seni.
Pea meeles: meile oled oma poiss, mitte aga keegi, kes pärit Kuult!
Kuu peale võid aga julgesti saata kõik need, kes väidavad, et Eesti–Ungari suhteid ei peagi uurima ega edendama. Külmetagu siis Kuu peal ja mõelgu järele, kas on ikka vaja ogarat juttu ajada või mitte!
Siis on juba nende kord olla kuuelanik.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet