- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 24. mail 2019. 15:14
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 6760
„Kes ennast ise aitab, seda aitab ka jumal.” See rahvatarkus meenus mulle taas erilise selgusega pärast Kanada jäähokikoondise imetabast võitu 23. mail 2019 Slovakkias Košice linnas peetud veerandfinaalmängus. Imetabast sõna otseses mõttes, sest veel pool (!) sekundit enne mänguaja lõppu võinuks jäähoki sünnimaa koondist väljalangemisest päästa üksnes ime. Oldi kaotusseisus 1:2 ega suudetud kuidagi lahti muukida vastaste – šveitslaste – kaitset, kuigi seda rünnati juba kuuekesi.
Kes tol hetkel julges kihlveokontoris panuse teha Kanada edasipääsule, teenis kindlasti suure portsu raha. Iseasi, et vaevalt küll ükski asjatundlik hokisõber midagi nii eluvõõrast, lausarutut üldse teha kavatses. Kõik paistis olevat niigi selge: Šveits pääseb poolfinaali, Vahtralehemaa koondis aga peab häbiga koju sõitma.
0,4 (!) sekundit enne lõpuvilet sai see „eluvõõras, lausarutu” stsenaarium aga ometi tõeks. Sest just siis ületas šveitslaste väravajoone Kanada ründaja Damon Seversoni teelesaadetud litter. Kanadalaste surve oli kandnud vilja. Surve, mis „elutarkade” meelest oli kuni tolle hetkeni olnud pelk tõmblemine surmaheitluses, arutu vastuhakk vältimatule saatusele.
„Kuniks elu, seniks lootust,” ütleb üks teine üldtuntud rahvatarkus. Kõigi märkide järgi otsustades lähtusid kanadalased sellestki. Sel põhjusel asendasidki väravavahi väljakumängijaga enam kui kaks minutit enne lõpusireeni (puurivaht Matt Murray lahkus jäält, kui mängitud oli 57 minutit ja 53 sekundit). Ja surusid, üha surusid. Lootuses, et surve kannab kord vilja. Kindlat teadmist neil selle kohta polnud. Ei saanudki olla. Küll oli aga kindel see teadmine: kui lepid mõttes kaotusega juba enne lõpuvilet ega üritagi midagi päästa, siis kaotad igal juhul.
Viimase-sekundi-värav ei toonud kanadalastele veel kohe võitu, vaid „kõigest tagas ellujäämise veel veidikeseks ajaks” – võimaluse mängida lisaaega. Ometi oli see värav muutnud oluliselt midagi nii kanadalaste kui šveitslaste vaimus. Esimesed said juurde tohutul hulgal eneseusku. Lausa sellisel määral, et seda võis võrrelda kindla teadmisega „täna on meie päev. Täna ei saa meiega juhtuda midagi halba!”. Teised seevastu said juurde samapalju ebakindlust. Šveitslastel oli igati põhjust endalt küsida: „Kui vastane tuleb välja isegi sellisest seisust, siis kas üldse keegi suudaks temast täna jagu saada?”
Lisaaja kulg näitaski, et otsustavaks kujunes osapoolte erinev vaimutugevus. Šveitsi mängijate hulgas oli siis juba liiga vähe neid, kes tõsimeeli uskusid võiduvõimalusse. Jah, võideldi küll vapralt (šveitsi sitkus on ju teada!), aga võiduks nii vajaliku sädemeta, eneseusuta. Seda teades on isegi ime, et kanadalastel võttis võiduvärava viskamine aega nii kaua – viis minutit ja seitse sekundit.
„Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg”
Kel vähegi aru peas, see taipab, et Kanada 23. mail saavutatud veerandfinaalivõit on midagi märksa enamat kui pelk hokisündmus, kas või spordisündmus. See on näide sellest, kuidas inimene suudab end raskel hetkel kokku võtta ja saavutada midagi sellist, mis „täiearuliste, elutarkade” meelest on lausvõimatu.
Veelgi erilisemaks muudab Košices juhtunu see, et end raskel hetkel kokku võtta, endasse uskuda ja sellisena sihile pürgida suutis mitu inimest korraga. Vahest lausa kogu meeskond. See on aga veel palju raskem. Sest elu on näidanud, et kui leidubki enesekindlaid, mehiseid, loovaid sihilepürgijaid, siis enamasti on neid vaid mõned üksikud, igal juhul ebapiisaval hulgal; ülejäänud aga kas vahivad pealt, hädaldavad või koguni tegutsevad sellisele üksikisikule vastu. Sel puhul eiratakse päevselget tõsiasja: mida suurem hulk tegutseb mõtestatult, enesekindlalt, sihiteadlikult, seda suurem on edusaavutamisvõimalus. Jääb mulje, nagu oldaks leppinud valemiga „vähesed südikad+paljud arad/mugavad/rumalad=inimühiskond”.
Kanada jäähokikoondises 2019. aasta MM-võistlustel Slovakkias on südikaid igatahes „harjumatult palju”. Neil on seljataga palju hokilahinguid ja säravaid saavutusi, kindlasti seisab samasuguseid lahinguid ja saavutusi neil meestel aga ka ees. Sest kui vaim on tugev, siis tulevad vältimatult saavutusedki.
„Ja kui mõtisklen sõna „lahing” laiema tähenduse üle, siis pean ütlema, et see on tee, mille kaudu kujunetakse tugevaks isiksuseks, kuna selleks võib saada ainult kõige keerukamates olukordades viibides. Lahing tähendab ka eneseotsinguid, oma varude ja võimete otsinguid. Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg,” ütles Tšehhoslovakkia spordiajakirjale „Stadión” 1985. aasta jäähoki MM-võistluste ajal antud usutluses tabavalt Anatoli Tarassov. (Muide, kõnealuse usutluse pealkirjaks oligi pandud „Lahingud”.)
Jäähokiajaloo üheks paremaks treeneriks peetav Tarassov teadis, mida rääkis. Sest tal oli kogemusi ja ka saavutusi rikkalikult. Just tema ajal tõusis Nõukogude Liidu koondis maailma hokivalitsejaks. Ta õpetuse üheks nurgakiviks aga oligi arendada sportlases võitluslikkust, tugevat närvikava. Selle põhjus oli – ja on endiselt! – ülilihtne: hea, isegi väga hea mänguoskusega sportlasi leidub palju, tipptasemel tõelise läbilöömise tagab aga ikkagi ennekõike vaimutugevus.
Kui Tarassovil olnuks õnne elada 23. maini 2019, siis olnuks tal kindlasti hea meel näha Košices toimunud unustamatut hokietendust, mis kinnitas igivana tõde: võidab see, kumma vaim on tugevam.
Iseasi muidugi, kas arad, mugavad ja rumalad selle tõe igikehtivust endale tunnistada tahavad…
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 14. mail 2019. 15:44
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 7105
„Mitu erinevust märkad?”
See ülesanne esineb ajakirjanduses meelelahutusrubriikides üle maailma. Teate ju küll: kaks peaaegu ühesugust pilti kõrvuti, mille puhul oodatakse tähelepanelikult lugejalt kõigi (pisi)erinevuste märkamist.
Sisuliselt sama võtet kasutatakse ka loogikaülesannete puhul. Lahendajale antakse lähteandmed, mis omavahel päris ei haaku, ent nendevahelise vastuolu avastamiseks tuleb rakendada tähelepanuvõimet ja taipu. Tuleb vastata küsimusele „mitu vastuolu märkad?”. Kes seda suudab, ongi ülesande edukalt lahendanud.
Samal viisil arendab oma lugejaid järjepidevalt ka Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Teataja”. Alljärgnevalt tutvustame üht ülesannet, mis esines „Rahvusliku Teataja” 81. numbris (aprill 2019).
Mainitud lehenumbri esiküljel, kõige nähtavamal kohal – kohe päismiku all ja pilgumagnetiks oleva foto kõrval – asub kirjutis „Avalik kiri presidendile”. Autoriks on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko.
Vt.: http://www.rahvuslikteataja.ee/ikoonid/RT81.pdf
Kirjatüki eesmärgiks on Sasko sõnul „jagada kartusi seoses Eesti Vabariigi presidendi saladuskattega ümbritsetud tulevase visiidiga Moskvasse”.
NB! kirjutis on valminud Tartus 2. aprillil 2019. President Kersti Kaljulaid pidi aga Moskvasse ametlikule visiidile sõitma 18. aprillil. (Ja sõitis ka. Aga selle juurde naaseme hiljem.)
Sasko avalikus kirjas peljatakse, et Kaljulaid sõidab Moskvasse tegema saladiplomaatiat, sealhulgas andma oma heakskiitu uuele Eesti–Vene piirileppele.
„Ajaloost teame, et välisminister Karl Selter läks 1939. aasta sügisel Moskvasse kaubanduslepingut sõlmima, aga tuli tagasi sisuliselt Eesti riigi surmatunnistusega. Ajaloost tuleb õppida! Tahame loota, et meie ülevõimendatud hirmud osutuvad alusetuteks, aga parem karta kui kahetseda!” öeldakse kõnealuses avalikus kirjas.
Kirja koostaja murelikkus on tuntav ja ka mõistetav. Nagu on mõistetav seegi, et ta soovinuks oma kirjal olevat mõju, seda loomulikult veel enne president Kaljulaiu Moskva-visiiti.
Just nüüd aga lähebki põnevaks. Jätkakem lähteandmete vaatlemist!
„Rahvusliku Teataja” toimetaja Jaan Hatto kirjutatud juhtkirja valmimisajaks ja -kohaks on märgitud „16. aprillil 2019 Velisel”.
Kui eeldada, et juhtkiri oli kõnealuse lehenumbri kõige viimane kaastöö, ja pärast tolle valmimist tehti kibekähku valmis ajalehe trükifail, mis saadeti trükikotta, siis jäänuks presidendi Moskva-külastuse alguseni vähem kui kaks päeva. Selle aja jooksul tulnuks:
1) trükkida lehenumber;
2) toimetada see levitajate kätte;
3) toimetada vähemalt üks eksemplar presidendi kätte, et too jõuaks Sasko kirjutise põhjal teha vastavad järeldused.
Põnevust aga muudkui lisandub. Nimelt tuli jutuksolev lehenumber trükikojast välja alles maikuu algupäevil, lehe Põhja-Eesti levijuhi kätte jõudis aga üldse alles 6. mail 2019. Kui lähtume eeldusest, et „Rahvusliku Teataja” toimetuse soov oli Sasko avaliku kirja abil teavitada avalikkust ja mõjutada presidenti, siis tekib vähemalt kolm küsimust:
1) kuidas kavatseti seda eesmärki saavutada lehenumbri kaudu, mis ilmus enam kui kaks ja pool nädalat pärast presidendi Moskva-visiidi toimumispäeva?
2) kui presidenti taheti mõjutada näiteks ühiskonnas suure pahameeletormi esilekutsumise kaudu, siis mis imevõtteid kavatseti kõnealuse lehenumbri üliulatuslikuks ja ülikiireks levitamiseks kasutada, eriti veel olukorras, kus „Rahvusliku Teataja” trükiarv jääb tuntavalt alla tuhande?
3) kui juba juhtkirja valmimispäeval oli selge, et mainitud lehenumber ega selle esiküljel olev Sasko avalik kiri ei jõua presidenti Sasko soovitud suunas mõjutama muidu kui üksnes ajamasina abil, siis kas oli üldse mõtet seda, ilmumishetkeks nagunii vananenud üleskutset avaldada, ammugi veel lehe kõige nähtavamal kohal?
Nagu näha, sisaldub „Rahvusliku Teataja” toimetuse antud loogikaülesandes mitu väiksemat loogikaülesannet. Kes on neile vastuse välja nuputanud, võtku julgesti ühendust toimetuse ja/või levijuhtidega! Nende kontaktandmed on „Rahvusliku Teataja” impressumis kenasti olemas.
Head nuputamist!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
