Uudised

„Postimehe” sõnaseletus: ülejooksmine=väljavahetamine

Uuskeele sissetung on jõudnud otsaga juba ka Eesti ühte tuntumasse päevalehte „Postimees”. Nimelt ei suuda „Postimehe” toimetus enam vahet teha sõnade „ülejooksmine” ja „väljavahetamine” tähendusel, vaid paistab tõsimeeli arvavat, et tegu on samatähenduslike sõnadega. Vähemalt luurevallas küll.

Selline mulje igatahes jääb, kui lugeda „Postimehes” 4. septembril 2020 ilmunud kirjutist „Juurvee: Novitšokiga tapmine ei ole lihtne” (autor: Toomas Kask). Seal öeldakse selge sõnaga: „Erinevalt teistest Venemaalt üle jooksnud luureohvitseridest hoidis Skripal madalat profiili ja avalikult sõna ei võtnud.”

Tegelikult aga Sergei Skripal ei jooksnud üle, vaid hoopis vahetati välja ühena mõnest USA ja Suurbritannia kasuks luuranud, kuid vahele jäänud Venemaa kodanikust tehingus, kus „vastukaubaks” oli kümme USA vastuluurele vahele jäänud Venemaa luurajat, nn. Chapmani rühm.

Sellest on kirjutatud palju ja mitmel pool. Meenutagem siinkohal üht värskemat neist allikaist – Vene ajalooajakirja „Zapretnaja istorija” („Keelatud Ajalugu”) 2020. aasta 15. numbrit. Seal ilmus rubriigis „Luureajalugu” kirjatükk „„Chapmani rühm”” (autor: Vladimir Antonov). 

Kohe loo põhiosa esimeses, alapealkirja „Vahetus Viinis” kandvas lõigus leidub täpne kirjeldus: „Kõik toimus nagu kvaliteetses spioonifilmis. 9. juulil 2010 maandus Austria (mille neutraalsus oli paika pandud juba 1955. aastast pärit leppega USA ja NSVL-i vahel) pealinnas USA lennufirma „Vision Airlines” (registreeritud Las Vegases) lennuk „Boeing 767–200”. Mõne aja pärast saabus lennuväljale Venemaa „Jak-42” ja sõitis mööda maandumisrada „Boeingu” kõrvale. Mõlema reisilennuki vahele paigutati eriline, kinnine läbikäik, mille kaudu, nagu pärastpoole selgus, leidis aset kümne Vene luuraja vahetamine kolme, luuramises süüdistatud endise FSB töötaja (kelle hulgas oli ka Sergei Skripal) ning Igor Sutjagini nimelise teadlase vastu.”

Välja vahetada sai Skripali aga üksnes seetõttu, et ta oli vahistatud. Enamgi veel: oli tolleks hetkeks veetnud Vene vanglas juba mitu aastat.

„Sergei Skripal, kelle nimi ilmus taas välja seoses ta mürgitamisega Salsbury linnas 2018. aastal, alustas teenistust GRU-s veel NSVL-i ajal. Pärast erruminekut ei kaotanud ta sidet jõuametkonnaga, vaid tegeles mahakantud lahingumoona ja relvade käitlusega. 1995. aastal värvati töötama Briti luure MI6 kasuks, misjärel edastas inglastele andmeid Venemaa salastatud sõjaväeobjektide kohta. Pärast vahistamist mõisteti 13-ks aastaks vangi ning jõudis enne väljavahetamist veeta trellide taga kuus aastat,” öeldakse eeltoodud artikli osas, mis kannab alapealkirja „Vastukaup”.

Veelkord: ülejooksmisest ei saa sellise sündmustekäigu puhul olla juttugi.

Leebema loomuga lugejal võib siinkohal tekkida küsimus: „Kas ikka tasub ses küsimuses juuksekarva lõhki ajada, „Postimehe” sõnastust arvustada? Tegu pole ju maailma saatust muutva eksitusega.”

Vastan: siiski tasub. Seda vähemalt kahel põhjusel.

Esiteks, artikli autor Toomas Kask vahendas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduri, Ivo Juurvee, sõnu täiesti kriitikavabalt, otse öeldes: pimedas usus. Ükski asjatundlik ajakirjanik aga ei tohi tugineda pimedale usule, vaid peab alati püüdma välja selgitada võimalikult täielikku tõde ja näha võimalikult terviklikku pilti. Vastasel korral muutub ajakirjanik lihtsalt kõikvõimalike huvirühmade hääletoruks. Näiteid selle kahjulikkuse kohta võiks siinkohal tuua arvukalt. Ent piisab sellestki, kui meenutada nende hulgast üht kurvastavamat: täiesti põhjendamatute süüdistuste loopimist massiteabevahendite abil omaaegse Iraagi juhtkonna pihta massihävitusrelvade olemasolu küsimuses, ja nendesamade süüdistuste mõjul alustatud Iraagi sõda.

Teiseks, mõistete tähenduse segiajamisega (pole tähtis, kas tahtlikult või tahtmatult) moonutatakse edastatavat teavet ja seeläbi eksitatakse selle teabe sihtrühmaks olijaid. Lisaks luuakse vigase keelekasutuse abil mulje, justkui ladus, laitmatu keel polekski enam oluline. Sealt aga läheb juba otsetee mõtlemise ähmastamisele, kuna on ju teada, et keeleoskuse arenguaste väljendab ühtlasi inimese mõtlemisvõime arenguastet: arenenud keelekasutus=arenenud mõtlemisvõime; vähearenenud keelekasutus=vähearenenud mõtlemisvõime.

Elame ajal, mil mõistete tähenduse „nihkumine” leiab aset mitte üksnes kogemata, vaid ka meelega. Kõiki „tähendusenihutajaid” harida, neid ümber veenda me küll ei suuda, ent vähemasti saame teha kõik endastoleneva, et mitte lasta neil meid juhmistada. 

Tõnu Kalvet  

 

Tiit Madisson kui teadmisterelvaga varustaja

„Mitte kõik inimesed pole loodud võitlejaiks. Praeguses olukorras piisaks vaid sellestki, kui inimesed suudaksid meie tarbijalikus „edukuseühiskonnas”, kus jalge alla tallatakse nõrgemaid ja kus ainsaks jõuks ning mõõdupuuks on raha ning selle rohkus, aru saada, mis meie ümber tegelikult toimub.”

Need sõnad kuuluvad Tiit Madissonile ja pärinevad ta 2005. aastal ilmunud raamatu „Lihula õppetund” eessõnast.

Kes on Tiit Madisson? Millega ta nimi kõigepealt seostub? Kui küsida seda Eesti olusid natukenegi tundvatelt inimestelt, siis väga tõenäoliselt kõlaks vastuseks üks alljärgnevast kolmest (haritumate puhul koguni kõik kolm):
1) vabadusvõitleja, kes korraldas 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargi kõnekoosoleku;
2) eestimeelne kaitseliitlane, kes vahistati 1990-ndatel – juba iseseisvas Eesti riigis! – alusetu riigipöörde-süüdistuse alusel ja pidi viibima vangistuses;
3) Lihula vallavanem, kelle eestvõttel püstitati 2004. aastal taasiseseisvumispäeval Lihulasse mälestussammas „60 aastat Eesti kaitselahingutest”, mille toonane Eesti valitsus vähem kui kuu aega hiljem salaja ja vägivaldselt eemaldas.

Kõik need iseloomustavad Madissoni tegevust väga ilmekalt. Sestap on täiesti loomulik, et neid mainiti korduvalt ka 23. augustil 2020 Hirvepargis toimunud koosolekul, kus Madissonile anti üle Eesti rahva tänumedal.

Ent on üks Madissoni teene, mida võib julgelt pidada eeltoodud kolmega vähemalt samaväärseks. Selleks on rahvavalgustustöö. Teadmishimuliste varustamine teadmisterelvaga. Ja seda on Madisson teinud aastakümneid (!). Nii kirjutiste, raamatute, loengute kui ka tele- ja raadiosaadete abil. Ta on kasutanud selleks kõiki käepäraseid teabekanaleid, mida kaasaeg on parajasti pakkunud. Omaaegsetest lendlehtedest kuni nüüdisaegsete sotsiaalmeediapostitusteni.

Madisson taipas juba tükk aega tagasi: infoajastul peetakse lahingud mitte enam kaevikutes, lahinguväljal ega metsavennapunkrites, vaid infosõjatandril. Teisisõnu: iga inimese peas. Sellistes oludes on suurim kangelastegu mitte vastase füüsiline hävitamine, vaid hoopis iseenda ja võimalikult paljude harimine. Sest nagu ütleb elutarkus: mida haritum on inimene, seda raskem on temaga manipuleerida, panna teda tegema loomu- ja mõistusevastaseid asju.

Seetõttu on täiesti loomulik, et osale oma raamatuist laskis Madisson lausa esikaanele paigutada joonistuse koos kirjaga „Raamat mõtlevale eestlasele”. Raamatuid on Madisson aga kirjutanud vähemalt üheksa. Neist osa ka isikliku kirjastuse „Ohvrikivi” kaubamärgi all. Kasutan sõna „vähemalt” siin sellepärast, et Madissoni kui kirjamehe viljakust teades ei üllataks mind põrmugi, kui käesoleva kirjutise valmimishetkeks oleks ta raamatute arv juba suurem kui üheksa.

Eesti rahva tänumedali sai Madisson oma väga mitmekülgse tegevuse eest. Kui ta tehtut kujutada näiteks silla või templina, siis oleks rahvavalgustustöö selle üks olulisemaid tugisambaid. Selline, mille eemaldamise korral variseks kokku juba kogu rajatis.

Õnneks on Madissoni tehtu puhul see tugisammas kindlalt olemas. Madissoni rahvavalgustustöö on andnud teadmisterelva kätte väga paljudele. Igal juhul kõigile neile, kes seda ise on tahtnud. Ja nende puhul juba ei lähe läbi parimagi tõeväänaja katse rääkida musta valgeks.

Francis Baconile omistatud tõdemus „Teadmised on jõud” kehtib niisiis vääramatult edasi.

Kui Bacon elaks meie ajal ja tal olnuks võimalik osaleda 23. augustil 2020 Hirvepargis toimunud kõnekoosolekul, siis tõenäoliselt tänanuks ta Madissoni lausa kättpidi, et too oli rahvast nii tublilt harinud.

Tõnu Kalvet

Miks Tõnu Tõnistest ei saanud poliitvangi

Malesuurmeistriks saamiseks tuleb täita suurmeistrinorm kolm korda. Sest siis on kindel, et tegu pole juhusega.

Nüüdis-Eesti tegelikkus näitab, et ka poliitvanginimetuse saamiseks tuleb „poliitvanginorm” täita rohkem kui ühe korra.

Eesti Olümpiakomitee presidendiks ka 2020. aastal kandideerinud (ja 8. juunil toimunud valimistel kaotanud) Tõnu Tõniste laskis käest hiilgava võimaluse täita „poliitvanginorm”. Nimelt seeläbi, et ei järginud ühe oma eellase eeskuju.

Kõnealuse eellase nimi on Reio Laurits. Eelmistel, 2016. aasta valimistel Eesti Olümpiakomitee presidendiks pürginud (spordi)fotograaf Laurits kasutas valimisvõitluses üht kaunis omapärast võtet. Millist just? Selleks värskendagem mälu.

Teatavasti on sellele ametipostile kandideerimiseks kõigepealt vaja saada olümpiakomitee täiskogu 123 liikme hulgast vähemalt viieteistkümne toetus. Laurits väitis tollal, et tema toetajate hulka kuulub ka olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Enamgi veel, nimetas Uudmäed oma mentoriks (maakeeli: vaimseks õpetajaks). Andis ajakirjanikele lahkelt Uudmäe telefoninumbrigi.

Kui ajakirjandus asus Lauritsa väidet kontrollima ja Uudmäele helistas, kiitis too telefonikõnes Lauritsat taevani.

Kõik olnuks kena, ainult et… vastaja polnud üldsegi Uudmäe! Tema pähe esines hoopis keegi Lauritsa sõber või tuttav.

Pettus tuli välja siis, kui päris-Uudmäe oli saanud ajakirjandusest teada oma kiidusõnadest Lauritsa kohta. Esimese hooga ei suutnud 1980. aasta kolmikhüppe olümpiavõitja meenutadagi, et tunneks kedagi Reio Lauritsa nimelist. Kui solvunud Laurits seepeale meenutas, et oli käinud Uudmäe korraldatud võistlusi pildistamas vähemalt kolm korda, siis meenus ta viimaks Uudmäelegi. Ainult et Lauritsale mentoriks olemist eitas Uudmäe kindla sõnaga.

Pettust politseisse Uudmäe siiski ei andnud, kuna ei soovinud tarbetut jändamist. Ei toonast juhtumit põhjalikult kajastanud ajaleht „Tartu Ekspress” ega keegi teine seda aga Uudmäe eest teha ei saanud. Nii pääseski olümpiakomitee presidendiks kandideerimisel „loomingulist lähenemist” ilmutanud Laurits terve nahaga.


Kuidas täita „poliitvanginormi”

Ah et mis puutub siia poliitvanginimetus? Puutub küll. Nimelt tegi ajalehe „Rahvuslik Teataja” toimetus Lauritsast poliitvangi, kui viimane oli seaduserikkumise eest 2017. aasta sügisel vahistatud, hiljem aga – vaimse tasakaalutuse tõttu – ravile paigutatud. „Rahvusliku Teataja” toimetus ei vaevunud Lauritsa tausta kontrollima, vaid esitles viimast süütu kannatajana. On teinud seda tollest ajast peale korduvalt. Kord valjuhäälse nõudlikkusega, kord jälle lugejalt pisaraid ja kaastunnet välja meelitada püüdes.

(Tasub lisada, et kõike seda ilma lehte väljaandva organisatsiooni – Rahvuslaste Tallinna Klubi – nõusolekuta, kuna oli juba ette teada, et Lauritsa tausta tundes ei andnuks klubi selleks luba mingil juhul. Mingit toetusavaldust Lauritsale pole klubi teinud siiani ega kavatsegi teha.)

Tõnu Tõniste kasutas nii 2016. kui ka 2020. aasta valimisvõitluses ausaid võtteid, seega lasi käest võimaluse täita – vähemalt „Rahvusliku Teataja” toimetuse silmis – poliitvanginimetuse saamiseks vajalik norm. Tõsi küll, kandideerimispettusest ei pruukinuks selle nimetuse pälvimiseks piisatagi. Sest Lauritsa „teeneteloendis” leidus muudki. Näiteks kanepipropaganda (sellest kirjutas juba mainitud ajaleht „Tartu Ekspress”). Või siis purjuspäi tungimine konkurendi valimisstaapi.

Nimelt sisenes purjus Laurits pärast 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimiste lõppu omavoliliselt Tartus Reformierakonna kohalikku valimisstaapi ja asus sealolijaid häirima. Kui tal lahkuda paluti, siis lihtsalt eiras palvet. Ja kui kohalekutsutud turvamehed ta viimaks välja toimetasid, karjus: „Appi! Vägistatakse!”

Kui Tõnu Tõniste peaks soovima kunagi pälvida „Rahvusliku Teataja” praeguse toimetuse lugupidamist Reio Lauritsaga võrdsel määral, tuleb tal niisiis veel kõvasti vaeva näha.

Iseküsimus muidugi, miks ta peaks seda üldse soovima…


Tõnu Kalvet     

4. juuni – eestlastele pidupäev, ungarlastele leinapäev

Eestlastel on põhjust iga aasta 4. juunil rõõmustada, oma rahvuse üle uhke olla. Sest see kuupäev on eesti rahvuslipu sünnipäev. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni jäi veel üle 33 aasta, kui Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel sündis Otepääl me pärastine ja nüüdnegi riigilipp – sini-must-valge. 4. juuni 1884 jääb seetõttu eestlaste meelde senikauaks, kui püsib eesti keel ja eesti meel.

Seevastu eestlaste suurima hõimurahva, ungarlaste, jaoks on 4. juuni juba alates 1920. aastast üldrahvalik leinapäev. Sest tol päeval lõhuti Ungari riik ja anti ränk hoop ungari rahvusele: Ungari küljest rebiti ungarlaste tahte vastaselt ära 72 (teistel andmetel 73) protsenti ta maa-alast, miljonid ungarlased aga muudeti ainsa hetkega oma põlisel kodumaal võõramaalaseks, vähemusrahvuseks. Selle tingis Pariisis, Trianoni palees sõlmitud rahuleping.

Rahuleping pole tegelikult selle dokumendi kohta õige sõna. Sest tegu polnud ei rahutagajaga ega lepinguga. Läbirääkimisi selle sõna õiges mõttes ei toimunudki. Ungari esindajatele anti lihtsalt allkirjastamiseks paber, mille sisu oli eelnevalt juba koostatud. Paber, mille sisu pani koheselt idanema rahulolematuse ja seeläbi ühtlasi järgmise sõja idud.

Eestlasel on toona ungarlastega juhtunut raske adudagi. Oma riiki kalliks pidavatele eestlastele on väga valusaks, raskeltparanevaks hingehaavaks juba umbes viie protsendigi maa-ala kaotsiminek, mis toimus 1945. aastal, kui Nõukogude Liidu juhtkond kinkis Venemaale nii Narva-taguse kui ka suurema osa Petseri maakonnast. Tollase ülekohtu ja ebaseaduslikkuse vastu võideldes on kirjutatud arvukalt artikleid, pöördumisi, ka raamatuid, korraldatud konverentse ja muid sündmusi. Vähemalt ühel korral tehtud ka näljastreiki. (Pealegi otse parlamendihoone ees.) Neid territoriaalseid kaotusi majanduslikust vaatenurgast hinnates on ikka toonitatud Petseri suurt tähtsust sealtkandi raudteesõlmena, samuti loetletud mõlemas ärarebitud piirkonnas leiduvaid maavarasid, mis kõik on siiani võõrvõimu käsutada.

Mida aga pidid tundma ungarlased, kui üheainsa suletõmbega kaotati suisa 72 protsenti Ungari maa-alast ning kõik sealolev?!

Suurem osa väärtuslikumatest maavaradest jäi äravõetud aladele, nagu ka tööstusest (NB! arenenud tööstuspiirkondadest!), raudteest ja paljust muust. Ka suuremad linnad (peale pealinn Budapesti), olulised haridus-  ja teaduskeskused. Lisaks veel riigi tähtsaim sadam – Fiume (slaavipäraselt: Rijeka).

Eestlane suudaks Ungariga toona tehtut taibata vahest siis, kui kujutaks Eesti riiki endale ette Harjumaana, millega on liidetud mõned jupid Rapla- ja Järvamaast. Tartu koos sealsete ülikoolidega, nagu ka kõik suurlinnad peale  Tallinna, oleks võõrvõimu valduses, Ida-Viru maavarad ja kõik Harjumaast väljapoole jäävad saared niisamuti.

Kas julgeksime väita, et eesti kultuur elaks ja õitseks ka sellisel maa-alal, sellistes oludes?

Siinkirjutaja igatahes seda väita küll ei julgeks.

Seda enam väärivad imetlust ungarlased. Nad suutsid isegi üliränkades oludes end kokku võtta, oma riigi uuesti üles ehitada ja käima panna. Paljud struktuurid tuli uutes oludes rajada ju sisuliselt nullist. Ungarlaste vintskus ja leidlikkus tuli selle, esmapilgul pea võimatuna tunduva, ülesandega aga toime.

Eriti imetlusväärseks muudab ungarlaste saavutuse veel see, et neil tuli 20. sajandi keskpaiku kogeda teist, 1920. aasta omaga pea samaväärset tagasilööki. Nimelt saadi Viini arbitraažidega (vastavalt 1938. ja 1940. aastal) tagasi osa kadumaläinud aladest, kuid 1947. aasta Pariisi rahulepinguga tuli neist taas loobuda. (Küllap on liigne lisada, et 1947. aasta rahuleping oli rahuleping selle sõna õiges mõttes pea sama vähe kui oli olnud 1920. aasta Trianoni rahuleping.) Enamgi veel: Ungarilt võeti ära ka muist Trianoni-järgseid alasid – Bratislava (ungari nimega: Pozsony) linnast lõunasse jäävaid valdu. Põhjendus: ei sobivat, et nii tähtis linn asuks „vaenuliku riigi” piirile nii lähedal.

Lisaks pidi Ungari kui üks Teise Maailmasõja kaotajariike ju võitjariikidele maksma „sõjakahjude” eest hüvitist.

Esimestel Teise Maailmasõja järgsetel aastatel majanduslikult veel täiesti käpuli olnud Ungari suutis end „guljašisotsialismi” ajal ja najal aga kenasti üles töötada. Sotsialismiaja lõpuks oli Ungari kõigi sotsialismimaade hulgast üks arenenumaid üldse. Riigikorravahetusega kaasnenud röövkapitalism paiskas riigi küll majanduslikku ja ka ühiskondlikku ebakindlusse, ent hiljemalt aastast 2010 on Ungari taas pideva arengu teel. Majandus üha tugevneb, nii-öelda tavakodanike heaolu paraneb, Ungariga arvestatakse välismaal üha enam. Arvestavad ka ta vastased.

Nüüdseks on Ungari muutunud Kesk-Euroopas juba nii mõjukaks jõuks, et võiks soovi korral asuda 1920. aastal kaotatud alasid tagasi nõudma.

Ometi Ungari juhtkond seda ei tee. Põhjus on lihtne: otsene vajadus tagasinõudmise järele on ära langenud. Ärarebitud alade ungari elanikud tulevad toime niigi ega pea enam kartma oma elu ja tervise pärast. Ungari astumisega Euroopa Liitu, eriti aga Schengeni alasse, langesid ära reisipiirangud. Praeguses Ungaris elavad ungarlased tohivad osta kinnisvara Ungari naabermaades. Ungari riik toetab naabermaade ungari haridus-, kultuuri- ja majanduselu. Samuti on paljud naabermaade ungarlased saanud topeltkodakondsuse (oma asukohariigi kodakondsusele lisaks veel Ungari kodakondsuse) ja tohivad tänu sellele töötada nii Ungaris kui mujal Euroopa Liidus. Eriline tähtsus on viimatimainitud asjaolul muidugi Serbia ja Taga-Karpaatia ungarlastele, kuna kummagi piirkonna elanike elujärg pole juba aastaid kiita.

Kaotsiläinud alade ungarlased on tänu äsjaloetletud asjaoludele muutunud niisiis nüüdis-Ungari elu lahutamatuks, täiesti loomulikuks osaks.

Nii Rumeenias kui Slovakkias on ungarlased täiesti arvestatav jõud ka poliitikas, neid on korduvalt kaasatud valitsussegi. Hetkel neid poliitjõuna küll valitsuses pole, kuid näiteks Rumeenia praegune valitsusjuht Ludovic Orban (ungaripäraselt: Lajos Orbán) on isa poolt ungarlane ja oskab ungari keelt igati korralikult.

Teistes nüüdis-Ungari naabermaades on ungarlaste poliitiline mõju küll väiksem, ent majanduslik ja kultuuriline seda suurem. Neid eirata pole lihtsalt võimalik.

Ungari vastased on korduvalt süüdistanud Viktor Orbáni juhitavat valitsust soovis viia Ungari Euroopa Liidust välja. Eriti alusetuks, koguni lausjaburaks, muudab selle süüdistuse aga tõsiasi, et Ungari on Euroopa ainuke riik, mis on ümbritsetud iseendast. Kui Orbáni valitsus otsustaks viia Ungari EL-ist välja, siis tähendaks see hoobilt kõigi naabermaades elavate ungarlaste ja teisest rahvusest õigusjärgsete Ungari kodanike hättajätmist, sisuliselt reetmist. Teisisõnu: paljuski taastuks Trianoni-järgne olukord.

Seda sammu ei saaks endale lubada ei Orbáni valitsus ega ükski muu isamaaline Ungari valitsus.

Oma huve saab Ungari kaitsta kõige paremini ikkagi mitte vastandumise, vaid koostöö abil. Visegrádi nelikule (Ungari, Slovakkia, Poola ja Tšehhi) on viimasel ajal üha enam lähenenud näiteks Austria. Omavaheline koostöö üha tiheneb. On taibatud, et omaaegne Austria–Ungari lagundamine oli ränk viga ja et kõnealuse piirkonna riigid ei tule rahuldavalt toime ilma üksteiseta. Mõistagi antakse endale aru, et ajalooratast enam tagasi ei pööra, Habsburgide juhtimisel tegutsevat Austria–Ungarit enam ei taasta, kuid vastastikuse koostöö saab viia seninägematule tasemele. Ja sel juhul pole enam tähtis, kust jookseb riigipiir. 

Ometi on üks erand, mis näitab, et Trianoni ja Pariisi rahulepinguga äravõetud alade tagasivõtmist täielikult välistada siiski ei saa. Selleks erandiks on praegu Ukrainale kuuluv Taga-Karpaatia oblast.

Kui Ukraina riik peaks muutuma nüüdsest veelgi hapramaks ja sisemiselt veelgi ebakindlamaks, siis võib ühel hetkel tekkida olukord, kus Ungari on sunnitud Taga-Karpaatia tagasi võtma. (Seda mõistagi teistelt Visegrádi riikidelt, ennekõike Slovakkialt, eelnevalt saadud heakskiidu olemasolul.) Mitte kättemaksuhimust ega ahnusest, vaid selleks, et päästa vähemalt sealne elanikkond (kui Ungariga üle tuhande aasta tihedalt seotu ja loomupäraselt ungari kultuuriruumi kuuluv) kaosekoledustest. Lõviosa Taga-Karpaatia põliselanikest suhtub Ungarisse nagunii pooldavalt.

Mõningaseks takistuseks võivad saada muidugi assimileerimiskampaania käigus Taga-Karpaatiasse asustatud ukrainlased jt. Kiievi-meelsed, ent nendega tulevad põliselanikud ise kenasti toime.

Taga-Karpaatia naasmine väga lühikese aja jooksul tähendaks Ungarile muidugi korralikku murekoormat, ent parata poleks midagi. Nagu sundvalikute puhul ongi kombeks.

Sestap on täiesti arusaadav, miks on ikkagi parem vältida Ukraina kaosesselangemist ja tegutseda selle nimel, et „Regioonide Euroopa”-põhimõtte alusel muutuks elu Taga-Karpaatias inimväärsemaks, euroopalikuks ka ilma äkiliste piirimuudatusteta.

Eestlastel ja teistelgi mitte-keskeurooplastel tasub aga alati meeles pidada põhjust, miks on sattunud Ungari naabermaadesse „ootamatult” elama „üllatavalt palju” ungarlasi.

Meeles pidada seda ka iga aasta 4. juunil. Sel päeval sini-must-valget lippu heisates ja langetades teame siis, miks on eestlaste suurima hõimurahva liikmetel põhjust langetada oma puna-valge-roheline lipp samal päeval poolde masti ja kinnitada lipu külge leinalint.

Ungarlaste leinapäeva puhul sobiks küünal süüdata aga eestlastelgi. Küünlaleeki vaadates püüaksime siis kujutleda, milline näeks välja mitte viie protsendi, vaid 72 protsendi võrra „kärbitud” Eesti riik…

Tõnu Kalvet  

Koroonaviirus ja vaippommitamine

Mis on ühist koroonaviirusel ja vaippommitamisel?

Esmapilgul mitte midagi.

Lähemalt vaatlusel aga küll. Nimelt ühine kahjusündimispõhjus

Ent vaadelgem seda lähemalt.

Vaippommitamise kuritegelikkusest on räägitud ja kirjutatud palju. On püütud hinnata pommitajate arvu, pommirünnakuohvrite arvu ja majandusliku kahju suurust. On mõistetud hukka rünnakute kavandajaid ja täideviijaid. On püütud oletada, mis saanuks siis, kui vaippommitamine jäänuks ära jne.

Samas on väga harva, kui üldse, küsitud „kuidas sai see vaippommitamine üldse võimalikuks?”, ja seetõttu püütud sellele küsimusele ka vastata.

Ometi on vastus väga lihtne: rünnatava osapoole kaitsejõud osutusid liiga nõrgaks, et rünnakut tõrjuda.

Täpsemalt: õhutõrje oli ebapiisav. Hävituslennukite hulk ja suutlikkus, kelle ülesanne olnuks pommituslennukid enne viimaste kahjutekitavat tegevust hävitada, oli ebapiisav. Seetõttu lastigi vaippommitamisel sündida.

Sama lugu on koroonaviirusega. (Tegelikult üldse iga viirusega.) Ta sai muutuda ohtlikuks üksnes seetõttu, et väga paljude inimeste „õhutõrjekahurite ja hävituslennukite” (loe: immuunsüsteemi) tugevus oli ebapiisav. Otse öeldes: liiga nõrk.

Koroonaviiruse-kriisi valguses võib julgesti, vähimagi reservatsioonita, öelda: lõviosa inimesi ei pööranud oma immuunsüsteemi tugevdamisele piisavat tähelepanu, vaid elas „nagu kõik normaalsed inimesed”. S.t. lootes, et nagunii midagi tõsist ei juhtu; naeruvääristades neid, kes siiski elasid terviseteadlikult ja tugevdasid oma immuunsüsteemi. Viimaseid nimetati „elutargalt” pahatihti tervisehulludeks, võõrsõnaga öeldes hüpohondrikuteks. Parimal juhul öeldi: „See on kõigest sinu arvamus. Igaühel on õigus oma arvamusele. Kõik arvamused on võrdväärsed. Ära pressi enda oma teistele peale!”

Halvemal juhul öeldi terviseteadlikele aga selliseid asju, mis ei kannata üldse trükimusta…

Vigadest õppida pole aga (peaaegu) kunagi hilja. (Neil „elutarkadel”, kes praeguseks juba Peetruse juures, muidugi on hilja. Ent õnneks lõviosa siiski veel pole.) Nii erialakirjandusest kui ka aimekirjandusest – sealhulgas ka internetitsi! – on täiesti võimalik ammutada rohkesti teavet immuunsüsteemitugevdajate kohta. Samuti nende kasutusviiside kohta.

Piisab, kui loetleda siinkohal põhilisemaid tugevdajaid:

1) kajennpipar;

2) ingver;

3) kurkum;

4) roosilõhnaline kuldjuur;

5) hiina sidrunväändik;

6) ženšenni juur;

7) küüslauk;

8) kibuvitsamarjad;

9) sidrun;

10) tatar;

11) mesi;

12) roheline tee;

13) täisteratooted.

Kõik need on nüüdiseurooplasele täiesti kättesaadavad. Ka karantiinilähedastes tingimustes. Nagu ka mitmesugused toidulisandid, mille abil saada lisakoguses vitamiine ja mineraalaineid. (Toidupoode ega apteeke pole koroonaviiruse-vastase võitluse käigus ju suletud!) Kõiki neid mõistusega tarvitades on täiesti võimalik muuta oma immuunsüsteem nii tugevaks, et ta tuleb koroonaviirusega toime ise.

Teaduslike uurimisasutuste (ülikoolide, instituutide jts.) internetikülgedel leidub hulganisti kirjatöid, mis sisaldavad asjatundlikku teavet nii immuunsüsteemi enese kui ka ta turgutamisviiside kohta. Ja väga tihti täiesti tasuta!

Mõistagi tuleb viibida ka värskes õhus ja päikse käes, saada piisaval hulgal kehalist koormust. Ja teha seda taas mõistusega. Immuunsüsteemi tugevdamiseks on mõlemad tegevused ju hädavajalikud. Tugeva immuunsüsteemiga inimene ei pea alandlikult „punkrirežiimil” ootama, millal teadlased viimaks kauaoodatud vaktsiini leiutavad.

Et immuunsüsteem tõrgeteta toimiks, on eelkõige vaja üsna lihtsaid asju: toituda tervislikult, liikuda piisavalt, ennast karastada ja hoiduda liigsest stressist,” võtab asja olemuse kokku 2010. aastal ilmunud raamat „Rõõm tervisest. 1000 hinnalist nõuannet Eesti arstidelt”. NB! immuunsüsteemi ülisuurt tähtsust tervisele näitab seegi, et immuunsüsteemi käsitlev peatükk on ses raamatus lausa esimene

Kaitseliidu praegune juht Riho Ühtegi kasutas 2018. aastal Eesti kaitsevõime iseloomustamiseks meeldejäävat kõnekujundit: vaenlane võib küll kahe päevaga Tallinna jõuda, ent Tallinnas ta ka hävitatakse.

Seda parafraseerides tohib tugeva immuunsüsteemiga inimene öelda: koroonaviirus võib küll organismi jõuda, ent seal ta ka hävitatakse.

Sest organismi „õhutõrjekahurid ja hävituslennukid” olid – ja on jätkuvalt! – heal tasemel. 

Tõnu Kalvet