Miks eestlased enam esineda ei tohi?
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: neljapäeval, 15. aprillil 2021. 14:50
- Kirjutas Feliks Saarevet
- Klikke: 5109
Kui Saksa okupandid meid 800 aastat tagasi ära orjastasid, siis pidime üle 300 aasta katoliku kirikus kuulama arusaamatuid ladinakeelseid jutlusi. Neist arvati aru saavat, et „sitt tantsib orja mundris“, aga miks ta peab üldse tantsima ja pealegi veel orja mundris, oli täiesti üle mõistuse.
Õnneks päästsid meid reformatsioon ja Martin Luther. Meid õpetati lugema, ja seda isegi eesti keeles. Okupandid küll mõnitasid me keelt pikka aega, trükkides kahe vokaali asemel ühe („kool“ oli „koll“) ja ühe konsonandi asemel kaks („tuba“ oli „tubba“). Aga ikkagi tulnuks bolševike mahavõetud Lutheri mälestussammas taastada juba eelmisel sajandil.
Vabadussõja ajaks oli eesti keel väga mahajäänud. Punaste vastu tuli sõdida, kuid relvi polnud üldse, olid ainult mõned sõjariistad. Kahureid polnud üldse, olid mõned suurestükid. Üle 3500 mehe sai surma, aga laipu järele ei jäänud, ainult surnukehad.
Võit tuli ainult tänu Jaan Anveldile, kes eiras Lenini korraldust „kohe mõisamaad talumeestele välja jagada!”. Anvelt tahtis kohe suurpõllumajandusele (sovhoosidele) üle minna. Samal seisukohal olid ka Päts ja Tõnisson, aga Asutavas Kogus olid ülekaalus vasakpoolsed, kes surusid kohese maareformi läbi, ja maamehed läksid vabaduse ja maa eest sõdima.
Pärast Vabadussõda hakkasid Johannesed (Aavik ja Veski) eesti keelt moderniseerima. Loodi palju uusi sõnu, võeti laene võõrkeeltest ja oma murretest, kohendati grammatikat. Aavik tõlkis Edgar Allan Poe’ tondijutte ja kasutas uusi sõnu. On meelde jäänud jupp ühest tõlkest: „Estetuna riunast tõstis hahm keenra terga, ja ilmega, milles väljendus miivus, jülhus ja lurnidus, päänis vanurit reesvalt tema mõrvamiseks.“ Paljud pakutud uussõnad ei läinud läbi, kuid osa siiski. Eelnevast lausest ainult „mõrv“ ja „hahm“. Raamatu sisekaanel pakkus Aavik viis krooni igaühele, kes annab hea sõnatüve.
Nii sai eesti keel 20 aasta jooksul moderniseeritud, ja kui suur teadustekorüfee Stalin saatis 1940. aasta suvel Eestisse brigaadi, kes pidi aitama siin kirjaoskamatust likvideerida, siis ei leitud siit ühtegi otsitavat. Mis nad Stalinile ette kandsid ja mis neist sai, on teadmata.
Johannes Aavik osutus kodanlikuks natsionalistiks ja põgenes 1944. aastal Rootsi. Bolševikud tema loodud sõnu ei keelustanud; need olid kasutusel 1994. aasta lõpuni. 26. juulil 1994 lendas EV president Lennart Meri Moskvasse (räägitakse, et peaminister Laariga kooskõlastamata). Kohe pärast seda toimusid eesti keeles suured muudatused. Nagu oleks allkirjastatud mingi MRP-laadne salaprotokoll. Kes millise käsu andis, keegi midagi ei tea.
Enam ei tohtinud eestlased esineda, vaid pidid „üles astuma“. See on naeruväärne, kui inimene tuleb presiidiumilaua tagant kaks sammu alla ja astub sellega üles. Vene keeles astuti ju välja kogu aeg. See „ülesastumine“ on kuidagi „väljaastumise“ sarnane, kuid ajaliselt hiljaks jäänud. „Laibad“ kadusid ajalukku, „surnukehad“ ilmusid 70 aasta tagant uuesti. Kuulsin kord raadiost: „Esineja astus üles“. Palju loogilisem ja ilusam olnuks: „Ülesastuja astus üles.” Sest esinejat ju enam ei ole.
Käändkonnad aeti segamini. Kõige põhilisem muutus toimus mitmuse omastavaga. Enam ei tohtinud öelda „koeri“, „sigu“, „kanu“, vaid tuli öelda „koerasid“, „sigasid“, „kanasid“. Kõnes ei saagi aru, kas sõna lõpeb ühe d-ga või kahe t-ga. Ilmselt taheti eesti keelt mitte-eestlaste ees mõnitada. On ju loogiline, et mitte-eestlane ei taha õppida keelt, mille iga sõna lõpus on „sitt“.
Nii et seda „reformi“ võib pidada poliitiliseks ja eestivastaseks.
Kohe, kui see reform tuli, küsisin Rudolf Karelsonilt (kellega olime ülikooli ajal Tiigi intris koos olnud ja kes oli terve elu töötanud Keele ja Kirjanduse Instituudis): kes sellise korralduse tegi?
Karelson ei teadnud, kelle käsk see oli. Igatahes bioloog Sutrop, kes igal esinemisel rõhutas, et „emakeelt ei saa valesti rääkida“, ei olnud tollal veel instituudi eesotsas.
Kui ma 1940-ndatel koolis kirjandisse oleks kirjutanud „surnukeha“, siis oleks mul vähemalt üks hinne maha võetud, kui mitte rohkem. Sel ajal esines „surnukeha“ ainult koolipoiste lorilaulus: „Leidsin metsast surnukeha, tahtsin talle taha teha!“
Lisaks eelnevale on tekkinud veel rida mõttetuid sõnakõlkse. Okupatsiooniajal tegid „väljakutseid“ miilits ja KGB, ja sedagi küllaltki harva. Tänapäeval tuleb „väljakutseid“ peaaegu igaühele ja peaaegu iga päev, ning paljud näivad neid isegi ootavat.
Tõeline värdsõna on „sundüürnik“. See on 180 kraadi ära väänatud. Keeleliselt on „sundüürnik“ isik, kes tahab sellelt elamispinnalt kangesti ära minna, kuid teda ei lasta ja takistatakse. Ta peaks olema pigem sundväljaaetu, -tõstetu, -tõrjutu jne.
Eesti keelel on veel üks halb nähtus. Selleks on madagaskariseerumine. See tähendab terve rea sõnade kokkukirjutamist, mis uut mõistet ei anna. Selliste pikkade konstruktsioonide väljalugemine on raske, eriti lastel ja noorukitel, ja seetõttu loobutaksegi lugemisest, kui vähegi võimalik.
Käesoleva kirjatüki mõte on selles, et ehk saaks veel välja selgitada, kes 1994. aasta sügisel andis korralduse eesti keel tagurpidi pöörata.
Feliks Saarevet
© Feliks Saarevet
