Eesti ülipüüdlikud sangarid leidsid kõrvaldamistvajava vaenlase – invaliidid

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 27. veebruaril 2022. 16:25

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5588

„Inimesed, olge valvsad!” hoiatas mainekas XX sajandi Tšehhi ajakirjanik, tõlkija ning teatri- ja kirjanduskriitik Julius Fučík (1903–1943) oma samanimelises teoses. Seda hoiatust on tollest ajast peale meenutatud korduvalt. Ikka selleks, et valvsus ei nõrgeneks. Nüüdis-Eestis on Fučíku üleskutset asutud järgima veel eriti püüdlikult. Sest mine sa tea, vaenlane võib ju redutada igas praos, moondada end ükskõik milliseks.

Ülivalvsad vaenlaseotsijad avastasidki hiljuti vaenlase sealt, kust teda keegi otsida ei osanuks – invaliidide hulgast.

Nimelt tegi Eesti Paraolümpiakomitee 26. veebruaril 2022 avalduse Rahvusvahelisele Paraolümpiakomiteele, milles nõudis viimaselt, et 4. märtsil algavatel Pekingi parataliolümpiamängudel ei lubataks võistelda Venemaa ja Valgevene invasportlastel.

Tõsi, Eesti Paraolümpiakomitee ei teinud seda avaldust üksinda, vaid tegi ikka koos mõttekaaslastega – vastavalt Läti, Leedu ja Poola paraolümpiakomiteega. 

„Kutsume üles viivitamatult tegutsema ning kehtestama sanktsioonid Venemaa Paraolümpiakomitee ja Valgevene Vabariigi Paraolümpiakomitee suhtes piiramatuks ajaks või vähemalt seni, kuni lõpeb agressioon demokraatlikus Ukrainas.

Viivitamatud meetmed on vajalikud osana demokraatliku maailma tugevast vastusest Venemaa agressioonile Ukraina elanike vastu ning austusest olümpiarahu suhtes,” öeldakse kõnealuses avalduses. Allkirjastajaks olid vastavalt Eesti Paraolümpiakomitee president Monika Haukanõmm, Läti Paraolümpiakomitee president Daiga Dadzīte, Leedu Paraolümpiakomitee president Mindaugas Bilius ja Poola Paraolümpiakomitee president Łukasz Szeliga.

Ühisavaldust oli hädasti vaja, sest ühtsuses peituvat ju jõud. Nüüd, mil neli ülivalvsat paraolümpiakomiteed on leidnud ja kahjutuks teinud tõeliselt ohtliku vaenlase, on sõjaõnne pöördumine Ukrainas juba lapsemäng. President Vladimir Zelenskile esialgu veel ustavaks jäänud väeüksused ja ka eraalgatuslikud võitlejad saavad nüüd küllap suure enesekindluseimpulsi ning lähevad edukale vastupealetungile. Neil on kohe palju kindlam tunne, kui teavad, et põhitakistus on teelt nüüd kõrvaldatud.

Venemaa ja Valgevene luure omakorda kaotavad täielikult pea, kui saavad teada, et nende nii hoolsalt väljaõpetatud ja moondatud luurajad ei pääsegi paraolümpiamängudele Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ohustama.

Eesti president Alar Karis annab siis Monika Haukanõmmele muidugi kõrge riikliku autasu, ülejäänud kolme paraolümpiakomitee juhile aga igaühele Maarjamaa Risti. Sest nii väljapaistvat kangelastegu ei sooritata siinkandis ju iga päev.

Kogu progressiivne maailm otse loomulikult kiidab selle eest Eestit siis taevani, kõik neli paraolümpiakomitee juhti kutsutakse aga tööle NATO juhtkonna nõunikena. Nende töövaeva ja väljapaistvaid võimeid osatakse NATO-s ja mujalgi kindlasti vääriliselt hinnata.

Ainult siinkirjutajat vaevab paar küsimust. Muidugi on kiiduväärne, et puudega inimesi – ka vaimse puudega inimesi, maakeeli: ajuinvaliide – püütakse paigutada täisväärtuslikele töökohtadele, leida neile rakendust. Ainult et: kas on ikka ilmtingimata tarvis paigutada neid ka juhtivale kohale? Ja kas sellisele kohale trüginud/paigutatud ajuinvaliide pole juba paljuvõitu?

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Keskerakonna loogika: Venemaa on sõbralik, väike, pehme ja valge karuke

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 23. veebruaril 2022. 22:56

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5728

Kaisukaru on tuttav väga paljudele lastele. Ja ka endistele lastele. Selline armas, karvane, igapidi vahva. Lastel on kombeks pidada samasuguseks ka karupoegi. Kippuda koguni paitama või sügama. Ja kui siis karupoeg juhuslikult sõrme ära näksab, on lapse üllatus muidugi suur.

Poliitikudki on olnud kunagi lapsed. Seda on olnud ka kaks tuntud keskerakondlast – Mihhail Stalnuhhin ja Jaanus Karilaid. Nende kogemus karuga paistab aga olevat olnud täiesti vastandlik. Igatahes selline mulje jääb küll, kui jälgida nende „karuvaidlust”.

„Karuvaidlus” ise sai alguse 22. veebruaril 2022. Ja kujunes väga kõnekaks ja meeldejäävaks.

Nimelt ütles Riigikogu liige Stalnuhhin toona järgmist: „Arvata, et Venemaa on sõbralik, väike, pehme ja valge karuke – ükski riik pole selline. Iga riik kaitseb oma huvisid, seda teeb praegu ka Venemaa.”

Stalnuhhini see ütlus käis päev varem juhtunud sündmuse kohta, kui Venemaa tunnustas Ida-Ukrainas asuva Donetski Rahvavabariigi ja Luganski Rahvavabariigi omariiklust. Riigikogu saadikuna hindas Stalnuhhin seda sammu nii, nagu pidas õigeks, kasutades karukese-kujundit.

Riigikogu liige Karilaid polnud Stalnuhhini hinnanguga aga üldse nõus ja teatas oma seisukoha kohe ka ajakirjandusele. „Karilaid rõhutas, et kindlasti ei esinda Stalnuhhini vaated fraktsiooni ega erakonna seisukohti. „Tema mõtteavaldused pole poliitikavaatlejatele üllatuseks. See kõik on teada aastakümneid”,” kirjutas 23. veebruaril Karilaiu seisukohti vahendanud „Eesti Päevaleht”.

Taiplik lugeja sai teha sellest ainumõeldava järelduse: Keskerakonna ja ta Riigikogu-saadikurühma hinnangul Venemaa siiski on sõbralik, väike, pehme ja valge karuke.

Tõsi, kohe tekib tahtmine küsida: kui Venemaa tõepoolest on selline karuke, siis miks teda viimasel ajal mitmel pool sõimatakse ja pitsitatakse? Miks ähvardatakse teda majandussanktsioonidega ja muudegi survevõtetega?

Ja veel: kus on loomakaitsjate ja loomaõiguslaste silmad, kui pisikest karukest kiusatakse?! Muidu on ju mõlemat seltskonda näha olnud võitlemas loomade eest nii, et sülje- või muu rida taga. Nüüd aga passivad põõsas…

Karilaiu pahameelel võib aga olla veel üks põhjus. Nimelt see, et Stalnuhhini kirjeldatud karuke ei kattu välimuselt karuga, kes on üheks nimitegelaseks Karilaiu lemmikmultifilmis „Maša ja karu”.

Siit moraal: kinkigem igaühele just selline mängukaru, mis talle endale kõige rohkem meeldib!

Siis ei minda karu pärast tülli.

Ka poliitikas mitte.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Elektrihinna-lüps

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 08. veebruaril 2022. 14:33

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5761

Jah, kõrge on elektrihind.
Ei morjenda see siiski mind,
ei mõju nagu persses pind.
Mul rahulolust paisub rind.

Et osavad mul küljes käed,
said tünga voolumõõtvad väed.
Kui juhtme hästi paika säed,
vool posti otsast prii on käes.

Kes möku, juhm või suisa loll,
kel aru pole mitte toll,
sel vooluarve nagu koll,
end maksku haigeks! See ta roll.

Ta meelest päästev õlekõrs
on ausaid kooriv voolubörs.
Ent neil, kel paigaks kõrge õrs,
on vara tulvil rahatõrs.

Kui ennast esindama sead
sa need, kel küljes pahed, vead,
siis asjata neid kirud, nead.
Kes süüdi? – „Ise,” vastust tead.

Kui aga näo neil üles taod,
sult kaovad murekortsud, -vaod.
Sul süda rõõmust hüppab, taob
ja lootusetus tuulde kaob.

Teeb selgeks neile saadud müks,
et lõppema peab rahvalüps.
Kui selge see kui ükskordüks,
vaid siis on rahvas vaimselt küps.

Tõnu Kalvet

Valminud 6. veebruaril 2022 kl. 22.35 Tallinnas.

© Tõnu Kalvet

Miks väärib Kaja Kallas me suurt tänu

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 21. jaanuaril 2022. 21:51

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 6075

Eesti rahvatarkus tõdeb: „Pole halba ilma heata!”

Samas või peaaegu samas sõnastuses esineb see rahvatarkus paljudel teistelgi rahvastel. Sest elu on näidanud: pole olemas läbinisti halba asja ega olukorda; igas halvas leidub ka midagi head, kui tähelepanelikult otsida.

See tõdemus kehtib ka Eesti praeguse valitsusjuhi kohta. Kaja Kallast on ta lühikese, vaevu üle aasta pikkuse peaministriametiaja jooksul arvustatud nii mis tolmab. Teda on nimetatud igasugu halbade ja veel halvemate sõnadega. Selle käigus on aga arvustajad jätnud täiesti tähelepanuta kõik kiiduväärse, mida Kallas oma tegevusega on saavutanud.

Mis see kiiduväärne siis on? Vaadelgem seda koos.

Esiteks, ta on viinud Reformierakonna (lüh. RE) maine ja seeläbi ka toetuse valijate hulgas väga madalale ja muutnud RE ühtlasi Eesti kõige vihatumaks erakonnaks üldse.

NB! seda pole suutnud RE-le teha ükski konkureeriv erakond. Kui Kallas jääb RE esimeheks edasi, siis vajub erakonna maine ja toetus 2023. aasta Riigikogu valimisteks juba ülimadalale. Kujundlikult öeldes: mutta. Ja seda ei suuda vältida ka arvamusküsitlusfirmadele antavad tellimused, et RE mainet näidataks tegelikust paremana.

Väärib tähelepanu, et ta alustas RE maine hävitamist juba enne peaministrikssaamist, kui laskis 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuari alguses RE parlamendisaadikuil esitada nii-öelda obstruktsiooni korras lausogaraid ettepanekuid. Täpsemalt: referendumiküsimuse-kandidaate. Kui valijate kergeusklikum osa toona pidaski neid küsimusi ehk naljategemiseks, siis kõik järgnev aeg on näidanud, et RE ogarused on jätkunud ka valitsuses olles. Seega: tollane „obstruktsioon” polnud ei nali ega juhus. Või siis: oli obstruktsioon küll, kuid RE enese maine vastu.

Et asi oleks kindel, on ta teinud ärritavaid, loomuvastaseid, eluvõõraid, upsakaidki avaldusi märkimisväärse korrapärasusega. Ühe säärase avalduse mõju pole veel jõudnud mööduda, kui juba tulebki järgmine. See ei lase rahval rahuneda ega leebuda, ja signaali mõju kinnistub.

Teiseks, ta on hävitanud valijate suurema osa silmis rohepöörde tõsiseltvõetavuse.

Kui varem leidis üsna suur hulk inimesi, et rohepööre on iseenesest üks vajalik ja üllas ettevõtmine, mida vaja vaid siit-sealt kõpitseda, kohalikele oludele vastavaks kohandada, siis 2021. aasta lõpupoole alanud äkilist elektrihinna tõusu rohepöördega õigustades ja paratamatuks nimetades näitas Kaja Kallas veenvalt, et rohepööre on kas: 1) naeruväärne, 2) kuritegelik, või 3) mõlemat. Et mõju oleks kindlam, ütles ajakirjandusele otsesõnu: kõrge elektri- ja küttehind jääb kestma veel oma viieks aastaks.

Rohepöörde mainet kahjustada aitas Kallas muuhulgas ka seeläbi, et ei lõpetanud oma esimesel peaministriaastal kahe riikliku energeetikafirma – „Eesti Energia” ja „Eleringi” – vägikaikavedu, mis ometi oluliselt pidurdas Tootsi tuulepargi rajamist.

Selle tagajärjel jaguneb suurem osa Eesti ühiskonnast rohepöörde-küsimuses kaheks: üks osa irvitab selle üle, teine osa aga neab maapõhja. Tõsiselt ei võta rohepööret aga enam kumbki.

Kolmandaks, ta aktiveeris suure(ma) osa poliitikaleigest valijaskonnast, äratas tolle kodanikujulguse ja -aktiivsuse. 

Poliitika vastu asusid huvi tundma needki, kes seni olid pidanud poliitikat millekski kaugeks, tülikaks ja võõraks. Kui aga RE juhitava valitsuse sammud asusid ähvardama juba poliitikakaugetegi valijate igapäevaelu, koguni ellujäämist, siis meenus paljudele vana rahvatarkus: kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Hüppeliselt kasvanud elektri- ja küttearved lausa sundisid seniseid leigeid ärksamaks muutuma, oma poliitikavabadest soovunelmatest tegelikku ellu, maa peale tulema. Ja üha enam ka vastu hakkama.

Neljandaks, ta näitas ühemõtteliselt, et kogu koroonaviirusealane poliitjutt on vasturääkivusi tulvil ja seetõttu läbinisti mäda. RE valitsus kehtestas rahvale järjest uusi nõudeid. Neist igaühe puhul lubati, et kui see täita, siis läheb elu paremaks ja saame naasta tavapärase eluviisi juurde. Ja igaühe puhul selgus, et kui nõue oli täidetud, siis esitati kohe juba uus (mis pidi samuti jääma kõige viimaseks).

Viiendaks, ta tõrjus RE toetajate hulgast välja väikesed ja keskmised ettevõtted, tekitades nii-öelda koroonameetmete abil nende majandusseisule ränka kahju ja sisuliselt keeldudes seda hüvitamast. Osa ettevõtteid vaagub nende meetmete mõjul hinge, osa aga oligi sunnitud oma tegevuse lõpetama.

Kuuendaks, ta soodustas tunduvalt eestlaste ja muulaste lähenemist, koguni lõimumist. Nii eestlased kui muulased taipasid, et kriisioludes tuleb teha koostööd, olla üksteisele toeks, kuna muidu ei jää kuidagi püsima. Mõlemad said aru: omavahelised tülid tuleb unustada, sest nüüdne olukord nõuab koondumist ühise vaenlase – RE – vastu.

Seitsmendaks, ta suurendas oma sõnavõttude ja tegevusega tunduvalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE), Isamaa ja Eesti 200 toetajaskonda. Ilma tema tehtuta ei saavutanuks seda ükski kolmest, igatahes nii lühikese ajaga küll mitte. EKRE võlgneb oma tõusu Eesti populaarseimaks parteiks just talle.

Kaheksandaks, ta aitas eraldada politseis terad sõkaldest: tuvastada eksimatult, kes politseinikest on mõtlemisvõimetu ja hingetu masin ning võib vabalt täita ka inimsusevastaseid käske, kes aga on säilitanud inimlikkuse ja terve mõistuse ning teenib oma rahvast ihu ja hingega. Lakmuspabereid oli peamiselt kaks: maskitrahvid ja sundvaktsineerimisvastased meeleavaldused. Seal selguski iga politseiniku tõeline pale.

Juba ainuüksi ülalloetletu eest väärib Kaja Kallas suurt kiitust. Ta on suutnud veidi enam kui ühe aastaga saavutada kõigis mainitud valdkondades rohkem kui ükski teine RE esimehest peaminister oma terve ametiajaga.

Seetõttu tasubki meil hoida pöialt, et ta jääks nii RE kui valitsuse etteotsa kuni 2023. aasta Riigikogu valimisteni.

Ja kui ta on kord oma raske, kuid väga tänuväärse ülesande täitnud, on ta kahtlemata väärt Eesti Rahva Tänumedalit.

Inimese üle tuleb otsustada ta tegude, mitte sõnade järgi. Kaja Kallas pole ses suhtes erand. Sestap jääbki vaid soovida: pane aga tragilt edasi, Kaja, ikka RE-järgse Eesti poole, kus RE-st pole enam paha haisugi!

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet