- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 15. oktoobril 2021. 21:08
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 6521
„Peksa omi, siis vaenlased kardavad!” See „rahvatarkus” on vene kultuuriruumis juba pikka aega au sees. Just vene kultuuriruumis, mitte aga eesti kultuuriruumis. Sest eesti mõttelaadile on selline hoiak väga võõras. Eestlastele on ju selge, et ühise eesmärgi saavutamiseks tuleb jõud ühendada ja oma liitlasi hoida.
Eriti selge peaks see olema veel eesti rahvuslastele. Kohe kindlasti aga poliitjõule, kes reklaamib end kõige eestimeelsema erakonnana üldse – Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (lüh. EKRE).
15. oktoober 2021 näitas aga, et asi võib olla põhjalikult muutunud. Nimelt ilmus kõnealusel päeval internetiväljaandes „Uued Uudised” mitu uudist, mis kahandavad EKRE toetuspinda ja kahjustavad liitlassuhteid. „Uued Uudised” oli teadaolevalt EKRE hääletoru. Seal ei ilmunud midagi ilma EKRE juhtkonna heakskiiduta. Nüüd aga korraga selline kannapööre…
Ent kirjutan kohe lähemalt.
Nõukogudeaegsed propagandamõisted eestimeelses (?) internetiportaalis
Mainitud kuupäeval ilmus seal kolm anonüümset uudist, mis – kõnepruugi põhjal otsustades – paistsid olevat nagu kuskilt Nõukogude Liidu või Vene propagandaväljaandest tõlgitud. Seal kasutati Eesti praegust valitsust arvustades sõnu „fašistlik” ja „natslik” ning mõlema tuletisi. Mis aga kõige tähtsam: kõike seda tehti halvustavas tähenduses.
Alljärgnevalt siis näiteid selle kohta.
„Kaja Kallase liberaalfašistlik valitsus põrkub üha enam kodanikuvastupanule, seda ka spordiklubides” (ühe uudise pealkiri).
„Kaja Kallase välja pakutud natslikud ideed tunnistati lõpuks „kollektiivseteks”” (teise uudise pealkiri).
„Meenub, et esmalt tegi natslikku ettepaneku inimeste ravijärjekordades tagasipoole lükkamise kohta Reformierakonna „eetik” Margit Sutrop, seega oravapartei Goebbels” (sama uudise lõpulause).
„Reformierakond jätkab fašistlikul lainel: vaktsineerimata inimesed tuleb ühiskonnast välja heita” (kolmanda uudise pealkiri).
„Reformierakonna soov viia Eestis ellu samad meetmed, mida tegid natsid 1930. aastatel „teisejärguliste inimeste” kallal, on juba ilmselge, ja iga päev toob sellele lisa” (sama uudise avalause).
„Reformierakonnas hakkab Hitleri-Mengele meetodite kasutamine kohe väga armsaks saama. Nood tegid selge vahe aarialaste ja „teiste” vahele, poliitoravad teevad valitsuses sama” (sama uudise kaks viimast lauset).
Loomulikult on Eesti nüüdne valitsus käitunud koroonahüsteeria ajal vägagi taunimisväärselt, ja püüab üha innukamalt kehtestada kastiühiskonda (põhimõttel „vaktsineeritud inimesed on head; vaktsineerimata inimesed on pahad ja väärivad pitsitamist”), tõelist apartheidirežiimi. Ainult et siis tulnukski kasutada mõisteid „kastiühiskond” ja „apartheidirežiim”, mitte aga nõukogudeaegseid propagandamõisteid ja rõhuasetusi.
Eesti kultuuriruumis pole sõnadel „fašist” ega „fašistlik” ju teatavasti kaugeltki halvustav tähendus. Vastupidi: kui nõukogude ajal sõimati eestlast fašistiks, siis võis sõimatu kindel olla, et oli teinud midagi kiiduväärset. (Mis nõukogudemeelsete hinnangul oli muidugi laiduväärne.)
Fašistliku Itaalia juht Benito Mussolini oli pealegi Eesti Vabadusristi kavaler. Tõsi, seda oli ka näiteks Johannes Vares-Barbarus, ent erinevalt viimasest, ei teinud Mussolini eales Eestile midagi halba. Vastupidi, paljud ta seisukohad on asja- ning ajakohased praegugi ja vääriks seetõttu eesti lugejale lähemat tutvustamist. (Ae, itaalia keelt oskavad eesti rahvuslased! Kuhu jääb Mussolini kõnede ja kirjutiste eestikeelne valikkogu?!)
Eesti kultuuriruumis pole üheselt hukkamõistetav ka Kolmanda Riigi tegevus. Tõsi, suhtumine on siiski tunduvalt kriitilisem kui Mussolini-Itaaliasse. Sest Saksa okupatsioon jäi ikkagi okupatsiooniks, luba Eesti Vabariik taastada anti eestlastele alles 1945. aasta kevadel – siis, kui sõjavanker ammu Eesti pinnalt läände veerenud. Samuti käituti eestlaste suhtes mitmel korral sõnamurdlikult, lausa alatult.
Sellegipoolest on väga paljud eestlased tänulikud, et arvukalt eesti mehi sai – olgu või võõras mundris, kuid siiski sai – võimaluse sõdida me põlisvaenlase vastu, ja seda meeleldi ka kasutas. Saksa sõjaväe vormis tasuti siis punaanastajaile kätte „esimese nõukogude aasta” (1940. aasta suvest 1941. aasta suveni) õuduste eest. Sinimägede sangarite tegevus aitas aga läände põgeneda mitmekümnel tuhandel eestlasel, kelle hulgas oli ka suur osa eliidi esindajaid.
Enne Teist maailmasõda polnud eestlastel aga Kolmanda Riigiga üldse mingit kana kitkuda. Kui välja jätta muidugi eluvõõrad vasakpoolsed. Ent „esimene nõukogude aasta” avas nendegi silmad. Iseasi muidugi, et paljudele neist tuli nägijakssaamine juba liiga hilja…
Lõviosal eesti rahvuslastest pole seetõttu ei toonase Itaalia ega Kolmanda Riigi vastu mingit suurt vimma. Esimese suhtes veel eriti mitte. Seega on enesestmõistetav, et ühegi eestimeelse organisatsiooni juhtkond ei asu emba-kumba heast peast halvustama, ammugi veel nõukogude propagandamõistete toel. EKRE kui end kõige eestimeelsemaks nimetava erakonna puhul peaks see olema veel eriti selge.
Nagu peaks selge olema seegi, et eestlaste ja liivlaste iidset sümbolit – haakristi – ei näidata halvustavas tähenduses. Just seda aga ühe asjaomase uudise juures ilmunud pildil tehti.
Tänavune 15. oktoober näitas, et „Uute Uudiste” toimetusele siiski ei ole selge. Või siis näitas, et EKRE lihtsalt ei kontrolli enam seda, mis „Uutes Uudistes” ilmub. Halvad lahendused mõlemad.
Milleks rünnata otsustava lahingu eel… oma liitlast?!
Läbimõtlematu, enamgi veel: täiesti arutu oli ka rünnak Isamaa vastu. Täpsemalt: uudis, kus heideti Isamaale ette, et ta oli paigutanud oma valimisreklaami Tallinna kesklinnas kohta, mille lähiümbruses käivatelt ehitustelt kostab vene ja ukraina keelt. Lisaks hõõruti seal Isamaale nina alla ammuseid patte ning tõmmati meelevaldseid paralleele.
Arutuks muutis selle asjaolu, et nii EKRE kui Isamaa on ju tänavustel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas liitlased: mõlemat ühendab soov lõpetada Keskerakonna ainuvõim. Kaine mõistus ütleb, et selle sihi saavutamiseks tulnuks kõrvale heita kõik, mis takistab. Ja igal juhul tulnuks hoiduda oma liitlast ründamast. Eesmärk pole ju „ära panna” Isamaale ega ühelegi teisele erakonnale peale Keskerakonna.
Tasub meenutada: valimisvõitluses Tallinnas on EKRE liitlaseks ju ka praegune peaministripartei – Eesti Reformierakond. Enamgi veel: liitlaseks on ka EKRE ideoloogiline vaenlane – Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Seega tulnuks igal juhul vähemalt kuni valimistulemuse selgumiseni hoiduda rünnakutest liitlaste vastu ja suunata kogu tulejõud Keskerakonna vastu. Muidu ju soovitud sihti ei saavuta.
Infosõjas on oma reeglid. Raudreeglid. Kes neid eirab, see kaotab vältimatult.
„Omadepeksja” saavutused
Mida siis ülalmainitud nelja uudise avaldaja saavutas?
Esiteks, vähendas EKRE usaldusväärsust ja seeläbi ka toetajaskonda. Nüüdsest tunduvad kõik EKRE võtmekujude ilusad kõned Sinimägede lahingu mälestustalitusel või muudel sellelaadsetel ettevõtmistel tühja tünni kõminana.
Teiseks, suurendas Isamaa toetajaskonda. Sest Isamaa on käitunud käimasoleva kampaania ajal vaoshoitult, soliidselt, oma liitlaste suhtes aumehelikult. Nii, nagu ühise eesmärgi nimel peabki.
Kolmandaks, suurendas mõnevõrra isegi Reformierakonna toetajaskonda. Või vähemalt tekitas reformierakondlaste vastaste seas hämmeldust, isegi segadust: „Keda usaldada? Kust siis ikkagi jookseb rindejoon?” Mäletame ju veel hästi, kuidas näiteks aprillimässu-aastal ja osalt pärastpoolegi hääletas Andrus Ansipi juhitud Reformierakonna poolt üsna palju rahvuslasigi. Osa neist astus koguni liikmeks.
Neljandaks, vähendas nende inimeste hulka, kes muidu soostunuks meeleldi osalema 23. oktoobri keskpäeval EKRE eestvõttel Tallinnas Vabaduse väljakul toimuval massimeeleavaldusel.
Tõsi, alati jääb võimalus, et kõrvalejäävate inimeste koha täidavad need, kelle kõnepruugis on sõnadel „fašist” ja „fašistlik” tõepoolest halvustav tähendus.
Nüüdseks on päevselge: polnud mingi juhus, et EKRE pidi oma juhtkujude läbimõtlematu kõnepruugi tõttu valitsusest lahkuma. Selge on seegi, et polnud mingi juhus, kui EKRE tänavu sügisel Narvas kihutustööd tehes „unustas” kirjutada oma loosungid ka riigikeeles.
Oskus mitu käiku ette näha on hädavajalik ka päriselus, mitte pelgalt males või kabes. Seetõttu tuleks EKRE ja/või „Uute Uudiste” juhtkonnale kindlasti kasuks minna male- või kabetundi.
Eesti ainsa maleajalehe peatoimetajana soovitan seda igatahes soojalt.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: esmaspäeval, 11. oktoobril 2021. 18:11
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 6369
Kui keegi tahab sulle kohe vägisi head teha, siis tasub olla veel eriti tähelepanelik. Sest vägisi heategijaks tükkijal võib mõlkuda meeles hoopis miski muu. Kui ka mitte otsene petusoov, siis vähemalt soov juhtida tähelepanu mujale või lõigata endale kasu.
See kehtib ka tänavustel kohalikel valimistel. Keskerakond on oma soovis teha eestivenelastele head läinud juba nii hoogu, et see peaks panema häirekella helisema küll juba paljudel.
Miks siis nimelt? Põhjusi on vähemalt kaks. Tasubki alljärgnevalt vaadelda mõlemat.
Igavese eestkostja huvi: igavene abivajaja
Esiteks, eestivenelasi tahetakse jätta alalise abivajaja rolli. Kujundlikult öeldes: igavesti teovõimetuks. Neile luuakse ekslik mulje, justkui polekski riigikeeleoskus midagi olulist ega pakilist, ja et iga mitte-eestlane tohib otsustada ise, millal eesti keele ära õpib. Ja kui ei õpigi, polevat kah katki midagi. Süüdi jäävat ikkagi need, kes „väga sallimatult ja jäigalt” riigikeeleoskust on nõudnud.
Keskerakond muudab osa eestivenelasi sel viisil oma pantvangiks. Nende heaolu oleneb täiesti sellest, milliseid „keelekasutusmööndusi” Keskerakonnal neile „välja võidelda” õnnestub. Arusaadavalt tuleb siis alalistel abivajajatel oma „eestkostjat” ka toetada alaliselt.
Selle käigus jääb muidugi märkamata, et muulaspäritolu keskerakondlikud poliitikud ja ametnikud ise on juba ammu tajunud, kui olulise eelise annab riigikeeleoskus ja kohaliku kultuuritausta hea tundmine. Nad on kohanenud eesti kultuuriruumiga oivaliselt ning võtavad sellest kõik, mis võtta annab. Samal ajal loovad oma „hoolealustele” aga mulje, et viimastel polevatki sellega kiiret.
Ja kui korraga ilmub välja poliitjõud, kes soovib sellise olukorra lõpetada, ongi Keskerakonnal kohe põhjust lärmi lüüa: „Appi! Venelasi kiusatakse!” Tõlgin: „Oh häda! Me toetusbaas võetakse ära!”
Kui panna end mõttes keskerakondlike poliitikute asemele, siis on nende ärevust mõista väga lihtne.
Mõista küll, aga mitte õigustada. Sest senise „hoolitsemisega” on suudetud olulist osa muulastest hoida abivajajarollis juba kolmkümmend aastat – peaaegu kolmandik sajandit. Mitu sajandikolmandikku peab siis veel mööduma, et asi paraneks?...
Õnneks mõistavad muutusevajadust ka venelased ise. Värske näide: tänavu 10. oktoobril tuli Stroomi laadal Isamaa kampaaniatelgi juurde noor vene naisterahvas, kes kurtis mulle ja teistelegi telgisolijaile murelikult, et kui me haridussüsteemi ei muudeta viimaks ometi läbinisti eestikeelseks, siis jäävadki muulasnoored koolilõpetanuna oma eesti eakaaslastest kehvemasse olukorda – nii tööjõuturul kui mujalgi. Talle ei meeldinud sugugi, et osa poliitikuid on võtnud endale ülesandeks jättagi muulased abivajajarolli.
Temasuguseid on teisigi. Sest ega siis kõik eestivenelased ole ühesugused. Küll avanevad kord silmad tegelikkuse suhtes neilgi, kes esialgu veel usuvad oma „eestkostjate” mesi- ja unejutte.
Oluliseks silmaavajaks ongi elu ise. Sealhulgas ka see, kui eesti keelt oskavad venelased petavad eesti keelt mitteoskavatelt venelastelt välja nii raha, kinnisvara kui väärtasju. Nagu ongi korduvalt juhtunud.
Korruptsioonisüüdistuse-kirves nullib ilusad plaanid
Teiseks, keskerakondlike omavalitsusjuhtide plaanid võivad olla tõepoolest ilusad ja õiged, ent mis on sellest kõigest kasu, kui nende pea kohal ripub pidevalt korruptsioonisüüdistuse-kirves? Sel juhul jäävad need plaanid lihtsalt paberile või – parimal juhul – teostuvad poolikult.
Väga võimalik, et kui näiteks Tallinnas olnuks sama pikalt võimul mõni muu erakond, siis ripuks korruptsioonisüüdistuse-kirves hoopis tema kohal. Ent see on üksnes oletus. Seevastu keskerakondlike poliitikute ja ametnike puhul on see juba tõsiasi, mitte enam pelk oletus. Seda eirata on sama, mis elada õhulossides.
Õhulossid on ilusad asjad küll, ent neis ei saa elada lõputult. Ükskord lõhub päriselu need nagunii.
Maailmas on vähe täiesti kindlaid asju. Üks neist on aga igal juhul see, et mina küll ei tahaks olla nende keskerakondlike poliitikute ja ametnike nahas, keda tabab kord oma ustavate valijate õiglane pahameel, kui vägisi head teinute tegelik ajend on saanud ilmsiks ka kõige pikemataibulistele „eestkostetavatele”…
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
