Uudised

„Solidaarsus pagulasküsimuses” hävitab õigusriigi

„Ilmutagem solidaarsust! Ärgem olgem isekad, tagurlikud ega enesessekapseldunud! Käitugem euroopalikult, olgem inimlikud!” Neid ja teisigi hüüatusi oleme viimastel kuudel kuulnud ülitihti. Selliste põhjendustega (?) püütakse panna oma seisukohast taganema kõiki, kes pole nõus oma riiki lubama Euroopa lõunaossa tulvanud ebaseaduslikke (sic!) sisserändajaid.

Tõlkigem solidaarsusele üleskutsujate jutt aga arusaadavasse keelde. Sõnavahust puhastatult on nende tegelik sõnum hoopis järgmine: „Toetage kuritegevust! Toetage inimkaubandust! Vähemalt ärge olge vastu neile, kes mõlemat toetavad! Ärge olge seekord seaduskuulekad! Unustage fakt, et need isikud on saabunud Euroopasse ebaseaduslikult! Unustage, et nende kodumaal on arusaamad kuritegevusest tihtipeale hoopis teised kui meil! Unustage, et paljudki neist on jõudnud sooritada vara- ja isikuvastaseid kuritegusid juba sellegi lühikese aja jooksul, mis nad on oma ebaseaduslikust saabumisest alates Euroopas veetnud! Unustage, et nende eel saabunud samasugused ebaseaduslikud sisserändajad on sooritanud oma asukohamaal hulga rohkem kuritegusid kui riigi põliselanikkond!”

Meid, põliselanikke, tahetakse panna niisiis unustama ilmselgeid ja laialttuntud tõsiasju, sulgema silmad kuritegevuse toetajate tegevuse ees ning elama mingis unelmatemaailmas – sellises, mille meile on loonud massilise sisserände pooldajate valduses olevad massiteabevahendid.

Hämmastav, milliseid uperpalle teeb massirändepooldajate loogika! Mööndakse küll (enamasti mokaotsast ja moepärast), et inimkaubandus on kuritegelik äri, kus liiguvad suured rahasummad ning et kõnealused sisserändajad on Euroopasse saabunud ebaseaduslikult, kuid siis hüpatakse kohe üle loogilisest järeldusest „kuritegevust ega kurjategijaid ei tohi toetada!” ning asutakse taas pisarsilmi rääkima „vaeste põgenike” tohututest kannatustest ja „meie moraalsest kohustusest” neid vastu võtta.

Inimkaubanduses ringlevad pöörased summad

Pangem ennast korraks mõttes inimkaubitseja asemele: kui „proovipartii” osutub edukaks ja „turg on sissetöötatud”, siis kas ükski täiearuline ärimees loobuks oma ülitulusat äri jätkamast? Kui on näha, et Euroopa Liidu liikmesriigid jagavad – mõistagi „euroopaliku solidaarsuse” tähe all – omavahel ära sada või kakssada tuhat senist ebaseaduslikku sisserändajat, siis mis takistaks ärimeest toimetamast „tühjaksjäänud laoplatsile” (loe: EL-i lõunapoolsetesse liikmesriikidesse) juba uut „kaubalaadungit”, näiteks mitutsada tuhandet või koguni ühte-kahte miljonit ebaseaduslikku sisserändajat?

Julgen arvata, et mitte miski. Äris – eriti säärases äris! – on otsustav ikkagi kasum.

Tšehhi peaminister Bohuslav Sobotka hinnangul liiguvad selles äris vähemalt sajad miljonid dollarid. Ta ei välista aga sedagi, et see summa on veelgi suurem. Näiteks mõni miljard dollarit. „Loomulikult on selliste teenuste vahendamisele olemas nõudmine. Ja on olemas ka pakkumine, millega need nõudmiserahuldajad siis [soovijatele] vastu tulevad,” ütles Sobotka tänavu hiliskevadel Tšehhi parlamendis, vastates sisserände korraldatust puudutavale küsimusele, mille oli esitanud parlamendisaadik Martin Lank.

Siinkohal tasub meenutada, et maailmakuulus Katari telekanal Al-Jazeera teatas tänavu juuni algul rabava uudise: ainuüksi Liibüas ootab Euroopasse pääsu umbkaudu miljon põgenikku. Kui kas või need ülevedajatele – NB! ebaseaduslikele ülevedajatele! – maksaks, siis oleks viimaste kasum veel kordades suurem kui Tšehhi peaminister oskas pakkuda. „Sissepääsukanaleid” Euroopa Liitu ja sealtkaudu sisenedatahtjaid on aga mujalgi kui üksnes Liibüas…

Kust pärineb „puruvaeste” põgenike reisiraha?

Jäägem veel veidikeseks rahajutu juurde. Küllap on paljudel massirändevastastel tekkinud „kiuslik” küsimus: „Kui Euroopasse pürgivad aafriklased ja asiaadid on tõepoolest puruvaesed, siis kust võtavad nad suuri rahasummasid, millega maksta ebaseaduslikele ülevedajatele?”

Kui oma kodumaal keskklassi kuulunud süüria, liibüa või iraagi põgenike puhul võib säärase summa olemasolu pidada loomulikuks (nii Süüria, Liibüa kui Iraak olid enne vägivaldset „demokraatiaimporti” majanduslikult heal järjel riigid, sealhulgas Liibüa koguni terve Aafrika mandri jõukaim), siis näiteks ülivaeste eritrealaste või Aafrika neegrite küllaldane „reisiraha” tundub juba enam kui kahtlane.

Õigemini: tundus. Enam ei tundu.

„Mitte väga ammu teatasid massiteabevahendid meile, et Islamiriigi võitlejad olid nende vallutatud alal röövinud tühjaks tohutul arvul panku ja saanud sealt saagiks kümneid miljardeid dollareid. Ma ei pea olema ulmekirjanik, et kujutleda, et „sõidupiletid” kümnetele tuhandetele „heast elust Euroopas” huvitatutele maksavad kinni just Islamiriigi liikmed. Ja Euroopa poliitikud aitavad neid selles väga aktiivselt. Pärast piisab aga ühestainsast käsust, ja sajad tuhanded islamivõitlejad hüppavad oma redupaigast välja ning veristavad meid ära kui seapõrsaid,” nentis Tšehhi publitsist Václav Husák tänavu 3. juunil Slovakkia internetiväljaandes „Dôležité” („Tähtis”) avaldatud massirände-teemalises kirjutises „Trooja hobused kappavad Euroopasse”.

Kas Husáki mõttekäik, eriti aga järeldus tundub – esmapilgul – pingutatuna, otsituna? Kui nõnda, siis meenutagem Islamiriigi paarikuutagust avaldust: saadame põgenike hulgas Euroopasse oma agente!

Kui isegi seda tundub raske uskuda, siis meenutagem paljude Euroopa riikide eriteenistuste ja politsei hoiatust: Euroopasse saadetavate põgenike hulgas leidub ka Islamiriigi ja teistegi terrorirühmituste võitlejaid!

Norra kõrge politseiametnik Svein Erik Molstad tunnistas Norra päevalehes „Dagbladet” tänavu 1. juunil: „Kahjuks leidus inimesi, kes tahtsid me asüülisüsteemi kuritarvitada. Meile pagulaskvootidega määratud isikute hulgast avastasime selliseid, kel oli sidemeid terroriorganisatsioonidega ISIL (=Islamiriik. – T. K.) ja Al-Nusra Rinne.”

Norra salapolitsei PST tegi kahtlustäratanud asüülitaotlejate tausta väljaselgitamiseks kaks kontrollreidi Lähis-Itta ja avastas selle tagajärjel, et vähemalt kümmekond asüülitaotlejat oli seotud Islamiriigiga… (Ühtekokku oli Norral kästud vastu võtta tookord 1000 süürlast. Kuna Norra ei kuulu EL-i, siis oli Euroopa Komisjoni asemel käskijaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulasvolinik.)  PST direktor Martin Bernsen kinnitas „Dagbladetile”: PST on teadlik asjaolust, et islamistid värbavad põgenike vastuvõtukeskustes endale uusi võitlejaid.

Kas piisab aga kogu Euroopa politseijõududest selleks, et tuvastada, kui paljud ebaseaduslikud sisserändajad on oma reisiraha eest Islamiriigi või mõne muu terrorirühmituse igavesed tänuvõlglased? „Lahke rahaandja” võib ju igalt Euroopasse vastuvõetud endiselt „reisijalt” iga hetk „vastuteenet” paluda. Selleks ei peagi olema ilmtingimata enese õhkulaskmine kuskil rahvarohkes kohas. Piisab sellestki, kui viia teatud pakike teatud kohta, anda see seal kellelegi üle või vastupidi, peita ära. Ja siis vajutada vajalikul hetkel teatud juhtimispuldi või mobiiltelefoni klahvile…

Või ka lihtsalt hankida teatud ajaks andmeid kellegi või millegi kohta. „Lahkel rahaandjal” võib ju „vastuteene-soove” olla mitmesuguseid.

Illegaalide riikilubamine hävitab usu õigusriiki

Eelkirjeldatu on „euroopaliku solidaarsuse” tegelik taust. Selline, millest eelistatakse vaikida.

Vaikimine ega mahasalgamine – ammugi veel päevselge nähtuse puhul! – aga vaikija ega mahasalgaja vastu usaldust küll ei tekita. Tunnistan, et mina küll ei suuda usaldada kõiki neid poliitikuid ja teisi „arvamusliidreid”, kes on meile pikki aastaid rääkinud õigusriigist ja selle hädavajalikkusest, nüüd aga:

1) õigustavad seaduserikkumist (pealegi eriti suures ulatuses!);

2) toetavad inimkaubandust;

3) toetavad terroristide siialubamist (põgenikustaatuse kattevarju all).

Kas Sina, hea lugeja, suudad neid usaldada?

Kui ei suuda, siis tähendab see ühemõtteliselt õigusriigi lõppu nii meie maal kui mujalgi, kus õigusriigist on palju kõlavaid sõnu tehtud.

Ebaseaduslike sisserändajate riikilaskmise hetkest alates kaotab sõna „õigusriik” oma sisu viimasedki riismed. Sellest peale pole riikilaskjatel enam mõtet oodata lihtkodanikelt seadusekuulekat käitumist.

Ebaseaduslikud sisserändajad aga ei kuula riikilaskjate sõna niikuinii.

Milleni see viib, võib igaüks juba ise kolm korda arvata. Nagu sedagi, kas „solidaarsusele” üleskutsujad tegutsevad – Vladimir Lenini sõnu kasutades – kõigest kasulike idiootidena või pudeneb „solidaarsuse-jutu” eest nendegi kaukasse midagi krõbisevat või kõlisevat...

TÕNU KALVET

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uued Uudised” 30. juunil 2015. Paberkandjal ilmunud Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe Rahvuslik Teataja- 37. numbris (august 2015).

 

Enesehävituse ilu

Katastroof Soomes

Eestis pidavat kõik olema targad ja oskavat keeli, kõigil olevat arvuti ja internet. Siis on väga kummaline, kuidas ei suudeta lugeda seda, mis on toimunud siinsamas meie kõrval –  Soomes. Piisab, kui sisse toksida märksõnad „suomen somaalit” või  „somaalien tekemät rikokset (Suomessa)”, kui hüppab näkku pea lõputu aines, mida lugedes peaks igaühel juuksed peas  püsti tõusma ja unerahu kaduma, sõltumata n-ö haridustasemest.

Soome somaallaste-lugu algas umbes 25 aastat tagasi. Soomekeelse „Wikipedia” järgi ronis 1991. aastal, just parasjagu kokkukukkunud Nõukogude Liidust (NL) üle Soome piiri 50-60 somaallast. Need otsustati sinna tagasi saata, kust nad pärit, kuid siis hakkasid kostma nais- ja muud hääled, et Soomes ei olevat üldse pagulasi ja Soome ei võtvat vastu pagulasi, umbes nagu Kristiina Kallase viimane karjatus terves Eesti meedias, et Eesti peab vastu võtma vabatahtlikult vähemalt 50 põgenikku Aafrikast (ilmselt aastas).

Kuid läheme Soome looga edasi. Mis sai sellest 50-60-st üle piiri roninud somaallasest? Neile otsustati anda AJUTINE ja ERAKORRALINE elamisluba – üldsuse rahustamiseks. Mis on saanud neist 25 aastat hiljem? Nüüd elab alaliselt ja korraliselt Soomes 16 000 somaallast. Nii et 25 aastaga on saanud 60-st 16 000. Soome sisserännuametile olevat praeguseks saabunud taotlus enam kui 6000 uue somaallase elamaasumiseks Soome – „perekondade ühinemise alusel”. Andmed on pärit sellestsamast soomekeelsest „Wikipediast”. Perekonna ja abielu mõiste Aafrika sarve otsas erineb põhjamaise Soome omast. Mis ühelpool võib olla püha, on teisal sama, mis poest vorsti ostmine. Niiviisi perekonnad sünnivad ja lagunevad, lagunevad ja tekivad jälle, nagu Browni liikumine ja järjest uued mustad poisid tallavad Soomemaa linnade tänavaid. Rekord olevat tervenisti 32 lähisugulase Soome toimetamine. Sellest, millest vaikivad ametlikud väljaanded, rõkkavad seda valjemini netikommentaariumid.

„Vaasan maahanmuuttajat ovatkin tunnettuja siitä, että he liikkuvat suurina aseistettuina ryhminä. He vihaavat suomalaisia ja haluavat alistaa uuden kotikaupunkinsa väkivallalla...!” (Vaasa sisserändajad on selle poolest tuntud, et käivad ringi suurte relvastatud kampadena, vihkavad soomlasi ja tahavad oma uue kodulinna endale vägivallaga alistada...!  http://www.patriootti.com/sota-vaasan-kaduilla/)

„...niinkuin erään suomen oleskeluvan saaneen, somalialaisen, joka murhasi opiskelijan moskeijassa!” (...nagu ka ühe elamisloa saanud somaallase, kes tappis mošeesse tulnud üliõpilase!

http://muutos2011.fi/blogit1/suomi-suomalaisille/)

Husseinilla on poikkeuksellisen raju rikostausta ja rikokset ovat kohdistuneet lapsiin ja nuoriin. Suomessa ollessaan Hussein on murhannut yhden nuoren, raiskannut toisen ja käyttänyt törkeästi seksuaalisesti hyväkseen 4-vuotiasta lasta” (Hussein on raske kurjategija, tema kuritegude ohvriteks on langenud lapsed ja noored. Soomes on Hussein mõrvanud ühe noore, teise vägistanud ja ahistanud suguliselt räigelt nelja-aastast last,

http://www.mtv.fi/uutiset/rikos/artikkeli/murhaajaraiskaaja-ei-sittenkaan-vapaalle-jalalle-suomessa/5061928)

„SOMALIT TAPPANEET USEITA SUOMALAISIA. Tampereella somali puukotti kuoliaaksi nuoren tytön, joka vastusteli liikaa. Ennen sitä somali oli syyllistynyt ainakin kahteen raiskaukseen. Kivenlahdessa sai ovimies kuolettavasti puukosta ja toinen melkein. 17-vuotias somali sai 3 vuotta suomalaisen taposta (viharikoksesta) ”. (SOMAALLASED ON TAPNUD PALJU SOOMLASI, Tamperes pussitas somaallane surnuks noore tüdruku, kes polnud nõus vahekorraga, enne seda oli sama somaallane toime pannud vähemalt kaks vägistamist. Kivenlahtis sai turvamees surmavalt pussitada, teine pääses vaevalt eluga. 17-aastasele somaallasele mõisteti kolm aastat soomlase tapmise (vihakuriteo eest) ).

„Porilaistytön murha ja polttaminen latoon sekä joukkoraiskaus Tapanilassa saivat aikaan suurimmat allekirjoitusryöpyt.” (Tütarlapse mõrvamine ja küünis põletamine Poris, grupiviisiline vägistamine Tapanilas kutsusid esile suurimad allkirjade kogumiskampaaniad. Allikas: sama, mis eelmine).

Loetelu võiks jätkata ja Rootsi sotsiaalmeedia järgi võib kokku panna sarnase kokkuvõtte. Nagu selgus, aeg-ajalt saavad hoo sisse allkirjade kogumise kampaaniad mõne sarimõrvarist või -vägistajast somaallase väljasaatmiseks tagasi Somaaliasse. 2006. aastal õnnestuski välja saata kaks kurjategijat. Sellest tõusis rahvusvaheline lärm, tagajalgadele ajasid end mitmesugused  „pagulaste kaitse” organisatsioonid, lõpuks sekkus UNHCR – ÜRO pagulasamet. Väljasaatmine lõpetati. Muidugi väljasaatmise nõudjad seavad ohtu enda ja oma pered, hoopis neid endid ähvardab „väljasaatmine” sisserännanute käe läbi – teise ilma.

Alandlikumad hääled paluvad, et somaallased võiksid soomlastelt vähemalt andestust paluda kõigi kuritegude eest, mida nad soomlaste kallal on toime pannud. Sellele vastasid somaallased, et nad pole rohkem kuritegelikud kui soomlased ise, kuigi statistilised erinevused on kümnekordsed. Peale selle teatasid somaallased, et nende hulgas töötus polevatki kõrgem kui soomlaste endi hulgas. Seega: peale kõige eelpoolmainitu valetavad veel näkkugi.

Siiski viimases väites on mingi mõru tõetera. Kui arvestada, et ametliku arvepidamise järgi on umbes 9000 somaallasele tekkinud Soome kodakondsus, siis arvestataksegi neid nagu soomlasi ja nende toimepandud kuriteod ongi „soomlaste” kuriteod. Niimoodi ehk õnnestub vähegi siluda jubedat statistikat, kuid vaevalt on sellest kergem praegustel ja ka tulevastel ohvritel. Teisalt tekib küsimus: kuidas saavad isikud, kes pole Soome riigile sentigi maksu maksnud ega tundigi töötanud ega oskagi soome keelt, äkitselt Soome kodakondsuse? Veelgi enam: ei saagi  seda teha, sest nad ei oska isegi lugeda ja kirjutada. Ametlikel andmetel on 90 % Soome saabunud somaallastest kirjaoskamatu.

Eesti inimesele tekib pidevalt naljaks küsimus: mida nad Soomes teevad? Vastus on lihtne: kui pidada tööd ja tegemisi silmas, mida meie kultuuriga inimesed tegemisteks peavad, siis mitte midagi. Soomes on saanud nende „tegemistest” omamoodi uuema aja tabuteema, kui mitte öelda: avalik saladus.

Aga kui nad ei tee midagi, kuidas nad siis elavad? Riik maksab neile kõik kinni, ka neile ja nende lastele, kes saabusid 20 aastat tagasi. Kui somaallaste tegemised olid avalik saladus, siis nende kulud Soome riigile on riiklik saladus. Nagu juba kord nägime. Seda, mida ei tea ametnikud, teavad seda paremini netikommentaatorid.

„Luin lehdestä, että yksi somali „pakolainen” maksaa valtiolle 57000 euroa vuodessa. Se tekee 4750 euroa/kk.” (Lugesin lehest, et üks somaali „pagulane” maksab riigile 57 000 eurot aastas. See teeb 4750 eurot kuus).

„Selitähän tuo. Miten 130 somalia (pari irakilaista) voi maksaa Lieksan kunnalle 1,5 miljoonaa euroa?” (See seletab, kuidas 130 somaallast (paar iraaklast) võivad maksta Lieksa vallale 1,5 miljonit eurot).

Edasi vaidlevad kommenteerijad, mitu miljardit somaallased Soomele maksavad, kas üks või kaks või kahe vahel? Soome majandus on raskustes, selle elavdamiseks oleks vajalik iga euro. Aga need kuluvad hoopis mustanahaliste söödikute toitmisele.

Norra ei kuulu Euroopa Liitu, seal ollakse avameelsemad. Norra Statistika Keskbüroo järgi iga mitte-eurooplasest sisserändaja läheb Norra riigile maksma kogu oma elu jooksul 4,7 miljonit Rootsi krooni (SEK). Somaallane on kõige kallim, tema maksumus on 10 miljonit (SEK). Vaevalt, et nad Eestis odavamad oleks. Iga eurooplasest sisserändaja osas on Norra riik ühe miljoniga kasumis. (Allikas: „Fria tider”, 8. september 2013).  Rootsi teadlase Jan Tullbergi arvutuste järgi söövad sisserännanud Rootsi riigieelarvest 250 miljardit krooni (SEK) aastas. See on riigi suurim kulupost ja rohkem kui kolm Eesti riigi eelarvet.  Mitte tulu, vaid kulu, nagu meediumid väidavad. (Allikas: http://www.friatider.se/invandringen-kostar-250-miljarder-r ). Kristiina Kallase karjatus läheks Norra andmete alusel maksma Eesti riigile ainuüksi ühekordselt 50 miljonit eurot.

Iga somaallasest naine sünnitab Soomes 4,2 last naise kohta (teistel andmetel koguni üle kuue), samas kui soomlastel on sama näitaja vaid 1,86. Isegi kui lõpetataks „perekondade ühendamine”, saades aru, et tegu on teiste jaoks vaid labase äritehinguga, ei peata see söödikukarja kasvu. Somaali naised olevat väga usklikud, selle märgiks on neil (teadaolevalt 95%-l) suguelundist osa ära lõigatud, pealegi desinfitseerimata nülgimisnoaga.  Isegi Soomes sündinud tüdrukud saadetakse tagasi Somaaliasse vaid selle eesmärgiga, et „sakraalne rituaal” ei jääks vahele. Somaallased on usutunnistuselt musulmanid.

„Rootsi riiklik telekanal SVT2 edastas, kuidas 18. jaanuaril 2014 kogunesid Stockholmis Medborgare platsile (tõlkes: Kodaniku plats) tuhanded naised. Kohati lausa meeleheitlikult nõuti seal, et riik ja ühiskond võtaks midagi ette, et lõpeksid lõputud vägistamised, mis rootsi naiste kallal toime pannakse” („Rahvuslik Teataja” nr. 24). Sama telekanal teatas, et viimasest teada antud 6000 vägistamisjuhtumist on jõutud läbi vaadata vaid 200. Ilmselt ei jõutagi kõiki menetleda, tegelikult ei tahetagi.

ERR-i eetri lainetele ega teistesse Eesti meediumitesse naiste meeleavaldusest midagi ei pääsenud, ei rida ega silpigi. Samas kui teises, idapoolses naaberriigis avaldab meelt kümmekond pederasti, siis saab seda igaltpoolt näha ja lugeda. Kes on siis need kurjategijad, kes Rootsi naisi vägistasid ja saavad seda teha karistamatult edasi? Eks ikka meie loo kangelased – šokolaadipoisid.

Sellega lugu ei lõpe. Mustade punnpõsksete poiste ootamatu rohkus avalikes kohtades on üllatanud ka Soomet külastanud eestlasi. Nad oleks pidanud punnpõskseid poisse tähelepanelikumalt silmitsema – üks põsk võib olla rohkem punnis kui teine. Seal sees on KHAT. Narkootikum, mis on levinud Aafrika sarve otsas ja mujalgi sealkandis. Khat oli täiesti tundmatu Soomes, kuid pärast somaallaste saabumist on saanud kõige sagedamini politsei abil äravõetavaks narkootikumiks. Ega põhjamaise paradiisi tänavatel ei saa uidata tühja peaga, õnn peab olema täielik.

Sellest ei piisa, kui oled ise õnnelik, kogu maailma on vaja „paremaks” muuta. Sellel kevadel vapustasid Soome avalikkust uudised, kuidas somaallased kogusid omakorda kokku riigi poolt neile antud sotsiaalabi rahad ja toimetasid need tagasi Aafrika sarvele AL-SHABAAB-ile –  terroriühendusele, kelle arvel on mitmed lausa teatraalsed terroriteod, nagu näiteks rünnak kaubanduskeskusele Westgate Nairobis 2013. aasta septembris, kus kõik ettejuhtunud maha lasti – 67 surnut. 2014. aasta novembris peatas Al-Shabaab Nairobisse suunduva bussi, sõitjad kamandati bussist välja, ja kes ei osanud peast korralikult  meie-isa-palvele vastavat islami eespalvet, mis koosneb neljast paarisõnalisest reast, lasti lihtsalt maha. 60-st bussireisijast 28.

Nii sai rahumeelsest ja vaiksest põhjamaast Soomest rahvusvahelist terrorismi toetav riik. Seitse meest võeti terrorismi toetamise eest vahi alla.

Ametlik Soome ilustab, romantiseerib ja ülistab somaallaste kohalolu Soomes. Tele- ja raadiosaated, ajalehtede, ajakirjade artiklid, koguni raamatud pajatavad sellest, kui hästi on somaallased kohanenud, keele ära õppinud, söövad rukkileiba ja rabavad mujal maailmas uudisega inimesi, et ka nemad on soomlased. Yusuf ja Ali on koguni insenerid „Nokias”. Kui somaallaste saabumisega varitseb vägivald kunagi nii turvalises kodulinnas, siis sellele lisaks on saadud veel võltsühiskond.

Isiklik kogemus

Ma olen ilmselt üks väheseid eestlasi, kellel on isiklik kokkupuude somaallastega. Olin Rootsis ühes firmas töötanud kaheksa aastat, kui sinna saabus rassismivastase võitluse ametnik, mustanahaline Somaalia neeger „käe otsas”. Somaallane hakkas „tööle” meie firmas. Ta töötegemine seisnes selles, et ta käis mööda firmat ringi, rääkis, kellega juhtus, lõi kontoris kõigile naistele külge, sõltumata nende east ja perekonnaseisust. Siis vahepeal laulis, oli kord kontoris, siis laos ja siis kusagil kadunud.

Miks see kõik nii oli, selgus vähehaaval. Rootslased küsisid talt männi peale patsutades: mis puu see on? Mustanahaline mõtles kaua, siis ütles, et palm. Teised küsisid: milliseid Euroopa riike sa tead? „Rootsi, Saksamaa, Pariis ja London” (linnad), kõlas vastuseks.

Kohalikud tundsid huvi, miks mustanahaline Saksamaale ei soovinud elama minna, kui peale Rootsi on seegi veel Euroopas olemas. Vastus: „Saksamaal on Hitler, ja Hitler on väga paha.”

Kord tulin oma sõidutuurilt tagasi ja meeste tualeti uksepiit oli puru, uks ise sisse löödud. Kui asja kohta küsisin, keegi ei vastanud midagi. Pärast selgus, et somaallane oli sinna kinni jäänud ega saanud ust enam millegipärast seestpoolt lahti – nii tuligi uks sisse lüüa.

Kui mustanahalisel oli vaja näiteks teada, kui palju on 7x8, siis kirjutas ta paberile kaheksa seitset ja hakkas neid kokku liitma ja tegi enne vea kui viimase seitsmeni jõudis. Muidugi, sellega „neegrilood” ei lõpe, vaid pigem algavad. Kõige selle juures pidi tal endal olema kõrgem haridus oma kodumaalt Somaaliast. Kirjutamas ma teda kunagi ei näinud, aga lugemas küll. Ta keeleoskus jättis tõsiselt soovida, päris igakord ei olnud arusaadav, mida ta tahtis ütelda. See-eest olevat ta mitmendat korda abielus ja trobikonna laste isa ja priimus omade hulgas.  Rootsi oli ta jõudnud üle kümne aasta tagasi ja see oli tema esimene „töökoht”.

Kas riik maksis firmale kinni tema palga, kas osaliselt või tervenisti, polnud mulle teada. Kohalikus lehes ilmus isegi pilt, kuidas ta „töötas” – niimoodi peabki käima petupropaganda. Ilmselt lugejale pole vaja enam selgitada, miks Mustafa ei töötanud. Ta polnudki selleks lihtsalt võimeline. Avalik saladus on, et Aafrika mustanahaliste IQ on tavaliselt napilt üle 70 punkti, sealt allapoole algab õhtumaa määratluse järgi nõdramõistuslikkus. Somaallastel olevat see keskmiselt 68. Minule kui oma heale sõbrale jõudis ta siiski pihtida, miks mustanahalised on Rootsis. Nad ei ole seal üldse selleks, et tööd teha – müüa mingeid totakaid jubinaid, nagu naised kontoris ja neid laos pakkida ja autoga laiali vedada, nagu mina tegin, vaid hoopis kõrgemal ja üllamal eesmärgil. Nimelt selleks, et, võidelda RASSISMiga. Sedasama kuulsin ka teiste mustanahaliste käest. Rootslastest arvas ta, et nende mehed on lapsikud ja lollakad ning naised litsid.

Kokkuvõtteks

„Milleks selline sürrealism ja absurditeater?” võib küsida, ja ilmselt õigustatult. Riigieelarvest ära söödud miljardid, vigaseks- ja surnukspekstud inimesed, tuhanded vägistatud naised. Aafrikast kohaleveetud olevused, kes pole näinud varem maju, tänavaid, teid, autosid, kes ei oska lugeda ja kirjutada ega hakka elu sees tööd tegema ja saadavad sinna teistele samasugustele käskjala kaudu teate, et siin kogu aeg külm, nii suvel kui talvel, kogu aeg on valge nii öösel kui päeval ja ei saa aru, kas oled sees või väljas, seest igalpool põlevad tuled, aga tulge siia, kui saate, sest siin on lollidemaa, kus võib tasuta elada ja ennekuulmata hästi, ainult igapäev Allahi tänades ja lapsi juurde tehes ja läheb järjest paremaks.

Eestlase juhtmed jooksevad ilmselt kokku, aga minu arust on siin selge mõte olemas. Aleksandr Solženitšõn kirjutab oma raamatus „GULAG-i arhipelaag” , kuidas paadunud kriminaalkurjategijad (blatnoid) pandi GULAG-is valitsema süütult vangistatud inimeste üle, keda nad peksid, mõnitasid, sandistasid ja kui tahtmine tuli, ka tapsid. Milleks nad seda tegid? Selleks, et neid inimesi orjastada – murda neid vaimselt, murda nende vaimu. See on täpselt seesama.

Eesti oludesse ülekantuna tähendaks see seda, et vaesuses ja mahajäetuses elaval eestlasel tuleb veel muude hädadele lisaks sellega leppida, et ta võib millal tahes ahvide jõugu käest läbi pekstud (või surnuks pekstud), röövitud või vägistatud saada. Kohus laseb nad paari kuu pärast uuesti vangist välja, nii et eestlasel on parem kaduda kui nendega kohtuda. Kusjuures need ahvid on toonud siia Eesti riik ja nad ei tee päevad läbi mitte midagi (peale omasuguste ahvide) ja saavad selle eest riigilt kaks-kolm korda rohkem raha kui eestlane töö eest palka.

Kas nüüd hakkab midagi koitma? Aga mida pihtis mulle Mustafa, või on see vahepeal ununenud?  Ma lähen „Pealtnägija” saatesse, arvab ehk lugeja. Kurbloolisus ja asja sisu seisnebki selles, et ükski pealt- ega altnägija  ei hakka tema lugu näitama, ükski leht ega leheke ei hakka sellest kirjutama. Mis toimub Soome ühiskonnas või on see ka vahepeal ununenud? Meil on omast käest näide võtta. 2013. aastal tungis Anti Poolametsale päise päeva ajal linnatänaval neeger kallale ja lõi teda vihmavarjuga näkku ja pähe. Ohver pidi oma nägu varjama kätega, ei politsei ega prokuratuur alustanud mingit juurdlust, kuigi siin on tegu kehtiva Karistusmäärustiku (§ 121) järgi  kuriteoga – kehalise väärkohtlemisega.

Lõpetuseks

Miks Eesti riik toob nad siia ja kes püüab eestlasi orjastada?  Oleks pidanud käima uurija ja kirjaniku Jüri Lina loengutes, siis poleks ühtegi küsimust, kõik olnuks algusest peale selge! Lina ütles viisteist (!) aastat tagasi, et Lähis-Itta kavandatakse laiaulatuslikku sõjalist konflikti, tekitamaks suur põgenikevool Euroopasse ja muutmaks Euroopa ühiskondi vajalikul viisil. Ta on rääkinud samuti, kuidas eelmisel sajandil lasid Õhtumaade režiimid Nõukogude Liidu (NL) agentidel varastada otse oma linnatänavatelt oma alamaid ja viia neid NL-i orjalaagreisse.

Enne Eesti Euroopa Liiduga liitmist väitsin, et Euroopa Liit hakkab Eestisse suruma neegreid. Siis olin „provokaator, kes rahvast ilmaaegu hirmutab”. Kuidas on lugu praegu, selle  võib igaüks ise vastata.

Mis saab eestlastest, kes pole jõudnud ise pageda? Ka sellest olen kirjutanud: „Suur neljakandiline raudraam, milles jooksevad raudvardad, sinna riputatakse jalgupidi rippuma ja suur neeger suure noaga torkab kõri läbi“ („Rahvuslik Teataja” nr. 14). Võidakse vastu väita: „Täitsa segane jutt, ja kust see neeger peaks veel tulema?!” Ma ei tea, kuidas jutuga on, aga kust neegrid tulevad, ei maksa vist enam küsida...

Kas lugeja juba taipab, mis asi on siis rassism? Kui ei ole taibanud, siis ma aitan. Lugeja ise ongi rassism, koos oma sooviga jääda selleks, kes ta on, koos oma keele, kultuuri, ajaloo ja riigiga. Aga nagu lugesite: rassismiga tuleb astuda võitlusse (see on kõige olulisem) ja see hävitada.

Eesti raadios, televisioonis ja lehtedes poleks vaja olnud jahuda kuu aega, kuidas me neid  vastu võtame ja kuhu me need ikka paneme, kui vähe või kui palju see maksab jne. Oleks võinud lihtsalt öelda, et tuleb tühistada need rahvusvahelised lepingud, mille alusel nad siia tulevad, sest need on võetud vastu rahva tahte vastaselt, ilma rahvahääletuseta. Aga kus sa sellega! Rassism tuleb hävitada, nagu lugesite, ja võitlejad saabuvad.

Jaan Hatto

 

Ablas ja pirtsakas jõuluvana, kes võttis aru pähe

Jõuluvana astus kööki,

tahtis saada jõulusööki.

 

Nägi laual õunavisse,

ajas endal näost sisse.

 

Kurjustas, et: „Küll on kole,

kuskil jõulusööki pole!

 

Andke kohe piparkooki

ja ka mõnda kanget jooki!

 

Muidu kinke te ei saa.

Pööran ringi, ja aidaa!“

 

Seda nägi jumal kõrges,

noomis: „Ära ole tõrges!

 

Muidu saab sust jõulusokk,

kellest kõigil ees on kopp!“

 

Jõulutaat siis kartma lõi,

kingid kohe tuppa tõi.

 

Kingid kõigil´ välja jagas,

pärast joomaund veel magas.

 

Tõnu Kalvet

Valminud 2014. aasta 24. detsembri hilisõhtul ja 25. detsembri varasel pärastlõunal (kuni kl. 13.50) Kose vallas Harjumaal.

 

Jalgpall - väikeriigi suur võimalus

„Osa inimesi arvab, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Mulle valmistab selline suhtumine suurt pettumust. Võin teile kinnitada, et jalgpall on veelgi tähtsam,” ütles kord kuulus Suubritannia jalgpallitreener, šotlane Bill Shankly (1913-1981).

Jalgpalli tippvõistluste aegu ilmneb Shankly´ selle ütluse paikapidavus erilise selgusega. Alles siis on tunda, kui suur mõju on sel, pealtnäha lihtsakoelisel pallimängul inimestele tegelikult. Väga suur osa inimkonnast elab ja hingab siis ühes rütmis. Ja mõtleb kas samu või vähemalt väga sarnaseid mõtteid. Midagi samaväärset suudab me planeeti asustavates Homo sapiensi esindajates esile kutsuda ainult väga vähe teisi ärritajaid.

Elukogenud inimesena, hea inimesetundjana taipas Shankly seda kindlasti. Väikerahva esindajana adus ta aga veel üht aabitsatõde: sport, eriti aga jalgpall, annab väikerahvale hiilgava võimaluse „elus läbi lüüa”, end muidu nii uimase ja õppimisvõimetu „maailma üldsuse” teadvusse söövitada.

Shankly ise on selle kohta hea näide: šotlasena saavutas ta oma parimad tulemused just igipõlise vaenlase, alates 1707. aastast šotlaste anastaja – Inglismaa – jalgpalliilmas; pani endast vaimustuma ennekõike inglased. Inglise suurklubi FC Liverpool hiilgeajastule pani 1962. aastal alguse just Shankly. Tema taktikepi all võitis see klubi kuni 1974. aastani (siis, edu tipul, läks Shankly ootamatult pensionile) kolm Inglismaa meistritiitlit, kaks karikat, neli superkarikat ja ühe UEFA karika.

Jalgpallis ei loe ametlik suurus. Loeb tegelik suurus. Ka või lausa eeskätt vaimu suurus. Kui mõõdupuuks oleks jalgpalliviljeleva riigi suurus, siis võidaks kõik turniirid Venemaa, talle järgneks Kanada, Hiina ja Brasiilia. Kui otsustav oleks rahvaarvu suurus, siis oleks pidev võidumees Hiina, kellele hingaks kuklasse India. Kui võtta aluseks ühiskonna keskmine rikkus, siis oleks pidevalt tipus Nauru, Monaco, Luksemburg või mõni Pärsia lahe naftariik. Kui aga tuumapeade arv, siis USA. Tegelik elu näitab aga veenvalt, et jalgpalli puhul on kõik need tegurid teisejärgulised. Otsustab ikkagi vaim, taip, sihikindlus, keskendumisvõime, oskus iga soodne võimalus ära kasutada.

Väikeriike, kel jalgpallis suuri saavutusi, on arvukalt. Tuntuim neist on kahtlemata Uruguai.

Sini-must-valge väikeriik, kellest sai (jalgpalli)suurriik

See, praegu 3,4-miljonilise rahvaarvuga riik Lõuna-Ameerikast, on jalgpalli suurriikide hulgas püsinud alates 1920. aastatest. Kaks olümpiavõitu, kaks maailmameistritiitlit, kaks MM-turniiri neljandat kohta… Ja kui tal sattusid olema halvemad ajad, siis piirdus sellega, et tuli „kõigest” maailmajao meistriks. Pea järjepannu. Rohkem kui ükski teine Lõuna-Ameerika riik.

Tavaloogika järgi pidanuks kahe hiiu – Brasiilia ja Argentiina – vahel asuv, ressursivaene Uruguai olema juba ammu kui mitte pulbriks jahvatatud, siis vähemalt (jalgpalliannetest) tühjaks lüpstud. Seda aga pole siiani sündinud. Uruguai suudab heade või lausa tippjalgpalluritega varustada nii Ameerika kui ka Euroopa (tipp)klubisid, muust maailmast rääkimata. Sama käib Uruguai treenerite kohta.

Eestlasele sobib Uruguai eeskujuks väga hästi. Peale kõige muu ka selle poolest, et mängib sini-must-valges. Kui eestlane käituks sama eneseteadvalt ja -kindlalt kui uruguailane ning kui Eesti riigi juhtkond käituks sama vastutustundeliselt kui Uruguai oma, siis jõuaksime mitte väga kauges tulevikus tõepoolest viie parema hulka. Nii jalgpallis kui päriselus – sellessamas, millest jalgpall kordades tähtsam on.

Eesti patrioodina hoian pöialt sini-must-valgele võistkonnale. Brasiilias käiva maailmameistrivõistluste finaalturniiri(gi) ajal niisiis väikerahvas uruguailaste koondisele. Sellelesamale, kellest väikeriik Eesti jalgpallikoondis 2011. aasta 25. märtsil Tallinnas 2:0 jagu sai, kuid kes – erinevalt Eestist – tegi kaotusest vajalikud järeldused ja murdis end taas MM-finaalturniirile.

Jääb mulje, nagu oleks uruguailastel kultuuriloos lausa mitu Jakob Hurda laadset suurmeest, kes rõhutanud väikerahva võimalust, peaaegu kohustust saada suureks vaimult

Tõnu Kalvet

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 27. numbri (mai-juuni 2014) esiküljel ilmunud kirjutis.

 

Ukraina kriisi mõjust Eesti rahvastikule ja poliitmaastikule

Me tänase konverentsi nimikangelase, vabadusvõitleja Jüri Kuke suhtumisest dekoloniseerimisse kui Eesti rahvusriigina taastamise ühte vältimatusse sammu pole mul kahjuks andmeid. See vääriks omaette uurimust. Loodan, et keegi teadmishimuline patrioot selle uurimuse ükskord kindlasti kirjutab.

Küll aga tean hästi, mida on dekoloniseerimise kohta arvanud Jüri Kuke kaaskohtualune – nimekas vabadusvõitleja Mart Niklus, kes tänagi me hulgas viibib. Mart Nikluse hinnangul tulnuks nõukogude okupatsiooni lõppedes võimalikult ruttu läbi viia dekoloniseerimine. Selle käigus lahkunuks Eestist kõik isikud, kes olid nõukogude okupatsiooni ajal siia ebaseaduslikult tulnud või koguni saadetud. See samm olnuks täies kooskõlas nii tavaõigusega kui ka rahvusvahelise õigusega. Nagu teada, keelab rahvusvaheline õigus okupeerival riigil asustada oma kodanikke okupeeritud riigi territooriumile.

Mart Nikluse arvates ongi Eesti Vabariigi nüüdsete suurte probleemide üheks olulisemaks põhjuseks see, et dekoloniseerimine jäi lõpule viimata, kui selleks oli kõige sobivam aeg.

Väga võimalik, et paljud eestlased ja teisest rahvusest Eesti patrioodid kaotasid vahepeal juba üldse lootuse, et dekoloniseerimine Eestis millalgi teostuks. Üllataval kombel pakub saatus Eestile aga selleks uue võimaluse. Õigemini: sisuliselt ongi juba pakkunud. Tarvis sellest võimalusest vaid kinni haarata. Et olukorra veidrus oleks täielik, siis valis saatus selleks võimalusepakkujaks sama riigi, kelle kaudu kolonistid okupatsiooniajal Eestisse saabusid – Venemaa.

Mäletatavasti hõivas Venemaa tänavu märtsi alguses Krimmi poolsaare just selle põhjendusega, et Krimmis elavat palju Venemaa kodanikke, üldse venelasi ja et nende elu olevat „ukraina fašistide” agressiivsuse tõttu ohus. Vene Riigiduuma andis tookord täitevvõimule loa viia väed Krimmi sealsete venelaste kaitseks.

See oli üheseltmõistetav märguanne kõigile riikidele, kus elab vähegi arvestataval arvul Venemaa kodanikke või venelasi. Märguanne selle kohta, et selline riik võib sattuda Venemaa rünnaku alla igal hetkel, kui Venemaa võimud peaks leidma, et nende nii-öelda kaasmaalastele tehakse seal riigis liiga.

Ühtlasi andis see märguanne aga igale sellisele riigile hea võimaluse kõrvaldada Venemaale rünnaku alustamiseks sobiv ettekääne, s.t. alustada kiiremas korras ettevalmistusi kõigi Venemaa kodanike saatmiseks Venemaale või kuhugi kolmandasse riiki.

Eesti puhul tähendaks see järgmisi samme.

Esimene samm: kõigi Eestis elavate Venemaa kodanike arvelevõtmine ja seejärel saatmine Venemaale.

Teine samm: kõigi Eestis elavate nii-öelda hallipassimeeste arvelevõtmine, neile koostöös Vene võimudega Vene passi andmine ja seejärel nende saatmine Venemaale.

Kolmas samm: kõigi Eestis elavate vene rahvusest, naturaliseerunud Eesti kodanike  arvelevõtmine, neilt Eesti kodakondsuse äravõtmine, neile Venemaa kodakondsuse andmine ja seejärel nende Venemaale saatmine. Venemaale saadetaks kõik kolm elanikerühma sellepärast, et seal oleks nad kõige paremini kaitstud. Seal ei saaks ükski „eesti fašist” neid enam ahistada ja Venemaa võimudel langeks kohe ära põhjus nende käekäigu pärast muret tunda.

Kõike seda saaks teha ainult kõige tihedamas koostöös Venemaa võimudega. Eesti pool saaks rõhuda Venemaa president Vladimir Putini 2006. aastal tehtud üleskutsele, et kõik väljaspool Venemaad elavad venelased koliks Venemaale. Kuna Venemaa elanikkond kahaneb pidevalt, siis oleks värske vere lisandumine vene rahvuskehasse Venemaale väga kasulik.

Äsjamainitud kolmesammulise tegevuskava teostumise järel jääks Eestisse ainult need vene rahvusest isikud, kes on õigusjärgsed Eesti kodanikud. S.t. need, kes olid kas ise Eesti kodanikud või kellel vähemalt üks vanem või vanavanem oli Eesti Vabariigi kodanik 1940-nda aasta 16. juuni seisuga. Venemaal poleks vähimatki vajadust taotleda nendegi lisamist ümberasustatavate sekka, kuna nad on pikaajalisest „eesti fašistide” keskel elamisest rikutud (kui Dimitri Klenski sugused erandid välja arvata) ega suudaks seetõttu suurvene kultuuriruumis enam kohaneda.

Nõnda kaoks Venemaal ettekääne Eestisse tungimiseks ning ka Eesti ühiskond muutuks hulga pingevabamaks. Pingevabamaks kas või juba selles mõttes, et kuna enamus vägivaldseid kurjategijaid pole eesti päritolu, vaid peab oma emakeeleks vene keelt, siis vabaneks eestlased nende kurjategijate ülalpidamiskohustusest ja ühtlasi hirmust nende tegude kordumise ees. Samuti kaoks needki pinged, mis on põhjustatud eesti ja vene rahva mõttelaadi põhimõttelisest erinevusest, lausa vastandlikkusest.

Eesti ja vene, täpsemalt suurvene mõttelaadi erinevusest kirjutas omal ajal,  1944. aastal väga hea uurimuse Jüri Uluots. Selle pealkiri on „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Uluots loetleb seal mõlema mõttelaadi erinevusi ja jõuab siis seisukohale: „Eelnevast nähtub, et Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilised ideoloogiad erinevad teineteisest järsult ja põhiliselt.”

Uluots põhjendab oma seisukohta järgmiselt:

„Eelnevast ilmneb mitte üksnes eesti ja vene (suur-vene) sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate järsk ja põhiline erinevus, vaid selguvad ka tegurid, mis on neid erinevusi tekitanud. Primaarseks teguriks osutub mõlema kõneksoleva rahva erinev antropoloogiline substants, sekundaarseks ja tertsiaarseks nende geograafiline asend ning ajalookäik. Antropoloogilised omadused on otsustavalt suunanud kummagi ideoloogia kandja geograafilise asendi kujunemist ja suhtumist teistesse rahvastesse. Sõltuvalt antropoloogilisest substantsist, geograafilisest asendist ning suhtumisest teistesse rahvastesse on ajalooprotsessis kujunenud vastavad erinevad ideoloogiad ja tegutsemisviisid. Need erinevad ideoloogiad pole seega juhuse viljaks ega mööduvaks nähtuseks. Vere ja mulla seosest võrsuvad rahvad, nende mõttemaailm ja käitumine.

VI. Mõlemad rahvad, kellest on eelpool kõneldud, on praegu elamas ja tahavad edasi elada. Nende rahvaste sotsiaalpoliitiline ideoloogia on oluline osa nendest endist, nende elust. Seetõttu eelnevad vaatlused kahe rahva sotsiaalpoliitilistest ideoloogiatest kuuluvad veidi jätkamisele ka veel tuleviku vaatepunktilt, sise- ja välispoliitiliselt.

Sisepoliitilisel alal mõlema rahva sotsiaalpoliitilised ideoloogiad on erinevad nagu tuli ja vesi. Seetõttu sammud, mis ühe rahva seesmise elu korraldamisel võivad olla õiged, saavad teisele olla vaid katastroofilised. Olles ühe rahva juures arusaadavad ja elu edasiviivad, on vastavad sammud, vastav režiim teisele rahvale võõras ja tema elu laostav. Seepärast isiksus, kodanikuvabadused, rahvapärane riigikord ja seaduste austamine, mis Eestis on endastmõistetavad ja elu edasiviivad, osutusid Suur-Vene eksperimendis a. 1917 („Kerenski aeg“) eluvõõraiks ja Venemaa elu lammutavaiks, tekitades raskeid võitlusi ning kodusõja.

Ümberpöördult, isiku sulatamine kollektiivsusse, kollektiivne tegutsemine, riigivõimu käsitamine vägivallana ja seaduste vägivaldne andmine ning rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja püsivad, osutusid Eesti eksperimentides (bolševistliku okupatsiooni ajad Eestis a. 1917 ja 1918 ning 1940-41) eluvõõraiks ja kogu rahvast surmavalt häirivaiks ning ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918-20, Teine maailmasõda 1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates).”

Milline on Uluotsa pakutav lahendus? See on järgmine:
„Kummagi rahva elu huvides pole vaja selliseid eksperimente tulevikus korrata, olgu juba siis, et ühte või teist rahvast tahetakse hävitada või tema elujõudu nõrgendada. Kui aga tulevikus tahetakse mõlemate rahvaste elu säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma sisepoliitiliste radikaalselt erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu teineteisest täiesti lahus hoida. Õiguslikult tähendab see seda, et mõlemad rahvad peavad riiklikult lahus elama, mitte ühte riiklikku koosseisu kuuluma, isegi mitte ühte ka kõige lõdvemasse riiklikku liitu. Nagu vesi kustutab tule või tuli aurustab vee, kui nad pole teineteisest täielikult eraldatud, nõnda ka käesoleval korral ainult teineteisest riiklikult ja õiguslikult täiesti lahutatud olek kindlustab, et eestlaste ja suurvenelaste kui loomupäraselt kujunenud rahvaste elu tulevikus ei kustu või järkjärgult ära ei aura.”

Jüri Uluots tundis vene hinge, mõttelaadi ja kombeid läbi ja lõhki, kuna oli venelaste keskel ise pikalt elanud ja töötanud. Seetõttu on ta arutluskäik ja lahendus paikapidav tänapäevalgi.

Dekoloniseerimise järel vabanenud vahendid saaks suunata eestluse edendamiseks. Sest kinnitoppimist vajavaid eelarveauke leidub Eestis külluses.

Mis juhtuks seejärel aga Eesti poliitmaastikul?

Juhtuks see, et kõik Eesti parteid oleks lausa sunnitud seadma taas esikohale eestluse huvid. Enam poleks neil vaja püüda mitte-eestlaste või lihtsameelsete eestlaste hääli. On ju praegu Eesti suurparteidel väga lihtne: Keskerakond esitab ennast muulaste, peamiselt venelaste õiguste kaitsja pähe, nii-öelda valged jõud aga kutsuvad eestlaste lihtsameelset osa üles toetama Reformierakonda, Isamaa ja Res Publica Liitu ning sotsiaaldemokraate kui „ainsat vastukaalu venemeelsele Keskerakonnale”, kes kohe-kohe ähvardavat Eesti viia Venemaa võimu alla. Nii-öelda valged jõud esitavad ennast ainsate eestluse kaitsjatena, tegelikult aga viivad, õigemini ongi juba viinud selle kattevarju all ellu vägagi eestlusevaenulikku poliitikat. Riigi nimirahvuse liikmete massiline vaesumine, võlaorjusse vajumine ja samuti massiline väljaränne on selle kohta parimaks tõestusmaterjaliks.

Kui Eesti poliitmaastikult kaoks aga „vene kaart”, siis oleks kõik suurparteid sunnitud – kujundlikult öeldes – ajama jalad kõhu alt välja ja tegelema TÕELISTE probleemidega.

Ukraina kriis võib Eestile pakkuda aga ka täiesti teistsuguse tulevikustsenaariumi. Nimelt järgmise.

Esiteks, kõigile nii-öelda hallipassimeestele antakse lihtsustatud tingimustel ja kiirkorras Eesti kodakondsus.

Teiseks, kõigile Eestis elavatele Venemaa kodanikele, kes seda ise soovivad, antakse  lihtsustatud tingimustel ja kiirkorras Eesti kodakondsus. Õigemini: ka Eesti kodakondsus, kuna neil lubatakse säilitada Venemaa kodakondsus. Selleks tehakse kodakondsusseaduses vastav muudatus, mis lubab uuesti topeltkodakondsust. Ja kui Venemaa kodakondsusseadus lubab samuti uuesti topeltkodakondsust, siis ongi kõnealune küsimus lahendatud.

Kolmandaks, kõik sel moel Eesti kodanikuks saanud venelased valivad sellise Riigikogu, kus on enamuses juba nii venekeelsed kui ka varjamatult venemeelsed poliitikud. Rõhutasin sõna „varjamatult” siin sellepärast, et kuigi ka näiteks Marko Mihkelsoni ja Urmas Paedi suguste eesti poliitikute teod on olnud sisuliselt vägagi venemeelsed, pole nad siiski vähemalt oma valimisprogrammides otseselt venemeelseid seisukohti esitanud.

Kui Riigikogus saavutavad enamuse varjamatult venekeelsed ja venemeelsed poliitjõud, siis kuulutatakse peagi vene keel Eesti teiseks, sisuliselt aga esimeseks riigikeeleks, kõrvaldatakse põhiseaduse preambul, kus juttu Eestist kui rahvusriigist ning surutakse riigi nimirahvus – eestlased – samasugusesse seisu, nagu on Venemaa soome-ugri rahvad, kel on „oma riik” olemas ainult paberil.

Ukraina kriisil võib olla Eesti rahvastikule ja poliitmaastikule seega nii väga hea kui ka väga halb mõju. Kummas suunas Eesti ühiskond läheb, oleneb eeskätt sellest, kui palju riigimehelikkust, isamaalisust, aktiivsust, ennekõike aga tugevat tahet leidub igas Eesti patrioodis. Pidagem meeles: keegi teine meie eest Eesti rahvusriiki taastama ei tule! See raske, kuid tänuväärne ja hädavajalik töö tuleb ära teha Eesti patriootidel.

Langenud Vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverentsil (30. märtsil 2014 Tartu ülikooli aulas) peetud ettekanne.

Tõnu Kalvet