4. juuni – eestlastele pidupäev, ungarlastele leinapäev

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 04. juunil 2020. 13:53

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5256

Eestlastel on põhjust iga aasta 4. juunil rõõmustada, oma rahvuse üle uhke olla. Sest see kuupäev on eesti rahvuslipu sünnipäev. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni jäi veel üle 33 aasta, kui Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel sündis Otepääl me pärastine ja nüüdnegi riigilipp – sini-must-valge. 4. juuni 1884 jääb seetõttu eestlaste meelde senikauaks, kui püsib eesti keel ja eesti meel.

Seevastu eestlaste suurima hõimurahva, ungarlaste, jaoks on 4. juuni juba alates 1920. aastast üldrahvalik leinapäev. Sest tol päeval lõhuti Ungari riik ja anti ränk hoop ungari rahvusele: Ungari küljest rebiti ungarlaste tahte vastaselt ära 72 (teistel andmetel 73) protsenti ta maa-alast, miljonid ungarlased aga muudeti ainsa hetkega oma põlisel kodumaal võõramaalaseks, vähemusrahvuseks. Selle tingis Pariisis, Trianoni palees sõlmitud rahuleping.

Rahuleping pole tegelikult selle dokumendi kohta õige sõna. Sest tegu polnud ei rahutagajaga ega lepinguga. Läbirääkimisi selle sõna õiges mõttes ei toimunudki. Ungari esindajatele anti lihtsalt allkirjastamiseks paber, mille sisu oli eelnevalt juba koostatud. Paber, mille sisu pani koheselt idanema rahulolematuse ja seeläbi ühtlasi järgmise sõja idud.

Eestlasel on toona ungarlastega juhtunut raske adudagi. Oma riiki kalliks pidavatele eestlastele on väga valusaks, raskeltparanevaks hingehaavaks juba umbes viie protsendigi maa-ala kaotsiminek, mis toimus 1945. aastal, kui Nõukogude Liidu juhtkond kinkis Venemaale nii Narva-taguse kui ka suurema osa Petseri maakonnast. Tollase ülekohtu ja ebaseaduslikkuse vastu võideldes on kirjutatud arvukalt artikleid, pöördumisi, ka raamatuid, korraldatud konverentse ja muid sündmusi. Vähemalt ühel korral tehtud ka näljastreiki. (Pealegi otse parlamendihoone ees.) Neid territoriaalseid kaotusi majanduslikust vaatenurgast hinnates on ikka toonitatud Petseri suurt tähtsust sealtkandi raudteesõlmena, samuti loetletud mõlemas ärarebitud piirkonnas leiduvaid maavarasid, mis kõik on siiani võõrvõimu käsutada.

Mida aga pidid tundma ungarlased, kui üheainsa suletõmbega kaotati suisa 72 protsenti Ungari maa-alast ning kõik sealolev?!

Suurem osa väärtuslikumatest maavaradest jäi äravõetud aladele, nagu ka tööstusest (NB! arenenud tööstuspiirkondadest!), raudteest ja paljust muust. Ka suuremad linnad (peale pealinn Budapesti), olulised haridus-  ja teaduskeskused. Lisaks veel riigi tähtsaim sadam – Fiume (slaavipäraselt: Rijeka).

Eestlane suudaks Ungariga toona tehtut taibata vahest siis, kui kujutaks Eesti riiki endale ette Harjumaana, millega on liidetud mõned jupid Rapla- ja Järvamaast. Tartu koos sealsete ülikoolidega, nagu ka kõik suurlinnad peale  Tallinna, oleks võõrvõimu valduses, Ida-Viru maavarad ja kõik Harjumaast väljapoole jäävad saared niisamuti.

Kas julgeksime väita, et eesti kultuur elaks ja õitseks ka sellisel maa-alal, sellistes oludes?

Siinkirjutaja igatahes seda väita küll ei julgeks.

Seda enam väärivad imetlust ungarlased. Nad suutsid isegi üliränkades oludes end kokku võtta, oma riigi uuesti üles ehitada ja käima panna. Paljud struktuurid tuli uutes oludes rajada ju sisuliselt nullist. Ungarlaste vintskus ja leidlikkus tuli selle, esmapilgul pea võimatuna tunduva, ülesandega aga toime.

Eriti imetlusväärseks muudab ungarlaste saavutuse veel see, et neil tuli 20. sajandi keskpaiku kogeda teist, 1920. aasta omaga pea samaväärset tagasilööki. Nimelt saadi Viini arbitraažidega (vastavalt 1938. ja 1940. aastal) tagasi osa kadumaläinud aladest, kuid 1947. aasta Pariisi rahulepinguga tuli neist taas loobuda. (Küllap on liigne lisada, et 1947. aasta rahuleping oli rahuleping selle sõna õiges mõttes pea sama vähe kui oli olnud 1920. aasta Trianoni rahuleping.) Enamgi veel: Ungarilt võeti ära ka muist Trianoni-järgseid alasid – Bratislava (ungari nimega: Pozsony) linnast lõunasse jäävaid valdu. Põhjendus: ei sobivat, et nii tähtis linn asuks „vaenuliku riigi” piirile nii lähedal.

Lisaks pidi Ungari kui üks Teise Maailmasõja kaotajariike ju võitjariikidele maksma „sõjakahjude” eest hüvitist.

Esimestel Teise Maailmasõja järgsetel aastatel majanduslikult veel täiesti käpuli olnud Ungari suutis end „guljašisotsialismi” ajal ja najal aga kenasti üles töötada. Sotsialismiaja lõpuks oli Ungari kõigi sotsialismimaade hulgast üks arenenumaid üldse. Riigikorravahetusega kaasnenud röövkapitalism paiskas riigi küll majanduslikku ja ka ühiskondlikku ebakindlusse, ent hiljemalt aastast 2010 on Ungari taas pideva arengu teel. Majandus üha tugevneb, nii-öelda tavakodanike heaolu paraneb, Ungariga arvestatakse välismaal üha enam. Arvestavad ka ta vastased.

Nüüdseks on Ungari muutunud Kesk-Euroopas juba nii mõjukaks jõuks, et võiks soovi korral asuda 1920. aastal kaotatud alasid tagasi nõudma.

Ometi Ungari juhtkond seda ei tee. Põhjus on lihtne: otsene vajadus tagasinõudmise järele on ära langenud. Ärarebitud alade ungari elanikud tulevad toime niigi ega pea enam kartma oma elu ja tervise pärast. Ungari astumisega Euroopa Liitu, eriti aga Schengeni alasse, langesid ära reisipiirangud. Praeguses Ungaris elavad ungarlased tohivad osta kinnisvara Ungari naabermaades. Ungari riik toetab naabermaade ungari haridus-, kultuuri- ja majanduselu. Samuti on paljud naabermaade ungarlased saanud topeltkodakondsuse (oma asukohariigi kodakondsusele lisaks veel Ungari kodakondsuse) ja tohivad tänu sellele töötada nii Ungaris kui mujal Euroopa Liidus. Eriline tähtsus on viimatimainitud asjaolul muidugi Serbia ja Taga-Karpaatia ungarlastele, kuna kummagi piirkonna elanike elujärg pole juba aastaid kiita.

Kaotsiläinud alade ungarlased on tänu äsjaloetletud asjaoludele muutunud niisiis nüüdis-Ungari elu lahutamatuks, täiesti loomulikuks osaks.

Nii Rumeenias kui Slovakkias on ungarlased täiesti arvestatav jõud ka poliitikas, neid on korduvalt kaasatud valitsussegi. Hetkel neid poliitjõuna küll valitsuses pole, kuid näiteks Rumeenia praegune valitsusjuht Ludovic Orban (ungaripäraselt: Lajos Orbán) on isa poolt ungarlane ja oskab ungari keelt igati korralikult.

Teistes nüüdis-Ungari naabermaades on ungarlaste poliitiline mõju küll väiksem, ent majanduslik ja kultuuriline seda suurem. Neid eirata pole lihtsalt võimalik.

Ungari vastased on korduvalt süüdistanud Viktor Orbáni juhitavat valitsust soovis viia Ungari Euroopa Liidust välja. Eriti alusetuks, koguni lausjaburaks, muudab selle süüdistuse aga tõsiasi, et Ungari on Euroopa ainuke riik, mis on ümbritsetud iseendast. Kui Orbáni valitsus otsustaks viia Ungari EL-ist välja, siis tähendaks see hoobilt kõigi naabermaades elavate ungarlaste ja teisest rahvusest õigusjärgsete Ungari kodanike hättajätmist, sisuliselt reetmist. Teisisõnu: paljuski taastuks Trianoni-järgne olukord.

Seda sammu ei saaks endale lubada ei Orbáni valitsus ega ükski muu isamaaline Ungari valitsus.

Oma huve saab Ungari kaitsta kõige paremini ikkagi mitte vastandumise, vaid koostöö abil. Visegrádi nelikule (Ungari, Slovakkia, Poola ja Tšehhi) on viimasel ajal üha enam lähenenud näiteks Austria. Omavaheline koostöö üha tiheneb. On taibatud, et omaaegne Austria–Ungari lagundamine oli ränk viga ja et kõnealuse piirkonna riigid ei tule rahuldavalt toime ilma üksteiseta. Mõistagi antakse endale aru, et ajalooratast enam tagasi ei pööra, Habsburgide juhtimisel tegutsevat Austria–Ungarit enam ei taasta, kuid vastastikuse koostöö saab viia seninägematule tasemele. Ja sel juhul pole enam tähtis, kust jookseb riigipiir. 

Ometi on üks erand, mis näitab, et Trianoni ja Pariisi rahulepinguga äravõetud alade tagasivõtmist täielikult välistada siiski ei saa. Selleks erandiks on praegu Ukrainale kuuluv Taga-Karpaatia oblast.

Kui Ukraina riik peaks muutuma nüüdsest veelgi hapramaks ja sisemiselt veelgi ebakindlamaks, siis võib ühel hetkel tekkida olukord, kus Ungari on sunnitud Taga-Karpaatia tagasi võtma. (Seda mõistagi teistelt Visegrádi riikidelt, ennekõike Slovakkialt, eelnevalt saadud heakskiidu olemasolul.) Mitte kättemaksuhimust ega ahnusest, vaid selleks, et päästa vähemalt sealne elanikkond (kui Ungariga üle tuhande aasta tihedalt seotu ja loomupäraselt ungari kultuuriruumi kuuluv) kaosekoledustest. Lõviosa Taga-Karpaatia põliselanikest suhtub Ungarisse nagunii pooldavalt.

Mõningaseks takistuseks võivad saada muidugi assimileerimiskampaania käigus Taga-Karpaatiasse asustatud ukrainlased jt. Kiievi-meelsed, ent nendega tulevad põliselanikud ise kenasti toime.

Taga-Karpaatia naasmine väga lühikese aja jooksul tähendaks Ungarile muidugi korralikku murekoormat, ent parata poleks midagi. Nagu sundvalikute puhul ongi kombeks.

Sestap on täiesti arusaadav, miks on ikkagi parem vältida Ukraina kaosesselangemist ja tegutseda selle nimel, et „Regioonide Euroopa”-põhimõtte alusel muutuks elu Taga-Karpaatias inimväärsemaks, euroopalikuks ka ilma äkiliste piirimuudatusteta.

Eestlastel ja teistelgi mitte-keskeurooplastel tasub aga alati meeles pidada põhjust, miks on sattunud Ungari naabermaadesse „ootamatult” elama „üllatavalt palju” ungarlasi.

Meeles pidada seda ka iga aasta 4. juunil. Sel päeval sini-must-valget lippu heisates ja langetades teame siis, miks on eestlaste suurima hõimurahva liikmetel põhjust langetada oma puna-valge-roheline lipp samal päeval poolde masti ja kinnitada lipu külge leinalint.

Ungarlaste leinapäeva puhul sobiks küünal süüdata aga eestlastelgi. Küünlaleeki vaadates püüaksime siis kujutleda, milline näeks välja mitte viie protsendi, vaid 72 protsendi võrra „kärbitud” Eesti riik…

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet