Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile ehk Tasakaalukuse olulisusest nüüdisajal

Hea aatekaaslane!

Oleme jõudnud niikaugele, et üha väärtuslikumaks muutub selline isikuomadus nagu tasakaalukus, oskus end valitseda. Võib julgelt öelda, et kõik inimkonna senised jamad ongi olnud tingitud sellest, et mingil ajahetkel on nõrga enesevalitsusega, tasakaalutute isendite hulk ja osakaal ületanud ohtliku piiri. Ja kui kiviajal polnud sellest veel eriti häda midagi, siis alates XX sajandi 40-ndatest aastatest elame ühiskonnas, kus tasakaalutute suur hulk võib kergesti saada hukutavaks vaat et kogu me planeedile.

Ikka ja alati on leidunud neid, kes teenivad sõja pealt, ja tõukaks maailma selle nimel sõtta. Selliseid püüdeid on olnud ka viimasel ajal. Arukate inimeste ülesanne ongi sõjaõhutajate mõju nullida, vältida vähemarukate muutumist sõjaõhutajate ohvriks ja pahatihti ka tööriistaks.

Leidub muidugi riike, kus pärissõjaks ei lähegi, kuid kus sellest hoolimata valitseb lõhestatus, suur sisepinge. Selliste riikide hulka kuulub paraku juba jupp aega ka Eesti. Siingi leidub isikuid ja ringkondi, kes püüavad rahvuslikku ühtsust lõhkuda, kogu Eesti ühiskonda lõhestada.

Seda hinnatumad on siis isiksused, kes suudavad lõhestuspüüdlused nurjata, jäädes ise üheaegselt tasakaalukaks ja otsusekindlaks. Eestil on kõvasti vedanud, et praegune valitsusjuht, Jüri Ratas, on iseloomult paljuski just selline. Ta suudab säilitada kaine meele ka kõige raskemas olukorras. Kujundlikult öeldes: loovida marutormi ajal osavasti mööda ka kõige ohtlikumatest karidest. Tänu sellele ongi Eesti pääsenud tõeliselt suurtest ebameeldivustest.

Ratas meenutab ses suhtes muistse Sparta kodanikku või Rooma riigi aegset stoikut. Kui varemalt oligi üheks meesterahva lahutamatuks isikuomaduseks stoilisus, siis nüüdisajal on see suuresti kadunud. Selle asemel ülistatakse nii-öelda spontaansust – oskust eirata rahvatarkusi „enne mõtle, siis ütle!” ja „üheksa korda mõõda, üks kord lõika!”.

Nii-öelda spontaanseid isendeid leidub paraku nendegi hulgas, kes ise nimetavad end rahvuslaseks. Osa neist on jõudnud ühiskondlikus hierarhias võrdlemisi kõrgele astmele. Ja on sellisena tõeliseks häbiplekiks. Õigemini: oleks tõeliseks häbiplekiks. Oleks siis, kui nende sõnu ja tegusid võtta tõsiselt. Kes on suutnud endas kasvatada aga stoilisust, see teab: kord saab mööda nii ühtede kui teiste kisakõride ja tõmblejate aeg. Tuleb see vaid ära oodata, säilitades ise tasakaalukuse ja enesevalitsuse ning aidates sama teha võimalikult paljudel oma sõpradel-sugulastel-tuttavatel.

Mida rohkem leidub inimühiskonnas tasakaalukaid, hea enesevalitsusega isikuid, seda raskem on ühiskonda lõhestada, enamgi veel: tõugata sõtta.

Teisi valitsema sobib ikkagi üksnes see, kes on esmalt õppinud valitsema iseennast.

See igikestev rahvatarkus püsigu meil kõigil meeles nii 2020. aastal kui ka kõigil järgnevatel aastatel!

Jõudu võiduks uuel aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 6. jaanuaril 2020 

Jõulusalmiõppija lahendus

Ootan külla jõulumeest,
tuubin salme elu eest.
Meeles ent ei püsi need,
sestap ise uue teen.

Uutel rohkem elujõudu,
teevad uhkemaks me jõulud.
Neid kordab üha koduteel
ka jõulutaat, kel samm on sees.

Tõnu Kalvet

Valminud 25. detsembril 2019 kl. 21.32–21.45.
© Tõnu Kalvet

Kui objektiivne, ja kas üldse, saab olla ajalugu?

Ajaloo objektiivsust (või selle puudumist) on kergem tuvastada, kui eelnevalt määratleda, mida sõna „ajalugu” all üldse mõista. Minu meelest on sel sõnal kolm tähendust:
1) ajalugu kui aine, mida õpetatakse koolis (s.t. iga astme õppeasutustes);
2) ajalugu kui pärimus (s.t. sündmused, mida mäletavad inimesed, kuid mis ilmtingimata ei pruugi kajastuda õpikutes, või kui kajastuvadki, siis teise rõhuasetusega);
3) tegelikult toimunud sündmused.

Õppeainena on ajalugu osa haridussüsteemist. Haridussüsteem omakorda on võimulolijate vahend, mille abil ühiskonda suunata. Selle abil küll haritakse inimesi, kuid tehakse seda valikuliselt: hoitakse neid eemal faktidest ja järeldustest, mille teadmine muudaks nad „liiga targaks”. Eriti kehtib see ajaloo kohta. Ajalooõpikutesse pannakse vaid sellised andmed, mis õigustavad parajasti valitsevat riigikorda ja riigijuhte. Kui peetakse vajalikuks, siis õpetatakse ajaloo pähe kas täielikke või vähemalt osaliselt väljamõeldisi.

Hea näide: 1970-ndatel ja 1980-ndatel kasutati Eesti koolides ajaloo õpetamiseks raamatut „Jutustusi kodumaa ajaloost” (sedasama, mille esikaanepildil on Meelis ja Vjatško – kuju, mis asub Tartus Kassitoomel). Seal õpetati faktide asemel pahatihti väljamõeldisi. See tähendab, et kuigi tegelikult oli tegemist ilukirjandusega, ajalooteemaliste jutustustega, sunniti õpilasi õppima sealkirjutatut pähe, nagu olnuks tegu ajalooõpikuga.  Ja seda sellele vaatamata, et nii usaldusväärsed ajaloodokumendid kui ka inimeste mälestused rääkisid täpselt vastupidist.

See jätkub meie kaasajalgi: Eesti ajalooõpikutes vaikitakse maha ajaloosündmused, mis näitavad halvas valguses Eesti riigi praegusi liitlasi, ennekõike USA-d ja Suurbritanniat.

Esimene näide: ei kajastata peaaegu üldse, et mõlemad suurriigid leppisid Nõukogude Liiduga salaja kokku nii 1943. aastal Teheranis kui ka hiljem Jaltas ja Potsdamis, et Eesti ei saa oma iseseisvust pärast Teise maailmasõja lõppu tagasi, kuigi 1941. aastal koostatud Atlandi hartas olid mõlemad lubanud, et saab.

Teine näide: eelistatakse maha vaikida, et 1944. aasta märtsikuus Eestit tabanud ränkades pommitusrünnakutes osalesid lisaks Nõukogude Liidu sõjaväelastele ka USA jt. lääneriikide sõjaväelased. Enamgi veel: neid rünnakuid juhtisidki lääneriikide instruktorid.

Eraldi tuleb muidugi vaadata, kas riik, kelle haridussüsteemis õpetatakse ajalugu, on suurriik või väikeriik, s.t. kas rõhuja või rõhutav.

Suurriigi jaoks on väikeriikide ja väikerahvaste allutamine ja rõhumine ajaloo paratamatu, lausa loomulik osa. Selle õigustamine ajalooõpikutes niisamuti. Näiteks Venemaa (ja vahepeal ka NSV Liidu) ajalooõpikutes kasutati mingi ala vallutamise puhul väljendeid „see ala ühendati Venemaaga”, „vürst A või tsaar B liitis selle ala Venemaaga” jne. Täielikult vaikiti maha, et tegelikult see ala lihtsalt hõivati (enamasti vägivallaga, vahel ka pettusega) ja tekitati selle käigus kohalikele rahvastele suuri kannatusi: rööviti nad paljaks, tapeti maha nende võimekam osa ja asuti siis tasalülitama. Sama tegid teisedki impeeriumid. Nii varasemad kui ka praegused.

Väikeriigi puhul on ajalookäsitus muidugi teistsugune: suurriigi omale vastupidine. Aga samas kaugeltki mitte alati tõene. Sest väikeriikidel ja -rahvastel on kalduvus langeda enesehaletsemisse ja ajada oma rõhujate kaela ka kõik oma tegematajätmised või valed sammud. Näide: Aafrikas ja mujalgi asuvates omaaegsetes asumaades õpetatakse koolis, et nende riikide mahajäämuse põhisüüdlane on pikk aeg võõra võimu all. Seda väidet õpetatakse tõe pähe isegi nüüdisajal, mil võõra võimu alt vabanemisest on möödunud juba mitukümmend aastat; selle ajaga peaks jalad alla saama iga riik ja rahvas, kes pole just arengupeetusega.

Ajalugu kui rahvapärimus on tihtipeale objektiivsem kui ametlik ajalugu, kuna tugineb isiklikele mälestustele. Ent ka pärimuslik ajalugu pole just alati objektiivne. Sest mälu on valikuline. Igal rahval on kombeks valida oma ajaloost välja just need sündmused, mida soovitakse mäletada; ebameeldivad aga vaikitakse kas täielikult maha või siis neid vähemalt pisendatakse oluliselt.

Esimene Eesti-näide: meil on kombeks ülistada muistset eestlaste vabadusvõitlust, aga samas pisendada fakti, et tegelikult polnud eestlasi kui rahvast tookord üldse olemas ja et pärastiste Eesti maakondade alal elanud läänemeresoome hõimud (sakalased, ugalased, järvalased, liivlased, saarlased jt.) sõdisid ka omavahel, kutsudes selleks tihtilugu appi ka välisjõud, keda muidu on kombeks nimetada võõrvallutajateks. Samuti eelistatakse maha vaikida fakt, et tegelikult tõid me toonaste esivanemate rüüsteretked naabermaadesse kaasa suuri kannatusi sealsetele elanikele. Muide, osa eestlasi, vastupidi, just rõhutab seda fakti. Teisisõnu: õigustab sama teguviisi, mille eest taunib pärastisi Eesti vallutajaid.

Teine Eesti-näide: kinnitatakse, et 1940. aasta juunipööre oli väga vale ja kahjulik Eesti riigile ja rahvale, ent salatakse maha, et see oli saanud toimuda seetõttu, et riigipeaks oli omakorda riigipööraja – Konstantin Päts. Kui Päts 1934. aasta märtsis riigipöörde toime pani ja diktatuuri kehtestas, siis lõviosa eestlasi leppis sellega vaguralt. 1934. aasta märtsist kuni 1940. aasta juunini olid Eestis seetõttu võimul isikud, kelle võimed olid riigijuhtimiseks ebapiisavad. See maksis kätte juunipöörde kujul, aga paljude eestlaste ajalookäsitus eelistab seda seost eirata.

Ajalugu kui tegelikult asetleidnud sündmuste jada saab taastada, ent ainult juhul, kui pääsetakse juurde võimalikult paljudele olulistele allikatele. Siis saab neid üksteisega kõrvutades luua pildi, mis on palju objektiivsem kui see, mida õpetatakse haridusasutuses või suguvõsa koosviibimistel.

Suurimaks takistuseks sel teel on see, et väga paljud olulised dokumendid on ikka veel salastatud. („Wikileaks” on muidugi avalikustanud palju saladokumente, ent ikka veel ebapiisaval hulgal.) Nende salastatus on võimulolijate huvides.

Teine takistus on see, et ajaloouurijad ja -õpetajad sõltuvad pahatihti rahaliselt just neist, kes eelistavad õpetada kallutatud ajalugu.

Kokkuvõtteks: ajalugu saab olla objektiivne, ent selleni jõudmine on kõike muud kui lihtne.

Tõnu Kalvet          

Omasooiharuse-nimelisest haigusest. Kainelt ja ilustamata

Pärilikke haigusi on maailmas arvukalt.

Omasooiharus on üks neist.

Kes on haige, peab saama ravi. Abivajajat ei tohi jätta hätta.

Ravi vajavad ka omasooiharad. Maailmas leidub kohti, kus neid juba ravitaksegi, ja edukalt. Selliseid ravipaiku leidub Euroopaski. Lihtsalt peavooluajakirjandus ei kajasta seda, vaid vaikib maha.

Omasooiharus võeti haiguste nimekirjast maha puhtpoliitilistel, mitte aga teaduslikel põhjustel. Ja on seetõttu läbinisti ebateaduslik. Ühtlasi eluvõõras.

Liik Homo sapiens paljuneb ainult ühel viisil. Ja kogu lugu.

Loodusseadustega ei vaielda. Loodusseadusi ei saa „ümber veenda” ükskõik kui osavate demagoogiavõtetega. Nad kehtivad sellest hoolimata, kas see kellelegi meeldib või mitte.

Vale on siin mängu tuua ka usunditega seonduvaid „põhjendusi”. Usundidki on pelgalt inimeste (mõtte)mängud (mis tuginevad paljuski ajaloosündmustele, seega ei koosne läbinisti väljamõeldistest) ja sellisena alluvad loodusseadustele.

LGBT-kihutustööks antud raha tulnuks kulutada hoopis omasooiharate ravi rahastamisele. Ja ka asjaomaste teadusuuringute rahastamisele.

Geeniravi areneb tänapäeval hoogsalt. Oleks viimane aeg tõsiselt uurida, milline geen või geeniühendus tekitab omasooiharust, ja luua selle tarbeks hulgaliselt ravimeid. Võimalik, et need ongi juba olemas, lihtsalt seda teavet ei levitata.

Meil, eestlastel, tasub meeles pidada sedagi, et eestlaste arv maailmas on kahanemas. Seda vähem on meil põhjust otsida õigustusi omasooiharusele ja tolle soosimisele. Kõik vahendid tuleb suunata eestlaste arvukuse ja kvaliteedi parandamisele.

Paugupealt omasooiharuse-probleemi muidugi ei lahenda. Küll aga saab seda teha samm-sammult. Ja üheks esimeseks sammuks on kindlasti piirata LGBT-propaganda levikut otsustavalt ja lõpetada selle propaganda rahastamine koheselt.

Jah, muidugi kuuluvad omasooiharadki maksumaksjate hulka, mistõttu on neilgi õigus saada riigilt rahalist toetust. AGA: see toetus ei tohi kuluda nende haiguse süvendamisele, vaid vastupidi, peab minema nende ravikulude katteks.

Kui kellelgi tekib ülaltoodust hoolimata siiski kange tahtmine vastu vaielda, siis pöördugu esmalt bioloogiaõpikute koostajate poole ja nõudku, et sinna tehtaks täiendus: liigi Homo sapiens suguelundiks võib teatud juhtudel olla ka pärasool. :) Seda võib siis õpetada anatoomiatunnis. :)

Jõudu võiduks! Terve mõistuse võiduks.

Tõnu Kalvet

Kas Jüri Ratas lähendas maailmalõppu?

Jüri Ratta saavutatu sunnib küsima: „Mis toimub?! Kas maailmalõpp on lähedal?”

Sunnib seda küsima sellepärast, et Ratta eestvõttel on nüüdseks saabunud olukord, mis üldse mitte väga ammu oli täiesti mõeldamatu: keskerakondlased ja rahvuslased on mitte pelgalt ametlikud liitlased, vaid ka suhtuvad üksteisesse sõbralikult. Ja seda mitte üksnes juhtkonnatasandil (kus see oleks poliitilise sundabielu puhul paratamatu), vaid lausa rohujuuretasandil!

Kui keegi Eesti poliitikahuvilistest langenuks paari-kolme aasta eest koomasse ning tulnuks sealt välja alles äsja, siis ei uskunuks ta oma silmi. Kõige rabavam olnuks talle kindlasti kaks 2019. aasta augusti lõpunädalal Toompea lossi ees korraldatud meeleavaldust. Täpsemalt: Ratta valitsuse toetuseks korraldatud meeleavaldust. Seal avanes vägagi harjumatu vaatepilt: keskerakondlased ja rahvuslased sõbralikult läbisegi, ühise asja eest väljas, nagu olnuks tegu juba vanade relvavendadega.

Nende kohal ja keskel lehvis tõeline ühtsusevaim. Polnud märkigi sellest, et veel paari-kolme aasta eest oli nende puhul tegu olnud vaat et verivaenlastega. (Üksikud erandid muidugi välja arvatud. Aga erandeid leidub alati. Lihtsalt nad ei anna tooni.)

Vihavaen asendus sõbralikkusega

Olen käinud viimase viieteistkümne aasta jooksul arvukatel meeleavaldustel. Igal juhul palju arvukamatel kui „Harju keskmine” eestlane. Sageli olen ise olnud koguni korraldajarollis. Seepärast tunnen nägupidi kaunis paljusid meeleavaldajaid, s.t. tegusaid, tõelist kodanikujulgust ilmutavaid kodanikke. Mäletan nende meelsust väga hästi. Nende meelsuse põhjendusi niisamuti.

Mäletan, millist pahameelt, ajuti lausa vihkamist kiirgus patriootlikest meeleavaldajatest Keskerakonna kui venemeelsuse eestvedaja suunas. (Ei lugenud seegi, et pikki aastaid oli Keskerakond riigivalitsemisest üldse eemal.) Keskerakondlasi peeti ju reeturiteks, limukateks, ohmudeks, pugejalikeks, eestivaenulikeks, ühesõnaga: pahadeks.

Mäletan, millist hirmu ja ebameeldivustunnet kiirgus tol ajajärgul keskerakondlastest omakorda rahvuslaste suunas. (Kehakeel ei valeta!) Rahvuslasi peeti ju madalalaubalisteks, ajast mahajäänuiks, kiuslikeks, äärmuslasteks, ühesõnaga: pahadeks.

23. ja 30. augustil 2019 Toompea lossi ees polnud aga varasemast vastastikusest vaenust enam jälgegi. Seisti ja liiguti sõbralikult läbisegi, vesteldi endise „vaenuleeri” liikmetega heatahtlikult. Üks endine ERSP-lane, praegune innukas EKRE-lane tunnistas mulle otsesõnu, et oli paar aastat varem osalenud samas kohas meeleavaldusel, mis oli meelsuselt Jüri Ratta valitsuse vastu, ega osanuks toona uneski näha, et saabub kord aeg, kus ta – toonasest vaat et veelgi innukamalt – tuleb Ratta valitsust toetama.

Kuidas ja miks sai Rattast imetegija

Jüri Ratast võib nimetada Eesti poliitika tõeliseks imetegijaks – vähem kui poole aastaga õnnestus tal muuta endised vihavaenlased liitlasteks, kohati koguni sõpradeks. Ja ühisosa suureneb pidevalt. Midagi sellist pole suutnud ükski varasem Eesti valitsusjuht.

Ratas on küll veel võrdlemisi noor (täpsem on öelda: nooremas keskeas), ometi edestab poliitiliselt ja elutarkuselt paljusid tast eakamaid poliitikuid. Oskus säilitada ärevaimaski olukorras enesevalitsus ja tasakaalukus, jäädes samas truuks oma põhimõtteile ja eesmärkidele, eeldab ju hulga suuremat elu- ja poliitkogemust kui on Rattal.

Eraldi väärib Ratta puhul kiitust see, et tema esimeheksoleku ajal pole Keskerakonnas tümitatud „ülejooksikuid” – neid, kes on läinud üle näiteks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolele. Tümitamise asemel pani Ratas nad ikkagi tegutsema Keskerakonna huvides – seeläbi, et kaasas oma praegusesse valitsusse ka EKRE. Nii võiski näiteks 30. augusti meeleavaldusel näha kõnet pidamas endist keskerakondlast, praegust EKRE-last Peeter Ernitsat, ja polnud näha, et keskerakondlased oleks ta peale sisisenud või teda välja vilistanud. Hoopis vastupidi. Ernitsale plaksutati samuti kui teistele kõnepidajatele.

Ülalkirjeldatud, täiesti tavatul üksmeelel on muidugi oma kindel põhjus: vaja oli ühendada jõud hulga ohtlikuma, tõelise vaenuleeri vastu. Ennekõike Reformierakonna vastu. (Sotsiaaldemokraadid on pärast 2019. aasta parlamendivalimisi tõsiseltvõetavate poliitjõudude hulgast väljas.) On ju veel väga paljudel Eesti elanikel valusalt meeles see 17 aastat, mil Reformierakond oli Eestis järjest võimul.

Välismaailma jaoks Eestist loodud klantspildi taga peitus toona aga hoopis teistsugune tegelikkus – kurb ja masendav ning seetõttu paljusid Eestist lahkuma sundiv. Reformierakonna juhtpoliitikud elasid mõnusasti oma mullis, s.t. rööptegelikkuses, rahvale aga rääkisid, et Eesti elu on nii hea, et vajab veel vaid peenhäälestamist. Ja kui keegi julges vastu väita, et tegelik elu pole üldsegi nii roosiline, siis olid Reformierakonnal kohe varrukast võtta arvandmed Eesti hea majanduskasvu, pideva palgakasvu ja üldse muu hea kohta. Tegelikkuse ja statistika vahelise vastuolu puhul jäi tollal peale alati statistika. (Loe: mulliselajate soovunelmad.) Neid, kes julgesid kahelda „Eesti pidevas ja hoogsas õitsengus tänu Reformierakonna geniaalsele juhtimisele”, nimetati kiuslikuks, kibestunuks, ajast mahajäänuks, äärmuslikuks, üldse rumalaks ja pahaks.

Seitseteist reformierakondlikku aastat on ikkagi seitseteist aastat, mitte mingid seitseteist kevadist hetke. Seitseteist aastat, mil enamasti sammuti vales suunas ja tihtipeale tehti Eesti nimirahvuse arengule kasutuid või lausa kahjulikke asju. Jüri Ratta mõlemad valitsused on püüdnud reformierakondlike valitsuste tehtud kurja heastada. Ainult et seitsmeteistkümne aasta jooksul tehtud halba ei saa parandada paari-kolme aastaga. Selleks kulub ikka märksa rohkem aega. Eesti praegune valitsusliit ongi seda taibanud. Sellest siis ka endiste vaenlaste ootamatu muutumine liitlasteks.

Seesinane muudatus oli mullegi nii ootamatu, et viis mõtted lausa maailmalõpule. Olen lugenud ja kuulnud küllaldaselt igasugu kirjeldusi elu kohta pärast maapealse paradiisi saabumist. Seal öeldakse muuhulgas, et paradiisis saavad endised vaenlasedki üksteisega läbi sõbralikult. Rohusööjad julgevad siis viibida lihasööjate läheduses, viimastega koguni mängida, ega pea kartma oma elu pärast.

Seda on kena kuulda ja kujutleda, aga teatavasti peab maisele paradiisile ehk siis taevariigi saabumisele maa peale eelnema maailmalõpp. Teisisõnu: kannatusteaeg. See sunnibki küsima: kas Jüri Ratta saavutatud, täiesti tavatu üksmeel endiste vaenlaste vahel tähendab, et maailmalõpp on lähedal?

Muide, täiesti võimalik on ka teine seletus: kõige raskem on juba seljataga, sest selleks oligi „Eesti rahva seitseteist kannatusteaastat”. Nüüd saab siis elu minna ainult paremaks. Vahest küll veel mitte hüppeliselt, aga siiski pidevalt paremaks.

Ja isikut, kes seda saavutada on suutnud, sobib imetegijaks nimetada küll.

Imetegijaks ilma jutumärkideta.

Tõnu Kalvet