15. märts – üks paljudest ilmekatest näidetest Ungari sirgeselgsuse kohta
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: reedel, 15. märtsil 2024. 10:58
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 1570
„Kas Ukraina luurejuht Kirill Budanov on Venemaa palgal, või vähemalt venemeelne?” See küsimus tekkis mul siis, kui nägin end Ukraina sõpradeks nimetajate reaktsiooni Venemaa opositsioonijuht Aleksei Navalnõi surmale 2024. aasta 16. veebruaril. Täpsemalt surmapõhjusele.
Ukraina-pimeusklikele oli asi kohe selge: Navalnõi surm oli tegelikult (poliit)mõrv, mõrvariks aga Venemaa võimud. Mingeid tõendeid selle kohta küll polnud, kuid pimeusklikke see ei seganud. Venemaa võimude süüdistamist poliitmõrvas ning nõudmist südametud mõrvarid kiiremas korras vastutusele võtta jätkati üha innukamalt ja ulatuslikumalt.
Ja kui Venemaa arstid tuvastasid Navalnõi laipa uurides, et lahkunu oli surnud loomulikku surma, põhjuseks tromb, siis kuulutati see jutt kohe Venemaa propagandavaleks. Väideti, et arstid olevat saanud sellise hinnangu andmiseks vastava käsu Venemaa võimudelt. Ning nõuti edasi üha valjemalt, et mõrvarlikud Venemaa võimud võetaks vastutusele. Käivitati väga ulatuslik sellealane kampaania kõigis riikides, kes ise nimetavad end Ukraina toetajateks. Terve ports sellealaseid sõnavõtte ilmus ka Eesti peavooluajakirjanduses ning ühismeedia Ukraina-meelses osas.
Siis aga tuli üks sõnavõtt nagu välk selgest taevast: Navalnõi loomulikku surma, ja just trombi mõjul, kinnitas ka... Ukraina luurejuht Kirill Budanov isiklikult!
„Võimalik, et valmistan pettumuse, kuid meie teada põhjustas Navalnõi surma tõepoolest tromb,” ütles Budanov – Ukraina televisiooni „Hromadske” teatel – 25. veebruaril 2024 Kiievis ajakirjandusele, esinedes Venemaa sõjalise erioperatsiooni teise aastapäeva puhul Ukraina pealinnas korraldatud foorumil. Ta lisas, et need on enam-vähem kindlad (luure)andmed ega pärine internetist.
Budanov on nüüdis-Ukraina üks informeeritumaid inimesi üldse. Lääneriikide väljaõpetatuna on tal nendega väga usalduslik suhe, vajadusel ligipääs ka väga salajasele (luure)teabele. Sestap olnuks täiesti loomulik eeldada, et pärast tema Navalnõi-teemalist sõnavõttu lõpevad kohe kõik jutud Venemaa võimudest kui Navalnõi mõrvaritest ja vajadusest nood kiiremas korras vastutusele võtta.
Aga võta näpust! Nii ei läinud. Navalnõi surma ikka veel (poliit)mõrvaks pidajate kisakoor lasi hoopis täie hooga edasi. Ses küsimuses said peavooluajakirjanduses sõna ikka väga värvikad „mõrvaeksperdid”. Üks värvikamaid neist oli (kuri)kuulsa ansambli „Pussy Riot” liige Maria Aljohhina, kes oma „Eesti Päevalehes” 5. märtsil 2024 ilmunud arvamuslugu „Lääs, lõpeta Vene gaasi ostmine” alustas kohe Navalnõiga: „Aleksei Navalnõi surm on mõeldud märguandena – me tapsime teist kuulsaima, me võime tappa ükshaaval kõik Venemaa poliitvangid, kõik, kes on Putini ja sõja vastu.”
Ajavahemikul 25. veebruarist 5. märtsini olnuks „Eesti Päevalehel” piisavalt aega, et end Budanovi asjaomase seisukohavõtuga kurssi viia, seejärel aga lõpetada karjete „Navalnõi mõrvati! Mõrvariks on Venemaa võimud!” avaldamine leheveegudel ja internetiväljaandes.
Seda aga ei tehtud. Lasti vanas vaimus edasi. Sama kehtib ka paljude teiste peavooluväljaannete kohta.
Kõike seda nähes tekkisid mul järgmised küsimused: „Miks nad ometi oma poliitmõrva-joru ei lõpeta? Kas kahtlustavad venemeelsuses, Venemaa käepikenduseks olemises isegi Ukraina luurejuht Budanovit? Kui jah, siis milliste andmete põhjal? Ja kuidas saavad sõgedatel kisakõridel olla täpsemad andmed kui on Ukraina üheks informeeritumaks isikuks oleval Budanovil?!”
Tunnistan, et neile küsimustele ma vastust ei saanudki. Esialgu igatahes küll mitte. Siis aga ühtäkki sain vastuse kõigile neile korraga: taipasin, et pimeusklik sellepärast ongi pimeusklik, et tõsiasjad teda ei huvita.
Ja Ukraina-pimeusklikud oma sõgeduses pole ses suhtes teps mitte erandiks. Pigem vastupidi.
Kes selles kahtleb, küsigu järele Budanovilt!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Juhan Parts ei ole muidu-
sööja, ohmu ega suli.
Laseb käiku mõtteuidu
väärtusliku, mis tal tuli:
„Börsile on panna vaja,
toomaks sisse lisaraha,
Võrklaev, Mart, ja Kalda Kaja!
Hüütagu see püünelt maha!”
Börsijuhid kartsid vaeva,
paanitsesid ilmavõrgus:
„Kes küll ostaks sellist laeva,
plangutus mil tehtud v õ r g u s t?!
Kajaga on teine lugu:
meeldiv, kobe, ei käi pinda.
Palju loeb ka tema sugu.
Keevitagem juurde hinda!”
Partsi Jussi see ei koti.
„Võõras mure!” kohe hõikab.
„Kellel endal nupp ei noki,
pööret rohelist ei mõika!
Dividendilüps on pahe,
vooluturg kui pilla-palla.
Leidub vajaminev tahe,
vooluhind lä’eb k o h e alla!”
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Valminud 24. detsembril 2023 kl. 20.17 Tallinnas.
Mart kord võttis mitu pitsi,
tahtis leida kiimas litsi,
kellel lahti oleks tšakrad
ja kes keppides ei vatraks.
Otsis esmalt Balta turult,
küsis nõu seal seksigurult
– ilmakuulsalt Igor Mangilt,
kellel jalad pole rangis.
Mang tall’ leidis kiimas tibi,
ütles: „Tõmba kohe läbi!
Muidu leiab teise kuti,
kes teeb märjaks tema tuti.”
Mart siis õige hetke tabas,
tibi kohe kaasa krabas.
Taris koju, läbi tõmbas,
uinus, ise mõnust rõngas.
Kui siis mõnuunest ärkas,
mitut sitta asja märkas:
raha läinud, suus on julk,
otsast tilgub persepulk.
Lits on teinud puhta vuugi,
lahti jätnud keldriluugi.
Mardil õppetund sai hea:
keppi tee, kuid piiri pea!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Valminud 2. septembril 2021 Tallinnas. Ilmub ülemaailmse seksipäeva – 30. novembri – puhul. Eesmärk: juhtida tähelepanu sugulise lodevusega kaasnevatele ohtudele.
„Kas Toompea lossi rammib üks lennuk? Või koguni kaks?” küsisin endalt, kui olin teada saanud, et automaksu-vastane meeleavaldus „Automaksule pidurit!” oli Riigikogu ette kavandatud täpselt 11. septembriks. Suure Mürtsu aastapäev ju ikkagi. Juba kahekümne teine.
Viimaks selgus, et ei ramminud ükski. Ja parem ongi. Sest otseselt rahvavaenulikke seadusi treivate ja jõustavate isikute kõrval leidub me seaduseandjate seas Toompeal arukaidki, sõna parimas tähenduses Eesti patrioote. Neid viimaseid tuleb aga hoida, sest kui praegune hullusteaeg saab kord mööda, siis on vaja, et leiduks selliseid, kes tõmbaks lollustele pidurit ja taastaks asjade loomuliku korra.
Mürtsu sai selsinatsel päeval Toompeal aga ikkagi. Sest üks arukatest poliitjõududest – Isamaa-nimeline erakond – korraldas meeleavalduse, millest ilmnes selgelt, et arengupidurite puhul nalja enam ei tehta. Leegitsevaid ja samal ajal asjatundlikke kõnesid peeti nõukogudeaegse veoauto „GAZ-63” kastist. (NB! Asjatundlikkus ja leegitsev esituslaad ei välista teineteist põrmugi, kui leidub inimesi, kelles on ühendatud mõlemad!)
Meeleavalduse üheks vaieldamatuks kõrghetkeks oli see, kui näidati rahandusminister Mart Võrklaevale mõeldud kingitust – vana autosummutit. Ei peljatud öelda sedagi, kuhu Võrklaev selle endale peaks kinnitama. Tõsi, väga üksikasjalikuks juhtnööre jagades siiski ei mindud, vaid usaldati vaatajate-kuulajate kujutlusvõimet. Ja vältimaks, et keegi keskmisest ägedam automaksu-vastane läheb seda seadet ise Võrklaevale vägisi külge panema, oli kingiks valitud lõhkine summuti.
Heaks näiteks selle kohta, kuidas saab edukalt ühendada asjatundlikkust ja leegitsevat esinemislaadi, on kõne, mille sealtsamast autokastist pidas Isamaa aseesimees, riigikogulane Riina Solman.
„See on tegelikult perifeeriamaks. See on inimeste taskutest raha äravõtmise maks. Kui sa juba elad ääremaal, maksad rohkem. Kui sul on lapsi rohkem kui üks, maksad rohkem. Sul on suurem auto (et neid vedada) – sa maksad rohkem. See on väga ebaõiglane maks eestlastele ja meie peredele. Me tõmbame automaksule pidurit!” ütles Solman oma kõne esimeses pooles.
Kõne teises pooles loetles Solman aga ühiskonnarühmi, kelle huve see maks tugevalt riivab ning kelle huve esindavad organisatsioonid on seetõttu automaksule kindlalt vastu: „Automaksu vastu on avaldanud vastuseisu enamus valdkonnaga seotud ühendusi: autoomanike liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon ja autoettevõtete liit.”
Tasakaalustatuse huvides tõi Solman esile ka ühe peamise automaksust kasusaaja. „Aga on üks eraettevõtja, kes on lausa asunud eestkõnelejaks. Näiteks on üheks maksu kehtestamise eestkõnelejaks takso- ja renditeenuseid pakkuv ettevõte „Bolt”, kes läbi oma omanike toetas valimistel otseselt täna automaksu toetavaid erakondi,” meenutas Solman.
Siinkohal tasub meenutada, et sama teemat oli Solman käsitlenud ka 19. augustil 2023 korraldatud rahvuslaste suvekoolis. Neile Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja toetajaile, kes teda suvekoolis kuulama juhtusid, sai automaksu loomuvastane ja seadusevastane olemus igatahes päevselgeks.
Uimased vanemad vennad ja hoogsalt kasvav väikevend
Isamaa juhtroll automaksu-vastases liikumises on üheaegselt rõõmustav ja üllatav. Rõõmustav sellepärast, et aetakse õiget asja. Üllatav aga sellepärast, et ülejäänud kahest opositsioonierakonnast kumbki ei vaevunud või ei taibanud seda teemat „maast üles korjata” ja oma toetusekasvatamismasinaks muuta. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) ja Eesti Keskerakonna (lüh. KE) toetus valijate hulgas on küll Isamaa omast suurem, esindatus Riigikogus niisamuti, ent Isamaa on võtnud viimasel ajal hoogsalt järele. Viimatise arvamusküsitluse kohaselt oligi Isamaa toetus kasvanud juba 14 protsendini. (Küsitluse korraldas 31. augustist 10. septembrini Turu-uuringute AS.) Võrdluseks: KE toetusprotsent oli sama küsitluse kohaselt 18, s.t. peaaegu lubatud vea piiril.
EKRE ja KE uimasus automaksu-küsimuses ilmnes ka jutuksoleval meeleavaldusel. Sest mõlema erakonna liikmeid osales seal ainult üksikuid; osalejate põhiosa moodustasid Isamaa liikmed ja toetajad. Kui „kaks suuremat venda” jätkavad sama uimaselt, siis ärgu imestagu, kui Isamaa hingab neile varsti juba üha enam kuklasse. Poliitikas on populaarsus ja seeläbi ka mõjukus ju teatavasti muutuvad suurused; jõujooned ei püsi paigal, vaid nihkuvad pidevalt. Elutarkus „paigalseis on tagasiminek” kehtib poliitikas veel eriti kindlalt.
Eks tulevik näita, kas EKRE ja KE lasevadki Riigikogu opositsioonijõudude vaimseks juhiks kerkida Isamaal, või ajavad siiski ka ise jalad kõhu alt välja. Alustuseks piisaks ju üsna vähesest: tuleks vaid hoolitseda selle eest, et õige asja eest ja loomuvastaste plaanide vastu korraldatavatel meeleavaldustel osaleks võimalikult palju EKRE ja KE liikmeid ka siis, kui kumbki erakond pole parajasti ise korraldajarollis.
Ja mõistagi tasub neile meeleavaldustele siis kaasa võtta veelgi autosummuteid. Sest Võrklaeva-suguseid arengupidureid, kellele see seade külge panna või vähemalt kinkida, leidub Eesti poliitmaastikul ju teisigi.
Tõmmakem arengupiduritele omakorda pidurit! Ükskõik, kas summutiga või summutita, kuid tõmmakem!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet