Lahendus, millega tühistada Mart Helme prostitutsiooni-hoiatus

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2022. 15:33

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2497

Eesti on andekate inimeste maa. Andeid on aga väga erisuguseid. Mõni on levinud rohkem, mõni vähem. Üheks enamlevinud andeks Eestis tundub aga olevat anne mitte märgata kõige ilmselgemat, kõige otstarbekamat lahendust, vaid lausa vägisi otsida ebaotstarbekaid lahendusi.

Just selline anne paistab olevat ka kõigil neil, kes taunivad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) aseesimees Mart Helme prostitutsiooniteemalist hoiatust, mille ta tegi 13. aprillil 2022 Riigikogus. Helme hoiatas seal mäletatavasti selle eest, et Eestisse Ukrainast põgenikuna saabunud naisterahvad võivad asuda siin elatist teenima prostitutsiooniga.

Elukogenud inimesena Helme loomulikult teadis, et nii lähebki, kui me selle vastu ise midagi ette ei võta.

Helme hoiatus pahandas paljusid. Teda asuti halvustama nii, et sülg pritsis. Selle juures jäeti aga märkamata, et tegelikult on Helme üleskutset põhja lasta väga lihtne. Selleks tuleb vaid sõlmida ühiskondlik kokkulepe, et Eesti elanikud Ukraina sõjapõgenikele sugulises vahekorras olemise eest lihtsalt ei maksa, ja kogu lugu. Prostitutsioon eeldab ju seda, et emb-kumb vahekorras osalenu selle eest maksab. Seega: kui ei maksa, siis pole ka prostitutsiooni. On vaid vahekord vastastikusel kokkuleppel.

Vahekorrast ju suguküpsetel ja tervetel Ukraina naispõgenikel pääsu pole. Kui esimene ärevus möödas ja esimesed sammud kohanemisteel tehtud, tekib neil vältimatult vajadus vastassugupoolega lähedalt suhelda, sest loodus nõuab ju oma. (Kui ei teki, siis on tegu ränga terviserikkega, ning Eesti erialaarstid peavad viivitamatult sekkuma. Ukraina sõjapõgenikele on ravi Eestis ju tasuta; nende ravikulu tasub Eesti riik.) Vastasel korral kogunevad sisemised pinged, mis mõjutavad nii pingesolija vaimset kui kehalist tervist, samuti ta läbisaamist ümberkaudsetega. Tekivad tülid, mis võivad lõppeda väga õnnetult. See oleks aga ränk kaotus nii Eestile kui Ukrainale.

Ükskord saab käimasolev Ukraina sõda läbi ju nagunii. Ja siis oleks Eestil väga piinlik teatada, et pingesolekust tingitud tülide tagajärjel on siinseid Ukraina põgenikke hukkunud pea sama arvukalt kui mõne lahingu käigus. Ei saa välistada sedagi, et rahvusvaheline kogukond ja kogu progressiivne inimkond süüdistab siis Eestit sõjapõgenike elutingimuste tahtlikus halvendamises.

Isamaa Naiskogu IREN tegi 14. aprillil 2022 avalduse, milles pöördus Mart Helme koduerakonna naisliikmete poole üleskutsega: „EKRE naised, pange Mart Helmele aru pähe!”

Palju arukam olnuks aga teha üleskutse hoopis meestele. Mitte pelgalt EKRE meesliikmetele, vaid kõigile Eesti meestele. Selleks tulnuks vaid öelda: „Eesti mehed! Kui tahate selle jõhkra Mart Helme paika panna, ta sõnad tühjaks teha, siis Ukrainast põgenenutega vahekorras olemise eest ärge makske sentigi!”

Kui sõlmida sellealane ühiskondlik kokkulepe, siis sellest oleks suur abi Ukraina naispõgenikelegi. Ennekõike sellepärast, et näitaks selgelt: mängureeglid on paigas. See annaks siis neile naistele suure kindlustunde. Vajadus kindlustunde järele on aga iga naisterahva üks suuremaid vajadusi üldse.

Kindlam tunne oleks ka eesti meestel. Nad teaks siis, et kui oma naine juhtubki pipardama, siis väljapääs raskest olukorrast on kohe käepärast. Ja maandamatusest tekkiv pinge jääks kuhjumata, sellest tekkivad tülid olemata.

Eesti naised õpiks aga eesti tõugu mehi rohkem hoidma ega sööks neil enam närve. Konkurents on ju ikkagi edasiviiv jõud.

Sellest võidaks nii Eesti kui Ukraina ühiskond.

Kes väidab vastupidist, töötab seeläbi selgelt vastu Eesti–Ukraina suhete edendamisele. Ja ühtlasi näitab, et Mart Helmel oli õigus.

Tõnu Kalvet

 © Tõnu Kalvet 

Ungari valimistulemus aastal 2022 – terve mõistuse ja elujõulisuse ilming

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 05. aprillil 2022. 23:00

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2490

„Terve mõistus siiski võitis,” said kergendatult ohata väga paljud, kui olid kuulnud 3. aprillil 2022 toimunud Ungari parlamendivalimiste tulemust. Senine valitsuserakond, peaminister Viktor Orbáni juhitav Noorte Demokraatide Liit (ung. k. Fiatal Demokraták Szövetsége, lüh. FIDESZ) saavutas 199-st saadikukohast koguni 135, globalistide käepikenduseks peetav ühinenud opositsiooniliit aga vaid 56. Seda sellele vaatamata, et enne valimispäeva oli hinnatud nende võiduvõimalusi peaaegu võrdseks; FIDESZ-i edu mitmetes arvamusküsitlustes oli pigem lubatud vea piires.

Mis siis tingis FIDESZ-i nii ootamatu „arenguhüppe”, pealegi suisa viimasel minutil?

Ühesõnaline vastus on: sõda.

Nimelt oli opositsiooniliit lubanud, et kui saab võimule, siis lubab vedada läbi Ungari relvi Ukrainasse ning lõpetab Venemaa gaasi ja nafta sisseveo.

See suurendanuks aga hüppeliselt Ungari sõttasattumise ohtu. Seda taipas isegi märgatav osa opositsiooniliidu püsivalijaist. Nad hääletasidki siis kas FIDESZ-i või mõne teise erakonna poolt, või jätsid üldse valima minemata. Endine parlamendiliige, liberaal Róbert Benedek Sallai märkis oma valimiskommentaaris mõrult, et FIDESZ võitis isegi nendes kohtades, kus kohe kuidagi ei tohtinuks võita, kuna ta kohalike poliitikute korrumpeerituse tõttu oli erakonna maine kuni valimispäevani seal väga madal.

Ent ometi võitis. Sest Ungari kiskumist täiesti võõrasse sõtta ei tahtnud isegi FIDESZ-i suhtes kriitilised valijad. Nad andsid endale selgelt aru, et kui valida on – nende seisukohast – halva ja väga halva lahenduse vahel, siis tuleb valida see, kumb on parem.

Ühinenud opositsiooni täielikku põrumist iseloomustab kõige ilmekamalt aga tõsiasi, et ta juht, end konservatiiviks nimetav Hódmezővásárhelyi linnapea Péter Márki-Zay sai hävitavalt lüüa isegi oma kodulinnas.

Opositsioonile sai saatuslikuks valimisnädala algupoolel ajakirjandusse jõudnud teade, mille kohaselt Ukraina võimud olid pidanud salaläbirääkimisi Márki-Zayga ja uurinud, kuidas Ukraina saaks opositsiooniliitu aidata, et too valimised ikka võidaks ja Ungari taas Ukraina-sõbralikuks muudaks. Salaläbirääkimiste toimumisest teatas 29. märtsil Ungari välisminister Péter Szijjártó.

Nii Márki-Zay kui ka Ukraina välisminister eitas salaläbirääkimisi, kuid Szijjártó jäi endale kindlaks, teatades: Ungari võimudel on nende kohta olemas vettpidavad tõendid.

Ungarlastele kui uhke loomuga rahvale mõistagi ei meeldinud, et neid püütakse välismaalt käsutada ja muul moel mõjutada. Opositsiooniliit jäi seetõttu ilma arvestatavast hulgast häältest, mille muidu oleks saanud.

Rahvuslaste erakonna ootamatu edu 

FIDESZ-i ülivõimsa võiduga vähemalt sama suureks üllatuseks saab aga pidada rahvuslaste erakonna Meie Isamaa Liikumine (ungari k. Mi Hazánk Mozgalom) parlamentipääsu. Enne valimisi oli ju arvatud, et see erakond kui „kogenematu, äärmuslik ja venemeelne” nüüd küll valimiskünnist ei ületa. Ta lähenemist valimiskünnisele, selle juures balansseerimist näitasid alles valimiste lõpusirgel tehtud arvamusküsitlused. Kindlast künniseületusest oli asi aga nende valguses ikka veel kaugel.

Ennustused ei pidanud aga paika. Meie Isamaa ületas künnise kindlalt. Uues parlamendikoosseisus on tal seitse esindajat.

Meie Isamaa edu saab pidada seda suuremaks saavutuseks, et valimiste lõpusirgel loopis talle kaikaid kodarasse nii FIDESZ kui ka näiteks „Facebook”.

Meie Isamaa edu taga seisab suuresti ta sarmikas esimees László Toroczkai, kes on oma 44-st eluaastast tegutsenud poliitikuna viimane 26 aastat. Ta on läinud Ungari ja lausa kogu Euroopa ajalukku aga sellega, et just tema mõte oli ehitada Ungari lõunapiirile tõkketara, mis peaks kinni ebaseaduslike sisserändajate hordid. Koroonaviiruse-hüsteeria ajal oli just tema koos mõttekaaslastega see, kes aitas Ungari ühiskonda harida ja julgustada. Tänu sellele taipas igati arvestatav osa ühiskonnast, et suurem osa „koroonamuinasjutust” on lausvale, kohati suisa kahjulik, ega läinud koroonahüsteeriaga kaasa.

Suure tõenäosusega saavadki FIDESZ-i ja Viktor Orbáni järglasteks Ungari poliitmaastikul just Meie Isamaa ja László Toroczkai. Ent sinna läheb veel aega. Vähemalt lähema nelja aasta jooksul on riigitüür kindlalt veel esimese kahe käes. Ungari ees seisvad ülesanded tuleb lahendada just neil.

Hoidkem neile siis pöialt! Ja pangem ka ise õlg alla, kui meil tekib elus selleks võimalus!

Ajalugu on meile selle eest siis hiljem tänulik.

Tõnu Kalvet

  © Tõnu Kalvet 

Ungari rahvuspühal(gi) hoidkem pöialt me suurima hõimurahva ühe osa võimalikult peatsele vabanemisele!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 15. märtsil 2022. 11:51

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2415

„Kolm on kohtuseadus,“ ütleb eesti rahvatarkus.

Kolm on ka Ungari rahvuspühade arv: vastavalt 15. märts, 20. august ja 23. oktoober.

Täna on neist esimene. Maailma ungarlastel ja Ungari-sõpradel on tänavuse 15. märtsi paiku taas põhjust loota, et üks kaua ungarlasi vaevanud mure leiab lähiajal lahenduse. Mure, mil nimeks Taga-Karpaatia olek võõrvõimu all.

Taga-Karpaatia rebiti Ungari küljest ära 102 aasta eest – 4. juulil 1920 sõlmitud Trianoni rahulepinguga. Sellisega, mis oli leping üksnes nime poolest, kuna mingeid läbirääkimisi ei toimunud; Ungari delegatsioon läbirääkimistel pandi lihtsalt fakti ette. Mingit rahvahääletust selle piirkonna tuleviku küsimuses ei lubatud korraldada, kuna kardeti, et siis tuleb „ebasoovitav, vale tulemus“.

Toona kingiti Taga-Karpaatia kogu täiega Tšehhoslovakkiale. Kui too lagunes, sai Taga-Karpaatiast taas Ungari osa, ent Teise maailmasõja järel kingiti Taga-Karpaatia taas Tšehhoslovakkiale, too omakorda aga kinkis 1945. aastal edasi Nõukogude Liidule. Seal paigutati „kink“ Ukraina koosseisu.

Nõukogude Liidu lagunemise järel lootsid Taga-Karpaatia ungarlased ja teised põliselanikud, et piirkond saab viimaks ometi võõrvõimu alt vabaks, ent lootustel ei lastud täituda. Taga-Karpaatia jäeti edasi Ukraina võimu alla. Ei lugenud seegi, et 1. detsembril 1991 peetud rahvahääletusel osales lõviosa piirkonna elanikest, 78 protsenti osalenuist aga teatas, et soovib Taga-Karpaatiale Ukraina koosseisus täielikku autonoomiat.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on Taga-Karpaatia põliselanikud pidanud korduvalt taluma keskvõimupoolseid pitsitusi. Lisaks on end ukraina rahvuslasteks nimetavate isikute jõugud rünnanud sealseid ungarlasi mitmel moel, mälestusmärgirüvetustest kuni plahvatusteni välja. Olukord pingestus lausa sel määral, et Ungari valitsus oli sunnitud korduvalt teatama: senikaua kui Ukraina keskvõimu käitumine Taga-Karpaatia ungarlaste suhtes ei parane, ei maksa Ukrainal lootagi, et Ungari toetaks Ukraina soovi saada NATO liikmeks.

Selle valguses ei maksa imestada, miks Taga-Karpaatia ungarlased ei soovi minna Ukraina sõjaväkke ega võidelda rindel Ukraina eest, vaid eelistavad pigem riigist põgeneda.

Kui käimasolev Ukraina–Vene konflikt lõpeb soodsalt, siis saab lõpu ka Taga-Karpaatia olek võõrvõimu all.

Eestlastel on põhjust kaasa elada oma suurima hõimurahva ühele enamkannatanud osale nii 15. märtsil kui edaspidigi. Seda enam, et lõviosa Eesti ungarlastest pärinebki ju just Taga-Karpaatiast.

Nüüdis-Eestis on läinud viimasel ajal moodi hõigata uljalt: „Slava Ukraini!“ („Elagu Ukraina!“). Iga Ungari-sõber saab sellele siis vastu hüüda nii: „Vesszen Trianon!“ (Maakeeli: „Kadugu Trianon!“)

Veri on paksem kui vesi. Seega: „Vesszen Trianon!“

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 

Kas Ukraina juhtkond jõudis siiski tulnukatest ette?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 11. märtsil 2022. 15:41

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2417

Mõistusliku elu otsingud on inimkonda paelunud juba kaua. Selleks on käivitatud koguni asjaomaseid otsinguprogramme. Küllap tuntuim neist on SETI. Aga leidub teisigi. Neil kõigil on üks siht: võtta ühendust teiste mõistuslike olenditega, anda endast neile märku. Ja saada neilt ka vastus.

Jätkem siinkohal kõrvale küsimus, kas mõistuslikke olendeid leidub ka planeedil Maa. Vaidlus läheks siin liiga pikaks ja ägedaks. Uskugem lihtsalt pimesi, et leidub.

Meie planeedi ühenduseotsijad on oodanud maailmaruumist vastust pikisilmi. Täiesti kindlat vastust aga polegi siiani saabunud. Igatahes ametlikel andmetel küll mitte.

Hiljaaegu paistab aga olukord olevat muutunud. Ikka paremaks.

Nimelt avaldas ajaleht „Eesti Päevaleht” 8. märtsil 2022 üleskutse „Ukraina lipp igale aknale”. Seal öeldakse järgmist: „Tänase Eesti Päevalehe, homse Eesti Ekspressi, neljapäevase Maalehe ja reedese LP vahelt leiate paberist Ukraina lipu. Selle saate kleepida aknale, seinale või kasutada muul moel, väljendamaks solidaarsust Ukrainale ja ukrainlastega. Venemaa alatute rünnakute all olev Ukraina vajab laialdast toetust. Tehkem nii, et kuhu iganes Eestisse jõudvad Ukraina sõjapõgenikud vaatavad, näevad nad toetust oma riigile. Ja tehkem nii, et kuhu tahes vaatavad uueks Hitleriks hakanud Putini poolehoidjad või „mõistjad”, näevad nad poolehoidu Ukrainale.”

Lipp oligi kenasti lehenumbri vahele pandud. Kuidas mõista aga üleskutset ennast? Pealtnäha pole sel ju saba ega sarvi, üks vasturääkivus ajab teist taga. Ja mis põhiline: läheb vastuollu meie aja püha ürituse – rohepöörde – enesega. Sest seda lippu „kasutada muul moel” eriti ei anna. Tulehakatuseks eriti ei sobi. Tagumiku teeb valusaks ja värviliseks. Vobla või muu kala värvib samuti ära, kui see sinna mähkida. Äärmisel juhul sobib kuhugi alla panna, sest mõne aja peab vedeliku kinni küll. Tegu on seega kõige tavalisema paberipuidu-raiskamisega. Puukallistajad jt. loodusesõbrad peaks see lipp niisiis lausa marru ajama.

Jutt, et „Hitleriks hakanud Putini” poolehoidjad peaks seda lippu silmates nägema selles poolehoidu Ukrainale, jääb aga juba lausa psühhiaatrite töömaale.

Seega peab kogu sel ettevõtmisel olema hoopis teine mõte, teine sõnum.

Aga milline?

Vastuse annab see, kui pöörata seda lippu nii, et kollane triip jääb vasakule, sinine triip aga paremale.

Sest siis saame liputähestiku tähe, mil nimeks „Kilo”. Selle tähendus on aga vägagi mõtlemapanev: „Soovin astuda teiega sidesse.” Inglise keeles: „I need to communicate with You.”

Tekib küsimus: kes see siis ikkagi on, kes soovib meiega sidesse astuda? Ukrainal on ju Eestis olemas oma suursaatkond, lisaks veel palju muid organisatsioone, mis kõik sobivad sidekanaliks oivaliselt. Seega Ukraina osapoolel puudub vähimgi vajadus kasutada ühendusesaamiseks sellist võtet.

Jääb üle niisiis võimalus, et praegu kogu Euroopas valitsevat Ukraina-hüsteeriat kasutab ühendusesaamiseks ära mingi muu jõud. Ja kuna „Eesti Päevalehe” jts. lehtede toimetusest mõistuslikku elu leida ei õnnestunud, siis kasutatigi neid lehti lihtsalt sidekanalina.

Kas sõnum jõudis sinna, kuhu vaja, näitab juba tulevik.

Tõsi, on olemas õhkõrn võimalus, et kogu selle ettevõtmise taga siiski oli Ukraina praegune juhtkond. Aga kuidas seda tuvastada?

Ainult ühel moel. Nimelt nii, et kui Ukrainas muutub olukord selliseks, milliseks ta praeguste suundumuste jätkudes vältimatult muutub, siis ilmub „Eesti Päevalehe” ja ta mõttekaaslaste vahel juba teistsugune Ukraina lipuvärvides paberlipp. See, mil liputähestikus nimeks „Delta” ja mille sõnum on järgmine: „Hoidke eemale, minu juhtimine on raskendatud (piiratud manööverdusvõime).” Inglise keeles: „Keep clear of me; I am manoevering with difficulty.”

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet