Rahvuslaste Tallinna Klubi Rahvuslaste Tallinna Klubi

  • Sisu juurde
  • Peamenüü ja logimisvormi juurde
  • Lisainfo juurde

Nav view search

Navigation

Otsi

Kodu

Põhimõtted

  • Põhimõtted

Avaldused

  • 'Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete avaldus Eesti idaalade loovutamise osas
  • Kaastundeavaldus ametnike omavoli ohvri isale
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus iseseisva Kataloonia küsimuses
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus Okupatsioonide Muuseumi küsimuses

Viimased uudised

  • Eesti–Ukraina uus vahetuskurss: 1 põlenud tank=1 põlenud diplomaadiauto
  • Emakeelepäev meenutab – ka kvantfüüsika abil – eesti keele ürgsust, samas iginoorust
  • Valimistulemust otsustav küsimus: kas neljapäev=EKRE=Ukraina?
  • Ülevaade V Rahvuslaste Talvekoolist
  • Tänavune rahvuslaste talvekool toimub 19. veebruaril Tallinnas
  • Tartu rahu aastapäev sunnib meenutama jõudu (või selle puudumist)

Peamenüü

  • Põhimõtted
  • Avaldused
  • Uudised
  • Klubi uudised
  • Kõik artiklid
  • Üldised uudised
  • Klubi koolitused

Sisselogimine

  • Unustasin parooli
  • Unustasin kasutajanime
  • Registreeru

Uudised

Miks väärib Kaja Kallas me suurt tänu

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: reedel, 21. jaanuaril 2022. 21:51
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 2163

Eesti rahvatarkus tõdeb: „Pole halba ilma heata!”

Samas või peaaegu samas sõnastuses esineb see rahvatarkus paljudel teistelgi rahvastel. Sest elu on näidanud: pole olemas läbinisti halba asja ega olukorda; igas halvas leidub ka midagi head, kui tähelepanelikult otsida.

See tõdemus kehtib ka Eesti praeguse valitsusjuhi kohta. Kaja Kallast on ta lühikese, vaevu üle aasta pikkuse peaministriametiaja jooksul arvustatud nii mis tolmab. Teda on nimetatud igasugu halbade ja veel halvemate sõnadega. Selle käigus on aga arvustajad jätnud täiesti tähelepanuta kõik kiiduväärse, mida Kallas oma tegevusega on saavutanud.

Mis see kiiduväärne siis on? Vaadelgem seda koos.

Esiteks, ta on viinud Reformierakonna (lüh. RE) maine ja seeläbi ka toetuse valijate hulgas väga madalale ja muutnud RE ühtlasi Eesti kõige vihatumaks erakonnaks üldse.

NB! seda pole suutnud RE-le teha ükski konkureeriv erakond. Kui Kallas jääb RE esimeheks edasi, siis vajub erakonna maine ja toetus 2023. aasta Riigikogu valimisteks juba ülimadalale. Kujundlikult öeldes: mutta. Ja seda ei suuda vältida ka arvamusküsitlusfirmadele antavad tellimused, et RE mainet näidataks tegelikust paremana.

Väärib tähelepanu, et ta alustas RE maine hävitamist juba enne peaministrikssaamist, kui laskis 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuari alguses RE parlamendisaadikuil esitada nii-öelda obstruktsiooni korras lausogaraid ettepanekuid. Täpsemalt: referendumiküsimuse-kandidaate. Kui valijate kergeusklikum osa toona pidaski neid küsimusi ehk naljategemiseks, siis kõik järgnev aeg on näidanud, et RE ogarused on jätkunud ka valitsuses olles. Seega: tollane „obstruktsioon” polnud ei nali ega juhus. Või siis: oli obstruktsioon küll, kuid RE enese maine vastu.

Et asi oleks kindel, on ta teinud ärritavaid, loomuvastaseid, eluvõõraid, upsakaidki avaldusi märkimisväärse korrapärasusega. Ühe säärase avalduse mõju pole veel jõudnud mööduda, kui juba tulebki järgmine. See ei lase rahval rahuneda ega leebuda, ja signaali mõju kinnistub.

Teiseks, ta on hävitanud valijate suurema osa silmis rohepöörde tõsiseltvõetavuse.

Kui varem leidis üsna suur hulk inimesi, et rohepööre on iseenesest üks vajalik ja üllas ettevõtmine, mida vaja vaid siit-sealt kõpitseda, kohalikele oludele vastavaks kohandada, siis 2021. aasta lõpupoole alanud äkilist elektrihinna tõusu rohepöördega õigustades ja paratamatuks nimetades näitas Kaja Kallas veenvalt, et rohepööre on kas: 1) naeruväärne, 2) kuritegelik, või 3) mõlemat. Et mõju oleks kindlam, ütles ajakirjandusele otsesõnu: kõrge elektri- ja küttehind jääb kestma veel oma viieks aastaks.

Rohepöörde mainet kahjustada aitas Kallas muuhulgas ka seeläbi, et ei lõpetanud oma esimesel peaministriaastal kahe riikliku energeetikafirma – „Eesti Energia” ja „Eleringi” – vägikaikavedu, mis ometi oluliselt pidurdas Tootsi tuulepargi rajamist.

Selle tagajärjel jaguneb suurem osa Eesti ühiskonnast rohepöörde-küsimuses kaheks: üks osa irvitab selle üle, teine osa aga neab maapõhja. Tõsiselt ei võta rohepööret aga enam kumbki.

Kolmandaks, ta aktiveeris suure(ma) osa poliitikaleigest valijaskonnast, äratas tolle kodanikujulguse ja -aktiivsuse. 

Poliitika vastu asusid huvi tundma needki, kes seni olid pidanud poliitikat millekski kaugeks, tülikaks ja võõraks. Kui aga RE juhitava valitsuse sammud asusid ähvardama juba poliitikakaugetegi valijate igapäevaelu, koguni ellujäämist, siis meenus paljudele vana rahvatarkus: kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Hüppeliselt kasvanud elektri- ja küttearved lausa sundisid seniseid leigeid ärksamaks muutuma, oma poliitikavabadest soovunelmatest tegelikku ellu, maa peale tulema. Ja üha enam ka vastu hakkama.

Neljandaks, ta näitas ühemõtteliselt, et kogu koroonaviirusealane poliitjutt on vasturääkivusi tulvil ja seetõttu läbinisti mäda. RE valitsus kehtestas rahvale järjest uusi nõudeid. Neist igaühe puhul lubati, et kui see täita, siis läheb elu paremaks ja saame naasta tavapärase eluviisi juurde. Ja igaühe puhul selgus, et kui nõue oli täidetud, siis esitati kohe juba uus (mis pidi samuti jääma kõige viimaseks).

Viiendaks, ta tõrjus RE toetajate hulgast välja väikesed ja keskmised ettevõtted, tekitades nii-öelda koroonameetmete abil nende majandusseisule ränka kahju ja sisuliselt keeldudes seda hüvitamast. Osa ettevõtteid vaagub nende meetmete mõjul hinge, osa aga oligi sunnitud oma tegevuse lõpetama.

Kuuendaks, ta soodustas tunduvalt eestlaste ja muulaste lähenemist, koguni lõimumist. Nii eestlased kui muulased taipasid, et kriisioludes tuleb teha koostööd, olla üksteisele toeks, kuna muidu ei jää kuidagi püsima. Mõlemad said aru: omavahelised tülid tuleb unustada, sest nüüdne olukord nõuab koondumist ühise vaenlase – RE – vastu.

Seitsmendaks, ta suurendas oma sõnavõttude ja tegevusega tunduvalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE), Isamaa ja Eesti 200 toetajaskonda. Ilma tema tehtuta ei saavutanuks seda ükski kolmest, igatahes nii lühikese ajaga küll mitte. EKRE võlgneb oma tõusu Eesti populaarseimaks parteiks just talle.

Kaheksandaks, ta aitas eraldada politseis terad sõkaldest: tuvastada eksimatult, kes politseinikest on mõtlemisvõimetu ja hingetu masin ning võib vabalt täita ka inimsusevastaseid käske, kes aga on säilitanud inimlikkuse ja terve mõistuse ning teenib oma rahvast ihu ja hingega. Lakmuspabereid oli peamiselt kaks: maskitrahvid ja sundvaktsineerimisvastased meeleavaldused. Seal selguski iga politseiniku tõeline pale.

Juba ainuüksi ülalloetletu eest väärib Kaja Kallas suurt kiitust. Ta on suutnud veidi enam kui ühe aastaga saavutada kõigis mainitud valdkondades rohkem kui ükski teine RE esimehest peaminister oma terve ametiajaga.

Seetõttu tasubki meil hoida pöialt, et ta jääks nii RE kui valitsuse etteotsa kuni 2023. aasta Riigikogu valimisteni.

Ja kui ta on kord oma raske, kuid väga tänuväärse ülesande täitnud, on ta kahtlemata väärt Eesti Rahva Tänumedalit.

Inimese üle tuleb otsustada ta tegude, mitte sõnade järgi. Kaja Kallas pole ses suhtes erand. Sestap jääbki vaid soovida: pane aga tragilt edasi, Kaja, ikka RE-järgse Eesti poole, kus RE-st pole enam paha haisugi!

Tõnu Kalvet 

 

© Tõnu Kalvet

Sangariootus

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: teisipäeval, 21. detsembril 2021. 13:54
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 2413

Kord Mari istus akna ees,
nukral pilgul vaatas välja:
„Kas vähemalt mu jõulumees
annab mehe mõõdu välja?”

Ah et miks on kurb ta meel,
miks ei pillu laule, nalju?
Sest et allakäiguteel
näinud mehi liiga palju.

Näeb, kuis valetavad need,
küürutades endal selga,
väites, et käib eksiteed
see, kes Covidit ei pelga.

Näeb, kuis kardab iga „mees”,
väristades aina jalgu.
Neil arg on pilk ja mask on ees,
miski üha püksi valgub.

Kus liiguvad? On näha see:
vine kõva kannul heljub,
ja saadab kullakarva tee.
Täitund mähkmel kärbseid hõljub.

Ja Maris kurbus, viha keeb,
välja kisub häält nii valju:
„Kas tõesti nõnda  s a n g a r  teeb,
keda austand me nii palju?!”

Siis vakatab. Näo selgeks lööb.
Soov tal korraga nii selge:
„Tee sangariks taas mees-amööb,
vaid siis me tulevik on helge!”

Kell kukkus. Saabus jõulumees.
Kinke jagas. Puhkas jalga.
On Maril õnnis ilme ees,
ta seda põrmugi ei salga.

Tõnu Kalvet


Valminud Tallinnas 18. detsembril 2021 kl. 17.30–19.15.

 

© Tõnu Kalvet

Tampoonihunta saatus

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: kolmapäeval, 15. detsembril 2021. 08:41
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 2379

Võimukas tampoonihunta
ütles: „Kivi-rünta-punta!
Rahvas närigu vaid konti,
lutsutagu riista, lonti!”

Pealikuks on kena Kaja,
nagu sõdur-vabastaja:
usub teadvat, mis on vaja,
aga pole vastutaja.

Endale ei anna aru,
et ühiskond kui mesitaru.
Seda rüüstab nagu karu,
kellel puudu aruvaru.

Piirab, halvab ühiskonda,
kurnab eesti perekonda,
küla, linna, kogukonda:
„Maskita sa ära konda!”

Jääb kaugeks talle teiste valu,
ta vastuvaidlemist ei talu.
Tülitulle heidab halu,
ei peatu, nõua sa või palu.

Rahval kasvab mure, vaev,
kuivab ära õnnekaev.
Ei kuskilt tule valge laev.
Nii tekib õigustatud raev.

Kord pauguga lööb punni pealt
kogu halvalt ja ka healt.
Siis hunta sulab rida-realt,
pageb kabuhirmus sealt.

Pagevad ka käsilased.
Mass neil kummid läbi laseb.
Käsu annab: „Olge tasem!
Vangi, marss, ja parem-vasem!”

Kes varem olnud pitsitaja,
nüüd ise istub kinnimajas,
ei enam tõendi-jura aja,
ei hõiska: „Elagu me Kaja!”

Siis Eesti turjalt koorem kaob
ja hunta minevikku vaob.
On Kalev kodus, õnne taob,
me edu alusmüüri laob.

Tõnu Kalvet


Valminud Tallinnas 12. detsembril 2021 kl. 16.00–18.55.

 

© Tõnu Kalvet

Koroonauskliku rahustus

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: teisipäeval, 26. oktoobril 2021. 21:30
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 2586

Piiranguid meil enam pole:
mõistel sel ju kõla kole.
Kontrollimeetmed endal’ saime
– värske, nunnu sõnataime.

Kuigi sisult see on tühi,
vohab uuskeel nii mis mühin.
Tähendus nii tuhmistub
ja rääkijagi juhmistub.

Valitsus meil’ tahab head,
meid jõuga paradiisi veab.
Kes ontlik, tänutäheks sitsib
ja tervisekski võtab pitsi.

End kaitsepoogi, maski kanna!
Ärikail’ nii raha annad.
Vaktsiinist surreski siis tead:
kontrollimeetmed on ju head!


Tõnu Kalvet

Valminud 26. oktoobril 2021 kl. 9.00–9.57.

 

© Tõnu Kalvet

Kas „Uued Uudised” on EKRE kontrolli alt väljunud?

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: reedel, 15. oktoobril 2021. 21:08
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 2570

„Peksa omi, siis vaenlased kardavad!” See „rahvatarkus” on vene kultuuriruumis juba pikka aega au sees. Just vene kultuuriruumis, mitte aga eesti kultuuriruumis. Sest eesti mõttelaadile on selline hoiak väga võõras. Eestlastele on ju selge, et ühise eesmärgi saavutamiseks tuleb jõud ühendada ja oma liitlasi hoida.

Eriti selge peaks see olema veel eesti rahvuslastele. Kohe kindlasti aga poliitjõule, kes reklaamib end kõige eestimeelsema erakonnana üldse – Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (lüh. EKRE).

15. oktoober 2021 näitas aga, et asi võib olla põhjalikult muutunud. Nimelt ilmus kõnealusel päeval internetiväljaandes „Uued Uudised” mitu uudist, mis kahandavad EKRE toetuspinda ja kahjustavad liitlassuhteid. „Uued Uudised” oli teadaolevalt EKRE hääletoru. Seal ei ilmunud midagi ilma EKRE juhtkonna heakskiiduta. Nüüd aga korraga selline kannapööre…

Ent kirjutan kohe lähemalt.

Nõukogudeaegsed propagandamõisted eestimeelses (?) internetiportaalis

Mainitud kuupäeval ilmus seal kolm anonüümset uudist, mis – kõnepruugi põhjal otsustades – paistsid olevat nagu kuskilt Nõukogude Liidu või Vene propagandaväljaandest tõlgitud. Seal kasutati Eesti praegust valitsust arvustades sõnu „fašistlik” ja „natslik” ning mõlema tuletisi. Mis aga kõige tähtsam: kõike seda tehti halvustavas tähenduses.

Alljärgnevalt siis näiteid selle kohta.

„Kaja Kallase liberaalfašistlik valitsus põrkub üha enam kodanikuvastupanule, seda ka spordiklubides” (ühe uudise pealkiri).

„Kaja Kallase välja pakutud natslikud ideed tunnistati lõpuks „kollektiivseteks”” (teise uudise pealkiri).

„Meenub, et esmalt tegi natslikku ettepaneku inimeste ravijärjekordades tagasipoole lükkamise kohta Reformierakonna „eetik” Margit Sutrop, seega oravapartei Goebbels” (sama uudise lõpulause).

„Reformierakond jätkab fašistlikul lainel: vaktsineerimata inimesed tuleb ühiskonnast välja heita” (kolmanda uudise pealkiri).

„Reformierakonna soov viia Eestis ellu samad meetmed, mida tegid natsid 1930. aastatel „teisejärguliste inimeste” kallal, on juba ilmselge, ja iga päev toob sellele lisa” (sama uudise avalause).

„Reformierakonnas hakkab Hitleri-Mengele meetodite kasutamine kohe väga armsaks saama. Nood tegid selge vahe aarialaste ja „teiste” vahele, poliitoravad teevad valitsuses sama” (sama uudise kaks viimast lauset).

Loomulikult on Eesti nüüdne valitsus käitunud koroonahüsteeria ajal vägagi taunimisväärselt, ja püüab üha innukamalt kehtestada kastiühiskonda (põhimõttel „vaktsineeritud inimesed on head; vaktsineerimata inimesed on pahad ja väärivad pitsitamist”), tõelist apartheidirežiimi. Ainult et siis tulnukski kasutada mõisteid „kastiühiskond” ja „apartheidirežiim”, mitte aga nõukogudeaegseid propagandamõisteid ja rõhuasetusi.

Eesti kultuuriruumis pole sõnadel „fašist” ega „fašistlik” ju teatavasti kaugeltki halvustav tähendus. Vastupidi: kui nõukogude ajal sõimati eestlast fašistiks, siis võis sõimatu kindel olla, et oli teinud midagi kiiduväärset. (Mis nõukogudemeelsete hinnangul oli muidugi laiduväärne.)

Fašistliku Itaalia juht Benito Mussolini oli pealegi Eesti Vabadusristi kavaler. Tõsi, seda oli ka näiteks Johannes Vares-Barbarus, ent erinevalt viimasest, ei teinud Mussolini eales Eestile midagi halba. Vastupidi, paljud ta seisukohad on asja- ning ajakohased praegugi ja vääriks seetõttu eesti lugejale lähemat tutvustamist. (Ae, itaalia keelt oskavad eesti rahvuslased! Kuhu jääb Mussolini kõnede ja kirjutiste eestikeelne valikkogu?!)

Eesti kultuuriruumis pole üheselt hukkamõistetav ka Kolmanda Riigi tegevus. Tõsi, suhtumine on siiski tunduvalt kriitilisem kui Mussolini-Itaaliasse. Sest Saksa okupatsioon jäi ikkagi okupatsiooniks, luba Eesti Vabariik taastada anti eestlastele alles 1945. aasta kevadel – siis, kui sõjavanker ammu Eesti pinnalt läände veerenud. Samuti käituti eestlaste suhtes mitmel korral sõnamurdlikult, lausa alatult.

Sellegipoolest on väga paljud eestlased tänulikud, et arvukalt eesti mehi sai – olgu või võõras mundris, kuid siiski sai – võimaluse sõdida me põlisvaenlase vastu, ja seda meeleldi ka kasutas. Saksa sõjaväe vormis tasuti siis punaanastajaile kätte „esimese nõukogude aasta” (1940. aasta suvest 1941. aasta suveni) õuduste eest. Sinimägede sangarite tegevus aitas aga läände põgeneda mitmekümnel tuhandel eestlasel, kelle hulgas oli ka suur osa eliidi esindajaid.

Enne Teist maailmasõda polnud eestlastel aga Kolmanda Riigiga üldse mingit kana kitkuda. Kui välja jätta muidugi eluvõõrad vasakpoolsed. Ent „esimene nõukogude aasta” avas nendegi silmad. Iseasi muidugi, et paljudele neist tuli nägijakssaamine juba liiga hilja…

Lõviosal eesti rahvuslastest pole seetõttu ei toonase Itaalia ega Kolmanda Riigi vastu mingit suurt vimma. Esimese suhtes veel eriti mitte. Seega on enesestmõistetav, et ühegi eestimeelse organisatsiooni juhtkond ei asu emba-kumba heast peast halvustama, ammugi veel nõukogude propagandamõistete toel. EKRE kui end kõige eestimeelsemaks nimetava erakonna puhul peaks see olema veel eriti selge.

Nagu peaks selge olema seegi, et eestlaste ja liivlaste iidset sümbolit – haakristi – ei näidata halvustavas tähenduses. Just seda aga ühe asjaomase uudise juures ilmunud pildil tehti.

Tänavune 15. oktoober näitas, et „Uute Uudiste” toimetusele siiski ei ole selge. Või siis näitas, et EKRE lihtsalt ei kontrolli enam seda, mis „Uutes Uudistes” ilmub. Halvad lahendused mõlemad.

Milleks rünnata otsustava lahingu eel… oma liitlast?!

Läbimõtlematu, enamgi veel: täiesti arutu oli ka rünnak Isamaa vastu. Täpsemalt: uudis, kus heideti Isamaale ette, et ta oli paigutanud oma valimisreklaami Tallinna kesklinnas kohta, mille lähiümbruses käivatelt ehitustelt kostab vene ja ukraina keelt. Lisaks hõõruti seal Isamaale nina alla ammuseid patte ning tõmmati meelevaldseid paralleele.

Arutuks muutis selle asjaolu, et nii EKRE kui Isamaa on ju tänavustel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas liitlased: mõlemat ühendab soov lõpetada Keskerakonna ainuvõim. Kaine mõistus ütleb, et selle sihi saavutamiseks tulnuks kõrvale heita kõik, mis takistab. Ja igal juhul tulnuks hoiduda oma liitlast ründamast. Eesmärk pole ju „ära panna” Isamaale ega ühelegi teisele erakonnale peale Keskerakonna.

Tasub meenutada: valimisvõitluses Tallinnas on EKRE liitlaseks ju ka praegune peaministripartei – Eesti Reformierakond. Enamgi veel: liitlaseks on ka EKRE ideoloogiline vaenlane – Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Seega tulnuks igal juhul vähemalt kuni valimistulemuse selgumiseni hoiduda rünnakutest liitlaste vastu ja suunata kogu tulejõud Keskerakonna vastu. Muidu ju soovitud sihti ei saavuta.

Infosõjas on oma reeglid. Raudreeglid. Kes neid eirab, see kaotab vältimatult.

„Omadepeksja” saavutused

Mida siis ülalmainitud nelja uudise avaldaja saavutas?

Esiteks, vähendas EKRE usaldusväärsust ja seeläbi ka toetajaskonda. Nüüdsest tunduvad kõik EKRE võtmekujude ilusad kõned Sinimägede lahingu mälestustalitusel või muudel sellelaadsetel ettevõtmistel tühja tünni kõminana.

Teiseks, suurendas Isamaa toetajaskonda. Sest Isamaa on käitunud käimasoleva kampaania ajal vaoshoitult, soliidselt, oma liitlaste suhtes aumehelikult. Nii, nagu ühise eesmärgi nimel peabki.

Kolmandaks, suurendas mõnevõrra isegi Reformierakonna toetajaskonda. Või vähemalt tekitas reformierakondlaste vastaste seas hämmeldust, isegi segadust: „Keda usaldada? Kust siis ikkagi jookseb rindejoon?” Mäletame ju veel hästi, kuidas näiteks aprillimässu-aastal ja osalt pärastpoolegi hääletas Andrus Ansipi juhitud Reformierakonna poolt üsna palju rahvuslasigi. Osa neist astus koguni liikmeks.

Neljandaks, vähendas nende inimeste hulka, kes muidu soostunuks meeleldi osalema 23. oktoobri keskpäeval EKRE eestvõttel Tallinnas Vabaduse väljakul toimuval massimeeleavaldusel.

Tõsi, alati jääb võimalus, et kõrvalejäävate inimeste koha täidavad need, kelle kõnepruugis on sõnadel „fašist” ja „fašistlik” tõepoolest halvustav tähendus.

Nüüdseks on päevselge: polnud mingi juhus, et EKRE pidi oma juhtkujude läbimõtlematu kõnepruugi tõttu valitsusest lahkuma. Selge on seegi, et polnud mingi juhus, kui EKRE tänavu sügisel Narvas kihutustööd tehes „unustas” kirjutada oma loosungid ka riigikeeles.

Oskus mitu käiku ette näha on hädavajalik ka päriselus, mitte pelgalt males või kabes. Seetõttu tuleks EKRE ja/või „Uute Uudiste” juhtkonnale kindlasti kasuks minna male- või kabetundi.

Eesti ainsa maleajalehe peatoimetajana soovitan seda igatahes soojalt.

Tõnu Kalvet


© Tõnu Kalvet

Veel artikleid...

  1. Sinu valik: kas mask või rohepööre
  2. Koroonaväriseja kehakeelest
  3. Päästetöötaja koha
  4. Lollusepisik laastab enam kui koroonaviirus

Lehekülg 4 / 6

  • Algus
  • Eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • 6
  • Järgmine
  • Lõpp
Sulge info

Lisainfo

Gravüüre vanast Tallinnast

1615_vanim_graf_leht_tallinast_5121_queteeris_640x404.jpg