- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 11. märtsil 2022. 15:41
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 7507
Mõistusliku elu otsingud on inimkonda paelunud juba kaua. Selleks on käivitatud koguni asjaomaseid otsinguprogramme. Küllap tuntuim neist on SETI. Aga leidub teisigi. Neil kõigil on üks siht: võtta ühendust teiste mõistuslike olenditega, anda endast neile märku. Ja saada neilt ka vastus.
Jätkem siinkohal kõrvale küsimus, kas mõistuslikke olendeid leidub ka planeedil Maa. Vaidlus läheks siin liiga pikaks ja ägedaks. Uskugem lihtsalt pimesi, et leidub.
Meie planeedi ühenduseotsijad on oodanud maailmaruumist vastust pikisilmi. Täiesti kindlat vastust aga polegi siiani saabunud. Igatahes ametlikel andmetel küll mitte.
Hiljaaegu paistab aga olukord olevat muutunud. Ikka paremaks.
Nimelt avaldas ajaleht „Eesti Päevaleht” 8. märtsil 2022 üleskutse „Ukraina lipp igale aknale”. Seal öeldakse järgmist: „Tänase Eesti Päevalehe, homse Eesti Ekspressi, neljapäevase Maalehe ja reedese LP vahelt leiate paberist Ukraina lipu. Selle saate kleepida aknale, seinale või kasutada muul moel, väljendamaks solidaarsust Ukrainale ja ukrainlastega. Venemaa alatute rünnakute all olev Ukraina vajab laialdast toetust. Tehkem nii, et kuhu iganes Eestisse jõudvad Ukraina sõjapõgenikud vaatavad, näevad nad toetust oma riigile. Ja tehkem nii, et kuhu tahes vaatavad uueks Hitleriks hakanud Putini poolehoidjad või „mõistjad”, näevad nad poolehoidu Ukrainale.”
Lipp oligi kenasti lehenumbri vahele pandud. Kuidas mõista aga üleskutset ennast? Pealtnäha pole sel ju saba ega sarvi, üks vasturääkivus ajab teist taga. Ja mis põhiline: läheb vastuollu meie aja püha ürituse – rohepöörde – enesega. Sest seda lippu „kasutada muul moel” eriti ei anna. Tulehakatuseks eriti ei sobi. Tagumiku teeb valusaks ja värviliseks. Vobla või muu kala värvib samuti ära, kui see sinna mähkida. Äärmisel juhul sobib kuhugi alla panna, sest mõne aja peab vedeliku kinni küll. Tegu on seega kõige tavalisema paberipuidu-raiskamisega. Puukallistajad jt. loodusesõbrad peaks see lipp niisiis lausa marru ajama.
Jutt, et „Hitleriks hakanud Putini” poolehoidjad peaks seda lippu silmates nägema selles poolehoidu Ukrainale, jääb aga juba lausa psühhiaatrite töömaale.
Seega peab kogu sel ettevõtmisel olema hoopis teine mõte, teine sõnum.
Aga milline?
Vastuse annab see, kui pöörata seda lippu nii, et kollane triip jääb vasakule, sinine triip aga paremale.
Sest siis saame liputähestiku tähe, mil nimeks „Kilo”. Selle tähendus on aga vägagi mõtlemapanev: „Soovin astuda teiega sidesse.” Inglise keeles: „I need to communicate with You.”
Tekib küsimus: kes see siis ikkagi on, kes soovib meiega sidesse astuda? Ukrainal on ju Eestis olemas oma suursaatkond, lisaks veel palju muid organisatsioone, mis kõik sobivad sidekanaliks oivaliselt. Seega Ukraina osapoolel puudub vähimgi vajadus kasutada ühendusesaamiseks sellist võtet.
Jääb üle niisiis võimalus, et praegu kogu Euroopas valitsevat Ukraina-hüsteeriat kasutab ühendusesaamiseks ära mingi muu jõud. Ja kuna „Eesti Päevalehe” jts. lehtede toimetusest mõistuslikku elu leida ei õnnestunud, siis kasutatigi neid lehti lihtsalt sidekanalina.
Kas sõnum jõudis sinna, kuhu vaja, näitab juba tulevik.
Tõsi, on olemas õhkõrn võimalus, et kogu selle ettevõtmise taga siiski oli Ukraina praegune juhtkond. Aga kuidas seda tuvastada?
Ainult ühel moel. Nimelt nii, et kui Ukrainas muutub olukord selliseks, milliseks ta praeguste suundumuste jätkudes vältimatult muutub, siis ilmub „Eesti Päevalehe” ja ta mõttekaaslaste vahel juba teistsugune Ukraina lipuvärvides paberlipp. See, mil liputähestikus nimeks „Delta” ja mille sõnum on järgmine: „Hoidke eemale, minu juhtimine on raskendatud (piiratud manööverdusvõime).” Inglise keeles: „Keep clear of me; I am manoevering with difficulty.”
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 08. märtsil 2022. 13:18
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 7653
„Lootus jääb, lootus jääb,” laulab ühes oma tuntumas laulus Tallinna linnavolikogu liige Märt Sults (esinejanimega: Ümeramees). Väljaõppinud psühholoogina on talle veel eriti hästi teada, kui oluline on inimesele lootuse olemasolu. Senise elu jooksul on ta andnud nii sõna kui teoga lootust paljudele – nii oma tuttavaile kui neilegi, keda ise ei tunne, kuid keda oma eeskujuga ometi on mõjutanud.
Lootust väga paljudele annab ka Sultsi ühe volikogukaaslase, Riina Solmani hiljutine sõnum. Tõsi, varjatud sõnum, kuid igale vähegi taiplikule siiski täiesti arusaadav sõnum.
Nimelt tegi Solman 2022. aasta märtsi algupäevil ettepaneku nimetada üks Tallinna tänav Ukraina praeguse presidendi järgi Vladimir Zelenski (ukrainapäraselt: Volodõmõr Zelenskõi) tänavaks.
„Eesti Päevalehe eilse juhtkirjaga sarnaselt mõeldes arutas Isamaa Tallinna volikogu fraktsioon sel teisipäeval Urmas Reinsalu ettepanekut, nimetada mõni Tallinna tänav Zelenskõi nimeliseks. Käisin välja mõtte teha Tallinna volikogule ettepanek nimetada mõni Tallinna väljak Ukraina nimeliseks. Seega, teeme mõlemad! Laagna tee Ukraina (või Zelenskõi) teeks ja Superministeeriumi esise nimetame Ukraina väljakuks. Näitame tegudega, et oleme päriselt koos ukrainlastega ja toetame neid, me ei karda agressorit,” kirjutas Solman arvamusloos, mis ilmus „Eesti Päevalehe” võrguküljel 3. märtsil.
„Noh, ja siis?” võib nüüd küsida mõni pealiskaudsem lugeja. „Mis selles siis erilist on? Poliitikud kirjutavad arvamuslugusid ja teevad igasugu ettepanekuid ju kogu aeg. Ja tänavailegi antakse nimesid. Tuttav lugu ju.”
Tuttav küll, aga üksnes esmapilgul. Tasub lugeda ka ridade vahelt.
Laskem korraks vaimusilma eest läbi Tallinna tänavad, mis on saanud kellegi nime. Anton Hansen Tammsaare tee, Eduard Vilde tee, Juhan Sütiste tee, Ants Lauteri tänav, Lydia Koidula tänav, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tänav, Jaan Poska tänav… Ja nii veel pikalt.
Nüüd aga küsigem: mis on nende kõigi puhul ühine?
„Suured teened,” tuleb esimesena keelele.
Õige, ent sellest ei piisa. Midagi on veel, ja veelgi vaieldamatum, veelgi ühisem.
Asja tuuma aitab tabada see, kui proovida mõelda, kui tõenäoline on minna kedagi ülalnimetatuist usutlema. Kas või selleks, et küsida talt: „Mis tunne on, kui sinu järgi on nimetatud tänav?”
Just-just! Siis taipab küllap kõige pikatoimelisemgi, et kõigil äsjaloetletuil on täidetud üks vältimatu nõue, mis Vladimir Zelenskil seni veel täitmata.
Tõsi, kui Tallinn asuks näiteks Kesk-Aasias või Põhja-Koreas, siis kõnealust nõuet muidugi poleks. Aga kuna asume lääne kultuuriruumis, siis ikkagi on. Surmkindlalt.
Eestil pole seni õnnestunud aidata Zelenskil seda nõuet täita. Seetõttu ongi Zelenski tänav siiani Tallinnast puudu.
Õnneks pole Eesti oma sellealastes jõupingutustes siiski üksi, vaid on saanud ka rahvusvahelist abi. 2022. aasta märtsi alguse seisuga oli tehtud juba vähemalt kolm katset kõrvaldada viimane takistus, mis ei lase Tallinna linnavolikogul nimetada tänavat Zelenski järgi. Neist ühe katse tegi ühe maailmakuulsa saksa helilooja nime kandev väeüksus, teise aga Eesti omaaegse suure tšetšeeni sõbra – Džohhar Dudajevi – rahvuskaaslastest koosnev väeüksus.
Ent ärgem heitkem meelt! „Visadus viib sihile,” ütleb eesti rahvatarkus. Sama mõttega rahvatarkusi on paljudel teistelgi rahvastel. Ja Eesti pole maailmas üksi. Meil on sõpru ja austajaid igas ilmakaares. Nii mundris kui erariides. Võib olla täiesti kindel, et vähemalt keegi neist aitab kõrvaldada viimasegi takistuse, mis ei lase Tallinna linnavolikogul nimetada mõnda tänavat Vladimir Zelenski järgi.
Riina Solmani, Urmas Reinsalu ja teiste selle ettepaneku teinute kursisolekus taustaltoimuvaga pole põhjust kahelda. Nende ettepanek ei sündinud ju tühjalt kohalt.
Aitäh lootusesõnumi eest, tublid Zelenski-ettepaneku tegijad! Sest on lootust, et kui viimane nõue täidetakse, siis lõpeb ka sõjategevus Ukrainas kiiremini kui lõppenuks muidu.
Seega: lootus jääb!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
