Uudised

Eesti valitsuse kink vene keele harjutamisvõimaluste vähesuse üle kurtjaile

„Pea vastu, Tui, abi on ligidal! Valitsus juba hoolitsebki selle eest, et su mure saaks murtud: sul tekiks ülikülluses võimalusi harjutada vene keelt!”

See julgustushüüe kippus mul rinnust välja pärast seda, kui olin läbi lugenud „Eesti Päevalehe” 25. oktoobri numbris ilmunud arvamusloo, kus Kivimäe põhikooli 9. klassi õpilane Tui Tuul Sikk kurdab, et ta vene keele oskus on nõrguke, kuna tal puudub võimalus seda keelt kellegagi rääkida.

Asju, mida siinkohal arutada, on palju, aga peamine probleem on praktika puudumises. Enamikul meist pole kodus ega tutvusringkonnas kedagi, kellega vene keeles suhelda. Omavahel me vene keelt ei kasuta. Kui ongi keegi, kelle emakeel on vene keel, suhtleme tavaliselt eesti või inglise keeles – ja jälle ei lähe vene keelt otseselt vaja,” kaebleb see õpihimuline Kivimäe kooli tüdruk mainitud kirjutises.

Võiks ju arvata, et kui inimene on mingit keelt õppinud peaaegu üheksa aastat, siis oskab ta seda ka kasutada, aga ei. Minu vene keele oskus piirdub mõne üksiku lause, luuletuse ja sõnadega, mida ma konteksti ei suuda panna,” kaebleb Tui sama loo algusosas.

Tui saatus pole tõesti kadestamisväärne. Sest ta jutust paistab ju selgelt, et keegi (huvitav küll, kes?) on tal rangelt keelanud:
1) lugeda Tallinna linnaosalehti või ajalehte „Pealinn”/”Stolitsa” (need on nii eesti kui vene keeles ja sobivad tänu sellele keeleõppematerjaliks oivaliselt);
2) lugeda poekettide reklaame (seal on kaubanimetus reeglina lisaks eesti keelele ka vene keeles);
3) lugeda rahvusringhäälingu kodulehte (see on eesti-, vene- ja inglisekeelne);
4) vaadata rahvusringhäälingu telekanalit ETV+ (kus samuti palju venekeelseid saateid ja filme);
5) kasutada asjaomaseid õppefilme ja õppesõnastikke ning teisi keeleõppematerjale;
6) suhelda vene keeles selliste Eestis elavate inimestega, kelle emakeeleks on vene keel, kuid kes oskavad hästi ka eesti keelt, ning neilt keeleõppealast nõu küsida.

Nende keeldude väljamõtlejal ja pealepressijal, kes tahtis nende abil muuta Tui põhupeaks, tuleb nüüd aga rängalt pettuda. Sest Eesti valitsus hoolitseb innukalt selle eest, et Tuil ja ta saatusekaaslastel tekkiks vene keele harjutamiseks võimalusi üliohtralt. Ja pealegi nii, et vene keeles rääkimisest loobuda pole mõeldavgi.

Nimelt on Eesti valitsus toonud tänavu Eestisse suurel hulgal idaslaavlasi, peamiselt ukrainlasi ja Ukraina venelasi. Kui palju täpselt, ei tea valitsusjuht Kaja Kallas isegi. Eri allikate andmeil jääb sel moel tänavu Eestisse valgunud idaslaavlaste arv kuuekümne tuhande ja saja tuhande vahele, vahest ulatub ka veidi üle saja tuhande. Eesti avalikkust valmistatakse peavooluajakirjanduse abil aga aina hoogsamalt ette selleks, et on oodata juba uusi sissevalguvate idaslaavlaste laineid, esimest neist lausa enne selle aasta lõppu.

Ja siis saabub kauaoodatud hetk, mil Tui ja ta saatusekaaslased saavad vene keelt harjutada pea alati ja kõikjal. Ka siis, kui seda ise nagu eriti ei tahakski. Aga pääsu pole. Sest lõviosa riikivalgunud idaslaavlastest vaevalt küll vaevub eesti keelt ära õppima. Ja pole neist paljude inglise keele oskuski – väga pehmelt öeldes – eriti kiita.

Tuid ajendas eelmainitud arvamuslugu kirjutama teda ootav vene keele tasemetöö. Ta kirjutab: „Septembris, kooliaasta alguses rääkis õpetaja, et vene keeles tuleb tasemetöö. Paljud meist olid segaduses: miks? Mida see näitab? See kinnitab tõsiasja, et me ei oska vene keelt. Ja nendele, kes õppimist tõsiselt võtavad, tekitab see lisastressi, sest halba valgusse ei taha iseennast, oma õpetajat ega ka kooli mitte keegi seada.

Lisame siia Ukraina sõja, mis on Venemaa seadnud kohutavasse valgusse. Äkki mõtleks ümber, veel jõuab? Aeg sellise tasemetöö tegemiseks on minu hinnangu järgi valemast valem.

Huvitav mõttekäik, seda kahtlemata. Teisisõnu: kui mingi oskuse tase on madal, seda tuvastama mõeldud kontroll (antud juhul siis tasemetöö) aga tuvastabki asjade tegeliku seisu, siis tekitab see suurt kurvastust ja pettumust, kuna soov oli ju näidata olukorda tegelikust paremana.

Lausa omalaadse geniaalsuse piiril balansseerib ka põhjendus, et tasemetööd, üldse vene keele oskust polegi vaja, kuna Ukraina sõda on seadnud Venemaa kohutavasse valgusse.

Siinkohal meenus mulle kohe, kuidas nõukogude ajal leidus eestlastegi hulgas isikuid, kes arvasid tõsimeeli, et mida kehvemini ja vigasemalt vene keelt oskad, seda suurem vastupanuliikuja, suisa sangar oled. Säärased „sangarid” jäid aga vastamisel jänni, kui neilt küsiti: „Aga kas Eesti Vabariigi suurkujud Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Konstantin Päts ja teised olid sellepärast siis veel vähemsangarlikud, et valdasid vene keelt oivaliselt? Ja kas vabadussõjalaste vaimne juht Artur Sirk oli sellepärast siis rahvusreetur ja venemeelne, et pidas kohalikele venelastele kõnesid ja loenguid vene keeles?”

Tuil sellist jännijäämisohtu õnneks ei teki. Sest end kõigi aegade kõige eestimeelsemaks Eesti valitsuseks pidav juhtorgan hoolitseb lausa emalikult selle eest, et isikuid, kellega Tui ja ta saatusekaaslased saakski suhelda ainult vene keeles, valguks Eestisse aina suuremal hulgal. Kõnepraktikanappust siis enam kindlasti pole.

Ja kui vene keele tasemetöö edukalt tehtud, siis võib Tui või keegi ta saatusekaaslastest lugeda vene keele õpetajale näiteks sellise värsi:
Xoxлoв в дoмa, эcтoнцeв в гeттo – cпacибo Kaллacy зa этo!

Õpetaja rõõmustaks selle üle kindlasti. Kaja Kallas ja teised „Eesti kõigi aegade kõige eestimeelsema valitsuse” liikmed niisamuti.

Seega: pea vastu, Tui, abi on ligidal!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

P.S. Mu lapsepõlvemaal, „Kopli liinidel”, elas umbes nelikümmend aastat tagasi me kodutänavas üks mees, keda kõik kutsusid Tui-poisiks. Rahvuselt eestlane, kuid vene keel oli tal kenasti käpas. Oskas selles keeles panna paika kõik, kes temaga ülbitsema tulid. Vajadusel tegi ülbitsejale lausa füüsilise noomituse. Tänu sellele teenis ära nii eestlaste kui muulaste austuse.

Miks peaks Kivimäe-Tui olema kehvem kui oli Kopli-Tui?!

T. K.
     
  

„Kikerikii!” Ukraina toetuseks

Reibas hüüatus teeb tuju paremaks. Nii hüüdjal enesel kui enamasti ka ta kuuljatel. Hüüdja ja kuuljate east hoolimata.

Eriti vahva on muidugi siis, kui täiskasvanu teeb sellise hüüatuse abil tuju paremaks lastel. Veelgi parem, kui sellega kaasneb täismäng: kingitused ja muinasjutt.

Just selline õnn saigi aga osaks laevaettevõtte „Tallink” laeval „Isabelle” elavatele, Ukrainast pärit lastele 2022. aasta oktoobri esimesel poolel, kui neid külastas üks Eesti valitsuse liige.

Tähtis külaline andis lastele üle kingitused, sealhulgas nukud, autod ja koolitarbed. Kingitused olid kogutud Ameerika Ühendriikides. Seepärast oligi kinke üle andma tulnud ka endisi sealseid merejalaväelasi.

Kui kingid üle antud, rääkis kõrge külaline lastele ka unejuttu, mil pealkirjaks „Ukraina võidab kindlasti”. Lapsed kuulasid seda meeleldi, sest juturääkija ise oli ju sama kaunis kui mõni muinasjutuhaldjas (ega siis teda asjata peeta Eesti ilusaimaks poliitikuks üldse), lisaks väga meeldiva häälega, mistõttu ta jutt mõjus väga rahustavalt.

Ja et igas muinasjutus peab esinema ka reipaid hõikeid, siis lõpetas ühe sellisega oma unejutu ka haldjavälimusega külaline, hüüdes reipalt: „Slava Ukraini!”

Kuna veetleval muinasjutuvestjal oli suur menu, siis on oodata, et teda kutsutakse esinema veelgi. Ja mitte üksnes Ukraina lastele, vaid ka eesti lastele. Viimastele esinedes on tal muidugi arukam asendada hüüe „slava Ukraini!” hüüdega „kikerikii!”. Lihtsalt arusaadavuse huvides. Ja kuna mõlema kõlapilt on kaunis sarnane, siis pole ka ohtu, et sõnum ei jõuaks kohale.

Minu lapsepõlves oli Eesti Televisioonis väga menukas telelavastus „Kikerikii!”. Seda vaatasid suurima heameelega nii lapsed kui täiskasvanud. Tegelasteks olid nii inimesed kui ka loomad ja linnud. Nagu ikka: kes targem, kes juhmim.

Sellest veelgi menukam telesaade oli „Kõige suurem sõber”, mille üheks olulisemaks tegelaseks oli Postikana. Too kippus kaagutama igal võimalikul juhul. Ka siis, kui seda üldse vaja polnud. Ja ka siis, kui tal polnudki teistele midagi tarka öelda. Aga teisi tegelasi see eriti ei seganud. Nad teadsid ju, et Postikana juba kord on selline kaagutaja; teda naljalt ümber ei tee. Ja pole vajagi, sest just see muudabki ta nii eripäraseks. Laste silmis oli Postikana igatahes väga kõva tegija.

Iga laps kasvab kord suureks. Ja siis, aastakümneid hiljem, on praegusel lapsel hea mõelda tagasi 2022. aastale, mil tal käis külas üks hästi kaunis ja hästi meeldiva häälega tädi, kes tõi kingitusi, rääkis toredat muinasjuttu ja lõpetas oma jutu reipalt: „Slava Ukraini! Kikerikii!”

Tõnu Kalvet

P.S. Kui eestlasele või muidu eesti keele oskajale öeldakse „slava Ukraini!”, siis võib julgesti vastata „kikerikii!”. Ja ongi inimlik side kohe loodud.

T. K.

© Tõnu Kalvet

Ivo Schenkenberg – kas Eestisse saabunud Ukraina põgenike eeskuju?

Siis küsin ma teilt: miks ei näe me Ivo Schenkenbergi mehi – meie vendi – meie hulgas?

Nii küsib Eesti menufilmis „Viimne reliikvia” eesti ülestõusnute juht nende salakoosolekul.

See küsimus meenus mullegi, kui käisin 16. oktoobril 2022 Tallinnas Vabaduse väljakul korraldatud meeleavaldusel „Elektri hind alla!”. Meenus sellepärast, et – usu või ära usu! – mu silm ei märganud seal ainsatki Ukraina lippu ega banderalaste lippu, samuti muid tunnusmärke, mille järgi saanuks tuvastada Ukraina põgenike kohalolu. Polnud ei ukraina-, vene- ega ingliskeelseid plakateid, kus need põgenikud avaldanuks toetust neid vastuvõtnud riigi paljukannatavatele kodanikele ja nõudnuks, et elektrihind muudetaks Eestis sama madalaks kui on Ukrainas.

Teades Ukraina põgenike ja nende siinsete toetajate keskmisest särtsakamat iseloomu, olin pannud oma vaimu valmis selleks, et näha Vabaduse väljakul mitmel pool plakateid kirjaga „Fuck Nord Pool!”, „KAЯ KAЛЛAC, ИДИ HA XYЙ!”, „ЭHEPГOCПEKYЛЯHTOB HA MЫЛO!”. Sest samalaadseid, kohati veelgi käredamaid plakateid on nähtud Ukraina toetuseks korraldatud meeleavaldustel hulgi.

Aga kus sa sellega! Mitte midagi sellist mu silm ei märganud. Ainsad Ukraina lipud, mis mu pilgu ette jäid, olid Vabaduse väljaku äärsetel hoonetel lehvivad-rippuvad sinikollased plagud. Ukraina põgenike rühmi polnud märgata kuskil. Polnud kuulda ei vene- ega ukrainakeelset juttu. Polnud ühtki ukrainlast, kes oleks tahtnud sõna saada. Polnud isegi Ruslan Trochynskyit, kuigi tema on meeleavaldustel ja muudel avalikel esinemistel tavaliselt kohal nagu viis kopikat. Seda ka siis, kui neil pole Ukrainaga vähimatki pistmist.

Milles asi?” küsisin endamisi hämmeldunult. „Mis on Eesti ukrainlastega ja innukate Ukraina-sõpradega ometi juhtunud?

Siis aga meenus mulle, mida oli „Viimses reliikvias” öelnud Ivo Schenkenbergi meeste eemalejäämise põhjuse kohta ülestõusnute pealik: „Klooster on nad ära meelitanud ja äraandmise teele ahvatlenud.

Kui asendada sõna „klooster” sõnapaariga „Eesti Reformierakond”, siis sobib pealiku ütlus suurepäraselt ka nüüdis-Eestisse. Hakka või arvama, et Ukraina põgenike ja Eesti ukrainlaste suureks eeskujuks ongi Ivo Schenkenberg!

Mäletatavasti küsis pealik seejärel tungival toonil teistelt ülestõusnutelt: „Mis on äraandja palk?

Ülestõusnute ühehäälset ja ühesõnalist vastust peaks mäletama küll igaüks, kes on kasvanud üles eesti kultuuriruumis ning teab tänu sellele ka „Viimse reliikvia” tegelaste tabavaid ütlusi lausa peast…

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Kas sõjaprintsess Kajast on vargsi saanud sõjaprints Kajar?

Mis soost on Eesti peaminister Kaja Kallas?

Veel hiljuti tundus see küsimus täiesti üleliigne, suisa naeruväärne. Eesti praeguse peaministri sugu on ju hästi teada. Seda näitab ka ta hüüdnimi Sõjaprintsess, mis saadud ta sõnaka ja innuka tegevuse eest Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (inglise k. lüh. NATO) raames. Oma tegevuse eest on Kallas saanud tunnustust nii teistelt NATO liikmesriikidelt kui mujaltki.

Hiljuti olukord aga muutus. Nimelt käsitleti NATO liikmesriigis, kel suuruselt teine sõjavägi, Eesti peaministrit hoopis… meessoost isikuna!

Jutt käib muidugi Türgist. 28. septembril avaldas Türgi ingliskeelne internetiväljaanne „Postsen” uudise sellest, kuidas Kaja Kallas oli käinud katsetamas tankitõrjerelva „Javelin”.
Estonian Prime Minister Kallas inspected the anti-tank missile Javelin (postsen.com)

Uudis kasutas Kalda kohta aga läbivalt (ühtekokku neljal korral) asesõnu, mida kasutatakse inglise keeles ainult meessoost isikute kohta. Võrdluseks: see, et tegu on naisterahvaga, ei ilmnenud kõnealusest uudisest kordagi. Parimal juhul sai seda näha uudise juures avaldatud fotodelt.

Türgi lugejal tekkis seda nähes kindlasti õigustatud küsimus: kumba uskuda – kas pilte või juttu? Või on Kaja Kallas teinud salaja läbi soomuutmisoperatsiooni ning kannab naiserõivaid ja naisesoengut veel vaid harjumusest?

Siinkohal meenub kohe tõik, et teadaolevalt vähemalt üks NATO kõrge sõjaväelane – USA admiral Richard (uue nimega: Rachel) Levine – muutiski oma sugu, kuid jätkas sellegipoolest tegevteenistust. Kas Kaja Kallas kavatseb järgida selle admirali eeskuju, näitab juba tulevik. Iseküsimus on muidugi, kui suur kaal on suguvahetanud juhi sõnal nii ta pooldajate kui ka vastaste silmis.

NATO juhtkonda vaevalt häiriks, kui organisatsiooni järgmiseks peasekretäriks saaks sõjaprintsess Kaja asemel hoopis sõjaprints Kajar. Seda enam, et naisteloogikal rajanev mõtlemine ja käitumine on olnud iseloomulik neilegi, kes sündinud mehena ja ametlikult siiani meessoost. Tegelik elu näitab, et naisteloogika ja meessugu ei välista teineteist sugugi, eriti veel siis mitte, kui väidetakse end kaitsvat imelooma, mil nimeks euroopalikud väärtused.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Kaja Kallas – hea (reklaami)agent

Silmamoondajad said 22. septembril 2022 ja hiljemgi taas kahjurõõmust käsi hõõruda: „Näe, jälle suutsime juhtida üldsuse tähelepanu kõrvale sellelt, mis on tõeliselt oluline!

Mainitud kuupäeval tegi Eesti peaminister Kaja Kallas teatavasti Eesti Rahvusringhäälingus oma erakorralise pöördumise. Paljud ei mõistnud selle teo põhjust, vaid asusid Kallast selle eest karmilt arvustama. Väideti, et teda olevat tagant tõuganud soov end näidata ja teha seeläbi oma koduerakonnale valimisreklaami. Kalda käitumist nimetati läbinisti vastutustundetuks. Ei vaevutud uurimagi, kas tal võis olla ehk mingi muu tegutsemisajend. Lihtsalt materdati teda nii, nagu vähegi jaksati.

Aga kui püüda juhtunut vaadelda rahulikult? Milline pilt siis avaneb?

Suunavaks küsimuseks sobib siis kas või see: mis oli kõnealuse pöördumise kõige otsesem, kõige selgem mõju?

Ja siis avaneb juba hoopis teine pilt. Sest meenub: pärast jutuksolevat pöördumist kasvas hüppeliselt elektrigeneraatorite müük. Seega: Kaja Kallas tegutses sõna parimas tähenduses reklaamiagendina. Pealegi lõi seda tehes mitu kärbest ühe hoobiga.

Esimene „kärbes”: suurendas paljude Eesti elanike energiajulgeolekut.

Teine „kärbes”: suurendas väga lühikese aja jooksul asjaomaste ettevõtete käivet ja sissetulekut.

Kolmas „kärbes”: lasi seni kõhkleval seisukohal olnud inimestel paigutada oma raha sinna, kus see läheb asja ette ja kus inflatsioon seda ära ei söö. Edasise kõhklemise korral läinuks täpselt sama ost ju juba märgatavalt kallimaks.

Neljas „kärbes”: parandas Riigikogu valimiste lähenedes oma koduerakonna rahalist seisu, sest vaevalt on generaatorimüüjad nii tänamatud, et ei raatsi nii tõhusa reklaami eest rahaliselt tänada.

Viies „kärbes”: äratas tuimusest üles väga paljud Eesti elanikud, kes olid juba muutunud mugavaks ja unustanud, mida soovitab internetileht kriis.ee.

Osavad silmamoondajad tegid muidugi kõik endastoleneva, et need „kärbsed” jääks väga paljudel märkamata. See läkski neil korda. Kaja Kallas ärgu lootkugi, et ta 22. septembri telepöördumise materdajad teda isegi kriisi saabudes tänaks! Hea veel, kui siis leidub mõni üksik, kes kukalt kratsib ja endalt küsib: „Oot-oot! Kas mul ikka oleks praegu nii korralik elektrigeneraator ja kriisivaru, kui ma pärast Kaja 22. septembri telepöördumist poleks kohe tegutsema asunud?...

Hea, kui kurnatud ilmega Kaja Kallas üldse jaksab seepeale siis veel nukralt ja väsinult muiata.

Nagu Stirlitz muiste.

Stirlitz sai oma töö eest tasu, kui töö oli kord tehtud.

Kajal seevastu on töö alles pooleli.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet