Uudised

Ungari-alane järeleaitamistund kaunile Elektrimolekuli-Kajale

Pean Kaja Kallast tänama. Sest just tänu tema hiljutisele Ungari-teemalisele avaldusele saan taas Eesti üldsust Ungari-küsimuses valgustada. Olen seda teinud küll korduvalt, kuid Kaja Kallas teab suurepäraselt, et kordamine on tarkuse ema, sestap pakkuski oma asjaomase teoga mulle järjekordse soodsa võimaluse seda teha. 

Kallas heitis 18. oktoobril 2023 uudisteagentuuri „Reuters” avaldatud uudises Ungari peaministrile Viktor Orbánile ette, et too oli päev varem Hiinas kohtunud Venemaa president Vladimir Putiniga ning et üldse olevat Ungaril Venemaaga liiga head suhted. Etteheitja leidis, et ungarlastel tuleks ikka mäletada 1956. aasta sündmusi ning et kurjategija Putiniga kohtumine olevat olnud väga vale ja ebameeldiv.

Vaaldelgem neid etteheiteid siis järjest.

 

Kas sõber/vaenlane valitakse käsukorras?

Ungarile heidetakse ette, et ta suhtub Venemaasse sõbralikult, samas aga näiteks Ukrainasse tõrjuvalt või suisa vaenulikult. Õigeks peetakse ikkagi sellist olukorda, kus Ungari suhtuks Venemaasse halvasti (loe: peaks teda vaenlaseks), Ukrainasse aga hästi (loe: peaks teda sõbraks).

Teadmiseks Elektrimolekuli-Kajale ja kõigile teistele Ungari arvustajatele: Ungari teab ise paremini, kes on talle sõber, kes aga vaenlane. Mingi kolmanda osapoole nõu ta selleks ei vaja, ammugi veel käsku või nõudmist. Eluvõõras oleks loota, et Ungari juhtkond alluks välissurvele ja asuks tegutsema Ungari riiklike huvide vastu pelgalt selleks, et kolmandatele osapooltele meeldida. Nii peaminister Orbán kui ka välisminister Péter Szijjártó on öelnud korduvalt, et Ungari jääb kindlaks suveräänsele välispoliitikale ja ajab alati ennekõike oma asja (säilitades samas muidugi koostööalti hoiaku kõigi ta võimalike koostööpartnerite suhtes).

Tegelikkus on ikkagi selline, et Nõukogude Liidu lagunemise järgne Venemaa on suhtunud Ungarisse ikka hästi (ja oma suhtumist ka tegudega kinnitanud), samas kui Ukraina on sama aja jooksul suhtunud Ungarisse pigem tõrjuvalt, viimastel aastatel aga suisa vaenulikult. Viljakas koostöö Venemaaga on taganud Ungarile varustuskindluse ja majandusarengu. Seevastu suhteid Ukrainaga on pingestanud sealsete võimude aetav tasalülitamispoliitika Taga-Karpaatia ungarlaste ja teiste sealsete põliselanike suhtes, kelledest paljudel on topeltkodakondsus (Ukraina–Ungari). Neid pingeid on veelgi kasvatanud Ukraina kõrgete võimuesindajate nõudlikud, üleolevad ja halvustavad, ajuti aga lausvaenulikud avaldused Ungari ja ungarlaste aadressil. Ungari inimõigusorganisatsioonid koguvad jätkuvalt andmeid Taga-Karpaatias käiva genotsiidi kohta ning kavatsevad need esitada süütõenditena kohe, kui käimasolev sõda on läbi.

Ungari naaberriikidest on just Ukraina see, kellega Ungaril on suhted kõige teravamad ja pingelisemad. Tähtsuselt järgmine ses „edetabelis” on Rumeenia, ent sealsed tülid ja arusaamatused  ungarlastega on Ukraina võimude käitumisega võrreldes nagu sääsepirin. Viiepallisüsteemis saaks Ungari läbisaamisele Rumeeniaga panna hindeks „neli miinus”. Kõigi ülejäänud naabermaadega on Ungari läbisaamine aga kas hea või koguni väga hea. Ainult Ukrainaga vastab hindele „kaks” või lausa „üks”.

Eriti õpetlikuks näiteks on muidugi Ungari–Serbia läbisaamise muutus Viktor Orbáni valitsusajal. Ungari kauaaegsest verivaenlasest Serbiast sai üsna kiiresti hoopis suurim sõber. Üheskoos suheldakse Hiina Rahvavabariigiga, kellele ollakse muutnud end lausa asendamatuks.

Viktor Orbáni juhitavale Ungarile heidetakse ette, et ollakse muutunud Venemaa kaasajooksikuks, kuna sõltutakse koostööst Venemaaga väga palju.

Tegelikkus on aga selline, et tegu on läbinisti vastastikuse sõltuvusega (muide, see kehtib ka Ungari–Hiina koostöö kohta!). Venemaal on Ungarit vaja samapalju kui Ungaril Venemaad. Ja kuigi oma suure võimsuse abil saaks Venemaa litsuda Ungari ruttu laiaks nagu lutika, ta seda ometi ei tee. Vastupidi, hoiab suhteid väga, hindab neid väga kõrgelt. Sest Ungarit on Venemaale väga vaja. Liitlasi peab aga oskama hoida. 

Vastastikust sõltuvust ei saa aga juba enam pidada sõltuvuseks. Selle sõna halvas mõttes kindlasti mitte.

Lääneriikide Ungari-alase pahameele üks tegelikke põhjusi on aga hoopis see, et tänu Venemaa ja Hiinaga tehtavale koostööle pole Ungari enam survestatav. Lääneriigid ei saa enam majanduslike ja rahanduslike võtetega suruda Ungarile peale oma (pahatihti loomuvastaseid) eelistusi ja tahtmisi. Ungari on lääne- ja idamaailma vahel oluline vahendaja, on muutnud end sellisena peaaegu asendamatuks. Ja seeläbi ka survestamatuks. Välisraha nii idast kui läänest paigutatakse Ungari majandusse iga aastaga üha rohkem. Ja see suundumus aina süveneb. Seevastu näiteks Eesti majanduse kohta sama väita ei saa. Pärast maksukoorma olulist suurendamist veel eriti mitte.

 

Õigusriik, võhiklikkus ja ajamasin

Veel teadmiseks Elektrimolekuli-Kajale ja ta mõttekaaslastele Ungari arvustajate leerist: Ungari on õigusriik, s.t. lähtub süütuse presumptsioonist. Selleks, et pidada kedagi päriselt kurjategijaks, on tarvis süüdimõistvat kohtuotsust. Seda pole aga Venemaa kohta siiani tulnud. On ainult kahtlustused ja süüdistused. Mõlemad moodustavad aga kohtus ainult ühe osapoole panuse. Hageja oma. 

Õigus sõna võtta on aga alati ka kostjal. Ja kui tolle (antud juhul siis kas või Venemaa) esitatavad tõendid välja käiakse, pole üldsegi kindel, et lõplik kohtuotsus tuleb Venemaa osas süüdimõistev. Õppinud ja ka töötanud juristina peaks Kaja Kallas teadma seda veel eriti hästi. Nagu sedagi, et leidub külluses tõendeid, millega saata – ja jätta! – süüpinki ka Ukraina.

Süüdistada Ungari valitsusjuhti läbikäimises sõjakurjategijaga nüüd, mil sellealasest kohtuprotsessist, saati siis veel süüdimõistvast kohtuotsusest, pole lõhnagi, eeldab aga emma-kumma olemasolu: ajamasina või äärmusliku võhiklikkuse.

Seevastu sellised endised lääneriikide tipp-poliitikud nagu näiteks Tony Blair ja Nicolas Sárközy tõepoolest on rahvusvahelises kohtus sõjakurjategijaks tunnistatud, ent see pole takistanud Eesti poliitikuid nendega suhtlemast. (Mainitud tipp-poliitikud mõistis süüdi Kuala Lumpuri Rahvusvaheline Sõjakuritegude Tribunal nende tehtud otsuste eest, mis langetati 2011. aasta Liibüa-vastase rünnaku ajal.)

Eesti ühiskonnas on juba mõnda aega käiva ulatusliku ajuloputuskampaania abil loodud paljudel hoiak, justkui oleks Ukraina nimel oma elutähtsaid huve eirata või koguni kahjustada kõige loomulikum asi maailmas, neid huve kaitsta aga täielik venemeelsus ja tagurlus. Sestap on täiesti arusaadav, miks ei mõisteta neid, kes esikohale asetavad just oma huvide kaitse. Nagu näiteks Ungari.

Olukorda raskendab veelgi see, et Eesti kõrgete võimukandjate hulgas ei leidu Ungari-asjatundjaid. Sellest siis sünnivadki täiesti asjatundmatud hinnangud ja otsused Ungari-küsimuses. 

Ungarlastel oleks selle valguses justkui täielik õigus Eesti ja eestlaste peale solvuda. Küllap mingi osa ungarlastest solvubki. Ent õnneks siiski üsna väike osa. Suurem osa teab ju, et erinevalt Ungarist, juhitakse Eestit väljastpoolt, ja et Eesti välisministeeriumis ega mujal riigiasutustes ei leidu juhtival kohal ainsatki isikut, kes tunneks Ungari olusid ja eripära ning saaks end õigusega nimetada Ungari-asjatundjaks.

Tõsi, praeguses valitsuses siiski leidub üks minister, kes mõistab Kesk-Euroopa olusid, sealset ajalugu ja mõttelaadi võrdlemisi hästi. Selleks on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ent tema asjatundlikkuse raskuskese langeb siiski Poolale ja poolakatele, mitte Ungarile ja ungarlastele.  Seda sellele vaatamata, et ta on Ungaris (mõnda aega) elanud. Ülejäänud valitsuseliikmed ja valitsusliidu parlamendisaadikud aga ei taipa ungarluse eripärast mõhkugi, nende nõunikud veel seda vähem. 

Asjatundja teadnuks näiteks sedagi, et etteheide Venemaaga hästi läbi saavale Ungarile, justkui too oleks ära unustanud 1956. aasta Ungari ülestõusu ja tolle mahasurumise, on teemast täiesti mööda. Nimelt surus tollase ülestõusu maha Nõukogude Liit, mitte aga Venemaa, ja tegi seda Ameerika Ühendriikide nõudmisel, kellele ei meeldinud, et N. Liidu piiri äärde tekkiks Ungari näol nõukogudevaenulik uus riik. Pealegi juhtisid N. Liitu suuresti sama rahvuse esindajad, kes on võtmekohtadel ka nüüdis-Ukraina võimuorganites: nii-öelda valitud rahva pojad ja tütred.

   

Ungari-kriitikud kui meelelahutajad

Mul on ungarlaste seas sõpru-tuttavaid omajagu. Alati, kui mõni Eesti poliitik teeb või ütleb midagi Ungari või ungarlaste suhtes veidrat või suisa vaenulikku, on vähemalt keegi mu ungari sõpradest- tuttavatest mult küsinud: „Mis teil seal toimub?! Kas teil siis otsustajate hulgas kohe üldse ei leidu selliseid, kes Ungari eripära tunneks?”

Olen siis alati vastanud: „Ei leidu tõepoolest. Sest nüüdisajal pole kõrgele ametikohale jõudmiseks erialane asjatundlikkus enam nõutav. Piisab sellestki, kui olla ustav, või olla mõne looži või muu (sala)seltsi liige. Ringkäendus toimib täiega, ja nii jõuavadki juhtivale kohale täielikud võhikud, kes asuvad siis seda suurema innuga toimetama.”

Olen ungarlasi aga siis kohe ka rahustanud, et kuna tegu on võhikutega, siis pole nende sõnadel kaalu ei kodu- ega välismaal, mistõttu ei maksa võhikute räägitavaid või tehtavaid totrusi tõlgendada vaenulikkusena. Oma suure võhiklikkuse tõttu ei suudaks nad märkimisväärset kahju teha ka siis, kui punnitaks nii, et püksid märjad.

Umbes samamoodi rahustasin neid ka Elektrimolekuli-Kaja hiljutise Ungari-teemalise avalduse järel. Lisasin vaid, et Kaja on – küllap Ukrainat ametlikult juhtiva Esikoomiku mõjul – teinud nii palju pulli ja pildunud nii arvukalt „kilde”, et sobib pigem meelelahutajaks, ja et samasugune meelelahutus on ka tema võhiklik kriitika Ungari suhtes. Klounidesse aga teatavasti ei sobi suhtuda vaenulikult.

Veel üks asi, mida olen oma tuttavatele ungarlastele siis öelnud: peavoolumeedia tehtava ajuloputuse tagajärjel on Ungari suhtes kahtlustavaks või koguni vaenulikuks muutunud siiski ainult eestlaste väiksem osa. Suurem osa eestlasi suhtub Ungarisse ja ungarlastesse endiselt poolehoiuga ja hoiab neile pöialt kui globalismivastase võitluse olulistele tugisammastele.

Ungarlased on siis tihtilugu pingevabalt muianud: „Ah soo!” Sest nendegi kultuuriruumis pole kombeks suhtuda meelelahutajatesse vaenulikult.

Kõike ülalkirjeldatut teadjal on juba väga lihtne vältida järgmisse Ungari-alasesse järeleaitamistundi sattumist. See käib nii Elektrimolekuli-Kaja kui kõigi ta selliste mõttekaaslaste kohta, kel seni olnud tahtmine aeg-ajalt Ungari kallal hambaid teritada.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet