- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 23. septembril 2023. 10:04
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 3366
Mille poolest on 60-aastane punamonument parem kuuvanusest punamonumendist?
See küsimus tekkis mul 20. septembril 2023, kui olin lugenud sama päeva „Eesti Päevalehte”. Nimelt oli seal kõrvuti kaks monumenditeemalist lühiuudist. Üks kuuenda lehekülje ülaosa uudisteriba paremas ääres, teine aga seitsmenda lehekülje ülaosa uudisteriba vasakus ääres.
Kuuenda lehekülje uudis kandis pealkirja „Narvas teisaldati punamonument” ja oli selline: „Narva Pimeaia pargist teisaldati eile 60 aastat vana punamonument. Mälestiste töörühma hinnangul pole selle ideoloogilise monumendi alla kedagi maetud.”
Seitsmenda lehekülje uudis kandis pealkirja „Selgus Pätsi monumendi juurde ENSV lipu panija” ja oli selline: „Kuu tagasi ilmus varasel hommikutunnil Tallinnasse Konstantin Pätsi monumendi külge ENSV lipp. Selle asetaja tuli täna oma identiteediga avalikkuse ette: tegu on EKRE Kuusalu piirkonna aseesimehe Kenno Põltsamiga. Põltsam märkis ühismeedias, et protestis selle aktsiooniga vaenukõne seaduse vastu.”
Tartu ülikoolis ajakirjanikuks õppinuna mäletan hästi, kuidas meile õpetati: pole kaugeltki ükskõik, kuidas ja kuhu midagi ajaleheküljele paigutada. Seda õpetas meile Eesti üks tuntumaid ajakirjandusõppejõude üldse, keelemehenagi tuntud Tiit Hennoste. Õpetas nii hästi, et küljendamispõhimõtted on mul hästi meeles siiani. Seepärast taipasingi kohe: pole kaugeltki juhus, et kõnealune kaks uudist on paigutatud kõrvuti. Küsisin endalt: „Milline on sellise paigutuse sõnum ehk (taga)mõte?”
Esimese hooga ma ei taibanudki. Siis aga lõi mul pildi selgeks. No muidugi! Seos on ju päevselge. Kuidas ma seda enne ei taibanud!
Ja nimelt. Elame ju õigusriigis. Õigusriigi lahutamatuks osaks on aga võrdse kohtlemise põhimõte. Ülalmainitud kahe uudise paigutus juhtiski aga tähelepanu asjaolule, et antud juhul on võrdse kohtlemise põhimõtet rängalt rikutud.
Ah et mismoodi?
Aga väga lihtsalt: üks punamonument teisaldati, teine aga seisab oma paigas rahumeeli edasi. Pealegi mitte ükskõik kus, vaid otse pealinna keskel, rahvusteatri (!) vahetus naabruses.
„Oot, oot! Kuidas nii? Kas Konstantin Pätsi monument on siis punamonument või? Ei saa olla!” võib siinkohal vastu vaielda nii mõnigi segaduses lugeja.
Vastan: just nii! On tõesti punamonument. Veel umbes kuu aja eest polnud, tollest ajast peale aga juba on. Sest muutus selleks pärast seda, kui sinna oli pandud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (lüh. ENSV) lipp.
Teisisõnu: punavõimu sümboli paigutamine monumendi juurde muutiski tolle paugupealt punamonumendiks.
Ent mitte pelgalt see asjaolu. On veel vähemalt kolm samalaadset asjaolu.
Esiteks, president Konstantin Päts andis pärast 1940. aasta juunipööret vabatahtlikult, kooskõlas Eesti Vabariigi tollaste seadustega Johannes Vares-Barbarusele õiguse moodustada uus, nn. juunikommunistide valitsus, kelle juhtimisel sai Eestist kuu möödudes nõukogude sotsialistlik vabariik, pooleteist kuu möödudes aga Nõukogude Liidu osa.
Teiseks, Konstantin Päts võttis 20. sajandi 20-ndatel ja 30-ndatel aastatel Nõukogude Liidu (kuni 1922. aasta lõpukuudeni: Nõukogude Venemaa) käest vastu raha, s.t. oli Eesti idanaabri palgal.
Kolmandaks, Konstantin Päts osales 1905. aasta punases ülestõusus ning istus selle tegevuse eest hiljem ka vangis. (Kurikuulsas Krestõ vanglas Peterburis.) Ühtedel andmetel oli mingi aeg ta kongikaaslaseks suisa pärastine Nõukogude Liidu juht Stalin isiklikult. (Vangikongi-tutvusele Staliniga Päts pärast 1940. aasta juunipööret panuse tegigi, lootes tänu sellele pääseda terve nahaga. Läks aga muidugi teisiti, sest Stalin ei halastanud mäletatavasti Pätsist palju lähematelegi võitluskaaslastele, kui need segasid ta plaane...)
Kõik need asjaolud lubavad julgelt nimetada punamonumendiks ka kõnealust Pätsi monumenti. Sellest omakorda tuleneb üheselt, et rahvusteater „Estonia” kõrval olev suur Pätsi kivipea koos alusega tuleb kõhklematult teisaldada. Vastasel korral säilib pidev oht, et punavõimu-meelsed asuvad sinna lilli viima.
Eesti eelmine valitsus läks ajalukku oma innuka võitlusega punamonumentide vastu. See võitlus peab aga olema püsiv, sihikindel, kui tahetakse vältida süüdistusi ebajärjekindluses ja topeltstandardites. Nii eelmise kui ka praeguse valitsuse juht Kaja Kallas on idavedude-skandaali tõttu juba saanud kaela ühe süüdistuse eri mõõdupuude kasutamises. Seni on ta seda edukalt tõrjunud. Kuid tõrjuda juba kaht süüdistust korraga võib üle jõu käia temalegi. Sestap olekski talle suureks kergenduseks ilmutada järjekindlust vähemalt jutuksoleva kivipea teisaldamisel. Idavedude-skandaali lahendus jääks siis ootama paremaid aegu.
Tunnistan, et olemata küll punameelne, oleks Pätsi kivipea teisaldamine mulle ebameeldiv. Olin ju ise kohal ta avamisel, kogesin kogu tollast pidulikku õhkkonda. Samuti olen oodanud pikisilmi, millal saadaks ometi kokku piisav hulk raha, et valmis teha ja Pätsi monumendi lähedale paigutada kõnealuse ala terviklikuks muutev osis – Vanamehe-nimelise nukufilmitegelase sama suur kivipea. Siis oleks võimas turistidevool „Estonia” kõrval asuvale platsile kindlustatud ning korralikul hulgal lisaraha laekuks nii pealinna kui ka Eesti eelarvesse.
Kuna aga Eesti praegusele valitsusele on üllad põhimõtted palju tähtsamad kui mammona (vähemalt sõnades küll), siis küllap peaksingi langetama sellega leppimise märgiks alandlikult pea, kui valitsus otsustaks rahvusteatri kõrval asuva punamonumendi teisaldada...
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 13. septembril 2023. 16:47
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 3530
„Kas Toompea lossi rammib üks lennuk? Või koguni kaks?” küsisin endalt, kui olin teada saanud, et automaksu-vastane meeleavaldus „Automaksule pidurit!” oli Riigikogu ette kavandatud täpselt 11. septembriks. Suure Mürtsu aastapäev ju ikkagi. Juba kahekümne teine.
Viimaks selgus, et ei ramminud ükski. Ja parem ongi. Sest otseselt rahvavaenulikke seadusi treivate ja jõustavate isikute kõrval leidub me seaduseandjate seas Toompeal arukaidki, sõna parimas tähenduses Eesti patrioote. Neid viimaseid tuleb aga hoida, sest kui praegune hullusteaeg saab kord mööda, siis on vaja, et leiduks selliseid, kes tõmbaks lollustele pidurit ja taastaks asjade loomuliku korra.
Mürtsu sai selsinatsel päeval Toompeal aga ikkagi. Sest üks arukatest poliitjõududest – Isamaa-nimeline erakond – korraldas meeleavalduse, millest ilmnes selgelt, et arengupidurite puhul nalja enam ei tehta. Leegitsevaid ja samal ajal asjatundlikke kõnesid peeti nõukogudeaegse veoauto „GAZ-63” kastist. (NB! Asjatundlikkus ja leegitsev esituslaad ei välista teineteist põrmugi, kui leidub inimesi, kelles on ühendatud mõlemad!)
Meeleavalduse üheks vaieldamatuks kõrghetkeks oli see, kui näidati rahandusminister Mart Võrklaevale mõeldud kingitust – vana autosummutit. Ei peljatud öelda sedagi, kuhu Võrklaev selle endale peaks kinnitama. Tõsi, väga üksikasjalikuks juhtnööre jagades siiski ei mindud, vaid usaldati vaatajate-kuulajate kujutlusvõimet. Ja vältimaks, et keegi keskmisest ägedam automaksu-vastane läheb seda seadet ise Võrklaevale vägisi külge panema, oli kingiks valitud lõhkine summuti.
Heaks näiteks selle kohta, kuidas saab edukalt ühendada asjatundlikkust ja leegitsevat esinemislaadi, on kõne, mille sealtsamast autokastist pidas Isamaa aseesimees, riigikogulane Riina Solman.
„See on tegelikult perifeeriamaks. See on inimeste taskutest raha äravõtmise maks. Kui sa juba elad ääremaal, maksad rohkem. Kui sul on lapsi rohkem kui üks, maksad rohkem. Sul on suurem auto (et neid vedada) – sa maksad rohkem. See on väga ebaõiglane maks eestlastele ja meie peredele. Me tõmbame automaksule pidurit!” ütles Solman oma kõne esimeses pooles.
Kõne teises pooles loetles Solman aga ühiskonnarühmi, kelle huve see maks tugevalt riivab ning kelle huve esindavad organisatsioonid on seetõttu automaksule kindlalt vastu: „Automaksu vastu on avaldanud vastuseisu enamus valdkonnaga seotud ühendusi: autoomanike liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon ja autoettevõtete liit.”
Tasakaalustatuse huvides tõi Solman esile ka ühe peamise automaksust kasusaaja. „Aga on üks eraettevõtja, kes on lausa asunud eestkõnelejaks. Näiteks on üheks maksu kehtestamise eestkõnelejaks takso- ja renditeenuseid pakkuv ettevõte „Bolt”, kes läbi oma omanike toetas valimistel otseselt täna automaksu toetavaid erakondi,” meenutas Solman.
Siinkohal tasub meenutada, et sama teemat oli Solman käsitlenud ka 19. augustil 2023 korraldatud rahvuslaste suvekoolis. Neile Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja toetajaile, kes teda suvekoolis kuulama juhtusid, sai automaksu loomuvastane ja seadusevastane olemus igatahes päevselgeks.
Uimased vanemad vennad ja hoogsalt kasvav väikevend
Isamaa juhtroll automaksu-vastases liikumises on üheaegselt rõõmustav ja üllatav. Rõõmustav sellepärast, et aetakse õiget asja. Üllatav aga sellepärast, et ülejäänud kahest opositsioonierakonnast kumbki ei vaevunud või ei taibanud seda teemat „maast üles korjata” ja oma toetusekasvatamismasinaks muuta. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) ja Eesti Keskerakonna (lüh. KE) toetus valijate hulgas on küll Isamaa omast suurem, esindatus Riigikogus niisamuti, ent Isamaa on võtnud viimasel ajal hoogsalt järele. Viimatise arvamusküsitluse kohaselt oligi Isamaa toetus kasvanud juba 14 protsendini. (Küsitluse korraldas 31. augustist 10. septembrini Turu-uuringute AS.) Võrdluseks: KE toetusprotsent oli sama küsitluse kohaselt 18, s.t. peaaegu lubatud vea piiril.
EKRE ja KE uimasus automaksu-küsimuses ilmnes ka jutuksoleval meeleavaldusel. Sest mõlema erakonna liikmeid osales seal ainult üksikuid; osalejate põhiosa moodustasid Isamaa liikmed ja toetajad. Kui „kaks suuremat venda” jätkavad sama uimaselt, siis ärgu imestagu, kui Isamaa hingab neile varsti juba üha enam kuklasse. Poliitikas on populaarsus ja seeläbi ka mõjukus ju teatavasti muutuvad suurused; jõujooned ei püsi paigal, vaid nihkuvad pidevalt. Elutarkus „paigalseis on tagasiminek” kehtib poliitikas veel eriti kindlalt.
Eks tulevik näita, kas EKRE ja KE lasevadki Riigikogu opositsioonijõudude vaimseks juhiks kerkida Isamaal, või ajavad siiski ka ise jalad kõhu alt välja. Alustuseks piisaks ju üsna vähesest: tuleks vaid hoolitseda selle eest, et õige asja eest ja loomuvastaste plaanide vastu korraldatavatel meeleavaldustel osaleks võimalikult palju EKRE ja KE liikmeid ka siis, kui kumbki erakond pole parajasti ise korraldajarollis.
Ja mõistagi tasub neile meeleavaldustele siis kaasa võtta veelgi autosummuteid. Sest Võrklaeva-suguseid arengupidureid, kellele see seade külge panna või vähemalt kinkida, leidub Eesti poliitmaastikul ju teisigi.
Tõmmakem arengupiduritele omakorda pidurit! Ükskõik, kas summutiga või summutita, kuid tõmmakem!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet