- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 17. veebruaril 2021. 12:58
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 6555
Kui muretseda, siis ikka õige asja pärast. Selle, mille tekitatav häda on suurem. Kui käituda teisiti, siis tekib paratamatult mulje, et käitujal pole mõtlemine korras.
Koroonapiirangute karmistamist nõudjate kisakoori jälgides tekibki mulje, et kisajail on midagi viga. Täpsemalt: nende kaine mõistuse on keegi või miski välja lülitanud.
Kas see hinnang tundub liiga karmina?
Kui jälgida toimuvat tähelepanelikult, siis mitte.
Aga olgu. Kindluse mõttes läbigem selle järelduseni viiv mõttekäik siis veelkord.
Mille pihta põrutatakse?
Esmalt vaadakem: mille pihta siis ikkagi põrutatakse?
Vastus: põrutatakse leviku kui sellise, mitte aga levija enese pihta. Jäetakse tähelepanuta kaks põhiasja: 1) milline on levija; 2) kui suur osa levija sihtmärkidest on kahju kannatanud tegelikult?
Koroonaviiruse-puhangu algusest möödunud aja jooksul on selle viirusega nakatunud sadu miljoneid inimesi. Ja nakatub veelgi. Tõenäosusteooria välistab juba eos, et selle viiruse levikut saaks üldse takistada, sellele pidurit tõmmata. Parimal juhul saab seda üksnes aeglustada.
Loomulik on taibata, et viirus jätkab oma teekonda igal juhul. Sama loomulik on taibata, et pole mõtet kulutada vahendeid võitlemiseks millegi vastu, mille levikut peatada nagunii ei õnnestu, ja et hulga arukam on suunata võimalikult palju vahendeid ja jõupingutusi sellele, mida tõesti saab muuta: viiruse sihtmärgi tervise tugevdamisele. Täpsemalt: ta immuunsüsteemi tugevdamisele.
Mis on tegelik surmapõhjus?
Mõelgem korraks koroonaohvrite surma tegelikule põhjusele. Neid ohvreid on kogu maakera peale hetkeseisuga mõni miljon (võrdluseks: maakera rahvastik on üle seitsme miljardi). Lõviosa neist (kui üldse keegi) ei surnud aga puhtalt koroonaviiruse kätte, vaid oli juba eelnevalt tõbine. Kes päriliku haigusebuketiga, kes elu jooksul omandatuga. Parimal juhul koroonaviiruse-nakkus üksnes võimendas „allolevate” haiguste (koos)mõju, lihtsalt kiirendas nakatunu elu lõppu.
Seega tuleb juurelda hoopis küsimuse kallal: kuidas on võimalik, et nüüdisajal, mil vähemalt arenenud riikides on arstiteadus ja tervishoiusüsteem (väidetavalt) väga kõrgel tasemel, leidub seal ikka nii palju inimesi, kelle tervis on nii habras, et üksainuski „plaanivärine” viiruseke annab sellele kohe ränga hoobi?
Ja kui siis olukorda lähemalt uurida, tekib kergesti hoopis teist laadi küsimusi. Nagu näiteks: aga mis siis, kui olemasolev tervishoiusüsteem polegi mõeldud inimese tegelikuks tervendamiseks? Kas pole hoopis nii, et ühiskonnas lubatakse ulatuslikult levitada arusaamu ja eeskujusid sellisest eluviisist, mis on kõike muud kui tervislik? Ja kui nüüd koroonaviirus kui „plaaniväline tegur” selle olukorra halastamatult paljastas, siis kas tehakse hädakisa ikka tõepoolest koroonaviiruse leviku tõttu või hoopis kõnealuse olukorra paljastumise tõttu?
Meile räägitakse, kui suur on oht, et koroonakriisi tõttu koormatakse raviasutused üle. Koormatakse üle lausa nii rängalt, et enam ei jätku vahendeid kõigi ravivajajate tohterdamiseks.
Samas ei räägita sellest, kuidas on ikkagi saanud tekkida olukord, et lõviosa ühiskonnaliikmetest pole endiselt terviseteadlik ega hoolitse seetõttu oma tervise eest (loe: on igasuguse ootamatu viiruse või bakteri rünnaku ees kaitsetu)? Kuidas on lubatud levitada hoiakut „olen isiksus, ise tean, mis teen; kas hoolitsen oma tervise eest või mitte. Lõplikku tõde pole, kõik arvamused on võrdväärsed, ärgu keegi tulgu mind õpetama!”?
Jututoas või väitlusringis võib tõepoolest jääda mulje, et lõplikku tõde polegi, ja et kõik on suhteline.
Ainult et kui astuda väitlusringist välja, pärisellu, siis avaneb hoopis teine pilt. Selline, kus soovunelmates edasi elada ei saa. Selline, kus meenutatakse igal sammul, et loodusseadustega ei vaielda ning et kes loodusseadusi ei järgi, see hukkub vältimatult.
Senikaua, kui inimeste immuunsüsteemi tugevdamise, tervisliku eluviisi ulatusliku propageerimise ja toetamise asemel püütakse rakendada eluvõõraid koroonaviiruse-vastaseid võtteid, pole olukorra paranemist oodata. Viirus läheb nagunii edasi, vahepeal korduvalt muutudes. Ühiskonna surumine loomuvastasesse seisundisse läheb aga väga kalliks maksma. Majandus saab ränga hoobi, inimeste tervis niisamuti. Sest isegi kui koroonaviiruse levikut õnnestub mõnevõrra aeglustada, tekivad või ägenevad vahepeal haigused, mis on oma tõsiduselt hulga ohtlikumad kui kõige kardetumgi koroonaviiruse erikuju.
Nii Eestis kui mujalgi lääneriikides kasutusel olevale tervishoiusüsteemile mõeldes tuli igatahes minul küll vaimusilma ette hoopis 20. sajandi maailmakuulsa belgia maalikunstniku, sürrealist René Magritte’i (1898–1967) maal „Ravija” (valminud 1937. aastal). See maal iseloomustab me tervishoiusüsteemi minu arust väga täpselt. Ka koroonahüsteeria-ajastul.
Lollusepisik ja karuteene – kes neid suudaks lahuta!
Koroonapiirangute eestkõnelejad ja pooldajad paistavad olevat hoopis ise nakatunud ränga pisikuga – lollusepisikuga. Nad ei näe enam tervikpilti ega mõista oma soovide tagajärgi. Ja meenutavad sellisena karumõmmi, kes oma peremehe ninal olevat kärbest hävitada tahtes virutas kärbse pihta suure kiviga.
Kärbes sai pihta ja tõepoolest hukkus. Ellu ei jäänud aga ka ninaomanik. Siit tuligi keelde kõnekujund „karuteene”.
Ja ometi tahtis karu ju oma peremehele siiralt head.
Nagu tahavad (väidetavalt) ka koroonapiirangute karmistamise pooldajad.
Üks vahe nende ja äsjamainitud karu vahel siiski on. Karu ei saanud vastutusele võtta, sest loomana oli ta süüdimatu. Seevastu koroonapiirangute eestkõnelejaid pole (esialgu) veel ametlikult süüdimatuks kuulutatud. Seega on lootust, et nemadki võetakse kord vastutusele kõigi kannatuste eest, mida läbimõtlemata, eluvõõrad koroonapiirangud on süütutele inimestele põhjustanud.
Mõistagi eeldab see, et vahepeal suudetakse panna piir lollusepisiku levikule. Koroonaviiruse levikuga tuleme toime niigi.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 19. jaanuaril 2021. 16:29
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 6563
Eesti poliitmaastikul viiakse praegu läbi üht väga olulist katset. (Tegelikult on katseid muidugi rohkem, ent üks neist eristub eriti olulisena.) Nimelt seda, mis annaks vastuse küsimusele „kuidas suudab riiki valitseda valitsus, kelle usaldusväärsus on juba enne ta moodustamist peaaegu olematu?”.
Katse peamisteks osapoolteks on Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond.
Reformierakond katsetab ennekõike kolme asja:
1) kas rahvas on juba unustanud selle seitsmeteistkümne aasta jooksul kogetu, mil võimul oli Reformierakond?
2) kas rahvas on juba unustanud totrad ettepanekud, mida tegid Riigikogus perekonna-teemalise rahvahääletusega seoses Reformierakonna parlamendisaadikud?
3) kas rahvas on juba unustanud, kuidas reformierakondlikud rahvasaadikud püüdsid juba mainitud laadi ettepanekute massilise esitamisega tõsimeeli tükiks ajaks halvata Riigikogu töö, seda pealegi väga ränga kriisi ajal?
Keskerakond katsetab aga järgmisi asju:
1) kas rahvas unustab ja andestab, et käimasoleva, väga ränga kriisi ajal on juhtiv valitsuserakond tegelenud kriisilahendamise asemel hoopis salajaste poliitmängudega, et nende abil reeta oma valitsusliidukaaslased ja lasta uuesti võimule 17 aastat rahvale suuri kannatusi põhjustanud poliitrühmitus?
2) kas rahvas unustab ja andestab, et juba mainitud poliitmängude tulemusena tahetakse luua valitsusliit erakonnaga, kelle parlamendisaadikud esitasid tõsimeeli totraid ettepanekuid ja olid valmis seeläbi halvama riigi seadusandliku kogu töö väga pikaks ajaks?
3) kas rahvas unustab ja andestab, et korruptsioonikahtlustuse saanud erakond lagundab sellele kahtlustusele viidates toimiva valitsusliidu, kuid asub kohe seejärel pidama läbirääkimisi valitsusse edasijäämiseks, pealegi erakonnaga, keda ennastki saadab korruptandimaine?
Äsjaloetletud kuue katse tulemusest moodustubki aga seitsmes, olulisim katse. Usaldusväärsuse-katse.
Tääkidel ei saa istuda
Usaldusväärsus on teadupärast oluline igas ühenduses. Ka inimkarjas. Eriti oluline on usaldusväärsuse olemasolu karjajuhtide puhul. Sest juhi isikuomadustest oleneb karja käekäik.
On ülimalt vähetõenäoline, et keegi usaldaks oma heaolu, tervise, koguni elu näiteks sellise bussijuhi, rongijuhi, laevajuhi või lenduri kätte, kes on kas poolearuline, asjatundmatu või siis ebakõlbeline. Veelgi vähetõenäolisem on see aga riigijuhtimise puhul.
Tõsi, ajaloost on teada näiteid, kuidas riigijuhtimine heauskselt siiski usaldati just äsjaloetletud omadustega isikutele. Reeglina pidid siis heausksed oma valikut hiljem kibedalt kahetsema.
Nüüdis-Eestis on sellise valearvestuse tegemine juba hulga vähetõenäolisem. Esiteks sellepärast, et eesti inimene on suure osaga muust maailmast võrreldes siiski veel säilitanud kaine mõtlemise, samuti laia silmaringi.
Teiseks aga sellepärast, et alates 2015. aastast kestev „EKRE-ajajärk” Eesti poliitikas on näidanud selgelt: isegi poliitkorrektsuse-tõbe põdevas maailmas on võimalik jääda sirgeselgseks ja nimetada asju nende õige nimega ilma, et peaks kartma oma elu ja karjääri pärast.
Eluvõõralt käituv, igikestvaid seaduspärasusi eirav poliitikamängurite seltskond võib ju küll vägisi luua valitsusliidu, mille usaldusväärsus on peaaegu olematu, ent ärgu pangu siis imeks, kui väga suur osa rahvast säärast valitsusliitu tõsiselt ei võta. Näitab ju inimkonna senine kogemus, et austus ja usaldus toimivad juhi sõnale kaalu andjana hulga tõhusamalt kui repressiivaparaat. Ehk nagu tõdes omal ajal Napoleon: tääkidel ei saa istuda.
Eluvõõraid, loomuvastaseid katseid tehtagu ikkagi laboritingimustes, mitte eneseteadlike kodanike kallal! Ja kui keegi isehakanud poliitkatsetaja tahab neid katseid laiendada kogu ühiskonnale, siis on igati sobiv hetk talle meenutada, et ladina sõna minister tähendab maakeeli ikkagi teenijat, mitte aga isevalitsejat.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet