- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 25. oktoobril 2022. 17:26
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 403
„Pea vastu, Tui, abi on ligidal! Valitsus juba hoolitsebki selle eest, et su mure saaks murtud: sul tekiks ülikülluses võimalusi harjutada vene keelt!”
See julgustushüüe kippus mul rinnust välja pärast seda, kui olin läbi lugenud „Eesti Päevalehe” 25. oktoobri numbris ilmunud arvamusloo, kus Kivimäe põhikooli 9. klassi õpilane Tui Tuul Sikk kurdab, et ta vene keele oskus on nõrguke, kuna tal puudub võimalus seda keelt kellegagi rääkida.
„Asju, mida siinkohal arutada, on palju, aga peamine probleem on praktika puudumises. Enamikul meist pole kodus ega tutvusringkonnas kedagi, kellega vene keeles suhelda. Omavahel me vene keelt ei kasuta. Kui ongi keegi, kelle emakeel on vene keel, suhtleme tavaliselt eesti või inglise keeles – ja jälle ei lähe vene keelt otseselt vaja,” kaebleb see õpihimuline Kivimäe kooli tüdruk mainitud kirjutises.
„Võiks ju arvata, et kui inimene on mingit keelt õppinud peaaegu üheksa aastat, siis oskab ta seda ka kasutada, aga ei. Minu vene keele oskus piirdub mõne üksiku lause, luuletuse ja sõnadega, mida ma konteksti ei suuda panna,” kaebleb Tui sama loo algusosas.
Tui saatus pole tõesti kadestamisväärne. Sest ta jutust paistab ju selgelt, et keegi (huvitav küll, kes?) on tal rangelt keelanud:
1) lugeda Tallinna linnaosalehti või ajalehte „Pealinn”/”Stolitsa” (need on nii eesti kui vene keeles ja sobivad tänu sellele keeleõppematerjaliks oivaliselt);
2) lugeda poekettide reklaame (seal on kaubanimetus reeglina lisaks eesti keelele ka vene keeles);
3) lugeda rahvusringhäälingu kodulehte (see on eesti-, vene- ja inglisekeelne);
4) vaadata rahvusringhäälingu telekanalit ETV+ (kus samuti palju venekeelseid saateid ja filme);
5) kasutada asjaomaseid õppefilme ja õppesõnastikke ning teisi keeleõppematerjale;
6) suhelda vene keeles selliste Eestis elavate inimestega, kelle emakeeleks on vene keel, kuid kes oskavad hästi ka eesti keelt, ning neilt keeleõppealast nõu küsida.
Nende keeldude väljamõtlejal ja pealepressijal, kes tahtis nende abil muuta Tui põhupeaks, tuleb nüüd aga rängalt pettuda. Sest Eesti valitsus hoolitseb innukalt selle eest, et Tuil ja ta saatusekaaslastel tekkiks vene keele harjutamiseks võimalusi üliohtralt. Ja pealegi nii, et vene keeles rääkimisest loobuda pole mõeldavgi.
Nimelt on Eesti valitsus toonud tänavu Eestisse suurel hulgal idaslaavlasi, peamiselt ukrainlasi ja Ukraina venelasi. Kui palju täpselt, ei tea valitsusjuht Kaja Kallas isegi. Eri allikate andmeil jääb sel moel tänavu Eestisse valgunud idaslaavlaste arv kuuekümne tuhande ja saja tuhande vahele, vahest ulatub ka veidi üle saja tuhande. Eesti avalikkust valmistatakse peavooluajakirjanduse abil aga aina hoogsamalt ette selleks, et on oodata juba uusi sissevalguvate idaslaavlaste laineid, esimest neist lausa enne selle aasta lõppu.
Ja siis saabub kauaoodatud hetk, mil Tui ja ta saatusekaaslased saavad vene keelt harjutada pea alati ja kõikjal. Ka siis, kui seda ise nagu eriti ei tahakski. Aga pääsu pole. Sest lõviosa riikivalgunud idaslaavlastest vaevalt küll vaevub eesti keelt ära õppima. Ja pole neist paljude inglise keele oskuski – väga pehmelt öeldes – eriti kiita.
Tuid ajendas eelmainitud arvamuslugu kirjutama teda ootav vene keele tasemetöö. Ta kirjutab: „Septembris, kooliaasta alguses rääkis õpetaja, et vene keeles tuleb tasemetöö. Paljud meist olid segaduses: miks? Mida see näitab? See kinnitab tõsiasja, et me ei oska vene keelt. Ja nendele, kes õppimist tõsiselt võtavad, tekitab see lisastressi, sest halba valgusse ei taha iseennast, oma õpetajat ega ka kooli mitte keegi seada.
Lisame siia Ukraina sõja, mis on Venemaa seadnud kohutavasse valgusse. Äkki mõtleks ümber, veel jõuab? Aeg sellise tasemetöö tegemiseks on minu hinnangu järgi valemast valem.”
Huvitav mõttekäik, seda kahtlemata. Teisisõnu: kui mingi oskuse tase on madal, seda tuvastama mõeldud kontroll (antud juhul siis tasemetöö) aga tuvastabki asjade tegeliku seisu, siis tekitab see suurt kurvastust ja pettumust, kuna soov oli ju näidata olukorda tegelikust paremana.
Lausa omalaadse geniaalsuse piiril balansseerib ka põhjendus, et tasemetööd, üldse vene keele oskust polegi vaja, kuna Ukraina sõda on seadnud Venemaa kohutavasse valgusse.
Siinkohal meenus mulle kohe, kuidas nõukogude ajal leidus eestlastegi hulgas isikuid, kes arvasid tõsimeeli, et mida kehvemini ja vigasemalt vene keelt oskad, seda suurem vastupanuliikuja, suisa sangar oled. Säärased „sangarid” jäid aga vastamisel jänni, kui neilt küsiti: „Aga kas Eesti Vabariigi suurkujud Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Konstantin Päts ja teised olid sellepärast siis veel vähemsangarlikud, et valdasid vene keelt oivaliselt? Ja kas vabadussõjalaste vaimne juht Artur Sirk oli sellepärast siis rahvusreetur ja venemeelne, et pidas kohalikele venelastele kõnesid ja loenguid vene keeles?”
Tuil sellist jännijäämisohtu õnneks ei teki. Sest end kõigi aegade kõige eestimeelsemaks Eesti valitsuseks pidav juhtorgan hoolitseb lausa emalikult selle eest, et isikuid, kellega Tui ja ta saatusekaaslased saakski suhelda ainult vene keeles, valguks Eestisse aina suuremal hulgal. Kõnepraktikanappust siis enam kindlasti pole.
Ja kui vene keele tasemetöö edukalt tehtud, siis võib Tui või keegi ta saatusekaaslastest lugeda vene keele õpetajale näiteks sellise värsi:
„Xoxлoв в дoмa, эcтoнцeв в гeттo – cпacибo Kaллacy зa этo!”
Õpetaja rõõmustaks selle üle kindlasti. Kaja Kallas ja teised „Eesti kõigi aegade kõige eestimeelsema valitsuse” liikmed niisamuti.
Seega: pea vastu, Tui, abi on ligidal!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
P.S. Mu lapsepõlvemaal, „Kopli liinidel”, elas umbes nelikümmend aastat tagasi me kodutänavas üks mees, keda kõik kutsusid Tui-poisiks. Rahvuselt eestlane, kuid vene keel oli tal kenasti käpas. Oskas selles keeles panna paika kõik, kes temaga ülbitsema tulid. Vajadusel tegi ülbitsejale lausa füüsilise noomituse. Tänu sellele teenis ära nii eestlaste kui muulaste austuse.
Miks peaks Kivimäe-Tui olema kehvem kui oli Kopli-Tui?!
T. K.
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 23. oktoobril 2022. 15:55
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 439
Reibas hüüatus teeb tuju paremaks. Nii hüüdjal enesel kui enamasti ka ta kuuljatel. Hüüdja ja kuuljate east hoolimata.
Eriti vahva on muidugi siis, kui täiskasvanu teeb sellise hüüatuse abil tuju paremaks lastel. Veelgi parem, kui sellega kaasneb täismäng: kingitused ja muinasjutt.
Just selline õnn saigi aga osaks laevaettevõtte „Tallink” laeval „Isabelle” elavatele, Ukrainast pärit lastele 2022. aasta oktoobri esimesel poolel, kui neid külastas üks Eesti valitsuse liige.
Tähtis külaline andis lastele üle kingitused, sealhulgas nukud, autod ja koolitarbed. Kingitused olid kogutud Ameerika Ühendriikides. Seepärast oligi kinke üle andma tulnud ka endisi sealseid merejalaväelasi.
Kui kingid üle antud, rääkis kõrge külaline lastele ka unejuttu, mil pealkirjaks „Ukraina võidab kindlasti”. Lapsed kuulasid seda meeleldi, sest juturääkija ise oli ju sama kaunis kui mõni muinasjutuhaldjas (ega siis teda asjata peeta Eesti ilusaimaks poliitikuks üldse), lisaks väga meeldiva häälega, mistõttu ta jutt mõjus väga rahustavalt.
Ja et igas muinasjutus peab esinema ka reipaid hõikeid, siis lõpetas ühe sellisega oma unejutu ka haldjavälimusega külaline, hüüdes reipalt: „Slava Ukraini!”
Kuna veetleval muinasjutuvestjal oli suur menu, siis on oodata, et teda kutsutakse esinema veelgi. Ja mitte üksnes Ukraina lastele, vaid ka eesti lastele. Viimastele esinedes on tal muidugi arukam asendada hüüe „slava Ukraini!” hüüdega „kikerikii!”. Lihtsalt arusaadavuse huvides. Ja kuna mõlema kõlapilt on kaunis sarnane, siis pole ka ohtu, et sõnum ei jõuaks kohale.
Minu lapsepõlves oli Eesti Televisioonis väga menukas telelavastus „Kikerikii!”. Seda vaatasid suurima heameelega nii lapsed kui täiskasvanud. Tegelasteks olid nii inimesed kui ka loomad ja linnud. Nagu ikka: kes targem, kes juhmim.
Sellest veelgi menukam telesaade oli „Kõige suurem sõber”, mille üheks olulisemaks tegelaseks oli Postikana. Too kippus kaagutama igal võimalikul juhul. Ka siis, kui seda üldse vaja polnud. Ja ka siis, kui tal polnudki teistele midagi tarka öelda. Aga teisi tegelasi see eriti ei seganud. Nad teadsid ju, et Postikana juba kord on selline kaagutaja; teda naljalt ümber ei tee. Ja pole vajagi, sest just see muudabki ta nii eripäraseks. Laste silmis oli Postikana igatahes väga kõva tegija.
Iga laps kasvab kord suureks. Ja siis, aastakümneid hiljem, on praegusel lapsel hea mõelda tagasi 2022. aastale, mil tal käis külas üks hästi kaunis ja hästi meeldiva häälega tädi, kes tõi kingitusi, rääkis toredat muinasjuttu ja lõpetas oma jutu reipalt: „Slava Ukraini! Kikerikii!”
Tõnu Kalvet
P.S. Kui eestlasele või muidu eesti keele oskajale öeldakse „slava Ukraini!”, siis võib julgesti vastata „kikerikii!”. Ja ongi inimlik side kohe loodud.
T. K.
© Tõnu Kalvet
