Julgustav uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja toetajaile

Lahendus on juba aina lähemal. Ja paljuski parem kui oleme osanud üldse lootagi.

Üha lähemal on hetk, mil lõpeb nende valitsusaeg (loe: võimutsemisaeg), kes on põhjustanud väga paljudele inimestele suuri kannatusi. Nii Eestis kui mitmel pool mujalgi maailmas. Ise nad selle aja lõppu muidugi uskuda ega märgata ei taha, kuid see ei muuda asja. Kui aeg on käes, tuleb neil minna, ja kogu lugu.

Andkem endale aru, et nad ei loobu oma positsioonist võitluseta, vaid püüavad enne seda teha lihtinimeste elu veel nii kibedaks kui vähegi suudavad. Just sellal tulebki aga meil veel eriti tugevalt ühte hoida. See aitab kõige raskema aja üle elada.

Mida saame siis teha?

Esiteks, harida ennast. Teadmisterelvaga varustatud üksikisik ja ka inimühendus on kaitstud ükskõik kui oskusliku ajuloputuse vastu.

Teiseks, olla üksteisele toeks. Kui kellelgi me sõpradest-sugulastest-tuttavatel halveneb ootamatult toimetulek, mistõttu ta vajab kiiresti abi, siis ärgem kõhelgem, vaid püüdkem teda võimalikult ruttu jõudumööda aidata! Kas toidu, ulualuse, tööotsa või muuga. Tähtis on, et head inimesed ei jääks raskel hetkel abita ega murduks. 

Kolmandaks, astuda julgelt välja iga kord, kui näeme kuskil valet ja/või ülekohut. Me vastaspool just seda loodabki, et jääme ükskõikseks ja lepime vale või ülekohtuga. Või koguni mõlemaga. Meile on viimastel aastatel valetatud jultunult näkku mitmel teemal: koroonaviiruse-teemal, multikulti-teemal, rohepöörde-teemal ja veel mitmel muul teemal. Viimase aasta jooksul on eriti häbematult valetatud energeetikateemal ja Ukraina-teemal. Astugem kõigile tõeväänamiskatsetele julgelt vastu! Siis on meil pärast süda rahul, kui järjekordne tõeväänamiskatse on juba paljastatud. Siis me ei pea häbelikult tunnistama: „Jah, mõtlesin sisimas samamoodi, aga näe, välja öelda ei julgenud!“...

Kõik äsjaloetletud sammud on meile täiesti jõukohased ega nõua mingit eriväljaõpet. Nõuavad „ainult“ südameheadust ja meelekindlust.

Inimeses, kel olemas nii südameheadus kui meelekindlus, pole enam kohta hirmule, ebakindlusele ega ärevusele.

Hoia see uusaastatervitus alles, trüki välja, ja näita seda oma tuttavatele siis, kui kahjurite võimutsemisaeg on kord lõplikult möödas! 

Paljud Eesti elanikud mäletavad Nõukogude Eestis elanuna veel väga hästi, kui enesekindlalt tundsid end tollal näiteks Karl Vaino ja Rein Ristlaan (kui nimetada ainult kurikuulsamaid toonastest Eesti juhtidest). Vaevalt oskas kumbki neist veel kas või aastal 1984 aimata, et kõigest mõne aasta pärast on neil mõlemal juhipositsioonilt minek, ja veel mõni aasta hiljem pole enam seda (suur)riikigi, keda nad olid truualamlikult teeninud ning kelle kindlale kaitsele lootnud.

Sarnane saatus ootab neidki, kes on oma tegevuse või tegevusetusega tõuganud sügavasse kriisi nüüdis-Eesti. Meie aja vainod ja ristlaaned oma kambajõmmidega saavad kord vääramatult oma palga.

Ükski võim ei püsi igavesti. Juhmusel, hoolimatusel ja eluvõõrusel rajanev võim veel kõige vähem.

Eesti inimestel tasub oma vaim selleks muutuseks valmis panna. Siis ei taba see ootamatult.

Seniks aga hoidkem ühte ja pidagem vastu!

Jõudu võiduks uuel aastal!

Tõnu Kalvet

 

© Tõnu Kalvet

 

Luulerelv

Kui luuletajal tekib mure,
mis mõne teise pahviks lööks,
see  t e d a  sugugi ei pure,
vaid ainest annab loometööks.

Kes looder, ahne, ülbik, tobu,
lurjus või siis muidu saast,
see kooleb nagu viimne jobu,
kui pilketabamuse saab.

Jah, luuletus küll pomm ei ole
või muu, mis  k e h a  katki teeks.
On löögijõud tal siiski kole,
kui aasib  õ i g e  asja eest.

Kel soov on teistel’ halba teha
ja napib mõistust kõigeks muuks,
sel koorib paljaks mõtteleha.
Poeet jääb  h e a d u s e l e  truuks.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 30. detsembril 2022 kl. 12.06.

© Tõnu Kalvet

Katari MM-i jalgpalliväline õppetund Euroopale

„Toida hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Seda rahvatarkust saab rakendada ka 2022. aasta 18. detsembril Kataris lõppenud jalgpalli maailmameistrivõistluste kohta. Täpsemalt: selle kohta, kuidas käitusid selle ajal Lääne-Euroopas sealsed mitte-euroopa „jalgpallisõbrad”.

Mäletatavasti korraldasid need „jalgpallisõbrad” MM-i ajal mitmel pool Lääne-Euroopas tõelised märatsemistalgud. Ja seda sellest hoolimata, kas nende lemmikkoondis oli parajasti võitnud või kaotanud.

„Märatsemistalgute” erilisus

Mis muudab need „talgud” siis nii eriliseks?

Ennekõike see, et neil puudus tõeline põhjus. Kui näiteks ühiskondlik ebavõrdsus ja vaesumine võib tõesti olla tõsiseltvõetav põhjus oma rahulolematust avaldada (kas just märatsedes, on iseküsimus), et seeläbi saavutada kas või mõningane elujärjeparanemine, siis mis oli jalgpallialase märatsemise põhjus? Kui selle esilekutsujaks oli lemmikute võit, siis kas tänavatel laamendamine suurendab seda võitu? Ja kui esilekutsujaks oli kaotus, siis kas laamendamine muudab kaotuse olematuks?

Märatsejad lõid puruks aknaid (ka äride aknaid), süütasid autosid, lõhkusid kõike ettejuhtuvat, ründasid täiesti juhuslikke möödaminejaid, s.t. süütuid inimesi. Märatsejaid ei huvitanud, kas kannatadasaanud on ehk samuti jalgpallisõbrad. Ei huvitanud, kes ja kuidas märatsemise tagajärjed kõrvaldab. Ei huvitanud, et mõne segipekstud äri omanik või töötaja võis samuti olla jalgpallisõber, kes oli tükk aega kogunud raha, et sõita välismaale, oma lemmikutele kaasa elama. Ei huvitanud, et mõne süüdatud auto omanik võis olla jalgpallisõber, kes kuulus kas aina vaesuvasse keskklassi või suisa alamklassi (sest Lääne-Euroopas pole auto mingi luksusese) ning kel seetõttu võib olla üha raskem tulla ots otsaga kokku.

Märatsejad olid oma asukohariikides elanud juba tükk aega. Osa neist lausa kogu elu, s.t. olid seal sündinudki. Seega oli tegu ju nende koduga. Kas ükski täiearuline hakkab aga lõhkuma oma kodu, selle elanikke kahjustama, suisa vigastama?

Euroopa mõttelaad ütleb üheselt: ei, ükski täiearuline inimene ei käitu nõnda.

Kindlasti ütleks sama ka märatsejate algupäramaade kombed ja tavad. Miks aga otsustati märatseda oma asukohamaal – oma kodus?

Vastus on lihtne: sellepärast, et nad sisimas ei pea seda oma koduks, vaid tunnevad end seal ikka veel võõrana, sisemiselt ebakindlana. Just sisemine ebakindlus aga tekitabki vägivalda.

Äratuskell põliseurooplastele

Põliseurooplastele oli märatsevate „jalgpallisõprade” käitumine aga oluliseks äratuskellaks: tuleb lõpetada enesepetmine, et võõrastele head tehes – pahatihti lausa omade arvelt head tehes! – saab võõraid kodustada, muuta omainimesteks. Rahvatarkuse „toida hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole” vaste on ju olemas igas euroopa keeles.

Suurbritannia andis head eeskuju, otsustades hiljuti seadustada ebaseaduslike riikisaabunute väljasaatmine Aafrikasse, täpsemalt: Ruandasse. Brittidele jõudis kohale, et ennast lõputult petta pole lihtsalt võimalik. Kriisiajal veel eriti mitte.

Brittide eeskuju saavad nüüdsest järgida teisedki Lääne-Euroopa riigid, kus märatsevatest „jalgpallisõpradest” puudust pole. Lisaks Ruandale leidub sobivaid sihtriike Aafrikas teisigi.

Euroopasse jäävad aga põliselanike kõrvale elama tõepoolest ainult need mitte-eurooplased, kes võtavad üle siinsed kombed ja tavad, s.t. käituvad nagu valgele inimesele kohane. Nii jalgpallimängu ajal ja järel kui ka muidu.

Sest hundi koht on ikka metsas, mitte inimese kodus.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Iseseisvuspartei likvideerimine – süvariigi ränk viga

Igas halvas leidub ka midagi head. See kehtib ka Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP) kadumise kohta Eesti poliitikamaastikult (2022. aasta oktoobri lõpul).

Esmapilgul on tegu süvariigi võiduga: kõrvaldati „tülikas äärmuslastepesa”, „ohtlik äärmuslusekolle”, mis oli häirinud nii-öelda korralikke poliitjõude juba vähemalt alates aastast 2003. Tundub, et nüüd peaks olema õhk puhtam ja kord majas.

Kuid see tunne on väga petlik. Lähemal uurimisel ilmneb peagi, et tegelikult oli EIP kõrvaldamine suur valearvestus. Seda muidugi süvariigi seisukohast.

Aatemeeste jõupingutused suunati liiva

EIP eluajal toimis lihtne mudel: haritud ja/või aatelised inimesed võeti EIP-sse vastu ja kuulati ära, nende jõupingutused Eesti olukorda muuta aga suunati liiva. EIP tegutsemisvõimalused üha ahenesid, kuna rahakraanid keerati neile kinni, peavooluajakirjandus aga keeldus valimistevahelisel ajal EIP seisukohti tutvustamast. Lisaks iseloomustas EIP esimehi nõrk organiseerimisoskus. Maakonnaorganisatsioonid jäidki hingitsema (v.a. Pärnumaa oma) või ei saanudki jalgu alla.

EIP tuntuim ja kauaseim esimees – Vello Leito – oli küll väga hea teoreetik, kuid organisaatorina samuti täiesti saamatu. (Tal jätkus mehisust tunnistada seda ka ise.) Kui näiteks geopoliitika-asjatundjana polnud talle Eestis toona võrdset, ega ole nüüdki, siis lävimiskunsti ta peaaegu ei vallanud, inimesi ühise eesmärgi nimel tööle panna ei osanud. Tahtis küll, ent lihtsalt ei osanud.

Ja kui Leito valitsusajal (kuni 2015. aasta aprillini) suutis EIP tekitada peavooluerakondadele peavalu vähemalt sõnarindel, eriti geopoliitika- ja majandusküsimustes, siis pärast Leito kukutamist esimeheks saanud Sven Sildniku valitsusajal kadus seegi peavalu. Sildniku sõnavõtud peavooluajakirjanduses ja ühismeedias olid pea alati vaimukad ja andsid märku kirjutaja suurest lugemusest, ent paraku ei pakkunud ühiskonnale kriisist väljatulekuks mingeid lahendusi.

Säärane EIP lihtsalt kidus ega kujutanud endast süvariigile mingit ohtu.

Oht süvariigile

Oht süvariigile tekkis EIP hävitamise järel. Sest loodus ei salli tühja kohta. Kuhugi tuli iseseisvusmeelsetel inimestel ju koonduda. Selleks kohaks sai aga eelkõige Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE). EKRE puhul puuduvad aga kõik need nõrkused, mis olid iseloomustanud EIP-d. EKRE on nüüdis-Eestis populaarsuselt teine erakond, temaga on sunnitud arvestama ta vihaseimadki vastased, meeldigu see neile siis või mitte. Seega on EKRE-l olemas kõik hoovad, et asuda EIP seisukohti ellu viima.

Kui EKRE algusaastail (pärast 2012-ndat) pidas EKRE juhtkond EIP seisukohti liiga äkilisteks ja äärmuslikeks ning seetõttu nüüdispoliitikasse sobimatuks, siis nüüdseks on päriselu näidanud, et EIP toonased seisukohad ja pakutud lahendused on vägagi põhjendatud. Kriis, mille eest EIP toona hoiatas, ongi nüüdseks käes. Ja peamine poliitjõud, kel on võimalus see kriis lõpetada, ongi EKRE.

Endisi EIP-lasi on praeguseks EKRE-sse läinud omajagu, eesotsas muidugi kahe endise esimehega – Anti Poolametsa ja juba mainitud Sildnikuga. Neil on ees selge pilt, mida tuleb teha, et edu saavutada. Ja et EIP vigu mitte korrata.

Ohtu, et EIP-lased tahaks EKRE üle võtta, ju pole. Mõlemad osapooled on taibanud, et edu saab saavutada vaid siis, kui jõud ühendada. Enam ei saa süvariik hirmutada eestimeelset valijat ka sellega, justkui tahaks EKRE – endiste EIP-laste mõjutusel – kutsuda Eestit üles Euroopa Liidust prauhti! välja astuma. Sest Euroopa Liidu juhtkond on juba tõestanud oma nõrkust ja eluvõõrust, mistap temaga ei pea tõsiselt arvestama; lisaks on iseseisvusmeelsetel kergem koostööd teha teiste Euroopa riikide aatekaaslastega siis, kui tegutsetakse Euroopa Liidu raames. (Ses suhtes oli Suurbritannia lahkumine EL-ist iseseisvuslastele korralik tagasilöök, kuna brittide näol oli tegu EL-i iseseisvusliikumise ühe olulisema tugitalaga. Aga lahkumine oli Suurbritannia kodanike endi valik, mistõttu tuli sellega leppida.)

Euroopa Liit laguneb iseenesest, ilma Eesti erakondade teatraalsete väljaastumisüleskutseteta, kuna ta tegevus on muutunud loomuvastaseks. Ta lagunemist aeglustada enam eriti ei saa, vägisi kiirendada samuti mitte. Vähemalt Eestist küll mitte. Eesti iseseisvuslased saavad – EKRE juhtimisel – nüüd keskenduda Eestit vaevavale kriisile lahenduse otsimisele.

Ja neid lahendusi pakkuda suutvatest helgetest peadest iseseisvuslaste hulgas juba puudust pole.

Hakka või arvama, et EIP-d likvideerima ässitas süvariiki mõni iseseisvuslaste „meie mees Havannas”, kes tahtis, et iseseisvusaate levik saaks uue hoo!...

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Objektiiv” 12. detsembril 2022.

Kas jõuluvana Marko kingib Eestile vähemusvalitsuse?

Mis on jõuluvana ja pedofiili vahe? – Pedofiil tõepoolest armastab lapsi, jõuluvana kui ametimees aga ei pruugi seda ilmtingimata teha, vaid võib mõnikord tegutseda ka lihtsalt kohusetundest või raha pärast.

See musta huumori näide meenus mulle, kui sain teada Marko Mihkelsoni tehtud ülipentsikutest lapsefotodest, mis – ta õigustajate sõnul – olevat tehtud mänguhoos. Mul tekkis kohe küsimus: „Mäng on tore ja vajalik asi küll, aga milline on mäng, mille käigus tehakse selliseid fotosid?! Ja kas see ikka on lastemäng?”

Aga oletagem hetkeks, et Marko Mihkelson on jõuluvana, ja tal oli kavas teha Eesti rahvale unustamatu jõulukink.

Kui nii, siis üsna tõenäoliselt lähebki tal see korda. Nimelt sel viisil, et pärast ta pildiskandaali laguneb – loodetavasti veel enne jõule – Eesti praegune valitsus ja Eesti saab endale uue valitsuse. Soovitavalt vähemusvalitsuse.

Pole vaja olla selgeltnägija, et taibata: valitsusliidu konservatiivsel osapoolel, Isamaa-nimelisel erakonnal on nüüd kõik teed lahti, et oma näo säilitamiseks sellest liidust lahkuda ning jätta sinna alles ainult Eesti Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Isamaa on end ju ikka määratlenud poliitjõuna, kes väga tugevalt toetab perekonda kui rahvuse alustala ega kiida heaks seksuaalhälviklust.

Homomaffial on tulnud Isamaa käitumises korduvalt pettuda, kuna Isamaa pole läinud kaasa „ebatraditsioonilist, uuendusmeelset soomääratlust ja vanemlust” propageeriva moehullusega. Lõviosa Isamaa parlamendisaadikuist ei kiitnud mäletatavasti heaks ka nn. kooseluseadust, kui seda Riigikogus läbi püüti suruda.

Seevastu reformierakond ja sotsiaaldemokraadid on „loovat lähenemist seksuaalsusse” toetanud juba pikka aega. Seepärast nad Mihkelsoni iseäralikes lapsefotodes midagi taunitavat ei näegi. Loogika on ju selge: kes kiidab heaks ühe seksuaalhälbe, siis miks peaks see heakskiitja taunima kõiki teisi seksuaalhälbeid?...

Isamaa lahkumisotsust lihtsustab oluliselt seegi asjaolu, et Mihkelsoni teo õigustajate ühendkoori juhib reformierakondlik valitsusjuht Kaja Kallas isiklikult. Seega pole kõnealuse skandaalse juhtumi puhul tegu „juhusliku komistusega ega riigikogulase isetegevusega, mis ei peegelda ta koduerakonna juhtkonna seisukohti”.

Eesti valitsuse jalgealune ongi viimasel ajal muutunud iga nädalaga aina tulisemaks, aina ebakindlamaks. Kui Isamaa otsustaks sinna edasi jääda ka pärast tülgastavat lapsepildiskandaali, siis ärgu imestagu, kui 2023. aasta märtsis toimuvail Riigikogu valimistel saab oma kõigi aegade kehvima tulemuse, kuna suur(em) osa ta püsivalijaist pöörab talle lihtsalt selja ning asub toetama hoopis Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda. Samasugune pereheitmine puudutaks siis ka Isamaa liikmeskonda.

Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide vähemusvalitsus ei saaks Eestile aga kurja teha, kuna ta püsimine oleneks täielikult ülejäänud kolme  parlamendierakonna armulikkusest. Tänu sellele suureneks tõenäosus, et luulupõhiste otsuste asemel sünnivad edaspidi hoopis mõistusepõhised otsused, ja Eesti riik õnnestuks hukukursilt kõrvale pöörata.

Kui jõuluvana Marko tõepoolest selle kingi Eestile teeks, soovitavalt veel enne jõule, siis tasuks talle selle eest öelda siiras tänu. Sest nii head kinki poleks Eesti saanud siis juba kaua aega.

Tänajatel Marko sülle istuda siiski ei tasuks. Sest iial pole teada, millal see südamlik jõuluvana võib ühtäkki muutuda teistsuguseks lastesõbraks…

Tõnu Kalvet

 

© Tõnu Kalvet