- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 19. oktoobril 2021. 14:57
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 282
Korruptsiooniuurijad hõõrusid 18. oktoobril 2021 kindlasti suurest rõõmust käsi, kui kuulsid uudist: Keskerakonna ainuvõimu asendamiseks Tallinnas loodud ühisrinne juba lagunebki. Teatas ju nii sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat Raimond Kaljulaid kui ka Eesti 200 linnapeakandidaat Marek Reinaas mainitud päeval, et ühisrinnet ei tule ja pigem eelistatakse koostööd Keskerakonnaga.
Korruptsiooniuurijaile peakski nüüd pakkuma suurt huvi äsjaste ühisrindelaste nii ootamatu kannapööre. Lausa kahtlaselt ootamatu. Selline, mis sunnib küsima: mida siis Keskerakond mõlemale rindestlahkujale ikkagi lubas?
Keskerakondlike poliitikute ja ametnike korruptsioonitegusid on politsei uurinud juba kaua. Päris kõiki seoseid ega siirdeid pole aga siiski veel suudetud tuvastada. Sestap ongi korruptsiooniuurijail põhjust olla tänulik nii sotsiaaldemokraatidele kui ka Eesti 200-le, kuna nende ootamatu kannapöörde tagamaid uurides võib päevavalgele tulla nii mõndagi huvipakkuvat.
Igaüks, kes pole just eilne, taipab, et puhtinimlikult pole lihtsalt usutav, kui Keskerakonnast suure tüliga lahkunud Kaljulaid ühtäkki Keskerakonna-meelseks muutub. Nagu pole usutav seegi, kui keskerakondlikku korruptsiooni karmilt arvustanud Reinaas üleöö suhtumist Keskerakonda muudab. Korruptsiooniuurijad usuks seda veel kõige vähem.
Siseopositsiooni kahjurõõm
Mõlema rindestlahkunud erakonna siseopositsioonile tuleks juhtkonna sobing Keskerakonnaga seevastu kasuks. Sest laseks näidata, et tegu on üheaegselt põhimõttelagedate ja korruptsioonikalduvate juhtidega, kes tulebki ruttu välja vahetada.
Põhjus on lihtne: kui jätta säärased välja vahetamata, siis ei tee kummagi erakonnaga lähiaastatel koostööd ükski teine erakond, kuna pole ju teada, millal emb-kumb jälle kokkuleppest taganeda otsustab. Samuti pööraks neile seetõttu selja oluline osa valijaskonnast. Järgmised Riigikogu valimised on juba vähem kui pooleteise aasta pärast. Sestap tuleb mõelda juba nüüd, kellega tasub seal liitu luua, kellega aga mitte.
„Poliitika on võimaluste kunst,” ütleb üks elutark kõnekäänd. Sellega on vahel õigustatud ka põhimõttelagedust, isegi reetlikkust. Pärast tänavusi Eesti kohalikke valimisi tekkinud olukord on aga selline, mis lausa sunnib erakondi jääma põhimõttekindlaks ja usaldusväärseks. Sest neil, kes selleks ei jää, pole edaspidi ka eduväljavaateid. Kriisiaeg võimendab seda veel eriti.
Teisisõnu: Pyrrhose võit jääb Pyrrhose võiduks ka poliitikas. Kui sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 seda ei taju, küll siis elu ise aitab neil seda tajuda.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 15. oktoobril 2021. 21:08
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 345
„Peksa omi, siis vaenlased kardavad!” See „rahvatarkus” on vene kultuuriruumis juba pikka aega au sees. Just vene kultuuriruumis, mitte aga eesti kultuuriruumis. Sest eesti mõttelaadile on selline hoiak väga võõras. Eestlastele on ju selge, et ühise eesmärgi saavutamiseks tuleb jõud ühendada ja oma liitlasi hoida.
Eriti selge peaks see olema veel eesti rahvuslastele. Kohe kindlasti aga poliitjõule, kes reklaamib end kõige eestimeelsema erakonnana üldse – Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (lüh. EKRE).
15. oktoober 2021 näitas aga, et asi võib olla põhjalikult muutunud. Nimelt ilmus kõnealusel päeval internetiväljaandes „Uued Uudised” mitu uudist, mis kahandavad EKRE toetuspinda ja kahjustavad liitlassuhteid. „Uued Uudised” oli teadaolevalt EKRE hääletoru. Seal ei ilmunud midagi ilma EKRE juhtkonna heakskiiduta. Nüüd aga korraga selline kannapööre…
Ent kirjutan kohe lähemalt.
Nõukogudeaegsed propagandamõisted eestimeelses (?) internetiportaalis
Mainitud kuupäeval ilmus seal kolm anonüümset uudist, mis – kõnepruugi põhjal otsustades – paistsid olevat nagu kuskilt Nõukogude Liidu või Vene propagandaväljaandest tõlgitud. Seal kasutati Eesti praegust valitsust arvustades sõnu „fašistlik” ja „natslik” ning mõlema tuletisi. Mis aga kõige tähtsam: kõike seda tehti halvustavas tähenduses.
Alljärgnevalt siis näiteid selle kohta.
„Kaja Kallase liberaalfašistlik valitsus põrkub üha enam kodanikuvastupanule, seda ka spordiklubides” (ühe uudise pealkiri).
„Kaja Kallase välja pakutud natslikud ideed tunnistati lõpuks „kollektiivseteks”” (teise uudise pealkiri).
„Meenub, et esmalt tegi natslikku ettepaneku inimeste ravijärjekordades tagasipoole lükkamise kohta Reformierakonna „eetik” Margit Sutrop, seega oravapartei Goebbels” (sama uudise lõpulause).
„Reformierakond jätkab fašistlikul lainel: vaktsineerimata inimesed tuleb ühiskonnast välja heita” (kolmanda uudise pealkiri).
„Reformierakonna soov viia Eestis ellu samad meetmed, mida tegid natsid 1930. aastatel „teisejärguliste inimeste” kallal, on juba ilmselge, ja iga päev toob sellele lisa” (sama uudise avalause).
„Reformierakonnas hakkab Hitleri-Mengele meetodite kasutamine kohe väga armsaks saama. Nood tegid selge vahe aarialaste ja „teiste” vahele, poliitoravad teevad valitsuses sama” (sama uudise kaks viimast lauset).
Loomulikult on Eesti nüüdne valitsus käitunud koroonahüsteeria ajal vägagi taunimisväärselt, ja püüab üha innukamalt kehtestada kastiühiskonda (põhimõttel „vaktsineeritud inimesed on head; vaktsineerimata inimesed on pahad ja väärivad pitsitamist”), tõelist apartheidirežiimi. Ainult et siis tulnukski kasutada mõisteid „kastiühiskond” ja „apartheidirežiim”, mitte aga nõukogudeaegseid propagandamõisteid ja rõhuasetusi.
Eesti kultuuriruumis pole sõnadel „fašist” ega „fašistlik” ju teatavasti kaugeltki halvustav tähendus. Vastupidi: kui nõukogude ajal sõimati eestlast fašistiks, siis võis sõimatu kindel olla, et oli teinud midagi kiiduväärset. (Mis nõukogudemeelsete hinnangul oli muidugi laiduväärne.)
Fašistliku Itaalia juht Benito Mussolini oli pealegi Eesti Vabadusristi kavaler. Tõsi, seda oli ka näiteks Johannes Vares-Barbarus, ent erinevalt viimasest, ei teinud Mussolini eales Eestile midagi halba. Vastupidi, paljud ta seisukohad on asja- ning ajakohased praegugi ja vääriks seetõttu eesti lugejale lähemat tutvustamist. (Ae, itaalia keelt oskavad eesti rahvuslased! Kuhu jääb Mussolini kõnede ja kirjutiste eestikeelne valikkogu?!)
Eesti kultuuriruumis pole üheselt hukkamõistetav ka Kolmanda Riigi tegevus. Tõsi, suhtumine on siiski tunduvalt kriitilisem kui Mussolini-Itaaliasse. Sest Saksa okupatsioon jäi ikkagi okupatsiooniks, luba Eesti Vabariik taastada anti eestlastele alles 1945. aasta kevadel – siis, kui sõjavanker ammu Eesti pinnalt läände veerenud. Samuti käituti eestlaste suhtes mitmel korral sõnamurdlikult, lausa alatult.
Sellegipoolest on väga paljud eestlased tänulikud, et arvukalt eesti mehi sai – olgu või võõras mundris, kuid siiski sai – võimaluse sõdida me põlisvaenlase vastu, ja seda meeleldi ka kasutas. Saksa sõjaväe vormis tasuti siis punaanastajaile kätte „esimese nõukogude aasta” (1940. aasta suvest 1941. aasta suveni) õuduste eest. Sinimägede sangarite tegevus aitas aga läände põgeneda mitmekümnel tuhandel eestlasel, kelle hulgas oli ka suur osa eliidi esindajaid.
Enne Teist maailmasõda polnud eestlastel aga Kolmanda Riigiga üldse mingit kana kitkuda. Kui välja jätta muidugi eluvõõrad vasakpoolsed. Ent „esimene nõukogude aasta” avas nendegi silmad. Iseasi muidugi, et paljudele neist tuli nägijakssaamine juba liiga hilja…
Lõviosal eesti rahvuslastest pole seetõttu ei toonase Itaalia ega Kolmanda Riigi vastu mingit suurt vimma. Esimese suhtes veel eriti mitte. Seega on enesestmõistetav, et ühegi eestimeelse organisatsiooni juhtkond ei asu emba-kumba heast peast halvustama, ammugi veel nõukogude propagandamõistete toel. EKRE kui end kõige eestimeelsemaks nimetava erakonna puhul peaks see olema veel eriti selge.
Nagu peaks selge olema seegi, et eestlaste ja liivlaste iidset sümbolit – haakristi – ei näidata halvustavas tähenduses. Just seda aga ühe asjaomase uudise juures ilmunud pildil tehti.
Tänavune 15. oktoober näitas, et „Uute Uudiste” toimetusele siiski ei ole selge. Või siis näitas, et EKRE lihtsalt ei kontrolli enam seda, mis „Uutes Uudistes” ilmub. Halvad lahendused mõlemad.
Milleks rünnata otsustava lahingu eel… oma liitlast?!
Läbimõtlematu, enamgi veel: täiesti arutu oli ka rünnak Isamaa vastu. Täpsemalt: uudis, kus heideti Isamaale ette, et ta oli paigutanud oma valimisreklaami Tallinna kesklinnas kohta, mille lähiümbruses käivatelt ehitustelt kostab vene ja ukraina keelt. Lisaks hõõruti seal Isamaale nina alla ammuseid patte ning tõmmati meelevaldseid paralleele.
Arutuks muutis selle asjaolu, et nii EKRE kui Isamaa on ju tänavustel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas liitlased: mõlemat ühendab soov lõpetada Keskerakonna ainuvõim. Kaine mõistus ütleb, et selle sihi saavutamiseks tulnuks kõrvale heita kõik, mis takistab. Ja igal juhul tulnuks hoiduda oma liitlast ründamast. Eesmärk pole ju „ära panna” Isamaale ega ühelegi teisele erakonnale peale Keskerakonna.
Tasub meenutada: valimisvõitluses Tallinnas on EKRE liitlaseks ju ka praegune peaministripartei – Eesti Reformierakond. Enamgi veel: liitlaseks on ka EKRE ideoloogiline vaenlane – Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Seega tulnuks igal juhul vähemalt kuni valimistulemuse selgumiseni hoiduda rünnakutest liitlaste vastu ja suunata kogu tulejõud Keskerakonna vastu. Muidu ju soovitud sihti ei saavuta.
Infosõjas on oma reeglid. Raudreeglid. Kes neid eirab, see kaotab vältimatult.
„Omadepeksja” saavutused
Mida siis ülalmainitud nelja uudise avaldaja saavutas?
Esiteks, vähendas EKRE usaldusväärsust ja seeläbi ka toetajaskonda. Nüüdsest tunduvad kõik EKRE võtmekujude ilusad kõned Sinimägede lahingu mälestustalitusel või muudel sellelaadsetel ettevõtmistel tühja tünni kõminana.
Teiseks, suurendas Isamaa toetajaskonda. Sest Isamaa on käitunud käimasoleva kampaania ajal vaoshoitult, soliidselt, oma liitlaste suhtes aumehelikult. Nii, nagu ühise eesmärgi nimel peabki.
Kolmandaks, suurendas mõnevõrra isegi Reformierakonna toetajaskonda. Või vähemalt tekitas reformierakondlaste vastaste seas hämmeldust, isegi segadust: „Keda usaldada? Kust siis ikkagi jookseb rindejoon?” Mäletame ju veel hästi, kuidas näiteks aprillimässu-aastal ja osalt pärastpoolegi hääletas Andrus Ansipi juhitud Reformierakonna poolt üsna palju rahvuslasigi. Osa neist astus koguni liikmeks.
Neljandaks, vähendas nende inimeste hulka, kes muidu soostunuks meeleldi osalema 23. oktoobri keskpäeval EKRE eestvõttel Tallinnas Vabaduse väljakul toimuval massimeeleavaldusel.
Tõsi, alati jääb võimalus, et kõrvalejäävate inimeste koha täidavad need, kelle kõnepruugis on sõnadel „fašist” ja „fašistlik” tõepoolest halvustav tähendus.
Nüüdseks on päevselge: polnud mingi juhus, et EKRE pidi oma juhtkujude läbimõtlematu kõnepruugi tõttu valitsusest lahkuma. Selge on seegi, et polnud mingi juhus, kui EKRE tänavu sügisel Narvas kihutustööd tehes „unustas” kirjutada oma loosungid ka riigikeeles.
Oskus mitu käiku ette näha on hädavajalik ka päriselus, mitte pelgalt males või kabes. Seetõttu tuleks EKRE ja/või „Uute Uudiste” juhtkonnale kindlasti kasuks minna male- või kabetundi.
Eesti ainsa maleajalehe peatoimetajana soovitan seda igatahes soojalt.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
