Sünnipäevakingitus" Eesti Vabariigile

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:08

Kirjutas Autor

Klikke: 12322

Laupäeval, 9. veebruaril 2013 tegi „Eesti Päevaleht” – see Tallinnas ilmuv ikka – Eesti Vabariigile kingituse 95. sünnipäevaks, kuulutades, et Eesti ühiskond on praeguseks ajaks läbiimbunud koletuslikust vandenõust – massoonidest, vabamüürlastest ehk rahvakeeles siis kellumeestest. Kui keegi pole sellist lehte veel näinud ega lugenud, siis on tegu ümbernimetatud kunagise „Rahva Häälega”, mis ei jää viimasest maha oma eestluse- ja Eesti-vaenulikkuse poolest.

Nagu võib lugeda, on kellumehed „head mehed, vabad ja raudsete rituaalidega” (EPL 9.2.2013). Kellumehi on üle Eesti juba palju-palju, üle viiesaja. Miks see kõik salaja peab toimuma? Kui keegi ei tea, kes nad on, kus nad on ja millega tegelevad, kuidas võib siis ülepea väita, et nad on head mehed? Äkki on mõni juba otsaga vangimajas koos oma „kõrgete moraalsete omadustega”? Me ju lihtsalt ei tea. Kui päris aus olla, siis minu keel ei paindu kutsuma neid üldse meesteks.

Nad käivad koos salaja salakohtades. Salakohti, kus salaja koos käiakse, kutsutakse eesti keeles salaurgasteks. „Head mehed” muutuvad seal järjest paremateks ja nendel tekivad „kõrged moraalsed omadused”. Oleks nagu laenatud omaaegsest teadusliku kommunismi õpikust. Nõukogude ajal oli ENSV Kriminaalkoodeksi järgi salaurka organiseerimine ja pidamine kriminaalkuritegu.

Direktorid- rektorid, professorid, kõrged riigiametnikud, asutuste juhid tulevad salaja kokku eesmärgiga, milleks on „oma liikmetes kõrgete moraalsete omaduste väljakujundamine ja selle kaudu inimkonna arengule kaasa aitamine” (EPL 9.2.2013). Jällegi sama küsimus: miks see kõik salaja peab toimuma? Kas on üldse kedagi, kes suudab sellist juttu uskuda?

Vaatame mujale maailma, kus on pikem kogemus kellumeestega, kes on salaja hirmus head mehed ja – veel suurema saladuskatte all – veelgi paremaks muutuvad.

Olen õppinud, et asjade selgitamine toimib näidete varal lihtsamini:

Näide nr.1: kõrge riigiametnik ja ettevõtte direktor-ettevõtja on mõlemad kellumehed. Üks läheb teiselt ehitus-, raie-, kaevandus-, teisaldus- jne. luba taotlema. Tulemuseks meil on looduskaitsealas suur-suur auk maa sees ja pole enam tarandkalme, nõiakaevu, kaljukotka pesa jne.

Näide nr.2: riigihange. Kellumehed istuvad mõlemal pool lauda. Tulemus: suur auk on sedakorda eelarves, õigem oleks öelda must auk, kuhu upub maksumaksjate raha äraarvamata kombel.

Näide nr.3: krimkad ja politseinik(ud) on mõlemad kelluvennad. (kahjuks maailmas korduvalt ettetulnud juhtum nende „heade meestega, kes järjest paremaks saavad”). Tulemus: kuriteo avastamise asemel õnnestub teil saada keretäis kauba peale samadelt krimkadelt, kes kuriteo toime panid.

Näide nr.4: lähete kohtust õigust ja abi otsima. Kostja ja kohus-kohtunik on aga kelluvennad. Tulemus: oma ilmselge õiguse asemel maksate kelluvennale võib-olla elu lõpuni.

Näide nr.5 (kõige tüüpilisem). Kellumees on ettevõtte juhatusse sokutanud teised oma kelluvennad. Tulemus: ettevõttest saab kellumeeste ettevõte, teised saavad tavaliselt hundipassi. Kui ei õnnestu, siis kelluvennad kaovad koos ettevõtte rahadega.

Salatsemist, salasepitsusi, salaplaane, salavandeid ja salaühinguid pole kunagi eetiliseks ja moraalseks tegevuseks peetud.

Keegi ei tea, kellele ja millal salavennad on lõpuks ustavad – kas oma rahvusele, sõpradele, ettevõttele, perele või üleilmsele kelluordule ja selle vendadele. Neid inimesi ei saa enam kusagil usaldada.

Lõpetuseks: mind jääb kummitama mõte, kuidas direktorid- rektorid, kõrged riigiametnikud, haigla peaarst ei saa aru ühest lihtsast tõest: oma tegevusega (s.t. kellumeeste mängudega) õõnestavad ja hävitavad nad usalduse nii ühiskonna kui riigi vastu – inimesed pole enam kindlad, et neid ausalt ja seaduslikult koheldakse. Või on see neile ükspuha? Kui jah, siis ärge rääkige mingitest kõrgetest moraalsetest omadustest!

Jaan Hatto

Maailmalõpp kui sidrun

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:07

Kirjutas Autor

Klikke: 12521

Maailmalõpu kink meile: võimalus alustada „puhtalt lehelt”

„Kui saatus annab sulle sidruni, siis ära kurvasta, vaid tee sellest limonaadi,” ütleb ellujääja lipukiri.

2012. aasta 21. detsembriks ennustatud maailmalõpp oli samasugune „sidrun”. Ta näitas, et väga paljudel inimestel tuleb „limonaaditegemist” veel kõvasti õppida. Täpsemalt: seda näitas nende reaktsioon maailmalõpu edasilükkumisele. Asi pöörati naljaks. Irvitati nende üle, kes polnud istunud, käed rüpes, vaid olid saatusliku kuupäeva lähenedes valmistunud kui just mitte päris maailmalõpu, siis vähemalt ülitõsise loodusõnnetuse üleelamiseks.

Tõsise, ohtlikugi asja naljakspööramine, selle üle irvitamine on sisemiselt ebakindla inimese kaitsereaktsioon. Nii kaitseb võhik end elu ebameeldivuste vastu.

Naljakspöörajad hingasid 22. detsembril kergendatult ja unustasid hoopiski, et ülemaailmse õnnetuse oht pole ju kuhugi kadunud. Maakoore osade liikumine ja pingekasv nende kokkupuutekohtades ju jätkub. Seetõttu pole ülivõimsate maavärinate tulek ja nendega kaasnev hiidlaineoht või – tuumajõujaamade kandis – tuumareostusoht kuhugi kadunud.

Püsib ka ülitugeva, kõiki alajaamu läbikõrvetava ning interneti- ja mobiiliside likvideeriva päikesetormi oht. Päike ju „pole ümber mõelnud”, vaid vastupidi, alles „kogub jõudu”.

Samuti pole kadunud oht, et maailmaruumist kihutab Maale mõni suur taevakivi, millega kokkupõrge põhjustaks planeedil tohutu hiidlaine. Mäletatavasti möödus 2012. aastal vähemalt üks selline taevakeha meist kosmilises mõttes ülinapilt – Maa ja Kuu vahelt. (Ülalmainitud naljakspöörajad seda oma võhiklikkuses muidugi ei tea või siis leiavad, et kõik pidigi nii minema.) Sarnaseid „külalisi” on me suunas teel aga teisigi.

Totter irve näol, käed rüpes, neile ohtudele aga vastu ei saa.

Mida tuleks „maailmalõpujärgses” olukorras siis teha?

Esmalt tuleks tajuda, et elu on elamist väärt ja tänada saatust, et see andis meile võimaluse näidata, kas ikka oskame tegelikult elu hinnata või mitte. Võimaluse alustada „puhtalt lehelt”.

Seejärel asuda tegutsema, asju korda panema. Kas meil vähe on asju, millega me rahul pole, kuid mille kordasättimist oleme edasi lükanud?! Võtkemgi need kõik nüüd järgemööda ette!

Tehkem korda oma tervis. Vabanegem pahedest. Kogugem tarkust ja õppigem olukorras orienteeruma, et meile ei saaks enam „habemesse puhuda” ei poliitikud, reklaamitegijad ega mõlema seltskonna tegelikud suunajad. Otsigem endale mõttekaaslasi, ühinegem nendega ja tehkem sihtide saavutamiseks aktiivset, tõhusat koostööd. Tegutsegem oma unistuste teostumise nimel. Osakem uuesti hinnata, mis on elus TÕELISELT väärtuslik!

Siis saavutame oma sihid, oleme rahul ja õnnelikud. Kujundlikult öeldes: teeme saatuse pakutud sidrunist endale limonaadi, mitte aga ei muutu ise tühjakspigistatud sidruniks.

Tõnu Kalvet

Kirjutis ilmus algselt Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe "Rahvuslik Teataja" - 14. numbri (jaanuar - veebruar 2013) esiküljel.

Naabrite tegemised ehk ühemõttelised ettevõtmised Venemaal ja USA-s

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:06

Kirjutas Autor

Klikke: 12274

Kolmandas Rahvuslaste Sügiskoolis (15.12 2012, Tallinn) peetud ettekanne.

Lugupeetud kaasteelised!

Tere ilusat laupäeva keskhommikust!

Meil on käes 21. sajandi 12. aasta lõpp.

Kui vaatame tagasi 20. sajandile, siis see algas tegelikult ju aastal 1914, kui algas

I Maailmasõda. Ja nüüd, lähiajal – lähiaastatel – jõuab meieni tegelik  21. sajand.

On aeg vaadata tagasi, et aru saada, kuhu siis Maailm edasi läheb, kuhu läheme meie...

1.

Olen Marju Toom, vanemas eas proua, kelle praegune aeg kulub raamatutele, Internetile... lugemisele...

Mul on elus vedanud nii halvas kui huvitavas ja heas... Olen ajas ja ruumis tihti juhtunud olema just selles punktis, kus midagi on toimunud/toimumas.

Et arutleda Maailma asjadest, on vaja selgemat arusaama oma maa ja rahva tegemistest...

Minu veendumus on, et minu, Sinu,Tema... meie kõigi – 1 miljoni eestlase tegemisi – saatis ja saadab edu, kui need tegemised on olnud suunatud niisuguse püha asja, niisuguse sõnatult kokkulepitud mõiste – EESTI – heaks. Kõigil ja korraga! Ja ühtselt!

Mõtleme ajalooliste sündmuste reale:

- Eesti muinasaeg...

- Ärkamise aeg XIX sajandil

...

- 2-päevane auk ajalookangas veebruaris 1918, kuhu vajus väike rahvas ja sügisel jõudis järele ka nende väike maa. Sai tegelikkuseks vaba ja eestlaste oma riik...

- 2-päevane auk ajalookangas juunis 1940, kuhu vajus väike maa... aga rahvas ei mahtunud prakku, sest nende mõtted olid hajali. Järgnes Esimene punane okupatsioon.

- 2-päevane auk ajalookangas augustis 1941, kuhu vajus väike rahvas... aga nende maa ei jõudnud järele, sest temast oli saanud sõjatander.  Järgnes Teine pruun okupatsioon.

- 2-päevane auk ajalookangas septembris 1944, kuhu vajus väike maa... aga rahvas jälle ei mahtunud pikalt prakku, sest oli pillutatud mööda ilma laiali, nii siin- kui sealpoolsuses. Järgnes Esimese punase okupatsiooni jätk – peaaegu 50-ks aastaks.

- 2-päevane auk ajalookangas augustis 1991,  kuhu vajusid korraga väike rahvas ja väike maa, sest jälle suudeti olla nii mõtetes, kui tegudes ühtsed. Ja jälle sai tegelikkuseks vaba ja eestlaste oma riik...

2.

Vaatame nüüd naabrite poole. Kõigepealt üleüleaedse poole, kellest viimasel 50–90-nel aastal on sõltunud kõik ülejäänud maad ja rahvad. Et lihtsam oleks arutleda, ütleme ta Ameerikaks.

Kui Ameerika 20 aastat tagasi jäi üksinda suurriigi staatusesse, siis Francis Fukuyama (sündis 1952. aastal Chicagos, USA politoloog) ja tema järel veel mitmed teised targad teatasid kiiruga, et nüüd on ajalool lõpp. Ajalugu maailmast siiski otsa ei saanud, kuid täna me veel ei oska öelda, kuhu praegused arengud välja viivad.

Vaatame siis Ameerika tegemisi George Friedmani (sündis 1949. aastal Ungaris, USA agentuuri STRATFOR direktor ja politoloog) silmade läbi.

Ameerika on dilemma ees, kas olla edasi demokraatlik vabariik või ... nüüd, kus ta on ainus nö. üliriik, kus ta on majanduses, sõjalises võimsuses, teaduse ja tehnika arengus teistest riikidest ja isegi Euroliidust kordi üle (Venemaast ca 25 korda), muutuda impeeriumiks, mõttelaadilt impeeriumiks.

Kui 3. president Thomas Jefferson (1743–1826, president 1801–1809) võis omas ajas öelda, et Ameerikal on otstarbekas ja kasulik tegeleda oma maa asjadega ning mitte sekkuda maailma probleemidesse, siis praegustel presidentidel, kui Ameerika majandus on 25% maailma majandusest, seda võimalust enam ei ole.

Mõtleme ajalooliste sündmuste reale:

- I Maailmasõda (28.07.1914 – 11.11.1918) –  Ameerika saatis oma sõjaväe (üle 4 miljoni) Euroopasse sõtta 1917. aastal, kui sekkumist enam kuidagi edasi lükata ei olnud võimalik.

- II Maailmasõda (01.09.1939 – 02.09.1945) – Ameerika saatis oma sõjaväe Erwin Rommeli vastu Aafrikasse sõtta 1942. aastal ja Euroopasse – 6. juunil 1944. aastal (Normandia dessant), kui sekkumist enam kuidagi edasi lükata ei olnud võimalik.

- Külm sõda (1946–1991).

- Kõik järgmised lokaalsed „kuumad”sõjad, kus Ameerika on osaline olnud.

Friedmani järgi on Ameerikal olnud aegade jooksul 3 tegusat presidenti:

- Abraham Lincoln (1809–1865, 16. president 1861–1865), kes muutis ära orjuse ja suutis sealjuures siiski säilitada riikide föderatsiooni.

- Franklin Delano Roosevelt (1882–1945, 32 president 1933–1945), kes tõi riigi välja kriisist ja vaatamata väljakuulutatud neutraliteedile abistas II Maailmasõja algaastatel Inglismaad, peaminister Sir Winston Leonard Spencer Churchill’i (1874–1965, peaminister 1940–1945, 1951–1955) relvastuse müügiga, USA laevastiku abiga kaubalaevade kaitsel.

- Ronald Wilson Reagan (1911–2004, 40. president 1981–1989), kes kogu oma tegevusega ja s.h. „Tähtede sõja” programmiga kurnas ära Nõukogude Liidu kuni selle lagunemiseni; kes alistas Nõukogude Liidu kommunismi ning võitis Külma Sõja.

Need presidendid olid sõnades demokraatliku vabariigi tulised pooldajad, kuid toimisid kui tegusad otsustajad, kui imperaatorid.

3.

Kõrvalepõige „Tähtede sõtta”. Õues on 1994.aasta põhjamaise novembripäeva lörtsine videvik.

Mu töölaual põleb lamp ja mu vastas istuvad härrad erru või reservi arvatud vene ohvitserid, kes tulid minu – riigiametniku – juurde oma probleeme lahendama, et kuulda võimalustest naasta kodumaale või jääda elama siia Eestisse, oma viimasesse teenistuskohta. Räägime dokumentidest rahalise toetuse saamiseks, Eestist lahkumiseks ja VF territooriumil Ameerika Senati rahadega ehitatud elamispinna – korterite ja eramute – USA ametnikelt vastuvõtmiseks. Räägime ka paljudel muudel teemadel.

Kuulen neilt, et nende Eestis teenitud aastad läksid arvesse 1,5–2-kordselt ja seega mõned neist said siin erru ning pensionile üsna noorelt, sest vajaliku staaži annavad ca 12,5 teenistusaastat.

Viimasel ajal on minult küsitud informatsiooni ühe polkovniku kohta  (polkovnik A.), kes on ennast teiste ohvitseride eest nagu ära peitnud. Küsin oma vastasistujatelt, miks nii paljud nendest selle polkovniku vastu huvi tunnevad.

Vis-a-vis’delt kuulen, et kõikidele viimastel aastatel Eestis Vene sõjaväest mahaarvatutele maksis Venemaa Kaitseministeerium olenevalt aukraadist ca 25 000–50 000 rubla valuraha. Samuti kuulen, et enamus neist on oma raha selle polkovniku kätte tolle sõprade poolt asutatud ettevõtmisesse osakuteks maksnud. Miks?

See (ütleme) AS olevat saanud Venemaa Valitsuselt jätkuvalt loa (alustati ju NL ajal) kaubelda välismaal Venemaa Jakuutia teemantidega (millised olevat vabas maailmas oma eriliselt korrapärase kristallilise ehituse ja puhtuse tõttu „Tähtede sõja” põhiliste relvade – laserite – arvestatav koostisosa) ja mujal tikutulega tagaotsitavate Venemaal kaevandatavate maakide ning metallidega, s.h. nimetati mulle nii kinnaveri kui ka müstilist „punast elavhõbedat”.

Selle AS-ga oli/on tihedalt seotud ka KGB (reserv)polkovnik Vladimir Putin kui Peterburi 1. linnapea Anatoli Sobtšak’i (1937–2000) nõunik.

Ja nüüd on see polkovnik A. koos kogu kokkukorjatud rahaga Eestist haihtunud...

Mõne aja möödudes kuuldus Venemaa allikatest, et sellel AS-l näiteks õnnestus suurem osa Kremli Goshrani teemantidest viia USA-sse näitusele ning seal... see kogum vääriskive lasta kaduma minna... Teemandid lihtsalt haihtusid.

4.

Mis saab Barack Hussein Obama’st (4.08.1961 Honolulu, 44. president alates 20.01.2009), seda näitab tulevik. Juba lähiajal näeme, kas ta suudab jõuda tegusate presidentide nimistusse. Kas ta suudab praegusel kõikuval ajastul olla otsustaja, olla imperaator.

Algus on tehtud.

Obama kuulutas, et terrorism ei ole Ameerika vaenlane. Terrorism ei saa vaenlane olla, sest terrorism on sõjapidamise viis.

Järelikult Obamal tuleb leida Ameerikale liitlasi üle terve maailma:

- liitlased NATO’st, et olla kohal Euroopas;

Ja s.h.

- liitlane Poola, et olla kohal Saksamaa ja Venemaa vahel, et lukustada Pariisist St.Peterburgini kulgev Põhja-Euroopa lauskmaa – põhiline viimaste sõdade lahingutanner;

- liitlased Eesti, Läti, Leedu, et vallata tääki, mis on suunatud Venemaa teisele pealinnale, St.Peterburgile;

- liitlane Taani, et lukustada Venemaa Balti laevastik Balti merre;

- liitlane Norra, et kontrollida Venemaa Põhja laevastikku;

- liitlased Slovakkia, Ungari, Rumeenia, et kindlustada julgeolek Karpaatides;

- liitlane Türgi, et olla kindlad julgeolekule lõunas aga ka omada mõju Lähis-Idas;

- liitlased muust maailmast.

Friedman ütleb, et „Ameerika positsioon on küll strateegiliselt agressiivne, kuid taktikaliselt on see kaitselesuunatud iseloomuga”.

Ameerikal ei ole jõudu Venemaa vallutamiseks (või ei ole selliseks vallutamiseks erilist huvi). Seega Balti riikide saatus võib Ameerikale koormavaks saada, tekitada üleliigset pinget.

Presidendi tähelepanu neile riikidele peab olema maksimaalne, et näida jõulisena ning hoida sellega ära Venemaa võimalikud ründed: 320x500 kilomeetrise pindalaga lauskmaad on ju praktiliselt võimatu kaitsta.

5.

Ja nüüd üleaedsest.

Vaatame siis Venemaa tegemisi läbi „kollektiivse Putini” silmade.

Venemaa on dilemma ees. Kuidas edasi?

Kas Impeeriumina:

- Aastad 1613–1917 – Romanovite dünastia, Peeter I (1682-1725) ajast Impeerium, iga järgmine Romanov laiendas Venemaa territooriumi kuni 1/6-ni maismaast maailmas.

- Aastad 1917–1991 – kommunistide valitsus, mis olemuselt oli riiklik kapitalism ja riigivalitsemiselt – Impeerium. Koos sattelliitriikidega ja võimsate komparteidega enamuses maailma riikides oldi üsna lähedal Maailmavalitsemisele, Ülemaailmsele Impeeriumile.

Või demokraatliku vabariigina:

- Aasta 1917 veebruar – 1917 november – Venemaa Ajutine Valitsus peaministri Aleksandr Kerenski (1881 – 1970, peaminister juuli – november 1917) juhtimisel püüdis suunata Vene riiki demokraatliku vabariigi arengu teele.

- Aastad 1991 – 2000 – Venemaa Valitsus President Boriss Jeltsin’i (1931–2007, Venemaa 1. president 1991–1999) juhtimisel püüdis suunata Vene riiki (ütleme tinglikult) demokraatliku vabariigi arengu teele.

Täna „Kollektiivne Putin” nagu tantsib ühe jalaga kamaaruskat ja teise jalaga – Viini valssi:

1. Venemaa president Vladimir Vladimirovitš Putin (1952, 2. president 2000 – 2008 ja uuesti 7. maist 2012) jõustas poole aastaga praktiliselt kõik seadused, mida on vaja siis, kui soovitakse korrata midagi 1937. aasta sarnast.

2. „Kollektiivne Putin” oleks nagu määranud VVP Ogarjovo residentsi koduaresti… Küll on tal karate treeningul saadud trauma, küll lennul kurgedega saadud trauma. Veel räägitakse/kirjutatakse ebaõnnestunud Botoxi süstidest aga ka… insuldist. Rahva toetus VVP-le langeb… aeglaselt küll, kuid pidevalt.

3. Tandemi teise liikme –  Dmitri Medvedevi – on „kollektiivne Putin” nagu hoopis unustanud. Press tema praegust tööd peaministrina praktiliselt ei kajasta. Ja kui juhtutakse intervjueerima, siis „unustatakse” tehnika pärast intervjuu lõppu väljalülitamata ning eetrisse lähevad DM-i lapsused või solvunud hinge appikarjed. Üks viimatistest ütlustest: „Kui mulle presidendiks oleku ajal toodi tuumakohver, siis oli alati kaasas ka ettekanne vahepeal toimunud kohtumistest UFO-dega.” Või teine: „Kavatsen varsti uuesti presidendiks saada.”

4. Välisminister Sergei Lavrov (1950, välisminister 2004- ) nõustus rääkima Eestiga piirileppest... Meie siin võime ennast pahupidi pöörata ja sõlme keerata ükskõik, mis küsimuses. Kui suur naaber ikka ei taha, siis ta ei kuula meid, ei kuule meid...

Lavrov aga hakkas miskipärast ja mingis ulatuses meid „kuulma" just sellest sügisest...

5. ...Ja samal ajal –  asutati Irboska Klubi uue imperiaalse ideoloogia loomiseks.

Tänaseks on toimunud juba 3 vägevate kõnedega istungit. Lubati „punased” ja „valged” koguda ühe tiiva alla ja sellega saavutatud sünergia kulutada uue Impeeriumi heaks, uue võimsuse heaks, Impeeriumi uue maailma laienemise heaks. Kõik olnud ja kaasaegsed vaenlased peavad saama oma teenitud karistuse.

6. Sõjatööstuskompleksile eraldati meeletud rahad. Aastal 2012 eraldati 900 miljardit rubla, mis on näiteks 80% rohkem kui maksti 2010. aastal. Dmitri Rogozin (1963, peaministri asetäitja detsembrist 2011) lubas suurel Masinaehitajate Liidu aastakogunemisel, et aastani 2020 suunatakse kompleksi tööde otseseks rahastamiseks juba 23 triljonit rubla, et kindlustada Venemaa sõjalise võimsuse järsk kasv, mis on vajalik Impeeriumi eesmärkide saavutamiseks.

7. Sõjalisest võimsusest:

- Juba 2011. aastal avaldas professor Igor Ostretsov (1939, pikaajaline Atommaš’i peadirektori asetäitja teaduse alal), et kaasajal on Liitium-6 abil jõutud lihtsaltkasutatava 200-megatonnise tuumapommi konstruktsioonini. (Hirošima plahvatus – 20 kilotonni).

- Kõrgete temperatuuride Instituudi direktor Aleksei Šurupov teatas, et 2012. aasta alguses katsetati Venemaal uut võimast relva – akadeemik Artsimovitši relsotroni, mis kasutab elektromagnetismi kui jõuallikat. „Elektrikahuri” katsetusel saavutati esimene kosmiline kiirus 3-grammise kuuli liikumisel sihtmärgi suunas.

- Samaara linna juures asub Venemaa geofüüsikalise relva (HAARP programmi analoog) antennistik, mille abil on võimalik atmosfääri kõrgkihtides tekitada 3- kuni 5-kilomeetrise läbimõõduga keravälgulaadseid energiakogumeid, katsetada energia ülekandumist suurte vahemaade taha jne.

8. VVP vahetas välja 6. kaitseministri Anatoli Serdjukovi (1960, kaitseminister 2007–2012) ... kuid VVP „kaadripink” oleks nagu taandunud (või taandatud) üksikuks „taburetiks”...

9. Uus kaitseminister – Sergei Kužugetovitš Šoigu (21.05.1956, eriolukordade minister 1994–2012, Moskva oblasti kuberner 11.05.2012–5.11.2012, Venemaa kaitseminister alates 6.11.2012), kes hetkel on kogu rahva poolt väga austatud, on kui „must hobune” Venemaa kõrgpoliitikas.

Loodan, et panite tähele, et  20.12. 2012 on naabrite juures tulemas suur pressikonverents. Ehk kuulemegi siis midagi huvitavat. Vägisi meenub 1999. aasta vana-aasta viimane päev... Elame-näeme, mida hakkab saama „pärast maailmalõppu"...

Võimalik, et Itta on ilmumas Barack Obama täiuslik analoog...

Obama papa on tõeline aborigeen Aafrikast – rahvuselt keenialane, mamma – valge daam, kes on suguluses 8 USA presidendiga ja paljude Euroopa kuningakodadega.

Šoigu papa oli tõeline aborigeen Tõvast – rahvuselt tõva ja oma piirkonna võimekam ning kuulsam šamaan, mamma – valge daam Venemaa Euroopa-poolelt, kelle sugulussidemeid praegu just tuvastatakse...

Ja kogu see „uudis Šoigust” – kogu toimuv – on iidsel saagalikul moel seotud ... ka Eesti alade väga ammuse ja vähemammuse ajaga.

Sergei Šoigu on oma kodukandis kuulutatud rahvuskangelaseks ja Ungern’i inkarnatsiooniks...  Keda ta ka ise väga austab.

Kes siis oli see kuulsus – Ungern?

Parun Nikolai Robert Maximilian von Ungern-Sternberg (29.12.1885, Graz, Austria – tapeti 15.09.1921, Novosibirsk, siis – Novonikolajevsk) oli kindral ja Siberi Valge liikumise väejuht, kes taastas 1920. aastal Mongoolia ja Tõva iseseisvuse; kelle esivanem saabus Ungarist Eesti aladele 1200-ndate aastate paiku ordurüütlina. Kooliaeg kulus tal Tallinnas, Gustav Adolfi gümnaasiumis ja mitmetes Vene tsaaririigi sõjakoolides.

Mongoolia ja Tõva peavad teda oma riikide rahvuskangelaseks ning Tšingis-khaani inkarnatsiooniks.

Mongoolia on ka täna vaba ja iseseisev riik, ÜRO liige. Kuigi jõudis selleni läbi aastakümneid kestnud Venemaa satelliitriigi staatuse.

Tõva (Tannu-Tuva Rahvavabariik) jagas Balti riikide saatust okupeeritud saada, kuid seda alles 1944. aastal. Nüüd on tõvadel (82%) – autonoomne piirkond – Tõva Vabariik – Venemaa Siberi föderaalringkonnas. Elanikke: 309 300 (2012); pindala 168 660 km²; pealinn – Kõzõl.

Eriti viimaste arengute valguses, kus „kollektiivne Putin” nagu tantsib ühe jalaga kamaaruskat ja teise jalaga – Viini valssi!

Marju Toom

Kas poliitilises talveunes eestlane avas ühe silma?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:04

Kirjutas Autor

Klikke: 12516

„Häid mehi, kes ei huvitu poliitikast, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad mehed.“ See vanaaja mõttetark Aristotelese tähelepanek kehtib täiel määral tänapäeva Eesti ühiskonnagi puhul.

Lõviosa eestlastest loobus poliitikaga tegelemisest 1990. aastate keskpaiku, sest arvas, et „riik on juba taastatud“ ja „las riigijuhtimisega tegelevad nüüd selle ala asjatundjad“. Paljud keskendusid oma majandusseisu parandamisele, rabades tihtilugu lausa mitmel töökohal. Usuti tõsimeeli, et kui igaüks – ka poliitik! – teeb oma tööd kohuse- ja asjatundlikult, siis läheb elu tasapisi, kuid vääramatult paremaks.

See usk osutus aga eluvõõraks. Selgus hoopis, et riiki juhtima kutsutud ja seatud on – lõviosal juhtudest – asjatundmatud ja teevad oma tegevuse(tuse)ga riigile ja selle nimirahvusele hoopis kahju. Või siis on küll asjatundlikud, kuid see-eest ebakõlbelised, ning seetõttu eelmistest veelgi suuremad kahjurid.

Suitsukatte, udujuttude varjus andsid „asjatundjad“ ränga hoobi omamaisele tööstusele, põllumajandusele. Eestile valiti maailma kalleim tervishoiusüsteem, mõjukam osa ajakirjandusest müüdi maha väliskapitalile (kes siinset inforuumi sellest ajast peale omatahtsi mõjutab ja suunab). Must valetati valgeks, võeti Eestile arvukalt totraid kohustusi „me välismaiste sõprade“ ees...

Tavaeestlane küll märkas seda (iga aastaga üha paremini), kuid keeldus kuni viimase hetkeni selle vastu midagi ette võtmast. Kes pages tegelikkuse eest töhe, kes pereringi, kes hobidesse... Kuni viimaks selgus, et Eestis polegi enam kuhugi põgeneda.  Seejärel põgeneti välismaale. Põgeneti. Vastu ei hakatud. Neid, kes hakkas, tembeldati veidrikeks, äärmuslasteks ja kibestunuteks.

Jaanalinnupoliitika aga eestlasi ei päästnud. „Kutsutute ja seatute“ korraldusel või vähemalt heakskiidul suleti postkontoreid ja päästekompaniisid, koondati või vallandati hulgaliselt töötajaid. Seda kõike pideva hinnatõusu tingimustes.

Liigutama hakati end alles siis, kui nälg majas, kütte- ja muud arved aga üha raskeminitasutavad. Siis, kui ülikalli tervishoiusüsteemi tõttu end enam ravida ei saanud. Ja ka siis leidus veel küllaga neid, kes isegi poolpalja ning -näljasena andsid valimistel järjekindlalt oma hääle poliitkartellile – mõnele riigikoguparteidest. S.t. samale seltskonnale, kelle tegevu(setu)s riigi ränka kriisi oli viinud.

Õpetajate ja seejärel arstide streik olid esimesed märgid selle kohta, et poliitikakaugegi eestlane on ärkamas. Kampaania „Aitab valedest poliitikas“ käigus oma meelsust, rahulolematust avalikult ilmutada julgejate märkimisväärne arv kinnitas seda veelgi.

Näiteks tänavu 17. novembril Tallinnas korraldatud üritus – marss Toompealt Tammsaare parki ja kõnekoosolek ses pargis – tekitas tunde, nagu oleksime tagasi 1988. aasta 1. pooles. Oli tunda, et inimesed on hirmust (peaaegu) vabad ja kohaletulnud mõttekaaslaste suure hulga nägemine lisas kõhklejailegi eneseusku ja tegutsemisjulgust. Veenduti: näe, ma polegi oma mõtetega üksi!

Kui hirmust- ja mugavusestvabanenute arv ületab kriitilise piiri, siis on eestlastel väga hea võimalus riik seniselt, hukukursilt kõrvale pöörata. Tuleb vaid vältida „laulva revolutsiooni“ ajal ja järel tehtud vigu. Ning pidada meeles, et kriisitõugatud, rahulolematuid rahvusi on Euroopas(ki) hulgaliselt. Nendega koostöös on sihte saavutada märksa kergem.

„Laulev revolutsioon“ oli küll teatavasti Nõukogude Liidu eriteenistuse salaoperatsioon, kuid eestlaste toonane suur tegutsemistahe ja hiilgav algatusvõime olid sellegipoolest ehtsad. Vägagi ehtsad. Kui need äratada ka nüüd, siis pole vastastel enam pikka pidu.

Poliitikakauge (tava)eestlase üks silm tundub olevat juba lahti. Millal avaneb teine?...

Tõnu Kalvet

Kirjutis ilmus algselt Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe "Rahvuslik Teataja"  - 13. numbri (oktoober - november 2012) esiküljel.