Uudised

Kuult pärit „meie mees Havannas” (loe: Ungaris) – Géza Gecse – 60-aastane

Minagi olen oma olemasolu eest tänu võlgu impeeriumi rajamisele, sest ma ei saanuks iial sündida, kui poleks olnud Venemaad ja Nõukogude Liitu. Nimelt on mu sünnikoht Leningrad.
Selle nimega ei kutsu Neevalinna praegu enam keegi. Mõnikord tundub mulle endalegi uskumatu, et olen poolenisti sealtkandi inimene, mis sest, et elasin seal pärast sündimist ainult mõne kuu. See on umbes sama tunne mis olla pärit Kuult. Ehkki tegelikult pole see mingi maailmaime, sest mu emapoolsed sugulased on Peterburi või Leningradi eestlased,” kirjutab oma raamatu „Bütsantsist Bütsantsini” eesti tõlke sissejuhatuses nimekas Ungari ajaloolane ja ajakirjanik Géza Gecse.

Bütsantsi-raamatu eesti tõlke ilmumisajal, 2012. aasta aprillis, oli Gecse viiekümneaastane. Tänavu 20. märtsil sai aga kuuekümneseks. Just samal päeval, kui saabus kalendrikevad.

Eestlastel on põhjust Géza Gecse üle uhkust tunda. Sest kuigi nimi kuidagi seda ei reeda, on tegu siiski eestlasega. Olgu või osaliselt, kuid ometi eestlasega.

Tegelikult on ta iseloomustamiseks sobivam isegi sõnapaar „sajaprotsendiline soomeugrilane”. Seda väga lihtsal põhjusel: ta isa oli ungarlane, ema aga pooleldi mordvalane, pooleldi eestlane, kes pidas end siiski rohkem eestlaseks. Vanemad tutvusid Tartu ülikoolis, olid mõlemad Juri Lotmani üliõpilased.

Oma eesti päritolust on Gecse olnud teadlik kogu aeg, eriti tugevalt aga alates 2004. aastast, mil käis Ungari riigiraadio ajakirjanikuna Tallinnas kajastamas Soome-ugri rahvaste maailmakongressi. Tollest ajast peale on ta uurinud ja ka tutvustanud soomeugri valdkonda tunduvalt enam kui tavalisel ungari ajakirjanikul ja/või ajaloolasel kombeks. Ja on saanud ses vallas pidevalt üha asjatundlikumaks.

2012. aasta aprilli lõpupäevil Tallinnas ja Tartus oma Bütsantsi-raamatu eesti tõlke esitlustel esinedes koges Gecse korduvalt, et eestlased peavad teda omainimeseks. Ja seda sellele vaatamata, et ta eesti keelt peaaegu ei oska. Kui täpne olla, siis oskab peamiselt vandesõnu – neid, mida õppis eesti poistelt, kui lapsena Käsmu- ja Loksa-kandis suvitamas käis. Senikaua kui sõnavara pole kas või natuke laiem, on aga arukas kasutada suhtlemiseks siiski mõnda muud keelt.

Gecse kasutas 2012. aasta aprillis eestlastega suhtlemiseks peamiselt vene keelt. Ja sai kõik jutud kenasti räägitud. Kellelgi ei tekkinud suhtlemistõrget ogara põhjendusega „see on rõhujate keel, mina seda ei räägi!”. Vastupidi, ta kuulajad tunnetasid kohe, et tegu on oma poisiga, kes ajab ungari keele- ja kultuuriruumis ka eesti asja. Ja justkui möödaminnes on töötanud end üles Ungari üheks paremaks Venemaa-asjatundjaks.

Ta ongi Eestiga seonduvat tutvustanud Ungaris ulatuslikumalt kui küllap ükski teine Ungari ajakirjanik ja ajaloolane. Ja vääriks sellisena kindlasti mõnda Eesti riiklikku aumärki. Samas pole hoopiski kindel, et kui Eesti riigi senine kaadripoliitika jätkub, Gecsele kunagi mingi riiklik aumärk antakse. Sest Eesti välisministeeriumis on teadupärast „kena tava”, et asjatundlikkusele eelistatakse ustavust, mistõttu on vähetõenäoline, et sealt leitaks Ungari-suunal keegi töötaja, kes oskaks ungari keelt ja suudaks Gecse panust vääriliselt hinnata.

Soov ja valmisolek eesti keel ära õppida on Gecsel olemas aga praegugi. Teda ei kammitse nüüdisajal üha rohkem leviv (loe: tahtlikult levitatav) luul, justkui oleks eesti keel mitte-eesti päritolu õppijale maailma kõige raskem keel.

Sellest annab tunnistust kas või ta sellealane jutt 3. märtsil 2022 Ungari raadiojaama „Hit Rádió” („Usuraadio”) saates „Venemaa suurriiklikud pürgimused”. Nimelt ütles ta seal muuhulgas järgmist: „Õpiksin selle keele algtasemel ära kolme kuuga, kui oleksin olukorras, kus on väga vaja.

Oled õigel teel, Géza! Tee oma kavatsus kindlasti esimesel võimalusel teoks! Sest siis saavutad oma emaliini esivanemate vaimupärandiga otsesideme. Ja jaksad vahendada Eesti–Ungari kultuurisuhteid veelgi tublimalt kui seni.

Pea meeles: meile oled oma poiss, mitte aga keegi, kes pärit Kuult!

Kuu peale võid aga julgesti saata kõik need, kes väidavad, et Eesti–Ungari suhteid ei peagi uurima ega edendama. Külmetagu siis Kuu peal ja mõelgu järele, kas on ikka vaja ogarat juttu ajada või mitte!

Siis on juba nende kord olla kuuelanik.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 

Ungari rahvuspühal(gi) hoidkem pöialt me suurima hõimurahva ühe osa võimalikult peatsele vabanemisele!

„Kolm on kohtuseadus,“ ütleb eesti rahvatarkus.

Kolm on ka Ungari rahvuspühade arv: vastavalt 15. märts, 20. august ja 23. oktoober.

Täna on neist esimene. Maailma ungarlastel ja Ungari-sõpradel on tänavuse 15. märtsi paiku taas põhjust loota, et üks kaua ungarlasi vaevanud mure leiab lähiajal lahenduse. Mure, mil nimeks Taga-Karpaatia olek võõrvõimu all.

Taga-Karpaatia rebiti Ungari küljest ära 102 aasta eest – 4. juulil 1920 sõlmitud Trianoni rahulepinguga. Sellisega, mis oli leping üksnes nime poolest, kuna mingeid läbirääkimisi ei toimunud; Ungari delegatsioon läbirääkimistel pandi lihtsalt fakti ette. Mingit rahvahääletust selle piirkonna tuleviku küsimuses ei lubatud korraldada, kuna kardeti, et siis tuleb „ebasoovitav, vale tulemus“.

Toona kingiti Taga-Karpaatia kogu täiega Tšehhoslovakkiale. Kui too lagunes, sai Taga-Karpaatiast taas Ungari osa, ent Teise maailmasõja järel kingiti Taga-Karpaatia taas Tšehhoslovakkiale, too omakorda aga kinkis 1945. aastal edasi Nõukogude Liidule. Seal paigutati „kink“ Ukraina koosseisu.

Nõukogude Liidu lagunemise järel lootsid Taga-Karpaatia ungarlased ja teised põliselanikud, et piirkond saab viimaks ometi võõrvõimu alt vabaks, ent lootustel ei lastud täituda. Taga-Karpaatia jäeti edasi Ukraina võimu alla. Ei lugenud seegi, et 1. detsembril 1991 peetud rahvahääletusel osales lõviosa piirkonna elanikest, 78 protsenti osalenuist aga teatas, et soovib Taga-Karpaatiale Ukraina koosseisus täielikku autonoomiat.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on Taga-Karpaatia põliselanikud pidanud korduvalt taluma keskvõimupoolseid pitsitusi. Lisaks on end ukraina rahvuslasteks nimetavate isikute jõugud rünnanud sealseid ungarlasi mitmel moel, mälestusmärgirüvetustest kuni plahvatusteni välja. Olukord pingestus lausa sel määral, et Ungari valitsus oli sunnitud korduvalt teatama: senikaua kui Ukraina keskvõimu käitumine Taga-Karpaatia ungarlaste suhtes ei parane, ei maksa Ukrainal lootagi, et Ungari toetaks Ukraina soovi saada NATO liikmeks.

Selle valguses ei maksa imestada, miks Taga-Karpaatia ungarlased ei soovi minna Ukraina sõjaväkke ega võidelda rindel Ukraina eest, vaid eelistavad pigem riigist põgeneda.

Kui käimasolev Ukraina–Vene konflikt lõpeb soodsalt, siis saab lõpu ka Taga-Karpaatia olek võõrvõimu all.

Eestlastel on põhjust kaasa elada oma suurima hõimurahva ühele enamkannatanud osale nii 15. märtsil kui edaspidigi. Seda enam, et lõviosa Eesti ungarlastest pärinebki ju just Taga-Karpaatiast.

Nüüdis-Eestis on läinud viimasel ajal moodi hõigata uljalt: „Slava Ukraini!“ („Elagu Ukraina!“). Iga Ungari-sõber saab sellele siis vastu hüüda nii: „Vesszen Trianon!“ (Maakeeli: „Kadugu Trianon!“)

Veri on paksem kui vesi. Seega: „Vesszen Trianon!“

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 

Kas Ukraina juhtkond jõudis siiski tulnukatest ette?

Mõistusliku elu otsingud on inimkonda paelunud juba kaua. Selleks on käivitatud koguni asjaomaseid otsinguprogramme. Küllap tuntuim neist on SETI. Aga leidub teisigi. Neil kõigil on üks siht: võtta ühendust teiste mõistuslike olenditega, anda endast neile märku. Ja saada neilt ka vastus.

Jätkem siinkohal kõrvale küsimus, kas mõistuslikke olendeid leidub ka planeedil Maa. Vaidlus läheks siin liiga pikaks ja ägedaks. Uskugem lihtsalt pimesi, et leidub.

Meie planeedi ühenduseotsijad on oodanud maailmaruumist vastust pikisilmi. Täiesti kindlat vastust aga polegi siiani saabunud. Igatahes ametlikel andmetel küll mitte.

Hiljaaegu paistab aga olukord olevat muutunud. Ikka paremaks.

Nimelt avaldas ajaleht „Eesti Päevaleht” 8. märtsil 2022 üleskutse „Ukraina lipp igale aknale”. Seal öeldakse järgmist: „Tänase Eesti Päevalehe, homse Eesti Ekspressi, neljapäevase Maalehe ja reedese LP vahelt leiate paberist Ukraina lipu. Selle saate kleepida aknale, seinale või kasutada muul moel, väljendamaks solidaarsust Ukrainale ja ukrainlastega. Venemaa alatute rünnakute all olev Ukraina vajab laialdast toetust. Tehkem nii, et kuhu iganes Eestisse jõudvad Ukraina sõjapõgenikud vaatavad, näevad nad toetust oma riigile. Ja tehkem nii, et kuhu tahes vaatavad uueks Hitleriks hakanud Putini poolehoidjad või „mõistjad”, näevad nad poolehoidu Ukrainale.

Lipp oligi kenasti lehenumbri vahele pandud. Kuidas mõista aga üleskutset ennast? Pealtnäha pole sel ju saba ega sarvi, üks vasturääkivus ajab teist taga. Ja mis põhiline: läheb vastuollu meie aja püha ürituse – rohepöörde – enesega. Sest seda lippu „kasutada muul moel” eriti ei anna. Tulehakatuseks eriti ei sobi. Tagumiku teeb valusaks ja värviliseks. Vobla või muu kala värvib samuti ära, kui see sinna mähkida. Äärmisel juhul sobib kuhugi alla panna, sest mõne aja peab vedeliku kinni küll. Tegu on seega kõige tavalisema paberipuidu-raiskamisega. Puukallistajad jt. loodusesõbrad peaks see lipp niisiis lausa marru ajama.

Jutt, et „Hitleriks hakanud Putini” poolehoidjad peaks seda lippu silmates nägema selles poolehoidu Ukrainale, jääb aga juba lausa psühhiaatrite töömaale.

Seega peab kogu sel ettevõtmisel olema hoopis teine mõte, teine sõnum.

Aga milline?

Vastuse annab see, kui pöörata seda lippu nii, et kollane triip jääb vasakule, sinine triip aga paremale.

Sest siis saame liputähestiku tähe, mil nimeks „Kilo”. Selle tähendus on aga vägagi mõtlemapanev: „Soovin astuda teiega sidesse.” Inglise keeles: „I need to communicate with You.”

Tekib küsimus: kes see siis ikkagi on, kes soovib meiega sidesse astuda? Ukrainal on ju Eestis olemas oma suursaatkond, lisaks veel palju muid organisatsioone, mis kõik sobivad sidekanaliks oivaliselt. Seega Ukraina osapoolel puudub vähimgi vajadus kasutada ühendusesaamiseks sellist võtet.

Jääb üle niisiis võimalus, et praegu kogu Euroopas valitsevat Ukraina-hüsteeriat kasutab ühendusesaamiseks ära mingi muu jõud. Ja kuna „Eesti Päevalehe” jts. lehtede toimetusest mõistuslikku elu leida ei õnnestunud, siis kasutatigi neid lehti lihtsalt sidekanalina.

Kas sõnum jõudis sinna, kuhu vaja, näitab juba tulevik.

Tõsi, on olemas õhkõrn võimalus, et kogu selle ettevõtmise taga siiski oli Ukraina praegune juhtkond. Aga kuidas seda tuvastada?

Ainult ühel moel. Nimelt nii, et kui Ukrainas muutub olukord selliseks, milliseks ta praeguste suundumuste jätkudes vältimatult muutub, siis ilmub „Eesti Päevalehe” ja ta mõttekaaslaste vahel juba teistsugune Ukraina lipuvärvides paberlipp. See, mil liputähestikus nimeks „Delta” ja mille sõnum on järgmine: „Hoidke eemale, minu juhtimine on raskendatud (piiratud manööverdusvõime).” Inglise keeles: „Keep clear of me; I am manoevering with difficulty.”

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Lootustandev (sala)sõnum Riina Solmanilt

„Lootus jääb, lootus jääb,” laulab ühes oma tuntumas laulus Tallinna linnavolikogu liige Märt Sults (esinejanimega: Ümeramees). Väljaõppinud psühholoogina on talle veel eriti hästi teada, kui oluline on inimesele lootuse olemasolu. Senise elu jooksul on ta andnud nii sõna kui teoga lootust paljudele – nii oma tuttavaile kui neilegi, keda ise ei tunne, kuid keda oma eeskujuga ometi on mõjutanud.

Lootust väga paljudele annab ka Sultsi ühe volikogukaaslase, Riina Solmani hiljutine sõnum. Tõsi, varjatud sõnum, kuid igale vähegi taiplikule siiski täiesti arusaadav sõnum.

Nimelt tegi Solman 2022. aasta märtsi algupäevil ettepaneku nimetada üks Tallinna tänav Ukraina praeguse presidendi järgi Vladimir Zelenski (ukrainapäraselt: Volodõmõr Zelenskõi) tänavaks.

„Eesti Päevalehe eilse juhtkirjaga sarnaselt mõeldes arutas Isamaa Tallinna volikogu fraktsioon sel teisipäeval Urmas Reinsalu ettepanekut, nimetada mõni Tallinna tänav Zelenskõi nimeliseks. Käisin välja mõtte teha Tallinna volikogule ettepanek nimetada mõni Tallinna väljak Ukraina nimeliseks. Seega, teeme mõlemad! Laagna tee Ukraina (või Zelenskõi) teeks ja Superministeeriumi esise nimetame Ukraina väljakuks. Näitame tegudega, et oleme päriselt koos ukrainlastega ja toetame neid, me ei karda agressorit,” kirjutas Solman arvamusloos, mis ilmus „Eesti Päevalehe” võrguküljel 3. märtsil.

„Noh, ja siis?” võib nüüd küsida mõni pealiskaudsem lugeja. „Mis selles siis erilist on? Poliitikud kirjutavad arvamuslugusid ja teevad igasugu ettepanekuid ju kogu aeg. Ja tänavailegi antakse nimesid. Tuttav lugu ju.”

Tuttav küll, aga üksnes esmapilgul. Tasub lugeda ka ridade vahelt.

Laskem korraks vaimusilma eest läbi Tallinna tänavad, mis on saanud kellegi nime. Anton Hansen Tammsaare tee, Eduard Vilde tee, Juhan Sütiste tee, Ants Lauteri tänav, Lydia Koidula tänav, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tänav, Jaan Poska tänav… Ja nii veel pikalt.

Nüüd aga küsigem: mis on nende kõigi puhul ühine?

„Suured teened,” tuleb esimesena keelele.

Õige, ent sellest ei piisa. Midagi on veel, ja veelgi vaieldamatum, veelgi ühisem.

Asja tuuma aitab tabada see, kui proovida mõelda, kui tõenäoline on minna kedagi ülalnimetatuist usutlema. Kas või selleks, et küsida talt: „Mis tunne on, kui sinu järgi on nimetatud tänav?”

Just-just! Siis taipab küllap kõige pikatoimelisemgi, et kõigil äsjaloetletuil on täidetud üks vältimatu nõue, mis Vladimir Zelenskil seni veel täitmata.

Tõsi, kui Tallinn asuks näiteks Kesk-Aasias või Põhja-Koreas, siis kõnealust nõuet muidugi poleks. Aga kuna asume lääne kultuuriruumis, siis ikkagi on. Surmkindlalt.

Eestil pole seni õnnestunud aidata Zelenskil seda nõuet täita. Seetõttu ongi Zelenski tänav siiani Tallinnast puudu.

Õnneks pole Eesti oma sellealastes jõupingutustes siiski üksi, vaid on saanud ka rahvusvahelist abi. 2022. aasta märtsi alguse seisuga oli tehtud juba vähemalt kolm katset kõrvaldada viimane takistus, mis ei lase Tallinna linnavolikogul nimetada tänavat Zelenski järgi. Neist ühe katse tegi ühe maailmakuulsa saksa helilooja nime kandev väeüksus, teise aga Eesti omaaegse suure tšetšeeni sõbra – Džohhar Dudajevi – rahvuskaaslastest koosnev väeüksus.

Ent ärgem heitkem meelt! „Visadus viib sihile,” ütleb eesti rahvatarkus. Sama mõttega rahvatarkusi on paljudel teistelgi rahvastel. Ja Eesti pole maailmas üksi. Meil on sõpru ja austajaid igas ilmakaares. Nii mundris kui erariides. Võib olla täiesti kindel, et vähemalt keegi neist aitab kõrvaldada viimasegi takistuse, mis ei lase Tallinna linnavolikogul nimetada mõnda tänavat Vladimir Zelenski järgi.

Riina Solmani, Urmas Reinsalu ja teiste selle ettepaneku teinute kursisolekus taustaltoimuvaga pole põhjust kahelda. Nende ettepanek ei sündinud ju tühjalt kohalt.

Aitäh lootusesõnumi eest, tublid Zelenski-ettepaneku tegijad! Sest on lootust, et kui viimane nõue täidetakse, siis lõpeb ka sõjategevus Ukrainas kiiremini kui lõppenuks muidu.

Seega: lootus jääb!

Tõnu Kalvet

 © Tõnu Kalvet 

Eesti ülipüüdlikud sangarid leidsid kõrvaldamistvajava vaenlase – invaliidid

„Inimesed, olge valvsad!” hoiatas mainekas XX sajandi Tšehhi ajakirjanik, tõlkija ning teatri- ja kirjanduskriitik Julius Fučík (1903–1943) oma samanimelises teoses. Seda hoiatust on tollest ajast peale meenutatud korduvalt. Ikka selleks, et valvsus ei nõrgeneks. Nüüdis-Eestis on Fučíku üleskutset asutud järgima veel eriti püüdlikult. Sest mine sa tea, vaenlane võib ju redutada igas praos, moondada end ükskõik milliseks.

Ülivalvsad vaenlaseotsijad avastasidki hiljuti vaenlase sealt, kust teda keegi otsida ei osanuks – invaliidide hulgast.

Nimelt tegi Eesti Paraolümpiakomitee 26. veebruaril 2022 avalduse Rahvusvahelisele Paraolümpiakomiteele, milles nõudis viimaselt, et 4. märtsil algavatel Pekingi parataliolümpiamängudel ei lubataks võistelda Venemaa ja Valgevene invasportlastel.

Tõsi, Eesti Paraolümpiakomitee ei teinud seda avaldust üksinda, vaid tegi ikka koos mõttekaaslastega – vastavalt Läti, Leedu ja Poola paraolümpiakomiteega. 

Kutsume üles viivitamatult tegutsema ning kehtestama sanktsioonid Venemaa Paraolümpiakomitee ja Valgevene Vabariigi Paraolümpiakomitee suhtes piiramatuks ajaks või vähemalt seni, kuni lõpeb agressioon demokraatlikus Ukrainas.

Viivitamatud meetmed on vajalikud osana demokraatliku maailma tugevast vastusest Venemaa agressioonile Ukraina elanike vastu ning austusest olümpiarahu suhtes,” öeldakse kõnealuses avalduses. Allkirjastajaks olid vastavalt Eesti Paraolümpiakomitee president Monika Haukanõmm, Läti Paraolümpiakomitee president Daiga Dadzīte, Leedu Paraolümpiakomitee president Mindaugas Bilius ja Poola Paraolümpiakomitee president Łukasz Szeliga.

Ühisavaldust oli hädasti vaja, sest ühtsuses peituvat ju jõud. Nüüd, mil neli ülivalvsat paraolümpiakomiteed on leidnud ja kahjutuks teinud tõeliselt ohtliku vaenlase, on sõjaõnne pöördumine Ukrainas juba lapsemäng. President Vladimir Zelenskile esialgu veel ustavaks jäänud väeüksused ja ka eraalgatuslikud võitlejad saavad nüüd küllap suure enesekindluseimpulsi ning lähevad edukale vastupealetungile. Neil on kohe palju kindlam tunne, kui teavad, et põhitakistus on teelt nüüd kõrvaldatud.

Venemaa ja Valgevene luure omakorda kaotavad täielikult pea, kui saavad teada, et nende nii hoolsalt väljaõpetatud ja moondatud luurajad ei pääsegi paraolümpiamängudele Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ohustama.

Eesti president Alar Karis annab siis Monika Haukanõmmele muidugi kõrge riikliku autasu, ülejäänud kolme paraolümpiakomitee juhile aga igaühele Maarjamaa Risti. Sest nii väljapaistvat kangelastegu ei sooritata siinkandis ju iga päev.

Kogu progressiivne maailm otse loomulikult kiidab selle eest Eestit siis taevani, kõik neli paraolümpiakomitee juhti kutsutakse aga tööle NATO juhtkonna nõunikena. Nende töövaeva ja väljapaistvaid võimeid osatakse NATO-s ja mujalgi kindlasti vääriliselt hinnata.

Ainult siinkirjutajat vaevab paar küsimust. Muidugi on kiiduväärne, et puudega inimesi – ka vaimse puudega inimesi, maakeeli: ajuinvaliide – püütakse paigutada täisväärtuslikele töökohtadele, leida neile rakendust. Ainult et: kas on ikka ilmtingimata tarvis paigutada neid ka juhtivale kohale? Ja kas sellisele kohale trüginud/paigutatud ajuinvaliide pole juba paljuvõitu?

Tõnu Kalvet

 

© Tõnu Kalvet