Koroonaviirus ja vaippommitamine

Mis on ühist koroonaviirusel ja vaippommitamisel?

Esmapilgul mitte midagi.

Lähemalt vaatlusel aga küll. Nimelt ühine kahjusündimispõhjus

Ent vaadelgem seda lähemalt.

Vaippommitamise kuritegelikkusest on räägitud ja kirjutatud palju. On püütud hinnata pommitajate arvu, pommirünnakuohvrite arvu ja majandusliku kahju suurust. On mõistetud hukka rünnakute kavandajaid ja täideviijaid. On püütud oletada, mis saanuks siis, kui vaippommitamine jäänuks ära jne.

Samas on väga harva, kui üldse, küsitud „kuidas sai see vaippommitamine üldse võimalikuks?”, ja seetõttu püütud sellele küsimusele ka vastata.

Ometi on vastus väga lihtne: rünnatava osapoole kaitsejõud osutusid liiga nõrgaks, et rünnakut tõrjuda.

Täpsemalt: õhutõrje oli ebapiisav. Hävituslennukite hulk ja suutlikkus, kelle ülesanne olnuks pommituslennukid enne viimaste kahjutekitavat tegevust hävitada, oli ebapiisav. Seetõttu lastigi vaippommitamisel sündida.

Sama lugu on koroonaviirusega. (Tegelikult üldse iga viirusega.) Ta sai muutuda ohtlikuks üksnes seetõttu, et väga paljude inimeste „õhutõrjekahurite ja hävituslennukite” (loe: immuunsüsteemi) tugevus oli ebapiisav. Otse öeldes: liiga nõrk.

Koroonaviiruse-kriisi valguses võib julgesti, vähimagi reservatsioonita, öelda: lõviosa inimesi ei pööranud oma immuunsüsteemi tugevdamisele piisavat tähelepanu, vaid elas „nagu kõik normaalsed inimesed”. S.t. lootes, et nagunii midagi tõsist ei juhtu; naeruvääristades neid, kes siiski elasid terviseteadlikult ja tugevdasid oma immuunsüsteemi. Viimaseid nimetati „elutargalt” pahatihti tervisehulludeks, võõrsõnaga öeldes hüpohondrikuteks. Parimal juhul öeldi: „See on kõigest sinu arvamus. Igaühel on õigus oma arvamusele. Kõik arvamused on võrdväärsed. Ära pressi enda oma teistele peale!”

Halvemal juhul öeldi terviseteadlikele aga selliseid asju, mis ei kannata üldse trükimusta…

Vigadest õppida pole aga (peaaegu) kunagi hilja. (Neil „elutarkadel”, kes praeguseks juba Peetruse juures, muidugi on hilja. Ent õnneks lõviosa siiski veel pole.) Nii erialakirjandusest kui ka aimekirjandusest – sealhulgas ka internetitsi! – on täiesti võimalik ammutada rohkesti teavet immuunsüsteemitugevdajate kohta. Samuti nende kasutusviiside kohta.

Piisab, kui loetleda siinkohal põhilisemaid tugevdajaid:

1) kajennpipar;

2) ingver;

3) kurkum;

4) roosilõhnaline kuldjuur;

5) hiina sidrunväändik;

6) þenðenni juur;

7) küüslauk;

8) kibuvitsamarjad;

9) sidrun;

10) tatar;

11) mesi;

12) roheline tee;

13) täisteratooted.

Kõik need on nüüdiseurooplasele täiesti kättesaadavad. Ka karantiinilähedastes tingimustes. Nagu ka mitmesugused toidulisandid, mille abil saada lisakoguses vitamiine ja mineraalaineid. (Toidupoode ega apteeke pole koroonaviiruse-vastase võitluse käigus ju suletud!) Kõiki neid mõistusega tarvitades on täiesti võimalik muuta oma immuunsüsteem nii tugevaks, et ta tuleb koroonaviirusega toime ise.

Teaduslike uurimisasutuste (ülikoolide, instituutide jts.) internetikülgedel leidub hulganisti kirjatöid, mis sisaldavad asjatundlikku teavet nii immuunsüsteemi enese kui ka ta turgutamisviiside kohta. Ja väga tihti täiesti tasuta!

Mõistagi tuleb viibida ka värskes õhus ja päikse käes, saada piisaval hulgal kehalist koormust. Ja teha seda taas mõistusega. Immuunsüsteemi tugevdamiseks on mõlemad tegevused ju hädavajalikud. Tugeva immuunsüsteemiga inimene ei pea alandlikult „punkrireþiimil” ootama, millal teadlased viimaks kauaoodatud vaktsiini leiutavad.

Et immuunsüsteem tõrgeteta toimiks, on eelkõige vaja üsna lihtsaid asju: toituda tervislikult, liikuda piisavalt, ennast karastada ja hoiduda liigsest stressist,” võtab asja olemuse kokku 2010. aastal ilmunud raamat „Rõõm tervisest. 1000 hinnalist nõuannet Eesti arstidelt”. NB! immuunsüsteemi ülisuurt tähtsust tervisele näitab seegi, et immuunsüsteemi käsitlev peatükk on ses raamatus lausa esimene

Kaitseliidu praegune juht Riho Ühtegi kasutas 2018. aastal Eesti kaitsevõime iseloomustamiseks meeldejäävat kõnekujundit: vaenlane võib küll kahe päevaga Tallinna jõuda, ent Tallinnas ta ka hävitatakse.

Seda parafraseerides tohib tugeva immuunsüsteemiga inimene öelda: koroonaviirus võib küll organismi jõuda, ent seal ta ka hävitatakse.

Sest organismi „õhutõrjekahurid ja hävituslennukid” olid – ja on jätkuvalt! – heal tasemel. 

Tõnu Kalvet      

  

 

Ühendkuningriik uuesti iseseisev. Mis saab edasi?

Ühendkuningriik on alates 1. veebruarist 2020 uuesti iseseisev. Ta on vaba Euroopa Liidu nimelise moodustise käskudest-keeldudest, kelle juhtidel on pikka aega olnud kinnisidee – muuta see rahvusvaheline organisatsioon hoopis riigiks.

Sel vabadusel on aga oma hind. Nagu üldse igal vabadusel. Sestap on täiesti loomulik, et Ühendkuningriigi käitumist ja käekäiku pärast Brüsseli diktaadi alt vabanemist jälgivad tähelepanelikult nii selle sammu pooldajad kui vastased. Seda nii Ühendkuningriigis eneses kui ka väljaspool selle piire.

Põhiküsimused on:
1) kuidas Euroopa Liidu „kaitsva tiiva” alt lahkunud riik tuleb üksinda toime?
2) kas ta üldse tuleb üksinda toime?

Ühendkuningriigi käekäik alates 1. veebruarist 2020 mõjutab EL-i käekäiku rohkem kui paljudki julgevad tunnistada. Kui äsjalahkunu ei saa lähiaastail jalgu kuidagi alla, vaid jääbki põduraks, siis annab see suure trumbi kõigile riikliku iseseisvuse vastastele. Need saavad siis väita, et EL-ist lahkumine on liikmesriigile ülikahjulik, ja et liikmesriikidel oleks üldse arukam loovutada veelgi rohkem iseseisvust EL-i juhtkonnale. 

Seevastu kui Ühendkuningriik saab jalad alla, annab see lisajulgust Euroopa kõigile iseseisvuslastele. Sest näitab, et heaolu on võimalik ka mujal kui EL-i „kaitsva tiiva” all.

Iseseisvuslaste elutargem osa ei rutta aga seejärel kohe üles kutsuma EL-ist lahkuma. Seda ennekõike sellepärast, et viimase aasta-paari jooksul on toimunud EL-is oluline jõujoonenihkumine. Selline, mis annab lootust, et logisev euromasinavärk on võimalik üle võtta ja korralikult, mõistuspäraselt tööle panna. Umbes nii, nagu püüdis „Praha kevade” aegses Tšehhoslovakkias „inimnäoga sotsialismi” ehitada Alexander Dubček oma mõttekaaslastega, veel varem aga Jugoslaavias Milovan Džilas oma mõttekaaslastega. Kui need katsed olnuks eluvõõrad, teostamatud ja ohutud, siis polnuks ju vaja neid nii karmilt maha suruda. Kuna aga suruti, siis räägib see selget keelt nende põhjendatusest.

Kujundlikult öeldes: enne kui tormata päästepaatidesse ja laev hüljata, tuleb uurida, kas oleks ehk hoopis lihtsam eemaldada purjus või segiläinud kapten, tüürimees ja teised juhtkonnaliikmed, kes on seadnud laeva hukukursile, seada kurss õigeks ning parandada ära olemasolevad rikked ja kahjustused.

Lahkumine eeldab valmisolekut

EU-foorikutel on tõepoolest õigus selles osas, et äkiline lahkumine EL-ist oleks liikmesriikidele äärmiselt ebameeldiv, nõrgematele neist koguni ehk hukutav. Tõsi, seda mitte põhimõtte pärast, vaid põhjusel, et ükski liikmesriik pole selleks valmis. EL-i liikmesriikide majandus, tegelikult üldse kogu nende elu, on üksteisega praegu nii tihedalt läbipõimunud, et äkiline sidemetekatkestamine jätaks väga valusad, veritsevad haavad. (Ülilihtne ja valutu on see lahkumine ainult selliste iseseisvuslaste meelest, kellele loodus pole jaganud mõistust just üleliia. Aga nemad elavadki üksnes soovunelmates, ei arvesta tegelikkust, mistõttu nende mõju laiematele rahvahulkadele on tühine. Tuleb kohe lisada: õnneks.) 

Nüüdisaegne Euroopa meenutab paljuski Esimese maailmasõja eelset Euroopat. Reisida, tööd otsida ja äri ajada saab vabalt, riigipiir on olemas üksnes kaardil. Tagasilangemist ajastusse, mil seni loomuliku terviku moodustanud piirkondade vahele veeti okastraat, ei soovi tõenäoliselt lõviosa EL-i liikmesriikide elanikest. On ju ka eestlastel veel väga hästi meeles ajad, mil samasugune loomulik tervik – omaaegne Liivimaa kubermang – oli poolitatud. Täiesti loomuvastaselt.

Euroopa Liidu juhtkonna keelava-käskiva rolli vastu aitab liikmesriikidel saada ikkagi üksnes omavaheline koostöö. NB! senisest veelgi tihedam koostöö. Ja seda mitte pelgalt riigiasutuste vahel, vaid ka üksikisikute vahel. Alles siis, kui EL-i liikmesriikide hulgas on moodustunud tugevad blokid, on lootust Brüsseli keskvõimule vastu saada. Kui soovitakse EL-ist välja astuda võimalikult valutult, siis parim, tegelikult lausa ainuvõimalik viis, on teha seda just blokkidena. Näiteks Visegrádi riigid koos, Põhjamaad (s.h. Eesti ja Läti) koos jne. Kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid saavad omavahel kokkuleppele, siis võib moodustuda koguni riikide ühendus Poolast Balkanini. Mäletatavasti oli selline, Doonau konföderatsiooni nime kandnud kava olemas juba 1848–49. aasta Ungari revolutsiooni ajal. Hiljem on seda korduvalt edasi arendatud.

Tegelikult ei peagi äsjakirjeldatud blokkidemoodustumine tooma enesega ilmtingimata kaasa EL-i lagunemist. Sest kui Brüssel näeb, et neisse blokkidesse koondunud riikidel on tõsi taga ja nad tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i, siis on arukam nende soovide ja ootustega arvestada, tõmmates pidurit kõigile püüetele muuta EL riigiks.

Eesti-sugusele riigile oleks äkiline, ettevalmistamata lahkumine EL-ist sõna otseses mõttes hukutav. Siit siis juhtnöör Eesti eurovastastele: kui tahate, et Eesti lahkuks EL-ist, aidake esmalt muuta Eesti nii tugevaks, et ta tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i! Selleks tehke aga koostööd oma mõttekaaslastega kogu EL-is, ennekõike meie piirkonnas ja endises idablokis. Oma soovunelmais elades kärarikkalt midagi nõuda oskab ju viimnegi loll. Hulga raskem (aga sellevõrra ka üllam) on tegutseda oma eesmärgi nimel arukalt, läbimõeldult ja sihikindlalt. 

Nagu maailmaparandamine, nii algab ka EL-i mõistuspäraseks muutmine iseendast. 

Kas britid saavad sellega hakkama või mitte, näitab juba tulevik. Meil on sellest õppida aga nii ühel kui teisel juhul.

Tõnu Kalvet      

 

Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile ehk Tasakaalukuse olulisusest nüüdisajal

Hea aatekaaslane!

Oleme jõudnud niikaugele, et üha väärtuslikumaks muutub selline isikuomadus nagu tasakaalukus, oskus end valitseda. Võib julgelt öelda, et kõik inimkonna senised jamad ongi olnud tingitud sellest, et mingil ajahetkel on nõrga enesevalitsusega, tasakaalutute isendite hulk ja osakaal ületanud ohtliku piiri. Ja kui kiviajal polnud sellest veel eriti häda midagi, siis alates XX sajandi 40-ndatest aastatest elame ühiskonnas, kus tasakaalutute suur hulk võib kergesti saada hukutavaks vaat et kogu me planeedile.

Ikka ja alati on leidunud neid, kes teenivad sõja pealt, ja tõukaks maailma selle nimel sõtta. Selliseid püüdeid on olnud ka viimasel ajal. Arukate inimeste ülesanne ongi sõjaõhutajate mõju nullida, vältida vähemarukate muutumist sõjaõhutajate ohvriks ja pahatihti ka tööriistaks.

Leidub muidugi riike, kus pärissõjaks ei lähegi, kuid kus sellest hoolimata valitseb lõhestatus, suur sisepinge. Selliste riikide hulka kuulub paraku juba jupp aega ka Eesti. Siingi leidub isikuid ja ringkondi, kes püüavad rahvuslikku ühtsust lõhkuda, kogu Eesti ühiskonda lõhestada.

Seda hinnatumad on siis isiksused, kes suudavad lõhestuspüüdlused nurjata, jäädes ise üheaegselt tasakaalukaks ja otsusekindlaks. Eestil on kõvasti vedanud, et praegune valitsusjuht, Jüri Ratas, on iseloomult paljuski just selline. Ta suudab säilitada kaine meele ka kõige raskemas olukorras. Kujundlikult öeldes: loovida marutormi ajal osavasti mööda ka kõige ohtlikumatest karidest. Tänu sellele ongi Eesti pääsenud tõeliselt suurtest ebameeldivustest.

Ratas meenutab ses suhtes muistse Sparta kodanikku või Rooma riigi aegset stoikut. Kui varemalt oligi üheks meesterahva lahutamatuks isikuomaduseks stoilisus, siis nüüdisajal on see suuresti kadunud. Selle asemel ülistatakse nii-öelda spontaansust – oskust eirata rahvatarkusi „enne mõtle, siis ütle!” ja „üheksa korda mõõda, üks kord lõika!”.

Nii-öelda spontaanseid isendeid leidub paraku nendegi hulgas, kes ise nimetavad end rahvuslaseks. Osa neist on jõudnud ühiskondlikus hierarhias võrdlemisi kõrgele astmele. Ja on sellisena tõeliseks häbiplekiks. Õigemini: oleks tõeliseks häbiplekiks. Oleks siis, kui nende sõnu ja tegusid võtta tõsiselt. Kes on suutnud endas kasvatada aga stoilisust, see teab: kord saab mööda nii ühtede kui teiste kisakõride ja tõmblejate aeg. Tuleb see vaid ära oodata, säilitades ise tasakaalukuse ja enesevalitsuse ning aidates sama teha võimalikult paljudel oma sõpradel-sugulastel-tuttavatel.

Mida rohkem leidub inimühiskonnas tasakaalukaid, hea enesevalitsusega isikuid, seda raskem on ühiskonda lõhestada, enamgi veel: tõugata sõtta.

Teisi valitsema sobib ikkagi üksnes see, kes on esmalt õppinud valitsema iseennast.

See igikestev rahvatarkus püsigu meil kõigil meeles nii 2020. aastal kui ka kõigil järgnevatel aastatel!

Jõudu võiduks uuel aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 6. jaanuaril 2020 

Jõulusalmiõppija lahendus

Ootan külla jõulumeest,
tuubin salme elu eest.
Meeles ent ei püsi need,
sestap ise uue teen.

Uutel rohkem elujõudu,
teevad uhkemaks me jõulud.
Neid kordab üha koduteel
ka jõulutaat, kel samm on sees.

Tõnu Kalvet

Valminud 25. detsembril 2019 kl. 21.32–21.45.
© Tõnu Kalvet

Kui objektiivne, ja kas üldse, saab olla ajalugu?

Ajaloo objektiivsust (või selle puudumist) on kergem tuvastada, kui eelnevalt määratleda, mida sõna „ajalugu” all üldse mõista. Minu meelest on sel sõnal kolm tähendust:
1) ajalugu kui aine, mida õpetatakse koolis (s.t. iga astme õppeasutustes);
2) ajalugu kui pärimus (s.t. sündmused, mida mäletavad inimesed, kuid mis ilmtingimata ei pruugi kajastuda õpikutes, või kui kajastuvadki, siis teise rõhuasetusega);
3) tegelikult toimunud sündmused.

Õppeainena on ajalugu osa haridussüsteemist. Haridussüsteem omakorda on võimulolijate vahend, mille abil ühiskonda suunata. Selle abil küll haritakse inimesi, kuid tehakse seda valikuliselt: hoitakse neid eemal faktidest ja järeldustest, mille teadmine muudaks nad „liiga targaks”. Eriti kehtib see ajaloo kohta. Ajalooõpikutesse pannakse vaid sellised andmed, mis õigustavad parajasti valitsevat riigikorda ja riigijuhte. Kui peetakse vajalikuks, siis õpetatakse ajaloo pähe kas täielikke või vähemalt osaliselt väljamõeldisi.

Hea näide: 1970-ndatel ja 1980-ndatel kasutati Eesti koolides ajaloo õpetamiseks raamatut „Jutustusi kodumaa ajaloost” (sedasama, mille esikaanepildil on Meelis ja Vjatško – kuju, mis asub Tartus Kassitoomel). Seal õpetati faktide asemel pahatihti väljamõeldisi. See tähendab, et kuigi tegelikult oli tegemist ilukirjandusega, ajalooteemaliste jutustustega, sunniti õpilasi õppima sealkirjutatut pähe, nagu olnuks tegu ajalooõpikuga.  Ja seda sellele vaatamata, et nii usaldusväärsed ajaloodokumendid kui ka inimeste mälestused rääkisid täpselt vastupidist.

See jätkub meie kaasajalgi: Eesti ajalooõpikutes vaikitakse maha ajaloosündmused, mis näitavad halvas valguses Eesti riigi praegusi liitlasi, ennekõike USA-d ja Suurbritanniat.

Esimene näide: ei kajastata peaaegu üldse, et mõlemad suurriigid leppisid Nõukogude Liiduga salaja kokku nii 1943. aastal Teheranis kui ka hiljem Jaltas ja Potsdamis, et Eesti ei saa oma iseseisvust pärast Teise maailmasõja lõppu tagasi, kuigi 1941. aastal koostatud Atlandi hartas olid mõlemad lubanud, et saab.

Teine näide: eelistatakse maha vaikida, et 1944. aasta märtsikuus Eestit tabanud ränkades pommitusrünnakutes osalesid lisaks Nõukogude Liidu sõjaväelastele ka USA jt. lääneriikide sõjaväelased. Enamgi veel: neid rünnakuid juhtisidki lääneriikide instruktorid.

Eraldi tuleb muidugi vaadata, kas riik, kelle haridussüsteemis õpetatakse ajalugu, on suurriik või väikeriik, s.t. kas rõhuja või rõhutav.

Suurriigi jaoks on väikeriikide ja väikerahvaste allutamine ja rõhumine ajaloo paratamatu, lausa loomulik osa. Selle õigustamine ajalooõpikutes niisamuti. Näiteks Venemaa (ja vahepeal ka NSV Liidu) ajalooõpikutes kasutati mingi ala vallutamise puhul väljendeid „see ala ühendati Venemaaga”, „vürst A või tsaar B liitis selle ala Venemaaga” jne. Täielikult vaikiti maha, et tegelikult see ala lihtsalt hõivati (enamasti vägivallaga, vahel ka pettusega) ja tekitati selle käigus kohalikele rahvastele suuri kannatusi: rööviti nad paljaks, tapeti maha nende võimekam osa ja asuti siis tasalülitama. Sama tegid teisedki impeeriumid. Nii varasemad kui ka praegused.

Väikeriigi puhul on ajalookäsitus muidugi teistsugune: suurriigi omale vastupidine. Aga samas kaugeltki mitte alati tõene. Sest väikeriikidel ja -rahvastel on kalduvus langeda enesehaletsemisse ja ajada oma rõhujate kaela ka kõik oma tegematajätmised või valed sammud. Näide: Aafrikas ja mujalgi asuvates omaaegsetes asumaades õpetatakse koolis, et nende riikide mahajäämuse põhisüüdlane on pikk aeg võõra võimu all. Seda väidet õpetatakse tõe pähe isegi nüüdisajal, mil võõra võimu alt vabanemisest on möödunud juba mitukümmend aastat; selle ajaga peaks jalad alla saama iga riik ja rahvas, kes pole just arengupeetusega.

Ajalugu kui rahvapärimus on tihtipeale objektiivsem kui ametlik ajalugu, kuna tugineb isiklikele mälestustele. Ent ka pärimuslik ajalugu pole just alati objektiivne. Sest mälu on valikuline. Igal rahval on kombeks valida oma ajaloost välja just need sündmused, mida soovitakse mäletada; ebameeldivad aga vaikitakse kas täielikult maha või siis neid vähemalt pisendatakse oluliselt.

Esimene Eesti-näide: meil on kombeks ülistada muistset eestlaste vabadusvõitlust, aga samas pisendada fakti, et tegelikult polnud eestlasi kui rahvast tookord üldse olemas ja et pärastiste Eesti maakondade alal elanud läänemeresoome hõimud (sakalased, ugalased, järvalased, liivlased, saarlased jt.) sõdisid ka omavahel, kutsudes selleks tihtilugu appi ka välisjõud, keda muidu on kombeks nimetada võõrvallutajateks. Samuti eelistatakse maha vaikida fakt, et tegelikult tõid me toonaste esivanemate rüüsteretked naabermaadesse kaasa suuri kannatusi sealsetele elanikele. Muide, osa eestlasi, vastupidi, just rõhutab seda fakti. Teisisõnu: õigustab sama teguviisi, mille eest taunib pärastisi Eesti vallutajaid.

Teine Eesti-näide: kinnitatakse, et 1940. aasta juunipööre oli väga vale ja kahjulik Eesti riigile ja rahvale, ent salatakse maha, et see oli saanud toimuda seetõttu, et riigipeaks oli omakorda riigipööraja – Konstantin Päts. Kui Päts 1934. aasta märtsis riigipöörde toime pani ja diktatuuri kehtestas, siis lõviosa eestlasi leppis sellega vaguralt. 1934. aasta märtsist kuni 1940. aasta juunini olid Eestis seetõttu võimul isikud, kelle võimed olid riigijuhtimiseks ebapiisavad. See maksis kätte juunipöörde kujul, aga paljude eestlaste ajalookäsitus eelistab seda seost eirata.

Ajalugu kui tegelikult asetleidnud sündmuste jada saab taastada, ent ainult juhul, kui pääsetakse juurde võimalikult paljudele olulistele allikatele. Siis saab neid üksteisega kõrvutades luua pildi, mis on palju objektiivsem kui see, mida õpetatakse haridusasutuses või suguvõsa koosviibimistel.

Suurimaks takistuseks sel teel on see, et väga paljud olulised dokumendid on ikka veel salastatud. („Wikileaks” on muidugi avalikustanud palju saladokumente, ent ikka veel ebapiisaval hulgal.) Nende salastatus on võimulolijate huvides.

Teine takistus on see, et ajaloouurijad ja -õpetajad sõltuvad pahatihti rahaliselt just neist, kes eelistavad õpetada kallutatud ajalugu.

Kokkuvõtteks: ajalugu saab olla objektiivne, ent selleni jõudmine on kõike muud kui lihtne.

Tõnu Kalvet