- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 29. detsembril 2023. 22:30
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2539
„Ma löön sind! Ma löön sind!” ähvardas endast väljas Arno Tali mängufilmis „Kevade” oma klassivend Jüri Kuslapit, kuna polnud rahul, et Kuslap oli teinud klassivend Imeliku eest ära tolle koolitükid.
Ja nagu teame, lõigi. Ent mitte see pole põhiline. Teame seda filmi näinuna ju sedagi, et Arno ei tundnud pärast Kuslapi löömist end sugugi rahulolevamana või õnnelikumana. Hoopis vastupidi. Kogu ta olekust kiirgas jätkuvat ebakindlust, samuti taipamist, et ta oli just äsja teinud midagi väga kasutut, väga valet.
Enesekindlat ja ebakindlat inimest eristabki teineteisest just suhtumine vihkamisse ja/või hirmu(tamisse).
Enesekindel inimene ei vihka ega hirmuta kedagi. Ega tunne hirmu ka ise. Ta on sisemiselt nii tugev, et suudab oma vastastele vastu seista teisiti. Selge see, et ta pole selgrootult leplik ega argpükslust meenutaval moel üliettevaatlik. Temalgi on oma veendumused, mille kaitseks astuda südikalt välja, seda nii sõna kui teoga. Ja astubki. Alati, kui olukord seda nõuab. Ja alati vältides sapi- ja mürgipritsimist ning kõike muud, mis iseloomustab pahatahtlikkust.
Enesekindla inimese tegutsemisajendiks on soov leida lahendus, mitte aga elada ennast teiste peal välja.
Seevastu ebakindel inimene kiirgabki üheaegselt hirmu ja pahatahtlikkust. Viimase abil püüab varjata esimest, ise tõsimeeli uskudes, et teised seda ei märka.
Ebakindel inimene tunneb ennast eriti hästi siis, kui saab halvustada kedagi endast väljapaistvamat, võimekamat. Talle on iseloomulik kahetine käitumine: oma isanda pilgu all klähvida närvilise nähvitsana oma „sihtmärgi” peale nii nagu kõri võtab, isanda eemalolekul aga tegutseda vargsi: laimates oma „sihtmärki” kogu jõust, püüdes tollele igati kaikaid kodaraisse loopida.
Enesekindel inimene julgeb nalja visata nii teiste kui ka iseenda üle. Ta ei solvu, kui ta üle teevad nalja teisedki. Peaasi, et nali ise oleks vaimukas ja heatahtlik.
Nalja viskab ka ebakindel inimene. Ent teda eristabki enesekindlast see, et ta naljasoon kaob kohe, kui nalja visatakse tema enese üle. Siis muutub ta ülitundlikuks, asub naljaviskajaid kohe pidama kiuslikuks ja pahatahtlikuks, ühesõnaga: vaenulikuks.
„Milleks seda üldse meenutada? See peaks olema selge ju igaühele, kes on saanud korraliku kasvatuse!” hüüatab siinkohal küllap nii mõnigi lugeja.
Jah, peaks olema tõepoolest. Aga elu näitab, et pahatihti ikka pole küll. Ja mis kõige kurvem: ebakindlale inimesele omasel moel käituvad needki, kes esinevad headusejõudude esindajatena.
Vaimne mürgipritsimine kui kaheteraline mõõk
Kui mõtlen sõnadele „vihkamine” ja „mürgipritsimine”, siis meenub mulle esimesena internetiväljaanne „Uued uudised”. Sest nii suures koguses vaimset mürki kui seal, pole ma tajunud ühegi teise väljaande puhul.
Selguse huvides ütlen kohe: mainitud internetiväljaande teemadevalik ja maailmavaade iseenesest on ju õiged. Küsimus on aga esituslaadis. Sest tarkusetera „stiil ongi inimene” on väga kõnekas. Kui justnagu hea ja ülla eesmärgi nimel kasutatakse sõnu ja tooni, mis mõlemad lausa tilguvad vihkamisest, siis moondub ju kõvasti ka nende kaudu edastatav sõnum. Enamgi veel: omandab tihtipeale hoopis vastupidise tähenduse.
Eestlased on üks vanemaid valgenahalisi rahvaid üldse. Tänu sellele on meie ajalooline ja ka geenimälu tunduvalt pikem ja rikkalikum kui lõviosal teistest rahvastest. Me esivanemad teadsid oivaliselt, et sõnal on suur jõud. Väga suur jõud. Sõna abil raviti. Kuid sõna abil suudeti ka tappa, kui sellesse oli pandud tugev tundelaeng.
„Uute uudiste” tegijad ei paista seda iidset tarkust mäletavat. Või siis on küll kuulnud, kuid paistavad arvavat, et nende puhul see ei toimi. Eriti kindel tundub see arvamus olevat Ivan Makarovil.
Kui oleks minu teha, siis annaksin Makarovile kõhklematult auhinna „Eesti kõige mürgisema keelega kirjamees”. Sest ta on selle ausalt ära teeninud. Ta on oma kirjutistes pritsinud mürki nii kodumaiste kui välismaiste tuntud inimeste pihta, rünnates ennekõike neid kui inimesi, mitte aga nende tehtut. Sealjuures on ta rünnatute seas selliseidki väljapaistvaid inimesi, kelle teened inimkonna ees on tema omadest võrratult suuremad.
Värske näide: geniaalne näitleja Vassili Livanov, kes valiti omal ajal maailma kõige paremaks Sherlock Holmesi kehastajaks. Kuna Makarovile ei meeldi Livanovi seisukohad Ukraina suhtes, siis leiabki ta, et ETV peaks kohe lõpetama Livanovi osalusel tehtud Holmesi-filmide näitamise; lisaks halvustab viimast ka isikupõhiselt (argumentum ad hominem!), kuigi too kasutas vaid oma mõtte- ja sõnavabadust.
Makarovi-suguseid sõnavõtjaid on aga teisigi. Nii „Uutes uudistes” kui teisteski, end eestimeelseks nimetavates väljaannetes. Trükiväljaannetest näiteks meenub mulle kõigepealt Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks olevas ajalehes „Rahvuslik Teataja” püsikaasautorina esinev rahulolematu pensionär Heiki Kortspärn (kes ise pole klubi liigegi ega väljenda klubi seisukohti, pealegi elab hoopis Tartumaal, mitte aga klubi tegutsemispiirkonnas – Rävalas).
Mis muudab nende tegevuse eriti kahjurlikuks?
Ennekõike see, et nad lörtsivad sellega ära muidu väga üllad ja õiged seisukohad. Mürgist ja hirmukülvamisest nõretavad kirjatükid mõjuvad lugejale väsitavalt ja seeläbi eemalepeletavalt. Neis räägitakse, kui suured lurjused ikkagi on kõik me vastased, seejärel aga kinnistatakse arusaama, et kõik vastaste hirmsad plaanid on määratud teostuma; mingit väljapääsu enam polevatki, maailmalõpp olevat kohe-kohe käes.
Teiseks aga see, et rünnatakse isegi oma lähimaid liitlasi. Enamgi veel, rünnatakse koguni oma aatekaaslasi, kellega veel äsja oldi ühes organisatsioonis, kuid kes seejärel sealt lahkusid. Lugejas tekitab see loomulikult ebakindlust, paneb endalt küsima: „Kelle peale saan siis üldse veel kindel olla? Kas tõesti nende peale, kes ülinärviliselt sõnamürki pritsivad ja hirmu külvavad?”
Võidab lootuse- ja kindlusetunde tekitaja
Kaua ei jaksa hirmu tunda ega vihkamist tajuda-taluda keegi. (Kui patoloogilised juhtumid muidugi välja arvata.) Ühel hetkel inimene lihtsalt väsib kõigest sellest. Väsib, ja tahab midagi paremat.
Sestap on täiesti loomulik, et Eestis on viimastel kuudel suurenenud poolehoid Isamaale, kahanenud aga Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (lüh. EKRE). Isamaa mõjub rahustavalt, tekitab inimestes kindlustunde ja pakub lootust. Vihkamisest ja hirmutamisest küllastunud sõnavõttude hulk on Isamaa puhul kahanenud üliväikseks. Seevastu EKRE kohta ei saa sama öelda kohe kuidagi. Sellal kui Isamaa enam EKRE-t ei ründa, ründab viimane Isamaad ajuti lausa erilise hoo ja mõnuga. Seda sellele vaatamata, et vaadetelt ollakse teineteisele lähemal kui ühelegi teisele Riigikogus esindatud erakonnale.
Kriitikat teevad mõistagi ka Isamaa esindajad. Kuid see on konstruktiivne, mitte lammutav ega materdav. Isamaa esindajad eesotsas esimees Urmas Reinsaluga mõjuvad üheaegselt asjaliku, südika ja soliidsena, mitte aga närvilisena. Neil on kõrged sihid silme ees, kuid samas jalad kindlalt maas.
Just see äratabki aga usaldust.
Ungari valitsuserakond Noorte Demokraatide Liit (ungari k. lüh. FIDESZ) suutis viimatistel(gi) parlamendivalimistel (2022. aastal) koguda nii arvukalt hääli, et ei vajanud valitsuse moodustamiseks ainsatki liitlast. Sama suutis 2023. aasta detsembris toimunud Serbia parlamendivalimistel sealne valitsuserakond Serbia Arengupartei. Kui Isamaa jätkab senisel viisil, siis on väga tõenäoline, et suudab järgmistel Riigikogu valimistel ka ise moodustada valitsuse üksinda.
Sest kui inimesel on valida, kas järgida enesekindlat või ebakindlat juhti, siis valib ta alati enesekindla.
Tulgu 2024. aasta üle pika aja esimene selline aasta, mis on võimalikult vihkamisvaba, ja kus üha tugevneb eestlaste eneseusk ja enesekindlus!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
