Uudised

Järelehüüe Heiki Treierile

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: esmaspäeval, 16. aprillil 2018. 20:56
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 166

„Üks asi on olla rahvuslane. Teine asi on olla lammas.”

Selle tõdemusega lõpeb ühiskonnateadlase Edgar Kaskla kirjutis „Poliitiline mõte 1988”, mis ilmus ajakirja „Vikerkaar” 1990. aasta 3. numbris.

Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) liige Heiki Treier oli sündinud lamba-aastal (1955-ndal), kuid lamba iseloom ei olnud tal kohe kindlasti. Seda võivad kinnitada kõik, keda elu temaga kokku viis.

Alates 13. aprillist 2018 on seda kinnitavate isikute hulk lõplik. Neid enam ei lisandu. Sest et samast päevast peale ei lisandu enam ka päevi Heiki Treieri eluteele. See tubli mees, paljude laste isa, lahkus just tol päeval Toonelasse. 62-aastasena, kahe ränga haiguse koondrünnaku tagajärjel, mis tabas teda otse tööpostil. Ei aidanud enam ka eriväelasetervis.

Nõukogude armee erivägedes tapjaagendi-väljaõppe saanud Heiki ei osanud uneski näha, et ta eriväelasetervis pannakse proovile paarkümmend aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, pealegi mitte kuskil Venemaa avarustel, vaid Tallinnas, ja et seda, oma viimset võitlust, tuleb tal võidelda sõna otseses mõttes surmani.

Nimelt võeti Heiki perelt 2011. aasta mais seadusevastaselt ära viis alaealist last, üks aga rööviti veidi enam kui kuu hiljem, oma kolmandal elupäeval pettuse ja vägivalla abil otse sünnitusmajast. Äravõtjaks-röövijaks olid… linnavõimu esindajad!

Kuna erivägede-päevilt tuttavaid võtteid ei tohtinud Heiki oma laste tagasisaamiseks kasutada, tuli tal kasutada muid vahendeid: kohtu ja üldsuse abi. Samuti kirjavahetust lapseröövlite ja teistegagi. Tänu sellele laienes ta niigi lai tutvusringkond veelgi, samuti omandas ta perekonnaõiguse vallas sama vilumuse, mis tavaliselt omane selle valdkonna juristidele. Lisaks tuvastas, et laste äravõtmisest oli tehtud äri. Ainuüksi temalt äravõetud laste pealt teeniti iga kuu tuhandeid eurosid.

Kõigest sellest polnud aga märkimisväärset abi. Veidi enne kaheaastaseks saamist suri kuritahtliku hoolimatuse tagajärjel noorim ta äravõetud lastest – toosama pisitüdruk, kes oli kõiki seadusi rikkudes röövitud kolmepäevasena otse sünnitusmajast, ema käte vahelt.

Meeleheitel pereisana oli Heikil vahepeal tõsine kavatsus hankida endale (kas või toonaselt Balti jaama turult) automaat ja minna ta perele ülekohut teinutele kätte maksma. Siinkirjutajal tuli näha tublisti vaeva, et veenda täiesti õigustatud viha tundvat Heikit sellest plaanist loobuma. Peamine põhjendus oli: lastel on vaja isa; kui isa istub vanglas või langeb võitluses ülekohtustega, siis ongi lapsed isata. Isa-eeskuju on vaja aga igale lapsele.

Heiki, kellele pere oli ülitähtis, võttis veenjat kuulda ja kasutas oma laste tagasisaamiseks peetavas võitluses ainult rahumeelseid teid.

Laiemas mõttes pereks, kindlasti aga sõpruskonnaks oli Heikile ka RTK. Klubisse jõudis ta üldse siinkirjutaja kaudu. 2011. aasta suvel, kui lapsed olid talt seadusevastaselt ära võetud. Elasime toona ühes majas ja sattusime tutvuma just ajal, mil ta peret tabanud ülekohus oli veel väga värske ja sellisena väga valus. Ütleb ju rahvatarkuski: jagatud mure on pool muret.

Heiki tutvusringkond oli väga lai ja kirev, ent kummalisel kombel ei leidunud seal ühtki võitlusorganisatsiooni. RTK just sellepärast osutuski Heikile ja ta perele sobivaks.

Kuid kasu polnud vaid Heiki-poolne. RTK-lgi oli Heiki liitumisest palju kasu. Temast sai võrdlemisi lühikese ajaga klubi üks toimekamaid liikmeid, tõelisi tugisambaid. Isik, kellele sai kindel olla. Algul vaatles ja õppis, seejärel aga pakkus juba ideid ja tegutses aktiivselt ka ise. Lõi kaasa ürituste korraldamisel, esindas klubi mitmesugustel üritustel nii Eestis kui välismaal. Tegi kaastööd RTK ajalehele „Rahvuslik Teataja”, suhtles innukalt ka teiste ajakirjanduskanalitega. Toimis omalaadse sidemehe või lepitajana organisatsioonide vahel, kes – reeglina oma juhtkujude vaheliste hõõrumiste tõttu – ei saanud muidu üksteisega kokkuleppele. Ta põhimõtteks oli alati: „Eestimeelsed jõud peavad olema ühel pool rindejoont!”

Heiki areng RTK-s oli silmnähtav. Nagu ka klubi areng tänu Heiki antud panusele. RTK-sse jääb Heikist suur auk. Ta suurde tutvusringkonda niisamuti. Küllap ainsad, kes temast puudust ei tunne, on need, kes talt omal ajal lapsed ülekohtuselt ära võtsid ja teda seejärel mitmel moel jooksutasid, mõnitasid ja vintsutasid.

Ent ükski ülekohus ei seisa kotis. Ükski tegu – ei hea- ega kuritegu – ei jää tasumata. Seda tasub meeles pidada kõigil.

„Isa tuhk koputab südamele,” oli kombeks öelda Thijl Ulenspiegelil, kelle isa oli – samuti ülekohtuselt! – piinatud ja seejärel ära põletatud.

Heiki Treieri tuhk maetakse ta süütulthukkunud tütre kõrvale. Selline oli Heiki enese soov.

Puhka rahus, hea sõber ja aatekaaslane Heiki! Sinu perele ja teistelegi eestluse elujõu kandjatele – eesti suurperedele – tehtud ülekohus ei jää õiglase karistuseta. Paljulugenud inimesena mäletad ju hästi Eesti ajaloost pärit tõotust „varemeist tõuseb kättemaks”. 

Aitäh, et olid meiega! Jääd meile meelde kogu edasiseks eluks. Oma mitmekülgsusega ja laiahaardelise tegevusega (mees nagu orkester!) annad kindlasti tänuväärset tööd tuleviku kultuuriloolastele, kes satuvad uurima aega, mil Sina elasid ja tegutsesid.

Su lapsed, sõbrad, aate- ja võitluskaaslased jätkavad Su võitlust ja viivad selle lõpule.

Puhka rahus, Heiki!

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 15.–16. aprillil 2018

Galerii lisatud 17. aprillil 2018:

Heiki Treier (paremal) oli esirinnas väga paljudel Rahvuslaste Tallinna Klubi ettevõtmistel. Nagu ka klubi üks vaimseid juhte, Heiki kõrval sammuv Hannes Vanaküla ja nende vahel Eesti lippu kandev Aimer Halop. Pilt: Heiki Treieri arhiiv

 

 

 

Heiki Treier ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ajaleht „Rahvuslik Teataja” ajal, mil üks oli mõeldamatu teiseta. Just „Rahvusliku Teataja”kaudu - NB! kohe lehe avanumbris, esikülje nähtavaimal kohal! - sai üldsus kõige paremini teada Treierite peret tabanud rängast ülekohtust.  Pilt: Heiki Treieri arhiiv

 

Heiki koos kahe pojaga oma süütulthukkunud pisitütre haual.   Pilt: Heiki Treieri arhiiv

„Ka mina tahtsin näha kevadet” - vägagi kõnekas hauakiri justiitsmõrva ohvrina hukkunud Tiia Treieri kalmul. Hauakirja sõnastanud isa maetakse ta viimse tahte kohaselt pisitütre kõrvale. Pilt: Heiki Treieri arhiiv

Heiki Treieri võitluse üheks osaks oli ka kandideerimine valimistel. Pildil on ta valimisliidu „MEIE Tallinn” saadikukandidaadina 2017. aasta kohalikel valimistel. Pilt: Meelis Adamson

 

Pidarassõ vsehh stran, soidinjaitess!

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: esmaspäeval, 05. märtsil 2018. 14:35
Kirjutas Feliks Saarevet
Klikke: 1252

Pidarassõ vsehh stran, soidinjaitess!

See pealkiri kõlab vene keeles väga uhkelt. Igatahes palju uhkemalt kui samasugune ühinemisüleskutse proletaarlastele kommunistliku ajalehe esikülje ülaservalt.

Ja juba on üleskutsutavad ühinenud ja käivad riigist riiki mõtte- ja teokaaslaste demonstratsioonidel väärsooliste vastu esinemas.

Vähem kui pool sajandit tagasi oli pederastia USA-s haigus, mida paljud arstid ravida püüdsid. Ravimifirmad müüsid miljonite eest pederastiavastaseid „ravimeid”. Kümned arstid kirjutasid ja kaitsesid edukalt doktoritöid pederastia ravimisest.

Pederastid muidugi polnud rahul ja ühinesid ning lõpuks murdsidki läbi ja saavutasid, et raske haigus tunnistati üleriiklikult üheks põhiliseks inimõiguseks. Vaevalt, et neid ravinud arstide doktorikraadid tühistati või et kelmuse teel saadud hiigelsummad ravimifirmadelt tagasi nõuti.

Kui oli möödunud 25 aastat homonduse lubamisest USA-s, siis kogunes üle miljoni pederasti Valge Maja juurde, et kiita presidenti ja muidugi ka parteisid ja valitsust.

NSV Liidus oli pederastia keelatud kui kuritegu, mille eest karistati vabadusekaotusega. See oli tingitud sõjalistest kaalutlustest. Oli ju Stalinil ja ka ta järglastel plaanis teha maailmarevolutsiooni, mida aktiivselt pidi toetama ka Punaarmee. Pikaajaline pedereerimine aga rikub pärasoole, mille tagajärjel tuleb sageli ennast tühjendada. Kui õigeaegselt WC-sse ei lähe, siis tuleb püksi. NSVL-i juhid ei saanud riskida, et võidukas Punaarmee jõuab La Manche’ini, kuid haiseb hirmsasti. Mida oleks sellest arvanud Lääne-Euroopa töölised?! Kommunismiideele oleks tehtud antireklaami.

Eestlased ei taipa enam kirjutatu mõtet

Läheme nüüd tänapäeva Eestisse. Tänavu möödub 500 aastat reformatsiooni algusest. Kui Martin Luther ei oleks oma eluga riskides katoliku kirikut reforminud ja alistatud eestlased oleks pidanud jätkuvalt kuulama kirikutes arusaamatut ladinakeelset jutlust, siis ei oleks eesti rahvas muutunud kirjaoskajaks ja ilmselt oleks sulandunud võõrkeelsete okupantide massi. Seda imelikum on, et vaatamata 26 aasta möödumisele, ei ole taastatud Martin Lutheri mälestussammast. Möödunud sajandil lubas IRL-i aukohtu esimees Avo Üprus seda kiiresti teha. Keila lähedal põõsas seisvat vineeritükki ei saa monumendiks muidugi pidada.

Lutheri pingutused eestlasi kirjaoskajateks teha ei ole aga kandnud vilja. Peavoolumeedias 2016. aastal avaldatu kohaselt halveneb iga aastaga üliõpilaste arusaamine emakeelsest tekstist ja oli möödunud aastal juba alla 50 %.

Veelgi hullem on olukord ülikoolilõpetanud riigiametnike (ka kõrgete) ja parlamendiliikmete seas, kus tekstist arusaamine on langenud nulli lähedale, et mitte öelda: lausa nulli.

28. juunil 1992. a. võttis eesti rahvas referendumil vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse. Põhiseaduses (PS) pole midagi abielust. Küll on aga 2017. aastal ilmunud PS kommentaaride märksõnastikus rida paragrahve, mis pidavat rääkima abielust.

Tegelikult on see vale. Nende paragrahvide kommentaarides on räägitud abielust, kuid see ei saa muuta Põhiseadust. Tegelikkuses räägib selle §27 perekonnast, kuid ei täpsusta, kes perekonna moodustavad. Kui lugeda PS §12, mis räägib kõigi võrdsetest õigustest ja keelab diskrimineerimise, muuseas ka sooliste tunnuste järgi, siis on selge, et PS §27 lubab ka samasooliste abielu. Selle keelamine oleks ilmne diskrimineerimine ja vastuolus PS §12-ga. Seega ei ole samasoolistel mingit takistust omavahel abielluda. Ja ka moslem võib abielluda oma nelja või 40 naisega. Vananev naismiljonär aga võib abielluda korraga mitme noormehega.

Samal ajal aga kehtivad meil mitmed PS-ile alluvad seadused, mis on jõhkras vastuolus PS-iga. Nendeks on kõigepealt Abieluseadus, mis algab definitsiooniga, et abielu on mehe ja naise vaheline ühendus. See on vastuolus PS §-ide 12 ja 27-ga! Aga paljude aastate jooksul ei ole Riigikogu liikmetest keegi vaevunud lugema PS-i, rääkimata kõrgepalgalistest õiguskantsleritest ja seadusi jõustanud presidentidest.

Kui nüüd paar aastat tagasi hakkasid homod aktiivselt peale tungima, siis ei öeldud neile, et nad võivad omavahel abielluda, vaid hakati hämama nn. kooseluseadusega. Kui homod oleks proovinud Eestis abielluda ja neile oleks keeldutud, siis Euroopa Inimõiguste Kohus oleks selles juhtumis neile õiguse andnud 105 %-liselt, lisaks mõistnud psüühiliste kannatuste eest igale paarile vähemalt 50 000 eurot – Eesti maksumaksja taskust.

Homod seda võimalust aga ei kasutanud, ilmselt sellepärast, et olime jõudnud ka nende arvates Euroopa viie rikkama riigi hulka. Kas homod on ka kõik kirjaoskamatud või peavad homosuhteid niivõrd progressiivseteks, et neil ei kõlba tavakorras „väärsoolistega” ühtemoodi abielluda?

Kooseluseaduse TEGELIKEST vajajatest

Kellele siis Kooseluseadust tegelikult vaja on?

Kõigepealt pankadele, kes vabaabielu ühele poolele laenu andes ei saa seda hiljem teiselt poolelt tagasi nõuda.

Ja teiseks advokaatidele, kelle arv on 25 aastaga kümnekordistunud ja ületab juba 1000 piiri. Reaadvokaadid on nälja piiril, saavad 700-800 eurot kuus. Tipptegijad saavad muidugi viiekohalisi summasid. Nende jaoks on Kooseluseadusesse kirjutatud, et teiselt osapoolelt saab pank laenu tagasi nõuda, kui see on tehtud „mõistlikkuse piires”. Selle üle, mida see termin tähendab, hakkaks kohtus vaidlema advokaadid, ja saaksid ka kõhu täis süüa. Selliseks venivaks terminiks on ka Võlaõigusseaduse „mõistliku aja jooksul” (kas 3 tundi, 3 päeva, 3 aastat?).

Pool elanikkonnast elab vabaabielu ja pankade ning advokaatide lootus, et nad Kooseluseaduse vastuvõtmisel kõik tormavad notarite juurde oma kooselu vormistama, ei ole täitunud.

Mida on vaja veel reguleerida Kooseluseaduse rakendusseadusega? Kõik on juba niigi selge. Seaduses on kirjas isegi see, et kui töötu noormees müüb oma tagumiku vanale piidrile, siis peab too lepingust tuleneval kuupäeval talle kompensatsiooni maksma.

Kooseluseadust oli kindlasti vaja igasugustele riigitüüril olevatele ülikutele, sest see aitab rahva tähelepanu kõrvale juhtida teistelt, palju tähtsamatelt probleemidelt, nagu puuetega inimeste toetusraha vähendamine, PS §122 vastase piirileppe ratifitseerimine, haldusreform, väiksed palgad, tõusvad aktsiisid, vilets arstiabi jne.

Nii et Kooseluseaduse võiks küll ajaloo prügikasti heita.

Mida tuleb muuta Eesti seadustes

Eesti seadused tuleks kiiresti läbi vaadata ja viia vastavusse Põhiseadusega. Kui seda ei tehta, siis jääb mulje, et ei ole Eesti Vabariiki ja PS tühistati 1. mail 2004.

Samuti tuleb kiiresti vastu võtta seadus, et samasoolised ei saaks lapsi adopteerida. Kui seda ei tehta, siis jõuame kiiresti järele USA-le ja Soomele koolitulistamise alal. Juba praegu sõimatakse koolides (vähemalt eestikeelsetes) üksteist pederastideks. Kui avastatakse, et kellelgi on kaks isa (võib-olla ka kaks ema), siis sattub ta 100 %-liselt terrori alla (nii vaimse kui füüsilise). Alaealised on väga julmad ja kannataja ei talu seda igavesti. Asi lõppeb sellega, et kannataja leiab tulirelva või selle mitteleidmisel noa, ja maksab terroristidele kätte. Termin „koolikiusamine” on vale ja rumal. Võime seda tegevust nimetada ka „naljatlemiseks”, kuid nimetusele vaatamata jääb see terroriks. Kas tõesti tahame sel alal USA-le järele jõuda?

PS 27. paragrahvi tuleks lisada, et lastel on õigus emale ja isale ning et vanematel on kohustus seda garanteerida.

Perekonnaseadusse tuleks lisada, et gei- ja lesbiabielusid sõlmitakse ainult juhul, kui seda soovivad vähemalt kaks geid ja kaks lesbit üheaegselt. Riik või omavalitsus peaks vajadusel aitama neil muretseda suurema korteri, kus nad saaks vastikustunnet maha surudes, kasutades sisemisi reserve, toota lapsi. Või kui see on ebainimlikult vastik, siis kasutada kunstlikku seemendamist.

Võimalik, et ühes korteris elades asuksid nii geid kui lesbid isegi paranemise teele. Tean paari lesbit, kes sobiva mehe leidmisel heitsid lesbinduse kõrvale ja sünnitasid mitu last.

Ka oleks selline grupiabielu sammuks moslemiühiskonna 1+4 süsteemi kooselu poole. Eks me pea ju kõik arvestama Allahi seisukohtadega, sest Lääne-Euroopa Kalifaadi loomine läheneb ja me kõik peame selles elama hakkama, kui ei taha peast ilma jääda.

Feliks Saarevet

Autor on jurist, Rahvuslaste Tallinna Klubi liige. Pealkiri on vene keeles, tähendab tõlkes „kõigi maade pederastid, ühinege!", parafraseerides nõukogudeaegset üleskutset „kõigi maade proletaarlased, ühinege!".

Miks tahetakse rikkuda oma riigi 100. aastapäeva üle uhkust tundvate eestlaste peotuju?

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: reedel, 23. veebruaril 2018. 17:03
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 1133

Miks on vaja ära rikkuda nende eestlaste peotuju, kes tunnevad siirast rõõmu ja uhkust saja aasta möödumise üle Eesti Vabariigi väljakuulutamisest? Kellele see tujurikkumispüüe on kasulik?

Need küsimused tekkisid mul, kui lugesin teadet, et 24. veebruaril 2018 korraldatakse Tallinnas Tammsaare pargis esmalt kõnekoosolek, seejärel aga rahvaalgatusmarss. Korraldajate sõnul tahetakse marssida Toompeale, Riigikogu hoone ette. Mõlema sündmuse korraldamise vajadust põhjendatakse asjaomases teates üllatavate sõnadega:  „Nõuame rahvaalgatuse taastamist, nagu see oli Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduses (§ 31).”

Üllatavatega sellepärast, et… rahvaalgatuse seadus on Eestis olemas! Seda pole enam vaja taastada. Miks kutsutakse üles taastama midagi, mis on juba olemas?!

Tõsi küll, rahvaalgatusõigus pole veel sätestatud põhiseaduses (nagu kõnealuse ürituse korraldajad sooviks), vaid on esialgu olemas omaette seaduse kujul. Aga kõike kohe ega korraga ei saagi.

Kui kellelegi praeguse rahvaalgatusseaduse juures midagi ei meeldi, siis ainuvõimalik parandusviis on esitada seaduse muutmiseks vastav eelnõu. Riigikogus leidub rahvaesindajaid küll, kelle kaudu seda teha.

Lahendus: kirjuta ise seaduseelnõu!

Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) liige Tarmo Kruusmägi kutsus RTK häälekandjaks olevas ajalehes „Rahvuslik Teataja” juba 2012. aastal üles kõiki rahulolematuid lööma ise käed külge – kirjutama ise seaduseelnõu. Ta sellealane kirjutis „Kuidas reaalselt meie inimeste elu parandada saaks?”, alapealkirjaga „Kus viga näed laita, seal tule ja aita: kirjuta ise seaduseelnõu!” ilmus lausa ajalehe esiküljel, kõige nähtavamal kohal: kohe päismiku all.

„Et midagi muutuks, tuleb muuta, täiendada, parendada (või kaotada) ühiskonda reguleerivaid seadusi. Seega: et ühiskonna kitsaskohad lahendada, võiks inimesed välja pakkuda seaduseelnõusid,” tõdes mainitud artiklis Kruusmägi.

Üks teine RTK liige on aga ise kirjutanud arvukalt seaduseelnõusid (vähemalt mõnikümmend küll), mis peaaegu kõik (!) on seejärel ka seadustatud. Lisaks on RTK liikmete hulgas juriste (vähemalt kolm), kes suudaks kontrollida nii eelnõuteksti sisu kui vormi vastavust asjaomastele nõuetele, ja tagada, et eelnõuna esitatav parandusettepanek oleks igas mõttes laitmatu.

Ja kui kangetele rahvaalgatuse eestkõnelejatele ei tundu juhtumisi piisavalt usaldusväärne ükski Riigikogus praegu esindatud erakondadest, siis asutagu oma erakond (või puhugu elu sisse mõnele olemasolevale, kuid hingevaakuvale parteile), kogugu valimistel parlamentipääsuks vajalik häältehulk ning esitagu oma arust õige(ma) sõnastusega rahvaalgatusseaduse eelnõu seal juba ise. Nagu vastav kord ette näeb.  

Seadusemuutmist taotletakse… Riigikogu abipersonalilt!

Igasugu marsside ja kisakoosolekutega olemasoleva seaduse taasloomist, kas või muutmist taotleda on üheaegselt viljatu ja jabur. Marssijad ega kisajad ei suuda kuidagi ära näidata, kuidas on võimalik pelga marssimise ja/või kisamise abil saavutada seadusemuutmine.

Eriti jabur on muidugi see, kui Toompeale jõudnud marssijad karjuvad „nõuame rahvaalgatusõigust!” parlamendihoone ees, mis karjumise hetkel on tühi kui kell. (Senised rahvaalgatusmarsid on näidanud, et just nii sinna jõudes tehakse.) Rahvasaadikuid ju 24. veebruaril seal tööl pole. Ainsad, kes Toompea lossis sellal viibivad, on turvamehed, koristajad ja muu abipersonal; neil pole aga õigust seadusi vastu võtta ega muuta.

Tuleb niisiis nentida: käesoleva rahvaalgatusmarsi puhul on päevselgelt tegu läbimõtlemata ettevõtmisega. Kui väga otse öelda, siis aga lausa vaimse onaneerimisega.

Iseäranis kohatu on minna kõigi ette vaimselt onaneerima oma riigi sajandal sünnipäeval. Kel vähegi sündsustunnet, leidku selleks mõni teine aeg ja koht.

Iga riik saab saja-aastaseks ainult üks kord. Jätkem see tähtpäev siis inimestele selleks, et kas üksi või koos perega tunda uhkust ja rõõmu oma riigi sajanda sünnipäeva üle! Olgu siis üksainuski päev aastas, mil pole muremõtteid ega vingumist-virisemist!

Arukus pääses võidule

Varasematel aastatel oli rahvaalgatusmarsi korraldajaks Rahvuslaste Tallinna Klubi. Oma sellekuisel koosolekul (toimus sõbrapäeval, 14. veebruaril ) otsustas RTK aga, et tänavu 24. veebruaril seda marssi EI KORRALDA. Kõnekoosolekut samuti mitte. Sest lõviosal RTK liikmetest on aru peas ning taktitunne alles. Marsi ja kisakoosoleku kaudu usub olemasoleva seaduse muutmise võimalikkusse – siinkirjutajale teadaolevalt – vaid üks RTK liige. See, kes esitab ennast kõige innukama rahvaalgatusõiguse-nõudjana. Tema on oma (kinnis)ideega aga sisuliselt üksi. Ega esinda sellisena RTK-d kui organisatsiooni.

RTK-d on tahetud „tanki panna” korduvalt. Viimase aasta jooksul on need katsed üha sagenenud. Õnneks on RTK liikmed muutunud aga aina läbinägelikumaks, ja mida aeg edasi, seda tõhusamalt nullinud „tankipanekukatsed” üha varem.

Arukuse võidulepääsu üle tasub igatahes igal Eesti patrioodil heameelt tunda nii Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval kui kõigil muudelgi päevadel.

Samas on arukus midagi sellist, mida pole kunagi ülearu.

Tõnu Kalvet   

Uusaastamõtisklus eestluse seisukohalt erilise aasta (v)alguses

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: neljapäeval, 04. jaanuaril 2018. 14:07
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 1791

Aasta 2018 on eriline: Eesti riiklus saab saja-aastaseks. Tänu sellele on ka rahvusaade nüüd rohkem pildil. Seda ei saa naljalt pisendada isegi suurimad rahvustunde vaenlased, ükskõik kui agaralt nad ka punnitaks. Ei aita isegi vägivaldne hümni mängimatajätmine.

Eriline aasta toob rohkem tähelepanu ka rahvusaate kandjaile – rahvuslastele, eriti nende juhtkujudele, võtmeisikutele. (Sest pole olemas rahvusaadet ilma rahvuslasteta; kuigi leidub isikuid ja ringkondi, kes püüavad näidata, et näiteks nõukogude okupatsioon Eestis oli võimalik ilma okupantideta.) See paneb neile keskmisest suurema vastutuse. Neilt oodatakse keskmisest väärikamat, arukamat käitumist,  just nende põhjal teevad rahvusaate suhtes leiged (loe: taipamatud) isendid otsuse rahvusaate kui sellise kohta.

See omakorda tähendab, et rahvuslaste võtmekujudel tuleb kiiremas korras vabaneda oma kiiksudest ja muudest kahjulikest harjumustest-omadustest. Tasub meeles pidada, et nüüdisajal, mil muutused toimuvad üha kiiremini ja kivisseraiutuna tundunud jõujooned nihkuvad vääramatult, vaatab üha suurenev hulk inimesi ringi otsiva pilguga – uusi juhte otsiva pilguga. Otsitakse juhte, kel oleks lahendused kohe võtta, ja kui paugupealt polegi, siis vähemalt võimed leida vajaminev lahendus lühikese ajaga.

Veenvaim, usutavaim tunnismärk arenenud lahendajavõimete olemasolu kohta on see, kui asjaomase isiku või organisatsiooni tegevus on laitmatu, toimib tõrgeteta. Sest alles siis, kui on suudetud korda panna asjad oma lähiümbruses, saab olla kindel, et sama suudetakse teha ka suuremas ulatuses. Kas või riigi ulatuses. Kui võimed lubavad, siis ka rahvusvahelises ulatuses.

Seevastu isik või organisatsioon, kes küll kritiseerib puudusi, ja teeb seda täiesti õigustatult, kuid kes samas oma vigadest, nõrkustest ega pahedest vabaneda ei soovi, mõjub kõike muud kui usaldustäratavalt. Säärase isiku või organisatsiooni puhul võib olla kindel, et tema võimulesaamise korral ei muutuks olukord paremaks, vaid võiks isegi halveneda. Sest suures kritiseerimishoos jäeti – kujundlikult öeldes – endal arendamata lahenduseotsimiselihased, mistõttu viimased kängusid suuresti või koguni täiesti.

Vastuvaidlematult on Eestis praegu võimul olijate tegevus eestlusele ja (rahvus)riiklusele kahjulik, viib rahvuse ja (valge) rassi hävinguni. Aga – ja see on antud juhul võtmetähtsusega! – see toimub aeglaselt, visinaga. Hea tahte korral on seda kõike võimalik veel tagasi pöörata.

Hoopis teine on lugu aga siis, kui võimule peaks saama (sõnades) innukad rahvusaate pooldajad, kes pole selleks hetkeks suutnud vabaneda oma kahjulikest omadustest ega kavatsegi seda teha. Vaat nende võimulesaamine viiks riigi, üldse eestluse põhja kiiresti ja suure pauguga. Ja seejärel oleks olukorda parandada, hukukursilt tagasi pöörata juba määratult raskem kui praeguse olukorra jätkudes.

Olen kohanud senise elu jooksul arvukalt isikuid, kes kaitsevad oma asjatundmatust, lodevust, rumalustki umbes sellise õigustusega: „See kõik võib olla. Aga see-eest olen patrioot, olen eestimeelne, olen rahvuslane, iseseisvuslane! Kes mind arvustavad, on automaatselt rahvusaate vaenlased!”

Selline õigustus on aga vesi rahvusaate vaenlaste veskile. Sest annab ülihea võimaluse näidata: sääraseid tegelasi ei tohigi kunagi võimule lasta, kuna nad keeravad asja kohe tuksi!

Ja keeravadki. Sest üle oma varju ei hüppa. Rahvusaate vaenlastel on aga lihtne põhjendada, miks hoitakse rahvuslasi võimu juurest endiselt eemal.

Mis on siis lahendus?

Parim – ja tegelikult ainus! – lahendus on asuda kohe välja juurima oma nõrkusi, pahesid, rumalust, ja tegema koostööd sama otsuse langetanud aatekaaslastega. Lähtuda põhimõttest „kui tahad kukutada valitsust, alusta iseenda parandamisest, harmoonia loomisest oma lähiümbruses!”.

Kui seda põhimõtet järgijate ja omavahel koostööd tegijate hulk ületab kriitilise piiri, saabubki soovitud muutus kogu ühiskonnas. (Samal põhjusel pidas endale surmavaenlaseks Falungongi liikumist Puna-Hiina juhtkond. Falungongi liikmete loodud harmoonia hakkas ohustama Hiina kommunistide vägisi loodud, loomuvastast „korda”, otsesõnu: disharmooniat.)

Kokkuvõtteks: toogu 2018. aasta eesti rahvuslastele senisest rohkem taiplikkust ja enesekriitilisust ning innustagu tegutsema läbimõeldult ja mõistusepäraselt!

Siis saab erilisest aastast lävepakk erilisele ajastule.

Jõudu võiduks erilisel aastal ja edaspidigi!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 4. jaanuaril 2018