- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 15. märtsil 2024. 10:58
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 581
15. märts on Ungari rahvuspüha. Just seda kuupäeva loetakse 1848. aasta Ungari revolutsiooni alguspäevaks. Ungari rahvad eesotsas madjaritega ajasid tookord selja sirgeks: hakkasid vastu Habsburgide valitsejasoo juhitavale Austria ülemvõimule ning tahtsid taastada oma riikliku suveräänsuse.
Ungarile iseloomulikult võitlesid Ungari hüvangu nimel Ungari kõigi rahvaste esindajad: lisaks ungarlastele veel slovakid, serblased, russiinid ja paljud teised. Iga rahvas teadis, et ta heaolu on parimal viisil tagatud just Ungari püha krooni kaitse all. Seetõttu oligi igaühel neist kaks rahvuslikku eneseteadvust: vastavalt enda oma (slovaki, serbia, russiini jne.) ning ühine (ungarlase kui poliitrahvuse oma).
Rahvuslik mitmekesisus väljendus selgelt ka tollase revolutsiooni juhtkujude, võtmeisikute puhul. Sealhulgas ka kahe tuntuma võtmekuju – Lajos Kossuthi ja Sándor Petőfi – puhul. Esimene neist oli osalt slovaki päritolu, teine aga läbinisti slaavi päritolu: isa poolt serblane, ema poolt slovakk. Ometi pidasid mõlemad ennast ennekõike ungarlaseks. Ja olid selle üle uhked.
Nüüdseks on juba teada, et 1848. aasta Ungari revolutsioon oli tegelikult üks osa pahatahtlike salaseltslaste pea üheaegsetest võimuhaaramiskatsetest mitmel pool mujalgi Euroopas. See asjaolu ei vähenda aga põrmugi kõike seda head, mida 1848. ja 1849. aastal tegutsenud Ungari riik tegi. Ega pisenda vähimalgi määral selle riigi tekitatud suurt rahvuslikku vaimustust Ungari rahvaste hulgas. Nii ungarlased kui teisedki Ungari rahvad ajasid taas selja sirgu. Habsburgidele ustavaks jäänud sõjaväeosad ei jaksanudki nende rahvaste vastupanu enam maha suruda, vaid olid sunnitud appi kutsuma Vene Keisririigi väeüksused. Ja ka siis tuli mahasurujatel näha väga suurt vaeva, et ungarlaste ja teiste Ungari rahvaste vastupanu maha suruda.
1848. aasta revolutsiooni taastatud sirgeselgsuse-tunne on saatnud Ungari rahvaid siiani. Seda ei suuda maha suruda ega välja juurida ka Euroimpeeriumit luua tahtvad salaseltslased koos oma käepikendustega. Ungari rahvaste vabadusearmastus on nii tugev, et selle vastu purunevad kõik vaenlaste ponnistused.
Palju õnne rahvuspühaks, Ungari!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: neljapäeval, 07. märtsil 2024. 20:43
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 687
„Kas Ukraina luurejuht Kirill Budanov on Venemaa palgal, või vähemalt venemeelne?” See küsimus tekkis mul siis, kui nägin end Ukraina sõpradeks nimetajate reaktsiooni Venemaa opositsioonijuht Aleksei Navalnõi surmale 2024. aasta 16. veebruaril. Täpsemalt surmapõhjusele.
Ukraina-pimeusklikele oli asi kohe selge: Navalnõi surm oli tegelikult (poliit)mõrv, mõrvariks aga Venemaa võimud. Mingeid tõendeid selle kohta küll polnud, kuid pimeusklikke see ei seganud. Venemaa võimude süüdistamist poliitmõrvas ning nõudmist südametud mõrvarid kiiremas korras vastutusele võtta jätkati üha innukamalt ja ulatuslikumalt.
Ja kui Venemaa arstid tuvastasid Navalnõi laipa uurides, et lahkunu oli surnud loomulikku surma, põhjuseks tromb, siis kuulutati see jutt kohe Venemaa propagandavaleks. Väideti, et arstid olevat saanud sellise hinnangu andmiseks vastava käsu Venemaa võimudelt. Ning nõuti edasi üha valjemalt, et mõrvarlikud Venemaa võimud võetaks vastutusele. Käivitati väga ulatuslik sellealane kampaania kõigis riikides, kes ise nimetavad end Ukraina toetajateks. Terve ports sellealaseid sõnavõtte ilmus ka Eesti peavooluajakirjanduses ning ühismeedia Ukraina-meelses osas.
Siis aga tuli üks sõnavõtt nagu välk selgest taevast: Navalnõi loomulikku surma, ja just trombi mõjul, kinnitas ka... Ukraina luurejuht Kirill Budanov isiklikult!
„Võimalik, et valmistan pettumuse, kuid meie teada põhjustas Navalnõi surma tõepoolest tromb,” ütles Budanov – Ukraina televisiooni „Hromadske” teatel – 25. veebruaril 2024 Kiievis ajakirjandusele, esinedes Venemaa sõjalise erioperatsiooni teise aastapäeva puhul Ukraina pealinnas korraldatud foorumil. Ta lisas, et need on enam-vähem kindlad (luure)andmed ega pärine internetist.
Budanov on nüüdis-Ukraina üks informeeritumaid inimesi üldse. Lääneriikide väljaõpetatuna on tal nendega väga usalduslik suhe, vajadusel ligipääs ka väga salajasele (luure)teabele. Sestap olnuks täiesti loomulik eeldada, et pärast tema Navalnõi-teemalist sõnavõttu lõpevad kohe kõik jutud Venemaa võimudest kui Navalnõi mõrvaritest ja vajadusest nood kiiremas korras vastutusele võtta.
Aga võta näpust! Nii ei läinud. Navalnõi surma ikka veel (poliit)mõrvaks pidajate kisakoor lasi hoopis täie hooga edasi. Ses küsimuses said peavooluajakirjanduses sõna ikka väga värvikad „mõrvaeksperdid”. Üks värvikamaid neist oli (kuri)kuulsa ansambli „Pussy Riot” liige Maria Aljohhina, kes oma „Eesti Päevalehes” 5. märtsil 2024 ilmunud arvamuslugu „Lääs, lõpeta Vene gaasi ostmine” alustas kohe Navalnõiga: „Aleksei Navalnõi surm on mõeldud märguandena – me tapsime teist kuulsaima, me võime tappa ükshaaval kõik Venemaa poliitvangid, kõik, kes on Putini ja sõja vastu.”
Ajavahemikul 25. veebruarist 5. märtsini olnuks „Eesti Päevalehel” piisavalt aega, et end Budanovi asjaomase seisukohavõtuga kurssi viia, seejärel aga lõpetada karjete „Navalnõi mõrvati! Mõrvariks on Venemaa võimud!” avaldamine leheveegudel ja internetiväljaandes.
Seda aga ei tehtud. Lasti vanas vaimus edasi. Sama kehtib ka paljude teiste peavooluväljaannete kohta.
Kõike seda nähes tekkisid mul järgmised küsimused: „Miks nad ometi oma poliitmõrva-joru ei lõpeta? Kas kahtlustavad venemeelsuses, Venemaa käepikenduseks olemises isegi Ukraina luurejuht Budanovit? Kui jah, siis milliste andmete põhjal? Ja kuidas saavad sõgedatel kisakõridel olla täpsemad andmed kui on Ukraina üheks informeeritumaks isikuks oleval Budanovil?!”
Tunnistan, et neile küsimustele ma vastust ei saanudki. Esialgu igatahes küll mitte. Siis aga ühtäkki sain vastuse kõigile neile korraga: taipasin, et pimeusklik sellepärast ongi pimeusklik, et tõsiasjad teda ei huvita.
Ja Ukraina-pimeusklikud oma sõgeduses pole ses suhtes teps mitte erandiks. Pigem vastupidi.
Kes selles kahtleb, küsigu järele Budanovilt!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet