Rahvuslaste Tallinna Klubi Rahvuslaste Tallinna Klubi

  • Sisu juurde
  • Peamenüü ja logimisvormi juurde
  • Lisainfo juurde

Nav view search

Navigation

Otsi

Kodu

Põhimõtted

  • Põhimõtted

Avaldused

  • 'Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete avaldus Eesti idaalade loovutamise osas
  • Kaastundeavaldus ametnike omavoli ohvri isale
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus iseseisva Kataloonia küsimuses
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus Okupatsioonide Muuseumi küsimuses

Viimased uudised

  • Eestluse koondaja
  • Puhast Eesti võidupüha oodates
  • 105 aastat Euroopa südames veritsevast haavast (mis tasapisi kasvab kinni)
  • Aavo Murutalu kaitses edukalt RTK kiirmalemeistri-tiitlit
  • VI Rahvuslaste Talvekool käsitles vabamüürlust, tuuleparke ja punamonumendi-hüsteeriat
  • VI Rahvuslaste Talvekool toimub 16. märtsil Tallinnas

Peamenüü

  • Põhimõtted
  • Avaldused
  • Uudised
  • Klubi uudised
  • Kõik artiklid
  • Üldised uudised
  • Klubi koolitused

Sisselogimine

  • Unustasin parooli
  • Unustasin kasutajanime
  • Registreeru

Uudised

Kas „Uued Uudised” on EKRE kontrolli alt väljunud?

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: reedel, 15. oktoobril 2021. 21:08
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 7386

„Peksa omi, siis vaenlased kardavad!” See „rahvatarkus” on vene kultuuriruumis juba pikka aega au sees. Just vene kultuuriruumis, mitte aga eesti kultuuriruumis. Sest eesti mõttelaadile on selline hoiak väga võõras. Eestlastele on ju selge, et ühise eesmärgi saavutamiseks tuleb jõud ühendada ja oma liitlasi hoida.

Eriti selge peaks see olema veel eesti rahvuslastele. Kohe kindlasti aga poliitjõule, kes reklaamib end kõige eestimeelsema erakonnana üldse – Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (lüh. EKRE).

15. oktoober 2021 näitas aga, et asi võib olla põhjalikult muutunud. Nimelt ilmus kõnealusel päeval internetiväljaandes „Uued Uudised” mitu uudist, mis kahandavad EKRE toetuspinda ja kahjustavad liitlassuhteid. „Uued Uudised” oli teadaolevalt EKRE hääletoru. Seal ei ilmunud midagi ilma EKRE juhtkonna heakskiiduta. Nüüd aga korraga selline kannapööre…

Ent kirjutan kohe lähemalt.

Nõukogudeaegsed propagandamõisted eestimeelses (?) internetiportaalis

Mainitud kuupäeval ilmus seal kolm anonüümset uudist, mis – kõnepruugi põhjal otsustades – paistsid olevat nagu kuskilt Nõukogude Liidu või Vene propagandaväljaandest tõlgitud. Seal kasutati Eesti praegust valitsust arvustades sõnu „fašistlik” ja „natslik” ning mõlema tuletisi. Mis aga kõige tähtsam: kõike seda tehti halvustavas tähenduses.

Alljärgnevalt siis näiteid selle kohta.

„Kaja Kallase liberaalfašistlik valitsus põrkub üha enam kodanikuvastupanule, seda ka spordiklubides” (ühe uudise pealkiri).

„Kaja Kallase välja pakutud natslikud ideed tunnistati lõpuks „kollektiivseteks”” (teise uudise pealkiri).

„Meenub, et esmalt tegi natslikku ettepaneku inimeste ravijärjekordades tagasipoole lükkamise kohta Reformierakonna „eetik” Margit Sutrop, seega oravapartei Goebbels” (sama uudise lõpulause).

„Reformierakond jätkab fašistlikul lainel: vaktsineerimata inimesed tuleb ühiskonnast välja heita” (kolmanda uudise pealkiri).

„Reformierakonna soov viia Eestis ellu samad meetmed, mida tegid natsid 1930. aastatel „teisejärguliste inimeste” kallal, on juba ilmselge, ja iga päev toob sellele lisa” (sama uudise avalause).

„Reformierakonnas hakkab Hitleri-Mengele meetodite kasutamine kohe väga armsaks saama. Nood tegid selge vahe aarialaste ja „teiste” vahele, poliitoravad teevad valitsuses sama” (sama uudise kaks viimast lauset).

Loomulikult on Eesti nüüdne valitsus käitunud koroonahüsteeria ajal vägagi taunimisväärselt, ja püüab üha innukamalt kehtestada kastiühiskonda (põhimõttel „vaktsineeritud inimesed on head; vaktsineerimata inimesed on pahad ja väärivad pitsitamist”), tõelist apartheidirežiimi. Ainult et siis tulnukski kasutada mõisteid „kastiühiskond” ja „apartheidirežiim”, mitte aga nõukogudeaegseid propagandamõisteid ja rõhuasetusi.

Eesti kultuuriruumis pole sõnadel „fašist” ega „fašistlik” ju teatavasti kaugeltki halvustav tähendus. Vastupidi: kui nõukogude ajal sõimati eestlast fašistiks, siis võis sõimatu kindel olla, et oli teinud midagi kiiduväärset. (Mis nõukogudemeelsete hinnangul oli muidugi laiduväärne.)

Fašistliku Itaalia juht Benito Mussolini oli pealegi Eesti Vabadusristi kavaler. Tõsi, seda oli ka näiteks Johannes Vares-Barbarus, ent erinevalt viimasest, ei teinud Mussolini eales Eestile midagi halba. Vastupidi, paljud ta seisukohad on asja- ning ajakohased praegugi ja vääriks seetõttu eesti lugejale lähemat tutvustamist. (Ae, itaalia keelt oskavad eesti rahvuslased! Kuhu jääb Mussolini kõnede ja kirjutiste eestikeelne valikkogu?!)

Eesti kultuuriruumis pole üheselt hukkamõistetav ka Kolmanda Riigi tegevus. Tõsi, suhtumine on siiski tunduvalt kriitilisem kui Mussolini-Itaaliasse. Sest Saksa okupatsioon jäi ikkagi okupatsiooniks, luba Eesti Vabariik taastada anti eestlastele alles 1945. aasta kevadel – siis, kui sõjavanker ammu Eesti pinnalt läände veerenud. Samuti käituti eestlaste suhtes mitmel korral sõnamurdlikult, lausa alatult.

Sellegipoolest on väga paljud eestlased tänulikud, et arvukalt eesti mehi sai – olgu või võõras mundris, kuid siiski sai – võimaluse sõdida me põlisvaenlase vastu, ja seda meeleldi ka kasutas. Saksa sõjaväe vormis tasuti siis punaanastajaile kätte „esimese nõukogude aasta” (1940. aasta suvest 1941. aasta suveni) õuduste eest. Sinimägede sangarite tegevus aitas aga läände põgeneda mitmekümnel tuhandel eestlasel, kelle hulgas oli ka suur osa eliidi esindajaid.

Enne Teist maailmasõda polnud eestlastel aga Kolmanda Riigiga üldse mingit kana kitkuda. Kui välja jätta muidugi eluvõõrad vasakpoolsed. Ent „esimene nõukogude aasta” avas nendegi silmad. Iseasi muidugi, et paljudele neist tuli nägijakssaamine juba liiga hilja…

Lõviosal eesti rahvuslastest pole seetõttu ei toonase Itaalia ega Kolmanda Riigi vastu mingit suurt vimma. Esimese suhtes veel eriti mitte. Seega on enesestmõistetav, et ühegi eestimeelse organisatsiooni juhtkond ei asu emba-kumba heast peast halvustama, ammugi veel nõukogude propagandamõistete toel. EKRE kui end kõige eestimeelsemaks nimetava erakonna puhul peaks see olema veel eriti selge.

Nagu peaks selge olema seegi, et eestlaste ja liivlaste iidset sümbolit – haakristi – ei näidata halvustavas tähenduses. Just seda aga ühe asjaomase uudise juures ilmunud pildil tehti.

Tänavune 15. oktoober näitas, et „Uute Uudiste” toimetusele siiski ei ole selge. Või siis näitas, et EKRE lihtsalt ei kontrolli enam seda, mis „Uutes Uudistes” ilmub. Halvad lahendused mõlemad.

Milleks rünnata otsustava lahingu eel… oma liitlast?!

Läbimõtlematu, enamgi veel: täiesti arutu oli ka rünnak Isamaa vastu. Täpsemalt: uudis, kus heideti Isamaale ette, et ta oli paigutanud oma valimisreklaami Tallinna kesklinnas kohta, mille lähiümbruses käivatelt ehitustelt kostab vene ja ukraina keelt. Lisaks hõõruti seal Isamaale nina alla ammuseid patte ning tõmmati meelevaldseid paralleele.

Arutuks muutis selle asjaolu, et nii EKRE kui Isamaa on ju tänavustel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas liitlased: mõlemat ühendab soov lõpetada Keskerakonna ainuvõim. Kaine mõistus ütleb, et selle sihi saavutamiseks tulnuks kõrvale heita kõik, mis takistab. Ja igal juhul tulnuks hoiduda oma liitlast ründamast. Eesmärk pole ju „ära panna” Isamaale ega ühelegi teisele erakonnale peale Keskerakonna.

Tasub meenutada: valimisvõitluses Tallinnas on EKRE liitlaseks ju ka praegune peaministripartei – Eesti Reformierakond. Enamgi veel: liitlaseks on ka EKRE ideoloogiline vaenlane – Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Seega tulnuks igal juhul vähemalt kuni valimistulemuse selgumiseni hoiduda rünnakutest liitlaste vastu ja suunata kogu tulejõud Keskerakonna vastu. Muidu ju soovitud sihti ei saavuta.

Infosõjas on oma reeglid. Raudreeglid. Kes neid eirab, see kaotab vältimatult.

„Omadepeksja” saavutused

Mida siis ülalmainitud nelja uudise avaldaja saavutas?

Esiteks, vähendas EKRE usaldusväärsust ja seeläbi ka toetajaskonda. Nüüdsest tunduvad kõik EKRE võtmekujude ilusad kõned Sinimägede lahingu mälestustalitusel või muudel sellelaadsetel ettevõtmistel tühja tünni kõminana.

Teiseks, suurendas Isamaa toetajaskonda. Sest Isamaa on käitunud käimasoleva kampaania ajal vaoshoitult, soliidselt, oma liitlaste suhtes aumehelikult. Nii, nagu ühise eesmärgi nimel peabki.

Kolmandaks, suurendas mõnevõrra isegi Reformierakonna toetajaskonda. Või vähemalt tekitas reformierakondlaste vastaste seas hämmeldust, isegi segadust: „Keda usaldada? Kust siis ikkagi jookseb rindejoon?” Mäletame ju veel hästi, kuidas näiteks aprillimässu-aastal ja osalt pärastpoolegi hääletas Andrus Ansipi juhitud Reformierakonna poolt üsna palju rahvuslasigi. Osa neist astus koguni liikmeks.

Neljandaks, vähendas nende inimeste hulka, kes muidu soostunuks meeleldi osalema 23. oktoobri keskpäeval EKRE eestvõttel Tallinnas Vabaduse väljakul toimuval massimeeleavaldusel.

Tõsi, alati jääb võimalus, et kõrvalejäävate inimeste koha täidavad need, kelle kõnepruugis on sõnadel „fašist” ja „fašistlik” tõepoolest halvustav tähendus.

Nüüdseks on päevselge: polnud mingi juhus, et EKRE pidi oma juhtkujude läbimõtlematu kõnepruugi tõttu valitsusest lahkuma. Selge on seegi, et polnud mingi juhus, kui EKRE tänavu sügisel Narvas kihutustööd tehes „unustas” kirjutada oma loosungid ka riigikeeles.

Oskus mitu käiku ette näha on hädavajalik ka päriselus, mitte pelgalt males või kabes. Seetõttu tuleks EKRE ja/või „Uute Uudiste” juhtkonnale kindlasti kasuks minna male- või kabetundi.

Eesti ainsa maleajalehe peatoimetajana soovitan seda igatahes soojalt.

Tõnu Kalvet


© Tõnu Kalvet

Sinu valik: kas mask või rohepööre

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: reedel, 27. augustil 2021. 14:01
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 7664

Rahvatarkus „kes kahte jänest taga ajab, ei taba ühtegi” kehtib endiselt

„Võidad sekundi – kaotad elu!” Sellise kirjaga, väga ilmeka pildiga plakat oli Nõukogude Eestis väga paljudes raudteejaamades. Igatahes minu lapsepõlves (1970–80. aastail) küll. Hoiatuse mõte oli selge: kahte head korraga ei saa.

Sama (sund)valik on ka meil nüüdis-Eestis: kas maskikandmine või rohepööre. Sest üks välistab teise.

Rohepöörde üks olulisemaid eesmärke on vähendada inimeste keskkonnajalajälge. Selleks tuleb igati vähendada igasugu prügi teket. Maskikandmine seevastu on aga hoopis loonud juurde uue, vägagi ulatusliku prügistamisliigi.

Iga päev lisandub inimkonna tavaprügile tohutul hulgal tavatut prügi – nii-öelda koroonavastaseid maske. Üsna palju neist visatakse lihtsalt kuhugile maha. Vägagi arvestatav hulk maske on aga selline, mis looduses niisama lihtsalt ei lagune.

Tõsi, suurem osa maske leiab pärast kasutamist küll tee prügikäitlusse, ent on sellegipoolest nii käitlejaile kui ka loodusele lisakoorem. Nii ajaline kui rahaline.

Koroonakriisi ajal on saanud tagasilöögi paljude majandusharude paljud ettevõtted. Riikidel on tulnud neid riigieelarvest toetada. Kõik see on tähendanud lisakulu. NB! plaanivälist lisakulu. Edukaks rohepöördeks on aga arvel ju iga sent. Sest rohepööre on kõike muud kui odav lõbu.

Rohepöörde hind

„Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise hind on nii kõrge, et parem on sellele mitte mõelda. Siiani on tehtud ainult üks uuring, mis püüab arvutada kliimaneutraalsuse saavutamise hinda – 2019. aastal valminud kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs.

Jõuda kliimaneutraalse Eestini aastaks 2050 on tehniliselt võimalik ja strateegiliselt tarkade investeeringute korral pika aja jooksul ka tulutoov. Selleks tuleb aga perioodil 2021–2050 investeerida 17,3 miljardit eurot, sealhulgas valdav osa erasektoril,” kirjutab tänavu 16. augustil „Eesti Päevalehes” ilmunud arvamusloos ettevõtja Anu Kull.

Vastutustundliku (sund)valik

Sellises olukorras seisabki iga vastutustundlik inimene tõsise valiku ees: kas toetada oma teguviisiga maskitootjaid ja nende käepikendusi poliitikute hulgas, lükates nõnda kaugemale rohepöörde eesmärkide saavutamise, või loobuda lisaprügi tekitamisest ja anda selgi moel oma tõhus panus rohepöördesse?

Viimase pooleteist aasta kogemus näitab veenvalt, et maskikandmise ulatuslikkus pole mõjutanud ühiskondi märkimisväärselt. Viirused levivad omasoodu, nende tekitatud laibakuhje pole aga Eestis ega mujalgi me kultuuriruumis. Teame nüüd, et nakatumine ei võrdu haigestumisega. Ja et surmalemääratut ei suuda päästa mitmegi maski ööpäevaringne kandmine.

Kui loobud maskikandmisest, saab sellest kahju vaid maskiäri. Kui loobud aga rohepöördest, siis saab kahju kogu planeet.

Kahte jänest korraga tabada ei saa. Ise valid, kumba eelistada – kas maskiärikaid või me koduplaneeti.

Ehk siis: mask=sekund; rohepööre=elu.

Tõnu Kalvet 

Päevalehes „Postimees” 27. augustil 2021 ilmunud kirjutis oma täispikal kujul.

© Tõnu Kalvet 

 

Koroonaväriseja kehakeelest

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: reedel, 26. märtsil 2021. 12:15
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 8779

On inimese kehakeel
ta jutust kõnekamgi veel.
Heidad pilgu – juba tead,
mis tal südamel ja peas.
Kohe taipad, mis ta soovib
ja ehk varjatagi proovib.

Kuigi iidne tõde see,
leidub ikka neidki veel,
mängivad kes laiu lehti:
„Minu puhul see ei kehti!
Ei minust miskit välja loe,
mu mõtetesse keegi poe!”

Tõi selguse koroonaviirus.
Ta on kui snaiper lasketiirus:
tabab täpselt „laiu lehti”,
näitab: „Loodusseadus kehtib!”
Kui jälgid pilku, kehahoidu,
näed kohe, kellel julgust, oidu.

Kel tegemata kodutöö,
sel meeleolu must kui öö.
Ta usub valmilt iga valet,
ei tee vasturääkivustel vahet.
Usub sedagi, et veatud
on kõik me „kutsutud ja seatud”.

Mõtle korraks, aru pea,
endalt küsi, ole hea:
„Kes nad on – mu pitsitajad,
mus hirmutunde tekitajad?”
Siis märkad nende tõelist palet,
pooltõdesid ja otsest valet.

Sul nagu kae siis langeks silmilt,
näed neid kui mõnes õudusfilmis:
kes on pundund, kes on tudi,
kes nii noor, et sööb veel pudi.
Ei kõhkle sind nad manitsemast,
kui tuju, siis ka ähvardamast.

Sull’ ulatavad „abikäe”:
toovad välja sõjaväe,
põrutamaks tõve pihta
nagu nende hing vaid ihkab.
Teevad sulle „maskitrahve”,
„uues laines” kui sa kahtled.

Käib viirustelgi elukestev õpe,
muteerumine ealeski ei lõpe.
Kui mingi tüvi saabki eilseks,
on kohe ründevalmis teine.
Neid lisanduvad uued lained,
ei huvita neid sinu pained.

Võid redutama jäädagi
ja väriseda edasi.
Ja uskuda, et ootab helgem
tulevik ja hakkab kergem,
kui vastu pead veel mõne kuu…
Näe, ongi juba aasta uus!

Lõplik võit on juba silmapiiril,
ka neil, kel naha alla aetud siirik,
mil esialgu nimeks miski muu.
Ja suletakse kahtlejate suu.
Vaid silmapiir, va sinder, püsib paha:
ta aina taandub, saabuda ei taha.

Ja kartjad kardavad, ei adu ikka veel,
kui kõnekas on nende kehakeel.
On mask neil ees ja pilgust paistab hirm,
eest kadunud veel pole nähtamatu sirm,
mis takistab neil tervikpilti näha.
Loeb keegi maskiärist laekund raha…

Tõnu Kalvet


Valminud 26. märtsil 2021 kl. 9.25.

© Tõnu Kalvet

Päästetöötaja koha

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: teisipäeval, 23. märtsil 2021. 17:13
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 8828

Kaladelgi on koroona,
mõni sellest lausa koomas.
Et ei läheks lips neil läbi,
vaja päästetöötajate abi
neil on kiiret, oskuslikku,
igas mõttes meisterlikku.

Päästetöötajaks on koha.
Leiab kohe voodikoha
igale, kel kallal tõbi,
olgu haigeks maim või kõbi.
Koroona seda muuta suutis:
voodikohad defkaks muutis.

Päästetöötaja sai kõne:
„Tulge appi, mul on kõhe!
Mingit maitset ma ei tunne,
nagu oleks närind junne.
Tinagi ei jaksa panna,
nõnda kas või otsad anna!”

Helistajaks viidikas,
ei abiga või viivita.
Ärevaks läks tuju kohal.
Hüüdis: „Olen kohe kohal!
Muidu hõivab koha havi,
kellel vaja viinaravi!”

Havil ravi väga tarvis,
muidu kisub asi karmiks.
Kärakas tal hakkas sarve,
kui oli jahtind kalaparve,
kes imbund läbi solgiveest
just viinaköögi toru seest.

Havi parve hoogsalt rappis,
purjus kalu maha tappis.
Nüüd kõht tal täis ja meel on hea,
ent väga uimaseks läks pea.
Kaotas täitsa suunataju,
purjuspäi jõepõhja vajus.

Seal ongi uimas, pilt läind eest
tal viinaköögi solgiveest.
Nii vajabki siis viinaravi
see vanast ahnepäitsust havi.
Viidikas ent jõudis ette:
sai oma voodikoha kätte.

Koha teda hellalt ravis
(erinevalt uimas havist).
Ravis terveks, kaitsesüstis,
isukalt siis nahka pistis.
Havi aga magas kaineks
ega jäändki enam haigeks.

Tõnu Kalvet

Valminud 23. märtsil 2021 kl. 8.05–10.15.

© Tõnu Kalvet

Lollusepisik laastab enam kui koroonaviirus

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: kolmapäeval, 17. veebruaril 2021. 12:58
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 8611

Kui muretseda, siis ikka õige asja pärast. Selle, mille tekitatav häda on suurem. Kui käituda teisiti, siis tekib paratamatult mulje, et käitujal pole mõtlemine korras.

Koroonapiirangute karmistamist nõudjate kisakoori jälgides tekibki mulje, et kisajail on midagi viga. Täpsemalt: nende kaine mõistuse on keegi või miski välja lülitanud.

Kas see hinnang tundub liiga karmina?

Kui jälgida toimuvat tähelepanelikult, siis mitte.

Aga olgu. Kindluse mõttes läbigem selle järelduseni viiv mõttekäik siis veelkord.

Mille pihta põrutatakse?

Esmalt vaadakem: mille pihta siis ikkagi põrutatakse?

Vastus: põrutatakse leviku kui sellise, mitte aga levija enese pihta. Jäetakse tähelepanuta kaks põhiasja: 1) milline on levija; 2) kui suur osa levija sihtmärkidest on kahju kannatanud tegelikult?

Koroonaviiruse-puhangu algusest möödunud aja jooksul on selle viirusega nakatunud sadu miljoneid inimesi. Ja nakatub veelgi. Tõenäosusteooria välistab juba eos, et selle viiruse levikut saaks üldse takistada, sellele pidurit tõmmata. Parimal juhul saab seda üksnes aeglustada.

Loomulik on taibata, et viirus jätkab oma teekonda igal juhul. Sama loomulik on taibata, et pole mõtet kulutada vahendeid võitlemiseks millegi vastu, mille levikut peatada nagunii ei õnnestu, ja et hulga arukam on suunata võimalikult palju vahendeid ja jõupingutusi sellele, mida tõesti saab muuta: viiruse sihtmärgi tervise tugevdamisele. Täpsemalt: ta immuunsüsteemi tugevdamisele.


Mis on tegelik surmapõhjus?

Mõelgem korraks koroonaohvrite surma tegelikule põhjusele. Neid ohvreid on kogu maakera peale hetkeseisuga mõni miljon (võrdluseks: maakera rahvastik on üle seitsme miljardi). Lõviosa neist (kui üldse keegi) ei surnud aga puhtalt koroonaviiruse kätte, vaid oli juba eelnevalt tõbine. Kes päriliku haigusebuketiga, kes elu jooksul omandatuga. Parimal juhul koroonaviiruse-nakkus üksnes võimendas „allolevate” haiguste (koos)mõju, lihtsalt kiirendas nakatunu elu lõppu.

Seega tuleb juurelda hoopis küsimuse kallal: kuidas on võimalik, et nüüdisajal, mil vähemalt arenenud riikides on arstiteadus ja tervishoiusüsteem (väidetavalt) väga kõrgel tasemel, leidub seal ikka nii palju inimesi, kelle tervis on nii habras, et üksainuski „plaanivärine” viiruseke annab sellele kohe ränga hoobi?

Ja kui siis olukorda lähemalt uurida, tekib kergesti hoopis teist laadi küsimusi. Nagu näiteks: aga mis siis, kui olemasolev tervishoiusüsteem polegi mõeldud inimese tegelikuks tervendamiseks? Kas pole hoopis nii, et ühiskonnas lubatakse ulatuslikult levitada arusaamu ja eeskujusid sellisest eluviisist, mis on kõike muud kui tervislik? Ja kui nüüd koroonaviirus kui „plaaniväline tegur” selle olukorra halastamatult paljastas, siis kas tehakse hädakisa ikka tõepoolest koroonaviiruse leviku tõttu või hoopis kõnealuse olukorra paljastumise tõttu?

Meile räägitakse, kui suur on oht, et koroonakriisi tõttu koormatakse raviasutused üle. Koormatakse üle lausa nii rängalt, et enam ei jätku vahendeid kõigi ravivajajate tohterdamiseks.

Samas ei räägita sellest, kuidas on ikkagi saanud tekkida olukord, et lõviosa ühiskonnaliikmetest pole endiselt terviseteadlik ega hoolitse seetõttu oma tervise eest (loe: on igasuguse ootamatu viiruse või bakteri rünnaku ees kaitsetu)? Kuidas on lubatud levitada hoiakut „olen isiksus, ise tean, mis teen; kas hoolitsen oma tervise eest või mitte. Lõplikku tõde pole, kõik arvamused on võrdväärsed, ärgu keegi tulgu mind õpetama!”?

Jututoas või väitlusringis võib tõepoolest jääda mulje, et lõplikku tõde polegi, ja et kõik on suhteline.

Ainult et kui astuda väitlusringist välja, pärisellu, siis avaneb hoopis teine pilt. Selline, kus soovunelmates edasi elada ei saa. Selline, kus meenutatakse igal sammul, et loodusseadustega ei vaielda ning et kes loodusseadusi ei järgi, see hukkub vältimatult.

Senikaua, kui inimeste immuunsüsteemi tugevdamise, tervisliku eluviisi ulatusliku propageerimise ja toetamise asemel püütakse rakendada eluvõõraid koroonaviiruse-vastaseid võtteid, pole olukorra paranemist oodata. Viirus läheb nagunii edasi, vahepeal korduvalt muutudes. Ühiskonna surumine loomuvastasesse seisundisse läheb aga väga kalliks maksma. Majandus saab ränga hoobi, inimeste tervis niisamuti. Sest isegi kui koroonaviiruse levikut õnnestub mõnevõrra aeglustada, tekivad või ägenevad vahepeal haigused, mis on oma tõsiduselt hulga ohtlikumad kui kõige kardetumgi koroonaviiruse erikuju.

Nii Eestis kui mujalgi lääneriikides kasutusel olevale tervishoiusüsteemile mõeldes tuli igatahes minul küll vaimusilma ette hoopis 20. sajandi maailmakuulsa belgia maalikunstniku, sürrealist René Magritte’i (1898–1967) maal „Ravija” (valminud 1937. aastal). See maal iseloomustab me tervishoiusüsteemi minu arust väga täpselt. Ka koroonahüsteeria-ajastul.

Lollusepisik ja karuteene – kes neid suudaks lahuta!

Koroonapiirangute eestkõnelejad ja pooldajad paistavad olevat hoopis ise nakatunud ränga pisikuga – lollusepisikuga. Nad ei näe enam tervikpilti ega mõista oma soovide tagajärgi. Ja meenutavad sellisena karumõmmi, kes oma peremehe ninal olevat kärbest hävitada tahtes virutas kärbse pihta suure kiviga.

Kärbes sai pihta ja tõepoolest hukkus. Ellu ei jäänud aga ka ninaomanik. Siit tuligi keelde kõnekujund „karuteene”.

Ja ometi tahtis karu ju oma peremehele siiralt head.

Nagu tahavad (väidetavalt) ka koroonapiirangute karmistamise pooldajad.

Üks vahe nende ja äsjamainitud karu vahel siiski on. Karu ei saanud vastutusele võtta, sest loomana oli ta süüdimatu. Seevastu koroonapiirangute eestkõnelejaid pole (esialgu) veel ametlikult süüdimatuks kuulutatud. Seega on lootust, et nemadki võetakse kord vastutusele kõigi kannatuste eest, mida läbimõtlemata, eluvõõrad koroonapiirangud on süütutele inimestele põhjustanud.

Mõistagi eeldab see, et vahepeal suudetakse panna piir lollusepisiku levikule. Koroonaviiruse levikuga tuleme toime niigi.

Tõnu Kalvet 

 

© Tõnu Kalvet

Veel artikleid...

  1. Ungari keele võlujõust pajatava essee sünnilugu
  2. Imelise võlujõuga laetud keel
  3. 4. juuni – eestlastele pidupäev, ungarlastele leinapäev
  4. Ülevaade X Rahvuslaste Sügiskoolist

Lehekülg 7 / 8

  • Algus
  • Eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • 6
  • 7
  • 8
  • Järgmine
  • Lõpp
Sulge info

Lisainfo

Gravüüre vanast Tallinnast

17 saj_I_pool_olearius_tallinna_uldvaade_2 5280_605x480.jpg