Kas Jüri Ratas lähendas maailmalõppu?

Jüri Ratta saavutatu sunnib küsima: „Mis toimub?! Kas maailmalõpp on lähedal?”

Sunnib seda küsima sellepärast, et Ratta eestvõttel on nüüdseks saabunud olukord, mis üldse mitte väga ammu oli täiesti mõeldamatu: keskerakondlased ja rahvuslased on mitte pelgalt ametlikud liitlased, vaid ka suhtuvad üksteisesse sõbralikult. Ja seda mitte üksnes juhtkonnatasandil (kus see oleks poliitilise sundabielu puhul paratamatu), vaid lausa rohujuuretasandil!

Kui keegi Eesti poliitikahuvilistest langenuks paari-kolme aasta eest koomasse ning tulnuks sealt välja alles äsja, siis ei uskunuks ta oma silmi. Kõige rabavam olnuks talle kindlasti kaks 2019. aasta augusti lõpunädalal Toompea lossi ees korraldatud meeleavaldust. Täpsemalt: Ratta valitsuse toetuseks korraldatud meeleavaldust. Seal avanes vägagi harjumatu vaatepilt: keskerakondlased ja rahvuslased sõbralikult läbisegi, ühise asja eest väljas, nagu olnuks tegu juba vanade relvavendadega.

Nende kohal ja keskel lehvis tõeline ühtsusevaim. Polnud märkigi sellest, et veel paari-kolme aasta eest oli nende puhul tegu olnud vaat et verivaenlastega. (Üksikud erandid muidugi välja arvatud. Aga erandeid leidub alati. Lihtsalt nad ei anna tooni.)

Vihavaen asendus sõbralikkusega

Olen käinud viimase viieteistkümne aasta jooksul arvukatel meeleavaldustel. Igal juhul palju arvukamatel kui „Harju keskmine” eestlane. Sageli olen ise olnud koguni korraldajarollis. Seepärast tunnen nägupidi kaunis paljusid meeleavaldajaid, s.t. tegusaid, tõelist kodanikujulgust ilmutavaid kodanikke. Mäletan nende meelsust väga hästi. Nende meelsuse põhjendusi niisamuti.

Mäletan, millist pahameelt, ajuti lausa vihkamist kiirgus patriootlikest meeleavaldajatest Keskerakonna kui venemeelsuse eestvedaja suunas. (Ei lugenud seegi, et pikki aastaid oli Keskerakond riigivalitsemisest üldse eemal.) Keskerakondlasi peeti ju reeturiteks, limukateks, ohmudeks, pugejalikeks, eestivaenulikeks, ühesõnaga: pahadeks.

Mäletan, millist hirmu ja ebameeldivustunnet kiirgus tol ajajärgul keskerakondlastest omakorda rahvuslaste suunas. (Kehakeel ei valeta!) Rahvuslasi peeti ju madalalaubalisteks, ajast mahajäänuiks, kiuslikeks, äärmuslasteks, ühesõnaga: pahadeks.

23. ja 30. augustil 2019 Toompea lossi ees polnud aga varasemast vastastikusest vaenust enam jälgegi. Seisti ja liiguti sõbralikult läbisegi, vesteldi endise „vaenuleeri” liikmetega heatahtlikult. Üks endine ERSP-lane, praegune innukas EKRE-lane tunnistas mulle otsesõnu, et oli paar aastat varem osalenud samas kohas meeleavaldusel, mis oli meelsuselt Jüri Ratta valitsuse vastu, ega osanuks toona uneski näha, et saabub kord aeg, kus ta – toonasest vaat et veelgi innukamalt – tuleb Ratta valitsust toetama.

Kuidas ja miks sai Rattast imetegija

Jüri Ratast võib nimetada Eesti poliitika tõeliseks imetegijaks – vähem kui poole aastaga õnnestus tal muuta endised vihavaenlased liitlasteks, kohati koguni sõpradeks. Ja ühisosa suureneb pidevalt. Midagi sellist pole suutnud ükski varasem Eesti valitsusjuht.

Ratas on küll veel võrdlemisi noor (täpsem on öelda: nooremas keskeas), ometi edestab poliitiliselt ja elutarkuselt paljusid tast eakamaid poliitikuid. Oskus säilitada ärevaimaski olukorras enesevalitsus ja tasakaalukus, jäädes samas truuks oma põhimõtteile ja eesmärkidele, eeldab ju hulga suuremat elu- ja poliitkogemust kui on Rattal.

Eraldi väärib Ratta puhul kiitust see, et tema esimeheksoleku ajal pole Keskerakonnas tümitatud „ülejooksikuid” – neid, kes on läinud üle näiteks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolele. Tümitamise asemel pani Ratas nad ikkagi tegutsema Keskerakonna huvides – seeläbi, et kaasas oma praegusesse valitsusse ka EKRE. Nii võiski näiteks 30. augusti meeleavaldusel näha kõnet pidamas endist keskerakondlast, praegust EKRE-last Peeter Ernitsat, ja polnud näha, et keskerakondlased oleks ta peale sisisenud või teda välja vilistanud. Hoopis vastupidi. Ernitsale plaksutati samuti kui teistele kõnepidajatele.

Ülalkirjeldatud, täiesti tavatul üksmeelel on muidugi oma kindel põhjus: vaja oli ühendada jõud hulga ohtlikuma, tõelise vaenuleeri vastu. Ennekõike Reformierakonna vastu. (Sotsiaaldemokraadid on pärast 2019. aasta parlamendivalimisi tõsiseltvõetavate poliitjõudude hulgast väljas.) On ju veel väga paljudel Eesti elanikel valusalt meeles see 17 aastat, mil Reformierakond oli Eestis järjest võimul.

Välismaailma jaoks Eestist loodud klantspildi taga peitus toona aga hoopis teistsugune tegelikkus – kurb ja masendav ning seetõttu paljusid Eestist lahkuma sundiv. Reformierakonna juhtpoliitikud elasid mõnusasti oma mullis, s.t. rööptegelikkuses, rahvale aga rääkisid, et Eesti elu on nii hea, et vajab veel vaid peenhäälestamist. Ja kui keegi julges vastu väita, et tegelik elu pole üldsegi nii roosiline, siis olid Reformierakonnal kohe varrukast võtta arvandmed Eesti hea majanduskasvu, pideva palgakasvu ja üldse muu hea kohta. Tegelikkuse ja statistika vahelise vastuolu puhul jäi tollal peale alati statistika. (Loe: mulliselajate soovunelmad.) Neid, kes julgesid kahelda „Eesti pidevas ja hoogsas õitsengus tänu Reformierakonna geniaalsele juhtimisele”, nimetati kiuslikuks, kibestunuks, ajast mahajäänuks, äärmuslikuks, üldse rumalaks ja pahaks.

Seitseteist reformierakondlikku aastat on ikkagi seitseteist aastat, mitte mingid seitseteist kevadist hetke. Seitseteist aastat, mil enamasti sammuti vales suunas ja tihtipeale tehti Eesti nimirahvuse arengule kasutuid või lausa kahjulikke asju. Jüri Ratta mõlemad valitsused on püüdnud reformierakondlike valitsuste tehtud kurja heastada. Ainult et seitsmeteistkümne aasta jooksul tehtud halba ei saa parandada paari-kolme aastaga. Selleks kulub ikka märksa rohkem aega. Eesti praegune valitsusliit ongi seda taibanud. Sellest siis ka endiste vaenlaste ootamatu muutumine liitlasteks.

Seesinane muudatus oli mullegi nii ootamatu, et viis mõtted lausa maailmalõpule. Olen lugenud ja kuulnud küllaldaselt igasugu kirjeldusi elu kohta pärast maapealse paradiisi saabumist. Seal öeldakse muuhulgas, et paradiisis saavad endised vaenlasedki üksteisega läbi sõbralikult. Rohusööjad julgevad siis viibida lihasööjate läheduses, viimastega koguni mängida, ega pea kartma oma elu pärast.

Seda on kena kuulda ja kujutleda, aga teatavasti peab maisele paradiisile ehk siis taevariigi saabumisele maa peale eelnema maailmalõpp. Teisisõnu: kannatusteaeg. See sunnibki küsima: kas Jüri Ratta saavutatud, täiesti tavatu üksmeel endiste vaenlaste vahel tähendab, et maailmalõpp on lähedal?

Muide, täiesti võimalik on ka teine seletus: kõige raskem on juba seljataga, sest selleks oligi „Eesti rahva seitseteist kannatusteaastat”. Nüüd saab siis elu minna ainult paremaks. Vahest küll veel mitte hüppeliselt, aga siiski pidevalt paremaks.

Ja isikut, kes seda saavutada on suutnud, sobib imetegijaks nimetada küll.

Imetegijaks ilma jutumärkideta.

Tõnu Kalvet

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine – kaine mõistuse võit soovmõtlemise üle

20. augustil 1991 juhtunut on nimetatud imeks. Ikka põhjendustega stiilis „väike Eesti suutis imekombel vabaneda hiiglasliku Nõukogude Liidu kammitsatest”.

Lähemal vaatlusel oli aga tegu hoopis teistsuguse imega. Nimelt sellega, et Eesti suutis tookord vältida soovmõtlemise virvatulesid ning tegutseda kainelt, vastavuses väljakujunenud olukorraga.

Tänapäeval tundub pea kõigile iseenesestmõistetavana, et Eesti NSV Ülemnõukogu hääletas tookord iseseisvuse taastamise poolt. Üha vähem mäletatakse või soovitakse mäletada aga, et eestlastegi hulgas leidus mõjukaid jõude – eesotsas Eesti Komiteega ja tolle pooldajatega – , kes olnuks pigem nõus taasiseseisvumist määramatusse tulevikku edasi lükkama, sest leidsid, et 20. augustiks 1991 väljakujunenud olukord pole ikkagi selline, mis vastaks viimse kui üksikasjani nende kujutluses loodud olukorrale (loe: soovunelmaile). Vastutegutsejad väitsid tõsimeeli, et vastasel korral saab Eestist uustekkeline riik, mitte aga 1940. aasta juunipöörde-eelse Eesti Vabariigi õigusjärglane.

Õigusjärgsuse üle teoretiseerijail ununes teoretiseerimise käigus ära aga nii tegelikkus kui ka igikestev rahvatarkus „tao rauda, kuni see on tuline!”.

Taasiseseisvumise pooldajail seevastu oli see rahvatarkus meeles. Üks poolthääletanud rahvasaadikuid, kunstnik Heinz Valk meenutas ajalehe „Pealinn” käesoleva aasta 19. augusti numbris toonast olukorda nõnda: „Läksin 19. augusti hommikul Toompeale kindla teadmisega, et nüüd tuleb iseseisvus välja kuulutada, kuna oli interregum, seadusetu olukord – üks võim on kõrvaldatud, teist ei ole veel olemas. Tühik andis meile ideaalse võimaluse iseseisvus välja kuulutada. Täpselt nii nagu 1918. aastal, kui punased olid Tallinnast põgenenud ja sakslased alles liikusid Tallinna poole. Samasugune võimu tühik. Ka siis oskasid meie rahva juhid selle olukorra imekiiresti ära kasutada. Mõtlesin kohe sellele, et paralleel 18. aasta veebruariga on ilmne. Läksin Toompeale ja hakkasin aatekaaslastele seletama, mis on meie võimalused.”

Justnimelt: mis on meie võimalused. Sest võimalused ja soovid on kaks eri asja. Enamasti ei kattu. Kui aga mingil ajahetkel juhtuvad kattuma, siis on nii üksikisikust kui organisatsioonist, sealhulgas riigist arukas see olukord kohe ära kasutada, mitte aga loota, et olukord muutub pidevalt veelgi soodsamaks. Elus käivad asjad ikka lainetena. Kui lainehari käes, järgneb paratamatult langus. Uus lainehari saabub kord muidugi taas, aga see juhtub alles mingi aja pärast. Kui pikaks see ajavahemik kujuneb, ei tea aga keegi. Ja kui soodne tähtedeseis peaks korduma liiga pika aja pärast, siis on eelmise soodsa olukorra kasutamata jätnuile sellest kordumisest vähe abi. Kui üldse. Inimelul on ju oma ajalised piirid.

1991. aasta õppetund eestlastele

20. augustil 1991 toimunud taasiseseisvumine näitas, et selle pooldajad tegutsesid ainuõigesti. Kasutasid ära kõik võimalused, mida tollane olukord pakkus, ega jäänud ootama, et soodne olukord kestab igavesti ja muutub aina soodsamaks.

Toonane õppetund kulub eestlastele marjaks ära ka lähitulevikus. Selleks, et saada taas riiklikult iseseisvaks, sedapuhku juba Euroopa Liidu võimu alt. Sest Euroopa Liiduski on nüüdseks tekkinud võimutühik. Alates 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistest pole Euroopa Liit enam endine. Ühendkuningriigi lahkumisega EL-ist saab see muutus veelgi ilmsemaks.

EL-i vastastele meeldib seda moodustist kõrvutada N. Liiduga, leida nendevahelisi ühisjooni. Sarnasusi muidugi leidub, ent neist ei maksa lasta end uinutada, lootes, et Euroimpeeriumi võimu alt vabanemine käib täpselt samamoodi kui käis Kurjuseimpeeriumi võimu alt vabanemine.

Ega ikka käi küll! Põhiline erinevus seisneb selles, et üksinda väljaastumine EL-ist ei tuleks Eesti-suguse väikeriigi puhul kõne allagi, kuna võrduks enesetapuga. (Soovmõtlemise virvatulede lummuses olijad seda muidugi ei tunnista, kuna usuvad tõsimeeli, et „Euroopa Liit laguneb iseenesest” ja „Eesti tuleb uues olukorras hästi toime ka ihuüksi ning ilma selge ja läbimõeldud tegutsemiskavata”. Ainult et soovmõtlemisesõltuvuse väljaravimine on juba arstide ülesanne.) Välja astuda saab Eesti ikkagi ainult koos oma piirkonna riikidega. Mida rohkematega, seda parem.

Kas saatus kingib – uue taasiseseisvumise kiirendamiseks – Eestile ka „euro-augustiputši”, pole veel teada. Igal juhul tuleb aga valmis olla nii selleks kui muudekski soodsa olukorra tunnusteks. Siis ei taba uus taasiseseisvumisvõimalus meid sama ootamatult kui tabas nõukogude ajal võimuorganeid igal aastal talve tulek, vaid suudame olla 1991. aasta 20. augusti suurmeeste väärikad järelkäijad.

Seniks aga: kasutagem ära kõik võimalused, mida praegune olukord pakub!

Tõnu Kalvet

P.S. Küllap on siinkohal liigne meenutada, et kartused, nagu saaks Eestist uustekkeline riik, osutusid täiesti alusetuks. Niipaljukest siis elukauge teoretiseerimise „kasulikkusest”…       

Eesti lipu 135. aastapäevaks: kaks mälestuskildu (nõukogudeaegsest) lapsepõlvest

Eesti lipu päev paneb tahtmatult mõtlema sinimustvalgele rohkem kui tavaliselt. Ja toob mälusopist esile sellega seonduvaid sündmusi ja muljeid. Ses osas pole erandiks siinkirjutajagi.

Sinimustvalge on olnud me kodus au sees alati.  Iseasi, et okupatsiooniajal tuli seda varjata.

Samas: kes vaevus varjama, kes ei vaevunud. Mu isapoolne vanaisa, vana Andres, näiteks ei vaevunud. Tal oli kodus eestiaegne laualipp koos sama vana lipuvarda ja -alusega. Kõik kolm olid kenasti kapil näha. Vanaisa oli tollal – 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses – juba liiga vana selleks, et karta. Ja ega sellest keegi numbrit teinudki. Isegi kohalik miilits mitte. Kuigi väga tõenäoliselt oli sellest lipust täiesti teadlik. Aga kuna kõik olid omad, siis omadele käkki ei keeratud.

Sinimustvalge laualipp oli kodus avalikult väljas ka mu lellepoeg Andrusel, seda juba 1980-ndate algupoolest peale. (Vist 1983-ndast, kui mäletan õigesti.) Ta on mulle rääkinud, kuidas üks ta ülikoolikaaslane, kes oli toona konservatooriumi komsorg, hiljem aga Eesti üks tuntumaid „Eurovisiooni”-heliloojaid, küsis talt umbes nii: „Kas usud tõsimeeli, et Eesti aeg tuleb tagasi ja see lipp saab taas vabalt lehvida?”

Lellepoeg vastas jaatavalt. Sest oli saanud isamaalise kasvatuse (nagu Kalvetite suguvõsas kõik); pealegi näitasid paljud märgid, et Nõukogude Liit muutub üha nõdremaks.

Nagu ajalugu näitas, oligi õigus mu lellepojal.

Üks sinimustvalgega seonduv lugu meenub mulle aga veel.

Käisime 1982. aastal pinginaaber Virkko Lepassaluga kolamas Mõigu selles osas, mis jääb kohe Ülemiste järve lähedusse. Kui Tartu maanteed pidi Tallinna piiri suunas minna, siis paremat kätt, just sinna, kus järve kaitsetsoon lõpeb. Avastasime sealt ühe onni. Täiesti juhuslikult. Kohalike poiste oma. Oli ehitatud pooleldi nagu metsavennapunker. Peaaegu täiesti maasse kaevatud. Mättaga varjatud luuk peal ja puha.

Midagi halba me seal muidugi ei teinud. Olime ju ka ise onni ehitanud. Oskasime seega ennast selle onni rajajate asemele kujutleda küll. Küll aga oli meile üllatuseks, et punkris oli ka isetehtud sinimustvalge lipp. Tollal see üllatas meid. Mäletan siiani, kuidas mind läbis judin: „Kuidas nad ometi on nii hulljulged?! Kas nad kohe tõesti ei karda?”

Vanaisa ega Andruse julguse osas polnud mul vähimatki kahtlust. Tavaliste koolipoiste puhul aga tundus sinimustvalge lipu valmistamine ja onnis säilitamine – aastakümneid pärast relvastatud vastupanuvõitluse lõppu! – pehmelt öeldes harjumatu.

Kui nüüd aga tagasi mõtlen, siis tundub, et tegu oli 1980. aasta noorterahutuste järelmõjuga. Toona oli mälestus sellest noorte hulgas veel kaunis värske. Ja mitte üksnes noorte hulgas.

Selle onni juurde ei tulnud me enam iial tagasi. Kui kool lõpetatud, läksime koos Tartusse, ajakirjanikuks õppima. Ja nüüdseks olemegi juba oma kolmkümmend aastat seda ametit pidanud. Avastatud onn koos sinimustvalgega pole aga meil vist üldse jutuks tulnud.

Mis on saanud onnist ja ta ehitajatest, ma ei tea. Kahtlane, kas Virkkogi teab. Mida siis teha? Vahest peaksime koos Virkkoga panema ajakirjandusse sellealase otsimiskuulutuse, kasutama onniehitajate leidmiseks meie käsutuses olevaid massiteabekanaleid?...

Neile noortele ja oma arengus teismelisetasemele jäänud täiskasvanutele aga, kes sinimustvalget, üldse isamaalisust alavääristavad, on mul üksainus soov: kui ajamasin kord leiutatakse (ja teadusuudised näitavad, et see pole enam mägede taga), siis sõitku ajas tagasi – aega, mil sinimustvalget tuli varjata!

Kas või onnis.

Tõnu Kalvet

Soome jäähokikoondise antud õppetund jääb meelde veel kauaks

„Väike samm ühele inimesele, suur samm kogu inimkonnale.” See, inimese Kuule jõudmisega seoses maailmakuulsaks saanud tõdemus sobib iseloomustama ka Soome jäähokikoondise esikohavõitu 2019. aasta maailmameistrivõistlustel. Sest mõju on mõlemal sündmusel peaaegu sama.

Soome koondis andis inimkonnale selsinatsel MM-il tegelikult koguni mitu õppetundi. Tasub siinkohal loetleda põhilisi neist.

Esiteks, tõestas, et raha pole veel kaugeltki kõik. Oli ju Soome koondise mitme konkurendi koosseisu turuväärtus tunduvalt suurem. Isegi vähemalt ühe suurusjärgu võrra suurem. Piisab vaid, kui nimetada Venemaad, Kanadat, Rootsit, Ameerika Ühendriike ja Tšehhit. Neist kõigi kõrgelthinnatud mängijad olid oma suure palga täiesti ausalt välja teeninud. Neil jätkus – ja jätkub praegugi – annet ja oskusi küllaga. Ometi ei saanud ükski neist vastu soomlaste tahtele, raudsele sihikindlusele ja vankumatule eneseusule. Usule sellesse, et kui anda endast tõepoolest kõik, milleks parajasti võimeline oled, siis tuleb ka saatus appi ja tahes-tahtmata toetab sihikindlamat. Vastaste eest makstud suured, kohati suisa astronoomilised rahasummad muutusid siis paugupealt väärtusetuks. Nagu nüüdisajal Zimbabwe dollar, Vietnami dong või Weimari Vabariigi ajal Saksa mark.

Teiseks, tõestas, et maailma paremikku kuuluvaks peetuile on täiesti võimalik vastu saada ka siis, kui oma paremaid käepärast polegi. Loobus ju mitukümmend (!) kõrgeklassilist (mõistagi ka kõrgepalgalist) Soome hokimeest 2019. aasta MM-il osalemast. Kes väsimusest, kes perekondlikel põhjustel, kes mingil muul põhjusel. Aga loobus. Ei soostunud oma isamaad esindama, ja kõik.

Fakt jääb faktiks: pärastine maailmameistermeeskond koostati tegelikult nagu lapitekk, õigemini kaltsutekk: nendest, põhiliselt koduliiga mängumeestest, kes võtta olid. S.t. kes üldse vaevusid rahvuskoondise särki selga tõmbama. Mingist hiilgavast kokkumängust või oivalisest mängutehnikast nende puhul naljalt rääkida ei saanud. Ometi sai just see „lapitekk” hakkama sellega, millega ei saanud varem korduvalt hakkama NHL-i ja KHL-i tähtedest kubisevad Soome koondised.

Kolmandaks, tõestas, et otsustab ikkagi hetkevorm, mitte aga miski muu: varasemad suursaavutused, riigi suurus, rahvaarv, sisemajanduse kogutoodang jms. Väga paljud „lugupeetud jäähokispetsid”, kes olid lasknud ennast neil kõrvalistel teguritel mõjutada, pidid pärast Soome „kaltsuteki-koondise” kuldmedalivõitu tunnistama oma asjatundmatust. Vähemalt inimloomuse tundmise osas küll.

Jäähokisõbrad kogu maailmas said aga tänu soomlaste antud õppetundidele tublisti targemaks. Täpsemalt öeldes: neil lõi pilgu uuesti selgeks. Seda ei ähmastanud enam udu, mida paljude riikide spordiajakirjandus (NB! ka Soome enese oma!) oli väga pikka aega tekitanud, püüdes panna publikut uskuma, et otsustavat rolli mängib ikkagi raha või mõni muu kõrvaltegur, mitte aga sportlase iseloom.

Kui inimkond taastab oma lennud Kuule (vähemalt avalikud lennud), siis poleks põrmugi üllatav, kui kosmonautide hulgas leiduks vähemalt üks soomlane nende hulgast, kes 2019. aasta maikuus Slovakkias näitasid veenvalt, mida suudab raudne tahe ja kõikumatu eneseusk.

Tõnu Kalvet    

0,4 sekundit mäluvärskenduseks vaimutugevuse määravuse kohta

„Kes ennast ise aitab, seda aitab ka jumal.” See rahvatarkus meenus mulle taas erilise selgusega pärast Kanada jäähokikoondise imetabast võitu 23. mail 2019 Slovakkias Košice linnas peetud veerandfinaalmängus. Imetabast sõna otseses mõttes, sest veel pool (!) sekundit enne mänguaja lõppu võinuks jäähoki sünnimaa koondist väljalangemisest päästa üksnes ime. Oldi kaotusseisus 1:2 ega suudetud kuidagi lahti muukida vastaste – šveitslaste – kaitset, kuigi seda rünnati juba kuuekesi.

Kes tol hetkel julges kihlveokontoris panuse teha Kanada edasipääsule, teenis kindlasti suure portsu raha. Iseasi, et vaevalt küll ükski asjatundlik hokisõber midagi nii eluvõõrast, lausarutut üldse teha kavatses. Kõik paistis olevat niigi selge: Šveits pääseb poolfinaali, Vahtralehemaa koondis aga peab häbiga koju sõitma.

0,4 (!) sekundit enne lõpuvilet sai see „eluvõõras, lausarutu” stsenaarium aga ometi tõeks. Sest just siis ületas šveitslaste väravajoone Kanada ründaja Damon Seversoni teelesaadetud litter. Kanadalaste surve oli kandnud vilja. Surve, mis „elutarkade” meelest oli kuni tolle hetkeni olnud pelk tõmblemine surmaheitluses, arutu vastuhakk vältimatule saatusele.

„Kuniks elu, seniks lootust,” ütleb üks teine üldtuntud rahvatarkus. Kõigi märkide järgi otsustades lähtusid kanadalased sellestki. Sel põhjusel asendasidki väravavahi väljakumängijaga enam kui kaks minutit enne lõpusireeni (puurivaht Matt Murray lahkus jäält, kui mängitud oli 57 minutit ja 53 sekundit). Ja surusid, üha surusid. Lootuses, et surve kannab kord vilja. Kindlat teadmist neil selle kohta polnud. Ei saanudki olla. Küll oli aga kindel see teadmine: kui lepid mõttes kaotusega juba enne lõpuvilet ega üritagi midagi päästa, siis kaotad igal juhul.

Viimase-sekundi-värav ei toonud kanadalastele veel kohe võitu, vaid „kõigest tagas ellujäämise veel veidikeseks ajaks” – võimaluse mängida lisaaega. Ometi oli see värav muutnud oluliselt midagi nii kanadalaste kui šveitslaste vaimus. Esimesed said juurde tohutul hulgal eneseusku. Lausa sellisel määral, et seda võis võrrelda kindla teadmisega „täna on meie päev. Täna ei saa meiega juhtuda midagi halba!”. Teised seevastu said juurde samapalju ebakindlust. Šveitslastel oli igati põhjust endalt küsida: „Kui vastane tuleb välja isegi sellisest seisust, siis kas üldse keegi suudaks temast täna jagu saada?”

Lisaaja kulg näitaski, et otsustavaks kujunes osapoolte erinev vaimutugevus. Šveitsi mängijate hulgas oli siis juba liiga vähe neid, kes tõsimeeli uskusid võiduvõimalusse. Jah, võideldi küll vapralt (šveitsi sitkus on ju teada!), aga võiduks nii vajaliku sädemeta, eneseusuta. Seda teades on isegi ime, et kanadalastel võttis võiduvärava viskamine aega nii kaua – viis minutit ja seitse sekundit.


„Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg”

Kel vähegi aru peas, see taipab, et Kanada 23. mail saavutatud veerandfinaalivõit on midagi märksa enamat kui pelk hokisündmus, kas või spordisündmus. See on näide sellest, kuidas inimene suudab end raskel hetkel kokku võtta ja saavutada midagi sellist, mis „täiearuliste, elutarkade” meelest on lausvõimatu.

Veelgi erilisemaks muudab Košices juhtunu see, et end raskel hetkel kokku võtta, endasse uskuda ja sellisena sihile pürgida suutis mitu inimest korraga. Vahest lausa kogu meeskond. See on aga veel palju raskem. Sest elu on näidanud, et kui leidubki enesekindlaid, mehiseid, loovaid sihilepürgijaid, siis enamasti on neid vaid mõned üksikud, igal juhul ebapiisaval hulgal; ülejäänud aga kas vahivad pealt, hädaldavad või koguni tegutsevad sellisele üksikisikule vastu. Sel puhul eiratakse päevselget tõsiasja: mida suurem hulk tegutseb mõtestatult, enesekindlalt, sihiteadlikult, seda suurem on edusaavutamisvõimalus. Jääb mulje, nagu oldaks leppinud valemiga „vähesed südikad+paljud arad/mugavad/rumalad=inimühiskond”.

Kanada jäähokikoondises 2019. aasta MM-võistlustel Slovakkias on südikaid igatahes „harjumatult palju”. Neil on seljataga palju hokilahinguid ja säravaid saavutusi, kindlasti seisab samasuguseid lahinguid ja saavutusi neil meestel aga ka ees. Sest kui vaim on tugev, siis tulevad vältimatult saavutusedki.

„Ja kui mõtisklen sõna „lahing” laiema tähenduse üle, siis pean ütlema, et see on tee, mille kaudu kujunetakse tugevaks isiksuseks, kuna selleks võib saada ainult kõige keerukamates olukordades viibides. Lahing tähendab ka eneseotsinguid, oma varude ja võimete otsinguid. Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg,” ütles Tšehhoslovakkia spordiajakirjale „Stadión” 1985. aasta jäähoki MM-võistluste ajal antud usutluses tabavalt Anatoli Tarassov. (Muide, kõnealuse usutluse pealkirjaks oligi pandud „Lahingud”.)

Jäähokiajaloo üheks paremaks treeneriks peetav Tarassov teadis, mida rääkis. Sest tal oli kogemusi ja ka saavutusi rikkalikult. Just tema ajal tõusis Nõukogude Liidu koondis maailma hokivalitsejaks. Ta õpetuse üheks nurgakiviks aga oligi arendada sportlases võitluslikkust, tugevat närvikava. Selle põhjus oli – ja on endiselt! – ülilihtne: hea, isegi väga hea mänguoskusega sportlasi leidub palju, tipptasemel tõelise läbilöömise tagab aga ikkagi ennekõike vaimutugevus.

Kui Tarassovil olnuks õnne elada 23. maini 2019, siis olnuks tal kindlasti hea meel näha Košices toimunud unustamatut hokietendust, mis kinnitas igivana tõde: võidab see, kumma vaim on tugevam.

Iseasi muidugi, kas arad, mugavad ja rumalad selle tõe igikehtivust endale tunnistada tahavad…

Tõnu Kalvet