Miks rünnatakse Vladimir Zelenski innukat järgijat – Kaja Kallast?!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 25. augustil 2023. 21:51

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4426

Inimene areneb (või taandareneb) eeskujude mõjul. Küünilisevõitu kõnekäänd väidab: „Halb eeskuju on nakkav!” Teisalt jälle on teada, kui suurt kasu inimese arengule suudab tuua hea eeskuju. Eriti hea on olukord muidugi siis, kui üks väga hea inimene (või selleks peetu) on eeskujuks teisele väga heale inimesele (või selliseks peetule). 

Üllataval kombel tundub nüüdis-Eesti olevat nii erandlik koht siin maamunal, et viimatimainitud eeskujuksoleku-võimalust ei märgatagi. Nimelt ei märgata, et nii Eestis kui mujal paljude meelest väga heaks peetav Kaja Kallas on võtnud eeskuju teiselt väga heaks peetavalt inimeselt – Ukraina president Vladimir Zelenskilt. 

Eriti selgelt ilmnes Eesti see erandlikkus skandaali puhul, mis puhkes 23. augustil 2023, kui selgus, et peaministri mees oli ajanud Venemaaga äri igasugustele Venemaa-vastastele majandussanktsioonidele vaatamata, neist osavalt mööda hiilides. Asuti kohe süüdistama Kallast, unustades täiesti, kelle eeskuju ta oli järginud.

Kallas ja Zelenski on kohtunud mitu korda. Alati on siis ajakirjanduses ilmunud pilte kohtumisest, milledest ilmneb ühemõtteliselt, et osapoolte vahel valitseb tugev poolehoid. (Kehakeel ei valeta!) Selle valguses on väga loomulik eeldada, et Kallas on kogunud Zelenski kohta võimalikult mitmekesist ja rohket teavet. 

Kui nõnda, siis on sama loomulik eeldada, et Kallas on näinud Zelenski menukat monoetendust „Kiri Venemaal elavatele sugulastele”, kus viimane lausub ülimalt elutargad sõnad: „Kui tahad mingit totrust kummutada, siis pole vaja teda eitada. Vii ta hoopis absurdini, siis saab kõik korda.”

Loomulik eeldada sellepärast, et paljud Eesti praeguse valitsusjuhi sammud juba hiljemalt 2021. aasta algusest peale näitavad ilmekalt ta ustavust absurdiviimise-põhimõttele. Kui palju on temalt tulnud eluvõõraid, loomuvastaseid plaane, hüüdlauseid! Kui suur on tema väga meeldejäävate ütluste jada! „Lugege mu huultelt!” on neist ainult üks, olgugi et seni ehk kuulsaim. Ta „pärlitest” saaks koostada suisa aforismikogumiku. Väga võimalik, et kui ta kord peaministriametist priiks on saanud, see kogumik üllitataksegi. Mina igatahes hangiks selle endale küll. Koguni mitu tükki.

Kõiki ta neid ütlusi ja ettevõtmisi läbib punase joonena väga tugev absurdiviimise-taotlus. Zelenski võib uhkust tunda, et tal on Eestis nii mõjukas ja nii agar õpilane. Tõe huvides tuleb mainida, et Zelenski on järginud sama põhimõtet poliitikuna ka ise, eriti viimasel paaril aastal. Need korrad, kus ta on surmtõsisel ilmel (!) ajanud riigipeana juttu, mil pole saba ega sarvi, ning suutnud samas valitseda oma naerulihaseid, annavad tunnistust ta suurest erialasest meisterlikkusest. 

Suur viga on rünnata Kaja Kallast kui poliitikut, kui valitsusjuhti, unustades samas ära, kui meisterlik näitleja on olnud talle suureks eeskujuks. Teda tuleb hinnata pigem kui andekat, pidevalt arenevat näitlejat, kel on väga arenenud absurditunnetus.

Kas tõesti keegi süüdistaks tsirkuses klouni selles, et ta teeb oma tööd: naerutab inimesi? Kui mitte, siis miks leidub Eestis ikka veel neid, kes süüdistavad Kaja Kallast, kui ta kogu oma tegevusega näitab Eesti poliitteatri absurdsust?

Kui seda mu kirjatükki juhtuvad lugema Eesti tuntuimad klounid Piip ja Tuut, siis soovitan neil tõsiselt kaaluda oma duo muutmist trioks. Kolmanda, eraelus Kaja nime kandva klouni lavanimeks võiks siis olla näiteks Elektrimolekul.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet  

Kas Ukraina on koroonaviiruse- ja rohepöördevaba piirkond?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 06. augustil 2023. 19:47

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4442

Olen märganud üht huvitavat asja: nüüdis-Ukraina mõjub mulle – juba kes teab mitmendat korda – nagu ajamasin. Viimati seetõttu, et viis mind tagasi lapsepõlve – 1980-ndatesse aastatesse. Nimelt sel moel, et tuletas meelde uudiseid tuumarelvavabade piirkondade loomisest.

„Tuumarelv on väga ohtlik,” toonitati tollal tihtilugu. Vahel lisati ka, kui mitme maakera hävitamise jagu on me planeedil tuumarelvi juba toodetud. Ja kui siis teatati, et kusagil oli loodud uus tuumarelvavaba piirkond, siis levitati seda teadet tõelise rõõmusõnumina. 

Õige ka. Sest mida rohkem on tuumavabu piirkondi, seda väiksem on ala, kuhu tuumarelva saab paigutada. Võimalikult suur tuumavabade piirkondade hulk suurendas seega inimeste turvatunnet ja kahandas kindlusetusetunnet.

Sama põhimõtet saab aga rakendada ju teistegi ohtlike nähtuste puhul. Näiteks kui mingi osa planeedist on muudetud mingist nakkushaigusest vabaks. 

Viimasel mõnel aastal maailmas toimuvat jälgides saan teha ainumõeldava järelduse: Ukraina on piirkond, mida ei ohusta koroonaviirus ja kus ei kehti rohepöörde-nõuded. Teisisõnu: kus rohepööret polegi vaja.

Sellele järeldusele viisid mind sealsed sündmused.

Alustagem uusimast.

5. augustil 2023 teatas nii Eesti kui ka paljude teiste riikide ajakirjandus, et Ukraina droon oli tulistanud Mustal merel Kertši väinas seilavat Venemaa tankerit ja et too oli saanud tabamuse masinaruumi-kanti, veeliini lähedusse. Paljudes seda sündmust kajastavates uudistes mainiti sedagi, et tankerist oli midagi merre voolanud.

Minu ülisuureks üllatuseks ei leidnud ma üheski selleteemalises uudises märget selle kohta, kuidas tankerist merrevoolav kütus või muu aine on otseselt reostava iseloomuga, seega selges vastuolus rohepöörde-põhimõttega. Ometi ei kõhkle samad ajakirjandusväljaanded avaldamast hulganisti uudiseid ja arvamuslugusid, mis püüavad tekitada võimalikult ränki süümepiinu näiteks autokasutajates, lennureisijates, fossiilsete kütuste kasutajates ja lihasööjates. 

Mulle ei sattunud ette ainsatki teadet, mis öelnuks, et näiteks Helsingi ülikooli audoktor Greta Thunberg on tankerivastase rünnaku hukka mõistnud kui rohepöörde-põhimõttega väga rängas vastuolus oleva ning kutsunud kõiki loodushoidlikke inimesi üle maailma protestima tankeritulistajate teo vastu. 

Koroonaviirus Ukrainat ega ukrainlasi ei ohusta

Ukraina erilisust rõhutab seegi, et viimasel paaril-kolmel aastal pole pea mingit tähelepanu pööratud koroonaviiruse leviku sealsele olukorrale. Ajakirjandus ei avalda teateid selle kohta, kui palju leidub seal koroonahaigeid, kui suur osa neist on vaktsineeritud, kui suur osa surnud, ja kas ikka jätkub vaktsiini, et igaüks saaks kätte vähemalt kolm tõhustusdoosi.

Eriti hämmastas mind Eesti võimude sellealane käitumine. Eesti juhtkond on ju püüdnud end näidata Ukraina vaat et suurima sõbrana kogu maailmas. Ometi pole Eesti võimud hoolitsenud selle eest, et Eestisse Ukrainast saabunud põgenikud oleks saanud koroonaviiruse vastu kaitsepoogitud. Mu hämmastust suurendasid veelgi teated, kus kurdeti, et suur hulk koroonavaktsiini tuleb taas maha kanda ja prügimäele saata, kuna kasutustähtaeg saab mööda, Eesti inimestel aga puudub lihtsalt vaktsiinihuvi. Eesti on saatnud Ukrainale nii relvi, käpikuid kui muudki kraami, kuid koroonaviirusevaktsiini mitte. Või kui juhtumisi ongi, siis igatahes mitte sellisel hulgal, et see kinnistunuks Eesti inimeste tavateadvuses.

Mul tekkis sellistel puhkudel alati kange tahtmine hüüda: „Eesti võimud, aga miks unustate ära me kallid külalised Ukrainast?! Miks jätsite nad koroonaviiruse vastu vaktsineerimata juba Eestisse saabumisel ega taha neile teha ainsatki doosi, tõhustusdoosidest juba rääkimata?! Miks te pole saatnud muu Ukrainale saadetud abi hulgas ka koroonavaktsiinidoose? Miks käitute ühest küljest väga hoolimatult, teisest küljest aga väga priiskavalt?!”

Jätsin aga hüüdmata. Igatahes suure püüne pealt küll. Sest mul tekkis toimuvat jälgides tunne, et mu meeleheitlik karje olnuks nagu hüüdja hääl kõrbes.

Ent oli ka teine võimalik seletus: Eesti võimud olid saanud ülisalajast luureteavet, mille kohaselt on Ukraina kuulutatud või muudetud koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks piirkonnaks. Koroonaviirus seal oma laastamistööd ei tee, rohepööret kõikjal mujal lausa elu ja surma küsimuseks muutvat, väidetavalt inimtekkelist (!) kliimasoojenemist seal ei toimu.

Miks see nii on, ja kuidas selline olukord saavutati, ma ei tea. 

Võimalik, et seda teavad need, kes on asjaga kursis minust paremini. 

Neilt siis tasubki mõlemas asjaomases küsimuses aru pärida igaühel, kellele paistab, et miski nagu ei klapi.

„Eesti Päevalehe” ühe juhtkirja pealkiri kuulutas juba 2022. aasta kevadel, vist koguni hilistalvel: „Oleme kõik ukrainlased!” Kui nii, siis peaks Eestil ja eestlastelgi olema õigus kuulutada end koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks. Või kuidas? Vabaneksime ju sel moel paljudest tüütutest kohustustest.

Äkki tasuks seda lahendust proovida? 

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet   

Kas LGBT-usklikel esivanemaid polegi?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 10. juunil 2023. 05:30

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4921

Kas saaksime olemas olla esivanemateta?

Nii ootamatut (et mitte öelda: tobedat) küsimust esitada näib esmapilgul täiesti mõttetu. Sest teame ju, et igaüks meist on olemas ainult tänu oma esivanematele (kellest lõviosa me ei teagi). Kui ülipikast esivanematejadast jäänuks puudu üksainuski isik, siis poleks meidki. Poleks siinkirjutajat, poleks ka neid, kes seda kirjatükki loevad. Ainsagi vahelüli puuduolek lõpetanuks kogu põlvkondade järjepidevuse.

Seega: esivanemad on iga inimese elus üks tähtsamaid mõjureid üldse. Neid eirata ei tohi ega saagi. Sestap on täiesti loomulik, et kõik vanaaja rahvad oma esivanemaid austasid. Esivanematekultust esineb laialdaselt nüüdisajalgi. Tõsi, ennekõike loodusrahvastel, kuid siiski mitte ainult neil. 

Esivanemaid pidasid väga tähtsaks muistsed eestlasedki. Usuti (pigem lausa teati), et esivanemad jälgivad teisest ilmast me igapäevatoimetusi ja elavad neile kaasa: õigeid kiidavad, ekslikke laidavad. Teati, et esivanemad külastavad meid siis, kui meil või neil endil on seda väga vaja. Teati, et esivanemaid ei tohi halvustada, kuna see võib maksta kätte halvustajale endale. Ka siis, kui mõne esivanema teod olidki olnud laiduväärsed. Halvustaja kohus olnuks meeles pidada, et esivanemate kõik teod – nii head kui halvad – olid sillutanud teed tema siiatulekule. 

Seega ei tulnud kõne allagi, et esivanematele oleks tahetud halba.

LGBT-usklike puhul ilmneb aga midagi hoopis muud. Nad käituvad nii, nagu neil poleks eales tulnud pähe endalt küsida: „Aga kui mõni minu esivanem oleks kasutanud oma õigust valida endale  sugu ja sättumus ise, kas mina oleks siis siia ilma üldse sündinud? Ja kui mind poleks olemas, siis kuidas saaksin teha seda, mida teen, kuidas saaksin ennast üldse teostada?”

Just seda LGBT-usklikud endalt aga ei küsigi. Ja sellisena rikuvad õigusriigi üht olulisemat põhimõtet – võrdse kohtlemise põhimõtet. Nõuavad eriõigusi nüüdisaegsetele seksuaalhälvikutele, kuid samas on ise täiesti rahul asjaoluga, et nende esivanemate seas polnud ainsatki sellist.

LGBT-usklikud ei küsi endalt sedagi, kas nende „käegakatsutavad” esivanemad (isad-emad, vanavanemad, vaarvanemad) ikka näeks heal meelel, kuidas needsinased usklikud püüavad läbi lõigata sidet esivanemate pärandiga. Kas „käegakatsutavad” esivanemad tõesti rõõmustaks kogu südamest, kui näeks, et nende nimi ja geenid ei lähegi enam edasi, kuna keegi järeltulijaist otsustas „kasutada oma püha õigust” – määrata oma sugu ja suguline sättumus ise? Ehk siis Eesti näitel: kui laulja Urmas Alender elaks, kas ta oleks õnnest seitsmendas taevas, nähes oma tütar Yokot seksuaalhälvikluse eest võitlemas, musta valgeks rääkida püüdmas? Kas kirjanik Jaan Kross kiidaks heaks poeg Eerik-Niilese samasugused teod, kui veel elaks?

Vägev elujõud kipaka „igiliikuri” vastu

Loomuliku (loe: ainuvõimaliku) sättumuse pooldajad ja LGBT-usklikud võivad olla pealtnäha väga sarnased. Neid lähemalt vaadeldes ilmneb aga üks põhjapanev erinevus: esimestel jätkub küllaga elujõudu, samas kui teistel napib seda kõvasti. Napib sellepärast, et nad on oma esivanematest ära lõigatud. Loodus vääraklust ega selle õigustajaid ei toeta, neile jõudu ega õnnistust ei anna.

Just seepärast ongi loomuvastasuse pooldajad sunnitud kasutama pidevat välist tuge. Nende ettevõtmistesse pumbatakse suuri rahasummasid, luuakse muidki soodustingimusi väärakluse õigustamiseks. Korraldatakse sedalaadi näitusi, vändatakse sedalaadi filme jne. Sest ausas konkurentsis ei lööks nad läbi. Kujundlikult öeldes: nende tegevus meenutab näitusesaalis olevat igiliikurimudelit, mis küll töötab, ent üksnes vooluvõrgust saadava toite abil. Kui pistik välja tõmmata, seiskub kohe ka see „igiliikur”.

Sellise „igiliikuri” üheks osaks on ka nüüdisaegne peavooluajakirjandus, mis kas õigustab loomuvastasust innukalt või siis – paremal juhul – suhtub sellesse mõistvalt. 

Nii loomuvastasuse õigustajatelt kui ka sallijatelt saab iga loomulik inimene küsida kolm ülilihtsat küsimust:

1) kas sulle on ükskõik, kas olla olemas või mitte?

2) kas oleksid olemas, kui üksainuski su esivanematest oleks „kasutanud püha õigust” valida oma sugu ja suguline sättumus ise?

3) kellele on kasulik, kui loomuvastasuse mõjul nõrgeneb esmalt perekonna, seejärel suguvõsa ja viimaks kogu rahva elujõud?

Meile endile aga annab jõudu kindel teadmine, et kõik me esivanemad elavad edasi meis ja ka me järeltulijais ning jälgivad teispoolsusest meid ja me asjatoimetusi pidevalt.

Loomuvastasuse pooldajail seda jõuallikat pole. Neid ei aita isegi peavooluajakirjanduse toetuskisa ega poliitikute ringkaitse. 

Nende „pistik” tõmmatakse seinast välja pigem varem kui hiljem, misjärel nende vikerkaarevärviline „igiliikur” seiskub.

Meie seevastu elame üle nii praeguse raske aja kui ka kõik tulevased ajad. Sest oleme lahutamatu osa KATKEMATUST põlvkondadeahelast, mis ulatub nii kaugele minevikku ja tulevikku, et silm seda ei seleta.

Vägi on meiega. Esivanemate vägi. Ühtlasi eluvägi. Eluväe vastu puruneb aga teatavasti kõik, mis on eluvõõras ja loomuvastane.

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet   

Eesti valitsuse ahvikiirusel läbi suruda tahetava kobarkäki tegelikust põhjusest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 07. mail 2023. 18:42

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5024

Miks on Eesti praegusel valitsusel oma loomuvastaste seadusemuudatuste peale- ja läbisurumisega nii tuli takus? Miks peab kõike seda tegema kobareelnõu (loe: kobarkäki) kujul, pealegi usaldushääletuse abil?

Kas tõesti selleks, et minna rahuliku südamega koolivaheajale?

Vaevalt küll. Hulga tõenäolisem seletus on see, et valitsusliit teab: tal pole enam pikka pidu, kui Ukrainas lõpeb sõjategevus ning asutakse paika panema sõjajärgse Ukraina, üldse kogu Ida-Euroopa uusi jõujooni. Sest – kujundlikult öeldes – Eesti reformierakondliku valitsuse võimulpüsimise võtmed asuvad Ukrainas. 

Eesti ühiskonnas oskusliku ajuloputuse abil loodud pettekujutelm, et: 1) ukrainlased on kõik puhtad poisid, ja 2) Ukraina võit on kindel, on viimasel ajal asunud murenema. Tugevad mõrad lõi sellesse MTÜ-ga Slava Ukraini seotud pettuse paljastamine. Paljud senised Ukraina-pimeusklikudki ei usalda pärast seda enam Ukrainat toetada. Osal neist on siiani silme ees suur pahameel, mida ilmutas sellest pettuseuudisest teada saades pressikonverentsil Ukraina president Vladimir Zelenski isiklikult, kui võõrustas hiljuti Eesti peaminister Kaja Kallast.

Teise tugeva mõra lõi Ukraina juhtkonna hiljutine teade, et paljukiidetud Ukraina vastupealetungile ei maksa panna teab mis suuri lootusi. Muu maailm teadis seda juba tükk aega, kuid Eesti Ukraina-sõbralikul peavooluajakirjandusel oli õnnestunud seda siinse, suuresti Ukraina-uskliku infotarbija eest varjata. 

Nüüd seda enam varjata ei saa.

Tõsi, seni on üsna edukalt suudetud Eesti laiema avalikkuse eest varjata ettevalmistusi, mida teeb oma endiste idaalade (praeguse Lääne-Ukraina) tagasivõtmiseks Poola. Varsti aga tuleb Eesti peavooluajakirjandusel tunnistada nendegi toimumist. Nagu sedagi, et need on toimunud „me lääne sõprade” täielikul teadmisel ja heakskiidul. Eriti just me anglosaksi „sõprade” – USA ja Suurbritannia – teadmisel ja heakskiidul. 

Iga Ukrainas ja selle naabruses toimuvat tähelepanelikult jälgija teab, et olukord muutub seal viimasel ajal mitte enam iga nädalaga, vaid ajuti lausa iga päevaga. Ja enamasti mitte Ukrainale soodsamaks. Valmistatakse ette piirkondliku mõjukeskuse – Suur-Poola riigi – taasloomist. (Ainult selle vahega, et selle koosseisust jääks välja praegune Valgevene.) Poolast saaks siis taas piirkondlik suurriik. Tõsi, selline, keda tegelikult suunataks välismaalt, ennekõike muidugi „me anglosaksi sõprade” juurest. Kuna see toimuks aga suurpoola mõttelaadi toetaval, lausa innustaval kujul, siis poleks suuremal osal poolakatest selle vastu vähimatki. Sest suurpoola mõttelaad on neil kaasa saadud lausa emapiimaga.

Muide, just sellepärast suurpoolakad ja suurvenelased omavahel läbi ei saagi. Kaks kõva kivi ei jahvata ju head jahu. Senikaua, kui (suur)poolakad on meiega ühel pool rindejoont, saame selle üle ainult rõõmustada. Tasub aga küsida: milliseks kujuneb Eesti ja Poola suhe pärast Suur-Poola taastamist? Ja seda tasub küsida juba praegu. Et pärast poleks kokkupuude tegelikkusega liiga valus.

Tänavu 9. mail korraldatakse Põhja-Tallinnas esimene Isamaa foorum. Selle pealkirjaks on „Tee Ukraina võiduni”. Äsjane välisminister, praegune riigikogulane Urmas Reinsalu, viitseadmiral Tarmo Kõuts ja kaitseväe peastaabi kommunikatsiooniekspert Ingrid Mühling arutlevad seal selle üle, mis juhtub sõja käigus edasi; mida peaks lääneriigid Ukraina toetamiseks veel tegema; milline on infosõda Ukrainas; milliseks kujuneb sõjajärgne maailm. Foorumi toimumispaigaks on F-Hoone Must maja  (Telliskivi tn. 60 A), algusajaks kl. 18.00.

Sinna tasub kohale minna. Kas või selleks, et saada aimu, kui suurel määral juletakse Ukrainas toimunut ja toimuvat nimetada juba nende õige nimega.

Üks on kindel: tõde hakkab kohale jõudma üha enamatele senistele Ukraina-usklikele. 

Millal nägijakssaanute hulk ületab piiri, kust enam tagasiteed pole, näitab juba tulevik. Täpsemalt: lähitulevik. Igatahes hulga lähem tulevik kui Eesti praegusele valitsusliidule meeldiks.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet