Rahvuslaste Tallinna Klubi pöördumine Läti patriootide poole seoses riigikeele-alase rahvahääletusega Lätis

Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldab toetust kõigile Läti patriootidele ja soovitab neil hääletada 18. veebruaril 2012 toimuval rahvahääletusel vene keelele riigikeele staatuse andmise vastu.


Vene keelt nõuavad riigikeeleks kutsumata külalised – need, kes nii Lätisse kui Eestisse toodi nõukogude võimu mahitusel ja käsul, vastu põliselanike tahtmist; need, kes ei oska ega taha põliselanike vajadustega arvestada. Kui öelda 18. veebruari rahvahääletusel nende jultunud taotlusele ühemõtteline „ei!“, siis oleks see ühtlasi selge sõnum: kes ei taha põliselanikega arvestada, sellele head teed siit minna!

Lätlased ja teised Läti patrioodid! Teadke, et teil pole taganeda kuhugi; te selja taga on Euroopa Liit! Sest kui vene keel saab riigikeeleks Lätis, siis tähendab see, et ta saab automaatselt ametlikuks keeleks kogu Euroopa Liidus. Siis peavad end moskoviitide keele surve alla painutama juba kõik Euroopa Liidu rahvad. Sel moel langeks Euroopa Liidu rahvad juba kahepoolse surve alla: praegusele, Brüsselist avaldatavale survele lisanduks Moskvast avaldatav surve. Kahel rindel peetavat sõda võita on aga teatavasti üliraske, enamasti ilmvõimatu.

Seepärast panebki Rahvuslaste Tallinna Klubi kõigile Läti patriootidele südamele: öelge „viienda kolonni“ jultunud taotlusele 18. veebruaril valjuhäälne, selge „ei!“!

Rahvuslaste Tallinna Klubi volitusel:

Tõnu Kalvet

Aare Pällin

Tallinnas, 12. veebruaril 2012.

Jordaania - kas "Eesti Energia" "tõotatud maa"?

„Eesti Energia” otsustas investeerida viie miljardi USA dollari väärtuses Eesti maksumaksja raha riiki, kus selle kaotsiminekuvõimalus on äärmiselt suur. 

 
Eesti Vabariigi välisministeeriumi andmetel sõlmisid 11. mail 2010. a. Jordaania valitsus ning „Eesti Energia” koostöölepingu, mille alusel „Eesti Energia” investeerib viis miljardit dollarit (u. 3,73 miljardit eurot) Jordaania põlevkivitööstuse ülesehitamisse . (Võrdluseks: järgmise aasta kogu Eesti riigieelarve tulude maht on 6,11 miljardit eurot). Plaanis on hakata tootma nii põlevkiviõli kui –elektrit.
„Eesti Energia” ise on jäänud seda lepingut kommenteerides kidakeelseks, põhjendades küsimustele vastamisest hoidumist ärisaladusega. Muuhulgas ei ole osutunud võimalikuks saada „Eesti Energialt” ülevaadet, milliseid garantiisid on „Eesti Energia” andnud ning millised on leppetrahvid juhul, kui „Eesti Energia” ei suuda või ei soovi oma kohustusi täita.

Jordaania-projekti peamised nõrkused

 
Põlevkivi-asjatundjate hinnangul on „Eesti Energia” Jordaania-projekt pehmelt öeldes murettekitav. Jordaania põlevkivi madala õlisisalduse (8%, Eesti põlevkivil 23%) tõttu ei ole Eestis kasutatav õlitootmise tehnoloogia sealsetes oludes kopeeritav. Seega minnakse müüma tehnoloogiat, mida pole veel välja töötatud.
Teiseks põhjuseks, miks sealset põlevkivi peetakse õlitootmiseks ebasobivaks, on kõrge väävlisisaldus (kuni 3%). Väävli väljapuhastamine on väga kulukas ja saadava õli hind ei ole seega konkurentsivõimeline. Madal kütteväärtus ja kõrge väävlisisaldus on probleemideks ka elektri tootmisel.
Lisaks seavad igasuguse põlevkivitööstuse arendamisele omad piirangud magevee defitsiit ning ranged keskkonnanõuded (põhjavee- ning õhureostuse vältimine; muuhulgas on Jordaania suurim vaatamisväärsus, Petra liivakivisse raiutud üle 2000 aasta vanune nabatealaste pealinn, eriti tundlik õhureostuse suhtes).

Jordaania prioriteet on hoopis… tuumaenergeetika!

 
Jordaanias energeetika arendamine võib tunduda küll esmapilgul ahvatlev (praegu impordib see riik pea kogu vajamineva energia), kuid sealse põlevkivi madal kvaliteet pole veel ainuke tegur, millega arvestada. Nimelt avastati Jordaanias ulatuslikud uraanivarud ja Jordaania riiklikuks prioriteediks on tuumaenergeetika väljaarendamine. Tuumaelektrijaamu iseloomustavateks näitajateks on kõrge investeeringumaht, kuid madalad tootmiskulud ja suur tootmisvõimsus, mistõttu tuumaelektrijaama valmimise korral võib põlevkivielektrijaam osutuda lihtsalt mittevajalikuks.
Seni on tuumaenergia arendamine Jordaanias seisnud Iisraeli (ja Iisraeli seljataga oleva USA) vastuseisu tõttu, kuid olukorras, kus juba USA (senine) liitlane Saudi Araabia on deklareerinud soovi omandada tuumarelva, on vastuseisu põhjendamine tuumaenergia tsiviilotstarbelisele kasutamisele järjest keerulisem.
Tõsi küll, Iisraeli vastuseis igasugusele tuumaenergeetika arendamisele Lähis-Ida regioonis võib peituda asjaolus, et tuumakütuse rikastamise kõrvalprodukti, vaesustatud uraani (ingl. k. depleted uranium), kasutatakse tavalõhkepeade võimsuse suurendamiseks ning vastava laskemoona kasutamine jätab endast maha radioaktiivse keskkonnareostuse; „uraanipomme“ on kasutatud nii Iraagis, Kosovos, Afganistanis kui arvatavasti ka Liibüas.
Kui ainuüksi projekti majanduslikud ja tehnoloogilised aspektid ei anna alust eriliseks optimismiks, siis Jordaania poliitiline keskkond pole sugugi vähem riskivaba.
Pinge Jordaania ühiskonnas üha kasvab
 
„Araabia kevad“ on Jordaanias võtnud küll vähemverised mõõtmed kui Egiptuses, Süürias, Liibüas või Jeemenis, ja saanud seetõttu ka oluliselt vähem meediakajastust, kuid käärimine toimub pidevalt juba alates aasta algusest. Jordaania kuningas Abdullah II on olnud kaks korda sunnitud peaministri tagandama.  Kuigi andmed kokkupõrgetes surmasaanute kohta on jäänud kinnitamata, on nii jõustruktuuride kui meeleavaldajate poolel saanud vigastada sadu inimesi.
Meeleavalduste korraldamise taga olevate Moslemi Vennaskonna, ametiühingute ja vasakerakondade nõudmiste hulgas on lisaks majandus- ja sotsiaalreformidele uute valimiste korraldamine, kaotades senikehtiva, ebaproportsionaalse valimissüsteemi ning kuninga õiguse osa saadikuid ametisse nimetada. Samuti soovitakse uuele parlamendile senisest suuremat võimu kuningavõimu arvel.
Praegune, ebaproportsionaalne valimissüsteem on põhjustatud Jordaania keerulisest demograafilisest olukorrast – põlisjordaanlastest rohkem on riigis Palestiina põgenikke ja nende järeltulijaid (põhiosa neist on saanud tänaseks kodakondsuse, kuid säilitanud oma identiteedi, kuivõrd araablastel on esmaseks hõimukuuluvus). Lisaks on Jordaania 6,5 miljonist elanikust ligikaudu miljon iraaklased, valdavas osas põgenikud; värsked põgenikud on saabunud ja saabumas veel Süüriast.
Senikehtiva keerulise valimissüsteemi eesmärk on tagada nii põlisjordaanlaste enamus kui kristlaste, rahvusvähemuste (tšetšeenid, tšerkessid) ja naiste esindatus kahekojalise parlamendi valitavas kojas – Esindajatekojas. Teise, Senaatorite Koja esindajad nimetab kuningas. Nii palestiinlaste kui ka islamistide meelest on selline valimissüsteem diskrimineeriv.
Pinged põlisjordaanlaste ja palestiinlaste vahel on kasvanud majanduskriisi tingimustes tuntavalt, kusjuures puudutatuna tunnevad ennast mõlemad pooled. Ühelt poolt on palestiinlastel kui endistel põgenikel reeglina madalam majanduslik ja sotsiaalne staatus. Teisalt on palestiinlastel väga suur esindatus jõustruktuurides ja avalikus teenistuses (millele on kaasa aidanud ka asjaolu, et kuninga abikaasa on palestiinlanna). Seega on tegemist olukorraga, kus lahenduste leidmine on äärmiselt komplitseeritud, kui mitte lausa võimatu. Palestiinlastega parema läbisaamise nimel on kuningas viimasel ajal tihendanud suhtlemist ka Palestiina valitsusega, mis aga omakorda on tekitanud ärevust Iisraelis.
Iisraeli ekspertide arvates ei saa Jordaanias välistada nii kuninga kukutamist, vaenuliku ja välislepinguid eirava režiimi võimuletulekut (ka kuningavõimu säilimise korral) kui ka kolmandate riikide rünnakut Iisraelile läbi Jordaania territooriumi (mis on minevikus toimunud). Seetõttu on Iisrael oma julgeoleku tagamiseks alustamas täiendava sõjalise kaitseliini rajamist Jordaania piirile. (Jordaania suunalt on Iisrael ka kõige kergemini rünnatav, Süüria ja Liibanoni suunal on takistuseks mäed ja pikaajaliselt ettevalmistatud kaitsestruktuur, Siinai poolsaar Egiptuses on demilitariseeritud).
Kui viimane stsenaarium peaks tõesti rakenduma (mis ei ole seoses Iisraeli ja Iraani ning Süüria vaheliste pingetega kaugeltki välistatud), jääks „Eesti Energia” rajatav tööstus sündmuste keskmesse ning muutuks ühtlasi sõjalise tähtsusega objektiks...
Ebastabiilsus ähvardab ka „pehme” stsenaariumi korral
 
Eeltoodud „kõvade“ stsenaariumide kõrval ei paku erilist lohutust ka „pehme“ stsenaarium,kus järske muudatusi ei toimu. Jordaania on elanud juba pikka aega üle oma võimete, välisvõlg on pidevalt kasvanud. Olukorras, kus võimalused laenu saada on oluliselt halvenenud, on kuningas samal ajal pingete ajutise leevendamise nimel alandanud riiklikult reguleeritavaid hindu ja tõstnud riigiteenistujate palka.
Riigis, kus on väga kõrge loomulik iive, kõrge tööpuudus (veerand majanduslikult aktiivsetest jordaanlastest töötab seejuures välismaal, põhiliselt Pärsia lahe riikides) ning kus samal ajal veepuudus ei võimalda põllumajanduse ja tööstuse edasist arendamist, on võimalused olukorra parandamiseks väga piiratud. NB! juba praegu on Jordaania elukallidus väidetavalt Araabia riikide kõrgeim, edestades ka naftariike. Seega võib sõltumata valitsuse astutavatest sammudest prognoosida vaid ebastabiilsuse kasvu. Ja ühtlasi ka islamistide mõju kasvu, nagu on näidanud arengud nii Tuneesias ja Egiptuses kui ka monarhias, kus reformidega on püütud suuremaid rahutusi ennetada – Marokos.
Kui Egiptuses on pärast „araabia kevade” puhkemist Iisraeli (ja ühtlasi Jordaaniasse) viiv gaasijuhe juba seitsmel korral õhitud, ei maksa arvata, et lääne investor kõikide silmis ka Jordaanias teretulnud on. Islamistide võimuletuleku puhul võidakse leping aga üldse katkestada või selle tingimusi muuta (nagu Moslemi Vennaskond on juba enne võimuletulekut ähvardanud teha Egiptuse-Iisraeli rahulepinguga).
Ansip: kõik riskid on normaalsuse piires
 
Hoolimata „araabia kevadest”, on „Eesti Energia” jätkanud Jordaania-projektiga, soovides elektrijaama ehitusega alustada nii ruttu kui vähegi võimalik. Vastusena Urve Palo järelepärimisele Riigikogus 20. aprillil 2011 on meil ka teada, kes vastutab, kui projekt „nihu läheb“ – Andrus Ansipi sõnul vastutab vastavalt äriseadustikule „Eesti Energia” juhatus solidaarselt oma isikliku varaga, kui nad on teinud äriettevõttele kahjulikke või teadvalt kahjumisse viivaid otsuseid, „aga loomulikult ei tähenda see seda, et kui tegemist on normaalse äririskiga, siis kohe keegi vastutab“.  Ehk siis, kuna asjaosaliste hinnagul on kõik riskid normaalsuse piires, siis pole ka kellelgi vaja vastutada...
PAUL MADALIK
 
Algne, täispikk variant Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 3. numbris (detsember 2011) ilmunud kirjutisest.

 

Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus

Edu saavutamiseks tuleb Eesti rahvuslastel esmalt muuta oma sisemaailma. Alles siis muututakse rahvale meeldivaks.

Kui vaadelda rahvuslikke liikumisi Eestis, siis avaneb kurvastav pilt: ollakse üksteisega vaenujalal ega suudeta koonduda ühtseks jõuks.

Kui vaadelda seda probleemi füüsilisel tasandil, siis jääbki probleemi olemus arusaamatuks.

Aga kui vaadelda probleemi maagi seisukohast, siis on asi väga selge. Selleks me peame mõistma, et igal inimesel on olemas oma sisemaailm. Iga maailm seisab püsti kolmel postulaadil. Inimesele, kes on iseenda peremees, on omane kolm põhimõtet, mille järgi ta käib. Inimene, kes ei tule selle peale ise, võtab reeglid kas loodusest või parasiitsüsteemilt.

Looduse ja parasiitsüsteemi postulaadid

Looduse kolm postulaati on:
1) kvaliteetsem juhib;
2) hüve luuakse meeskonnatööna;
3) omaks võetakse see, mis arendab, tõstab kvaliteeti, loob heaolu.

See kolm postulaati rakendub looduses kõikjal. Näiteks karja juhiks saab kõige parem isend. Mesilased ja sipelgad teevad täiuslikku koostööd. Ka kiskjad jahivad organiseeritult. Ja kõige olulisem: loodus areneb primitiivsemast kõrgemaks.

Parasiitsüsteemi kolm postulaati on:
1) mass määrab, mis on hea;
2) esimesel on õigus, tema kehtestab reeglid;
3) kelle tapad, selle saad.

Minu kurvastuseks käib enamus inimesi just kolme viimatimainitud postulaadi järgi. Seda näeme nende käitumisest. Näiteks see, mida teised ostavad, seda ostab ka inimene. Ta ei juurdle selle üle, kas see on vajalik ja kvaliteetne. Seda nimetatakse moe järgi käimiseks. Me alati vaatame, mis välismaa arvab. Kui sealt kiidetakse midagi heaks, siis me võtame selle omaks. Ja alati otsime iidseid tõdesid, tarkusi. Tahame toetuda vanale ja armsale. Kardame uusi asju.

Kolmas (parasiit)postulaat on meisse väga juurdunud. Kui me teeme kedagi põhjendamatult maha, üritame leida teistes vigu, mis ei häiri tegelikult meie eksistentsi, siis me üritame vaimselt teda tappa, lootuses saada tema au, kuulsust, positsiooni endale.

Lahendus

Selle teadmise baasilt saame ka tuletada lahenduse. Meil pole vaja rahvuslikke jõude jõuga kokku suruda. Tuleb alustada oma sisemaailma postulaatide ümbertegemisest.

Esiteks, tuleb loobuda parasiitpostulaatidest. Me peame ajama oma asja vaatamata sellele, mida teised arvavad. Peame loobuma prestiižikollist. Tähtis on see, et loome midagi ilusat ja head.

Teiseks, me peame teadma, et üks inimene on hea ainult ühes valdkonnas, erandjuhul ka mõnes või mitmes, kuid ta ei suuda olla parim kõigis valdkondades. Ta vajab teisi – neid, kes on teistes eluvaldkondades temast paremad. Need on ta liitlased, mitte vaenlased. Näiteks ärimees ei konkureeri vaimuinimesega, kultuuriinimesega, ajaloolasega, arstiga jne. Elus on nii palju eluvaldkondi, et igale rahvuslasele jätkuks ühestki valdkonnast, millega tegeleda; ta ei pea ronima teiste mängumaale.

Ja kolmandaks, kui meil tekib tahtmine kedagi maha teha, siis hoiame parem oma keele hammaste taga ja kordame endale: „Ma ei taha teist hävitada. Ta võib mulle hoopis vajalik olla.”

Kui suudame endast välja ajada meisse jõuga sissetopitud parasiitpostulaadid, siis nende asemele tekivad meie endi omad või looduse omad. Selline inimene saab jõudu ja väge planeedilt ning muutub meeldivaks teistele. Ja rahvas hakkab tema ümber koonduma.

Seega lahendus on lihtne: muudame ennast ja ümbrus muutub automaatselt. Jah, eks ühiskonna teenrid taha sellist inimest hävitada. Aga neil pole jõudu. Ja ussitagugi siis pigem omaette.

Ainus võimalus on suurendada oma rahvuskultuuri

Tuleviku kohta ei oska ma muud öelda, kui seda, et Euroopa Liidu energeetiline keha on tugev ja ta ei lagune. Igatahes lähiajal küll mitte. Meile luuakse illusoorseid mänge, et me selle süsteemi ehitamist toidaksime. Ja kõige kurvem on see, et EL-i nägu muutub järjest enam Nõukogude Liidu näo sarnaseks. Seega meil pole muud võimalust, kui suurendada oma rahvuskultuuri.

Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus. Seda kartis Nõukogude Liit, seda kardavad ka Ameerika Ühendriigid ja loomulikult EL. Ega nad asjata ütle, et rahvuslus on nende vaenlane number üks.

HANNES VANAKÜLA

Algne, täispikk variant Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 3. numbris (detsember 2011) ilmunud artiklist.

 

Surnu", kes hammustab

Kellele oli kasulik lavastada Liibüa juhi surm?


„Surnud ei hammusta,” ütles mereröövlite pealik Billy Bones šoti kirjaniku Robert Louis Stevensoni maailmakuulsas seiklusromaanis „Aarete saar”.

Billy Bonesi öeldu tundub alatikehtivana, raudreeglina. Ometi on sellelgi erandeid. Üheks selliseks on Liibüa juht Muammar Kaddafi. Nimelt suudab kolonel Kaddafi oma vaenlasi hammustada (ülekantud tähenduses muidugi) nii elava kui surnuna. Õigemini: „surnuna”, sest praeguseks väljatulnud andmete kohaselt oli Kaddafi 20. oktoobril 2011 asetleidnud surm kõigest näitemäng. Tänapäevasemalt väljendudes: infosõja operatsioon.

Ent tehkem esmalt nägu, justkui usuksime lääne massiteabevahendites levitatud uudist, mille kohaselt tapeti Kaddafi tänavu 20. oktoobril Sirdi linna lähistel. Tapeti jõhkralt, mõnitati ta laipa ja pandi see siis uudishimulikele mitmeks päevaks jõllitada ja pildistada nagu mõni ilmaime. Ning näidati seda teleuudistes üle maailma.

Mis tulnuks päevavalgele, kui Kaddafi jäänuks „ära koristamata”?

Esmapilgul tundub, et Liibüale kallaletungijate jaoks oligi parim lahendus „tülikas” kolonel „ära koristada”. Sest kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusega tagaotsitavaks kuulutatud Kaddafi tõepoolest astunuks kohtu ette ja asunuks tunnistusi andma, siis võinuks ta seal agressorriikide ja nende vasallriikide mõjukate poliitikute kohta avalikustada vägagi palju kompromiteerivaid andmeid. NB! dokumentaalselt tõestatud andmeid.

Prantsusmaa president Nicolas Sárközy olnuks ainult üks väga paljudest juhtpoliitikutest, keda Kaddafi-Liibüa oli rahastanud. (Mäletatavasti tuli 2011. aasta kevadel päevavalgele, et Kaddafi oli finantseerinud Sárközy presidendivalimiskampaaniat.)

Kohtus esinedes esitanuks Kaddafi ja ta kaitsja(d) ülirohket tõestusmaterjali sellegi kohta, et agressorriigid ja nende kohalikud käepikendused olid Liibüas toime pannud genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Loetlen siinkohal vaid peamisi agressorite ja nende kaasajooksikute „vägitegusid”:
-    pommitati ja tulistati haiglaid, haridus- ja kultuuriasutusi, elurajoone, veejuhtmeid, veepuhastusjaamu jt. mittesõjalisi objekte;
-    vangistati ja tapeti süütuid inimesi, enamasti ilma kohtuta, „parimal juhul” kiirkohtu korras, asja uurimata;
-    kasutati uraani ja fosforit sisaldavaid pomme, samuti sinepigaasi;
-    rüüstati linnu ja asulaid;
-    piinati ja seejärel tapeti eriti piinarikkal viisil (näiteks pead ära lõigates) vangilangenud valitsusväelasi või riigitruid eraisikuid;
-    vangistati omavoliliselt, täiesti alusetult ja lintšiti Liibüas elavaid ja töötavaid (!) neegreid, kuna peeti neid mujalt Aafrikast värvatud palgasõdureiks.

Muide, 2011. aasta suvel Liibüas viibinud endine USA Kongressi liige William Fauntroy nägi enamikku neist kuritegudest oma silmaga ja oli sunnitud umbes kuu aega  end peidupaigas varjama, kuna pelgas vangistamist oma tumeda nahavärvi tõttu ja lintšimist. Kohtusse, „Kaddafi protsessile” ilmudes tekitanuks ta oma tunnistustega kindlasti korraliku sensatsiooni.

Kaddafil olnuks kohtus väga hea kaitse. Nimelt teatas Prantsusmaa üks tippjuriste, endine välisminister (aastail 1984-86 ja 1988-1993) Roland Dumas 2011. aasta mais, et on valmis Kaddafit Rahvusvahelises Kriminaalkohtus kaitsma ning süüdistas president Sárközyt sõjakuritegudes. Valmisolekust Liibüa juhti kaitsta teatas paljude nimekate Prantsuse juristide hulgas ka Jacques Verges. Mõlemad olid käinud sõjaaegses Liibüas ja näinud agressori tekitatud sõjakoledusi oma silmaga. Verges ütles Liibüast naastes, et ta eesmärgiks on „paljastada NATO pommirünnakutes süüdi olevad palgamõrtsukad”. Parim koht seda teha olnuks teadagi „Kaddafi protsess”…

Kaddafi jõhker „ärakoristamine” osutus rängaks veaks

Paljastamist pelgavad agressorriikide juhtfiguurid lasid aga väidetavat Kaddafi surma kujutavat videomaterjali üle maailma levitada lubades pudelist välja džinni, mida sinna tagasi toppida on üliraske, kui mitte lausvõimatu: äratasid tugevad usulised ja isamaalised tunded neilgi liibüalastel, kes seni mõlemas suhtes leiged olid olnud.

Liibüalasi riivas tugevalt, kuidas olid väidetavad Kaddafi tapjad käitunud oma ohvriga nii enne kui pärast tolle surma. Haavatud vangi piinati, ta laipa aga mõnitati (s.h. matkiti temaga sugulisse vahekorda astumist). Tapetut ei maetud maha ööpäeva jooksul (kuigi muhamediusu komme seda nõuab), vaid vastupidi, pandi see uudishimulikele vaatamiseks välja ja maeti alles viiendal surmajärgsel päeval.

Lõviosa liibüalastest pole kaugeltki paduusklik ega aja usuküsimustes juuksekarva lõhki, vaid suhtub neissegi mõistusega. Kuid igasuguse hea tavaga vastuollu minev, inimväärikust rängalt alandav käitumine, mis väidetavale Kaddafile surma eel ja järel osaks sai, puudutas väga paljude liibüalaste hingekeeli. Sõltumatu ajakirjanduse andmetel pani see Kaddafisse hästi suhtuma neidki, kes tema suhtes seni leiged või vaenulikud olid olnud.

Seeläbi muutus Kaddafi paljudele märtriks, õiget asja ajades langenud Juhiks. Suurenes huvi tema õpetuse vastu. Äsjased leiged liitusid vastupanuliikumisega. Üks osa neist relvaga, teine abistajana, kolmas maailmale Liibüas toimuva kohta tõese teabe edastajana.

USA valitsusametnik: Kaddafi surm oli võltsing!

USA välisministeeriumi endine kõrge ametnik Steve Pieczenik teatas varsti pärast „surmauudise” ringlemaminekut, et tegu oli võltsinguga.

Telejaamale „Prison Planet TV” 20. oktoobril 2011 antud usutluses ütles Pieczenik, et asjaomasel videol näidatud isik pole mingil juhul Muammar Kaddafi ja et vastupidist väitvad lääneriigid eesotsas USA-ga lihtsalt valetavad. Usutletu nimetas nii president Barack Obamat kui ka välisminister Hillary Clintonit patoloogiliseks valetajaks ja meenutas mõlema varasemaid valega vahelejäämisi. Pieczeniki sõnul on tegemist infosõja operatsiooniga, mille eesmärgiks on avalikkust eksitada.

Pieczenik on seesama endine kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi kauaaegne ametnik (töötas seal koguni viie presidendi – Richard Nixoni, Gerald Fordi, James Carteri, Ronald Reagani ja vanema George Bushi – valitsusajal), kes teatas 2011. aasta kevadel ajakirjandusele, et Osama bin Laden oli surnud 2001. aastal loomulikku surma ja et USA valitsuse vastupidised jutud on propagandavale. Pieczenik on USA üks paremaid infosõjaspetsialiste.

Kes suri Kaddafi asemel tegelikult?

Lääne peavoolumeedias levitataval, „surevat ja surnud Kaddafit” kujutaval videomaterjalil näidatakse tegelikult hoopis ühte ta tosinkonnast teisikust. Uurival ajakirjandusel õnnestus üsna ruttu välja selgitada märtrisurma surnud teisiku nimi: Ali Madžid (inglisepärases kirjaviisis: Majid) Al Andalus. Tegemist oli Sirdi linna elanikuga, kes oli juba eluajal tuntud oma suure sarnasuse poolest Kaddafiga.

Kahtlused „Kaddafi-video” ehtsuses tekkisid juba vahetult selle ilmumise järel. Nimelt selgus videot uurides, et:
-    tapetu nina- ja kõrvakuju on Kaddafi omast erinev;
-    tapetu nahk on peaaegu sile, sel pole kaugeltki niipalju kortse kui 69-aastasel inimesel peaks olema;
-    tapetu on Kaddafist väiksemat kasvu;
-    tapetu kõhul puudub operatsiooniarm (1971. a. tehti Kaddafile ussripikulõikus);
-    video oli salvestatud 19. oktoobril, seega päev enne Kaddafi „surma“.

Suuri kahtlusi äratas seegi, kuidas „vana luurehunt” ja väljapaistev väejuht Kaddafi, kes tundis oma vaenlast läbi ja lõhki, oli lasknud end nii lihtlabaselt avastada ja kinni võtta.

Kaddafi „surm” oli ilmselt kahepoolne kokkulepe

Liibüa juhi „kadumine näitelavalt” oli kõigi märkide järgi otsustades Kaddafi ja NATO kokkuleppe tulemus, leiab osa poliitikavaatlejaid. Selle seisukoha kasuks räägib mitugi asjaolu.

Esiteks, NATO-l oli tarvis leida hea ettekääne läbikukkunud sõjast lahkumiseks, et säilitada veel vähesedki säilinud maineriismed. Venis ju algselt paaripäevaseks kavandatud „võidukas välksõda” kaheksakuuliseks ja selle lõppu pole praegugi näha. Nüüd aga saab NATO lõpetada õhurünnakud, „anda võim üle” mässajate juhtorganile – Rahvuslikule Üleminekunõukogule – ja viia oma väed Liibüast välja. 21. oktoobril 2011 teataski NATO juhtkond kavatsusest lõpetada liibüa-operatsioon sama kuu lõpuks.

Teiseks, see võimaldas NATO-l vähendada vaenlastehulka „Afganistani rindel“. Teatavasti oli USA Luure Keskagentuur värvanud Liibüa sõtta peamiselt Afganistanist tuhandeid lahingukogemusega islamiäärmuslasi. Liibüas paisati „afgaani liitlased“ rindelõikudesse, kus valitsusvägede vastupanu oli kõige ägedam, ja „unustati” tihtilugu rünnakut NATO lennuväega toetada, mõnikord aga avati lausa „sõbralik tuli“, s.t. tulistati omasid (?). NATO vägede lahkudes tehakse muidu hästi sõdivad, kuid kohalikke olusid mittetundvad „afgaani külalised“ valitsusvägede ja partisanide löökidega muidugi pulbriks, kuid see nõrgestaks mõnevõrra ka Liibüa kaitsejõude.

Kolmandaks, see vabastas USA käed uuteks agressioonideks. On ju juba „järge ootamas“ Süüria, Iraan, Pakistan…

Neljandaks, Kaddafil oli tarvis saada sõjast kõvasti räsitud riigile hingetõmbeaega. Kui ümberpiiratud linnades hukkunute laibad jäänukski massiliselt tänavale vedelema-lagunema ja paljud asulad vee ja elektrita, siis kaasnenuks sellega suur taud ja kaos, mis ähvardanuks levida välismaalegi.

Viiendaks, Kaddafi sai nõnda anda ikka veel kahevahelolevale osale liibüalastest võimaluse kogeda oma nahal erinevust „Kaddafi aegse“ ja Rahvusliku Üleminekunõukogu aegse elu vahel.

Paljude poliitikavaatlejate hinnangul ootab uute võimudega kaasaläinud liibüalasi väga varsti lootuste purunemine, nad pettuvad ja hakkavad seejärel „vanu häid aegu“ tagasi tahtma. Ja kui siis „ootamatult“ ilmneb, et Kaddafi on ikkagi elus ja tugevam kui varem…

Siis selgub, et piraadipealik Billy Bonesi hammustamise-ütlus Muammar Kaddafi puhul ei kehti.

TÕNU KALVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 2. numbris (november 2011) ilmunud artikli algne, täispikk variant.

Kellele ja milleks on euro kasulik?

Eurole ülemineku TEGELIKEST võitjatest ja kaotajatest Eestis.

Eurole ülemineku põhjenduseks tõi Eesti valitsus välisinvestorite hirmu Eesti krooni ees. Kroon oli aga euroga seotud kindla kursiga ja mingit hirmu olla ei saa, kui investor ise on vähegi normaalne. Investorid tulid ka krooni ajastul, kui neil oli tulekusoov. Kui välisinvestorid tulevad ja meil Läänest viis korda väiksema palgaga töölisi ekspluateerivad, siis kasum läheb Eestist välja. Samal ajal läheb Eesti päritolu kapital suure kasumi lootuses Aserbaidžaani, Ukrainasse, Põhja-Aafrikasse jm., kus kohalikud sulid selle sageli omastavad.

 

Kui investeeringuid on vaja, siis võiks riik võtta enda käsutusse pensionisamba ja kasutada seda uute töökohtade loomiseks. Praegu on aga nii, et töölised panevad oma raha ja riik lisab omalt poolt samuti maksumaksja raha ning kõik see läheb välisriikide pankadele või ka mõnele kohalikule tippjuhi sõbrale välismaal spekuleerimiseks. Mis sellest hiljem pensioniikka jõudnud töölisele alles jääb, selgub lõplikult aastakümnete pärast. Käimasolevas masus on juba selgunud, et mõnes kohas on sambad algsest isegi väiksemaks jäänud.

Euro tulekul ei ole välistatud, et investorid ostavad kokku veel töötavad ettevõtted, demonteerivad sisseseade, vallandavad töölised ja viivad tootmise Kagu-Aasiasse, kus tööjõud on veelgi odavam. Tuletame meelde, kuidas 1990-ndate alguses Soome konkurentide rõõmuks hävitati vee hinna järsu tõusu abil kiiresti meie paberitööstus. Tulemuseks oli tõsine löök Eesti kultuurile. Trükiste hinnad tõusid „tänu“ välismaisele paberile tuhandeid kordi ja tiraažid vähenesid kümneid kordi.

Välisinvestorid ajasid hiljuti pankrotti Kreenholmi. Juba ammu on „plats puhtaks“ tehtud „Ilmarisest“, „Voltast“, „Dvigatelist“, „Eesti Kaablist“, Ekskavaatoritehasest, RET-ist, Raudbetoontoodete tehasest ja paljudest teistest ettevõtetest.

Seega on lootused uute töökohtade tulekule sama reaalsed kui kartused töökohtade likvideerimise pärast. Küll aga osutus reaalseks hinnatõusukartus.

Lubadus „euro hinda ei tõsta!” osutus blufiks

Euro tulekuga on kõikjal hinnad tõusnud. Eestis tõsteti hindu juba enne euro tulekut, sest teati, et tulemas on parlamendivalimised. Seetõttu olnuks hinnatõus euro tuleku ja valimiste vahel võimuritele kahjulik. Vaatamata valimiste lähenemisele, tõusid toiduainete hinnad ka pärast euro tulekut. Näiteks kartuli hind on enam kui kahekordistunud. Võimas hinnatõus jätkus ka pärast märtsivalimisi ja läheb ilmselt hoogu pärast 1. juulit, kui hinnasiltidelt kadusid kroonihinnad.

Võimurite väitel on senise hinnatõusu põhjustanud mitte euro, vaid muud põhjused. Need „muud põhjused” on aga samuti Brüsselist tulnud.

Meile on peale surutud elektrituru avamine, mille tõttu elektrihind meie tööstusele on tõusnud 30 % ja varsti tõuseb ka üksiktarbijatele. Elektrihinna tõus nõrgendab meie ettevõtete konkurentsivõimet eksporditurul ja rõõmustab konkurente läänes. Hinnatõus üksiktarbijatele tuleb paari lähema aasta jooksul. Seniks peame leppima hiiglasliku võrgutasuga, mis ületab oluliselt elektri maksumuse. Ometi on enamik elektrivõrgust ehitatud okupatsiooniajal.

Pidevalt tõuseb ka mootorikütuse hind, millele lisandub ka Brüsselist pealesurutud kõrge aktsiisimaks. Kõik see tõstab paratamatult kõigi siseturul müüdavate kaupade hindu.

Tõsine probleem on see, et tööpuuduse ja kordades madalamate palkade tõttu on ca 120 000 nooremat eestlast juba välismaale tööle läinud. Nende tagasipöördumine on küsitav. Kui edaspidi on Eestis tööjõudu vaja, siis tuleb seda tuua idast või Araabiamaadest, millega kaasnevad tõsised sotsiaalsed ja rahvuslikud probleemid.

Riikide asemel päästame tegelikult hoopis… panku!

Euroga ühinemisel saime „kaasavaraks”, et peame aitama kriisimülkast välja Kreeka, kus 30 aastat võimul olnud kolm perekonda on pidevalt riisunud riigi raha ja on rahva pahameele vaigistamiseks tõstnud keskmise pensioni üle 25 000 EEK-ini ning maksavad seda 14 korda aastas, s.o. iga päev saab Kreeka pensionär u. 1000 krooni. Ka on eurotoetused Kreeka põllumeestele kuus (!) korda suuremad kui meie põllumeestele antavad toetused.

Päästa tuleb ka Iirimaad, mida on meile pidevalt reklaamitud kui suurt eeskuju. Nende riikide päästmiseks tuleb igal Eesti elanikul, imikud ja pensionärid kaasaarvatud, ohverdada veidi üle 9200 krooni.

Järge ootavad juba Portugal, Itaalia ja Hispaania, kel tuli kevadel tagasi osta 400 miljardi dollari eest võlakirju. Uute kokkuvarisejate nimekirja lisandus viimasel ajal ka „meie kodumaa“ süda – Belgia.

Tegelikult peame päästma mitte Kreekat jt. riike, vaid Saksa ja Prantsuse panku, kes on kokku ostnud nende riikide tapeedistunud võlakirju vastavalt 30 ja 15 miljardi euro eest.

Pensionärid kiirustagu „kirsturaha” ärakasutamisega!

Kui üleminek rublalt kroonile oli suhteliselt odav – tuli maksta ainult raha trükkimise eest, siis eurod tuli välja osta ja Eestil tekkis täiendav riigivõlg meil ringluses olevate eurode summas. Välispankadele tuli Eesti Pangast tagastada 47 miljardit krooni tagatisraha.

Pangad asusid euro tulekuks ettevalmistusi tegema juba üle aasta tagasi. 1. jaanuarist 2010 tõsteti mitmesuguste teenuste hindu kordades. Nii näiteks konto liikumise väljatrükk maksis 5 EEK-i asemel 25 EEK. Hoiuseintressi, mis 2009. aastal oli eurohoiuselt ca 1,5 % ja kroonihoiuselt ca 3 % (BIG pangas isegi 8,2 %), langetati ja praeguseks on see 0,1 %.

Kui hoiustajal oli pangas miljon krooni, siis intressiks sai ta iga nädal ühe trammipileti maksumuse. Samal ajal on inflatsioon 4-5 % või rohkemgi. Need pensionärid, kes on pannud panka nn. kirsturaha, peavad arvestama, et see muutub nulliks 20 aastaga. Nii et kiirustage selle raha kasutamisega!

Peamised kasusaajad: Euroopa Liit ja (välis)pangad

Kellele siis tuli euro tulek kasuks? Kõigepealt oli seda vaja Euroopa Liidule, et tõsta euro prestiiži. Saksamaal nõuab juba 50 % elanikest margale tagasipöördumist. Inglise majandusteadlaste arvates on euro ellujäämise tõenäosus 20 %.

Suured võitjad on teadagi pangad, kes 2009. aastal said Eestist kaks miljardit krooni puhaskasumit. Samuti on tõenäoline, et mõni aeg pärast eurole üleminekut õnnestub pankadel peaaegu kõigile peale suruda kaardimaksed, millelt pangale laekub 2,9 % ostusummast. Sellele lisandub veel 20 eurot kuus igalt kaardimakseid vastuvõtvalt karbikeselt ja metallraha panka vastuvõtu tasu. Kaubanduskett seda oma kasumist ei maksa ja lisab selle hindadele. Seega tuleb seda 2,9 % vaadata kui maksu välispankade kasuks. Ilmselt lähevad tõstmisele pankade teenustasud, kõigepealt ülekanded pankade vahel.

2011. aasta I kvartalis said välispangad Eestis kolm miljonit eurot rohkem kasumit kui terve 2010. aasta jooksul kokku. Käesoleva aasta esimese viie kuuga said pangad 107 miljonit eurot kasumit. Tuleb märkida, et vastavalt euroeeskirjadele ei maksa välispangad Eestile oma kasumilt sentigi.

Meile lubati, et hinnad kroonides on kaubanduses nähtavad 1. juulini 2011, kuid juba 1. jaanuari hommikul olid bensiinijaamadel kroonihinnad kadunud. Paljudes kauplustes olid kroonihinnad väga väikeste numbritega, nii et vanuritel polnud võimalik neid näha. Väikesed numbrid võivad ahvatleda vanureid ülejõu ostma ja pensioni paari päevaga ära kulutama. Metallrahadega, mis pealegi kõik peaaegu ühesuurused, arveldamine on vanuritele raske ja võtab harjumiseks palju aega. Kergem on ka raha vanurile tagastamisel „eksida”.

Kummaline oli ka eurokalkulaatorite jaotamine. Osale korteritest pole neid siiani antud. Teiseks oli osale korteritele lisaks kalkulaatorile ümbrikku pandud ka kaks kaarti, mis vaatenurga muutmisel näitavad vaheldumisi eurosid ja EEK-e. „Vähem võrdsetele“ elanikele ei ole aga antud ühtegi sellist väga mugavat kaardikest. Ilmselt on tegemist Eesti Vabariigi Põhiseaduse §12 rikkumisega. Kuna aga kogu üleminek eurole on vastuolus põhiseaduse §-ga 111, siis on elanikkonna selekteerimine selle kõrval tühiasi.

Teised kasusaajad: kurjategijad, Eesti Panga ametnikud…

Kasu saavad kindlasti kurjategijad. Saab ju Eestist röövitud eurod ilma vahetamata igal pool käiku lasta. Seega sagenevad väliskurjategijate visiidid Eestisse. Senisest palju sagedamini hakkab levima valeraha. Kui kroone võltsiti harva ja ebakvaliteetselt, siis eurosid toodavad illegaalsed trükikojad päris kvaliteetselt. 2009. aastal tabati kokku 860 000 võltsitud Eurot, põhiliselt 20- ja 50-sed kupüürid. Eestis on juba iga nädal tabatud mitu valeraha, isegi võltsitud münte. 2011. aasta esimese viie kuuga tabati Eestis 150 võltsitud eurokupüüri ning 37 ühe- ja kaheeurost münti.

Kasu said ilmselt ka Eesti Panga tippametnikud, kes tegelesid/tegelevad paberkroonide hävitamisega. Kuna Eesti Pank on haaranud enda kätte terve kvartali, sealhulgas ka sünnitusmaja, siis ruumipuudust kroonide hoidmiseks ei ole. Euro põhjaminekul oleks kroonid kohe tasuta võtta. Krooni tulekul müüdi Nõukogude Liidu rublad edukalt nii, et isegi kohus ei tuvastanud mingit kuritegu. Käesoleva aasta jaanuaris toimus Lõuna-Sudaanis referendum iseseisvumise küsimuses, mille tulemusena tekkis uus riik, kes vajas kiiresti oma raha ja võinuks olla meie kroonide ostja.

Kroonide hävitamise otsus näitab selgelt teatud ametiisikute kavatsust isiklikult rikastuda, sest raha hävitamist ei ole praktiliselt võimalik kontrollida ja kokkukogutud kroonide mitmekordne eurodeks vahetamine on teatud isikutele lihtne.

FELIKS SAAREVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe "Rahvuslik Teataja" 1. (juuli-august 2011) ja 2. numbris (november 2011) ilmunud kirjutise täispikk variant.