Uudised

Eesti valitsuse ahvikiirusel läbi suruda tahetava kobarkäki tegelikust põhjusest

Miks on Eesti praegusel valitsusel oma loomuvastaste seadusemuudatuste peale- ja läbisurumisega nii tuli takus? Miks peab kõike seda tegema kobareelnõu (loe: kobarkäki) kujul, pealegi usaldushääletuse abil?

Kas tõesti selleks, et minna rahuliku südamega koolivaheajale?

Vaevalt küll. Hulga tõenäolisem seletus on see, et valitsusliit teab: tal pole enam pikka pidu, kui Ukrainas lõpeb sõjategevus ning asutakse paika panema sõjajärgse Ukraina, üldse kogu Ida-Euroopa uusi jõujooni. Sest – kujundlikult öeldes – Eesti reformierakondliku valitsuse võimulpüsimise võtmed asuvad Ukrainas. 

Eesti ühiskonnas oskusliku ajuloputuse abil loodud pettekujutelm, et: 1) ukrainlased on kõik puhtad poisid, ja 2) Ukraina võit on kindel, on viimasel ajal asunud murenema. Tugevad mõrad lõi sellesse MTÜ-ga Slava Ukraini seotud pettuse paljastamine. Paljud senised Ukraina-pimeusklikudki ei usalda pärast seda enam Ukrainat toetada. Osal neist on siiani silme ees suur pahameel, mida ilmutas sellest pettuseuudisest teada saades pressikonverentsil Ukraina president Vladimir Zelenski isiklikult, kui võõrustas hiljuti Eesti peaminister Kaja Kallast.

Teise tugeva mõra lõi Ukraina juhtkonna hiljutine teade, et paljukiidetud Ukraina vastupealetungile ei maksa panna teab mis suuri lootusi. Muu maailm teadis seda juba tükk aega, kuid Eesti Ukraina-sõbralikul peavooluajakirjandusel oli õnnestunud seda siinse, suuresti Ukraina-uskliku infotarbija eest varjata. 

Nüüd seda enam varjata ei saa.

Tõsi, seni on üsna edukalt suudetud Eesti laiema avalikkuse eest varjata ettevalmistusi, mida teeb oma endiste idaalade (praeguse Lääne-Ukraina) tagasivõtmiseks Poola. Varsti aga tuleb Eesti peavooluajakirjandusel tunnistada nendegi toimumist. Nagu sedagi, et need on toimunud „me lääne sõprade” täielikul teadmisel ja heakskiidul. Eriti just me anglosaksi „sõprade” – USA ja Suurbritannia – teadmisel ja heakskiidul. 

Iga Ukrainas ja selle naabruses toimuvat tähelepanelikult jälgija teab, et olukord muutub seal viimasel ajal mitte enam iga nädalaga, vaid ajuti lausa iga päevaga. Ja enamasti mitte Ukrainale soodsamaks. Valmistatakse ette piirkondliku mõjukeskuse – Suur-Poola riigi – taasloomist. (Ainult selle vahega, et selle koosseisust jääks välja praegune Valgevene.) Poolast saaks siis taas piirkondlik suurriik. Tõsi, selline, keda tegelikult suunataks välismaalt, ennekõike muidugi „me anglosaksi sõprade” juurest. Kuna see toimuks aga suurpoola mõttelaadi toetaval, lausa innustaval kujul, siis poleks suuremal osal poolakatest selle vastu vähimatki. Sest suurpoola mõttelaad on neil kaasa saadud lausa emapiimaga.

Muide, just sellepärast suurpoolakad ja suurvenelased omavahel läbi ei saagi. Kaks kõva kivi ei jahvata ju head jahu. Senikaua, kui (suur)poolakad on meiega ühel pool rindejoont, saame selle üle ainult rõõmustada. Tasub aga küsida: milliseks kujuneb Eesti ja Poola suhe pärast Suur-Poola taastamist? Ja seda tasub küsida juba praegu. Et pärast poleks kokkupuude tegelikkusega liiga valus.

Tänavu 9. mail korraldatakse Põhja-Tallinnas esimene Isamaa foorum. Selle pealkirjaks on „Tee Ukraina võiduni”. Äsjane välisminister, praegune riigikogulane Urmas Reinsalu, viitseadmiral Tarmo Kõuts ja kaitseväe peastaabi kommunikatsiooniekspert Ingrid Mühling arutlevad seal selle üle, mis juhtub sõja käigus edasi; mida peaks lääneriigid Ukraina toetamiseks veel tegema; milline on infosõda Ukrainas; milliseks kujuneb sõjajärgne maailm. Foorumi toimumispaigaks on F-Hoone Must maja  (Telliskivi tn. 60 A), algusajaks kl. 18.00.

Sinna tasub kohale minna. Kas või selleks, et saada aimu, kui suurel määral juletakse Ukrainas toimunut ja toimuvat nimetada juba nende õige nimega.

Üks on kindel: tõde hakkab kohale jõudma üha enamatele senistele Ukraina-usklikele. 

Millal nägijakssaanute hulk ületab piiri, kust enam tagasiteed pole, näitab juba tulevik. Täpsemalt: lähitulevik. Igatahes hulga lähem tulevik kui Eesti praegusele valitsusliidule meeldiks.

Tõnu Kalvet 

 

© Tõnu Kalvet