Rahvuslaste Tallinna Klubi Rahvuslaste Tallinna Klubi

  • Sisu juurde
  • Peamenüü ja logimisvormi juurde
  • Lisainfo juurde

Nav view search

Navigation

Otsi

Kodu

Põhimõtted

  • Põhimõtted

Avaldused

  • 'Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete avaldus Eesti idaalade loovutamise osas
  • Kaastundeavaldus ametnike omavoli ohvri isale
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus iseseisva Kataloonia küsimuses
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus Okupatsioonide Muuseumi küsimuses

Viimased uudised

  • XI Rahvuslaste Kevadkoolis tõdeti: sanktsioonid on kasutud
  • XI Rahvuslaste Kevadkool toimub 22. mail Tallinnas
  • Sini-kollane sudu
  • „Rahvuslik Teataja”: Jüri Lina loengud Eestis juba tänavu mais!
  • Mõistatus eesti mehele
  • Mart Helmest, näkineiust ja isehakanud, kuid eneserahuldajakalduvustega vabastajatest

Peamenüü

  • Põhimõtted
  • Avaldused
  • Uudised
  • Klubi uudised
  • Kõik artiklid
  • Üldised uudised
  • Klubi koolitused

Sisselogimine

  • Unustasin parooli
  • Unustasin kasutajanime
  • Registreeru

Uudised

XI Rahvuslaste Kevadkoolis tõdeti: sanktsioonid on kasutud

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Uudised
Avaldatud: kolmapäeval, 25. mail 2022. 16:50
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 53

22. mail 2022 toimus XI Rahvuslaste Kevadkool. Tallinna Puuetega Inimeste Kojas (Endla tn. 59) korraldatud kevadkoolis peeti kolm loengut.

Pealkirja „Miks on sanktsioonid kahjulikud” kandvas avaloengus vaatles elektriinsener Andres Saukas majandusembargode jms. sanktsioonide kasutegurit läbi aegade, samuti tutvustas neist möödahiilimise võimalusi.

Saukase läbitöötatud, kaunis mahuka materjali põhjal ilmnes järgmine seaduspära: kõige enam kahjustavad sanktsioonid nende kehtestajat ennast ja tollele sõbralikke riike, kõige vähem aga riike, kelle vastu nad on algselt üldse kehtestatud. Seega: sanktsioonid on mõjutusvahendina väga ebatõhusad. Enamgi veel, kehtestajale enesele kahjulikud.

Esineja meenutas, et näiteks Kuubale kehtestatud sanktsioonid kehtivad juba 1960. aastate algusest, Iraanile kehtestatud sanktsioonid aga 1979. aastast, kuid pole ometi suutnud nõrgestada kumbagi riiki, rääkimata juba sealse võimu kukutamisest. Ta loetles ja kirjeldas ka võtteid, mille abil nii Kuuba, Iraan kui teisedki majandusembargo sihtmärgiks sattunud riigid on suutnud sanktsioonide mõju edukalt nullida.

Saukas juhtis tähelepanu asjaolule, et tõhusaim möödahiilimisvõte on usaldusepõhine äriajamine (rahvusvaheliselt tuntud ka nime hawala all), mis on toiminud juba iidsetest aegadest peale. Selle puhul pole pidevat rahaliikumist tarviski, vaid asjaajamine rajaneb vastastikusel usaldusel, mistõttu ei saa selle võtte kasutajaid survestada ka rahandusmeetmetega. Saukase sõnul on sama võtet kasutanud – nii enne kui pärast sõjalise erioperatsiooni algust 24. veebruaril 2022 – ka Venemaa, ja kasutab edukalt praegugi. Kõige enam kannatavad Venemaa-vastaste sanktsioonide tõttu aga need sanktsioonid kehtestanud riigid ise (s.h. ka Eesti).

Teises loengus tutvustas kirjanik Leho Lamus inimeseõpetuse peamisi arusaamu ja koolkondi läbi aegade, eriti aga 20. sajandil. Lamuse teatel on uusim sellealane arusaam selline, et teadvus saab olemas olla vaid keha olemasolul. Keha teab reeglina palju paremini ja palju varem kui teadvus. Teisisõnu: teadvus on kehasaadus. „Saame teadvuse ainult koos kehaga,” ütles Lamus.

Eestis on seda arusaama kõige paremini väljendanud Rein Raud oma 2021. aastal ilmunud raamatus „Olemise voog”, lisas Lamus, soovitades seda teost lugeda kõigil, kel asja vastu huvi.

Kolmas loeng käsitles käimasolevat Ukraina-kriisi juba otseselt ja kandis pealkirja „Poola laienemisvõimalused Ukrainas toimuva sõjalise erioperatsiooni ajal”. Selle pidas Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) liige, kogu oma senisel loometeel suuresti just Kesk-Euroopaga tegelenud ajakirjanik ja tõlkija Tõnu Kalvet.

Esineja tutvustas Poola tehtud ettevalmistusi oma endiste idaalade ühe osa – praeguse Lääne-Ukraina – tagasisaamiseks, samuti Lääne-Ukraina elanikkonna suhtumist sellesse plaani. Esineja peatus sellelgi, miks on Lääne-Ukraina tagasiminek Poola koosseisu ka Venemaale kasulik.

Ühtlasi loetles esineja Lääne-Ukraina tõenäolisemaid tulevikustsenaariume ning soovitas kuulajail vaim selleks valmis panna, et vähemalt üks neist saab teoks veel lähema aasta jooksul.

Loengute vaheajal said kevadkoolilised osta RTK liikme, insener Marju Toomi elulooraamatut „Seitsme elu killud”, mis oli kirjastuse „Ammukaar” väljaandel ilmunud tänavu kevadel. Kohal viibis ka „Ammukaare” omanik Hanno Ojalo isiklikult.

Kevadkooli korraldas RTK, kes on samalaadseid koolitusi (vastavalt rahvuslaste kevad-, suve-, sügis- ja talvekoole) korraldanud juba alates 2009. aasta suvest.

2020. ja 2021. aastal jäi rahvuslaste kevadkool kogu Eestis valitsenud koroonaviiruse-hüsteeria tõttu ära. Tänavuses kevadkoolis oli osalejaid 15.

Tõnu Kalvet
 

Sini-kollane sudu

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: teisipäeval, 03. mail 2022. 19:13
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 261

Eestit tabanud on häda,
olukord on täitsa mäda:
igasugu pätid, sulid
Ukrainast meie maale tulid.

Neid üha juurde tulvas, valgus,
neil polnud otsa ega algust.
Tulid naglalt, tulvil kangust,
sest riik ei ilmutanud rangust.

Eesti-tee neil lahti tegi
osa eestlasi, kes segi
ja usub siiralt propajama,
et pätte peabki abistama.

Miks on nii? Sa ära päri!
Osal eestlastest see äri.
Ukraina-värk neil ära tasub,
sellest lõikavadki kasu.

Üha huugab meediamasin,
tootes uudiseid, mil kasin
tõesisaldus ja kõlblusnormid –
sini-kollast propat vorbib:

„Ukrainlased kõik nunnud, head.
Neid oma turjal kandma pead.
Ja kui ka sinu tasku poeb
ehk nende käsi, see ei loe!”

Ja näedki sini-kollast udu
meid vaevamas kui mürgisudu.
Näed laiutamas võõraid värve
su kodumaal, ja söömas närve.

Ja juhtkond käitub nagu tõbras:
end nimetab Ukraina sõbraks,
ei oma rahval’ appi tõtta,
vaid riiki hoopis tõukab sõtta.

Siis relvi, demineerijaid
ja jamade planeerijaid
meilt saab punt riigipöörajaid,
Ukraina rahva nöörijaid.

„Mis oma rahva vintsutused?!”
Eliit meil neile kõrgelt kuseb.
Need teda sugugi ei paina,
tal prioriteediks ju Ukraina.

Malorosse toetab heldelt,
öeldes eestlasele selgelt:
„Olema pead rahakotiks!
Keda muidu me siis kotiks!?”

On me eliidil umbes aju,
ta ikka veel ei adu, taju:
kord sini-kolla-sudu hajub,
Ukraina aga mutta vajub.

Siis kaovad me tänavapildist
banderalaste lipud, sildid,
mis rängalt riivanud on silma,
meid ärritanud ammuilma.

Ja kaob ka iga maloross,
kes käitund nagu Eesti boss
ja trikitand kui võlur Oz.
Tal muidu välja läheks toss.

Eliiti aga tabab pila,
tast imbub sini-kollast ila.
Ja rahvas pugejaid ei talu,
neil’ pähe istutab puuhalu.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 3. mail 2022 kl. 17.26.

© Tõnu Kalvet

Mõistatus eesti mehele

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: kolmapäeval, 20. aprillil 2022. 16:10
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 344

Kes su tõmbab uljalt hoovi,
lubab täita mitu soovi,
enne lippab seksipoodi,
kuhu mõnuriistu toodi?

Kes õrnalt silub patja, püüri,
et mõnuni saaks sindki tüüri?
Kes näitab trimmis reisi, sääri,
ja järele teeb Piret Pääri?

Keda miski teelt ei väära,
kui ihkab sugusõnni, -jäära?
Kes iial mööda sust ei vaata,
ei pelga õhumusi saata?

See on Halõna, Katja, Saara
või Jarõna või Varvara.
Ukrainast tuli – õnne tooma,
su voodielu uueks looma.

Tõnu Kalvet

Valminud 20. aprillil 2022 kl. 15.16 Tallinnas.

© Tõnu Kalvet

Mart Helmest, näkineiust ja isehakanud, kuid eneserahuldajakalduvustega vabastajatest

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: teisipäeval, 19. aprillil 2022. 12:52
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 379

Mart Helmet näkineiuks pidada käib üle jõu isegi minu kujutlusvõimele, ent ometi meenus mulle just temaga seoses üks vana näkineiu-nali.

Nali ise on järgmine.

Kaks kalurit on paadiga merel. Tõmbavad parajasti võrke välja. Korraga märkab üks kalur, et võrku on jäänud imeilus näkineid – poolinimene, poolkala, nagu nende puhul kombeks.

Kalur võtabki siis neiu võrgust välja, vaatab põhjalikult üle ning laseb viimaks merre tagasi.

„Aga miks!?” küsib teine kalur hämmastunult.

„Aga kuidas?!” küsib vettelaskja vastu.

Küsimus „aga kuidas?!” tekkis minulgi, kui sain teada, et oli asutud korjama allkirju Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) aseesimees Mart Helme eemaldamiseks Riigikogust.

„Eesti Päevaleht” avaldas 19. aprillil 2022 pealkirja „Mart Helme vabastamiseks korjatakse allkirju” all järgmise lühiuudise: „EKRE ühe eesvedaja Mart Helme sõnavõtt Ukraina sõjapõgenike kohta on pannud Eesti inimesed koguma rahvaalgatuse raames allkirju, et ta parlamendisaadiku staatusest vabastada. Riigikogule saab koostada ja esitada vähemalt 1000 allkirjaga pöördumise. Kogutud on juba üle 6000 allkirja.”

See uudis võttis lausa kukalt kratsima. Ja tekitas küsimusi hulgi.

Esmalt: kellel üldse on õigus parlamendisaadikut tagasi kutsuda?

Loomulik, tegelikult lausa ainumõeldav, et üksnes ta valijail. Sest on mõeldamatu, et saadikut saaks tagasi kutsuda ta poliitilised vastased – need, kes ei hääleta ta poolt mitte mingil juhul.

Nüüd tekib järgmine küsimus: kes ta valijad täpselt olid, ja kuidas neid nimeliselt tuvastada?

See polegi nii lihtne kui esmapilgul võib tunduda. Eestis on valimised ju anonüümsed. Puhttehniliselt saaks ju heal juhul kätte andmed nende kohta, kes andsid Helmele hääle e-valimistel. Aga kas ka tegelikult saaks kätte? Kas vastavad andmed polegi nüüdseks hävitatud? Ja kui selgub, et polegi, siis kas neid ikka saaks kasutada, kuna seaduse järgi peavad valimised olema meil ju salajased?

Ja kuna Helmele antud e-häälte kogus polnud parlamentipääsuks piisav, siis läheks ikkagi vaja ka tavapärasel viisil ta poolt hääletanute andmeid. Kust aga saada neid? Kas valimiskabiini turvakaamera videosalvestustest? Kas need on üldse alles? Kui on, siis kas piisaval hulgal? Ja taas: kas neid ikka tohib kasutada, kui valimised on meil salajased? Ja kui on tõesti kindel soov muuta seadust nii, et neid andmeid siiski saaks kasutada, siis kas kogu ettevõtmine jääbki üksikjuhtumiks, või luuakse pretsedent, mille najal saab samu võtteid kasutada saadiku tagasikutsumiseks edaspidigi?

Vastus küsimusele „aga kuidas?!”

„Eesti Päevalehe” asjaomase uudise andmeil oli Helme tagasikutsumiseks oma hääle andnuid juba üle 6000. Internetikülje rahvaalgatus.ee andmeil (19. aprilli keskpäeva seisuga) juba lausa 15 990. Aga kas tõesti kõik nad olid Helme valimisringkonnast? Kuidas „Eesti Päevaleht” selle tuvastas? Ja kui olidki, siis kuidas mainitud ettevõtmise algatajad selle saavutasid? Kust pärinesid nende nii täpsed andmed? Kas neil oli ehk endil loodud mingi andmebaas? Ja kui oli, siis kas seaduslikul teel?

Toonastel Riigikogu valimistel kandideeris Helme 12. valimisringkonnas (Pärnumaa) ja sai 9170 häält. Loomulik on eeldada, et vahepeal on osa ta poolt hääletanuist surnud. Seega on see arv nüüd juba väiksem kui 9170.

Ent imed on siiski võimalikud. Oletagem korraks, et tänasegi kuupäeva seisuga on elus kõik 9170 kodanikku, kes andis Helmele toona oma hääle. Sel juhul tekib aga küsimus: mis õigus on ses küsimuses sõna võtta siis ülejäänud 6820-l allkirjastanul? (Matemaatikatehe on lihtne: 15 990–9170=6820.) Kas nemad on nii-öelda asendusliikmed või? Ja kui selleks, et esitada Riigikogule pöördumine, piisab tuhandest allkirjast, siis mida teeb seal ülejäänud 14 990 allkirja? Kas loodetakse, et siis saab pöördumine 14,9 korda vägevam?...

Kuid naaskem imedemaailmast pärisellu! Oletagem hetkeks, et kõiki Eesti andmebaase ühendades ja ka tavakodanike tähelepanekuid kaasates suudetakse tuvastada kõik Helmele toona hääle andnud isikud. Ja kes on siiani elus.

Seejärel tuleks nad kokku tuua ja uurida neilt, kas nad soovivad Helme tagasi kutsuda või mitte. Ja kui peaks selguma, et enamus neist siiski soovib, alles siis tekib kõnealuse allkirjakogumise käivitanutel moraalne õigus nõuda Helme lahkumist Riigikogust. Seaduslikku õigust neil selleks nagunii pole.

Seaduslik õigus allkirjakogumise abil rahvasaadik tagasi kutsuda tekib alles siis, kui valimised on Eestis muudetud nimeliseks. Seda õigust rakendada saab aga täiel määral alles siis, kui on teada kõigi hääletanute asukoht.

Kui kellelgi on tõsine soov, et riigikogulasi saaks edaspidi allkirjakogumise abil tagasi kutsuda, siis tulebki luua olukord, kus oleks täidetud mõlemad äsjamainitud nõuded.

Senikaua kui seda olukorda ei looda, jäävad kõik tagasiastumist nõudvad allkirjakogumised lihtsalt vaimseks eneserahuldamiseks.

Kellele see meeldib, pangu aga vanas vaimus edasi! Ainult arvestagu, et oma nime sääraste algatustega sidudes saab vältimatult külge ohmusildi.

Ohmu ehk loll saab aga teadupärast peksa isegi kirikus.

Muidugi näitab elu, et leidub neidki, kellele pakub naudingut isegi peksasaamine.

Sest jumala loomaaed on tõepoolest väga kirju.

Tõnu Kalvet

P.S. Jätsin siinkohal täiesti teadlikult käsitlemata küsimuse „miks tahetakse Mart Helmet nii kangesti vabastada?”. Vabastatakse ikkagi kedagi, kellelt on võetud vabadus. Tõsi, Toompea lossi on ajaloos tõepoolest kasutatud vanglana. Aga kas kasutatakse praegugi? Ja kas Mart Helme on ikka tõepoolest ainus selle asukas, kes vajab vabastamist, või on kõrgepalgalisi vange seal veelgi?

Kõik need küsimused väärivad aga juba eraldi kirjutist.

T. K.

 © Tõnu Kalvet 

Lahendus, millega tühistada Mart Helme prostitutsiooni-hoiatus

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2022. 15:33
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 393

Eesti on andekate inimeste maa. Andeid on aga väga erisuguseid. Mõni on levinud rohkem, mõni vähem. Üheks enamlevinud andeks Eestis tundub aga olevat anne mitte märgata kõige ilmselgemat, kõige otstarbekamat lahendust, vaid lausa vägisi otsida ebaotstarbekaid lahendusi.

Just selline anne paistab olevat ka kõigil neil, kes taunivad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) aseesimees Mart Helme prostitutsiooniteemalist hoiatust, mille ta tegi 13. aprillil 2022 Riigikogus. Helme hoiatas seal mäletatavasti selle eest, et Eestisse Ukrainast põgenikuna saabunud naisterahvad võivad asuda siin elatist teenima prostitutsiooniga.

Elukogenud inimesena Helme loomulikult teadis, et nii lähebki, kui me selle vastu ise midagi ette ei võta.

Helme hoiatus pahandas paljusid. Teda asuti halvustama nii, et sülg pritsis. Selle juures jäeti aga märkamata, et tegelikult on Helme üleskutset põhja lasta väga lihtne. Selleks tuleb vaid sõlmida ühiskondlik kokkulepe, et Eesti elanikud Ukraina sõjapõgenikele sugulises vahekorras olemise eest lihtsalt ei maksa, ja kogu lugu. Prostitutsioon eeldab ju seda, et emb-kumb vahekorras osalenu selle eest maksab. Seega: kui ei maksa, siis pole ka prostitutsiooni. On vaid vahekord vastastikusel kokkuleppel.

Vahekorrast ju suguküpsetel ja tervetel Ukraina naispõgenikel pääsu pole. Kui esimene ärevus möödas ja esimesed sammud kohanemisteel tehtud, tekib neil vältimatult vajadus vastassugupoolega lähedalt suhelda, sest loodus nõuab ju oma. (Kui ei teki, siis on tegu ränga terviserikkega, ning Eesti erialaarstid peavad viivitamatult sekkuma. Ukraina sõjapõgenikele on ravi Eestis ju tasuta; nende ravikulu tasub Eesti riik.) Vastasel korral kogunevad sisemised pinged, mis mõjutavad nii pingesolija vaimset kui kehalist tervist, samuti ta läbisaamist ümberkaudsetega. Tekivad tülid, mis võivad lõppeda väga õnnetult. See oleks aga ränk kaotus nii Eestile kui Ukrainale.

Ükskord saab käimasolev Ukraina sõda läbi ju nagunii. Ja siis oleks Eestil väga piinlik teatada, et pingesolekust tingitud tülide tagajärjel on siinseid Ukraina põgenikke hukkunud pea sama arvukalt kui mõne lahingu käigus. Ei saa välistada sedagi, et rahvusvaheline kogukond ja kogu progressiivne inimkond süüdistab siis Eestit sõjapõgenike elutingimuste tahtlikus halvendamises.

Isamaa Naiskogu IREN tegi 14. aprillil 2022 avalduse, milles pöördus Mart Helme koduerakonna naisliikmete poole üleskutsega: „EKRE naised, pange Mart Helmele aru pähe!”

Palju arukam olnuks aga teha üleskutse hoopis meestele. Mitte pelgalt EKRE meesliikmetele, vaid kõigile Eesti meestele. Selleks tulnuks vaid öelda: „Eesti mehed! Kui tahate selle jõhkra Mart Helme paika panna, ta sõnad tühjaks teha, siis Ukrainast põgenenutega vahekorras olemise eest ärge makske sentigi!”

Kui sõlmida sellealane ühiskondlik kokkulepe, siis sellest oleks suur abi Ukraina naispõgenikelegi. Ennekõike sellepärast, et näitaks selgelt: mängureeglid on paigas. See annaks siis neile naistele suure kindlustunde. Vajadus kindlustunde järele on aga iga naisterahva üks suuremaid vajadusi üldse.

Kindlam tunne oleks ka eesti meestel. Nad teaks siis, et kui oma naine juhtubki pipardama, siis väljapääs raskest olukorrast on kohe käepärast. Ja maandamatusest tekkiv pinge jääks kuhjumata, sellest tekkivad tülid olemata.

Eesti naised õpiks aga eesti tõugu mehi rohkem hoidma ega sööks neil enam närve. Konkurents on ju ikkagi edasiviiv jõud.

Sellest võidaks nii Eesti kui Ukraina ühiskond.

Kes väidab vastupidist, töötab seeläbi selgelt vastu Eesti–Ukraina suhete edendamisele. Ja ühtlasi näitab, et Mart Helmel oli õigus.

Tõnu Kalvet

 © Tõnu Kalvet 

Veel artikleid...

  1. Ungari valimistulemus aastal 2022 – terve mõistuse ja elujõulisuse ilming
  2. Kuult pärit „meie mees Havannas” (loe: Ungaris) – Géza Gecse – 60-aastane
  3. Ungari rahvuspühal(gi) hoidkem pöialt me suurima hõimurahva ühe osa võimalikult peatsele vabanemisele!
  4. Kas Ukraina juhtkond jõudis siiski tulnukatest ette?

Lehekülg 1 / 6

  • Algus
  • Eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • 6
  • Järgmine
  • Lõpp
Sulge info

Lisainfo

Gravüüre vanast Tallinnast

Toompea_613x480.jpg