Koroonaväriseja kehakeelest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 26. märtsil 2021. 12:15

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1163

On inimese kehakeel
ta jutust kõnekamgi veel.
Heidad pilgu – juba tead,
mis tal südamel ja peas.
Kohe taipad, mis ta soovib
ja ehk varjatagi proovib.

Kuigi iidne tõde see,
leidub ikka neidki veel,
mängivad kes laiu lehti:
„Minu puhul see ei kehti!
Ei minust miskit välja loe,
mu mõtetesse keegi poe!”

Tõi selguse koroonaviirus.
Ta on kui snaiper lasketiirus:
tabab täpselt „laiu lehti”,
näitab: „Loodusseadus kehtib!”
Kui jälgid pilku, kehahoidu,
näed kohe, kellel julgust, oidu.

Kel tegemata kodutöö,
sel meeleolu must kui öö.
Ta usub valmilt iga valet,
ei tee vasturääkivustel vahet.
Usub sedagi, et veatud
on kõik me „kutsutud ja seatud”.

Mõtle korraks, aru pea,
endalt küsi, ole hea:
„Kes nad on – mu pitsitajad,
mus hirmutunde tekitajad?”
Siis märkad nende tõelist palet,
pooltõdesid ja otsest valet.

Sul nagu kae siis langeks silmilt,
näed neid kui mõnes õudusfilmis:
kes on pundund, kes on tudi,
kes nii noor, et sööb veel pudi.
Ei kõhkle sind nad manitsemast,
kui tuju, siis ka ähvardamast.

Sull’ ulatavad „abikäe”:
toovad välja sõjaväe,
põrutamaks tõve pihta
nagu nende hing vaid ihkab.
Teevad sulle „maskitrahve”,
„uues laines” kui sa kahtled.

Käib viirustelgi elukestev õpe,
muteerumine ealeski ei lõpe.
Kui mingi tüvi saabki eilseks,
on kohe ründevalmis teine.
Neid lisanduvad uued lained,
ei huvita neid sinu pained.

Võid redutama jäädagi
ja väriseda edasi.
Ja uskuda, et ootab helgem
tulevik ja hakkab kergem,
kui vastu pead veel mõne kuu…
Näe, ongi juba aasta uus!

Lõplik võit on juba silmapiiril,
ka neil, kel naha alla aetud siirik,
mil esialgu nimeks miski muu.
Ja suletakse kahtlejate suu.
Vaid silmapiir, va sinder, püsib paha:
ta aina taandub, saabuda ei taha.

Ja kartjad kardavad, ei adu ikka veel,
kui kõnekas on nende kehakeel.
On mask neil ees ja pilgust paistab hirm,
eest kadunud veel pole nähtamatu sirm,
mis takistab neil tervikpilti näha.
Loeb keegi maskiärist laekund raha…

Tõnu Kalvet

Valminud 26. märtsil 2021 kl. 9.25.

© Tõnu Kalvet

Päästetöötaja koha

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 23. märtsil 2021. 17:13

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1242

Kaladelgi on koroona,
mõni sellest lausa koomas.
Et ei läheks lips neil läbi,
vaja päästetöötajate abi
neil on kiiret, oskuslikku,
igas mõttes meisterlikku.

Päästetöötajaks on koha.
Leiab kohe voodikoha
igale, kel kallal tõbi,
olgu haigeks maim või kõbi.
Koroona seda muuta suutis:
voodikohad defkaks muutis.

Päästetöötaja sai kõne:
„Tulge appi, mul on kõhe!
Mingit maitset ma ei tunne,
nagu oleks närind junne.
Tinagi ei jaksa panna,
nõnda kas või otsad anna!”

Helistajaks viidikas,
ei abiga või viivita.
Ärevaks läks tuju kohal.
Hüüdis: „Olen kohe kohal!
Muidu hõivab koha havi,
kellel vaja viinaravi!”

Havil ravi väga tarvis,
muidu kisub asi karmiks.
Kärakas tal hakkas sarve,
kui oli jahtind kalaparve,
kes imbund läbi solgiveest
just viinaköögi toru seest.

Havi parve hoogsalt rappis,
purjus kalu maha tappis.
Nüüd kõht tal täis ja meel on hea,
ent väga uimaseks läks pea.
Kaotas täitsa suunataju,
purjuspäi jõepõhja vajus.

Seal ongi uimas, pilt läind eest
tal viinaköögi solgiveest.
Nii vajabki siis viinaravi
see vanast ahnepäitsust havi.
Viidikas ent jõudis ette:
sai oma voodikoha kätte.

Koha teda hellalt ravis
(erinevalt uimas havist).
Ravis terveks, kaitsesüstis,
isukalt siis nahka pistis.
Havi aga magas kaineks
ega jäändki enam haigeks.

Tõnu Kalvet

Valminud 23. märtsil 2021 kl. 8.05–10.15.

© Tõnu Kalvet

Lollusepisik laastab enam kui koroonaviirus

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 17. veebruaril 2021. 12:58

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1102

Kui muretseda, siis ikka õige asja pärast. Selle, mille tekitatav häda on suurem. Kui käituda teisiti, siis tekib paratamatult mulje, et käitujal pole mõtlemine korras.

Koroonapiirangute karmistamist nõudjate kisakoori jälgides tekibki mulje, et kisajail on midagi viga. Täpsemalt: nende kaine mõistuse on keegi või miski välja lülitanud.

Kas see hinnang tundub liiga karmina?

Kui jälgida toimuvat tähelepanelikult, siis mitte.

Aga olgu. Kindluse mõttes läbigem selle järelduseni viiv mõttekäik siis veelkord.

Mille pihta põrutatakse?

Esmalt vaadakem: mille pihta siis ikkagi põrutatakse?

Vastus: põrutatakse leviku kui sellise, mitte aga levija enese pihta. Jäetakse tähelepanuta kaks põhiasja: 1) milline on levija; 2) kui suur osa levija sihtmärkidest on kahju kannatanud tegelikult?

Koroonaviiruse-puhangu algusest möödunud aja jooksul on selle viirusega nakatunud sadu miljoneid inimesi. Ja nakatub veelgi. Tõenäosusteooria välistab juba eos, et selle viiruse levikut saaks üldse takistada, sellele pidurit tõmmata. Parimal juhul saab seda üksnes aeglustada.

Loomulik on taibata, et viirus jätkab oma teekonda igal juhul. Sama loomulik on taibata, et pole mõtet kulutada vahendeid võitlemiseks millegi vastu, mille levikut peatada nagunii ei õnnestu, ja et hulga arukam on suunata võimalikult palju vahendeid ja jõupingutusi sellele, mida tõesti saab muuta: viiruse sihtmärgi tervise tugevdamisele. Täpsemalt: ta immuunsüsteemi tugevdamisele.

Mis on tegelik surmapõhjus?

Mõelgem korraks koroonaohvrite surma tegelikule põhjusele. Neid ohvreid on kogu maakera peale hetkeseisuga mõni miljon (võrdluseks: maakera rahvastik on üle seitsme miljardi). Lõviosa neist (kui üldse keegi) ei surnud aga puhtalt koroonaviiruse kätte, vaid oli juba eelnevalt tõbine. Kes päriliku haigusebuketiga, kes elu jooksul omandatuga. Parimal juhul koroonaviiruse-nakkus üksnes võimendas „allolevate” haiguste (koos)mõju, lihtsalt kiirendas nakatunu elu lõppu.

Seega tuleb juurelda hoopis küsimuse kallal: kuidas on võimalik, et nüüdisajal, mil vähemalt arenenud riikides on arstiteadus ja tervishoiusüsteem (väidetavalt) väga kõrgel tasemel, leidub seal ikka nii palju inimesi, kelle tervis on nii habras, et üksainuski „plaanivärine” viiruseke annab sellele kohe ränga hoobi?

Ja kui siis olukorda lähemalt uurida, tekib kergesti hoopis teist laadi küsimusi. Nagu näiteks: aga mis siis, kui olemasolev tervishoiusüsteem polegi mõeldud inimese tegelikuks tervendamiseks? Kas pole hoopis nii, et ühiskonnas lubatakse ulatuslikult levitada arusaamu ja eeskujusid sellisest eluviisist, mis on kõike muud kui tervislik? Ja kui nüüd koroonaviirus kui „plaaniväline tegur” selle olukorra halastamatult paljastas, siis kas tehakse hädakisa ikka tõepoolest koroonaviiruse leviku tõttu või hoopis kõnealuse olukorra paljastumise tõttu?

Meile räägitakse, kui suur on oht, et koroonakriisi tõttu koormatakse raviasutused üle. Koormatakse üle lausa nii rängalt, et enam ei jätku vahendeid kõigi ravivajajate tohterdamiseks.

Samas ei räägita sellest, kuidas on ikkagi saanud tekkida olukord, et lõviosa ühiskonnaliikmetest pole endiselt terviseteadlik ega hoolitse seetõttu oma tervise eest (loe: on igasuguse ootamatu viiruse või bakteri rünnaku ees kaitsetu)? Kuidas on lubatud levitada hoiakut „olen isiksus, ise tean, mis teen; kas hoolitsen oma tervise eest või mitte. Lõplikku tõde pole, kõik arvamused on võrdväärsed, ärgu keegi tulgu mind õpetama!”?

Jututoas või väitlusringis võib tõepoolest jääda mulje, et lõplikku tõde polegi, ja et kõik on suhteline.

Ainult et kui astuda väitlusringist välja, pärisellu, siis avaneb hoopis teine pilt. Selline, kus soovunelmates edasi elada ei saa. Selline, kus meenutatakse igal sammul, et loodusseadustega ei vaielda ning et kes loodusseadusi ei järgi, see hukkub vältimatult.

Senikaua, kui inimeste immuunsüsteemi tugevdamise, tervisliku eluviisi ulatusliku propageerimise ja toetamise asemel püütakse rakendada eluvõõraid koroonaviiruse-vastaseid võtteid, pole olukorra paranemist oodata. Viirus läheb nagunii edasi, vahepeal korduvalt muutudes. Ühiskonna surumine loomuvastasesse seisundisse läheb aga väga kalliks maksma. Majandus saab ränga hoobi, inimeste tervis niisamuti. Sest isegi kui koroonaviiruse levikut õnnestub mõnevõrra aeglustada, tekivad või ägenevad vahepeal haigused, mis on oma tõsiduselt hulga ohtlikumad kui kõige kardetumgi koroonaviiruse erikuju.

Nii Eestis kui mujalgi lääneriikides kasutusel olevale tervishoiusüsteemile mõeldes tuli igatahes minul küll vaimusilma ette hoopis 20. sajandi maailmakuulsa belgia maalikunstniku, sürrealist René Magritte’i (1898–1967) maal „Ravija” (valminud 1937. aastal). See maal iseloomustab me tervishoiusüsteemi minu arust väga täpselt. Ka koroonahüsteeria-ajastul.

Lollusepisik ja karuteene – kes neid suudaks lahuta!

Koroonapiirangute eestkõnelejad ja pooldajad paistavad olevat hoopis ise nakatunud ränga pisikuga – lollusepisikuga. Nad ei näe enam tervikpilti ega mõista oma soovide tagajärgi. Ja meenutavad sellisena karumõmmi, kes oma peremehe ninal olevat kärbest hävitada tahtes virutas kärbse pihta suure kiviga.

Kärbes sai pihta ja tõepoolest hukkus. Ellu ei jäänud aga ka ninaomanik. Siit tuligi keelde kõnekujund „karuteene”.

Ja ometi tahtis karu ju oma peremehele siiralt head.

Nagu tahavad (väidetavalt) ka koroonapiirangute karmistamise pooldajad.

Üks vahe nende ja äsjamainitud karu vahel siiski on. Karu ei saanud vastutusele võtta, sest loomana oli ta süüdimatu. Seevastu koroonapiirangute eestkõnelejaid pole (esialgu) veel ametlikult süüdimatuks kuulutatud. Seega on lootust, et nemadki võetakse kord vastutusele kõigi kannatuste eest, mida läbimõtlemata, eluvõõrad koroonapiirangud on süütutele inimestele põhjustanud.

Mõistagi eeldab see, et vahepeal suudetakse panna piir lollusepisiku levikule. Koroonaviiruse levikuga tuleme toime niigi.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet

Ungari keele võlujõust pajatava essee sünnilugu

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 23. oktoobril 2020. 16:03

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1788

(Katkend autori 29. novembril 2007 Arvo Valtonile saadetud kirjast)

 /–/ Üks küsimus on mul veel: kas Sinu meelest „Looming" soostuks avaldama ungari keelest eesti keelde tõlgitud esseed, mille autor on küll eestlane, kuid kirjutas selle essee algselt ikkagi ungari keeles ja eestindas alles pärast kirjutise ilmumist?

Pean silmas iseenda esseed „Imelise võlujõuga laetud keel" (ungarikeelse pealkirjaga „A csod?latos var?zser?vel feltöltött nyelv"), mille kirjutasin 2001. aastal, Ungari kuningriigi loomise 1000. aastapäeva puhul ja mis ilmus mitmes ungari lehes ja ajakirjas nii Ungaris kui ka teistes riikides (Rumeenias, Slovakkias, Austrias, koguni Rootsis) ning arvati Ungaris isegi soovitava õppekirjanduse hulka (olen seda kogumikku ise käes hoidnud), kuid eesti keeles pole tänapäevani ilmunud. Tõsi, Veidemann lubas mitu korda, et avaldab selle „Postimehe" kultuurilisas ära, ent tühipaljaks lubaduseks see paraku jäigi.

Sel esseel on ka huvitav eellugu.

2001. aasta kevadel uuris Urmas Bereczki (Tallinna Ungari Instituudi juhataja. – Toim.) mult, kas soostuksin kirjutama Ungari kultuuriajakirja „Napút" (e.k. „Päevatee") Eesti-teemalise erinumbri jaoks. (Urmas oli selle erinumbri koostaja ning toimetaja.) Andsin põhimõttelise nõusoleku, ent ei liigutanud tubli jupp aega lillegi, kuna muid toimetusi oli lihtsalt niivõrd palju. Ühel päeval teatas aga Urmas, et kui ma lubatud lugu kähku valmis ei tee, siis jääb too erinumbrist üldse välja. Seda ma aga ei tahtnud. Nii kirjutasingi essee päeva-paariga valmis. Lasin ta paaril asjatundlikul tuttaval (s.h. ka Péter Pomozil) veel üle vaadata ning saatsingi Urmasele ära. Urmas jäi kaastööga väga rahule.

Erinumbri koostamise-küljendamise käigus aga selgus, et mu essee täies mahus avaldamise jaoks ei pruugi leheruumi jätkuda. Urmas lühendas kirjatükki ja pani mu siis sisuliselt sundvaliku ette: kas luban essee avaldada kärbitult või too jääb erinumbrist hoopistükkis välja.

Teadsin täiesti kindlalt, et essee oli õnnestunud paremini kui põhiosa mu varasemaid kirjutisi (kiitvaid hinnanguid kuulsin ka ungarlastelt ja ungari keelt oskavatelt eestlastelt, kellele olin seda vahepeal lugeda andnud) ja moodustas lahutamatu terviku, millest midagi eemaldada oleks sama kui tervet inimest köndistada. Sel põhjusel olingi lühendamisele väga vastu. Et aga tegu oli tõepoolest sundvalikuga, siis olin sunnitud Urmase tingimused vastu võtma.

Erinumber ilmuski, minu essee seal sees samuti. Minu rõõmu selle üle varjutas aga tugev rahulolematus. Viimast suurendas veelgi kaks ebameeldivat asjaolu. Esiteks oli ajakiri kujundatud nii, et mu essee täismahus avaldamiseks siiski leidunuks ruumi: loo lõpu ja lehekülje alumise serva vahele jäeti umbes kolmveerand lehekülge „vaba maad" – just niipalju, et sinna mahtunuks kärbetega väljajäetud esseeosa. Teiseks aga oli jäetud märkimata, et lugu oli juba algselt kirjutatud ungari keeles. Vastupidi, ta oli märgitud tõlkelooks ning tõlkijaks oli pandud Urmas.

Urmasel kui korralikul ja kõlbelisel inimesel oli endalgi väga piinlik, et teda niiviisi ära kasutades oli mulle „külma tehtud". Toimetuse piinlikkusetunde suhtes pole ma aga üldsegi kindel. Ungarlased on ju hiilgavad kombinaatorid. Kui nad olid hankinud rahalist toetust, millest piisas just erinumbri lugude tõlkijatele, siis loomulikult lõi mu „soovimatu isetegevus" neil plaanid sassi ja nii otsustatigi olukord lahendada „loovalt".

See ebaõiglus tekitas mus korraliku kibestumise. Otsustasin, et enne ma ei jäta, kui olen saavutanud kõnealuse essee kärbeteta avaldamise.

Sobiv hetk selleks saabus sama, 2001. aasta augustil, mil kogu maailma ungarlased tähistasid Ungari Kuningriigi loomise 1000. aastapäeva. Saatsin siis selle essee mitmele Transilvaania ungari ajalehele. Saatekirjas ütlesin, et mingit honorari ma ta avaldamise eest ei taha; mu ainus tingimus on, et kirjutis avaldataks kärbeteta.

Tingimus võeti vastu. 2001. aasta 17. ja 18. augustil avaldaski kolm Transilvaania ungarikeelset päevalehte oma kultuurirubriigis mu kirjatüki. Hiljem tuli riburada mööda teateid ta ilmumisest ka Slovakkia, Austria ja isegi Rootsi ungarikeelsetes perioodikaväljaannetes. Enamgi veel: teda hakati lausa varastama, s.t. ilma minu eelneva nõusolekuta avaldama. Näppajate hulgas oli koguni selline, ungari kultuuri- ja keeleruumis väga kuulus väljaanne, nagu Transilvaanias (vist K?ny?di kodulinnas – Kolozsv?ris, kui õigesti mäletan) ilmuv kultuuriajakiri „Helikon". Algul olin selle üle isegi pahane, ent see pahameel läks väga ruttu üle. Sest kehva kaupa ei varasta ju keegi. Kui näpati, siis tähendab, kaup ei saanud kehv olla.

Vaat selle „kauba" Sulle praegu lugemiseks saadangi. :) /–/

Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.

© Tõnu Kalvet