Puhast Eesti võidupüha oodates

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 23. juunil 2025. 20:07

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 488

Kalender näitab võidupüha,
kuid tegelikkus muu on õues:
ta nendel paitab pilku üha,
Ukraina kel on hinges, põues.

Ja kõikjal heiskab võõra plagu
kollaborant. Ka pidulauas.
Näed: täpselt nõnda käitub nagu 
see, kel eestlus ammu hauas.

Ei pendel heitu, vaju taha,
vaid liigub, muudatusi tuues:
Ukraina-värgi rebib maha,
me Eestit uueks,  p u h t a k s  luues. 

Kalender näitab võidupüha,
on tegelikkus uus siis õues:
ta nendel paitab pilku üha,
me Eesti kel on hinges, põues.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Valminud 23. juunil 2025 kl. 14.33 Tallinnas.

105 aastat Euroopa südames veritsevast haavast (mis tasapisi kasvab kinni)

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 04. juunil 2025. 22:32

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 678

Täna täpselt 105 aastat tagasi löödi Euroopa südamesse haav, mida on tunda siiani: Prantsusmaal allkirjastati 1920. aasta 4. juunil Trianoni rahuleping, millega rebiti Ungari küljest ära 73 protsenti tolle maa-alast ning muudeti miljonid ungarlased oma põlisel kodumaal võõramaalasteks. Ainuüksi Rumeenia kasuks ära rebitud tükk – Transilvaania – oli suurem kui Ungari nime all Euroopa poliitilisele kaardile alles jäetud riik.

Küllap iga teine rahvas oleks pärast nii ränka saatuselööki jäänud alatiseks kiduma. Võimalik, et lausa hääbunudki. Ent ungarlased mitte. Nemad näitasid oma ülisuurt elujõulisust, ehitades allesjäänud 27-l protsendil Ungarist oma riigi uuesti üles. Tihtilugu lausa nullist. Nullist üles ehitada tuli aga väga palju. Köndistatud Ungarist väljapoole jäid pärast Trianoni rahulepingut ka kõik Ungari suurlinnad peale Budapesti: Kolozsvár (rumeeniapäraselt Cluj-Napoca), Temesvár (rum. Timișoara), Brassó (rum. Brașov), Újvidék (serbohorvaadipäraselt: Novi Sad), Zágráb (serbohorvaadi Zagreb), Ungvár (venepäraselt: Užgorod), Kassa (slovakipäraselt: Košice), samuti kauaaegne pealinn Pozsony (slovaki Bratislava). 

Ungarlased said esmapilgul võimatuna tundunud ülesandega oivaliselt hakkama: taastasid allesjäänud 27-l protsendil maa-alast oma riigi, kus olemas kõik, mis ühel korralikult toimival riigil peab olema. Küllap ainus, mis jäi taastamata, oli oma merendus, kuna nii suurim sadamalinn Fiume (serbohorvaadi Rijeka) kui ka kogu Aadria mere äärne rannikuosa jäi teisele poole Trianoni rahulepinguga kehtestatud riigipiiri. 

Teise maailmasõja ajal sai Ungari osa oma põliseid alasid tagasi, kuid sõja lõpetanud Pariisi rahulepinguga võeti need talt jälle ära. Nii tuligi Ungari ja ta naaberriikide ungarlastel väga kaua leppida loomuvastase olukorraga, et nad elasid küll oma põlisel kodumaal, kuid olid kodumaa teistest osadest eraldatud meelevaldselt tõmmatud riigipiiridega.

Ungarlaste hinge lõi see loomulikult väga valusa haava. Ent tasapisi see haav siiski paranes. Suurem osa nüüdis-Ungari naabermaadest on Euroopa Liidu liikmed ja ühtlasi Schengeni viisaruumi liikmed, tänu millele saavad ungarlased riigipiire ületada taas takistusteta. Ungari valitsus on ajaloolise Ungari küljest ära rebitud aladel elavaid ungarlasi heldelt toetanud, seda nii aineliselt kui ka moraalselt. Eriti pärast isamaaliste jõudude võimuletulekut 2010. aastal, mil peaministriks sai Noorte Demokraatide Liidu esimees Viktor Orbán. Tollest ajast peale on tunduvalt paranenud Ungari suhted peaaegu kõigi oma naaberriikidega. Endise verivaenlasega – Serbiaga – on suhted nii soojad nagu ajaloo jooksul veel eales pole olnud. 

Üha valusam haav – Taga-Karpaatia

Naaberriikidega suhete paranemise osas leidub üks, kuid see-eest väga valus erand – Ukraina. Sest pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei antud Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi koosseisus olevat Taga-Karpaatiat Ungarile tagasi (nagu olnuks loomulik, suisa ainumõeldav), vaid jäeti uustekkelise riikliku moodustise – Ukraina vabariigi – võimu alla. Kui kuni 2014. aastal Ukrainas toimunud võimuvahetuseni oli elu Taga-Karpaatias veel täiesti talutav, siis tollest aastast peale käivitus sealsete põliselanike vastu suunatud survestamispoliitika, mille lõppeesmärgiks – kõigi tunnuste järgi otsustades – oli kas põliselanikud ümberrahvastada või sundida ära kolima. Ungarlastele tuletati pidevalt ja mitmel viisil meelde: „Kui teile siin ei meeldi, kasige oma kodumaale – Ungarisse!” 

Lisaks ungarlastele sattusid Ukraina keskvõimu surve alla aga veel russiinid ja teisedki Taga-Karpaatia põlisasukad. NB! russiine (kellest paljudel on lisaks Ukraina kodakondsusele ka Ungari kodakondsus) peab Ukraina keskvõim üldse ukraina rahva osaks, mitte eraldi rahvuseks, samas kui Ungari ja veel mitu teist riiki käsitleb russiine eraldi rahvusena ja tihtilugu ka toetab, sealhulgas aineliselt!

Pärast sõjalise erioperatsiooni algust 24. veebruaril 2022 suurenes surve Taga-Karpaatia põliselanikele veelgi. Surve eest põgeneti kas Ungarisse või mujale. Põgenike kodudesse tulid aga uusasukad Ukraina teistest piirkondadest. 

Esmaspilgul väga raskest olukorrast leidub aga siiski väljapääs. Pärast Ukraina vältimatut kaotust sõjaväljal nõrgeneb Ukraina keskvõimu mõju Taga-Karpaatia üle niivõrd, et ungarlased, russiinid ja teised sealsed põliselanikud saavad ohutult oma koju naasta. Ühtlasi saab siis Ungari juhtkond – koostöös ennekõike Slovakkia juhtkonnaga, vajadusel ka Rumeenia juhtkonnaga – asuda Taga-Karpaatia elu normaliseerima ning astuma otsustavaid samme selle piirkonna tagasitoomiseks Ungari koosseisu. Ülilihtsaks see muidugi ei kujune, kuna tuleb leida ju elukoht põliselanike kodud vahepeal hõivanutele, samuti teha tohutuid rahalisi kulutusi, kuid sihikindla ja läbimõeldud tegutsemise korral on siiski täiesti teostatav.

Trianoni-haava muud paranemiskohad

Taga-Karpaatia naasmine Ungari koosseisu nõuab Ungari võimudelt nii palju hoolt ja vahendeid, et riigi põhitähelepanu järgmisel paaril aastakümnel ilmselt keskendubki selle piirkonna ülesehitamisele ja taaslõimimisele. Ometi on üha tõenäolisem, et lähema kümne aasta jooksul laienevad Ungari piirid mujalegi.

Näiteks Rumeenia suunas. Mitte muidugi kogu Transilvaania ulatuses, sest isegi kui Rumeenia võimud soostuks selle piirkonna Ungarile tagastama (mis vähemalt praegu tundub küll väga vähetõenäolisena), käiks selle „allaneelamine ja äraseedimine” Ungarile selgelt üle jõu ja suruks Ungari majanduslikult käpuli. Küll aga tuleb täiesti kõne alla nende alaloolise Ungari maakondade taasühendamine, mida praegu läbib Ungari–Rumeenia piir. Sel juhul tuleks Ungari koosseisu tagasi sellised linnad nagu Arad, Nagyvárad (rumeenia Oradea), Szatmárnémeti (rum. Satu Mare) ja Máramarossziget (rum. Sighetu Marmației), mis asuvad praegusele Ungari piirile kaunis ligidal.

Mõistagi oleks sel piirimuudatusel oma hind. Nimelt Ungari heakskiit praegu veel Ukraina küljes olevate põliste Rumeenia alade – Bukoviina ja Bessaraabia – naasmisele Rumaania koosseisu, kui Ukraina sõda Venemaaga on kord läbi.

Ungari piirid saavad laieneda ka Horvaatia suunas. Ja samal põhimõttel: taasühendatakse ajaloolised Ungari maakonnad, mida praegu poolitab Ungari–Horvaatia piir. Selle piirimuudatuse hinnaks oleks siis Ungari heakskiit Bosnia ja Hertsegoviina horvaatidega asustatud osa minekule Horvaatia koosseisu. Kas ühtlasi tagastatakse Ungarile siis sadamalinn Fiume (serbohorvaadi Rijeka) ja luuakse ühenduse tarbeks mingi maakoridor või mitte, on juba läbirääkimiste küsimus.

Üldjoontes sama põhimõtet saaks Ungari kasutada ka Serbia puhul. Ungari võimud toetaks siis Bosnia Serbia Vabariigi ühendamist Serbiaga. Iseküsimus, kas Ungari võimud oleks esialgu üldse huvitatud Põhja-Serbias asuvate ajaloolise Ungari alade kiirest taasliitmisest Ungariga või piirduks hoopis sealsetele põlisasukatele antava ülisuure autonoomiaga. Sest senikaua, kui Serbia pole Euroopa Liidu liige, saaks Põhja-Serbiasse ju ehitada rohepöörde-hullusest ja muudestki eurojaburustest vaba, tervemõistuslikku Väike-Ungarit, mida Euroopa Komisjon ei ulatuks pitsitama.

Lootust niisiis on. Seda lisab ka teadmine, et Ungari ajaloos oli kord lausa enam kui pooleteist sajandi pikkune ajavahemik, mil riik oli tükeldatud. Pärast Buda langemist Türgi võimu alla 1541. aastal lagunes Ungari kuningriik kolmeks: üks osa oli Türgi võimu all, teine oli Austria võimu all, kolmas aga moodustas Transilvaania vürstiriigi. Tollane lõhestatus lõppes alles 1711. aastal. Ja nagu teame, ungarluse elujõudu ei nõrgestanud see vähimalgi määral. Hoopis vastupidi: tugevdas. Väljaspool Kesk-Euroopat nüüdisajal enamasti ei mäletatagi, et Ungari oleks enne Trianoni tragöödiat olnud üldse tükeldatud, ammugi veel nii pikka aega. 

(Täpsuse ja aususe huvides tuleb kohe lisada: tavaeestlane ei mäleta isegi Trianoni rahulepingut ega tolle järelmeid, kuigi ise peab ennast väga harituks. Ennast Ukraina suureks sõbraks pidavad eestlased ei mõista praegugi, kuidas sai juhtuda, et Taga-Karpaatias kui „põlisel Ukraina alal” elab „häirivalt palju ungarlasi”...)

Ajavaru seega ungarlastel on. Lootust ja elujõudu niisamuti. Seda saame meelde tuletada igaühele, kes oma eluvõõruses ja vaimses piiratuses peab ungarlaste võimalusi oma riiki ja rahvust taasühendada väikeseks, peaaegu olematuks. Tuletagemgi seda siis meelde igale nõdrausulisele ja nõdraarulisele – nii Trianoni rahulepingu aastapäeval kui üldse iga jumala päev!

4. juuni on ungarlastele mitte nutu- ega ulumisepäev, vaid hoopis rahvusliku ühtekuuluvuse päev (ungari keeles nemzeti összetartozás napja).

Elagu ungarlus ja selle igikestev elujõud!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 4. juunil 2025.

Saagem banaanivabariigi-seisundist vabaks juba 2025. aastal!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 23. detsembril 2024. 14:23

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2008

Banaanid on head, maitsvad, toredad ja tervislikud. Seevastu elu banaanivabariigis on kõike muud kui hea, maitsev, tore ja tervislik.

Mida siis teha?

Vastus on lihtne: loobuda banaanivabariiklikust mõttelaadist ja käitumisest ning asuda mõtlema ja käituma sirgeselgselt, omariikluse tõelise subjektina.

See lahendus kehtib ka Eesti Vabariigi puhul. Alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on Eesti Vabariigi juhtkond ja paljuski ka ülejäänud elanikkond käitunud nii nagu on iseloomulik banaanivabariigi elanikele: allaheitlikult, oma huve alati eirates ja oma „sõprade“ (loe: käskijate) huve alati esiplaanile seades. 

Eriti hoogsa pöörde võttis selline käitumine 2022. aasta veebruaris. Kui enne seda käituti üheaegselt nagu Ameerika Ühendriikide viiekümne esimene osariik ja Euroopa Liidu mõne suure liikmesriigi asumaa, siis 2022. aasta veebruarist on käitutud lisaks ka nagu Estonija-nimeline Ukraina oblast.

(Asjaolu, et Ukrainas (vist) banaane ei kasva, ei muuda Eesti banaanivabariikluse-astet põrmugi.)

Õnneks on Euroopas ja mujalgi maailmas käimas üks kiiduväärt muutus – eliidivahetus. On vältimatu, et see jõuab kord otsaga ka banaanivabariik Eestisse. Ja siis saab Eesti endale juba sellise ellidi, kes suudab Eestit juhtida kui pärisriiki, mitte aga kui oblastit või banaanivabariiki.

Tegu polegi sooviga. Ei jõulusooviga ega uusaastasooviga. Või mingi muu sooviga. Tegu on kindla teadmisega. Lahtine on ainult ülalkirjeldatud muutuse toimumishetk.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 

Kuidas teha erakonda inimesteta?!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 06. augustil 2024. 17:34

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 3762

Erakonnad on ainult inimestel. Vähemalt loodusteaduste kohaselt küll. Igatahes pole seni teada, et erakondadesse koonduks ühegi teise liigi esindajad peale Homo sapiensi. 

Seda saab väljendada ka teistpidi, nimelt eituse kaudu: ükski erakond ei saa olemas olla ilma inimesteta.

Nüüdis-Eesti poliitikamaastikul paistab aga sedamoodi, et vägisi tahetakse erakondi, milles puuduvad inimesed.

Millest nii ootamatu ja äkiline järeldus?

Esmalt sellest, kui varmad ollakse eirama üldteada asjaolu, et igal inimesel on oma eripära ning oma ootused-lootused. 

Teiseks sellest, et ei arvestata asjaoluga, et poliitiku- ja aktivistieeldustega isikute hulk on piiratud, mitte aga lõputu. Päris igaüks ju poliitikuks või aktivistiks ei sobi, juhiks samuti mitte.

Nende asjaoludega tuleb arvestada alati, kui tahetakse luua hästitoimiv ja elujõuline inimkooslus. Poliitikamaastikul veel eriti, kuna see kipub olema muude valdkondadega võrreldes tunduvalt pingeküllasem ja seetõttu ka närvesöövam.

Tegelikkus ja selle eiramise hind  

Tegelikkus näitab aga, et äsjamainitud asjaoludega nüüdis-Eestis ei arvestata. Ei juba olemasolevates erakondades ega loodavates erakondades. 

Esimeste puhul leidub arvukalt näiteid, kuidas ei osata võimekaid liikmeid vääriliselt hinnata, vaid parimal juhul tõrjutakse kui tüütuid kärbseid, halvemal juhul aga sunnitakse üldse lahkuma. Kõige kurikuulsam näide sellise kaadripoliitika kohta on muidugi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE). Kõige kurikuulsam, kuid kaugeltki mitte ainus näide.

Loodavate erakondade algatustoimkondade puhul ilmneb sama mõtte- ja käitumislaad veidi teisel kujul. Vastandutakse olemasolevatele erakondadele, arvustatakse viimaseid karmilt, tahtes sel moel näidata, et „uus poliitjõud” lahendab kõik valijate probleemid, kui „saab jala ukse vahele”: esmalt pääseb seadusandlikku kogusse, seejärel aga täitevvõimu juurde. Samas jäetakse aga täiesti tähelepanuta, et nende eesmärkide saavutamiseks vajalike inimeste hulk on piiratud, ja sellest piiratudki hulgast on suur osa juba teistes erakondades või siis teostab ennast mingil hoopis teisel alal.

Algatustoimkonda koondub enamasti tõepoolest võimekaid, tegusaid inimesi. Ainult et nende hulk on piiratud. Täitmistvajavaid kohti leidub palju rohkem. Nii erakonnas kui – tulevikku silmas pidades – ka mitmesugustes ametkondades. Seetõttu saadaksegi erakonna asutamiseks vajalike liikmete arv kokku paljuski just augutäiteks sobivate inimeste abil. Põhimõttel „tule astu liikmeks! Praegu on kõige tähtsam, et saaksime erakonna ära registreeritud. Küll pärast vaatame juba edasi!”.

Kui erakond asutatud ja ka registreeritud, saabub esimene kainenemine: tajutakse, kui suur on vajadus võimekate inimeste järele, ja et augutäite-liikmetega kaugele ei sõida. Seepeale asutakse võimekaid inimesi üle meelitama olemasolevatest erakondadest. Samas jälgitakse hoolega, et nad ei ohustaks algatustoimkonna liikmete head (stardi)positsiooni. 

Mõistagi tehakse ka värbamiskampaaniaid, kuid sealtkaudu saadavate uusliikmete seas leidub tõeliselt võimekaid inimesi taas napilt.

Nii loksubki mõne aja möödudes paika uue erakonna toimimismuster: aktiivsed liikmed on suures vähemuses, uimasevõitu ehk augutäite-liikmed aga suures enamuses. Soodsate asjaolude kokkulangemise korral suudab selline erakond endale raiuda tee mõnda seadusandlikusse kogusse, kuid suunamäärajaks seal ei saa. Parimal juhul võib saada kaalukeeleks. Siis, kui keegi olemasolevatest erakondadest leiab ta olevat koostööpartneriks sobiva. NB! keegi neist, keda uue erakonna asutajaliikmed omal ajal karmilt olid arvustanud ja kellele selgelt vastandunud. See omakorda tähendab, et koostööettepanekut vastu võttes muutub uus erakond osaks just sellest samast süsteemist, millele vastandujana oli üldse tekkinud ja ennast reklaaminud.

Olukord oleks muidugi hoopis teine, kui uus tulija muutuks ühtäkki nii menukaks, et saaks valimistel hääli nii suurel hulgal, mis võimaldaks valitsuse moodustada üksinda, „vanade korruptantidega” koostööle minemata. Eesti senine tegelikkus näitab aga, et nüüdis-Eestis on asjade selline kulg ülimalt vähetõenäoline.

Lahendus: arvestada, et tegu on inimestega, mitte biorobotitega!

Mida siis teha? Uut ja paremat poliitikat on ju vaja. Seda suudab aga kõige paremini teha uus poliitjõud. Vähemalt tavaloogika järgi küll.

Lahendus on lihtne: tuleb saada ühe mütsi alla võimalikult palju võimekaid inimesi, pakkuda neile eneseteostusvõimalust ja ka küünarnukitunnet. Täpsemalt: kindlustunnet, et nad on oodatud, väärtuslikud, ja et neile minnakse appi alati, kui olukord seda nõuab. 

Lahutamatu osa sellest lahendusest on paigutada iga liige talle võimetekohasele kohale. 

Elu ise sunnib uusi tulijaid oma jõude ühendama. Selle asemel, et arvukalt algatustoimkondi pusiks igaüks omaette, püüdes vägisi luua „kõige paremat ja kõige õigemat” erakonda, tuleb neil toimkondadel tulla kokku ja luua ühenderakond. Selline, mis kataks kõik valdkonnad ja leiaks igale oma liikmele just sobivaima rakenduse.

Eestis leidub „õigematest õigemaid” erakondi terve ports. Osa neist on isegi ametlikult registreeritud. Teine osa aga toimib alles algatustoimkonna kujul. Haritud ja tegusaid liikmeid leidub kõigi nende peale täiesti arvestataval hulgal. Saavutamaks edu, tulebki nad ühendada ja seejärel parimal viisil rakendada.

Hea tahte olemasolul on see eesmärk täiesti saavutatav. Selline tahe eeldab aga veel midagi: asutajate haritust ja taiplikkust. Mõlema omaduse olemasolul tekib kolmas omadus – koostöövalmidus – juba iseenesest.

Seda kirjatükki kirjutama asudes oli mul kange tahtmine loetleda „õigematest õigemaid” erakondi, kelle maailmavaade kattub nii suurel määral, et ühenderakond luua oleks väga loomulik, kuid kes sellele vaatamata vastanduvad ka üksteisele, mitte üksnes „vanadele korruptantidele”. Siis aga mõtlesin ümber. Iga Eesti poliitikahuviline teab neid ju niigi. Ja pealegi tuleb neid pidevalt juurde, mistõttu mu loetelu poleks ammendav. 

Iga lugeja, kes näeb-kuuleb järjekordset üleskutset rajada „õigematest õigem” erakond, küsigu kui mitte selle algatustoimkonnalt, siis vähemalt iseendalt: „Mis takistab algatustoimkonnal tegemast koostööd oma mõttekaaslastega mujalt? Kas tahetakse taas tõestada, et siiski on võimalik rajada erakond ilma inimesteta, ainult augutäite-liikmete (loe: bioroboti-laadsete olevuste) najal?”

Kui neile küsimustele vastus olemas, on juba lihtne otsustada, kas uus tulija on tõsiseltvõetav või mitte. Ja kas väärib toetust või mitte.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet