„Rahvusliku Teataja” antud arendavast ülesandest oma lugejaile

„Mitu erinevust märkad?”

See ülesanne esineb ajakirjanduses meelelahutusrubriikides üle maailma. Teate ju küll: kaks peaaegu ühesugust pilti kõrvuti, mille puhul oodatakse tähelepanelikult lugejalt kõigi (pisi)erinevuste märkamist.

Sisuliselt sama võtet kasutatakse ka loogikaülesannete puhul. Lahendajale antakse lähteandmed, mis omavahel päris ei haaku, ent nendevahelise vastuolu avastamiseks tuleb rakendada tähelepanuvõimet ja taipu. Tuleb vastata küsimusele „mitu vastuolu märkad?”. Kes seda suudab, ongi ülesande edukalt lahendanud.

Samal viisil arendab oma lugejaid järjepidevalt ka Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Teataja”. Alljärgnevalt tutvustame üht ülesannet, mis esines „Rahvusliku Teataja” 81. numbris (aprill 2019).

Mainitud lehenumbri esiküljel, kõige nähtavamal kohal – kohe päismiku all ja pilgumagnetiks oleva foto kõrval – asub kirjutis „Avalik kiri presidendile”. Autoriks on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko.
Vt.: http://www.rahvuslikteataja.ee/ikoonid/RT81.pdf 

Kirjatüki eesmärgiks on Sasko sõnul „jagada kartusi seoses Eesti Vabariigi presidendi saladuskattega ümbritsetud tulevase visiidiga Moskvasse”.

NB! kirjutis on valminud Tartus 2. aprillil 2019. President Kersti Kaljulaid pidi aga Moskvasse ametlikule visiidile sõitma 18. aprillil. (Ja sõitis ka. Aga selle juurde naaseme hiljem.)

Sasko avalikus kirjas peljatakse, et Kaljulaid sõidab Moskvasse tegema saladiplomaatiat, sealhulgas andma oma heakskiitu uuele Eesti–Vene piirileppele.

Ajaloost teame, et välisminister Karl Selter läks 1939. aasta sügisel Moskvasse kaubanduslepingut sõlmima, aga tuli tagasi sisuliselt Eesti riigi surmatunnistusega. Ajaloost tuleb õppida! Tahame loota, et meie ülevõimendatud hirmud osutuvad alusetuteks, aga parem karta kui kahetseda!” öeldakse kõnealuses avalikus kirjas.

Kirja koostaja murelikkus on tuntav ja ka mõistetav. Nagu on mõistetav seegi, et ta soovinuks oma kirjal olevat mõju, seda loomulikult veel enne president Kaljulaiu Moskva-visiiti.

Just nüüd aga lähebki põnevaks. Jätkakem lähteandmete vaatlemist!

„Rahvusliku Teataja” toimetaja Jaan Hatto kirjutatud juhtkirja valmimisajaks ja -kohaks on märgitud „16. aprillil 2019 Velisel”.

Kui eeldada, et juhtkiri oli kõnealuse lehenumbri kõige viimane kaastöö, ja pärast tolle valmimist tehti kibekähku valmis ajalehe trükifail, mis saadeti trükikotta, siis jäänuks presidendi Moskva-külastuse alguseni vähem kui kaks päeva. Selle aja jooksul tulnuks:
1) trükkida lehenumber;
2) toimetada see levitajate kätte;
3) toimetada vähemalt üks eksemplar presidendi kätte, et too jõuaks Sasko kirjutise põhjal teha vastavad järeldused.

Põnevust aga muudkui lisandub. Nimelt tuli jutuksolev lehenumber trükikojast välja alles maikuu algupäevil, lehe Põhja-Eesti levijuhi kätte jõudis aga üldse alles 6. mail 2019. Kui lähtume eeldusest, et „Rahvusliku Teataja” toimetuse soov oli Sasko avaliku kirja abil teavitada avalikkust ja mõjutada presidenti, siis tekib vähemalt kolm küsimust:
1) kuidas kavatseti seda eesmärki saavutada lehenumbri kaudu, mis ilmus enam kui kaks ja pool nädalat pärast presidendi Moskva-visiidi toimumispäeva?
2) kui presidenti taheti mõjutada näiteks ühiskonnas suure pahameeletormi esilekutsumise kaudu, siis mis imevõtteid kavatseti kõnealuse lehenumbri üliulatuslikuks ja ülikiireks levitamiseks kasutada, eriti veel olukorras, kus „Rahvusliku Teataja” trükiarv jääb tuntavalt alla tuhande?
3) kui juba juhtkirja valmimispäeval oli selge, et mainitud lehenumber ega selle esiküljel olev Sasko avalik kiri ei jõua presidenti Sasko soovitud suunas mõjutama muidu kui üksnes ajamasina abil, siis kas oli üldse mõtet seda, ilmumishetkeks nagunii vananenud üleskutset avaldada, ammugi veel lehe kõige nähtavamal kohal?

Nagu näha, sisaldub „Rahvusliku Teataja” toimetuse antud loogikaülesandes mitu väiksemat loogikaülesannet. Kes on neile vastuse välja nuputanud, võtku julgesti ühendust toimetuse ja/või levijuhtidega! Nende kontaktandmed on „Rahvusliku Teataja” impressumis kenasti olemas.

Head nuputamist!

Tõnu Kalvet       

   

 

Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile eesti keele aastaks

Head aatekaaslased!

Rahvusaatele soodne tähtedeseis kestab. Kui 2018. aastal sai eestluse hüvanguks palju teha tänu Eesti Vabariigi sajanda sünniaasta tähistamisele, siis 2019. aastal pakub selleks sama hea võimaluse eesti keele aasta.

Haridus- ja Teadusministeerium kuulutab 2019. aasta eesti keele aastaks, et arvukate sündmuste ja tegevustega väärtustada eesti keelt ning tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi,” öeldakse haridus- ja teadusministeeriumi asjaomases pressiteates, mis avaldati 20. novembril 2018.

See ettevõtmine annab vabad käed igale Eesti patrioodile, kes on mures eesti keele allakäigu pärast, mis on eriti hoogustunud viimase paarikümne aasta jooksul. Rahvuste tasalülitajate jõupingutuste tulemusena „on läinud moodi” kasutada eestikeelses suhtluses võõrkeelseid, eriti inglisekeelseid sõnu ja väljendeid – ka seal, kus omakeelsed on täiesti olemas!

Pidevalt on kahanenud eesti keele kasutusala Eesti ülikoolides, sealhulgas ka auväärses rahvusülikooli-seisuses olevas Tartu Ülikoolis…

Üha lisandub segaabielusid, mille mitte-eesti osapool ei vaevu eesti keelt ära õppima ja kus eesti lapsed ei oska enam eesti keelt…

Ajakirjandustekstid, aga ka avaliku elu tegelaste esinemised meenutavad oma kõnepruugilt ja ülesehituselt üha rohkem inglise keelt, kus vaid sõnad on eestikeelsed…

Seda kurba loetelu saaks veel jätkata. Ja kaua. Sest eestlastele on pähe tambitud, et „aeg on edasi läinud”, „elamegi ajal, mil kogu maailm on üks suur küla” ja „väiksed keeled ongi määratud väljasuremisele kui suurrahvaste keeltega võrreldes paratamatult vähemelujõulised”. Üleilmastajate (loe: rahvustehävitajate) sellesuunaline ajuloputus on teinud oma töö ka tuntava osa eestlaste kallal.

Ent lootust on sellegipoolest. Sest nagu teada: igale mõjule tekib vähemalt sama tugev vastumõju. Pole siis ime, et üha rohkem väikerahvaste liikmeid – ka eestlaste hulgas! – on asunud teadlikult oma emakeelt erilise hoole ja armastusega kaitsma ja edendama, ning teevad kõik endastoleneva, et nullida ära üleilmastajate põhilise tööriista – inglise keele – laiutamispüüdlused.

Ei öelnud ju haridus- ja teadusminister Mailis Reps ülalmainitud pressiteates asjata: „Eesti keele, kultuuri ja omariikluse kestlikkuseks tuleb meil endil tööd teha ja vaeva näha. Hea keelekasutusega saab igaüks anda panuse eesti keele säilimiseks ja arenguks.

Rappajuhtivad teejuhid paljastab… keelekasutus!

Täiesti omaette nähtuseks on aga üksikisikud ja organisatsioonid, kes sõnades on küll üleilmastumise vastu, tegudes seevastu teenivad rahvustehävitajate huve nagu kasulikud idioodid selle mõiste puhtaimas tähenduses. Nimelt seeläbi, et kasutavad kõnes ja/või kirjas väga vigast eesti keelt. Nii vigast, et kohati jääb mulje, justkui oleks nende näol tegu düsgraafikutega.

Kui siis juhtida tähelepanu nende düsgraafikukalduvustele, saab tähelepanujuhtija enamasti sõimata stiilis „mis sa, tähenärija, norid pisiasjade kallal?! Kõige tähtsam on ju meelsus. Meie oleme eestimeelsed, seega pole tähtis, kas me esinemises on kuskil õigekeelevigu või mitte. Kui meid vigase eesti keele eest kritiseerid, siis oled kaitsepolitsei agent! Või koguni globalistide oma!”.

Päevselge asjaolu, et vigane keelekasutus vähendab oluliselt kasutaja tõsiseltvõetavust, ta sõnade kaalu, ei huvita üliaktiivseid düsgraafikuid põrmugi. Neil jääb õigust veel ülegi.

Selge, veatu keelekasutus näitab, et samasugune on ka kasutaja enese mõttemaailm. Mõtlemisest aga saavadki alguse teod. Seos on ühene: selge mõtlemine – selged (=läbimõeldud) teod; ähmane mõtlemine – ähmased (=mõtlematud) teod. Kui keegi väidab end teadvat, mis on riigis (antud juhul: Eesti Vabariigis) valesti ja kuidas olukorda parandada, kuid samas ei suuda oma mõtteid väljendada selgelt, veatult, kuidas saaks selline siis pakkuda veatuid lahendusi?

Ei saagi. Vahutagu siis oma eestimeelsuse kohta palju tahes. Sest kel mõtted on ähmased, see saab teised juhtida ikka vaid rappa, ei mujale. Düsgraafia annab tunnistust ta põdeja ajukahjustusest. Ränga ajukahjustusega isik aga ei sobi teejuhiks kohe kuidagi.

Näidakem oma vaimutugevust!

Alanud aastal saame siis senisest veelgi selgema pildi, kes on Eesti patrioot tegudes, kes aga pelgalt sõnades. Selleks tuleb vaid lugeda eestimeelseid või end selleks nimetavaid ajakirjandusväljaandeid, internetilehti, aga ka internetikommentaare. Lugeda neid ja jälgida nende keelekasutust.

Ametlik eesti keele aasta annab meile oivalise võimaluse parandada oma eesti keele oskust nii kõnes kui kirjas senisest veelgi innukamalt. Ja kehtestada „eesti keele valitsusala” kõikjal, kus aga viibime. Kui siiani ongi Eestis olnud kohti, kus eesti keelega ei saa hakkama, siis tehkem kõik endastolenev, et keeleaasta lõpuks jääks neid võimalikult vähe! Kui üldse.

Kasutagem Eestis elavate muulastega suheldes eesti keelt, julgustagem seda tehes neid oma eesti keele oskust arendama! Seeläbi aitame neil vabaneda stereotüübist „eestlaste kui matsirahva keelt polegi vaja osata!” ja ühtlasi näitame, et suudame end kehtestada, s.t. olla tugev. Eeskätt just vaimult tugev. Vaimutugevust aga oskavad hinnata suuredki. Karudki pannakse tantsima. Ei loe vähimatki, et karutantsitaja on karust kehaliselt hulga nõrgem. Ent see kehtib peale loomataltsutamise ka mujal. Enesekehtestajaid austatakse.

Eesti võimud on viimasel paarikümnel aastal pahatihti tegutsenud üleilmastajate huvides, s.t. eestlusevaenulikult. Osakem siis hinnata seda, et nad seekord – ükskõik mis kaalutlustel! – otsustasid teha midagi eestlusele väga head ja kasulikku! Ka kõige õõnsamale propagandaüritusele saab anda vägagi asjaliku sisu, kui aga leidub isikuid, kel selleks küllalt oidu.

Oidu jätkub sel, kel mõtlemisoskus käpas ja mõtted selged. Mõtteselguse tunnuseks aga ongi hea väljendusoskus. Eesti puhul siis hea eesti keele oskus.

Jõudu võiduks uuel aastal – eesti keele aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 3. jaanuaril 2019 

Tarandi-juhtum, EKRE ja tiblakultuuri sissetung

„Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati.” See ütlus on meeles kõigil, kes elasid sotsialismiajal ja mäletavad veel hästi toonast töössesuhtumist. Eriti vene kultuuriruumis. Meil, eestlastel, oli siis hea näidata end sellise suhtumise esindajate kõrval tööka ja kultuursena. Teisisõnu: valge inimesena.

Ometi saab seda ütlust kasutada ka äsjase Tarandi-juhtumi iseloomustamiseks, meeldigu see meile või mitte.

Esmapilgul on õigus justkui täiel määral Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) poolel. Tõepoolest, EKRE 26. novembril 2018 Toompeal korraldatud meeleavaldus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ränderaamistikuga liitumise vastu oli väga üllas, lausa ainuõige. Õige oli seegi, et seda koosolekut häirima läinud Indrek Tarandile näidati koht kätte. Tarand noris teadlikult muhku (käitumisteadlased ütleks selle kohta peenemalt: kompas piire), ja saavutas oma eesmärgi. Olnuks ränk viga lasta piirikompajal pääseda terve nahaga. Sest see vaid süvendanuks kompaja karistamatusetunnet.

Kõik olnuks justkui kena. Aga… Ja see „aga” on juba väga murettekitav. Nimelt: meeleavaldajad lõid lamavat Tarandit jalaga. Kordan: lõid isikut, kes oli maas ega saanud end kaitsta, jalaga.

Maaslamajat lüüa pole aga eestlasele omane. See on omane tiblakultuuri esindajatele. Ka neile, keda nõukogude ajal kutsuti tšurkadeks. Eestlane võib olla oma vastase peale ükskõik kui vihane, aga kui on tolle virutanud pikali, siis lebajat enam ei löö. Siis on võitlus läbi.

Ületulnud poluvernikute kahjulik üliinnukus

Nüüd tasub endalt küsida: kuidas läks asi nii kaugele, et tiblakultuur pääses kahjustama juba eestimeelse poliitjõu korraldatud üritust? Mis on selle eellugu?

Eellugu on aga sama lihtne kui kurb. Nõukogude ajal tekkis Eestis võrdlemisi arvestataval hulgal segaperekondi, kus üks vanem oli eestlane, teine aga mitte-eestlane (enamasti vene, idaslaavi ehk laiemalt nõukogude kultuuriruumist). Nende järeltulijaid kutsuti poluvernikuteks. Osa poluvernikutest „tuli Eesti poole üle”: hakkas innukaks Eesti patrioodiks. Oma särtsaka iseloomu tõttu koguni innukamaks kui tõupuhas eestlane ise ongi. Ületulnute meelsus on niisiis täiesti õige, nende „kaasavara” (loe: mitte-eesti liinis esivanemailt päritud isikuomadused) aga kaugeltki mitte alati. Nad võivad oma ülipüüdlikkuses „vindi üle keerata”: tahta head, kuid „välja tuleb nagu alati”.

Tarandit jalgadega peksnute puhul lõigi välja ületulnute mitte-eesti „kaasavara” halb osa. Võimalik, et seda vahejuhtumit näinud (olgu siis kohapeal või video vahendusel) isikud, kes pole meie kultuuriruumist, kogesidki äratundmisrõõmu, mõeldes endamisi näiteks nii: „Vot malatsõ! Bjut etovo gandona uže patšti kak naši! Tak jemu i nado!” Ainult et eestlasele, põhjamaise kultuuriruumi esindajale jättis selline vaatepilt küll ebameeldiva mulje.

Peksti jalgadega, kuigi jättis päästikule vajutamata

Mulle meenus kohe üks mõneaastatagune, Tarandi-juhtumiga üpris sarnane teleuudis Bulgaariast. Nimelt näidati toona, kuidas Bulgaaria türklaste erakonna koosolekul oli keegi tahtnud erakonna esimehe või mõne muu võtmekuju maha lasta. (Kumma nimelt, ma enam ei mäleta; aga see polegi tähtis. Tähtis on põhimõte.) Näidati, kuidas tulistadasoovija seisis, püstol käes, laval ja sihtis oma sihtmärgiks olevat poliitikut. Siis aga mõtles korraga ümber ega vajutanudki päästikule.

Lähedalseisjad kargasid püstolimehele kohe kallale (küllap ise siiralt uskudes, et poliitmõrv hoiti ära ainult tänu nende välkkiirele sekkumisele), lõid tol esmalt relva käest, virutasid seejärel ta pikali ning kukkusid raevukalt jalgadega peksma. Ka pähe. Või lausa ennekõike pähe. Kuigi pekstav oli juba ammu ohutuks tehtud ja pikali maas.

Püstolipäästikule mittevajutanu oli noorepoolne, kõrgelaubaline, aaria tõutunnustega mees. Kõigi märkide järgi otsustades intelligentne. Igatahes niipalju kindlasti, et taipas viimasel hetkel: kõnealuse poliitmõrvaga ei lahendataks sisuliselt midagi, küll aga ohverdataks tema kui kasulik idioot. Sellist saatust ta endale aga ei tahtnud.

Toonane Bulgaaria-pilt on mul siiani silme ees. Tunnistan: minu austus ja kaastunne kuulus toona ja kuulub praegugi sellele, kes leidis endas jõudu keelduda hakkamast kasulikuks idioodiks. Olgu või viimasel minutil, aga siiski leidis. Teda elajalikult peksnud kambale seevastu ei leidu mul lugupidamisepiiskagi.

Füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid

Selguse huvides lisan kohe: Indrek Tarandist mul kahju pole. Ta käitus nagu tõeline provokaator, kes on veendunud oma karistamatuses, ja sellisena vääris füüsilist noomitust ilma vähimagi kahtluseta. Aga: füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid. Kes neid rikub, see muutub ise halvemaks kui sellise noomituse saanu.

Indrek Tarandil on arvestatav osa tegusaid eluaastaid veel ees. Meil pole põhjust arvata, et temaga ei võiks toimuda samasugune nägijakssaamine nagu toimus 1930-ndatel Belgias Léon Degrelle’iga. Oli ju ka Degrelle selline poliitik, kes eelistas rahvusaatele mitutki muud, eluvõõrast, et mitte öelda: lauskahjulikku asja. Ent ta ei jäänud nii madalale arengutasemele, vaid arenes edasi. Avastas enda jaoks rahvusaate olulisuse, andis oma väljapaistvad võimed rahvusaate teenistusse, ja sai viimaks tõeliseks (sõja)sangariks, kes tuli raskel ajal appi eestlastelegi.

Ja veel üks oluline meeldetuletus: eesti rahvas võlgneb just Indrek Tarandile tänu selle eest, et meie aja üks kurikuulsamaid dokumente, õigusega psühhopaatide soovunelmaks nimetatud „Euroopa manifest” on kättesaadav ka eesti keeles.

Maailmaparandamine algab iseendast. EKRE saavutab edu seda kindlamini, mida põhimõttekindlamalt roogib välja oma puudused. Siis ei teki eestimeelsel inimesel EKRE üritusele tulles enam hirmu sattuda tiblakultuuri järelmite ohvriks.

Indrek Tarandile (või teistele temasugustele) „pasunasse anda” on lihtne. Kambakesi ühe vastu veel eriti. Hulga raskem, kuid see-eest tõeliselt kiiduväärne on aga teha pidevat ja leppimatut tööd isiklike nõrkuste ja pahede kõrvaldamisel, et olla heaks eeskujuks kõigile, kes Lahenduseteadjaid otsides üha meeleheitlikuma pilguga ringi vaatavad.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet. Kõik õigused kaitstud. Käesolevat kirjutist tohib (autorilt avaldamisloa saamise järel) avaldada kõikjal peale ajalehe Rahvuslik Teataja

Järelehüüe Heiki Treierile

„Üks asi on olla rahvuslane. Teine asi on olla lammas.”

Selle tõdemusega lõpeb ühiskonnateadlase Edgar Kaskla kirjutis „Poliitiline mõte 1988”, mis ilmus ajakirja „Vikerkaar” 1990. aasta 3. numbris.

Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) liige Heiki Treier oli sündinud lamba-aastal (1955-ndal), kuid lamba iseloom ei olnud tal kohe kindlasti. Seda võivad kinnitada kõik, keda elu temaga kokku viis.

Alates 13. aprillist 2018 on seda kinnitavate isikute hulk lõplik. Neid enam ei lisandu. Sest et samast päevast peale ei lisandu enam ka päevi Heiki Treieri eluteele. See tubli mees, paljude laste isa, lahkus just tol päeval Toonelasse. 62-aastasena, kahe ränga haiguse koondrünnaku tagajärjel, mis tabas teda otse tööpostil. Ei aidanud enam ka eriväelasetervis.

Nõukogude armee erivägedes tapjaagendi-väljaõppe saanud Heiki ei osanud uneski näha, et ta eriväelasetervis pannakse proovile paarkümmend aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, pealegi mitte kuskil Venemaa avarustel, vaid Tallinnas, ja et seda, oma viimset võitlust, tuleb tal võidelda sõna otseses mõttes surmani.

Nimelt võeti Heiki perelt 2011. aasta mais seadusevastaselt ära viis alaealist last, üks aga rööviti veidi enam kui kuu hiljem, oma kolmandal elupäeval pettuse ja vägivalla abil otse sünnitusmajast. Äravõtjaks-röövijaks olid… linnavõimu esindajad!

Kuna erivägede-päevilt tuttavaid võtteid ei tohtinud Heiki oma laste tagasisaamiseks kasutada, tuli tal kasutada muid vahendeid: kohtu ja üldsuse abi. Samuti kirjavahetust lapseröövlite ja teistegagi. Tänu sellele laienes ta niigi lai tutvusringkond veelgi, samuti omandas ta perekonnaõiguse vallas sama vilumuse, mis tavaliselt omane selle valdkonna juristidele. Lisaks tuvastas, et laste äravõtmisest oli tehtud äri. Ainuüksi temalt äravõetud laste pealt teeniti iga kuu tuhandeid eurosid.

Kõigest sellest polnud aga märkimisväärset abi. Veidi enne kaheaastaseks saamist suri kuritahtliku hoolimatuse tagajärjel noorim ta äravõetud lastest – toosama pisitüdruk, kes oli kõiki seadusi rikkudes röövitud kolmepäevasena otse sünnitusmajast, ema käte vahelt.

Meeleheitel pereisana oli Heikil vahepeal tõsine kavatsus hankida endale (kas või toonaselt Balti jaama turult) automaat ja minna ta perele ülekohut teinutele kätte maksma. Siinkirjutajal tuli näha tublisti vaeva, et veenda täiesti õigustatud viha tundvat Heikit sellest plaanist loobuma. Peamine põhjendus oli: lastel on vaja isa; kui isa istub vanglas või langeb võitluses ülekohtustega, siis ongi lapsed isata. Isa-eeskuju on vaja aga igale lapsele.

Heiki, kellele pere oli ülitähtis, võttis veenjat kuulda ja kasutas oma laste tagasisaamiseks peetavas võitluses ainult rahumeelseid teid.

Laiemas mõttes pereks, kindlasti aga sõpruskonnaks oli Heikile ka RTK. Klubisse jõudis ta üldse siinkirjutaja kaudu. 2011. aasta suvel, kui lapsed olid talt seadusevastaselt ära võetud. Elasime toona ühes majas ja sattusime tutvuma just ajal, mil ta peret tabanud ülekohus oli veel väga värske ja sellisena väga valus. Ütleb ju rahvatarkuski: jagatud mure on pool muret.

Heiki tutvusringkond oli väga lai ja kirev, ent kummalisel kombel ei leidunud seal ühtki võitlusorganisatsiooni. RTK just sellepärast osutuski Heikile ja ta perele sobivaks.

Kuid kasu polnud vaid Heiki-poolne. RTK-lgi oli Heiki liitumisest palju kasu. Temast sai võrdlemisi lühikese ajaga klubi üks toimekamaid liikmeid, tõelisi tugisambaid. Isik, kellele sai kindel olla. Algul vaatles ja õppis, seejärel aga pakkus juba ideid ja tegutses aktiivselt ka ise. Lõi kaasa ürituste korraldamisel, esindas klubi mitmesugustel üritustel nii Eestis kui välismaal. Tegi kaastööd RTK ajalehele „Rahvuslik Teataja”, suhtles innukalt ka teiste ajakirjanduskanalitega. Toimis omalaadse sidemehe või lepitajana organisatsioonide vahel, kes – reeglina oma juhtkujude vaheliste hõõrumiste tõttu – ei saanud muidu üksteisega kokkuleppele. Ta põhimõtteks oli alati: „Eestimeelsed jõud peavad olema ühel pool rindejoont!”

Heiki areng RTK-s oli silmnähtav. Nagu ka klubi areng tänu Heiki antud panusele. RTK-sse jääb Heikist suur auk. Ta suurde tutvusringkonda niisamuti. Küllap ainsad, kes temast puudust ei tunne, on need, kes talt omal ajal lapsed ülekohtuselt ära võtsid ja teda seejärel mitmel moel jooksutasid, mõnitasid ja vintsutasid.

Ent ükski ülekohus ei seisa kotis. Ükski tegu – ei hea- ega kuritegu – ei jää tasumata. Seda tasub meeles pidada kõigil.

„Isa tuhk koputab südamele,” oli kombeks öelda Thijl Ulenspiegelil, kelle isa oli – samuti ülekohtuselt! – piinatud ja seejärel ära põletatud.

Heiki Treieri tuhk maetakse ta süütulthukkunud tütre kõrvale. Selline oli Heiki enese soov.

Puhka rahus, hea sõber ja aatekaaslane Heiki! Sinu perele ja teistelegi eestluse elujõu kandjatele – eesti suurperedele – tehtud ülekohus ei jää õiglase karistuseta. Paljulugenud inimesena mäletad ju hästi Eesti ajaloost pärit tõotust „varemeist tõuseb kättemaks”. 

Aitäh, et olid meiega! Jääd meile meelde kogu edasiseks eluks. Oma mitmekülgsusega ja laiahaardelise tegevusega (mees nagu orkester!) annad kindlasti tänuväärset tööd tuleviku kultuuriloolastele, kes satuvad uurima aega, mil Sina elasid ja tegutsesid.

Su lapsed, sõbrad, aate- ja võitluskaaslased jätkavad Su võitlust ja viivad selle lõpule.

Puhka rahus, Heiki!

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 15.–16. aprillil 2018

Galerii lisatud 17. aprillil 2018:

Heiki Treier (paremal) oli esirinnas väga paljudel Rahvuslaste Tallinna Klubi ettevõtmistel. Nagu ka klubi üks vaimseid juhte, Heiki kõrval sammuv Hannes Vanaküla ja nende vahel Eesti lippu kandev Aimer Halop. Pilt: Heiki Treieri arhiiv

 

 

 

Heiki Treier ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ajaleht „Rahvuslik Teataja” ajal, mil üks oli mõeldamatu teiseta. Just „Rahvusliku Teataja”kaudu - NB! kohe lehe avanumbris, esikülje nähtavaimal kohal! - sai üldsus kõige paremini teada Treierite peret tabanud rängast ülekohtust.  Pilt: Heiki Treieri arhiiv

 

Heiki koos kahe pojaga oma süütulthukkunud pisitütre haual.   Pilt: Heiki Treieri arhiiv

„Ka mina tahtsin näha kevadet” - vägagi kõnekas hauakiri justiitsmõrva ohvrina hukkunud Tiia Treieri kalmul. Hauakirja sõnastanud isa maetakse ta viimse tahte kohaselt pisitütre kõrvale. Pilt: Heiki Treieri arhiiv

Heiki Treieri võitluse üheks osaks oli ka kandideerimine valimistel. Pildil on ta valimisliidu „MEIE Tallinn” saadikukandidaadina 2017. aasta kohalikel valimistel. Pilt: Meelis Adamson