Mart Helmest, näkineiust ja isehakanud, kuid eneserahuldajakalduvustega vabastajatest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 19. aprillil 2022. 12:52

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1848

Mart Helmet näkineiuks pidada käib üle jõu isegi minu kujutlusvõimele, ent ometi meenus mulle just temaga seoses üks vana näkineiu-nali.

Nali ise on järgmine.

Kaks kalurit on paadiga merel. Tõmbavad parajasti võrke välja. Korraga märkab üks kalur, et võrku on jäänud imeilus näkineid – poolinimene, poolkala, nagu nende puhul kombeks.

Kalur võtabki siis neiu võrgust välja, vaatab põhjalikult üle ning laseb viimaks merre tagasi.

„Aga miks!?” küsib teine kalur hämmastunult.

„Aga kuidas?!” küsib vettelaskja vastu.

Küsimus „aga kuidas?!” tekkis minulgi, kui sain teada, et oli asutud korjama allkirju Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) aseesimees Mart Helme eemaldamiseks Riigikogust.

„Eesti Päevaleht” avaldas 19. aprillil 2022 pealkirja „Mart Helme vabastamiseks korjatakse allkirju” all järgmise lühiuudise: „EKRE ühe eesvedaja Mart Helme sõnavõtt Ukraina sõjapõgenike kohta on pannud Eesti inimesed koguma rahvaalgatuse raames allkirju, et ta parlamendisaadiku staatusest vabastada. Riigikogule saab koostada ja esitada vähemalt 1000 allkirjaga pöördumise. Kogutud on juba üle 6000 allkirja.”

See uudis võttis lausa kukalt kratsima. Ja tekitas küsimusi hulgi.

Esmalt: kellel üldse on õigus parlamendisaadikut tagasi kutsuda?

Loomulik, tegelikult lausa ainumõeldav, et üksnes ta valijail. Sest on mõeldamatu, et saadikut saaks tagasi kutsuda ta poliitilised vastased – need, kes ei hääleta ta poolt mitte mingil juhul.

Nüüd tekib järgmine küsimus: kes ta valijad täpselt olid, ja kuidas neid nimeliselt tuvastada?

See polegi nii lihtne kui esmapilgul võib tunduda. Eestis on valimised ju anonüümsed. Puhttehniliselt saaks ju heal juhul kätte andmed nende kohta, kes andsid Helmele hääle e-valimistel. Aga kas ka tegelikult saaks kätte? Kas vastavad andmed polegi nüüdseks hävitatud? Ja kui selgub, et polegi, siis kas neid ikka saaks kasutada, kuna seaduse järgi peavad valimised olema meil ju salajased?

Ja kuna Helmele antud e-häälte kogus polnud parlamentipääsuks piisav, siis läheks ikkagi vaja ka tavapärasel viisil ta poolt hääletanute andmeid. Kust aga saada neid? Kas valimiskabiini turvakaamera videosalvestustest? Kas need on üldse alles? Kui on, siis kas piisaval hulgal? Ja taas: kas neid ikka tohib kasutada, kui valimised on meil salajased? Ja kui on tõesti kindel soov muuta seadust nii, et neid andmeid siiski saaks kasutada, siis kas kogu ettevõtmine jääbki üksikjuhtumiks, või luuakse pretsedent, mille najal saab samu võtteid kasutada saadiku tagasikutsumiseks edaspidigi?

Vastus küsimusele „aga kuidas?!”

„Eesti Päevalehe” asjaomase uudise andmeil oli Helme tagasikutsumiseks oma hääle andnuid juba üle 6000. Internetikülje rahvaalgatus.ee andmeil (19. aprilli keskpäeva seisuga) juba lausa 15 990. Aga kas tõesti kõik nad olid Helme valimisringkonnast? Kuidas „Eesti Päevaleht” selle tuvastas? Ja kui olidki, siis kuidas mainitud ettevõtmise algatajad selle saavutasid? Kust pärinesid nende nii täpsed andmed? Kas neil oli ehk endil loodud mingi andmebaas? Ja kui oli, siis kas seaduslikul teel?

Toonastel Riigikogu valimistel kandideeris Helme 12. valimisringkonnas (Pärnumaa) ja sai 9170 häält. Loomulik on eeldada, et vahepeal on osa ta poolt hääletanuist surnud. Seega on see arv nüüd juba väiksem kui 9170.

Ent imed on siiski võimalikud. Oletagem korraks, et tänasegi kuupäeva seisuga on elus kõik 9170 kodanikku, kes andis Helmele toona oma hääle. Sel juhul tekib aga küsimus: mis õigus on ses küsimuses sõna võtta siis ülejäänud 6820-l allkirjastanul? (Matemaatikatehe on lihtne: 15 990–9170=6820.) Kas nemad on nii-öelda asendusliikmed või? Ja kui selleks, et esitada Riigikogule pöördumine, piisab tuhandest allkirjast, siis mida teeb seal ülejäänud 14 990 allkirja? Kas loodetakse, et siis saab pöördumine 14,9 korda vägevam?...

Kuid naaskem imedemaailmast pärisellu! Oletagem hetkeks, et kõiki Eesti andmebaase ühendades ja ka tavakodanike tähelepanekuid kaasates suudetakse tuvastada kõik Helmele toona hääle andnud isikud. Ja kes on siiani elus.

Seejärel tuleks nad kokku tuua ja uurida neilt, kas nad soovivad Helme tagasi kutsuda või mitte. Ja kui peaks selguma, et enamus neist siiski soovib, alles siis tekib kõnealuse allkirjakogumise käivitanutel moraalne õigus nõuda Helme lahkumist Riigikogust. Seaduslikku õigust neil selleks nagunii pole.

Seaduslik õigus allkirjakogumise abil rahvasaadik tagasi kutsuda tekib alles siis, kui valimised on Eestis muudetud nimeliseks. Seda õigust rakendada saab aga täiel määral alles siis, kui on teada kõigi hääletanute asukoht.

Kui kellelgi on tõsine soov, et riigikogulasi saaks edaspidi allkirjakogumise abil tagasi kutsuda, siis tulebki luua olukord, kus oleks täidetud mõlemad äsjamainitud nõuded.

Senikaua kui seda olukorda ei looda, jäävad kõik tagasiastumist nõudvad allkirjakogumised lihtsalt vaimseks eneserahuldamiseks.

Kellele see meeldib, pangu aga vanas vaimus edasi! Ainult arvestagu, et oma nime sääraste algatustega sidudes saab vältimatult külge ohmusildi.

Ohmu ehk loll saab aga teadupärast peksa isegi kirikus.

Muidugi näitab elu, et leidub neidki, kellele pakub naudingut isegi peksasaamine.

Sest jumala loomaaed on tõepoolest väga kirju.

Tõnu Kalvet

P.S. Jätsin siinkohal täiesti teadlikult käsitlemata küsimuse „miks tahetakse Mart Helmet nii kangesti vabastada?”. Vabastatakse ikkagi kedagi, kellelt on võetud vabadus. Tõsi, Toompea lossi on ajaloos tõepoolest kasutatud vanglana. Aga kas kasutatakse praegugi? Ja kas Mart Helme on ikka tõepoolest ainus selle asukas, kes vajab vabastamist, või on kõrgepalgalisi vange seal veelgi?

Kõik need küsimused väärivad aga juba eraldi kirjutist.

T. K.

 © Tõnu Kalvet 

Lahendus, millega tühistada Mart Helme prostitutsiooni-hoiatus

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2022. 15:33

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1796

Eesti on andekate inimeste maa. Andeid on aga väga erisuguseid. Mõni on levinud rohkem, mõni vähem. Üheks enamlevinud andeks Eestis tundub aga olevat anne mitte märgata kõige ilmselgemat, kõige otstarbekamat lahendust, vaid lausa vägisi otsida ebaotstarbekaid lahendusi.

Just selline anne paistab olevat ka kõigil neil, kes taunivad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) aseesimees Mart Helme prostitutsiooniteemalist hoiatust, mille ta tegi 13. aprillil 2022 Riigikogus. Helme hoiatas seal mäletatavasti selle eest, et Eestisse Ukrainast põgenikuna saabunud naisterahvad võivad asuda siin elatist teenima prostitutsiooniga.

Elukogenud inimesena Helme loomulikult teadis, et nii lähebki, kui me selle vastu ise midagi ette ei võta.

Helme hoiatus pahandas paljusid. Teda asuti halvustama nii, et sülg pritsis. Selle juures jäeti aga märkamata, et tegelikult on Helme üleskutset põhja lasta väga lihtne. Selleks tuleb vaid sõlmida ühiskondlik kokkulepe, et Eesti elanikud Ukraina sõjapõgenikele sugulises vahekorras olemise eest lihtsalt ei maksa, ja kogu lugu. Prostitutsioon eeldab ju seda, et emb-kumb vahekorras osalenu selle eest maksab. Seega: kui ei maksa, siis pole ka prostitutsiooni. On vaid vahekord vastastikusel kokkuleppel.

Vahekorrast ju suguküpsetel ja tervetel Ukraina naispõgenikel pääsu pole. Kui esimene ärevus möödas ja esimesed sammud kohanemisteel tehtud, tekib neil vältimatult vajadus vastassugupoolega lähedalt suhelda, sest loodus nõuab ju oma. (Kui ei teki, siis on tegu ränga terviserikkega, ning Eesti erialaarstid peavad viivitamatult sekkuma. Ukraina sõjapõgenikele on ravi Eestis ju tasuta; nende ravikulu tasub Eesti riik.) Vastasel korral kogunevad sisemised pinged, mis mõjutavad nii pingesolija vaimset kui kehalist tervist, samuti ta läbisaamist ümberkaudsetega. Tekivad tülid, mis võivad lõppeda väga õnnetult. See oleks aga ränk kaotus nii Eestile kui Ukrainale.

Ükskord saab käimasolev Ukraina sõda läbi ju nagunii. Ja siis oleks Eestil väga piinlik teatada, et pingesolekust tingitud tülide tagajärjel on siinseid Ukraina põgenikke hukkunud pea sama arvukalt kui mõne lahingu käigus. Ei saa välistada sedagi, et rahvusvaheline kogukond ja kogu progressiivne inimkond süüdistab siis Eestit sõjapõgenike elutingimuste tahtlikus halvendamises.

Isamaa Naiskogu IREN tegi 14. aprillil 2022 avalduse, milles pöördus Mart Helme koduerakonna naisliikmete poole üleskutsega: „EKRE naised, pange Mart Helmele aru pähe!”

Palju arukam olnuks aga teha üleskutse hoopis meestele. Mitte pelgalt EKRE meesliikmetele, vaid kõigile Eesti meestele. Selleks tulnuks vaid öelda: „Eesti mehed! Kui tahate selle jõhkra Mart Helme paika panna, ta sõnad tühjaks teha, siis Ukrainast põgenenutega vahekorras olemise eest ärge makske sentigi!”

Kui sõlmida sellealane ühiskondlik kokkulepe, siis sellest oleks suur abi Ukraina naispõgenikelegi. Ennekõike sellepärast, et näitaks selgelt: mängureeglid on paigas. See annaks siis neile naistele suure kindlustunde. Vajadus kindlustunde järele on aga iga naisterahva üks suuremaid vajadusi üldse.

Kindlam tunne oleks ka eesti meestel. Nad teaks siis, et kui oma naine juhtubki pipardama, siis väljapääs raskest olukorrast on kohe käepärast. Ja maandamatusest tekkiv pinge jääks kuhjumata, sellest tekkivad tülid olemata.

Eesti naised õpiks aga eesti tõugu mehi rohkem hoidma ega sööks neil enam närve. Konkurents on ju ikkagi edasiviiv jõud.

Sellest võidaks nii Eesti kui Ukraina ühiskond.

Kes väidab vastupidist, töötab seeläbi selgelt vastu Eesti–Ukraina suhete edendamisele. Ja ühtlasi näitab, et Mart Helmel oli õigus.

Tõnu Kalvet

 © Tõnu Kalvet 

Ungari valimistulemus aastal 2022 – terve mõistuse ja elujõulisuse ilming

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 05. aprillil 2022. 23:00

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1808

„Terve mõistus siiski võitis,” said kergendatult ohata väga paljud, kui olid kuulnud 3. aprillil 2022 toimunud Ungari parlamendivalimiste tulemust. Senine valitsuserakond, peaminister Viktor Orbáni juhitav Noorte Demokraatide Liit (ung. k. Fiatal Demokraták Szövetsége, lüh. FIDESZ) saavutas 199-st saadikukohast koguni 135, globalistide käepikenduseks peetav ühinenud opositsiooniliit aga vaid 56. Seda sellele vaatamata, et enne valimispäeva oli hinnatud nende võiduvõimalusi peaaegu võrdseks; FIDESZ-i edu mitmetes arvamusküsitlustes oli pigem lubatud vea piires.

Mis siis tingis FIDESZ-i nii ootamatu „arenguhüppe”, pealegi suisa viimasel minutil?

Ühesõnaline vastus on: sõda.

Nimelt oli opositsiooniliit lubanud, et kui saab võimule, siis lubab vedada läbi Ungari relvi Ukrainasse ning lõpetab Venemaa gaasi ja nafta sisseveo.

See suurendanuks aga hüppeliselt Ungari sõttasattumise ohtu. Seda taipas isegi märgatav osa opositsiooniliidu püsivalijaist. Nad hääletasidki siis kas FIDESZ-i või mõne teise erakonna poolt, või jätsid üldse valima minemata. Endine parlamendiliige, liberaal Róbert Benedek Sallai märkis oma valimiskommentaaris mõrult, et FIDESZ võitis isegi nendes kohtades, kus kohe kuidagi ei tohtinuks võita, kuna ta kohalike poliitikute korrumpeerituse tõttu oli erakonna maine kuni valimispäevani seal väga madal.

Ent ometi võitis. Sest Ungari kiskumist täiesti võõrasse sõtta ei tahtnud isegi FIDESZ-i suhtes kriitilised valijad. Nad andsid endale selgelt aru, et kui valida on – nende seisukohast – halva ja väga halva lahenduse vahel, siis tuleb valida see, kumb on parem.

Ühinenud opositsiooni täielikku põrumist iseloomustab kõige ilmekamalt aga tõsiasi, et ta juht, end konservatiiviks nimetav Hódmezővásárhelyi linnapea Péter Márki-Zay sai hävitavalt lüüa isegi oma kodulinnas.

Opositsioonile sai saatuslikuks valimisnädala algupoolel ajakirjandusse jõudnud teade, mille kohaselt Ukraina võimud olid pidanud salaläbirääkimisi Márki-Zayga ja uurinud, kuidas Ukraina saaks opositsiooniliitu aidata, et too valimised ikka võidaks ja Ungari taas Ukraina-sõbralikuks muudaks. Salaläbirääkimiste toimumisest teatas 29. märtsil Ungari välisminister Péter Szijjártó.

Nii Márki-Zay kui ka Ukraina välisminister eitas salaläbirääkimisi, kuid Szijjártó jäi endale kindlaks, teatades: Ungari võimudel on nende kohta olemas vettpidavad tõendid.

Ungarlastele kui uhke loomuga rahvale mõistagi ei meeldinud, et neid püütakse välismaalt käsutada ja muul moel mõjutada. Opositsiooniliit jäi seetõttu ilma arvestatavast hulgast häältest, mille muidu oleks saanud.

Rahvuslaste erakonna ootamatu edu 

FIDESZ-i ülivõimsa võiduga vähemalt sama suureks üllatuseks saab aga pidada rahvuslaste erakonna Meie Isamaa Liikumine (ungari k. Mi Hazánk Mozgalom) parlamentipääsu. Enne valimisi oli ju arvatud, et see erakond kui „kogenematu, äärmuslik ja venemeelne” nüüd küll valimiskünnist ei ületa. Ta lähenemist valimiskünnisele, selle juures balansseerimist näitasid alles valimiste lõpusirgel tehtud arvamusküsitlused. Kindlast künniseületusest oli asi aga nende valguses ikka veel kaugel.

Ennustused ei pidanud aga paika. Meie Isamaa ületas künnise kindlalt. Uues parlamendikoosseisus on tal seitse esindajat.

Meie Isamaa edu saab pidada seda suuremaks saavutuseks, et valimiste lõpusirgel loopis talle kaikaid kodarasse nii FIDESZ kui ka näiteks „Facebook”.

Meie Isamaa edu taga seisab suuresti ta sarmikas esimees László Toroczkai, kes on oma 44-st eluaastast tegutsenud poliitikuna viimane 26 aastat. Ta on läinud Ungari ja lausa kogu Euroopa ajalukku aga sellega, et just tema mõte oli ehitada Ungari lõunapiirile tõkketara, mis peaks kinni ebaseaduslike sisserändajate hordid. Koroonaviiruse-hüsteeria ajal oli just tema koos mõttekaaslastega see, kes aitas Ungari ühiskonda harida ja julgustada. Tänu sellele taipas igati arvestatav osa ühiskonnast, et suurem osa „koroonamuinasjutust” on lausvale, kohati suisa kahjulik, ega läinud koroonahüsteeriaga kaasa.

Suure tõenäosusega saavadki FIDESZ-i ja Viktor Orbáni järglasteks Ungari poliitmaastikul just Meie Isamaa ja László Toroczkai. Ent sinna läheb veel aega. Vähemalt lähema nelja aasta jooksul on riigitüür kindlalt veel esimese kahe käes. Ungari ees seisvad ülesanded tuleb lahendada just neil.

Hoidkem neile siis pöialt! Ja pangem ka ise õlg alla, kui meil tekib elus selleks võimalus!

Ajalugu on meile selle eest siis hiljem tänulik.

Tõnu Kalvet

  © Tõnu Kalvet 

Ungari rahvuspühal(gi) hoidkem pöialt me suurima hõimurahva ühe osa võimalikult peatsele vabanemisele!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 15. märtsil 2022. 11:51

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1763

„Kolm on kohtuseadus,“ ütleb eesti rahvatarkus.

Kolm on ka Ungari rahvuspühade arv: vastavalt 15. märts, 20. august ja 23. oktoober.

Täna on neist esimene. Maailma ungarlastel ja Ungari-sõpradel on tänavuse 15. märtsi paiku taas põhjust loota, et üks kaua ungarlasi vaevanud mure leiab lähiajal lahenduse. Mure, mil nimeks Taga-Karpaatia olek võõrvõimu all.

Taga-Karpaatia rebiti Ungari küljest ära 102 aasta eest – 4. juulil 1920 sõlmitud Trianoni rahulepinguga. Sellisega, mis oli leping üksnes nime poolest, kuna mingeid läbirääkimisi ei toimunud; Ungari delegatsioon läbirääkimistel pandi lihtsalt fakti ette. Mingit rahvahääletust selle piirkonna tuleviku küsimuses ei lubatud korraldada, kuna kardeti, et siis tuleb „ebasoovitav, vale tulemus“.

Toona kingiti Taga-Karpaatia kogu täiega Tšehhoslovakkiale. Kui too lagunes, sai Taga-Karpaatiast taas Ungari osa, ent Teise maailmasõja järel kingiti Taga-Karpaatia taas Tšehhoslovakkiale, too omakorda aga kinkis 1945. aastal edasi Nõukogude Liidule. Seal paigutati „kink“ Ukraina koosseisu.

Nõukogude Liidu lagunemise järel lootsid Taga-Karpaatia ungarlased ja teised põliselanikud, et piirkond saab viimaks ometi võõrvõimu alt vabaks, ent lootustel ei lastud täituda. Taga-Karpaatia jäeti edasi Ukraina võimu alla. Ei lugenud seegi, et 1. detsembril 1991 peetud rahvahääletusel osales lõviosa piirkonna elanikest, 78 protsenti osalenuist aga teatas, et soovib Taga-Karpaatiale Ukraina koosseisus täielikku autonoomiat.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on Taga-Karpaatia põliselanikud pidanud korduvalt taluma keskvõimupoolseid pitsitusi. Lisaks on end ukraina rahvuslasteks nimetavate isikute jõugud rünnanud sealseid ungarlasi mitmel moel, mälestusmärgirüvetustest kuni plahvatusteni välja. Olukord pingestus lausa sel määral, et Ungari valitsus oli sunnitud korduvalt teatama: senikaua kui Ukraina keskvõimu käitumine Taga-Karpaatia ungarlaste suhtes ei parane, ei maksa Ukrainal lootagi, et Ungari toetaks Ukraina soovi saada NATO liikmeks.

Selle valguses ei maksa imestada, miks Taga-Karpaatia ungarlased ei soovi minna Ukraina sõjaväkke ega võidelda rindel Ukraina eest, vaid eelistavad pigem riigist põgeneda.

Kui käimasolev Ukraina–Vene konflikt lõpeb soodsalt, siis saab lõpu ka Taga-Karpaatia olek võõrvõimu all.

Eestlastel on põhjust kaasa elada oma suurima hõimurahva ühele enamkannatanud osale nii 15. märtsil kui edaspidigi. Seda enam, et lõviosa Eesti ungarlastest pärinebki ju just Taga-Karpaatiast.

Nüüdis-Eestis on läinud viimasel ajal moodi hõigata uljalt: „Slava Ukraini!“ („Elagu Ukraina!“). Iga Ungari-sõber saab sellele siis vastu hüüda nii: „Vesszen Trianon!“ (Maakeeli: „Kadugu Trianon!“)

Veri on paksem kui vesi. Seega: „Vesszen Trianon!“

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet