Uudised

Tampoonihunta saatus

Võimukas tampoonihunta
ütles: „Kivi-rünta-punta!
Rahvas närigu vaid konti,
lutsutagu riista, lonti!”

Pealikuks on kena Kaja,
nagu sõdur-vabastaja:
usub teadvat, mis on vaja,
aga pole vastutaja.

Endale ei anna aru,
et ühiskond kui mesitaru.
Seda rüüstab nagu karu,
kellel puudu aruvaru.

Piirab, halvab ühiskonda,
kurnab eesti perekonda,
küla, linna, kogukonda:
„Maskita sa ära konda!”

Jääb kaugeks talle teiste valu,
ta vastuvaidlemist ei talu.
Tülitulle heidab halu,
ei peatu, nõua sa või palu.

Rahval kasvab mure, vaev,
kuivab ära õnnekaev.
Ei kuskilt tule valge laev.
Nii tekib õigustatud raev.

Kord pauguga lööb punni pealt
kogu halvalt ja ka healt.
Siis hunta sulab rida-realt,
pageb kabuhirmus sealt.

Pagevad ka käsilased.
Mass neil kummid läbi laseb.
Käsu annab: „Olge tasem!
Vangi, marss, ja parem-vasem!”

Kes varem olnud pitsitaja,
nüüd ise istub kinnimajas,
ei enam tõendi-jura aja,
ei hõiska: „Elagu me Kaja!”

Siis Eesti turjalt koorem kaob
ja hunta minevikku vaob.
On Kalev kodus, õnne taob,
me edu alusmüüri laob.

Tõnu Kalvet


Valminud Tallinnas 12. detsembril 2021 kl. 16.00–18.55.

 

© Tõnu Kalvet