Uudised

Mängureeglimuutusest võimurite ja vastupanuliikumise vahel

Põhimõttelise tähtsusega mängureeglimuutusest võimulolijate ja vastupanuliikumise vahelises suhtluses nüüdis-Eestis

Jüri Kuke mälestuskonverentsi korraldustoimkonna üks võtmeisikuid, kõigi aegade tuntuim eesti vabadusvõitleja Mart Niklus on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et nüüdis-Eestis räägitakse liiga palju kannatustest ja kannatajatest ning liiga vähe vastupanuliikumisest.

Niklusel on õigus. Paljuski just seetõttu otsustasingi pühendada oma tänase ettekande nimelt vastupanuliikumisele. Tõsi küll, ühe erinevusega: kui Niklus pidas silmas eeskätt nõukogudeaegset vastupanuliikumist, siis minu tänane ettekanne käsitleb nüüdisaegset vastupanuliikumist. Seda eeskätt Eestis.

Esmapilgul võib tunduda kummaline, et räägin vastupanuliikumisest meie aja Eestis. Võib kergesti tekkida küsimus: „Kelle või mille vastu see vastupanuliikumine peaks siis olema suunatud, kui ometi on teada, et Eesti Vabariik on juba peaaegu veerand sajandit uuesti iseseisev?”

See küsimus oleks õigustatud siis, kui Eesti Vabariik tõepoolest oleks iseseisev. Kui vaadelda aga tegelikku olukorda, siis selgub, et iseseisvusest, suveräänsusest on Eesti riigi puhul praegusajal asi ikka väga kaugel. Sest kuidas saab olla iseseisev selline riik, mida juhitakse välismaalt ning mille territooriumil viibivad võõrväed?

Mäletatavasti sai Eestist 1. mail 2004 Euroopa Liidu liikmesriik. Sellest hetkest alates on Eesti Vabariigis ülimuslik juba Euroopa Liidu õigus, mitte enam Eesti riigi enese seadused. Kui tekib vastuolu Eesti seaduste ja Euroopa Liidu õigusaktide vahel, siis jäävad peale Euroopa Liidu õigusaktid. Tõsi küll, see vastuolu väheneb iga aastaga üha enam, sest Eestis vastuvõetavad seadused koostatakse Euroopa Liidu ametkondades, Eesti Vabariigi parlamendi ülesandeks jääb need vaid heaks kiita. Mitugi endist või praegust riigikogulast on tunnistanud avalikult, et lõviosa Eesti seaduseelnõudest saabub Brüsselist, tõlgitakse eesti keelde ja Riigikogul tuleb need siis vastu võtta.

Kas sääraste seaduste osakaal ulatub seitsmekümne viie, kaheksakümne või üheksakümne protsendini kõigist Riigikogus vastuvõetud seadustest, pole mulle täpselt teada. Aga see polegi oluline. Tähtis on see, et tõeliselt iseseisva, suveräänse riigi puhul on säärane olukord mõeldamatu.

Teiseks, Eesti Vabariigi territooriumil viibivad juba üle aasta ühe teise riigi, täpsemalt Ameerika Ühendriikide väed. Ja seda olukorras, kus Eesti ei ole sõjas! Kui Eesti oleks kellegagi sõjas, siis oleks teiste NATO riikide väeüksuste siinviibimine täiesti põhjendatud. Tõsi küll, seda vaid kuni sõja lõpuni. Kui sõda läbi, siis tuleb võõrvägedel lahkuda. Muidu juhtub sama lugu, mis juhtus Eestis 1944. aasta sügisel, kus Nõukogude armee küll vabastas Eesti territooriumi Saksa vägedest, kuid ei vabastanud seejärel iseendast, vaid jäi siia veel pooleks sajandiks.

Oluline on meeles pidada sedagi, et neis Eesti piirkondades, kus viibivad võõrväed, on ülimuslik asjaomase võõrriigi, antud juhul siis USA õigus, mitte aga Eesti õigus. Teisisõnu: kui Eestis viibivate võõrvägede tegevus satub vastuollu Eesti seadustega, siis ei loe see mitte midagi, vaid võõrvägede juhtkond võib Eesti seadusi karistamatult eirata. Otsesõnu öeldes: Eesti Vabariigi võimud ei kontrolli võõrvägede tugipunktide all olevat Eesti Vabariigi territooriumi.

Kõike seda teades on täiesti loomulik, et isamaaliselt meelestatud eestlased ja teised eestimeelsed Eesti Vabariigi elanikud ei saa sellise olukorraga leppida, vaid otsivad võimalusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Ärksamad neist moodustavad ühendusi, tegutsevad enam või vähem kooskõlastatult. Seega võib nende tegevust julgesti nimetada vastupanuliikumiseks. Seda sellele vaatamata, et mingit keskorganisatsiooni ega ühtset väejuhatust sel liikumisel pole.

Millised on siis olnud nüüdis-Eesti vastupanuliikumise võitlusviisid?

Nendeks on olnud eranditult pehmed vastupanuviisid. Laias laastus võib need jagada kaheks: koolitusteks ja meeleavaldusteks.

Koolituste all pean silmas seminare, konverentse, näitusi, kirjastamist, rahvuslaste kevadkoole, suvekoole, sügiskoole ja talvekoole. Samuti selgitustöö tegemist oma massiteabevahendite, peamiselt internetiväljaannete kaudu. Vastupanuliikumise massiteabekanalite hulka võib julgesti arvata ka Nõmme Raadio ning Tallinna Televisiooni. Kõigi nende abil on eestimeelseid inimesi haritud, nende võitlusvaimu kõrgel hoitud.

Meeleavalduste all pean silmas pikette, kõnekoosolekuid, rongkäike ja muid sedalaadi väliüritusi.

Koolituste ja meeleavalduste abil on vastupanuliikumine suutnud – kujundlikult öeldes – rinnet hoida ja ellu jääda, kuid mitte oma eesmärke saavutada. Seda peamiselt kahel põhjusel. Üheks põhjuseks on rahanappus ja teiseks vähene võimalus levitada oma vaateid tõeliselt ulatusliku leviga massiteabekanalites. Õigupoolest ongi teine põhjus tingitud esimesest, s.t. rahanappusest.

Sellest tulenevalt valitses nüüdis-Eestis pikka aega olukord, kus vastupanuliikujate mängumaa oli väga ahtake, mõju väike ning võimulolijad ei pidanudki vastupanuliikumisega arvestama. Selle olukorra tingis asjaolu, et peaaegu kakskümmend aastat kestnud ajuloputuse tulemusena ning ebakindla majandusseisu mõjul oli suurem osa Eesti elanikkonnast muudetud ühiskondlikult passiivseks. Säärased inimesed ei tundnud huvi riigi tipptasemel tehtavate muudatuste vastu, mis nende elu küll halvendasid, kuid mille seost elu halvenemisega ei suutnud nad märgata.

Toon siinkohal kolm näidet.

Näiteks ei hoolinud ühiskondlikult uimased Eesti elanikud sellest, et Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitudes kohustusid Eesti juhid loovutama sinna vähemalt kaks miljardit eurot Eesti maksumaksja raha. Sealjuures aidati selle sammuga tegelikult hoopis Saksa ja Prantsuse panku – erapanku! – , kes olid heauskselt laenanud raha kreeklastele ja jäänud sellest rahast ilma.

Ühiskondlikult uimastele Eesti elanikele ei läinud korda ka see, et Eesti võimud raiskasid mitusada miljonit eurot maksumaksja raha täiesti perspektiivitutele investeeringutele nii Jordaanias kui ka Ameerika Ühendriikides, täpsemalt Utah'' osariigis. Ja seda olukorras, kus päästetöötajaid ja politseinikke rahapuudusel koondatakse ega suudeta – samuti väidetava rahanappuse tõttu – tõsta õpetajate ja tervishoiutöötajate palka! Lisaks ei suudeta tagada tasuta koolitoitu kõigile.

Kolmas oluline asi, mis jättis ühiskondlikult uimased Eesti elanikud täiesti ükskõikseks, oli Eesti juhtkonna kavatsus sõlmida piirilepe, millega kingitaks Eestiga kaugeltki mitte sõbrasuhetes olevale naaberriigile umbes viis protsenti Eesti seaduslikust territooriumist. Selle nii-öelda kinkelepinguga rikutakse mitmeski punktis Eesti põhiseadust, samuti loobutakse väärtuslikest maavaradest, mis ärakingitavatel aladel leiduvad ja mille ligikaudne väärtus ulatub ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt mitmesaja miljoni euroni.

Äsjamainitud kolm muudatust ei läinud Eesti elanikkonna ühiskondlikult uimasele ja taipamatule osale niisiis korda, mis sest, et kõik kolm kahjustasid kõigi elanike huve tunduvalt. See ühiskonnaosa lihtsalt ei märganud kõnealuste muudatuste kahjulikkust nii-öelda harju keskmise eestlase eluolule. Ja kuna ühiskondlikult passiivsed moodustasid ühiskonnas enamuse, siis võisidki võimulolijad jätkata vastupanuliikumise nõuete eiramist ning vajadusel ka vastupanuliikujate võtmekujude survestamist.

Täpsuse huvides lisan siinkohal kohe, et tugevat ehk siis tõelist survestamist polnudki vastupanuliikumise ohjeldamiseks reeglina vaja. Piisas sellestki, et võimulolijate suhtes kriitilistel üksikisikutel ja organisatsioonidel keerati rahakraanid kinni (õigemini: enamasti neid ei lastudki rahakraanide juurde) ning neil ei lastud oma seisukohti avaldada peavooluajakirjanduses.

Tundus niisiis, et mängureeglid ja jõujooned olid loksunud paika ja neid riigisiseselt muuta käib vastupanuliikumisel ülejõu.

Jah, kõik tõepoolest oli nõnda, nagu äsja kirjeldasin. Enam ei ole. Nüüdseks juba vähemalt aasta otsa ei ole.

Põhjalik muutus mängureeglites ja jõujoonte paiknemises toimus pärast seda, kui 2014. aasta lõpul ja 2015. aasta alguses sai hoo sisse rahvasterändamine Euroopasse. Jaanalinnupoliitika pooldajad nimetavad seda küll hellitavalt rändekriisiks, kuid nähtuse tegelikku olemust eufemismide taha pugemine ei muuda.

Miks see muutus siis aset leidis?

Vastus on lihtne: sellepärast, et massilise sisserände ohtlikkust oma elatustasemele, üldse elutingimustele tajus juba ka ühiskondlikult uimane elanikkonnaosa. Enam ei olnud säärastel ühiskonnaliikmetel võimalik teha nägu, et neid see muutus ei puuduta. Taibati, et kui siia saabub hulgaliselt isikuid, kes on palju agressiivsema käitumisega kui praegused elanikud ega kavatsegi oma asukohamaal kohaneda, ja keda siinsed juhid ei luba korrale kutsuda, siis muutub elukeskkond kiiresti väga ebameeldivaks, lausa talumatuks.

Kerge oli tulla ka selle peale, et kui uusasukad saavad siinse eluga kohanemiseks endale elutingimused, millest põliselanikud võivad vaid unistada, siis raha nende tingimuste tagamiseks võetakse maksumaksja taskust. S.t. selliste elanike taskust, kel endal nii häid elutingimusi reeglina pole ega tulegi. Ja kui arvestada veel sedagi, et enamus nüüdisaegse rahvasterändamise käigus Euroopasse saabujatest on kõike muud kui kõrgeltkvalifitseeritud tööjõud ning jääb seetõttu maksumaksjale koormaks alatiseks, siis on selge, miks aktiveerus ka seni uimane olnud ühiskonnaosa.

Paljud väljapaistvad mõtlejad ja ühiskonnauurijad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et inimühiskond on nagu organism ja seal toimivad loodusseaduste vääramatusega oma seadused. Kui organism tunneb, et ta tervis või koguni olemasolu on ohus, siis käitub ta teisiti kui ohutus olukorras. Nüüdseks on ohtu tunnetanud juba kõik rahvad, kelle asualale Aafrikast ja Aasiast tulvavad rahvamassid on jõudnud või ähvardavad jõuda.

Ohutunne on toonud vastupanuliikumisse isikuid, keda veel mõni aeg tagasi keegi sinna ei osanud oodata. Uutel vastupanuliikujatel on tihtilugu juba hoopis teine taust kui senistel. Nemad tegutsevad juba teiste mängureeglite järgi. Nad ei oota pikalt, millal võimulolijad nende nõuded rahuldavad. Selle tagajärjel pinged kogu ühiskonnas muudkui suurenevad. Kui pingetel lastakse koguneda, siis lõpuks lendabki katlal kaas pealt. Ja seda suure pauguga.

Võimulolijatel on igal juhul kasulikum anda sõna vastupanuliikumise senistele võtmeisikutele, kes on pea eranditult intellektuaalid, mitte aga oodata, kuni asuvad tegutsema vastupanuliikumise need liikmed, kes ei ole intellektuaalid ja kes kasutavad seetõttu hoopis teisi võitlusvõtteid. Kui see jõud – vastupanuliikujate uus laine – on kord valla päästetud, siis tagasi seda enam ei suru. Nagu pudelist väljasaanud džinnigi.

Kui võimulolijad tahavad suurt, aina kasvavat rahulolematuselainet natukenegi ohjata (NB! just ohjata, s.t. suunata, kuna ohjeldada, s.t. tagasi hoida pole seda enam võimalik), siis on neil viimane aeg lõpetada vanade, juba tuttavate vastupanuliikujate survestamine ja kõrvalesurumine.

Kui võimulolijad seda ei tee, siis vastutavad tagajärgede eest juba ise. Vastupanuliikujate uuelt lainelt neil midagi head oodata igatahes pole.

Kõige naljakam on asja juures see, et uue laine juhte ega teisi võtmekujusid meie kui senised vastupanuliikujad tegelikult ei tunnegi. Seega ei annaks meie järel nuhkimise intensiivistamine võimuolijatele mitte midagi. Meie ei ole need, kes organiseerivad juba jõulisemat vastupanu. Meie sidemete nuhkimine ei annaks nuhkijatele mingit vajalikku teavet.

Sestap ongi võimulolijate ainus pääsetee kaotada kõik senised tõkked vastupanuliikumise seniste võtmekujude teelt, lubada viimatimainituid peavooluajakirjandusse, kujundlikult öeldes: neid üle kullata. (Näiteks igasugu auhindade, stipendiumide ja muu sellisega.) Sel moel säilitaks võimulolijad väiksema hulga loovutamise abil suurema. Jätkuv ahnitsemine põhimõttel „mulle kõik, teile mitte midagi!” oleks võimulolijatele aga hukutav.

Esimeseks pääsukeseks mängureeglite ja jõujoonte muutumisest nüüdis-Eestis oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna parlamentipääs viimatistel Riigikogu valimistel. Võimulolijate helgemad pead on nüüdseks loodetavasti tajunud, et see järeleandmine ei saa jääda kaugeltki viimaseks.

Vastasel korral asub ühiskond kui organism puhastama end ise. See aga ei pruugi seltskonnale, kes oma tegevusega on muutunud organismile kahjulikuks ja sealt seetõttu väljaheitmise abil eemaldatakse, olla kaugeltki meeldiv.

Tõnu Kalvet

XX Langenud vabadusvõitleja päeva konverentsil 27. märtsil 2016 Tartu Ülikooli aulas peetud ettekanne.

Videosalvestus: http://www.uttv.ee/naita?id=23755 Täpne asukoht: 02:56:30 – 03:13:45 (vt. parempoolne veerg).

 

Otsedemokraatiast

Et otsedemokraatia üle arutleda, on vaja aru saada, on vaja defineerida-mõtestada korralikult lähtemõisted.


Seega kõigepealt: demokraatia on vabatahtlik teabekogumisviis riigi parimaks juhtimiseks. Demokraatia ei ole selle enamuse võim, kes kõvemini karjub - nagu toimus see Novgorodi veetše viimastel päevadel. Demokraatia kui suurema biomassi võim kannab ühiskonna ainult amortiseerununa komposteerimisväljakule. Demokraatia saab olla suurema hulga tarkuse võim, siis on sel ühiskonna jaoks positiivne, tugevdav, edasiviiv sisu.

Teiseks - tarkuse kättesaamiseks on vaja otsingu-otsustamismehhanismi. Autoritaarias määrab selle kättesaamise isevalitseja oma nõunike abil, teostab statistikaameti korraldusel ja otsustab vatavalt oma isikliku pea valgustatusele. Demokraatias määrab selle valimissüsteem. Kas valimissüsteem võimaldab kasutada piisavalt teavet, kas otsustussüsteem on piisavalt adekvaatne. Valimissüsteemi sisu peab olema otsustusõiguse delegeerimine targematele usaldusväärsetele isikutele (s.t. vältima selle sattumist blondiinidest kohviku klatšimooride, nagu Aunaste, kätte). Kandidaatide ülesseadmine ja valimine peab tagama selle, et valituks osutuksid piisavalt kompetentsed.

Totaalne otsedemokraatia, veetšedemokraatia ei taga suurema inimestehulga korral piisavat tarkuse leidmist. Seetõttu on suuremates süsteemides ainuvõimalik esindusdemokraatia. Küsimus on vaid esinduse saamise algoritmis. Oluline on esindusvõimust piisavalt eemal hoida a) lollid b) kurjad kavaldajad. Lolli juhti ei taha endale isegi loll, vähemalt enamus neist. Nii palju saab isegi loll aru, et lolli juhtimisel läheb tema elu sitemaks. Ja kui on piisavalt teavet, saab loll aru ka sellest, kes talle kurja tahab teha, kes on otseselt temal naha üle kõrvade tõmbamise peal väljas - piisavalt teavitatud lollid saavad aru, kes on kuri kavaldaja (Põrgupõhja Uusi Vanapaganaid on siiski vähemus lollide seas). Sellest tuleb vajadus, et valija peab olema piisavalt teavitatud valitava omadustest. Valitav peab olema valijale isiklik, vahetu tuttav, mitte klantspiltide- ja propagandasaadete-põhiselt tuttav. Seega saab olla vahetu esindaja üks saja seast, mitte rohkem - selle põhjal tuleks Riigikogu valida valijameeste põhjal.

Siiski on ka teine viis lollide lolluste kõrvaldamiseks tarkusekogumisest - see on valimistsensus. Pikemaajaliselt edukad demokraatiad on olnud küllaltki aristokraatiapõhised. Või seda laiendatult - varandustsensuse-põhised. (Näit. Tallinnas valisid 100 aasta eest vaid majaomanikud.) Või valimisõigus on vaid perekonnapeal (pole naistel ega poisikestel ja vanapoistel). Viimased näitavad, et inimene oskab majandada kas rahaasjade tasemel (majaomanik 100 aasta eest) või perekonna tasemel, pälvides vähemalt abikaasa usalduse (lolli mehe kosjadega pole nõus isegi loll naine - seega on see piisavalt adekvaatne esmane valikumehhanism lollide meeste mõju kõrvaldamiseks; lolli naist mõnda aega või pikemalt tarvitama on nõus paljud mehed).

Aga võimalik on ka veel üks viis lolluse kõrvaldamiseks - see on tagasisidestusmehhanism.

Kolmandaks - tagasisidestusmehhanism. Valijal peab olema võimalus reaalselt kontrollida ja korrale kutsuda esindajat. Valitu tagasikutsumine on väga popp idee, aga tuleb kõne alla vaid avaliku valimise/hääletamise korral. Avalik hääletamine on võimalik riiklikul tasemel vaid piisavalt väikese hulga ja kindlustatud isikute korral - seega võiks see toimida valijameeste abil Riigikogu valides.
Teine - reaalsuses praegu toimiv on järgmised valimised. Kuna see mehhanism on praegu karjuvalt ebapiisav, ongi vajalik täiendavate mehhanismide otsimine. Praegune kahe valimisperioodi süsteem 2+2 aastat on piisavalt hõre, et tehtud sigadused saaks piisavalt unustatud, teiseks võimaldab see demagoogidel koguda piisavalt raha, et reklaami propagandamüraga sisukamad mõtted enne valimisi surnuks karjuda (+ muud teabe manipuleerimise vahendid valimiste eel ja ka muul ajal). Sellest lähtudes on eriti võigas kunagine Reformierakonna „üllas soov” valimiskulusid vähendada ja kõik valimised korraga teostada - see oleks valitute karistamatust veelgi suurendanud, veelgi suurendanud nende autoritaarse türannia võimalusi.

Siiski, ma pole kindel, et valimiste kaudu kontrolli saavutamiseks oleks piisav ka iga-aastased valimised - siis käivituksid teised demagoogiavõtted. Demagoogia on teatavasti teabesarnane ollus teabe hävitamiseks - demokraatia aluse sarnane ollus demokraatliku teabe kogumise hävitamiseks.

Seega jääb veel kolmas tagasisidestuse võimalus - otsedemokraatia mõõdukas rakendamine. On ilmseid valdkondi, kus seda teha ei saa (eelarve!). Kas see peab toimuma nimelt seadusealgatuse tasemel või samaväärseks võib pidada ka seaduse tagasilükkamist. Viimane on pigem sama oluline või tähtsamgi (ja lihtsamini teostatav). Kindlasti on oluline tugeva eeltsensuuri loomine rahvahääletusele - iga külahull ei tohi saada selleks riigile väga kuluka protseduuri abil raha tuuldeloopimiseks võimalust. See eeltsensuuri-süsteem töötab edukalt Šveitsis. Ja mainitud 25 000 algatajat pole samuti ilmselt Eesti jaoks liiga kõrge.

Kindlasti on oluline piisav „laagerdamise süsteem” tärkava seadusandliku idee ja rahvahääletuse vahel. See aitaks omakorda selgitada lolluse võimalikku pugemist-poetamist riigijuhtimisse ja seda laagerdades kõrvaldama. Selleks peab aga olema piisav neutraalne meediakeskkond. Vaid tasakaalustatud meediakeskkonna puudumine on praegu suurim takistus rahvahääletuse sisseseadmiseks.

Kui nüüd piisava toimiva (s.h. mitte üleliia toimiva) otsedemokraatliku tagasisidestusega Šveitsi vaadata, siis sealsete poliitikute seast pole teada suuri staare. Otsedemokraatia ei võimalda poliitikutel Tero Taskila sarnaste staaridena üle taeva lennata järgmisele soojale kohale Brüsseli nõunikuks, ei võimalda poliitikutel arutada totaalset jura, nagu lemmikloomad Toompeal, ei võimaldaks neil jätkusuutlikult tegelda vaenuõhutamise seaduste sisseseadmisega, nagu kooseluseadus, vaid sunniksid neid tegutsema sisuliste probleemidega. See suunaks esindajaks valitud inimesed tegelema vajalike probleemidega, kaotaks vajaduse juntida ning suunaks Riigikogu talle usaldatud võimu teostama. Kas keegi teab Šveitsist mõnda staarpoliitikut? Mina mitte. Aga Šveitsi poliitikat võib kahtlemata edukaks pidada. Seda ilmselt just staaride puudumise tõttu, teavet oma pimestava säraga lämmatavate staaride puudumise tõttu.

Tõnu Ploompuu

 

„Võidad sekundi, kaotad elu!” ehk EKRE valitsusseminekust

Parim viis EKRE põhja lasta on kutsuda ta valitsusse – PRAEGUSSE valitsusse! – enne kui hilja. VÕIMURITELE hilja.

Eesti Konservatiivse Erakonna (lüh. EKRE) toetajaskond ja seeläbi ka mõjukus suureneb pidevalt. Ametlikult on EKRE küll veel Riigikogu pesamuna – väikseima esindusega parlamendipartei – , kuid tegelikult enam mitte. Kui erakorralised parlamendivalimised toimuks nüüd, siis saaks EKRE kordades rohkem hääli (ja ka saadikukohti) kui sai 2015. aasta märtsis toimunud, korralistel valimistel. Valitsusliitu kuuluvatele erakondadele see tulevikuväljavaade vaevalt heameelt teeb. Mis sest, et nad on oma abitu tegutsemisega Euroopat räsiva rahvasterändamise ajal selle jõujoontemuutuse ise tekitanud.

EKRE kui „segav faktor” tuleks valitsuserakondadel niisiis ära nullida. Kuidas seda aga teha? Peavooluajakirjanduse abil enam ei saa, kuna kõik EKRE-vastased laimurünnakud ajakirjanduses on selle erakonna pooldajaskonda vaid kasvatanud. Paljudele inimestele, kes seni EKRE suhtes kõhkleval seisukohal olnud, piisab EKRE poolele üleminekuks sellestki, kui nad näevad, kui rumalad ja/või alatud on need tegelased, kes EKRE-t ründavad. Eesti on ju väike, kellegi juhmus ega kaabaklikkus ei jää siin ju saladuseks. (Piisab sellestki, kui meenutada, millised olevused tänavu kevadel ja kevadsuvel Jaak Madisoni vahulsui materdasid.)

Rahvasteränne Euroopasse on võtnud peavooluajakirjanduselt võimaluse EKRE-t rünnata selleski küsimuses, sest pea kõik EKRE sellealased ennustused ja hoiatused on osutunud paikapidavaks.

Mida siis selles, võimuparteide jaoks üha ebameeldivamaks muutuvas olukorras, teha?

Parim ja ühtlasi ainus lahendus on… kutsuda EKRE valitsusse! NB! praegusse valitsusse. Sest selles on võimalus reegleid kehtestada veel Reformierakonnal. Tulevase valitsuse moodustamisel võib olla samas rollis juba EKRE.

Kui oleksin Reformierakonna niiditõmbaja, siis teeksin äsjamainitud otsuse kindlasti. (Niiditõmbaja sellepärast, et kõigi väliste märkide põhjal otsustades, on Reformierakonna juhtkond kõike muud kui teovõimeline. Nimetet juhtkonna käitumine rahvasterände ajal on seda tõestanud korduvalt ja üliveenvalt. Seega peab seda erakonda juhitama väljastpoolt.)

Algatuseks laseksin kindlasti peavoolumeedias ilmuda arvamusavaldustel, mis ei pea EKRE-t enam paariaks, vaid vihjavad ta võimalikule valitsuskõlblikkusele. Kas või nii, nagu tegi 12. detsembril 2015 majandusleht „Äripäev”, mis artiklis „EKRE saab valitsusse” täiesti tõsimeeli kirjutas sellest, et EKRE valitsussepääs on vaid ajaküsimus.

Võimurite kasu EKRE valitsussepääsust

EKRE kutsumine valitsusse lööks mitu kärbest ühe hoobiga. Vaadelgem alljärgnevalt neid „kärbseid” ühekaupa.

Esiteks, see samm seoks kinni EKRE käed ja topiks kinni EKRE suu. Ühesõnaga: taltsutaks EKRE ära. Siis ei saaks EKRE enam arvustada valitsuse abitut ja kohati lausa kuritegelikku asjaajamist, vaid peaks osa sellest võtma ka enese kanda. EKRE juhid asuks kohe rääkima „poliitikast kui kompromissidekunstist”, vajadusest „leida ühisnimetaja” ning õigustama oma tegevust rahvatarkusega „parem pool muna kui tühi koor”. Jalamaid avastaks rahvuskonservatiivide juhid, et EKRE-l „on arvatust suurem ühisosa” nii Reformierakonnaga kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga.

EKRE lastaks ligi suuremale osale riigieelarvest kui seni. Samuti leitaks EKRE tähtsatele ja natuke vähemtähtsatele tegelastele senisest rohkem „sooje kohti”. Kui mõni kiirest rikastumisest liigõhinasse läinud EKRE-lane siis vahele võetakse, jäetakse see „suure kella külge” panemata, kuid seotakse EKRE suu ja käed sedasi veelgi rohkem kinni.

Kõige selle tagajärjel loobuks EKRE oma senisest vastuseisust ebaseaduslike immigrantide asustamisele Eestisse, taanduks põhimõttest „Eesti kvoot on null!” ning asuks rääkima, et vastu ollakse vaid piiramatule sisserändele, piiratud ja kristlaste sisserändele aga mitte.

Teiseks (ja see tuleneb otseselt esimesest punktist) peatataks sel moel EKRE toetajaskonna ning seeläbi mõjukuse kasv. Kui eestimeelsed valijad näevad, kellega EKRE „leivad ühte kappi” on pannud, siis nad pettuvad ja otsivad endale uue lemmiku. EKRE muutub seepeale aga Reformierakonnast sama sõltuvaks kui on praegu Isamaa ja Res Publica Liit (lüh. IRL).

Kolmandaks, EKRE abil vahetataks välja ning seeläbi „pandaks paika” praeguse valitsuse nõrgim erakond – IRL. Viimase „paikapanekust” on huvitatud nii Reformierakond kui – Partsi-kriisi valguses – ka sotsiaaldemokraadid. See toimuks seda kergemini, et paljud IRL-i selgrootuses pettunud valijad on niigi läinud EKRE poole üle ning pole üldse kindel, et IRL järgmistel parlamendivalimistel ilma häältelugemisserverit kontrolliva erakonna abita valimiskünnise ületaks.

EKRE-l tasub etturivõidule eelistada lipuvõitu

Kokkuvõtteks: Reformierakonna jaoks kõige kasulikum oleks kutsuda EKRE valitsusse nii ruttu kui võimalik, EKRE jaoks kõige kasulikum aga lükata valitsusseminekut edasi kuni selle ajani, mil jõujooned Eesti poliitikamaastikul on muutunud hoopis teiseks: selliseks, mis on EKRE-le hulga soodsamad kui praegused ja võimaldavad moodustada valitsuse juba ilma kurja juuri – Reformierakonda ja sotsiaaldemokraate – kaasamata. (Kõigi ülejäänud erakondadega leidub koostöö osas läbirääkimiseks EKRE-l siiski piisavalt kokkupuutepunkte.)

Malekeelt kasutades võiks seda sõnastada nõnda: kohese etturinoppimise asemel on arukam valmistada rünnak hoolikalt ette ning noppida siis juba vastase lipp või panna vastasele koguni matt.

Kärsitus tuleb selle juures kindlasti kahjuks, arukus ja kaalutlevus aga kasuks.

Lähikuud, hiljemalt -aasta peaks näitama, kes on Eesti poliitikas käiva malepartii jätkamisel edukam. Nii et: jälgigem mängu!

TÕNU KALVET

 

Õiglane hinnang meie Laurile

Nördimusega lugesime käesoleva aasta 11. augusti ajalehtedest alatut poliitilist rünnakut meie Lauri vastu.

Lauri on sügavalt eestimeelne noor mees juba geenide poolest. Juba 1942. aastal kirjutas Elmar Õun, kelle positsiooni oma perekonnapuus Lauri ei ole siiani suutnud täpsustada, ajalehes „Eesti Sõna” vihaselt stalinlike timukate vastu.

2013. aastal ründas Lauri ennastsalgavalt ohtlikku, endast kaks korda suuremat, paljunemisvõimelist emast okupanti eesmärgiga teha see kahjutuks või vähemalt ajada Eestist välja. Selle asemel, et aktiivset noormeest kiita, hakkasid õiguskaitseorganitesse imbunud kommujäänukid teda represseerima.

1.01.2015. a. astus Lauri kõige eestimeelsema partei – EKRE – ridadesse, et anda oma panus rahvuslikku üritusse. Ida-Virus (s.o. Venemaal) ei olnud selle partei ridades palju kandideeridasoovijaid. Ustava parteisõdurina läks Lauri kandideerima kõige raskemasse piirkonda ja saavutas seal oma partei nimekirjas paremuselt kuuenda koha. Sealjuures oli ta ainuke, kes sai hääli ka välisriikidest (ligi 10%).

Tänavu kevadel (25. mail) nägi Lauri Rahumäe surnuaia lähedal, kuidas noor naine jookseb meeleheitlikult, et leida endale partnerit. Lauri püüdis naist maha rahustada ja näitas ka käeraudu, mille abil oleks nooriku saanud mõne risti külge panna ja siis proovida – vastavalt euroopalikele hetketavadele – toota kahanevat eesti rahvast. Kahjuks ei suutnud Lauri amokijooksust ärritunud noorikut maha rahustada ja Lauri seekordne katse jäi viljatuks.

Lauri eelkirjeldatud käitumises pole märgata midagi ebanormaalset ega kuritegelikku. Poliitilistel eesmärkidel on võimurid hakanud Laurit ära kasutama võitluseks kõige eestimeelsema partei – EKRE – vastu. Ja selleks kasutatakse vanu KGB võtteid – panna terved inimesed hullumajja.

Nõuame meie Lauri viivitamatut vabastamist ja poliitilise nõiajahi lõpetamist.

Rahvuslaste Tallinna Klubi nimel

FELIKS SAAREVET,
jurist

Ajalehe „Rahvuslik Teataja” 38. numbris (september 2015) avaldamiseks kirjutatud kaitsekõne. (Lehetoimetus pole seda julgenud avaldada siiani.) Muutus hiljuti uuesti päevakajaliseks, kui Eesti peavooluajakirjanduses taaskäivitati laimukampaania Lauri Õuna vastu.

„Pagulased” kui terroristide inimkilp

Allahu akbar!“ Nende sõnade saatel kõmmutasid püssimehed Pariisis ilmsüütuid inimesi, kes olid varem neile kui „pagulastele” kaasa tundnud, neid mõistnud ja vastu võtnud. Võimalik, et ohvrid ei saanudki lõpuni aru, kas see oli „Surmaingli” show´ üks osa või ettenägematu sündmus.  Juba tänavu 8. novembril kirjutas Rootsi sõltumatu internetikülg Avpixlat.info, kuidas Jämtlandis Krokomis leiti põgenikemajutuse katlaruumist relvapeidik – suur hulk lahingurelvi. Kohale tulid politsei ja Rootsi Kaitsepolitsei – SÄPO.

Kui internetikülje ajakirjanikud politsei poole pöördusid, said nad oma imestuseks kuulda, et politsei ei tea sellest relvapeidikust midagi. Nüüd pöördusid nad ülejäänud peavoolumeedia (=koššermeedia) poole ja neid ainult tänati teabe eest. Keegi ei soovinud relvi näinud tunnistajatega isegi vestelda ega sellest kirjutada. Nii jäi isegi saladuseks, kas armsatele „pagulastele” anti nende „varustus” tagasi või võeti ikkagi ära. Võimalik, et varsti ei kirjutata kõigist terroritegudestki. Lähed mööda tänavat, paugud käivad ja inimesed kukuvad. Täna vaid jumalat, et ise veel elad! Kas tuleb tuttav ette? Sellise maailma pani oma raamatusse „1984” kirja isehakanud maailmavalitsejate salaplaane tundev George Orwell.

Pariisi tulistamise tõttu otsis politsei taga kedagi Salah Abdeslam´i. Laupäeva hommikul peeti ta kinni Belgia-Prantsuse piiril. Kuid kuskilt tulnud käsu järgi vabastati... ja nüüd on uuesti tagaotsitav. „Le Monde“-i fotograaf, araablane Al Alam ootas õhtul Bataclani teatri juures, nagu ükskõik millise teise sündmuse algust. Internetiväljaanne „Infowars“ teatab, et Luure Keskagentuuri direktor John Brennan kohtus MI5 ja Prantsuse salaluure juhtidega. Kohtumisest võttis osa ka keegi juudiäärmuslane Iisraelist.

Praeguseks on saanud salateenistused tänu toimunule oma eelarvesse kopsaka lisaraha. Eelarvelisa tuli ka SÄPO-le, kes kulutavat selle „paremäärmuslaste kättemaksutegude” ära hoidmiseks. Pariisi haiglatele anti korraldus kõrgendatud valmisolekuks juba päeval – pidi olema õppus. Türgi võimud olid prantslasi 29- aastase Ismael Mostefai eest hoiatanud kaks korda, ometi sai ta kontserdil inimesi rahumeeli kõmmutada, vahendab http://new.euro-med.dk.

Nüüdseks on selge, et „pagulased” moodustavad INIMKILBI, mille varjus ülesannetega mehed koos varustusega turvaliselt sihtmärgini toimetatakse ja mille varjus nad oma hirmutöid hauduvad. Muidugi ei ole süüdi ainult tegude toimepanijad. (Edasi on lugejal ehk raske lugeda.) Süüdi on riikide valitsused, kes neid maale lasevad: nii pagulasi kui terroriste ja mitte ainult et lasevad riiki siseneda, vaid lasevad ise neid koguni kohale tuua. Inimkaubitsejatele makstakse USA-st kuni 15 000 eurot iga kohaletoodu eest.

Tegelikult nii suuremõõtkavalisi ettevõtmisi, nagu Pariisi tulistamised, kaksiktornide õhkimine New Yorgis või Londoni pommiplahvatused, pole võimalik läbi viia ega ette valmistada ilma võimude ja salateenistuste teadmata, vaikiva nõusolekuta ja/või koguni kaasabita. Kõik on ühe ja sama plaani eri osad.

JAAN HATTO