Mõtteid 11. septembril 2023 toimunud meeleavaldusest „Automaksule pidurit!”

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 13. septembril 2023. 16:47

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 208

„Kas Toompea lossi rammib üks lennuk? Või koguni kaks?” küsisin endalt, kui olin teada saanud, et  automaksu-vastane meeleavaldus „Automaksule pidurit!” oli Riigikogu ette kavandatud täpselt 11. septembriks. Suure Mürtsu aastapäev ju ikkagi. Juba kahekümne teine.

Viimaks selgus, et ei ramminud ükski. Ja parem ongi. Sest otseselt rahvavaenulikke seadusi treivate ja jõustavate isikute kõrval leidub me seaduseandjate seas Toompeal arukaidki, sõna parimas tähenduses Eesti patrioote. Neid viimaseid tuleb aga hoida, sest kui praegune hullusteaeg saab kord mööda, siis on vaja, et leiduks selliseid, kes tõmbaks lollustele pidurit ja taastaks asjade loomuliku korra. 

Mürtsu sai selsinatsel päeval Toompeal aga ikkagi. Sest üks arukatest poliitjõududest – Isamaa-nimeline erakond – korraldas meeleavalduse, millest ilmnes selgelt, et arengupidurite puhul nalja enam ei tehta. Leegitsevaid ja samal ajal asjatundlikke kõnesid peeti nõukogudeaegse veoauto „GAZ-63” kastist. (NB! Asjatundlikkus ja leegitsev esituslaad ei välista teineteist põrmugi, kui leidub inimesi, kelles on ühendatud mõlemad!) 

Meeleavalduse üheks vaieldamatuks kõrghetkeks oli see, kui näidati rahandusminister Mart Võrklaevale mõeldud kingitust – vana autosummutit. Ei peljatud öelda sedagi, kuhu Võrklaev selle endale peaks kinnitama. Tõsi, väga üksikasjalikuks juhtnööre jagades siiski ei mindud, vaid usaldati vaatajate-kuulajate kujutlusvõimet. Ja vältimaks, et keegi keskmisest ägedam automaksu-vastane läheb seda seadet ise Võrklaevale vägisi külge panema, oli kingiks valitud lõhkine summuti.

Heaks näiteks selle kohta, kuidas saab edukalt ühendada asjatundlikkust ja leegitsevat esinemislaadi, on kõne, mille sealtsamast autokastist pidas Isamaa aseesimees, riigikogulane Riina Solman.  

„See on tegelikult perifeeriamaks. See on inimeste taskutest raha äravõtmise maks. Kui sa juba elad ääremaal, maksad rohkem. Kui sul on lapsi rohkem kui üks, maksad rohkem. Sul on suurem auto (et neid vedada) – sa maksad rohkem. See on väga ebaõiglane maks eestlastele ja meie peredele. Me tõmbame automaksule pidurit!” ütles Solman oma kõne esimeses pooles. 

Kõne teises pooles loetles Solman aga ühiskonnarühmi, kelle huve see maks tugevalt riivab ning kelle huve esindavad organisatsioonid on seetõttu automaksule kindlalt vastu: „Automaksu vastu on avaldanud vastuseisu enamus valdkonnaga seotud ühendusi: autoomanike liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon ja autoettevõtete liit.”

Tasakaalustatuse huvides tõi Solman esile ka ühe peamise automaksust kasusaaja. „Aga on üks eraettevõtja, kes on lausa asunud eestkõnelejaks. Näiteks on üheks maksu kehtestamise eestkõnelejaks takso- ja renditeenuseid pakkuv ettevõte „Bolt”, kes läbi oma omanike toetas valimistel otseselt täna automaksu toetavaid erakondi,” meenutas Solman.

Siinkohal tasub meenutada, et sama teemat oli Solman käsitlenud ka 19. augustil 2023 korraldatud rahvuslaste suvekoolis. Neile Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja toetajaile, kes teda suvekoolis kuulama juhtusid, sai automaksu loomuvastane ja seadusevastane olemus igatahes päevselgeks.

Uimased vanemad vennad ja hoogsalt kasvav väikevend

Isamaa juhtroll automaksu-vastases liikumises on üheaegselt rõõmustav ja üllatav. Rõõmustav sellepärast, et aetakse õiget asja. Üllatav aga sellepärast, et ülejäänud kahest opositsioonierakonnast kumbki ei vaevunud või ei taibanud seda teemat „maast üles korjata” ja oma toetusekasvatamismasinaks muuta. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) ja Eesti Keskerakonna (lüh. KE) toetus valijate hulgas on küll Isamaa omast suurem, esindatus Riigikogus niisamuti, ent Isamaa on võtnud viimasel ajal hoogsalt järele. Viimatise arvamusküsitluse kohaselt oligi Isamaa toetus kasvanud juba 14 protsendini. (Küsitluse korraldas 31. augustist 10. septembrini Turu-uuringute AS.) Võrdluseks: KE toetusprotsent oli sama küsitluse kohaselt 18, s.t. peaaegu lubatud vea piiril. 

EKRE ja KE uimasus automaksu-küsimuses ilmnes ka jutuksoleval meeleavaldusel. Sest mõlema erakonna liikmeid osales seal ainult üksikuid; osalejate põhiosa moodustasid Isamaa liikmed ja toetajad. Kui „kaks suuremat venda” jätkavad sama uimaselt, siis ärgu imestagu, kui Isamaa hingab neile varsti juba üha enam kuklasse. Poliitikas on populaarsus ja seeläbi ka mõjukus ju teatavasti muutuvad suurused; jõujooned ei püsi paigal, vaid nihkuvad pidevalt. Elutarkus „paigalseis on tagasiminek” kehtib poliitikas veel eriti kindlalt. 

Eks tulevik näita, kas EKRE ja KE lasevadki Riigikogu opositsioonijõudude vaimseks juhiks kerkida Isamaal, või ajavad siiski ka ise jalad kõhu alt välja. Alustuseks piisaks ju üsna vähesest: tuleks vaid hoolitseda selle eest, et õige asja eest ja loomuvastaste plaanide vastu korraldatavatel meeleavaldustel osaleks võimalikult palju EKRE ja KE liikmeid ka siis, kui kumbki erakond pole parajasti ise korraldajarollis.

Ja mõistagi tasub neile meeleavaldustele siis kaasa võtta veelgi autosummuteid. Sest Võrklaeva-suguseid arengupidureid, kellele see seade külge panna või vähemalt kinkida, leidub Eesti poliitmaastikul ju teisigi.

Tõmmakem arengupiduritele omakorda pidurit! Ükskõik, kas summutiga või summutita, kuid tõmmakem!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Igihaljad tarkuseterad – asendamatud abimehed nii tarkusepäeval kui muulgi ajal

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 01. septembril 2023. 18:18

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 289

Vajalik abivahend annab selle kasutajale suure kindlustunde. See kehtib nii katsutavate kui ka mittekatsutavate vahendite kohta. Sealhulgas ka teadmiste ja elutarkuse kohta. 

Teadmised muidugi iseenesest veel ei võrdu elutarkusega, kuid ilma nendeta pole olemas ka elutarkust. 

Tarkusepäev – 1. september – annab hea võimaluse endalt küsida: millised on siis need peamised tarkuseterad, mis tuleb hinge ja pähe idanema panna, et elus toime tulla? 

Vanasõnaraamatut pähe õppida pole vaja. Sealsed tarkused kuluvad elu jooksul pähe nagunii. Soovitan siinkohal ainult kaht peamist tarkust. Täpsemalt: kaht peamist küsimust, millele vastust otsides saabki inimene endal pildi palju selgemaks. Nendeks on: 1) miks? 2) kellele see on kasulik?

Tegemist on igivanade suunavate küsimustega. Nüüdisajal teatakse, et esimene, kes neid küsida soovitas, oli vanaaja mõtleja Platon. On aga täiesti kindel, et tema polnud nende väljamõtleja, vaid need olid olemas juba ammu enne teda. Lihtsalt nimeliselt seostatakse nendega esmalt Platonit.

Küsimustest „miks?” ja „kellele see on kasulik?” on abi alati. Eriti siis, kui inimene on sattunud või suisa tahtlikult aetud segadusse. Mõlemale mainitud küsimusele vastates või vähemalt usinasti vastust otsides hajutab inimene aga segaduse väga ruttu.

Eriti just lapsi tasub aga julgustada esitama veel kolmandatki küsimust: kas inimene, kes mingit juttu ajab, seda tehes valetab või mitte? Mida ütleb sel puhul sisetunne?

„Lapsesuu ei valeta,” ütleb eesti vanasõna. Väga paljudel juhtudel see peabki paika. Lisaks tõelembusele, otsekohesusele iseloomustab lapsi aga ka oskus eksimatult ära tunda, kas inimene on siiras või valelik.

Just seda oskust säilitama, läbi kogu elu kandma tulebki aga lapsi julgustada. Juhtub ju pahatihti, et kui end iga hinna eest tegelikkusest paremana näidata tahtev täiskasvanu lämmatab või hirmutab endas ära sisemise lapse, siis ta kaotab selle käigus ka oskuse eristada tõde valest ning muutub seeläbi kergestilollitatavaks: usub asju, mil pole saba ega sarvi. Ja mis veelgi hullem: asub oma eksiarusaamu peale suruma neilegi, kel sisemine laps veel elujõuline.

Juba muiste oli nii eestlastel kui väga paljudel teistelgi rahvastel au sees oskus väljendada oma mõtteid selgelt ja otsekoheselt. Enamgi veel: see oli enesestmõistetav. Kui keegi kunagi harva püüdiski rüütada oma valejuttu või muidu eluvõõraid mõtteid võõrsõnadesse, ülikeerukasse ja täispuhutud väljendusviisi, siis muutus nõnda käitudes kohe naerualuseks.

Nüüdismaailma – eriti end arenenuks pidava läänemaailma – paljud hädad ongi tingitud sellest, et seal juba üsna pikka aega on eiratud neid tarkuseteri, millest eespool juttu. 

Võtkem need tarkuseterad uuesti kasutusele! Pangem nad uuesti idanema nii me hinges kui ka peas! Tarkusepäev sobib selleks veel eriti hästi. Aga muidugi sobib selleks ka iga teine päev. Sest päev, mil inimene saab äsjamainitud tarkuseterade abil endal pildi selgemaks, ongi tema jaoks tõeline tarkusepäev.

Ja kui keegi püüab meid selles takistada, siis küsigem nii temalt kui iseendalt: miks? Kellele see on kasulik?

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet  

Miks rünnatakse Vladimir Zelenski innukat järgijat – Kaja Kallast?!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 25. augustil 2023. 21:51

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 372

Inimene areneb (või taandareneb) eeskujude mõjul. Küünilisevõitu kõnekäänd väidab: „Halb eeskuju on nakkav!” Teisalt jälle on teada, kui suurt kasu inimese arengule suudab tuua hea eeskuju. Eriti hea on olukord muidugi siis, kui üks väga hea inimene (või selleks peetu) on eeskujuks teisele väga heale inimesele (või selliseks peetule). 

Üllataval kombel tundub nüüdis-Eesti olevat nii erandlik koht siin maamunal, et viimatimainitud eeskujuksoleku-võimalust ei märgatagi. Nimelt ei märgata, et nii Eestis kui mujal paljude meelest väga heaks peetav Kaja Kallas on võtnud eeskuju teiselt väga heaks peetavalt inimeselt – Ukraina president Vladimir Zelenskilt. 

Eriti selgelt ilmnes Eesti see erandlikkus skandaali puhul, mis puhkes 23. augustil 2023, kui selgus, et peaministri mees oli ajanud Venemaaga äri igasugustele Venemaa-vastastele majandussanktsioonidele vaatamata, neist osavalt mööda hiilides. Asuti kohe süüdistama Kallast, unustades täiesti, kelle eeskuju ta oli järginud.

Kallas ja Zelenski on kohtunud mitu korda. Alati on siis ajakirjanduses ilmunud pilte kohtumisest, milledest ilmneb ühemõtteliselt, et osapoolte vahel valitseb tugev poolehoid. (Kehakeel ei valeta!) Selle valguses on väga loomulik eeldada, et Kallas on kogunud Zelenski kohta võimalikult mitmekesist ja rohket teavet. 

Kui nõnda, siis on sama loomulik eeldada, et Kallas on näinud Zelenski menukat monoetendust „Kiri Venemaal elavatele sugulastele”, kus viimane lausub ülimalt elutargad sõnad: „Kui tahad mingit totrust kummutada, siis pole vaja teda eitada. Vii ta hoopis absurdini, siis saab kõik korda.”

Loomulik eeldada sellepärast, et paljud Eesti praeguse valitsusjuhi sammud juba hiljemalt 2021. aasta algusest peale näitavad ilmekalt ta ustavust absurdiviimise-põhimõttele. Kui palju on temalt tulnud eluvõõraid, loomuvastaseid plaane, hüüdlauseid! Kui suur on tema väga meeldejäävate ütluste jada! „Lugege mu huultelt!” on neist ainult üks, olgugi et seni ehk kuulsaim. Ta „pärlitest” saaks koostada suisa aforismikogumiku. Väga võimalik, et kui ta kord peaministriametist priiks on saanud, see kogumik üllitataksegi. Mina igatahes hangiks selle endale küll. Koguni mitu tükki.

Kõiki ta neid ütlusi ja ettevõtmisi läbib punase joonena väga tugev absurdiviimise-taotlus. Zelenski võib uhkust tunda, et tal on Eestis nii mõjukas ja nii agar õpilane. Tõe huvides tuleb mainida, et Zelenski on järginud sama põhimõtet poliitikuna ka ise, eriti viimasel paaril aastal. Need korrad, kus ta on surmtõsisel ilmel (!) ajanud riigipeana juttu, mil pole saba ega sarvi, ning suutnud samas valitseda oma naerulihaseid, annavad tunnistust ta suurest erialasest meisterlikkusest. 

Suur viga on rünnata Kaja Kallast kui poliitikut, kui valitsusjuhti, unustades samas ära, kui meisterlik näitleja on olnud talle suureks eeskujuks. Teda tuleb hinnata pigem kui andekat, pidevalt arenevat näitlejat, kel on väga arenenud absurditunnetus.

Kas tõesti keegi süüdistaks tsirkuses klouni selles, et ta teeb oma tööd: naerutab inimesi? Kui mitte, siis miks leidub Eestis ikka veel neid, kes süüdistavad Kaja Kallast, kui ta kogu oma tegevusega näitab Eesti poliitteatri absurdsust?

Kui seda mu kirjatükki juhtuvad lugema Eesti tuntuimad klounid Piip ja Tuut, siis soovitan neil tõsiselt kaaluda oma duo muutmist trioks. Kolmanda, eraelus Kaja nime kandva klouni lavanimeks võiks siis olla näiteks Elektrimolekul.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet  

Kas Ukraina on koroonaviiruse- ja rohepöördevaba piirkond?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 06. augustil 2023. 19:47

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 521

Olen märganud üht huvitavat asja: nüüdis-Ukraina mõjub mulle – juba kes teab mitmendat korda – nagu ajamasin. Viimati seetõttu, et viis mind tagasi lapsepõlve – 1980-ndatesse aastatesse. Nimelt sel moel, et tuletas meelde uudiseid tuumarelvavabade piirkondade loomisest.

„Tuumarelv on väga ohtlik,” toonitati tollal tihtilugu. Vahel lisati ka, kui mitme maakera hävitamise jagu on me planeedil tuumarelvi juba toodetud. Ja kui siis teatati, et kusagil oli loodud uus tuumarelvavaba piirkond, siis levitati seda teadet tõelise rõõmusõnumina. 

Õige ka. Sest mida rohkem on tuumavabu piirkondi, seda väiksem on ala, kuhu tuumarelva saab paigutada. Võimalikult suur tuumavabade piirkondade hulk suurendas seega inimeste turvatunnet ja kahandas kindlusetusetunnet.

Sama põhimõtet saab aga rakendada ju teistegi ohtlike nähtuste puhul. Näiteks kui mingi osa planeedist on muudetud mingist nakkushaigusest vabaks. 

Viimasel mõnel aastal maailmas toimuvat jälgides saan teha ainumõeldava järelduse: Ukraina on piirkond, mida ei ohusta koroonaviirus ja kus ei kehti rohepöörde-nõuded. Teisisõnu: kus rohepööret polegi vaja.

Sellele järeldusele viisid mind sealsed sündmused.

Alustagem uusimast.

5. augustil 2023 teatas nii Eesti kui ka paljude teiste riikide ajakirjandus, et Ukraina droon oli tulistanud Mustal merel Kertši väinas seilavat Venemaa tankerit ja et too oli saanud tabamuse masinaruumi-kanti, veeliini lähedusse. Paljudes seda sündmust kajastavates uudistes mainiti sedagi, et tankerist oli midagi merre voolanud.

Minu ülisuureks üllatuseks ei leidnud ma üheski selleteemalises uudises märget selle kohta, kuidas tankerist merrevoolav kütus või muu aine on otseselt reostava iseloomuga, seega selges vastuolus rohepöörde-põhimõttega. Ometi ei kõhkle samad ajakirjandusväljaanded avaldamast hulganisti uudiseid ja arvamuslugusid, mis püüavad tekitada võimalikult ränki süümepiinu näiteks autokasutajates, lennureisijates, fossiilsete kütuste kasutajates ja lihasööjates. 

Mulle ei sattunud ette ainsatki teadet, mis öelnuks, et näiteks Helsingi ülikooli audoktor Greta Thunberg on tankerivastase rünnaku hukka mõistnud kui rohepöörde-põhimõttega väga rängas vastuolus oleva ning kutsunud kõiki loodushoidlikke inimesi üle maailma protestima tankeritulistajate teo vastu. 

Koroonaviirus Ukrainat ega ukrainlasi ei ohusta

Ukraina erilisust rõhutab seegi, et viimasel paaril-kolmel aastal pole pea mingit tähelepanu pööratud koroonaviiruse leviku sealsele olukorrale. Ajakirjandus ei avalda teateid selle kohta, kui palju leidub seal koroonahaigeid, kui suur osa neist on vaktsineeritud, kui suur osa surnud, ja kas ikka jätkub vaktsiini, et igaüks saaks kätte vähemalt kolm tõhustusdoosi.

Eriti hämmastas mind Eesti võimude sellealane käitumine. Eesti juhtkond on ju püüdnud end näidata Ukraina vaat et suurima sõbrana kogu maailmas. Ometi pole Eesti võimud hoolitsenud selle eest, et Eestisse Ukrainast saabunud põgenikud oleks saanud koroonaviiruse vastu kaitsepoogitud. Mu hämmastust suurendasid veelgi teated, kus kurdeti, et suur hulk koroonavaktsiini tuleb taas maha kanda ja prügimäele saata, kuna kasutustähtaeg saab mööda, Eesti inimestel aga puudub lihtsalt vaktsiinihuvi. Eesti on saatnud Ukrainale nii relvi, käpikuid kui muudki kraami, kuid koroonaviirusevaktsiini mitte. Või kui juhtumisi ongi, siis igatahes mitte sellisel hulgal, et see kinnistunuks Eesti inimeste tavateadvuses.

Mul tekkis sellistel puhkudel alati kange tahtmine hüüda: „Eesti võimud, aga miks unustate ära me kallid külalised Ukrainast?! Miks jätsite nad koroonaviiruse vastu vaktsineerimata juba Eestisse saabumisel ega taha neile teha ainsatki doosi, tõhustusdoosidest juba rääkimata?! Miks te pole saatnud muu Ukrainale saadetud abi hulgas ka koroonavaktsiinidoose? Miks käitute ühest küljest väga hoolimatult, teisest küljest aga väga priiskavalt?!”

Jätsin aga hüüdmata. Igatahes suure püüne pealt küll. Sest mul tekkis toimuvat jälgides tunne, et mu meeleheitlik karje olnuks nagu hüüdja hääl kõrbes.

Ent oli ka teine võimalik seletus: Eesti võimud olid saanud ülisalajast luureteavet, mille kohaselt on Ukraina kuulutatud või muudetud koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks piirkonnaks. Koroonaviirus seal oma laastamistööd ei tee, rohepööret kõikjal mujal lausa elu ja surma küsimuseks muutvat, väidetavalt inimtekkelist (!) kliimasoojenemist seal ei toimu.

Miks see nii on, ja kuidas selline olukord saavutati, ma ei tea. 

Võimalik, et seda teavad need, kes on asjaga kursis minust paremini. 

Neilt siis tasubki mõlemas asjaomases küsimuses aru pärida igaühel, kellele paistab, et miski nagu ei klapi.

„Eesti Päevalehe” ühe juhtkirja pealkiri kuulutas juba 2022. aasta kevadel, vist koguni hilistalvel: „Oleme kõik ukrainlased!” Kui nii, siis peaks Eestil ja eestlastelgi olema õigus kuulutada end koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks. Või kuidas? Vabaneksime ju sel moel paljudest tüütutest kohustustest.

Äkki tasuks seda lahendust proovida? 

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet