Saagem banaanivabariigi-seisundist vabaks juba 2025. aastal!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 23. detsembril 2024. 14:23

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 988

Banaanid on head, maitsvad, toredad ja tervislikud. Seevastu elu banaanivabariigis on kõike muud kui hea, maitsev, tore ja tervislik.

Mida siis teha?

Vastus on lihtne: loobuda banaanivabariiklikust mõttelaadist ja käitumisest ning asuda mõtlema ja käituma sirgeselgselt, omariikluse tõelise subjektina.

See lahendus kehtib ka Eesti Vabariigi puhul. Alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on Eesti Vabariigi juhtkond ja paljuski ka ülejäänud elanikkond käitunud nii nagu on iseloomulik banaanivabariigi elanikele: allaheitlikult, oma huve alati eirates ja oma „sõprade“ (loe: käskijate) huve alati esiplaanile seades. 

Eriti hoogsa pöörde võttis selline käitumine 2022. aasta veebruaris. Kui enne seda käituti üheaegselt nagu Ameerika Ühendriikide viiekümne esimene osariik ja Euroopa Liidu mõne suure liikmesriigi asumaa, siis 2022. aasta veebruarist on käitutud lisaks ka nagu Estonija-nimeline Ukraina oblast.

(Asjaolu, et Ukrainas (vist) banaane ei kasva, ei muuda Eesti banaanivabariikluse-astet põrmugi.)

Õnneks on Euroopas ja mujalgi maailmas käimas üks kiiduväärt muutus – eliidivahetus. On vältimatu, et see jõuab kord otsaga ka banaanivabariik Eestisse. Ja siis saab Eesti endale juba sellise ellidi, kes suudab Eestit juhtida kui pärisriiki, mitte aga kui oblastit või banaanivabariiki.

Tegu polegi sooviga. Ei jõulusooviga ega uusaastasooviga. Või mingi muu sooviga. Tegu on kindla teadmisega. Lahtine on ainult ülalkirjeldatud muutuse toimumishetk.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 

Kuidas teha erakonda inimesteta?!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 06. augustil 2024. 17:34

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2907

Erakonnad on ainult inimestel. Vähemalt loodusteaduste kohaselt küll. Igatahes pole seni teada, et erakondadesse koonduks ühegi teise liigi esindajad peale Homo sapiensi. 

Seda saab väljendada ka teistpidi, nimelt eituse kaudu: ükski erakond ei saa olemas olla ilma inimesteta.

Nüüdis-Eesti poliitikamaastikul paistab aga sedamoodi, et vägisi tahetakse erakondi, milles puuduvad inimesed.

Millest nii ootamatu ja äkiline järeldus?

Esmalt sellest, kui varmad ollakse eirama üldteada asjaolu, et igal inimesel on oma eripära ning oma ootused-lootused. 

Teiseks sellest, et ei arvestata asjaoluga, et poliitiku- ja aktivistieeldustega isikute hulk on piiratud, mitte aga lõputu. Päris igaüks ju poliitikuks või aktivistiks ei sobi, juhiks samuti mitte.

Nende asjaoludega tuleb arvestada alati, kui tahetakse luua hästitoimiv ja elujõuline inimkooslus. Poliitikamaastikul veel eriti, kuna see kipub olema muude valdkondadega võrreldes tunduvalt pingeküllasem ja seetõttu ka närvesöövam.

Tegelikkus ja selle eiramise hind  

Tegelikkus näitab aga, et äsjamainitud asjaoludega nüüdis-Eestis ei arvestata. Ei juba olemasolevates erakondades ega loodavates erakondades. 

Esimeste puhul leidub arvukalt näiteid, kuidas ei osata võimekaid liikmeid vääriliselt hinnata, vaid parimal juhul tõrjutakse kui tüütuid kärbseid, halvemal juhul aga sunnitakse üldse lahkuma. Kõige kurikuulsam näide sellise kaadripoliitika kohta on muidugi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE). Kõige kurikuulsam, kuid kaugeltki mitte ainus näide.

Loodavate erakondade algatustoimkondade puhul ilmneb sama mõtte- ja käitumislaad veidi teisel kujul. Vastandutakse olemasolevatele erakondadele, arvustatakse viimaseid karmilt, tahtes sel moel näidata, et „uus poliitjõud” lahendab kõik valijate probleemid, kui „saab jala ukse vahele”: esmalt pääseb seadusandlikku kogusse, seejärel aga täitevvõimu juurde. Samas jäetakse aga täiesti tähelepanuta, et nende eesmärkide saavutamiseks vajalike inimeste hulk on piiratud, ja sellest piiratudki hulgast on suur osa juba teistes erakondades või siis teostab ennast mingil hoopis teisel alal.

Algatustoimkonda koondub enamasti tõepoolest võimekaid, tegusaid inimesi. Ainult et nende hulk on piiratud. Täitmistvajavaid kohti leidub palju rohkem. Nii erakonnas kui – tulevikku silmas pidades – ka mitmesugustes ametkondades. Seetõttu saadaksegi erakonna asutamiseks vajalike liikmete arv kokku paljuski just augutäiteks sobivate inimeste abil. Põhimõttel „tule astu liikmeks! Praegu on kõige tähtsam, et saaksime erakonna ära registreeritud. Küll pärast vaatame juba edasi!”.

Kui erakond asutatud ja ka registreeritud, saabub esimene kainenemine: tajutakse, kui suur on vajadus võimekate inimeste järele, ja et augutäite-liikmetega kaugele ei sõida. Seepeale asutakse võimekaid inimesi üle meelitama olemasolevatest erakondadest. Samas jälgitakse hoolega, et nad ei ohustaks algatustoimkonna liikmete head (stardi)positsiooni. 

Mõistagi tehakse ka värbamiskampaaniaid, kuid sealtkaudu saadavate uusliikmete seas leidub tõeliselt võimekaid inimesi taas napilt.

Nii loksubki mõne aja möödudes paika uue erakonna toimimismuster: aktiivsed liikmed on suures vähemuses, uimasevõitu ehk augutäite-liikmed aga suures enamuses. Soodsate asjaolude kokkulangemise korral suudab selline erakond endale raiuda tee mõnda seadusandlikusse kogusse, kuid suunamäärajaks seal ei saa. Parimal juhul võib saada kaalukeeleks. Siis, kui keegi olemasolevatest erakondadest leiab ta olevat koostööpartneriks sobiva. NB! keegi neist, keda uue erakonna asutajaliikmed omal ajal karmilt olid arvustanud ja kellele selgelt vastandunud. See omakorda tähendab, et koostööettepanekut vastu võttes muutub uus erakond osaks just sellest samast süsteemist, millele vastandujana oli üldse tekkinud ja ennast reklaaminud.

Olukord oleks muidugi hoopis teine, kui uus tulija muutuks ühtäkki nii menukaks, et saaks valimistel hääli nii suurel hulgal, mis võimaldaks valitsuse moodustada üksinda, „vanade korruptantidega” koostööle minemata. Eesti senine tegelikkus näitab aga, et nüüdis-Eestis on asjade selline kulg ülimalt vähetõenäoline.

Lahendus: arvestada, et tegu on inimestega, mitte biorobotitega!

Mida siis teha? Uut ja paremat poliitikat on ju vaja. Seda suudab aga kõige paremini teha uus poliitjõud. Vähemalt tavaloogika järgi küll.

Lahendus on lihtne: tuleb saada ühe mütsi alla võimalikult palju võimekaid inimesi, pakkuda neile eneseteostusvõimalust ja ka küünarnukitunnet. Täpsemalt: kindlustunnet, et nad on oodatud, väärtuslikud, ja et neile minnakse appi alati, kui olukord seda nõuab. 

Lahutamatu osa sellest lahendusest on paigutada iga liige talle võimetekohasele kohale. 

Elu ise sunnib uusi tulijaid oma jõude ühendama. Selle asemel, et arvukalt algatustoimkondi pusiks igaüks omaette, püüdes vägisi luua „kõige paremat ja kõige õigemat” erakonda, tuleb neil toimkondadel tulla kokku ja luua ühenderakond. Selline, mis kataks kõik valdkonnad ja leiaks igale oma liikmele just sobivaima rakenduse.

Eestis leidub „õigematest õigemaid” erakondi terve ports. Osa neist on isegi ametlikult registreeritud. Teine osa aga toimib alles algatustoimkonna kujul. Haritud ja tegusaid liikmeid leidub kõigi nende peale täiesti arvestataval hulgal. Saavutamaks edu, tulebki nad ühendada ja seejärel parimal viisil rakendada.

Hea tahte olemasolul on see eesmärk täiesti saavutatav. Selline tahe eeldab aga veel midagi: asutajate haritust ja taiplikkust. Mõlema omaduse olemasolul tekib kolmas omadus – koostöövalmidus – juba iseenesest.

Seda kirjatükki kirjutama asudes oli mul kange tahtmine loetleda „õigematest õigemaid” erakondi, kelle maailmavaade kattub nii suurel määral, et ühenderakond luua oleks väga loomulik, kuid kes sellele vaatamata vastanduvad ka üksteisele, mitte üksnes „vanadele korruptantidele”. Siis aga mõtlesin ümber. Iga Eesti poliitikahuviline teab neid ju niigi. Ja pealegi tuleb neid pidevalt juurde, mistõttu mu loetelu poleks ammendav. 

Iga lugeja, kes näeb-kuuleb järjekordset üleskutset rajada „õigematest õigem” erakond, küsigu kui mitte selle algatustoimkonnalt, siis vähemalt iseendalt: „Mis takistab algatustoimkonnal tegemast koostööd oma mõttekaaslastega mujalt? Kas tahetakse taas tõestada, et siiski on võimalik rajada erakond ilma inimesteta, ainult augutäite-liikmete (loe: bioroboti-laadsete olevuste) najal?”

Kui neile küsimustele vastus olemas, on juba lihtne otsustada, kas uus tulija on tõsiseltvõetav või mitte. Ja kas väärib toetust või mitte.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Täpsem loetelu Ungari õõnestustegevusest Euroopa Liidus

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 11. juulil 2024. 13:45

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2216

„Inimesed, olge valvsad!“ kutsus 20. sajandi esimesel poolel üles nimekas Tšehhi kirjamees Julius Fučík. Ta üleskutse on igihaljas, sest kahjurid ei maga kunagi. 

Kahjurite hulka kuuluvad mõistagi ka õõnestajad. Laia silmaringiga inimesena teab seda oivaliselt ka Euroopa Parlamendi saadik, erukindral Riho Terras. Seepärast ta pöörduski äsja Euroopa Liidu kolme suurema nina – Ursula von der Leyeni, Charles Micheli ning Roberta Metsola – poole üleskutsega võtta kiiremas korras midagi ette Ungari praeguse valitsusjuhi õõnestustegevuse peatamiseks.

„Terrase sõnul õõnestab Orbán teadlikult ja tahtlikult Euroopa Liitu ning selle ühtsust, mistõttu peab Euroopa Liit reageerima kiiresti ja otsustavalt, rakendades selleks aluslepingute artiklit 7, millega peatataks Ungari hääleõigus,“ kirjutas 10. juulil 2024 asjaomases uudises internetiväljaanne „Eesti Uudised“.

Vt.: https://eestiuudised.ee/riho-terras-euroopa-liit-peab-orbani-oonestustoole-reageerima-kiirelt-ja-otsustavalt/ 

Taktitundelise inimesena jättis lugupeetud eurosaadik aga üksikasjalikumalt loetlemata, milles täpselt Ungari juhtkonna õõnestustegevus seisneb. Siinkirjutaja nii taktitundeline pole, sestap täidab – oma võimete piires! – selle lünga ise. NB! loetelu pole kaugeltki lõplik!

Viktor Orbáni juhitav Ungari õõnestab:

1) sõjatööstuskompleksi kasumit. Nii Ameerika Ühendriikide kui ka koduse Euroopa oma. Mõlemad on viimase paari-kolme aastaga kasvatanud oma kasumit suisa hüppeliselt. Ukrainas sõlmitav rahu mõjuks kõnealusele kasumikasvule aga hukutavalt. Vähemalt mõneks ajaks kindlasti. Sest sunniks otsima oma toodangule uusi turge, eelnevalt aga tekitama uut nõudlust (=uusi sõdu);

2) naiste ärakasutamisest saadavat kasumit (embrüoäri, prostitutsiooniäri, lapsendamisäri, surrogaatemaduse-äri jms. äriliigid, kus tooraineallikaks on naised). Lõviosa Ukrainast mujale pagenutest moodustavad ju naised. Nende pealt teenimiseks on moodustatud ju lausa tööjaotus. (Siinkohal meenub mulle tahtmatult üks kõrgastme salaseltslane, kellele kuulub bussifirma, ja kes soovis Ukraina põgenikele (eriti muidugi naispõgenikele!) head teha nii innukalt, et saatis oma firma bussid neile järele koguni Poolas asuvatesse põgenikelaagritesse...);

3) selliste ettevõtete kasumit, kes võtavad Ukraina põgenikud tööle kas tunduvalt väiksema palgaga, või siis maksavad töötasu üldse „maksuvabalt“, ühtlasi alandavad seeläbi palgataset oma kodumaa tööjõuturul üldse;

4) Põhja-Ameerika, eriti aga Ameerika Ühendriikide energeetikaettevõtete kasumit, kes müüvad naftat ja gaasi (NB! mitte lihtlabast, vaid „ausat gaasi“ ja „vabaduse gaasi“!) Euroopa riikidele mitmekordse hinnaga, kasutades ära asjaolu, et nafta- ja gaasivoog tavapäraselt tarnepartnerilt idas on peaaegu peatunud;

5) poliitikute sissetulekut, kes mitmesugusel moel lõikavad kasu Euroopa Liidu võimalikult täielikult ühtsuselt Ukraina-küsimuses.

Loomulikult pole täielik ka ülaltoodud loetelu. Ent juba sellestki on näha, kui paljudele teeb Ungari õõnestustegevus meelehärmi, tekitades neis õigustatult püha viha.

Lõpetuseks jääb üle vaid hüüda: inimesed, olge valvsad! Õõnestajad, sisevaenlased ja muud kahjurid võivad redutada ükskõik kus. Andkem neile võimas vastulöök! Kiiresti ja otsustavalt! Kui vähegi võimalik, siis lausa ennetav! (Erukindral Terras kindlasti teab, kuidas nimelt.) Mis nad siis kipuvad heade ja õigete inimeste kasumi kallale!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Käes on aeg panna vaim valmis eliidivahetuseks

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 02. juunil 2024. 11:43

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2407

Üha lähemal on aeg, mil toimub eliidivahetus. Nii Eestis kui kõigis teisteski riikides, kus eliit otsustas teha panuse ainult Ukraina sõjalisele võidule ning muutis oma riigi justkui Ukraina oblastiks.

Selline eliit on veenvalt tõestanud oma täielikku asjatundmatust geopoliitikas, samuti suutmatust seista oma riigi ja rahva huvide eest. 

On täiesti ebaoluline, kas mainitud asjatundmatus ja suutmatus on loomulikku või tehislikku päritolu. Tehislikku selles mõttes, et on teadlikult tegutsetud mingi välise mõjutaja huvides, olgu selleks mõjutajaks siis välisriik või välisorganisatsioon. Sest iga õige asi peab mitte lihtsalt olema õige, vaid ka paistma õigena.

Kõrvaltvaatajale võib ehk olla tõesti jäänud mulje, et Ukraina-lembene eliit on tegutsenud: 1) Ameerika Ühendriikide sõjatööstuskompleksi huvides; 2) Euroopa-väliste riikide või suurettevõtete majandushuvides; 3) kuritegelike organisatsioonide huvides (näiteks ajanud embrüoäri, mille tooaraineallikana on kasutanud Ukraina naispõgenikke).

Lõppkokkuvõttes pole sel enam tähtsust, kas see mulje on tõene või petlik. Esmatähtis on eliidi senise tegevuse tekitatud üldmulje: selline eliit ei vea enam välja, ei suuda ühiskonda õitsengule juhtida, vaid selle asemel juhib paratamatult hoopis hukule.

Väga võimalik, et eliit ise seda ei mõista või ei soovi mõista, vaid loodab oma senises rollis jätkata ka pärast Ukraina sõjalist kokkuvarisemist ja kogu oma Ukraina-poliitika valeksosutumist. Kõik võimulpüsimiseks vajalikud vahendid on eliidil ju olemas: nii majanduslikud, õiguslikud kui ka halduslikud.

Ainult et sellist eliiti enam ei austata. Rahvas kuulab teda aina vähem. Eliit muutub naeruväärseks, ta sõnal pole enam kaalu. Ja siinkohal on ebaoluline, et suur osa lihtrahvast – kujundlikult öeldes – alles eile oli sellesama eliidi Ukraina-ülistusele kuulekalt kaasa määginud. Ajalookogemus näitab, et kui rahvahulki on teadlikult lollitatud, siis pärast nägijakssaamist need rahvahulgad ei kuluta aega enesekriitikale, ei mööna, et olid ka ise süüdi, kui lasid ennast lollitada. Oo ei! Selle asemel pööravad rahvahulgad siis oma pahameele ja raevu teraviku hoopis lollitajate vastu. Antud juhul: sellesama eliidi vastu. Ja algab segadusteaeg.

Segadusteaeg on valulik mõlemale osapoolele – nii eliidile kui ka ta juhitavatele. Mida varem see aeg lõpeb, seda parem mõlemale. Ainult et vägisi selle aja lõpuhetke lähemale tuua ei saa. Kõige vähemvalulik lahendusviis on asuda uut eliiti välja õpetama ning välja valima aegsasti. Soovitavalt veel enne seda kui rahvahulgad on oma aja ära elanud eliidi sobimatuse suhtes nägijaks saanud.

Ümberlülitumine toimugu sujuvalt!

2024. aasta Euroopa Parlamendi valimised mööduvad veel vana eliidi juhtimisel. Seevastu 2025. aasta sügisel Eestis toimuvateks kohalikeks valimisteks võib olla olukord nii Eesti ühiskonnas kui mujalgi juba tunduvalt teine. Ilmtingimata ei pruugi olla, kuid siiski juba võib olla teine. Igal juhul pole jõujooned siis enam täpselt samas kohas, kus on praegu.

Tulevikkuvaatavatel, tervikpilti näha suutvatel üksikisikutel ja organisatsioonidel tasub aga valmistuda selleks, et eliidivahetuse saabumishetkel oleks nõutaval hulgal asjatundlikke „varumängijaid” kohe võtta. Lahkuva eliidi siunamine võib anda siunajale enesele küll vaimse orgasmi, kuid olukorda ei lahenda. 

Kujundlikult öeldes: kui vool läheb ära, siis peab olema varuenergiaallikas kohe käepärast, ja ümberlülitumine ühelt teisele toimugu nii sujuvalt, et tarbijad seda ei märkakski!

Siis ei teki sädelahendust ega eraldu ka elektrimolekule. Või kui üldse eraldub, siis ainult elektrimolekuli leiutaja isiku enese kujul.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet