Uudised

Piirilepingust

 

Iga vähegi kainelt mõtlev inimene taipab kohe, et „uus Eesti-Vene piirilepe” on Eestile mitte lihtsalt kasutu, vaid suisa kahjulik. Selle „leppega” tunnistaks Eesti riik kehtetuks oma põhiseaduse.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §122 ütleb: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste rahvusvaheliste piirilepingutega.”

Sõna „ja” eelmises lauses tähendab, et üheaegselt kehtivad nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §123 ütleb, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus.

Eesti Vabariik on ausalt täitnud Tartu rahulepingut ja seega puudub Venemaal igasugune õiguslik alus selle lepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Tallinnas olles väitis Vene riigiduuma väliskomitee esimees Konstantin Kossatšov, et Tartu rahuleping ei kehti, kuna selle sõlmis ebaseaduslik bolševike valitsus.

Tartu rahulepingu sõlmimise hetkel polnud teised riigid kumbagi lepinguosalist veel tunnistanud. Kuid 1939. aasta 28. septembril, kui sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline Vastastikuse Abistamise Pakt (ehk baaside leping), olid mõlemad lepinguosalised rahvusvaheliselt tunnistatud riigid ja Rahvasteliidu liikmed. Baaside lepingus oli muu hulgas öeldud järgmist:

„Eesti Vabariigi President ühelt poolt, ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt, juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920. a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse;

tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920.a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932. a.

on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks; /-/”

Seega sõltumata sellest, kas Tartu rahuleping tema allakirjutamise hetkest oli kehtiv või mitte, tuleb teda alates 28. septembrist 1939 lugeda kehtivaks, sest sel kuupäeval kinnitasid oma allkirjadega tema kehtivust kahe selleks ajaks rahvusvaheliselt tunnistatud riigi ametlikud esindajad.

Kes vajab uut „piirilepet” tegelikult?

Arvamus, nagu võimaldaks piirilepingule allakirjutamine parandada suhteid Venemaa valitseva ladvikuga, on ekslik. Mistahes järeleandmised Moskva põhjendamatutele nõudmistele toovad kaasa järjest uued nõudmised. Nii oli see aastatel 1939 ja 1940, nii on see ka nüüd.

Väiteid, nagu poleks meile Narvatagust ja Petserimaad tarvis, ei saa võtta tõsiselt. Siinjuures tuleks ka küsida, et milleks sedasama maad on Venemaal tarvis. Venemaa ei ole ülerahvastatud. Venemaa rahvaarv väheneb aastas madala sündivuse, suure suremuse ja emigreerumise tõttu. President Putini üleskutse teistes riikides elavatele venelastele Venemaale tagasi tulla pole leidnud mingit vähegi märkimisväärset vastukaja.

Kõike eespoolöeldut arvesse võttes võib kindlalt öelda, et Narvatagust ja Petserimaad ei vaja Venemaa, see tähendab vene rahvas, vaid neid vajab Kremli valitsev ladvik.

Teises maailmasõjas oli Venemaa võitjate poolel. Ta on loodusvarade poolest üks maailma rikkamaid maid. Ja kõige selle juures on ta rahva põhimassi jaoks muudetud tõeliseks vaestemajaks. Selleks, et juhtida rahva tähelepanu kõrvale tema viletsalt olukorralt ja luua illusiooni, nagu oleks Kremli ladvik vene rahva huvide kaitsja, vajab Kreml vaenlasi. Üheks sobivaks vaenlaseks on tänapäeva Eesti oma praeguste juhtidega, kes on andnud oma vaikiva nõusoleku Venemaa poolt tulevale valede laviinile.

Kremli ladvik ei vaja nimetatud territooriumi, vaid vajab, et Eesti ütleks lahti oma põhiseadusest.

Eesti iseseisvus taastati järjepidevuse alusel. Kui Eesti kirjutab alla oma põhiseadusega vastuolus olevale piirilepingule, siis on ta sellega faktiliselt lahti öelnud Tartu rahust ja tunnistanud kehtetuks oma põhiseaduse. Ei saa ju Tartu rahu lugeda enam kehtivaks, kui kumbki lepinguosaline teda ei täida.

Kalju Mätik

Kirjutis ilmus Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 12. numbris (september-oktoober 2012).

 

Parteid kui puugid maksumaksja kallal

Arvamustevahetus Eesti meedias parteide rahastamise teemal meenutab mulle 1980-ndate lõppu, kui Nõukogude Liidus tehti perestroikat. Seda oli tehtud juba mitu head aastat, kui keegi viimaks kirjutas, et perestroikaga lahendatakse lahendamatut: püütakse muuta kõike nii, et midagi ei muutuks.

Nüüdki on tulemus sama, kui mitte arvestada ühte „ülesleitud õnnetut patuoinast”, kes sellest üldse rääkida julges.

Oma raamatus „Kuhu kadus Eesti demokraatia” panin ette (126. leheküljel) kolm lihtsat asja: 1) kõigile olgu kriipsupealt selge, kust parteid oma raha saavad; 2) olgu määratud suurim summa, mida nad oma toetajatelt-annetajatelt võivad koguda ja 3) „kõige vähem tohiks parteid suruda oma käe maksumaksja taskusse nii sügavale kui vaid soovivad”.

Maksumaksja rahakoti küljest paistab neid olema sama raske lahti rebida kui joodikut pudeli või narkomaani oma aine juurest. Või kui soovite – puuki keha küljest. Vähemalt asjaosalise enda jaoks paistab ülesanne olema lootusetu. Vaja on otsustavat väljasttulevat jõudu.

Üldse kogu väitlus on vildak. Minu arusaamist mööda pidid parteid võistlema elanikkonna soosingu eest millegi muuga kui sellega, milline neist kõige rohkem raha suudab kokku kraapida. Kuid nagu alustasin,  nüüdseks on kõik läbi – JOKK, JOKK, JOKK. Seadusi teevad ju asjaosalised endale ise.

See lõputu jokitamine toob mulle meelde prantsuse filosoofi Michel Foucault´ sõnad: kuritegu on võimu privileeg.

Kuid kas me soovime endale Eestisse sellist kuritegelikku võimu ja kas keegi soovib sellisel maal üldse elada?

Jaan Hatto

Keelest, meelest, rahumeelsest kehtestamisest ja lömitamisest

Millises muus riigis suhtleb tööandja oma erinevaist rahvustest töölistega nende emakeeles?!...


Sattusin 18. septembril 2012 Tallinna kesklinnas käies nägema viimasel ajal nii laialtlevinud kurbnaljakat olmevaatemängu.

Patkuli vaateplatvormi juures käivad restaureerimistööd.
Restaureeritava maja ees üritas  soliidne, hallide lokkidega
töödejuhataja usina püüdlikkusega, purssides  aktsendirohket  vene keelt,
selgitada noortele vene töölisnolkidele nende tööülesandeid.
Nolgid vaatasid ja kuulasid teda tuima, üleoleva näoga ning kellelgi
neist ei tulnud pähegi vanale töödejuhatajale eesti keeles appi tulla.

Mul oli ülimalt piinlik selle hallpea pärast ja solvavalt valus meie
rahva pärast, kes laseb endaga tänini niimoodi käituda.

See seik näitab ka ülimalt värdjalikku suhet tööliste ja tööandja vahel.
Siin on tööline pannud paika tööandja ja painutanud ta oma looga järgi.
Ei usu, et kuskil mujal riigis hakkab tööandja suhtlema oma erinevaist
rahvustest töölistega nende emakeeles.

Vene noored aga olid oma ajaloolis-poliitilise ülesande tasemel.
Nad jätkavad  edukalt  oma vanaisadele ja isadele nende emamaa pandud missiooni.

See jõuk paigutati ju siia just selleks, et meie riik ei saaks
tegelikult tunda ennast täielikult vabana ega meie rahvas ennast
peremehena oma isade maal, ka siis kui mingil ajaloo hetkel õnnestub
meil jälle de jure iseseisvuda.

Masendav on aga hoopis see, et me ei suuda ennast isegi 21.
taasiseseisvumisaastal peremehena kehtestada.

JÜRI BÖHM

Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 11. numbris (august - september 2012) ilmunud kirjutis.

Välisinvestor võsastaks Eesti

2012. aasta mai teisel nädalal ilmunud ajalehed  „Saarte Hääl“ ja „Äripäev“ toovad ära Joakim Heleniuse suurosalusega varahaldusettevõtte Trigon Capital AS plaani rajada mitmele poole Eestis pajuistandused.


Autori küsimustele vastas Martin Mets Trigon Capitalist, et uuritakse võimalust väheefektiivselt kasutatavatel maa-aladel biomassi, eelkõige energiavõsa kasvatamiseks.

Martin Metsa öeldu kohaselt võimaldaks energiavõsa kasvatamine korrastada olemasolevat maastikupilti ning leida kasutamata maadele rakendus.

Informatsiooni saamiseks on pöördutud ka kirjalikult maa-ameti poole. Kirjas soovitakse saada andmeid põllumajanduslike maavalduste kohta Saaremaal, Pärnumaal, Võrumaal aga ka Ida-Virumaal ning Läänemaal.

Soovitakse suuremastaabilist põllumaade omanduse või kasutusõiguse konsolideerimist, mis võiks kasvatamise, töötlemise ning kasutamise seisukohalt olla otstarbekas. Trigon Capitali arvates tuleb pidada kasulikuks, et välismaisele kapitalile kuuluv ettevõte omaks ülevaadet Eesti Vabariigi maa-tagavarade kohta.

Selline käsitlus võib aga viia Eesti väljakujunenud maastikupildi muutumiseni, nn. võsakolhooside tekkeni. Välisinvestori vaimustus suurtootmisest ja soovunenäod mastaabiefektist ei pruugi kooskõlas olla isegi euromeetmetega, mis vähemalt sõnades sätestavad looduslike pärandkoosluste ning väljakujunenud maastikupildi hoidmise vajaduse, millest üheks tuntumaks on iga maaomaniku jaoks nn. niitmistoetus.

Maakonnad, mis on siiani igale eestlase, aga ka meie külaliste jaoks tuntud eelkõige kui looduslikult kaunid, on aga samas välja valitud PRIA toetustingimuste põhjal. PRIA toetab ainult selliseid istandusi, mis asuvad euroametnike arvates ebasoodsamates piirkondades.

Tuleb tõdeda, et eeltoodud äriplaanis on veel palju vastuolulisust ning seda nii majandusliku arvestuse kui sobivuse pärast maastikupildi, väljakujunenud asustusajalooga kui ka ühiskondlike ootustega.

Kahjuks on rahvusliku põllumajanduspoliitika puudumine Eesti Vabariigis viinud meid selliste arenguteni.

AARE PÄLLIN

Artikkel on pärit Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 7. numbrist (aprill - mai 2012).

Ajaleht „Rahvuslik Teataja” teel eesti rahvuslaste ühishäälekandjaks

16. Jüri Kuke mälestuskonverentsil Tartus 25. märtsil 2012 peetud ettekanne

Lugupeetud kohalviibijad!

Kui ajamasina abil õnnestuks Jüri Kukk tuua kõige sügavamast stagnatsiooniajast, 20. sajandi 70. aastate lõpust tänapäeva, siis avastaks ta küllap õige pea, et toonase ja praeguse ajakirjanduse vahel sisulist vahet pole. Nagu toona, nii valitseb tänapäevalgi informatsioonipuudus. Ajakirjandus kirjutab pahatihti vaid sellest, mida nii-öelda kõrgemal pool näha või kuulda soovitakse; tegelikud probleemid vaikib aga maha või siis pisendab ehk moonutab tundmatuseni. 20. sajandi 90. aastate 1. poolel Eestis valitsenud ajakirjandusvabadusest pole nüüdseks enam alles peaaegu midagi.

Tõsi küll, trükiväljaandeid, raadiojaamu ja telekanaleid on nüüdis-Eestis hulga rohkem kui oli näiteks 35 aasta taguses Eestis. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see mitmekesisus on vaid näilik ning tegelikult kirjutatakse ja räägitakse ikkagi nii, nagu istuks mingi tsensor ajakirjanikul kogu aeg selja taga, tulirelv või külmrelv vastu ajakirjaniku selga või kaela surutud.

Ja kui järele mõelda, siis see tsensor ongi olemas. Tema nimi on poliitkorrektsus. Selle kohaselt peab kõik ühiskonnas olema alati poliitiliselt õige, mitte aga lihtsalt õige. Enamgi veel, viimase viieteistkümne aasta kogemus Eestis ja mujalgi läänemaailmas näitab, et kui mingi asi on poliitiliselt õige, siis pole ta peaaegu kunagi tegelikult õige. Üks lihtsalt välistab teise.

Nüüdis-Eesti üks väljapaistvamaid suurvaime, Arvo Valton nägi praeguse olukorra teket ette juba rohkem kui veerand sajandit tagasi. Oma 1985. aastal ilmunud teoses „Tagasi tulevikku” kirjutas Valton informatsiooni kohta järgmist: „Informatsioonipuudus tehakse märkamatuks sellega, et uputatakse see informatsiooni sisse ära. Informatsiooniuputuse põhiline tunnus on see, et informatsiooni on vähe.”

Nüüdisaja Eesti, üldse lääne ajakirjanduses on informatsiooni pealtnäha tohutul hulgal. Selle sisse võib tõepoolest uppuda. Lähemalt vaatlusel aga osutubki lõviosa sellest informatsioonist kõige lihtlabasemaks infomüraks. Sellest vajaliku väljasõelumine on küll täiesti võimalik, ent nõuab kohati lausa erialast ettevalmistust. Nagu teada, said lääneriikide julgeolekuteenistused kõige sügavamal „külma sõja” ajalgi tublisti üle üheksakümne protsendi neile vajalikust teabest Nõukogude Liidu kohta Nõukogude Liidu enese ajakirjandusest. Sellega tegelesid luurajaväljaõppe saanud isikud.

Vajalikku teavet välja sõeluda ja sellest endale tervikpilt luua on võimalik tänapäevalgi. Kuna aga infomüra on praegu varasemast kordades rohkem, lõviosa inimestest aga pole luuraja ega elukutselise referendi oskustega, siis on ka tõese teabe hankimine ja levitamine nüüdisajal hulga raskem.

Tekib küsimus: millisest allikast, millisest väljaandest seda nüüdis-Eestis kõige kergem on hankida?

Kogu Eesti ajakirjanduse peale leidub vaid üks üleriikliku levikuga eestimeelne ajakiri – „Kultuur ja Elu” – ning ainult üks eestimeelne raadiojaam – Nõmme Raadio. Üleriikliku levikuga eestimeelset ajalehte pole aga juba alates 1995. aastast, s.t. ajast, mil lõpetas ilmumise nädalaleht „Eesti Aeg”.

Ajalehest „Eesti Aeg” Eesti ajakirjandusmaastikule jäänud tühja koha täitjaks on tasapisi saamas üks algselt klubiväljaandena mõeldud ajaleht – Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja „Rahvuslik Teataja”.

Ajaleht „Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011-nda aasta juulist. Lehe avanumber jõudis trükikojast välja täpselt Sinimägede lahingu 67-nda aastapäeva mälestusürituse ajaks.

„Rahvuslik Teataja” oli algselt mõeldud väljendama Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete seisukohti ja vahendama klubiliikmete teadmisi. Lehe levikuala pidi piirduma peamiselt Põhja-Eestiga.

Üllatuseks selgus aga mõne aja möödudes, et „Rahvuslik Teataja” pakub huvi arvatust suuremale kaasautorite- ja lugejateringile. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et leht pole mingi kindla partei hääletoru ega aja igavat poliitilist juttu, vaid ta kaasautorite hulka kuulub mitme erakonna eestimeelseid liikmeid või siis üldse parteituid. Samuti on „Rahvuslik Teataja” katsunud juba oma loomisest peale olla võimalikult mitmekülgne.

„Rahvuslik Teataja” kajastab nii Eesti kui üldse läänemaailma jaoks olulisi teemasid, mida nii-öelda peavoolu ajakirjandus käsitleda ei julge või kui vahel harva julgebki, siis ainult mokaotsast ja moonutades.

„Rahvusliku Teataja” trükiarv on olnud algusest peale tuhat eksemplari. Esimene kaks numbrit ilmus neljaleheküljelisena ja ebakorrapäraselt, järgnenud kolm numbrit aga juba 8-leheküljelisena ja kord kuus. Rahvuslaste Tallinna Klubi leidis, et praeguse seisuga on selline lehemaht ja ilmumissagedus piisav. Edaspidi, sobivamate olude saabudes on Rahvuslaste Tallinna Klubil kavas aga suurendada nii „Rahvusliku Teataja” mahtu kui ka ilmumissagedust.

„Rahvusliku Teataja” tegevust juhib ajalehe nõukogu, kuhu kuulub kolm isikut. (Muide, nõukogu kõik liikmed on tänasel konverentsil kohal.) Toimetuseliikmeid on kaks, nimelt peatoimetaja ning majandustoimetaja. Honorari toimetuseliikmed ega kaasautorid veel ei saa, kuid lehe majandusseisu paranedes olukord loomulikult muutub. Seni on ajalehte välja antud peamiselt klubiliikmete rahakoti najal. Pidevalt toetab „Rahvuslikku Teatajat” ka selle üks nimekamaid kaasautoreid ning levitajaid – Mart Niklus. Samuti on lehele tehtud ka mõningaid annetusi. Kui arvestada, et Rahvuslaste Tallinna Klubis on liikmeid vaid veidike üle neljakümne, siis ei saa senitehtut kuidagi kehvaks saavutuseks pidada.

Muuseas, tänase konverentsi ettekandjate nimekirjas on Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeid kokku neli, sealhulgas ka konverentsi korraldustoimkonna esimees.

Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et Rahvuslaste Tallinna Klubi on oma häälekandja tekke eest paljuski tänu võlgu Põllumeeste Kogule. Nimelt ilmus tavakohaselt Põllumeeste Kogu häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Koguja” 2011. aasta esimesel poolel Põllumeeste Kogu ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ühishäälekandjana. Just sealt said tuule tiibadesse paljud pärastised „Rahvusliku Teataja” kaasautorid. Seda enam, et klubiliikmete osakaal kaasautorite hulgas oli keskmiselt 75 protsenti. Just ühisväljaandest „Rahvuslik Koguja” said Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed ajalehe planeerimise ja majandamise kogemuse.

2011. aasta juunis see koostöö lõppes. Juba juulis ilmus esimene „Rahvusliku Teataja” number. Sellest ajast peale on „Rahvusliku Teataja” areng olnud pidev, kuigi päevselge on seegi, et arenguruumi on lehel veel tublisti. Üks on aga kindel: senise arengu jätkudes ei kulu kaua aega, et „Rahvuslikust Teatajast” saaks ühel heal päeval ajalehe „Eesti Aeg” väärikas järglane ehk siis selline väljaanne, mida loeks huviga isegi Jüri Kukk, kui ta ajamasina abil nüüdis-Eestisse reisiks. Kas oma panuse sellesse annavad ka mu tänase ettekande kuulajad, näitab juba aeg.

Lõpetuseks julgustan kõiki eestimeelseid inimesi jagama oma teadmisi teistega. Sest nagu väga tabavalt kirjutas Arvo Valton oma 1985. aastal ilmunud raamatus „Tagasi tulevikku”: „Kui teadja ei täida oma võimalikku mõjuruumi tõe kuulutamisega, tulevad need, kes täidavad selle valega.”

TÕNU KALVET

Autor on „Rahvusliku Teataja” peatoimetaja.