Uudised

Miks Tõnu Tõnistest ei saanud poliitvangi

Malesuurmeistriks saamiseks tuleb täita suurmeistrinorm kolm korda. Sest siis on kindel, et tegu pole juhusega.

Nüüdis-Eesti tegelikkus näitab, et ka poliitvanginimetuse saamiseks tuleb „poliitvanginorm” täita rohkem kui ühe korra.

Eesti Olümpiakomitee presidendiks ka 2020. aastal kandideerinud (ja 8. juunil toimunud valimistel kaotanud) Tõnu Tõniste laskis käest hiilgava võimaluse täita „poliitvanginorm”. Nimelt seeläbi, et ei järginud ühe oma eellase eeskuju.

Kõnealuse eellase nimi on Reio Laurits. Eelmistel, 2016. aasta valimistel Eesti Olümpiakomitee presidendiks pürginud (spordi)fotograaf Laurits kasutas valimisvõitluses üht kaunis omapärast võtet. Millist just? Selleks värskendagem mälu.

Teatavasti on sellele ametipostile kandideerimiseks kõigepealt vaja saada olümpiakomitee täiskogu 123 liikme hulgast vähemalt viieteistkümne toetus. Laurits väitis tollal, et tema toetajate hulka kuulub ka olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Enamgi veel, nimetas Uudmäed oma mentoriks (maakeeli: vaimseks õpetajaks). Andis ajakirjanikele lahkelt Uudmäe telefoninumbrigi.

Kui ajakirjandus asus Lauritsa väidet kontrollima ja Uudmäele helistas, kiitis too telefonikõnes Lauritsat taevani.

Kõik olnuks kena, ainult et… vastaja polnud üldsegi Uudmäe! Tema pähe esines hoopis keegi Lauritsa sõber või tuttav.

Pettus tuli välja siis, kui päris-Uudmäe oli saanud ajakirjandusest teada oma kiidusõnadest Lauritsa kohta. Esimese hooga ei suutnud 1980. aasta kolmikhüppe olümpiavõitja meenutadagi, et tunneks kedagi Reio Lauritsa nimelist. Kui solvunud Laurits seepeale meenutas, et oli käinud Uudmäe korraldatud võistlusi pildistamas vähemalt kolm korda, siis meenus ta viimaks Uudmäelegi. Ainult et Lauritsale mentoriks olemist eitas Uudmäe kindla sõnaga.

Pettust politseisse Uudmäe siiski ei andnud, kuna ei soovinud tarbetut jändamist. Ei toonast juhtumit põhjalikult kajastanud ajaleht „Tartu Ekspress” ega keegi teine seda aga Uudmäe eest teha ei saanud. Nii pääseski olümpiakomitee presidendiks kandideerimisel „loomingulist lähenemist” ilmutanud Laurits terve nahaga.


Kuidas täita „poliitvanginormi”

Ah et mis puutub siia poliitvanginimetus? Puutub küll. Nimelt tegi ajalehe „Rahvuslik Teataja” toimetus Lauritsast poliitvangi, kui viimane oli seaduserikkumise eest 2017. aasta sügisel vahistatud, hiljem aga – vaimse tasakaalutuse tõttu – ravile paigutatud. „Rahvusliku Teataja” toimetus ei vaevunud Lauritsa tausta kontrollima, vaid esitles viimast süütu kannatajana. On teinud seda tollest ajast peale korduvalt. Kord valjuhäälse nõudlikkusega, kord jälle lugejalt pisaraid ja kaastunnet välja meelitada püüdes.

(Tasub lisada, et kõike seda ilma lehte väljaandva organisatsiooni – Rahvuslaste Tallinna Klubi – nõusolekuta, kuna oli juba ette teada, et Lauritsa tausta tundes ei andnuks klubi selleks luba mingil juhul. Mingit toetusavaldust Lauritsale pole klubi teinud siiani ega kavatsegi teha.)

Tõnu Tõniste kasutas nii 2016. kui ka 2020. aasta valimisvõitluses ausaid võtteid, seega lasi käest võimaluse täita – vähemalt „Rahvusliku Teataja” toimetuse silmis – poliitvanginimetuse saamiseks vajalik norm. Tõsi küll, kandideerimispettusest ei pruukinuks selle nimetuse pälvimiseks piisatagi. Sest Lauritsa „teeneteloendis” leidus muudki. Näiteks kanepipropaganda (sellest kirjutas juba mainitud ajaleht „Tartu Ekspress”). Või siis purjuspäi tungimine konkurendi valimisstaapi.

Nimelt sisenes purjus Laurits pärast 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimiste lõppu omavoliliselt Tartus Reformierakonna kohalikku valimisstaapi ja asus sealolijaid häirima. Kui tal lahkuda paluti, siis lihtsalt eiras palvet. Ja kui kohalekutsutud turvamehed ta viimaks välja toimetasid, karjus: „Appi! Vägistatakse!”

Kui Tõnu Tõniste peaks soovima kunagi pälvida „Rahvusliku Teataja” praeguse toimetuse lugupidamist Reio Lauritsaga võrdsel määral, tuleb tal niisiis veel kõvasti vaeva näha.

Iseküsimus muidugi, miks ta peaks seda üldse soovima…


Tõnu Kalvet     

4. juuni – eestlastele pidupäev, ungarlastele leinapäev

Eestlastel on põhjust iga aasta 4. juunil rõõmustada, oma rahvuse üle uhke olla. Sest see kuupäev on eesti rahvuslipu sünnipäev. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni jäi veel üle 33 aasta, kui Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel sündis Otepääl me pärastine ja nüüdnegi riigilipp – sini-must-valge. 4. juuni 1884 jääb seetõttu eestlaste meelde senikauaks, kui püsib eesti keel ja eesti meel.

Seevastu eestlaste suurima hõimurahva, ungarlaste, jaoks on 4. juuni juba alates 1920. aastast üldrahvalik leinapäev. Sest tol päeval lõhuti Ungari riik ja anti ränk hoop ungari rahvusele: Ungari küljest rebiti ungarlaste tahte vastaselt ära 72 (teistel andmetel 73) protsenti ta maa-alast, miljonid ungarlased aga muudeti ainsa hetkega oma põlisel kodumaal võõramaalaseks, vähemusrahvuseks. Selle tingis Pariisis, Trianoni palees sõlmitud rahuleping.

Rahuleping pole tegelikult selle dokumendi kohta õige sõna. Sest tegu polnud ei rahutagajaga ega lepinguga. Läbirääkimisi selle sõna õiges mõttes ei toimunudki. Ungari esindajatele anti lihtsalt allkirjastamiseks paber, mille sisu oli eelnevalt juba koostatud. Paber, mille sisu pani koheselt idanema rahulolematuse ja seeläbi ühtlasi järgmise sõja idud.

Eestlasel on toona ungarlastega juhtunut raske adudagi. Oma riiki kalliks pidavatele eestlastele on väga valusaks, raskeltparanevaks hingehaavaks juba umbes viie protsendigi maa-ala kaotsiminek, mis toimus 1945. aastal, kui Nõukogude Liidu juhtkond kinkis Venemaale nii Narva-taguse kui ka suurema osa Petseri maakonnast. Tollase ülekohtu ja ebaseaduslikkuse vastu võideldes on kirjutatud arvukalt artikleid, pöördumisi, ka raamatuid, korraldatud konverentse ja muid sündmusi. Vähemalt ühel korral tehtud ka näljastreiki. (Pealegi otse parlamendihoone ees.) Neid territoriaalseid kaotusi majanduslikust vaatenurgast hinnates on ikka toonitatud Petseri suurt tähtsust sealtkandi raudteesõlmena, samuti loetletud mõlemas ärarebitud piirkonnas leiduvaid maavarasid, mis kõik on siiani võõrvõimu käsutada.

Mida aga pidid tundma ungarlased, kui üheainsa suletõmbega kaotati suisa 72 protsenti Ungari maa-alast ning kõik sealolev?!

Suurem osa väärtuslikumatest maavaradest jäi äravõetud aladele, nagu ka tööstusest (NB! arenenud tööstuspiirkondadest!), raudteest ja paljust muust. Ka suuremad linnad (peale pealinn Budapesti), olulised haridus-  ja teaduskeskused. Lisaks veel riigi tähtsaim sadam – Fiume (slaavipäraselt: Rijeka).

Eestlane suudaks Ungariga toona tehtut taibata vahest siis, kui kujutaks Eesti riiki endale ette Harjumaana, millega on liidetud mõned jupid Rapla- ja Järvamaast. Tartu koos sealsete ülikoolidega, nagu ka kõik suurlinnad peale  Tallinna, oleks võõrvõimu valduses, Ida-Viru maavarad ja kõik Harjumaast väljapoole jäävad saared niisamuti.

Kas julgeksime väita, et eesti kultuur elaks ja õitseks ka sellisel maa-alal, sellistes oludes?

Siinkirjutaja igatahes seda väita küll ei julgeks.

Seda enam väärivad imetlust ungarlased. Nad suutsid isegi üliränkades oludes end kokku võtta, oma riigi uuesti üles ehitada ja käima panna. Paljud struktuurid tuli uutes oludes rajada ju sisuliselt nullist. Ungarlaste vintskus ja leidlikkus tuli selle, esmapilgul pea võimatuna tunduva, ülesandega aga toime.

Eriti imetlusväärseks muudab ungarlaste saavutuse veel see, et neil tuli 20. sajandi keskpaiku kogeda teist, 1920. aasta omaga pea samaväärset tagasilööki. Nimelt saadi Viini arbitraažidega (vastavalt 1938. ja 1940. aastal) tagasi osa kadumaläinud aladest, kuid 1947. aasta Pariisi rahulepinguga tuli neist taas loobuda. (Küllap on liigne lisada, et 1947. aasta rahuleping oli rahuleping selle sõna õiges mõttes pea sama vähe kui oli olnud 1920. aasta Trianoni rahuleping.) Enamgi veel: Ungarilt võeti ära ka muist Trianoni-järgseid alasid – Bratislava (ungari nimega: Pozsony) linnast lõunasse jäävaid valdu. Põhjendus: ei sobivat, et nii tähtis linn asuks „vaenuliku riigi” piirile nii lähedal.

Lisaks pidi Ungari kui üks Teise Maailmasõja kaotajariike ju võitjariikidele maksma „sõjakahjude” eest hüvitist.

Esimestel Teise Maailmasõja järgsetel aastatel majanduslikult veel täiesti käpuli olnud Ungari suutis end „guljašisotsialismi” ajal ja najal aga kenasti üles töötada. Sotsialismiaja lõpuks oli Ungari kõigi sotsialismimaade hulgast üks arenenumaid üldse. Riigikorravahetusega kaasnenud röövkapitalism paiskas riigi küll majanduslikku ja ka ühiskondlikku ebakindlusse, ent hiljemalt aastast 2010 on Ungari taas pideva arengu teel. Majandus üha tugevneb, nii-öelda tavakodanike heaolu paraneb, Ungariga arvestatakse välismaal üha enam. Arvestavad ka ta vastased.

Nüüdseks on Ungari muutunud Kesk-Euroopas juba nii mõjukaks jõuks, et võiks soovi korral asuda 1920. aastal kaotatud alasid tagasi nõudma.

Ometi Ungari juhtkond seda ei tee. Põhjus on lihtne: otsene vajadus tagasinõudmise järele on ära langenud. Ärarebitud alade ungari elanikud tulevad toime niigi ega pea enam kartma oma elu ja tervise pärast. Ungari astumisega Euroopa Liitu, eriti aga Schengeni alasse, langesid ära reisipiirangud. Praeguses Ungaris elavad ungarlased tohivad osta kinnisvara Ungari naabermaades. Ungari riik toetab naabermaade ungari haridus-, kultuuri- ja majanduselu. Samuti on paljud naabermaade ungarlased saanud topeltkodakondsuse (oma asukohariigi kodakondsusele lisaks veel Ungari kodakondsuse) ja tohivad tänu sellele töötada nii Ungaris kui mujal Euroopa Liidus. Eriline tähtsus on viimatimainitud asjaolul muidugi Serbia ja Taga-Karpaatia ungarlastele, kuna kummagi piirkonna elanike elujärg pole juba aastaid kiita.

Kaotsiläinud alade ungarlased on tänu äsjaloetletud asjaoludele muutunud niisiis nüüdis-Ungari elu lahutamatuks, täiesti loomulikuks osaks.

Nii Rumeenias kui Slovakkias on ungarlased täiesti arvestatav jõud ka poliitikas, neid on korduvalt kaasatud valitsussegi. Hetkel neid poliitjõuna küll valitsuses pole, kuid näiteks Rumeenia praegune valitsusjuht Ludovic Orban (ungaripäraselt: Lajos Orbán) on isa poolt ungarlane ja oskab ungari keelt igati korralikult.

Teistes nüüdis-Ungari naabermaades on ungarlaste poliitiline mõju küll väiksem, ent majanduslik ja kultuuriline seda suurem. Neid eirata pole lihtsalt võimalik.

Ungari vastased on korduvalt süüdistanud Viktor Orbáni juhitavat valitsust soovis viia Ungari Euroopa Liidust välja. Eriti alusetuks, koguni lausjaburaks, muudab selle süüdistuse aga tõsiasi, et Ungari on Euroopa ainuke riik, mis on ümbritsetud iseendast. Kui Orbáni valitsus otsustaks viia Ungari EL-ist välja, siis tähendaks see hoobilt kõigi naabermaades elavate ungarlaste ja teisest rahvusest õigusjärgsete Ungari kodanike hättajätmist, sisuliselt reetmist. Teisisõnu: paljuski taastuks Trianoni-järgne olukord.

Seda sammu ei saaks endale lubada ei Orbáni valitsus ega ükski muu isamaaline Ungari valitsus.

Oma huve saab Ungari kaitsta kõige paremini ikkagi mitte vastandumise, vaid koostöö abil. Visegrádi nelikule (Ungari, Slovakkia, Poola ja Tšehhi) on viimasel ajal üha enam lähenenud näiteks Austria. Omavaheline koostöö üha tiheneb. On taibatud, et omaaegne Austria–Ungari lagundamine oli ränk viga ja et kõnealuse piirkonna riigid ei tule rahuldavalt toime ilma üksteiseta. Mõistagi antakse endale aru, et ajalooratast enam tagasi ei pööra, Habsburgide juhtimisel tegutsevat Austria–Ungarit enam ei taasta, kuid vastastikuse koostöö saab viia seninägematule tasemele. Ja sel juhul pole enam tähtis, kust jookseb riigipiir. 

Ometi on üks erand, mis näitab, et Trianoni ja Pariisi rahulepinguga äravõetud alade tagasivõtmist täielikult välistada siiski ei saa. Selleks erandiks on praegu Ukrainale kuuluv Taga-Karpaatia oblast.

Kui Ukraina riik peaks muutuma nüüdsest veelgi hapramaks ja sisemiselt veelgi ebakindlamaks, siis võib ühel hetkel tekkida olukord, kus Ungari on sunnitud Taga-Karpaatia tagasi võtma. (Seda mõistagi teistelt Visegrádi riikidelt, ennekõike Slovakkialt, eelnevalt saadud heakskiidu olemasolul.) Mitte kättemaksuhimust ega ahnusest, vaid selleks, et päästa vähemalt sealne elanikkond (kui Ungariga üle tuhande aasta tihedalt seotu ja loomupäraselt ungari kultuuriruumi kuuluv) kaosekoledustest. Lõviosa Taga-Karpaatia põliselanikest suhtub Ungarisse nagunii pooldavalt.

Mõningaseks takistuseks võivad saada muidugi assimileerimiskampaania käigus Taga-Karpaatiasse asustatud ukrainlased jt. Kiievi-meelsed, ent nendega tulevad põliselanikud ise kenasti toime.

Taga-Karpaatia naasmine väga lühikese aja jooksul tähendaks Ungarile muidugi korralikku murekoormat, ent parata poleks midagi. Nagu sundvalikute puhul ongi kombeks.

Sestap on täiesti arusaadav, miks on ikkagi parem vältida Ukraina kaosesselangemist ja tegutseda selle nimel, et „Regioonide Euroopa”-põhimõtte alusel muutuks elu Taga-Karpaatias inimväärsemaks, euroopalikuks ka ilma äkiliste piirimuudatusteta.

Eestlastel ja teistelgi mitte-keskeurooplastel tasub aga alati meeles pidada põhjust, miks on sattunud Ungari naabermaadesse „ootamatult” elama „üllatavalt palju” ungarlasi.

Meeles pidada seda ka iga aasta 4. juunil. Sel päeval sini-must-valget lippu heisates ja langetades teame siis, miks on eestlaste suurima hõimurahva liikmetel põhjust langetada oma puna-valge-roheline lipp samal päeval poolde masti ja kinnitada lipu külge leinalint.

Ungarlaste leinapäeva puhul sobiks küünal süüdata aga eestlastelgi. Küünlaleeki vaadates püüaksime siis kujutleda, milline näeks välja mitte viie protsendi, vaid 72 protsendi võrra „kärbitud” Eesti riik…

Tõnu Kalvet  

Koroonaviirus ja vaippommitamine

Mis on ühist koroonaviirusel ja vaippommitamisel?

Esmapilgul mitte midagi.

Lähemalt vaatlusel aga küll. Nimelt ühine kahjusündimispõhjus

Ent vaadelgem seda lähemalt.

Vaippommitamise kuritegelikkusest on räägitud ja kirjutatud palju. On püütud hinnata pommitajate arvu, pommirünnakuohvrite arvu ja majandusliku kahju suurust. On mõistetud hukka rünnakute kavandajaid ja täideviijaid. On püütud oletada, mis saanuks siis, kui vaippommitamine jäänuks ära jne.

Samas on väga harva, kui üldse, küsitud „kuidas sai see vaippommitamine üldse võimalikuks?”, ja seetõttu püütud sellele küsimusele ka vastata.

Ometi on vastus väga lihtne: rünnatava osapoole kaitsejõud osutusid liiga nõrgaks, et rünnakut tõrjuda.

Täpsemalt: õhutõrje oli ebapiisav. Hävituslennukite hulk ja suutlikkus, kelle ülesanne olnuks pommituslennukid enne viimaste kahjutekitavat tegevust hävitada, oli ebapiisav. Seetõttu lastigi vaippommitamisel sündida.

Sama lugu on koroonaviirusega. (Tegelikult üldse iga viirusega.) Ta sai muutuda ohtlikuks üksnes seetõttu, et väga paljude inimeste „õhutõrjekahurite ja hävituslennukite” (loe: immuunsüsteemi) tugevus oli ebapiisav. Otse öeldes: liiga nõrk.

Koroonaviiruse-kriisi valguses võib julgesti, vähimagi reservatsioonita, öelda: lõviosa inimesi ei pööranud oma immuunsüsteemi tugevdamisele piisavat tähelepanu, vaid elas „nagu kõik normaalsed inimesed”. S.t. lootes, et nagunii midagi tõsist ei juhtu; naeruvääristades neid, kes siiski elasid terviseteadlikult ja tugevdasid oma immuunsüsteemi. Viimaseid nimetati „elutargalt” pahatihti tervisehulludeks, võõrsõnaga öeldes hüpohondrikuteks. Parimal juhul öeldi: „See on kõigest sinu arvamus. Igaühel on õigus oma arvamusele. Kõik arvamused on võrdväärsed. Ära pressi enda oma teistele peale!”

Halvemal juhul öeldi terviseteadlikele aga selliseid asju, mis ei kannata üldse trükimusta…

Vigadest õppida pole aga (peaaegu) kunagi hilja. (Neil „elutarkadel”, kes praeguseks juba Peetruse juures, muidugi on hilja. Ent õnneks lõviosa siiski veel pole.) Nii erialakirjandusest kui ka aimekirjandusest – sealhulgas ka internetitsi! – on täiesti võimalik ammutada rohkesti teavet immuunsüsteemitugevdajate kohta. Samuti nende kasutusviiside kohta.

Piisab, kui loetleda siinkohal põhilisemaid tugevdajaid:

1) kajennpipar;

2) ingver;

3) kurkum;

4) roosilõhnaline kuldjuur;

5) hiina sidrunväändik;

6) ženšenni juur;

7) küüslauk;

8) kibuvitsamarjad;

9) sidrun;

10) tatar;

11) mesi;

12) roheline tee;

13) täisteratooted.

Kõik need on nüüdiseurooplasele täiesti kättesaadavad. Ka karantiinilähedastes tingimustes. Nagu ka mitmesugused toidulisandid, mille abil saada lisakoguses vitamiine ja mineraalaineid. (Toidupoode ega apteeke pole koroonaviiruse-vastase võitluse käigus ju suletud!) Kõiki neid mõistusega tarvitades on täiesti võimalik muuta oma immuunsüsteem nii tugevaks, et ta tuleb koroonaviirusega toime ise.

Teaduslike uurimisasutuste (ülikoolide, instituutide jts.) internetikülgedel leidub hulganisti kirjatöid, mis sisaldavad asjatundlikku teavet nii immuunsüsteemi enese kui ka ta turgutamisviiside kohta. Ja väga tihti täiesti tasuta!

Mõistagi tuleb viibida ka värskes õhus ja päikse käes, saada piisaval hulgal kehalist koormust. Ja teha seda taas mõistusega. Immuunsüsteemi tugevdamiseks on mõlemad tegevused ju hädavajalikud. Tugeva immuunsüsteemiga inimene ei pea alandlikult „punkrirežiimil” ootama, millal teadlased viimaks kauaoodatud vaktsiini leiutavad.

Et immuunsüsteem tõrgeteta toimiks, on eelkõige vaja üsna lihtsaid asju: toituda tervislikult, liikuda piisavalt, ennast karastada ja hoiduda liigsest stressist,” võtab asja olemuse kokku 2010. aastal ilmunud raamat „Rõõm tervisest. 1000 hinnalist nõuannet Eesti arstidelt”. NB! immuunsüsteemi ülisuurt tähtsust tervisele näitab seegi, et immuunsüsteemi käsitlev peatükk on ses raamatus lausa esimene

Kaitseliidu praegune juht Riho Ühtegi kasutas 2018. aastal Eesti kaitsevõime iseloomustamiseks meeldejäävat kõnekujundit: vaenlane võib küll kahe päevaga Tallinna jõuda, ent Tallinnas ta ka hävitatakse.

Seda parafraseerides tohib tugeva immuunsüsteemiga inimene öelda: koroonaviirus võib küll organismi jõuda, ent seal ta ka hävitatakse.

Sest organismi „õhutõrjekahurid ja hävituslennukid” olid – ja on jätkuvalt! – heal tasemel. 

Tõnu Kalvet      

  

 

Ühendkuningriik uuesti iseseisev. Mis saab edasi?

Ühendkuningriik on alates 1. veebruarist 2020 uuesti iseseisev. Ta on vaba Euroopa Liidu nimelise moodustise käskudest-keeldudest, kelle juhtidel on pikka aega olnud kinnisidee – muuta see rahvusvaheline organisatsioon hoopis riigiks.

Sel vabadusel on aga oma hind. Nagu üldse igal vabadusel. Sestap on täiesti loomulik, et Ühendkuningriigi käitumist ja käekäiku pärast Brüsseli diktaadi alt vabanemist jälgivad tähelepanelikult nii selle sammu pooldajad kui vastased. Seda nii Ühendkuningriigis eneses kui ka väljaspool selle piire.

Põhiküsimused on:
1) kuidas Euroopa Liidu „kaitsva tiiva” alt lahkunud riik tuleb üksinda toime?
2) kas ta üldse tuleb üksinda toime?

Ühendkuningriigi käekäik alates 1. veebruarist 2020 mõjutab EL-i käekäiku rohkem kui paljudki julgevad tunnistada. Kui äsjalahkunu ei saa lähiaastail jalgu kuidagi alla, vaid jääbki põduraks, siis annab see suure trumbi kõigile riikliku iseseisvuse vastastele. Need saavad siis väita, et EL-ist lahkumine on liikmesriigile ülikahjulik, ja et liikmesriikidel oleks üldse arukam loovutada veelgi rohkem iseseisvust EL-i juhtkonnale. 

Seevastu kui Ühendkuningriik saab jalad alla, annab see lisajulgust Euroopa kõigile iseseisvuslastele. Sest näitab, et heaolu on võimalik ka mujal kui EL-i „kaitsva tiiva” all.

Iseseisvuslaste elutargem osa ei rutta aga seejärel kohe üles kutsuma EL-ist lahkuma. Seda ennekõike sellepärast, et viimase aasta-paari jooksul on toimunud EL-is oluline jõujoonenihkumine. Selline, mis annab lootust, et logisev euromasinavärk on võimalik üle võtta ja korralikult, mõistuspäraselt tööle panna. Umbes nii, nagu püüdis „Praha kevade” aegses Tšehhoslovakkias „inimnäoga sotsialismi” ehitada Alexander Dubček oma mõttekaaslastega, veel varem aga Jugoslaavias Milovan Džilas oma mõttekaaslastega. Kui need katsed olnuks eluvõõrad, teostamatud ja ohutud, siis polnuks ju vaja neid nii karmilt maha suruda. Kuna aga suruti, siis räägib see selget keelt nende põhjendatusest.

Kujundlikult öeldes: enne kui tormata päästepaatidesse ja laev hüljata, tuleb uurida, kas oleks ehk hoopis lihtsam eemaldada purjus või segiläinud kapten, tüürimees ja teised juhtkonnaliikmed, kes on seadnud laeva hukukursile, seada kurss õigeks ning parandada ära olemasolevad rikked ja kahjustused.

Lahkumine eeldab valmisolekut

EU-foorikutel on tõepoolest õigus selles osas, et äkiline lahkumine EL-ist oleks liikmesriikidele äärmiselt ebameeldiv, nõrgematele neist koguni ehk hukutav. Tõsi, seda mitte põhimõtte pärast, vaid põhjusel, et ükski liikmesriik pole selleks valmis. EL-i liikmesriikide majandus, tegelikult üldse kogu nende elu, on üksteisega praegu nii tihedalt läbipõimunud, et äkiline sidemetekatkestamine jätaks väga valusad, veritsevad haavad. (Ülilihtne ja valutu on see lahkumine ainult selliste iseseisvuslaste meelest, kellele loodus pole jaganud mõistust just üleliia. Aga nemad elavadki üksnes soovunelmates, ei arvesta tegelikkust, mistõttu nende mõju laiematele rahvahulkadele on tühine. Tuleb kohe lisada: õnneks.) 

Nüüdisaegne Euroopa meenutab paljuski Esimese maailmasõja eelset Euroopat. Reisida, tööd otsida ja äri ajada saab vabalt, riigipiir on olemas üksnes kaardil. Tagasilangemist ajastusse, mil seni loomuliku terviku moodustanud piirkondade vahele veeti okastraat, ei soovi tõenäoliselt lõviosa EL-i liikmesriikide elanikest. On ju ka eestlastel veel väga hästi meeles ajad, mil samasugune loomulik tervik – omaaegne Liivimaa kubermang – oli poolitatud. Täiesti loomuvastaselt.

Euroopa Liidu juhtkonna keelava-käskiva rolli vastu aitab liikmesriikidel saada ikkagi üksnes omavaheline koostöö. NB! senisest veelgi tihedam koostöö. Ja seda mitte pelgalt riigiasutuste vahel, vaid ka üksikisikute vahel. Alles siis, kui EL-i liikmesriikide hulgas on moodustunud tugevad blokid, on lootust Brüsseli keskvõimule vastu saada. Kui soovitakse EL-ist välja astuda võimalikult valutult, siis parim, tegelikult lausa ainuvõimalik viis, on teha seda just blokkidena. Näiteks Visegrádi riigid koos, Põhjamaad (s.h. Eesti ja Läti) koos jne. Kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid saavad omavahel kokkuleppele, siis võib moodustuda koguni riikide ühendus Poolast Balkanini. Mäletatavasti oli selline, Doonau konföderatsiooni nime kandnud kava olemas juba 1848–49. aasta Ungari revolutsiooni ajal. Hiljem on seda korduvalt edasi arendatud.

Tegelikult ei peagi äsjakirjeldatud blokkidemoodustumine tooma enesega ilmtingimata kaasa EL-i lagunemist. Sest kui Brüssel näeb, et neisse blokkidesse koondunud riikidel on tõsi taga ja nad tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i, siis on arukam nende soovide ja ootustega arvestada, tõmmates pidurit kõigile püüetele muuta EL riigiks.

Eesti-sugusele riigile oleks äkiline, ettevalmistamata lahkumine EL-ist sõna otseses mõttes hukutav. Siit siis juhtnöör Eesti eurovastastele: kui tahate, et Eesti lahkuks EL-ist, aidake esmalt muuta Eesti nii tugevaks, et ta tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i! Selleks tehke aga koostööd oma mõttekaaslastega kogu EL-is, ennekõike meie piirkonnas ja endises idablokis. Oma soovunelmais elades kärarikkalt midagi nõuda oskab ju viimnegi loll. Hulga raskem (aga sellevõrra ka üllam) on tegutseda oma eesmärgi nimel arukalt, läbimõeldult ja sihikindlalt. 

Nagu maailmaparandamine, nii algab ka EL-i mõistuspäraseks muutmine iseendast. 

Kas britid saavad sellega hakkama või mitte, näitab juba tulevik. Meil on sellest õppida aga nii ühel kui teisel juhul.

Tõnu Kalvet      

 

Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile ehk Tasakaalukuse olulisusest nüüdisajal

Hea aatekaaslane!

Oleme jõudnud niikaugele, et üha väärtuslikumaks muutub selline isikuomadus nagu tasakaalukus, oskus end valitseda. Võib julgelt öelda, et kõik inimkonna senised jamad ongi olnud tingitud sellest, et mingil ajahetkel on nõrga enesevalitsusega, tasakaalutute isendite hulk ja osakaal ületanud ohtliku piiri. Ja kui kiviajal polnud sellest veel eriti häda midagi, siis alates XX sajandi 40-ndatest aastatest elame ühiskonnas, kus tasakaalutute suur hulk võib kergesti saada hukutavaks vaat et kogu me planeedile.

Ikka ja alati on leidunud neid, kes teenivad sõja pealt, ja tõukaks maailma selle nimel sõtta. Selliseid püüdeid on olnud ka viimasel ajal. Arukate inimeste ülesanne ongi sõjaõhutajate mõju nullida, vältida vähemarukate muutumist sõjaõhutajate ohvriks ja pahatihti ka tööriistaks.

Leidub muidugi riike, kus pärissõjaks ei lähegi, kuid kus sellest hoolimata valitseb lõhestatus, suur sisepinge. Selliste riikide hulka kuulub paraku juba jupp aega ka Eesti. Siingi leidub isikuid ja ringkondi, kes püüavad rahvuslikku ühtsust lõhkuda, kogu Eesti ühiskonda lõhestada.

Seda hinnatumad on siis isiksused, kes suudavad lõhestuspüüdlused nurjata, jäädes ise üheaegselt tasakaalukaks ja otsusekindlaks. Eestil on kõvasti vedanud, et praegune valitsusjuht, Jüri Ratas, on iseloomult paljuski just selline. Ta suudab säilitada kaine meele ka kõige raskemas olukorras. Kujundlikult öeldes: loovida marutormi ajal osavasti mööda ka kõige ohtlikumatest karidest. Tänu sellele ongi Eesti pääsenud tõeliselt suurtest ebameeldivustest.

Ratas meenutab ses suhtes muistse Sparta kodanikku või Rooma riigi aegset stoikut. Kui varemalt oligi üheks meesterahva lahutamatuks isikuomaduseks stoilisus, siis nüüdisajal on see suuresti kadunud. Selle asemel ülistatakse nii-öelda spontaansust – oskust eirata rahvatarkusi „enne mõtle, siis ütle!” ja „üheksa korda mõõda, üks kord lõika!”.

Nii-öelda spontaanseid isendeid leidub paraku nendegi hulgas, kes ise nimetavad end rahvuslaseks. Osa neist on jõudnud ühiskondlikus hierarhias võrdlemisi kõrgele astmele. Ja on sellisena tõeliseks häbiplekiks. Õigemini: oleks tõeliseks häbiplekiks. Oleks siis, kui nende sõnu ja tegusid võtta tõsiselt. Kes on suutnud endas kasvatada aga stoilisust, see teab: kord saab mööda nii ühtede kui teiste kisakõride ja tõmblejate aeg. Tuleb see vaid ära oodata, säilitades ise tasakaalukuse ja enesevalitsuse ning aidates sama teha võimalikult paljudel oma sõpradel-sugulastel-tuttavatel.

Mida rohkem leidub inimühiskonnas tasakaalukaid, hea enesevalitsusega isikuid, seda raskem on ühiskonda lõhestada, enamgi veel: tõugata sõtta.

Teisi valitsema sobib ikkagi üksnes see, kes on esmalt õppinud valitsema iseennast.

See igikestev rahvatarkus püsigu meil kõigil meeles nii 2020. aastal kui ka kõigil järgnevatel aastatel!

Jõudu võiduks uuel aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 6. jaanuaril 2020