- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: neljapäeval, 13. novembril 2025. 13:08
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2346
Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe „Rahvuslik Teataja” 159. numbri (oktoober 2025) 9. leheküljel ilmunud kirjutis „Kas Margus Lepa liigub Johanna Maria Lehtme jälgedes?” ründab Nõmme Raadiot, eriti aga tolle saatejuhti Margus Lepat.
Kirjutise autor on keegi Vello Viil. Sellenimelist isikut Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete seas pole. Tegu on ajalehe väliskaasautoriga. Tema seisukohad Margus Lepa suhtes ei väljenda klubi seisukohti. Klubi pole kedagi volitanud Margus Lepat avalikult ründama. Hetkeseisuga puudub vähimgi põhjus teha seda edaspidigi.
Margus Lepa juhitav Nõmme Raadio on klubi kauaaegne ja usaldusväärne koostööpartner. Aastail 2008–2011 oli Nõmme Raadios eetris saatesari „Rahvuslaste pooltund”, mille saatejuhiks oli siinkirjutaja ning kus käisid esinemas ka klubi liikmed. Ühtekokku valmis selles sarjas 144 saadet. Samuti on klubi liikmed saanud sõna Nõmme Raadio teisteski saatesarjades.
Oma seisukoha Nõmme Raadio saadete kvaliteedi osas kujundab igaüks endale ise. Arvamuste paljusus selles osas on igati loomulik. Seevastu on täiesti lubamatu, et asutaks saatejuhti ründama lihtsalt niisama, minnes isiklikuks ja pannes saatejuhile pähe selliseid mõtteid, mida ründaja arvab seal olevat olnud.
Iseküsimus on muidugi, miks ei saanud või julgenud Vello Viil saata oma tähelepanekuid Nõmme Raadio saadete – tema hinnangul ebarahuldava – kvaliteedi kohta raadio toimetusele otse. Kas e-kirjaga või tavalise kirjaga. Miks oli vaja oma tähelepanekute edastamiseks kasutada sellise kodanikuühenduse häälekandjat, kes hindab Margus Lepa tööd kõrgelt?
Margus Lepa on end kirjutanud Eesti kultuurilukku alatiseks; oli seda teinud juba ammu enne Nõmme Raadio asutamist. Mitmekülgse loovisiksusena on ta loonud palju väärtuslikku. Ja Nõmme Raadioski on ta midagi enamat kui pelk saatejuht. Ta on lugenud sisse arvukalt harivaid raamatuid ja kirjutisi, vajadusel neid eelnevalt ka eestindanud. Samuti on kutsunud saateid ja lausa saatesarju tegema teisi väljapaistvaid loovisiksusi, oma ala asjatundjaid. Juba ainuüksi Nõmme Raadio heliarhiivist piisaks, et kirjutada Margus Lepa nimi kuldsete tähtedega Eesti kultuurilukku.
Seevastu nime Vello Viil me Eesti kultuuriloost ei leia. Igatahes siinkirjutaja küll ei tea, et sellenimeline isik oleks eales loonud midagi harivat, õpetlikku, väljapaistvat, jäävat. Kui teha sellealane küsitlus Eesti ühiskonnas, kas tulemus oleks teistsugune? Pakun, et mitte. Ehkki selline küsitlus tasuks teha ikkagi. Sest siis oleks võrdlus veelgi selgem, veelgi kindlam.
Kade, kiuslik ja urgitseja
Vello Viil nimetab kõnealuses artiklis end ise (!) kadedaks ja kiuslikuks. Osundan: „Kadeda ja kiusliku inimesena ei taha ma mitte, et Lepa vanas eas tänu lihtsatele ja usaldavatele annetajatele miljonäriks saab! Kohe nagu kreissaega tõmbab rinnust läbi...”
Kas olla kade ja/või kiuslik või mitte, on igaühe enese otsustada. Seda õigust tohib mõistagi kasutada ka Vello Viil. Ent mitte teiste nimel ega teiste häälekandjas. „Rahvuslik Teataja” loodi – juba 2011. aastal! – ikkagi muude, nimelt konstruktiivsete seisukohtade väljendamiseks. Ennekõike muidugi selleks, et Rahvuslaste Tallinna Klubil oleks päriselt oma infokanal, mille kaudu siis tutvustada ja levitada oma vaateid.
Mainitud artikkel ilmus teemaküljel „Kajastus”, mitte aga teemaküljel „Arvamus”, kus on arvamuslugude õige koht. Sest peale autori kadeduse ega kiuslikkuse ei kajastanud see artikkel midagi muud. Ja ka arvamusküljel tulnuks selle lõppu lisada toimetuse märkus „Artikkel ei esinda toimetuse seisukohti” ning paigutada ta juurde tasakaalustav arvamuslugu – selline, mis oskaks Margus Lepa ja Nõmme Raadio tegevust hinnata vääriliselt.
Hämmastav on seegi, kuidas jutuksoleva kirjutise autor heidab Margus Lepale ette, et too ei anna aru Nõmme Raadiole annetatud summade suurusest. Miks peakski Lepa seda tegema? Kas Vello Viil on maksuametnik, Nõmme Raadio aga ta aruandekohuslane? Kas Nõmme Raadio on saanud annetusi riigiasutustelt või omavalitsusasutuselt, s.t. kasutanud maksumaksja raha, ehk koguni mittesihtotstarbeliselt?
Muide, kui Vello Viil olekski maksuametnik, siis ta nende summade kohta ei uuriks. Sest maksuametil on need teada niigi. Kuna aga Vello Viil ei ole maksuametnik, vaid on – ta enese sõnade kohaselt! – hoopis kade, kiuslik ja urgitsev isik, siis ta neid ei tea ega peagi teadma. Samuti puudub Margus Lepal vähimgi põhjus isehakanud maksuametnike nõudmistele vastata.
Lahendus: rikastada Eesti psühhiaatriat!
Loomulikult tohib „Rahvuslik Teataja” avaldada kirjutisega „Kas Margus Lepa liigub Johanna Maria Lehtme jälgedes?” sarnanevaid kaastöid edaspidigi, ent seda ikkagi üksnes õigel teemaküljel. Nimelt teemaküljel „Tervis”, näiteks rubriigis „Psühhiaater annab nõu”. Erialaarst saaks seal siis üheaegselt asjatundlikult ja üldarusaadavalt tutvustada lugejatele selliseid kirjatükke vorpivate isikute hingeelu eripära ja nende isiksusehälbeid. (Kas või kalduvust halvustada endast väljapaistvamate vaimsete võimetega inimesi.)
See oleks täiesti teostatav, kuna kuulub ju „Rahvusliku Teataja” kaasautorite hulka ka Ilmar Soomere – Eesti üks kogenumaid ja paremaid psühhiaatreid üldse. Sel moel rikastaks nii Vello Viil kui teised temasugused Eesti teadust, nimelt psühhiaatriat. Ja saaks tunda end tõeliselt vajalikuna, mitte lihtlabase kadetseja, kiusupunni või urgitsejana.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 12. novembril 2025. 08:03
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2379
„Ukrainas toimub rahvaülestõus. Rahvas tahab head elu ja nõuab riigi kindlat suunamist Euroopa Liidu rüppe kui parimat teed hea elu saavutamiseks, kuid pahatahtlik ja venemeelne riigi juhtkond ei lase, vaid katsub Ukrainat vägisi hoida Venemaa mõjuväljas. Mingem ukrainlastele appi! Aidakem neil jõuda maisesse paradiisi nimega Euroopa Liit!”
Selline mõttekäik suunab juba alates 2013. aasta novembrist Eesti (ja teistegi lääneriikide) poliitikuid ja peavooluajakirjandust. Tehakse mitmesuguseid toetusavaldusi „vabadustihkavale ukraina rahvale”, kohati ähvardatakse Ukraina võime koguni sanktsioonidega, kui võimud ei tee täpselt nii, nagu Lääs soovib.
Milline on aga TEGELIK pilt, mis avaneb, kui hankida Ukraina-sündmuste kohta TASAKAALUSTATUD teavet ja neid KAINELT analüüsida?
Siis selgub, et tegemist on kõige lihtlabasema Venemaa-vastase hüsteeria õhutamisega, mida kasutatakse kattevarjuna Lääne suurriikide tõeliste kavatsuste varjamiseks. Peamine põhjus: ressursinappuses vaevlev Lääs vajab Ukrainat nagu õhku, et vältida oma niigi põdura majanduse kokkuvarisemist. President Viktor Janukovitši „põhisüü” seisnebki selles, et ta ei soostunud hakkama Ukrainat destabiliseerida tahtjate hüpiknukuks.
NB! Venemaa vastu tuleb olla kainelt, mitte aga hüsteeriliselt ja valet levitades. Venemaal leidub patte küllaga, kuid see ei tähenda, et neid tuleks vägisi välja mõelda ja väljamõeldisi vägisi levitada, samas vaikides maha lääneriikide endi tõelisi ja tihtipeale märksa suuremaid patte.
Ukrainas toimuv „rahvaülestõus” on tegelikult välismaiste (eeskätt Lääne) eriteenistuste operatsioon. Samamoodi kui olid 1980-ndate lõpu „revolutsioonid” sotsialismimaades ja Baltikumis ning pärast 2000-ndat näiteks Gruusias ja Ukrainas. Tegelik võitlus käib ressursside ümberjagamise nimel. Demokraatia, inimõigused jms. sõnavaht on kõigest viigileht, millega püütakse varjata TEGELIKKE eesmärke. Läbinägelikke inimesi sellise teatriga muidugi ei veena, kuid paraku pole kaugeltki mitte kõik inimesed läbinägelikud; väga palju on ka kasulikke tolasid või lihtsalt tuulenuusutajaid.
Venemaa kallal on Eestist julge klähvida, kuna leivaisad nii siit kui sealtpoolt Suurt Lompi silitavad klähvijail selle eest pead. Vahel viskavad kondikesegi. Ainult et tõele ei vii selline klähvimine põrmugi lähemale. Hoopis vastupidi. Nii muututakse ühe kuritegeliku grupeeringu hääletoruks, kes sõimab teist kuritegelikku grupeeringut.
Kus olid nüüdsed klähvijad siis, kui lääne eriteenistuste operatsioonide tagajärjel hävitati Aafrika jõukaim riik – Liibüa – ja toodi selle elanikele õuele tõeline õudusteriik? Miks ei teinud „ukraina rahvast toetavate” pöördumiste koostajad nokka lahti siis, kui alusetult rünnati Lähis-Ida õitsvaimat riiki – Süüriat – ja tekitati tohutuid kannatusi süürlastele? Kas need pöördujad võtsid sõna ka siis, kui Euroopa Liit 2000. aastal Austriat pitsitas? Kas nad on kordki juhtinud sama paatoslikus toonis tähelepanu sellele, et Ukraina hoiab praegugi, 22 (!) aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, oma käes alasid, millele tal pole vähimatki õigust – Taga-Karpaatiat ja suurt osa Bessaraabiast? Viimatimainitu kingiti Ukrainale teatavasti Molotov–Ribbentropi paktiga. Kui on hukka mõistetud see pakt, kuid pole likvideeritud ta tekitatud ülekohut, vaid vastupidi, koguni soositakse selle põlistamist, siis milleks muuks seda nimetada kui äärmiseks silmakirjalikkuseks ja küünilisuseks?
Siinkirjutajal selle kohta igatahes andmeid pole, et kõvad „ukraina rahva toetajad” oleks äsjamainitud ülekohtujuhtude vastu sõna võtnud.
Tõsi, Eesti on lääneliku kultuuriruumi osa, kuid see ei tähenda veel, et peaksime kasulike toladena kaasa määgima kõigile Lääne ebaõiglastele ja ülekohtustele ettevõtmistele. Meil, eestlastel, on endal pea otsas. Küll suudame orienteeruda TEGELIKUS olukorras ka ilma klakööride „abita”.
Lõpetuseks: poolpaljad lirvad naisteliikumisest „Femen”, kes Pariisis Ukraina saatkonna ees 1. detsembril 2013 toimunud „protestimeeleavaldusel” Ukraina peaministri pildile kusid ja sellest meediasündmuse tegid, näitasid üliveenvalt, mis laadi olevustega on Ukrainale „vabaduse nõudjate” ja nende nõudmiste võimendajate puhul tegu.
(„Kusemisprotesti”-video asukoht internetis: http://kuruc.info/r/4/121023/)
Kui tänapäeval nimetatakse „rahumeelseteks meeleavaldajateks” neid, kes riigiasutust buldooseriga ründavad ja süütepudelitega loobivad, nende korralekutsujate jutu peale aga sülitavad, siis olen kindlalt nende karmi korralekutsumise poolt. Demokraatiale, inimõigustele, isikuvabadustele ega muule säärasele ei maksa sellistel „rahumeelsetele meeleavaldajatel” küll apelleerida.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Algselt ilmunud Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja – ajalehe „Rahvuslik Teataja” – 24. numbris (veebruar–märts 2014), esikülje põhiloona.
