Rahvuslaste Tallinna Klubi Rahvuslaste Tallinna Klubi

  • Sisu juurde
  • Peamenüü ja logimisvormi juurde
  • Lisainfo juurde

Nav view search

Navigation

Otsi

Kodu

Põhimõtted

  • Põhimõtted

Avaldused

  • 'Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete avaldus Eesti idaalade loovutamise osas
  • Kaastundeavaldus ametnike omavoli ohvri isale
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus iseseisva Kataloonia küsimuses
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus Okupatsioonide Muuseumi küsimuses

Viimased uudised

  • Eesti–Ukraina uus vahetuskurss: 1 põlenud tank=1 põlenud diplomaadiauto
  • Emakeelepäev meenutab – ka kvantfüüsika abil – eesti keele ürgsust, samas iginoorust
  • Valimistulemust otsustav küsimus: kas neljapäev=EKRE=Ukraina?
  • Ülevaade V Rahvuslaste Talvekoolist
  • Tänavune rahvuslaste talvekool toimub 19. veebruaril Tallinnas
  • Tartu rahu aastapäev sunnib meenutama jõudu (või selle puudumist)

Peamenüü

  • Põhimõtted
  • Avaldused
  • Uudised
  • Klubi uudised
  • Kõik artiklid
  • Üldised uudised
  • Klubi koolitused

Sisselogimine

  • Unustasin parooli
  • Unustasin kasutajanime
  • Registreeru

Uudised

Eesti–Ukraina uus vahetuskurss: 1 põlenud tank=1 põlenud diplomaadiauto

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: esmaspäeval, 27. märtsil 2023. 10:29
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 83

„Heateo eest oota vastu heategu,” õpetab paljude rahvaste rahvatarkus. See kehtib ka nüüdis-Eesti ja nüüdis-Ukraina suhete kohta.

2023. aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses lõi Eestis laineid põlenud tank T-72. Väidetavalt pärit Ukrainast. Väidetavalt Vene oma. Kuidas tuvastada, kas ka päriselt Vene, või hoopis Ukraina oma (sest täpselt sama mudeli tankid sõdivad Ukraina–Vene sõjas mõlemal poolel), jäi iga vaataja pimeda usu otsustada, kuna eraldusmärke polnud sel sõjamasinal näha. Pealegi võinuks eraldusmärgid sellele iga kell värvida ka pärast põlengut. Kui vastav nõudlus ja tellimus olemas muidugi.

Aga olgu. Oletame, et tanki maaletoojate jutt vastab tõele ning tegu oli tõepoolest Vene tankiga, mille Ukraina kaitsevägi oli põlema süüdanud ja seeläbi lahingukõlbmatuks muutnud.

Oletagem sedagi, et õigus oli Ukraina siinsel suursaadikul Marjana Betsal, kes Eesti Rahvusringhäälingu teatel väitis tanki Eestisse toomise põhjuse olevat järgmise: „Tanki eksponeerimisega tahame näidata Venemaa agressiooni kohutavat palet ja hinda, mida Ukraina maksab.”

Selle näitamiseks taheti seesinane T-72 muuta tõeliseks rändtsirkuseks: näidata seda Eestis mitmel pool. „Ukraina saadetud Vene tanki T-72 vrakk seati Vabaduse platsile 25. veebruaril ning kaitseministeeriumi algse plaani kohaselt pidi seda enne sõjamuuseumisse paigutamist näidatama ka Rakveres, Jõhvis, Narvas, Tartus, Võrus, Viljandis ja Pärnus. Tallinnasse Vabaduse väljakule jääb tank 2. märtsini,” kirjutas rahvusringhääling 28. veebruaril.

Tõsi, viimaks kuivas selle rändtsirkuse esinemispaikade arv küll kõvasti kokku, sest osa omavalitsusjuhte taipas, milliseid lahkhelisid see kohalike elanike seas tekitaks, enne Riigikogu valimisi veel eriti; kuid siin-seal seda tanki siiski eksponeeriti. Seega leiti talle vähemalt mingi rakendus.

Üks heategu oli niisiis tehtud. Jäi üle vaid oodata, millal ja millisena tehakse vastuheategu.

„Tankistide” põlenud sõiduki vrakk jäeti (vastu)kingituseks

Vastuheategu tuli oodata vähem kui kuu aega – 21. märtsini 2023.

Mainitud päeval süttis nimelt Kiievis põlema soomustatud maastikuauto, milles sõitsid parajasti Eesti välisminister Urmas Reinsalu ja Eesti sealne suursaadik Kaimo Kuusk. Selle auto oli politsei- ja piirivalveamet andnud suursaadik Kuuse käsutusse. Välisminister Reinsalu viibis sõiduki süttimishetkel seal sellepärast, et oli parajasti ametlikul Ukraina-visiidil.

Auto süttis ootamatult ja üsna ruttu. „Istusime Kaimo Kuusega seal tagaistmel ja korraga Kaimo ütleb, et midagi haiseb. Ja siis lõid korraga leegid selja taga välja,” kirjeldas Reinsalu juhtunut kaks päeva hiljem Tallinnas Stenbocki majas toimunud valitsuse pressikonverentsil.

Mõlemad pääsesid põlevast autost terve nahaga üksnes imekombel, kuna pärast juhtmete põlengut läksid selle tagaluuk ja uksed kinni ning avamiseks tuli neid jõuga lahti kangutada. „Õnneks lõpuks siiski tagauksed avanesid, sest mõne sekundiga oleks auto muutunud seest gaasikambriks,” meenutas Reinsalu.

„Vaatame, kas seda vrakki on võimalik kuidagi veel kasutada Ukraina abistamiseks,” lubas välisminister pressikonverentsil lahkelt.

Vastus kõlab: aga loomulikult on! Näiteks samas rollis kui Eestis eksponeeritud tanki T-72. Põlenud autovrakki saab ju edukalt näidata esmalt Kiievis, seejärel aga teistes maakonnakeskustes, mis asuvad esialgu veel Vladimir Zelenski režiimi kontrollitavates Ukraina piirkondades. Huvilisi leiduks kindlasti. Võimalik, et selliseidki, kes – nagu Eestis kõnealuse tanki puhul – tooks selle autovraki juurde lilli. Kas lilletoojaid eemale peletada (nagu Eestis) või mitte, jääks juba Ukraina korravalvurite otsustada.

Kas aga on õige panna Eesti välisminister ja Ukraina-suursaadik ühele pulgale „rändtsirkusetanki” T-72 meeskonnaga?

Vastus sellele küsimusele saab olla ainult jaatav. Sest mõlemad mehed on Ukraina-küsimuses käitunud kui kõige eeskujulikumad lääne suurriikide käepikendused, s.t. kujundlikult öeldes: tankistid.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Emakeelepäev meenutab – ka kvantfüüsika abil – eesti keele ürgsust, samas iginoorust

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: kolmapäeval, 15. märtsil 2023. 14:14
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 215

Tänavusel emakeelepäeval mul plahvatas: eesti keel ongi ju igavikukeel!

See ongi vastus, mida otsis Kristjan Jaak Peterson – Eesti ajaloo suurkuju, kelle sünnikuupäev (14. märts) valitigi omal ajal emakeelepäevaks. Mäletatavasti küsis kõige esimeseks eesti luuletajaks peetav Peterson ühes oma luuletuses nii:
„Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?”

Seda küsides Peterson ise veel ei teadnud, et eesti keelel pole vaja endale igavikku otsida, kuna eesti keel ise ongi igavikukeel. Ei teadnud sellepärast, et tollal veel polnud olemas kvantfüüsika-nimelist teadusharu. Meie päevil aga juba on. Just see teadusharu aga ongi aidanud meil taibata eesti keele igavikukeele-seisundit.

Ah et kuidas?

Aga väga lihtsalt. Nimelt eesti keeles puudub grammatiline tulevik. Kõike, mis tulekul, saab kenasti väljendada olevikuvormide abil.

No aga seos igaviku ja kvantfüüsikaga?

See on veelgi lihtsam. Nimelt on kvantfüüsikud nüüdseks tuvastanud, et teatud tasandist, teatud seisundist alates ajatelg kaob. Pole enam eraldi minevikku, olevikku ega tulevikku, vaid kõik on kokku üks Aeg, üks Olemine.

Paljud nimekad mõtlejad tulid selle peale aga juba enne kvantfüüsika sündi. Nad tõdesid umbes nii: „Kui järele mõelda, siis pole olemas ei minevikku ega tulevikku; on ainult olevik. Elatakse hetkes. Minevikust on inimesel ainult mälestused, tulevik pole aga veel saabunud, mistap tuleviku kohta on inimesel ainult ootused-lootused-kartused.”

Mõtlejad tõdesid sedagi, et järele mõeldes pole põhjust tunda ka hirmu tuleviku ees, kuna iga olemasolev hetk eraldi, milles elatakse, on ju ohuvaba. Kui liikuda ühest ohuvabast hetkest teise, siis kaob ka põhjus tunda hirmu või ärevust. Ning kui mingi ootamatuse tagajärjel peakski inimest tabama äkksurm, siis juhtub see nii ruttu, et ta ei jõua midagi ette võtta. Isegi karta mitte, piinlemisest rääkimata. Millest omakorda tuleneb, et suurima piina tekitabki inimene endale ise, nimelt oma mõtetega: pidevalt elades uuesti läbi minevikusündmusi, mida ta enam muuta ei saa, ja ka oletatavaid tulevikusündmusi, mille toimumine pole üldse kindel ning mida inimene ise samuti muuta ei saa.

Kõike seda arvestades jõuti ainumõeldavale järeldusele: „Elada tuleb hetkes!”

Muidugi lisati, et arukas on siiski midagi kavandada, teha tulevikuplaane, kuid kindlasti mitte klammerduda nende külge. Sest siis jääb ära nende täitumatajäämise korral nii pettumus kui ka piin, inimene saab tunda elust rõõmu ja rahulolu.

Polüglott märkab eesti keele ilu paremini

Oma kaunikõlalist emakeelt rääkiv eestlane vaevalt ise enamasti nii sügavaid, ajatuid, samas üliarusaadavaid mõtteid mõlgutab. Kuigi võiks. Sest see õpetaks teda oma emakeelt paremini hindama. Selline eestlane ei lömitaks enam võõramaiste keelte ees, ei peaks neid eesti keelest täpsemaks, suuremaks ja elujõulisemaks.

Olen nüüdseks märganud raudkindlat seost: mida väiksem on eestlase võõrkeeleoskus, seda vähem ta oma emakeelt väärtustada oskab. Teisisõnu: mida rohkem oskab eestlane võõrkeeli, seda parem on ta võrdlusvõimalus ning seda rohkem suudab ta märgata eesti keele omapära, tõeliselt kordumatut võlu, võrratut paindlikkust ja väljendusrikkust. Ses osas saab eesti keelega samasse kaalukategooriasse paigutada ainult soome ja ungari keele. Aga kui palju (õigemini: kui vähe) on maailmas inimesi, kes oskaks seda kolme keelt korraga? Kui palju (=kui vähe) on selliseid inimesi eestlastegi hulgas?

Pole siis ime, et leidub sünnipäraseid, täiesti tõupuhtaid (!) eestlasi, kes tõsimeeli kinnitavad, et eesti keel olevat igas mõttes mannetu.

Tegelikult on aga mannetu hoopis nende endi keeleoskus ja mõtlemisoskus. Sellistel puhkudel tasub alati tänusõnaga meenutada välismaalasi, kelle soontes ei voola tilkagi eesti verd, ent kes sellele vaatamata on eesti keele ära õppinud palju paremini kui äsjamainitud tõupuhtad, kuid selgrootud ja juhmid eestlased. Kui eesti keele leviala laieneb selliste välismaalaste arvel, siis tuleb selle üle vaid rõõmustada. Ja nemad juba ei kurda, et eesti keele oskuse nõue on neile kuidagi ahistav või solvav. Vastupidi, nad on oma eesti keele oskuse üle uhked.

Ja meil omakorda on põhjust uhke olla nende üle.

243 emakeelepäeva asemel olgu üksainus

2023. aasta emakeelepäeval ajalehes „Eesti Päevaleht” ilmunud asjaomane lühiuudis teatas, et Eestis kõneldakse emakeelena 243 keelt. Sellised olevat viimatise rahvaloenduse andmed.

Väga võimalik, et ongi. Aga see ei tähenda kaugeltki, justkui muu emakeelega isikutel oleks õigus Eestis elades eesti keelt mitte osata.

Vastupidi: nende asi on omandada eesti keel nii hästi, nagu see oleks nende teine emakeel. Sest eestlasel ja Eesti-lembesel mitte-eestlasel on täiesti võõrandamatu õigus tulla Eestis igal pool toime eesti keeles. (Suhtlus turistidega on iseasi.) Kes seda mõistab, on teretulnud igas eesti keeleruumi ja kultuuriruumi nurgas üle maailma.

Kes seda aga ei mõista ega tahagi mõista, sel on arukas leida endale elukohamaa, kus tal püsielanikunagi on õigus eesti keelt mitte osata.

Eesti igatahes selline maa küll pole.

Kas emakeelepäev nimetada ümber eesti keele päevaks või mitte, on juba maitseasi. Kindel on aga see, et valge nahavärviga rahvaste seas ainude järel vanuselt teisel rahval – eestlastel – puudub vähimgi põhjus ennast keeleliselt mingit hilist päritolu rahvaste soovide-tahtmiste järgi sättida.

Kel huvi eestlaste iidse päritolu vastu suurem, see leiab paljudele oma küsimustele vastused Vello Leito 2021. aastal ilmunud raamatust „Eesti ja geopoliitika”.

Kristjan Jaak Petersoni küsimusele saame seega julgesti vastata: eesti keel ei pea endale igavikku enam otsima, kuna maailma ühe vanema rahva emakeelena üldse on ta selle leidnud juba ammu.

Elades hetkes, liigume vääramatult eesti keele parema tuleviku poole. Ja teeme seda ühise sõbraliku perena, kus keeleuurijatele ja -rääkijatele on abiks ka mõtlejad ja kvantfüüsikud.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 
   

Ootused (loe: nõuded) Eesti uuele valitsusele

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: reedel, 10. juunil 2022. 20:32
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 1759

Eesti valitsuse põhiülesanne aastal 2022 on tagada Eesti rahva ellujäämine. Sellest sõltub ka valitsuseliikmete endi ellujäämine. Ja mitte enam pelgalt ülekantud mõttes, vaid vägagi otseses mõttes. Sest Eesti on nüüdseks, 2022. aasta juuni esimeseks pooleks, jõudnud olukorda, kus probleeme tuleb lahendada juba päriselt, mitte aga näiliselt.

Poliitteatri aeg Eestis on ümber. Põhjus: Eestit tabanud kriis ongi ehtne, mitte pelgalt näiline. Udujutuga sellest jagu ei saa, asendustegevusega samuti mitte. Vaja on tegusid. Sihipäraseid, arukaid, läbimõeldud tegusid.

Loe edasi: Ootused (loe: nõuded) Eesti uuele valitsusele

Eesti lipu kõrvaletõrjujate saatus

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: laupäeval, 04. juunil 2022. 14:13
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 1906

On täna Eesti lipu päev.
See tegema peaks rõõmsaks nagu.
Kui ringi vaatad, kõikjal näed
siis lehvimas üht võõrast plagu.

Sul selgus kiiresti on käes,
siin kõhklustele ruumi pole:
ta heisanud on võõrad väed,
neil nõudmine on suur ja kole:

„Sa aina taandu, tõsta käed,
nii hingest, varast loobu kohe!
Ukrainat nuuma kõigest väest,
vii andamit kui õõnsal’ lohel’!”

Sel lohel saabub mihklipäev,
toob püha Jüri hoop tal kadu.
Ei enam  v õ õ r a s t  vimplit näe.
Siis lehvib kõikjal  E e s t i  plagu.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 4. juunil 2022 kl. 13.16.

© Tõnu Kalvet

Sini-kollane sudu

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: teisipäeval, 03. mail 2022. 19:13
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 1773

Eestit tabanud on häda,
olukord on täitsa mäda:
igasugu pätid, sulid
Ukrainast meie maale tulid.

Neid üha juurde tulvas, valgus,
neil polnud otsa ega algust.
Tulid naglalt, tulvil kangust,
sest riik ei ilmutanud rangust.

Eesti-tee neil lahti tegi
osa eestlasi, kes segi
ja usub siiralt propajama,
et pätte peabki abistama.

Miks on nii? Sa ära päri!
Osal eestlastest see äri.
Ukraina-värk neil ära tasub,
sellest lõikavadki kasu.

Üha huugab meediamasin,
tootes uudiseid, mil kasin
tõesisaldus ja kõlblusnormid –
sini-kollast propat vorbib:

„Ukrainlased kõik nunnud, head.
Neid oma turjal kandma pead.
Ja kui ka sinu tasku poeb
ehk nende käsi, see ei loe!”

Ja näedki sini-kollast udu
meid vaevamas kui mürgisudu.
Näed laiutamas võõraid värve
su kodumaal, ja söömas närve.

Ja juhtkond käitub nagu tõbras:
end nimetab Ukraina sõbraks,
ei oma rahval’ appi tõtta,
vaid riiki hoopis tõukab sõtta.

Siis relvi, demineerijaid
ja jamade planeerijaid
meilt saab punt riigipöörajaid,
Ukraina rahva nöörijaid.

„Mis oma rahva vintsutused?!”
Eliit meil neile kõrgelt kuseb.
Need teda sugugi ei paina,
tal prioriteediks ju Ukraina.

Malorosse toetab heldelt,
öeldes eestlasele selgelt:
„Olema pead rahakotiks!
Keda muidu me siis kotiks!?”

On me eliidil umbes aju,
ta ikka veel ei adu, taju:
kord sini-kolla-sudu hajub,
Ukraina aga mutta vajub.

Siis kaovad me tänavapildist
banderalaste lipud, sildid,
mis rängalt riivanud on silma,
meid ärritanud ammuilma.

Ja kaob ka iga maloross,
kes käitund nagu Eesti boss
ja trikitand kui võlur Oz.
Tal muidu välja läheks toss.

Eliiti aga tabab pila,
tast imbub sini-kollast ila.
Ja rahvas pugejaid ei talu,
neil’ pähe istutab puuhalu.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 3. mail 2022 kl. 17.26.

© Tõnu Kalvet

Veel artikleid...

  1. Mõistatus eesti mehele
  2. Mart Helmest, näkineiust ja isehakanud, kuid eneserahuldajakalduvustega vabastajatest
  3. Lahendus, millega tühistada Mart Helme prostitutsiooni-hoiatus
  4. Ungari valimistulemus aastal 2022 – terve mõistuse ja elujõulisuse ilming

Lehekülg 1 / 6

  • Algus
  • Eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • 6
  • Järgmine
  • Lõpp
Sulge info

Lisainfo

Gravüüre vanast Tallinnast

adam_640x185.jpg