Valimistulemust otsustav küsimus: kas neljapäev=EKRE=Ukraina?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 04. märtsil 2023. 17:49

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1241

Küsimus: „Millal?”
Vastus: „Neljapäeval pärast vihma.”

Just seda ilusat kujundit kasutatakse vene keeles sel puhul, kui tahetakse viisakalt öelda „jumal ise teab, millal”.

See ilus kujund meenus mulle siis, kui lugesin Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) ühe saadikukandidaadi, ajakirjanik Ivan Makarovi 3. märtsil 2023 internetiväljaandes „Uued uudised” ilmunud arvamuslugu „EKRE võit valimistel oleks võrreldav Ukraina võiduga Venemaa üle”. Ainult selle vahega, et eestivenelane Makarov kasutas väljendi „neljapäeval pärast vihma” (vene k.  пocлe дoждикa в четвeрг) asemel kujundit „Ukraina võit”.

Tõlgin Makarovi loo pealkirja ning loo enese juhtmõtte üldarusaadavasse keelde: EKRE valimisvõit on sama ebatõenäoline kui Ukraina sõjaline võit Venemaa üle.

Iga vähegi tõsiseltvõetav sõjandus- ja geopoliitikaasjatundja võib kinnitada kas või une pealt, et Ukraina sõjaline võit Venemaa üle on välistatud juba eos, mistõttu Ukraina võiduvõimalus on ümmargune null. Maailmas on vähe täiesti kindlaid asju, aga Ukraina olematu võiduvõimalus Venemaa vastu kuulub nende väheste hulka raudselt. Selleks on osapoolte jõud lihtsalt liiga ebavõrdsed. Seda ka kollektiivse lääne kaasalöömise korral (Ukraina poolel muidugi). Sest lääneriikidelgi on piir, millest nad Ukrainat toetades üle ei saa minna. Käimasolev sõda on näidanud seda üliveenvalt.

Tegelikkus ja Ukraina-luulud

Ukraina sõjalise võidu võimatust Venemaa vastu on tõdenud ka paljud lääne asjatundjad. Osa nende seisukohavõttudest on mingi ime läbi imbunud isegi peavooluajakirjandusse. Huvitaval kombel lääneriikide omasse isegi rohkem kui Eesti omasse. Eesti peavooluajakirjandus paistab endiselt arvavat, et kui taguda kõmisevat „Ukraina võidu vältimatuse” nimelist propagandatrummi ööl kui päeval, siis muudab see ka tegelikku olukorda nii Ukraina–Vene rindel kui ka tagalas. Seevastu lääne peavoolumeedia on säilitanud täiesti arvestatavad tasakaalustatuseriismed, ja avaldab aeg-ajalt ka elulähedasi seisukohavõtte (mida Eesti peavooluajakirjandus enamasti ei vahenda).

Selle tagajärjel leidub lääneriikides suhtarvult rohkem selliseid infotarbijaid, kes taipavad Ukraina võiduväljavaadete olematust, Eestis aga suhtarvult rohkem selliseid, kes kuni viimase hetkeni pimesi usuvad Ukraina võidu võimalikkusse. Viimaste meelest on Venemaa käsilane igaüks, kes seda pimedat usku eirab.

Lisaks sõja osapoolte ressursside hulga ja mitmekesisuse erinevusele mängib väga tähtsat rolli ka inimeste kvaliteet. Ukraina on teadupärast ka ametlikult tunnistatud Euroopa kõige korrumpeerunumaks riigiks. Ta sisemised vastuolud on muutnud ta läbinisti mädaks. Sõjavaimustus on suuresti lahtunud, mistõttu sõttaminekut välditakse kõikmõeldavate vahenditega. Seepärast kasutavadki riigivõimud sõjaväekutsete kättetoimetamiseks kõige mitmekesisemat võtetearsenali. Kuni selleni välja, et sõjaväeealised mehed püütakse lihtsalt tänavalt kinni ja viiakse otse rindele. Milline on sellisel moel sõjasangari-kandidaadiks tehtud kodumaakaitsjate võitlusvaim, võib igaüks aga juba ise pakkuda…

Eesti peavooluajakirjandus seda muidugi ei kajasta, vaid levitab ilusaid jutte Ukraina elanike suurest sõjavaimustusest ja piiritust patriotismist. Selle mõjul jääbki väga suurele osale eesti infotarbijatest mulje (täpsemalt: eksimulje), et vaid natuke lääneriikide relvatoetust Ukrainale veel, ja Ukraina sõjaline võit ongi juba kiire ja kindel.

Kui nüüdsed pimeusklikud saavad kord nägijaks…

Ent võtkem hoog maha ja küsigem endalt: „Mis saab nendest pimeusklikest pärast seda, kui Ukraina on sõja kaotanud? Kas nad siis asuvad oma Ukraina-alases kergeusklikkuses süüdistama iseennast (nagu olekski õiglane) või hoopis kedagi muud, näiteks ajakirjandust ja/või poliitikuid?”

Inimese iseloomu eripära teades võib juba praegu täie kindlusega öelda, et lõviosa praegustest Ukraina-pimeusklikest pöörab oma pahameele siis hoopis ajakirjanike ja/või poliitikute vastu: „Miks te meile valetasite?!”

Iseennast süüdistavad need pimeusklikud siis viimases järjekorras. Kui üldse.

Ja väga tõenäoliselt meenub siis nii mõnelegi neist seos, mille Makarov lõi nende peas oma ülalmainitud artiklis. Kui EKRE valimisvõit oleks tõepoolest võrreldav Ukraina sõjalise võiduga Venemaa üle, siis järelikult pärast Ukraina sõjalist lüüasaamist tekib väga paljudel valijatel arusaam, et EKRE valimisvõit oleks sama ebatõenäoline kui oli Ukraina sõjaline võit Venemaa üle. Ja sunnib neid endalt küsima: „Kui nii, siis kas ikka on enam mõtet üldse nii innukalt EKRE poolt hääletada?”

Paljud eestimeelsed valijad, kel kindel kavatsus 2023. aasta Riigikogu valimistel EKRE poolt hääletada, olid pärast Makarovi kõnealuse arvamusloo ilmumist küllap suures hämmingus: kelle huve siis sellist võrdlust sisaldav kirjatükk ikkagi tegelikult teenib?

Isamaa liikmena ja käesoleva kirjutise valmimishetkeks juba Isamaa saadikukandidaadi poolt hääletanuna võiks mulle olla ju ükskõik, kui näen, et „ohtliku konkurendi” löögijõud ühe ta võtmekuju läbimõtlematu (või vastupidi, vägagi hästi läbimõeldud?) käitumise tõttu nõrgeneb.

Aga näe, ei ole ükskõik. Sest elu läheb edasi ka pärast valimispäeva – 5. märtsi 2023. Juba 6. märtsi esimestel tundidel asutakse ajusid ragistama, kellega ikkagi moodustada valitsusliitu, ning Isamaa ja EKRE on siis ühed tõenäolisemad koostööpartnerid üldse. Kui EKRE häältesaak jääb – ülalkirjeldatud Ukraina-võrdluse tõttu – loodetust väiksemaks, mistõttu jääb ära ka EKRE valimisvõit, siis millal saaks üldse sündida Isamaa ja EKRE valitsusliit?

Vastus oleks sel juhul siis selline: neljapäeval pärast vihma.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 
       

Tartu rahu aastapäev sunnib meenutama jõudu (või selle puudumist)

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 06. veebruaril 2023. 09:04

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1090

Tartu rahu 103. aastapäev (2. veebruar 2023) pani mind taas tõsiselt mõtlema jõust. Nii kehalisest kui vaimujõust. Sest Eesti Vabadussõjas saavutatud võit annab ühemõtteliselt tunnistust sellest, et tollane eesti rahvas oli väga tugev nii kehalt kui vaimult. Lihtsalt pidi olema. Sest nõrk rahvas poleks suutnud võita kahel rindel peetavat sõda (vastavalt venelaste ja sakslaste vastu) ning ühtlasi teha kahjutuks sisevaenlane.

Ajalooallikad näitavad, et nii oligi. Eestlased olid tollal Vene Keisririigi rahvaste hulgas vaimujõult teisel kohal (baltisakslaste järel), kehaliselt jõult aga üldse tugevaimad. Eesti jõumeeste loetelu oli toona ikka palju pikem kui pelgalt Lurich, Hackenschmidt, Aberg ja Jaago. Keisririigi paremate jõumeeste hulgas oli eestlaste osakaal ikka tavatult suur, kui võrrelda seda eestlaste osakaaluga keisririigi rahvastikus. Eestil oligi jõumeestemaa-maine. Eesti soost rammumehi maadles üle kogu Venemaa, samuti mitmel pool Euroopas. Põhimõte „terves kehas terve vaim” kehtis tollaste eestlaste puhul täiel määral.

Kas eestlased suudaks aga sama saavutust korrata tänapäevalgi? Täpsemalt: kas sama vägeva sõjalise võidu suudaks saavutada nüüdiseestlasedki?

Aus vastus on: mitte mingil juhul. Sest nüüdiseestlased pole – erinevalt oma toonastest esivanematest – enamasti tugevad ei kehalt ega vaimult. Ebaloomulikult palju on kiduraid, rasvunuid, põduraid. Sama ebaloomulik on ka väheharitute, kergeusklike osakaal ja hulk eestlaste seas. Usutakse igasugust udujuttu, langetakse mitmesuguste ajuloputuskampaaniate ohvriks: multikulti-kampaania, seksuaalhälvikluse-kampaania, koroonaviiruse-kampaania, rohepöörde-kampaania ja Ukraina-kampaania, kui nimetada neist ainult mõnda. Nende kampaaniate tagajärjel on Eesti ühiskond täiesti lõhestunud ja pinges, ühesõnaga: haige. Kui Vabadussõja eel ja ajal lõhestas Eesti ühiskonda ainult üks asjaolu – osa inimeste kergeusklikkus kommunistide (udu)jutu suhtes, kusjuures sääraseid kergeusklikke oli ühiskonnas vähemus, siis nüüdisajal on lõhesid juba rohkem kui üks, ja ka kergeusklikud on nii arvult kui osakaalult suures enamuses.

Selline ühiskond on vaenlasele väga kerge saak. Vaenlane saavutab vajadusel edu väga ruttu.

Milline oleks siis vaenlasele väga peletavalt mõjuv Eesti?

Eks ikka selline, kus inimesed oleks tugevad ja terved nii kehalt kui vaimult. Kus osataks hästi sõjandust ning oldaks täiesti immuunsed kõigi ajuloputuspüüete vastu. Kus inimesed tuleks ise hästi toime ja vajaks riigilt abi võimalikult vähe.

See ei paista ju erilise raketiteadusena, või kuidas? Miks siis nüüdis-Eesti ühiskonnas pole selle peale tuldud ega asutud sellises suunas liikuma?

Põhjus on sama lihtne kui kurb: Eestile eeskujuks olev maailma- ja elumudel välistab sellise ühiskonna loomise, kuna ideaaliks on valitud hoopis nõrkadest inimestest koosnev ühiskond, mis siis muidugi ka ise ei saa olla tugev. Selle tagajärjel on valitud või sätitud Eesti arengut suunama sellised isikud, kes on ka ise vaimult ja/või kehalt põdurad ega tohiks seetõttu üldse sobida juhiks. Kuna nemad määravad, mida eelistada, mida mitte, siis ongi Eesti ühiskond nüüdseks jõudnud oma allakäigus sinna punkti, kus on väga haavatav.

Loomuvastasust juurutades tuginetakse muidugimõista paljuski valedele või – parimal juhul – pooltõdedele, lähtutakse tegelikkuse asemel soovunelmatest, tõerääkijaid aga halvustatakse ja tõrjutakse.

Kui ajamasina abil satuks nüüdis-Eestisse mõni inimene Vabadussõja-aegsest või -järgsest Eestist, siis ei tahaks ta uskuda oma silmi, vaid hüüaks üliimestunult: „Sa heldene aeg! Kas see on tõesti Eesti?! Kas sellise Eesti eest me siis Vabadussõjas verd valasimegi, ise rahvusaadet südames kandes?! Kas sellise Eesti eest mu sugulased ja sõbrad Vabadussõjas langema pididki?! Kui vähegi saaksin, siis läheksin ajas tagasi ja ütleksin neile: ärge nähke vaeva, sest möödub vaid sadakond aastat, ja kõik te vaevanägemine on ära lörtsitud, kõik te toodud ohvrid isamaa altarile on olnud asjatud!”

„Ajad on nüüd teised,” pobiseks seepeale mõni nüüdis-Eesti õigustaja, ise lootes, et kuulja ta sõnadesse ei süvene.

Aeg ei puutu siin üldse asjasse. Aeg lihtsalt liigub ega muutu. Muutuvad ikkagi inimesed, nende mõttelaad ja elulaad. Mida mõjutatavam on inimene, seda loomuvastasemaks ta mõttelaad ja elulaad muutub (loe: ajuloputuse abil muudetakse).

Järgmine kord, kui seisame kas Tartu rahu aastapäeva puhul või mõne muu tähtpäeva puhul mõne Vabadussõja-teemalise mälestusmärgi ees, siis küsigem endalt: „Mida vastaksime nüüdis-Eesti loomuvastasuse põhjuste kohta Vabadussõja-aegsele eestlasele, kui ta peaks ajamasinaga sattuma nüüdis-Eestisse? Kas oleksime oma Eesti üle uhked, peaksime seda paremaks Vabadussõja-aegsest ja -järgsest Eestist? Kas meie juhid on tõepoolest sama väljapaistvad isiksused ja mõjuvad sama innustavalt kui Vabadussõja-aegsed juhid? Kas meie rahvas on kehalt ja vaimult sama terve kui oli tollane eesti rahvas?”

Ja vastakem kõigile neile küsimustele siis ka ausalt.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Objektiiv” 4. veebruaril 2023.

Tšehhi äratuskell heausklikkuse-unne suikunud NATO-pimeusklikele

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 25. jaanuaril 2023. 08:53

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1285

„Äratus! Maast lahti! Aeg on tõusta!”

Sellise sõnumi said 22. jaanuaril 2023 Tšehhist kõik Eesti ja teistegi maade NATO-paduusklikud – need, kes enne seda olid suikunud õndsasse heausklikkuse-unne kindlas usus, et rünnaku alla jäämise korral saavad NATO-lt kohe ja kindlasti abi, kuna selleks kohustavat ju Põhja-Atlandi lepingu 5. artikkel.

Ülesraputava sõnumi saatis mainitud päeval maailmale Tšehhi endine peaminister Andrej Babiš (muide, rahvuselt hoopis slovakk). Tšehhi presidendiks kandideeriv Babiš ütles nimelt riigitelevisiooni pühapäevaõhtuses saates, et ei saadaks Tšehhi sõjaväge Poolale ja/või Baltimaadele appi, kui kedagi neist peaks tabama sõjaline rünnak.

„Ei, kindlasti mitte. Tahan rahu, mitte sõda. Ma ei saadaks mingil juhul me lapsi ega me naiste lapsi sõtta,” ütles Babiš vastuseks saatejuhi asjaomasele küsimusele. Ja lisas, et tegu on puhtteoreetilise küsimusega ning et kõige tähtsam on vältida sõja puhkemist.

Kohemaid läks Tšehhi üldsus kihama kui herilasepesa. Teine presidendikandidaat, erukindral Petr Pavel teatas kohe, et kui tema saaks presidendiks, siis saadaks Tšehhi väed kindlasti appi. Samalaadseid avaldusi tegi mitu teistki Tšehhi suunamudijat, sealhulgas välisminister Jan Lipavský, kes ruttas Babišit kohe venemeelseks tembeldama. Rahutust ilmutati Poolaski.

Kihava herilasepesa rahustamiseks Babiš hiljem siiski veidi pehmendas oma ütlust: teatas oma „Telegrami”-kanali kaudu, et loomulikult järgiks Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklit.

„Ma ei tahtnud vastata hüpoteetilise loomuga küsimusele Poolat või Balti riike tabada võiva rünnaku kohta. Olen veendunud, et sellist rünnakut ei tule, ma ei suuda kujutledagi, et tuleks. Maailma juhtpoliitikute ülesanne on see sõda ära hoida,” lisas Babiš samas teates.

Eesti ja Leedu välisministri päev hiljem Brüsselis tehtud ärevusavaldused ei muutnud enam midagi. Tähtsaim oli see, et Põhja-Atlandi lepingu 5. artikli imejõusse pimesi uskujad olid üles äratatud.

Et ärkamine oleks kindel, teatas Türgi president Recep Tayyip Erdogan esmaspäeval, et Rootsil ei maksa lootagi Türgi heakskiitu oma sooviavaldusele astuda NATO liikmeks. Põhjuseks tõi Erdogan hiljuti Stockholmis toimunud meeleavalduse, kus avalikult põletati koraani. Kuna NATO laienemise peavad heaks kiitma eranditult kõik liikmesriigid, siis polegi Rootsil enam NATO-sse asja. Igatahes Erdogani-ajastul küll mitte.

Türgi käitumise põhjus on ilmselge: ennekõike tuleb kaitsta oma, mitte võõraid huve. Mingi ähmase solidaarsuse-jutu mõjul endale kahju tegema ei soostu ükski tõeliselt iseseisev riik. Ammugi veel Türgi, kes pürgib piirkondlikuks juhtriigiks ja mõjukeskuseks.

Mida siis ikkagi ütleb (kuri)kuulus 5. artikkel?

Võlukepikeseks peetud 5. artikkel Põhja-Atlandi lepingus ei ütle poole sõnagagi, et rünnatud liikmele tullakse sõjaliselt appi ruttu, või et tullakse sõjaliselt appi kogu kambaga.

Seal öeldakse ainult järgmist:
„Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu ning kui sedalaadi relvastatud rünnak aset leiab, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt või lepingupooli, kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.

Igast sellisest relvastatud rünnakust ning selle vastu kasutatud abinõust teatatakse viivitamatult Julgeolekunõukogule. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui Julgeolekunõukogu on rakendanud vajalikud abinõud, et taastada ja säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek.”

Millised on abinõud, mida liikmesriik „peab vajalikuks kasutada”, otsustab iga liikmesriik ise. Üheks selliseks abinõuks võib täiesti vabalt olla ka karmisõnaline avaldus, kus taunitakse agressori käitumist. Ja kogu lugu.

Karm tegelikkus

Tasub meenutada, et mitmeski NATO liikmesriigis on arvamusküsitlused näidanud selgelt, et elanikkonna hulgas on enamuses need, kes ei kiida heaks selle riigi sõjaväe saatmist appi Poolale või Balti riikidele, kui näiteks Venemaa peaks kedagi neist ründama. Ja olekski raske taibata, miks peaks näiteks portugallased, hispaanlased või itaallased ruttama Poola või Baltikumi eest oma elu andma. Mida on Balti riigid ja/või Poola andnud eelnevalt Portugalile, Hispaaniale või Itaaliale, mil moel nende julgeolekut tugevdanud?...

NATO-sisese solidaarsuse pehmelt öeldes haprust näitab seegi, et osa liikmesriike on üksteisega üsna teravas läbisaamises. Ilmekaim näide: Türgi ja Kreeka, kes on omavahelise sõja lävel olnud mitmelgi korral, vahel astunud lausa üle läve.

Eraldi küsimus on veel see, et osa NATO liikmesriike (sealhulgas Baltimaad!) on Ukraina abistamise sildi all suure osa oma relvastusest üldse ära müünud või kinkinud, mistõttu on hulga kaitsetumad kui olid enne oma „relvaloovutuskampaania” algust.

Kogenud poliitikuna, üldse väga elukogenud inimesena Babiš muidugi teadis ja teab seda kõike. Ja andis endale aru, et Tšehhi sõjaline seis pole üldse eriti kiita. Olekski naljakas loota, et Poola kõrval pigem sõjalise kääbusena mõjuv Tšehhi suudaks oma suurele naabrile tõhusalt abiks olla.

Võrrelgem kas või mõlema riigi sõjaväe suurust. Poola maavägedes on teadaolevalt u. 150 000 sõjaväelast (rohkem kui Saksal, Suurbritannial või Prantsusmaal), Tšehhi sõjaväes aga kõigi väeliikide peale kokku 27 000. Poola on kulutanud relvastumisele raha viimastel aastatel aina enam ning kavatseb kulutada veelgi enam. Näiteks aastaks 2035 on Poolal kavas oma maaväe isikkoosseisu lausa kahekordistada: viia see 300 000-ni. Ja kui oletatava Venemaa rünnaku korral peaks jääma hätta isegi võimas Poola, siis mis abi suudaks talle pakkuda Tšehhi? Ja kuidas saaks Tšehhi aidata sõjalisi kääbuseid – kolme Balti riiki?

Babiš koos oma mõttekaaslastega lähtub tegelikkusest, mitte eluvõõrastest, haigetest soovunelmatest. Ta taipab elutarkuse aabitsatõde: parim viis võimalikku vaenlast võita on mitte püüda tappa teda ennast, vaid hoopis tappa ta võimaliku vaenulikkuse kõige tõenäolisem põhjus. Sest vaenlaseks peetu, kelle vaenulikkus on hävitatud, polegi enam vaenlane, vaid võib olla koguni liitlane, asjaolude soodsa kujunemise korral saada kunagi lausa sõbraks. Ajalugu teab selliseid näiteid väga palju.

Tšehhi presidendivalimiste võitja selgub sel nädalavahetusel. Kas selleks osutub elulähedane Babiš või soovunelmaid eelistav Pavel, polegi eriti tähtis. Sest riigipearollis on sunnitud tegelikkusega arvestama nii üks kui teine. NATO-paduusklikkuse aeg on vähemalt Tšehhis küll alatiseks möödas. Uut äratuskellahelinat pole enam vaja.

Kas ka Eestis, näitavad juba lähiaastad. Vahest koguni lähikuud.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Ukraina-hulluse tekitatud „uue Leningradi blokaadi” vastu aitab… male!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 09. jaanuaril 2023. 10:19

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1223

Inimene on seal, kus on ta tähelepanu. Ütlus „ta mõtted olid mujal” kinnitab selle tõdemuse paikapidavust veenvalt. Male aga ongi (ka) tähelepanumäng: võidab see, kes on tähelepanelikum, keskendunum.

Seda teadmist ja oskust saab rakendada ka päriselus: suunates tähelepanu sellele, mis on tõeliselt tähtis ning lülitades nõnda välja kõik segavad tegurid. Eriti suur abi on sellest kriisiolukorras. Mida rängem on kriis, seda suurem on abi.

Sõda, näljasurma-oht ja ärakülmumis-oht on juba eraldi võttes suured kriisid küllalt, üheskoos aga veel kolm korda suuremad. Male ja temaga kaasnev tähelepanujuhtimisoskus päästab hädast aga isegi siis. Heaks näiteks selle kohta on suurmeister Pjotr Romanovskiga juhtunu.

Jäi ellu tänu malele

Nõukogude Liidu üks paremaid maletajaid Romanovski oli leningradlane ning jäi seetõttu ka Leningradi blokaadi. 1942. aasta talv oli veel eriti karm. Seda raskendas veelgi asjaolu, et valitses suur toidunappus. (Põhjus: võimude korraldusel oli eelnevalt meelega (!) hävitatud suur osa linna toiduvarudest.) Nälja- ja/või külmasurm tabas (vähemalt) kümneid tuhandeid leningradlasi.

Ränk saatus ei säästnud ka malesuurmeistrit: üksteise järel surid kõik ta tütred: Svetlana, Anja, Rogneda ja Kiira. (Romanovski naine oli surnud juba enne sõda.)

„Jäin täiesti üksi ning tundus, et lähen sõnulseletamatust kurbusest hulluks. Kas teate, mis mu päästis? Male! Kõige raskemal hetkel sundisin end mingi ebainimliku tahtepingutusega uurima… väljapaistvate maletajate partiisid,” meenutas kahekordne Nõukogude Liidu meister hiljem.

Romanovski ei lasknud ebameeldivatel välisoludel end mõjutada, vaid keskendas oma tähelepanu hoopis tõeliselt olulisele, ja tänu sellele jäigi ellu. Need aga, kes seda ei suutnud, vaid lasid malega võrreldes vähetähtsatel oludel end rööpast välja lüüa, ei jäänud ellu.

Romanovski läks eluga edasi. Elas pärast 1942. aasta ränka blokaaditalve veel 22 aastat, ja täisvereliselt: abiellus uuesti, tegi valmis poja ja tütre, esines edukalt võistlustel, kirjutas raamatuid ja artikleid.

80 aastat blokaaditalvest möödas, seis pea sama

Romanovski eeskuju järgida tasub nüüdis-Eestiski. Sest olukord on tollase blokaaditalvega paljuski sarnane. Läbinisti ideoloogilistel põhjustel on Eesti juhtkond tekitanud riigis samuti suure kriisi.

Loetlegem siinkohal selle põhilisi koostisosi:
•    ettevõtted lõpetavad ridamisi oma tegevuse, inimesed kaotavad töö, hinnad tõusevad pidevalt;
•    energiajulgeoleku tagamise asemel nuumatakse hoopis energeetikaspekulante;
•    kas hinnatõusu survel või lausa käsu korras alandatakse toasoojust ja saadakse selle tagajärjel külmakahjustusi. Üha suuremat hulka inimestest ähvardab suisa surnukskülmumine;
•    riik ujutatakse üle võõra rahvaga, keda siis poputatakse, samas kui oma rahvas jäetakse saatuse hooleks. Selle võõra rahva kodumaad valitsevaid riigipöörajaid toetatakse nii innukalt, et lausa naba paigast ära (loe: auk riigieelarves), üha suurem hulk oma rahva liikmeid aga peab otsima süüa toidupangast, supiköögist või suisa prügikastist;
•    igale poole – ka riigiasutustele! – heisatakse võõra riigi lipud, käitutakse nagu Eesti oleks selle riigi maakond, mitte aga iseseisev riik;
•    alailma hirmutatakse sõjaga (ka tuumasõjaga!), samas aga kinnitatakse, et Eesti olevat kaitstud;
•    käitutakse nagu Eesti oleks tõepoolest sõjas, surutakse maha igasugused katsed kahelda „ainuõiget seisukohta” levitavate massiteabevahendite tehtava ajuloputuse põhjendatuses.

„Sõjas Eesti”-luulu mõjul külmutatakse juba ametnikkegi (kurikuulsaim näide: nn. superministeeriumi-juhtum). Selle jaburale olemusele juhib tähelepanu kas või 2022. aasta 8. novembril valminud luuletuse „Ametnikukülmutaja-mutt Riinotška” järgmine katkend:

Soojusest tal ees on kopp:
„Ruumid külmaks! Küte, stopp!
Tööle, ludrid, hopp-hopp-hopp!”
„Säästuplaan” tal tõega ropp.

Tööpaik on ametnikel külm,
kuued külmakaitseks üll.
Liikmed kohmas, jahtund külg,
jäätub hingeaur ja sülg.

Riinotškal see kõik ükskõik,
ootab teda tordilõik,
tee ja kohv ja ajavõit,
ees kui tal ametisõit.

Mootor nurrub, soe salong,
raadios laulab hea „Talong”.
Nii ununebki see, kel rong
liiklusvahendiks, või „kong”.

Tõsi, sõda Eestis tõepoolest pole, samuti ei esine (nälja mõjul) inimsöömist, kuid muus osas meenutab olukord suuresti Leningradi blokaadi: on nälg, külm, sõjahirm ning kõigist neist tingitud suur ärevus ja ebakindlus.

Kõigist neist aitabki üle saada oskus keskenduda tõeliselt olulisele. See aitab vastu pidada. Sest iga kriis, iga hullus lõpeb kord. Lõppes Leningradi blokaad. Lõpevad ka nüüdishullused. Näiteks multikulti-hullus, seksuaalhälvikute-hullus, koroonaviiruse-hullus, rohepöörde-hullus, Ukraina-hullus.

Tähtis on vastu pidada. Säilitada kaine mõistus ja reibas meel, seega vaimne tõvekindlusvõime. Olla jõudumööda toeks neile, kes seda ise veel ei suuda. Ja levitada seda kiiduväärset oskust võimalikult laialt.

Elu on näidanud, et maletajadki pole kõik ühevõrra tugeva vaimse tõvekindlusvõimega. Leidub selliseidki, kes on küll head nuputõstjad, kuid ei võta malelist mõtlemist kaasa pärisellu, vaid käituvad seal nagu lihtlabased kergeusklikud. Näiteks ei suuda oma elu kujutledagi sinise maskita näo ees või sini-kollast lippu lehvitamata.

Romanovski jäi ellu, sest oli midagi palju enamat kui pelk nuputõstja.

Tulevik näitab, kes maletajatest on pelk nuputõstja, kes aga pigem Romanovski-sugune vintske, elujõuline tegelane.

Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud ajalehe „Eesti Maleelu” 25. numbris (detsember 2022).

© Tõnu Kalvet