Sinu valik: kas mask või rohepööre

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 27. augustil 2021. 14:01

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 243

Rahvatarkus „kes kahte jänest taga ajab, ei taba ühtegi” kehtib endiselt

„Võidad sekundi – kaotad elu!” Sellise kirjaga, väga ilmeka pildiga plakat oli Nõukogude Eestis väga paljudes raudteejaamades. Igatahes minu lapsepõlves (1970–80. aastail) küll. Hoiatuse mõte oli selge: kahte head korraga ei saa.

Sama (sund)valik on ka meil nüüdis-Eestis: kas maskikandmine või rohepööre. Sest üks välistab teise.

Rohepöörde üks olulisemaid eesmärke on vähendada inimeste keskkonnajalajälge. Selleks tuleb igati vähendada igasugu prügi teket. Maskikandmine seevastu on aga hoopis loonud juurde uue, vägagi ulatusliku prügistamisliigi.

Iga päev lisandub inimkonna tavaprügile tohutul hulgal tavatut prügi – nii-öelda koroonavastaseid maske. Üsna palju neist visatakse lihtsalt kuhugile maha. Vägagi arvestatav hulk maske on aga selline, mis looduses niisama lihtsalt ei lagune.

Tõsi, suurem osa maske leiab pärast kasutamist küll tee prügikäitlusse, ent on sellegipoolest nii käitlejaile kui ka loodusele lisakoorem. Nii ajaline kui rahaline.

Koroonakriisi ajal on saanud tagasilöögi paljude majandusharude paljud ettevõtted. Riikidel on tulnud neid riigieelarvest toetada. Kõik see on tähendanud lisakulu. NB! plaanivälist lisakulu. Edukaks rohepöördeks on aga arvel ju iga sent. Sest rohepööre on kõike muud kui odav lõbu.

Rohepöörde hind

„Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise hind on nii kõrge, et parem on sellele mitte mõelda. Siiani on tehtud ainult üks uuring, mis püüab arvutada kliimaneutraalsuse saavutamise hinda – 2019. aastal valminud kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs.

Jõuda kliimaneutraalse Eestini aastaks 2050 on tehniliselt võimalik ja strateegiliselt tarkade investeeringute korral pika aja jooksul ka tulutoov. Selleks tuleb aga perioodil 2021–2050 investeerida 17,3 miljardit eurot, sealhulgas valdav osa erasektoril,” kirjutab tänavu 16. augustil „Eesti Päevalehes” ilmunud arvamusloos ettevõtja Anu Kull.

Vastutustundliku (sund)valik

Sellises olukorras seisabki iga vastutustundlik inimene tõsise valiku ees: kas toetada oma teguviisiga maskitootjaid ja nende käepikendusi poliitikute hulgas, lükates nõnda kaugemale rohepöörde eesmärkide saavutamise, või loobuda lisaprügi tekitamisest ja anda selgi moel oma tõhus panus rohepöördesse?

Viimase pooleteist aasta kogemus näitab veenvalt, et maskikandmise ulatuslikkus pole mõjutanud ühiskondi märkimisväärselt. Viirused levivad omasoodu, nende tekitatud laibakuhje pole aga Eestis ega mujalgi me kultuuriruumis. Teame nüüd, et nakatumine ei võrdu haigestumisega. Ja et surmalemääratut ei suuda päästa mitmegi maski ööpäevaringne kandmine.

Kui loobud maskikandmisest, saab sellest kahju vaid maskiäri. Kui loobud aga rohepöördest, siis saab kahju kogu planeet.

Kahte jänest korraga tabada ei saa. Ise valid, kumba eelistada – kas maskiärikaid või me koduplaneeti.

Ehk siis: mask=sekund; rohepööre=elu.

Tõnu Kalvet 

Päevalehes „Postimees” 27. augustil 2021 ilmunud kirjutis oma täispikal kujul.

© Tõnu Kalvet 

Koroonaväriseja kehakeelest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 26. märtsil 2021. 12:15

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1407

On inimese kehakeel
ta jutust kõnekamgi veel.
Heidad pilgu – juba tead,
mis tal südamel ja peas.
Kohe taipad, mis ta soovib
ja ehk varjatagi proovib.

Kuigi iidne tõde see,
leidub ikka neidki veel,
mängivad kes laiu lehti:
„Minu puhul see ei kehti!
Ei minust miskit välja loe,
mu mõtetesse keegi poe!”

Tõi selguse koroonaviirus.
Ta on kui snaiper lasketiirus:
tabab täpselt „laiu lehti”,
näitab: „Loodusseadus kehtib!”
Kui jälgid pilku, kehahoidu,
näed kohe, kellel julgust, oidu.

Kel tegemata kodutöö,
sel meeleolu must kui öö.
Ta usub valmilt iga valet,
ei tee vasturääkivustel vahet.
Usub sedagi, et veatud
on kõik me „kutsutud ja seatud”.

Mõtle korraks, aru pea,
endalt küsi, ole hea:
„Kes nad on – mu pitsitajad,
mus hirmutunde tekitajad?”
Siis märkad nende tõelist palet,
pooltõdesid ja otsest valet.

Sul nagu kae siis langeks silmilt,
näed neid kui mõnes õudusfilmis:
kes on pundund, kes on tudi,
kes nii noor, et sööb veel pudi.
Ei kõhkle sind nad manitsemast,
kui tuju, siis ka ähvardamast.

Sull’ ulatavad „abikäe”:
toovad välja sõjaväe,
põrutamaks tõve pihta
nagu nende hing vaid ihkab.
Teevad sulle „maskitrahve”,
„uues laines” kui sa kahtled.

Käib viirustelgi elukestev õpe,
muteerumine ealeski ei lõpe.
Kui mingi tüvi saabki eilseks,
on kohe ründevalmis teine.
Neid lisanduvad uued lained,
ei huvita neid sinu pained.

Võid redutama jäädagi
ja väriseda edasi.
Ja uskuda, et ootab helgem
tulevik ja hakkab kergem,
kui vastu pead veel mõne kuu…
Näe, ongi juba aasta uus!

Lõplik võit on juba silmapiiril,
ka neil, kel naha alla aetud siirik,
mil esialgu nimeks miski muu.
Ja suletakse kahtlejate suu.
Vaid silmapiir, va sinder, püsib paha:
ta aina taandub, saabuda ei taha.

Ja kartjad kardavad, ei adu ikka veel,
kui kõnekas on nende kehakeel.
On mask neil ees ja pilgust paistab hirm,
eest kadunud veel pole nähtamatu sirm,
mis takistab neil tervikpilti näha.
Loeb keegi maskiärist laekund raha…

Tõnu Kalvet

Valminud 26. märtsil 2021 kl. 9.25.

© Tõnu Kalvet

Päästetöötaja koha

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 23. märtsil 2021. 17:13

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1474

Kaladelgi on koroona,
mõni sellest lausa koomas.
Et ei läheks lips neil läbi,
vaja päästetöötajate abi
neil on kiiret, oskuslikku,
igas mõttes meisterlikku.

Päästetöötajaks on koha.
Leiab kohe voodikoha
igale, kel kallal tõbi,
olgu haigeks maim või kõbi.
Koroona seda muuta suutis:
voodikohad defkaks muutis.

Päästetöötaja sai kõne:
„Tulge appi, mul on kõhe!
Mingit maitset ma ei tunne,
nagu oleks närind junne.
Tinagi ei jaksa panna,
nõnda kas või otsad anna!”

Helistajaks viidikas,
ei abiga või viivita.
Ärevaks läks tuju kohal.
Hüüdis: „Olen kohe kohal!
Muidu hõivab koha havi,
kellel vaja viinaravi!”

Havil ravi väga tarvis,
muidu kisub asi karmiks.
Kärakas tal hakkas sarve,
kui oli jahtind kalaparve,
kes imbund läbi solgiveest
just viinaköögi toru seest.

Havi parve hoogsalt rappis,
purjus kalu maha tappis.
Nüüd kõht tal täis ja meel on hea,
ent väga uimaseks läks pea.
Kaotas täitsa suunataju,
purjuspäi jõepõhja vajus.

Seal ongi uimas, pilt läind eest
tal viinaköögi solgiveest.
Nii vajabki siis viinaravi
see vanast ahnepäitsust havi.
Viidikas ent jõudis ette:
sai oma voodikoha kätte.

Koha teda hellalt ravis
(erinevalt uimas havist).
Ravis terveks, kaitsesüstis,
isukalt siis nahka pistis.
Havi aga magas kaineks
ega jäändki enam haigeks.

Tõnu Kalvet

Valminud 23. märtsil 2021 kl. 8.05–10.15.

© Tõnu Kalvet

Lollusepisik laastab enam kui koroonaviirus

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 17. veebruaril 2021. 12:58

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1317

Kui muretseda, siis ikka õige asja pärast. Selle, mille tekitatav häda on suurem. Kui käituda teisiti, siis tekib paratamatult mulje, et käitujal pole mõtlemine korras.

Koroonapiirangute karmistamist nõudjate kisakoori jälgides tekibki mulje, et kisajail on midagi viga. Täpsemalt: nende kaine mõistuse on keegi või miski välja lülitanud.

Kas see hinnang tundub liiga karmina?

Kui jälgida toimuvat tähelepanelikult, siis mitte.

Aga olgu. Kindluse mõttes läbigem selle järelduseni viiv mõttekäik siis veelkord.

Mille pihta põrutatakse?

Esmalt vaadakem: mille pihta siis ikkagi põrutatakse?

Vastus: põrutatakse leviku kui sellise, mitte aga levija enese pihta. Jäetakse tähelepanuta kaks põhiasja: 1) milline on levija; 2) kui suur osa levija sihtmärkidest on kahju kannatanud tegelikult?

Koroonaviiruse-puhangu algusest möödunud aja jooksul on selle viirusega nakatunud sadu miljoneid inimesi. Ja nakatub veelgi. Tõenäosusteooria välistab juba eos, et selle viiruse levikut saaks üldse takistada, sellele pidurit tõmmata. Parimal juhul saab seda üksnes aeglustada.

Loomulik on taibata, et viirus jätkab oma teekonda igal juhul. Sama loomulik on taibata, et pole mõtet kulutada vahendeid võitlemiseks millegi vastu, mille levikut peatada nagunii ei õnnestu, ja et hulga arukam on suunata võimalikult palju vahendeid ja jõupingutusi sellele, mida tõesti saab muuta: viiruse sihtmärgi tervise tugevdamisele. Täpsemalt: ta immuunsüsteemi tugevdamisele.

Mis on tegelik surmapõhjus?

Mõelgem korraks koroonaohvrite surma tegelikule põhjusele. Neid ohvreid on kogu maakera peale hetkeseisuga mõni miljon (võrdluseks: maakera rahvastik on üle seitsme miljardi). Lõviosa neist (kui üldse keegi) ei surnud aga puhtalt koroonaviiruse kätte, vaid oli juba eelnevalt tõbine. Kes päriliku haigusebuketiga, kes elu jooksul omandatuga. Parimal juhul koroonaviiruse-nakkus üksnes võimendas „allolevate” haiguste (koos)mõju, lihtsalt kiirendas nakatunu elu lõppu.

Seega tuleb juurelda hoopis küsimuse kallal: kuidas on võimalik, et nüüdisajal, mil vähemalt arenenud riikides on arstiteadus ja tervishoiusüsteem (väidetavalt) väga kõrgel tasemel, leidub seal ikka nii palju inimesi, kelle tervis on nii habras, et üksainuski „plaanivärine” viiruseke annab sellele kohe ränga hoobi?

Ja kui siis olukorda lähemalt uurida, tekib kergesti hoopis teist laadi küsimusi. Nagu näiteks: aga mis siis, kui olemasolev tervishoiusüsteem polegi mõeldud inimese tegelikuks tervendamiseks? Kas pole hoopis nii, et ühiskonnas lubatakse ulatuslikult levitada arusaamu ja eeskujusid sellisest eluviisist, mis on kõike muud kui tervislik? Ja kui nüüd koroonaviirus kui „plaaniväline tegur” selle olukorra halastamatult paljastas, siis kas tehakse hädakisa ikka tõepoolest koroonaviiruse leviku tõttu või hoopis kõnealuse olukorra paljastumise tõttu?

Meile räägitakse, kui suur on oht, et koroonakriisi tõttu koormatakse raviasutused üle. Koormatakse üle lausa nii rängalt, et enam ei jätku vahendeid kõigi ravivajajate tohterdamiseks.

Samas ei räägita sellest, kuidas on ikkagi saanud tekkida olukord, et lõviosa ühiskonnaliikmetest pole endiselt terviseteadlik ega hoolitse seetõttu oma tervise eest (loe: on igasuguse ootamatu viiruse või bakteri rünnaku ees kaitsetu)? Kuidas on lubatud levitada hoiakut „olen isiksus, ise tean, mis teen; kas hoolitsen oma tervise eest või mitte. Lõplikku tõde pole, kõik arvamused on võrdväärsed, ärgu keegi tulgu mind õpetama!”?

Jututoas või väitlusringis võib tõepoolest jääda mulje, et lõplikku tõde polegi, ja et kõik on suhteline.

Ainult et kui astuda väitlusringist välja, pärisellu, siis avaneb hoopis teine pilt. Selline, kus soovunelmates edasi elada ei saa. Selline, kus meenutatakse igal sammul, et loodusseadustega ei vaielda ning et kes loodusseadusi ei järgi, see hukkub vältimatult.

Senikaua, kui inimeste immuunsüsteemi tugevdamise, tervisliku eluviisi ulatusliku propageerimise ja toetamise asemel püütakse rakendada eluvõõraid koroonaviiruse-vastaseid võtteid, pole olukorra paranemist oodata. Viirus läheb nagunii edasi, vahepeal korduvalt muutudes. Ühiskonna surumine loomuvastasesse seisundisse läheb aga väga kalliks maksma. Majandus saab ränga hoobi, inimeste tervis niisamuti. Sest isegi kui koroonaviiruse levikut õnnestub mõnevõrra aeglustada, tekivad või ägenevad vahepeal haigused, mis on oma tõsiduselt hulga ohtlikumad kui kõige kardetumgi koroonaviiruse erikuju.

Nii Eestis kui mujalgi lääneriikides kasutusel olevale tervishoiusüsteemile mõeldes tuli igatahes minul küll vaimusilma ette hoopis 20. sajandi maailmakuulsa belgia maalikunstniku, sürrealist René Magritte’i (1898–1967) maal „Ravija” (valminud 1937. aastal). See maal iseloomustab me tervishoiusüsteemi minu arust väga täpselt. Ka koroonahüsteeria-ajastul.

Lollusepisik ja karuteene – kes neid suudaks lahuta!

Koroonapiirangute eestkõnelejad ja pooldajad paistavad olevat hoopis ise nakatunud ränga pisikuga – lollusepisikuga. Nad ei näe enam tervikpilti ega mõista oma soovide tagajärgi. Ja meenutavad sellisena karumõmmi, kes oma peremehe ninal olevat kärbest hävitada tahtes virutas kärbse pihta suure kiviga.

Kärbes sai pihta ja tõepoolest hukkus. Ellu ei jäänud aga ka ninaomanik. Siit tuligi keelde kõnekujund „karuteene”.

Ja ometi tahtis karu ju oma peremehele siiralt head.

Nagu tahavad (väidetavalt) ka koroonapiirangute karmistamise pooldajad.

Üks vahe nende ja äsjamainitud karu vahel siiski on. Karu ei saanud vastutusele võtta, sest loomana oli ta süüdimatu. Seevastu koroonapiirangute eestkõnelejaid pole (esialgu) veel ametlikult süüdimatuks kuulutatud. Seega on lootust, et nemadki võetakse kord vastutusele kõigi kannatuste eest, mida läbimõtlemata, eluvõõrad koroonapiirangud on süütutele inimestele põhjustanud.

Mõistagi eeldab see, et vahepeal suudetakse panna piir lollusepisiku levikule. Koroonaviiruse levikuga tuleme toime niigi.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet