Eesti lipu 135. aastapäevaks: kaks mälestuskildu (nõukogudeaegsest) lapsepõlvest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 04. juunil 2019. 23:53

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 10634

Eesti lipu päev paneb tahtmatult mõtlema sinimustvalgele rohkem kui tavaliselt. Ja toob mälusopist esile sellega seonduvaid sündmusi ja muljeid. Ses osas pole erandiks siinkirjutajagi.

Sinimustvalge on olnud me kodus au sees alati.  Iseasi, et okupatsiooniajal tuli seda varjata.

Samas: kes vaevus varjama, kes ei vaevunud. Mu isapoolne vanaisa, vana Andres, näiteks ei vaevunud. Tal oli kodus eestiaegne laualipp koos sama vana lipuvarda ja -alusega. Kõik kolm olid kenasti kapil näha. Vanaisa oli tollal – 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses – juba liiga vana selleks, et karta. Ja ega sellest keegi numbrit teinudki. Isegi kohalik miilits mitte. Kuigi väga tõenäoliselt oli sellest lipust täiesti teadlik. Aga kuna kõik olid omad, siis omadele käkki ei keeratud.

Sinimustvalge laualipp oli kodus avalikult väljas ka mu lellepoeg Andrusel, seda juba 1980-ndate algupoolest peale. (Vist 1983-ndast, kui mäletan õigesti.) Ta on mulle rääkinud, kuidas üks ta ülikoolikaaslane, kes oli toona konservatooriumi komsorg, hiljem aga Eesti üks tuntumaid „Eurovisiooni”-heliloojaid, küsis talt umbes nii: „Kas usud tõsimeeli, et Eesti aeg tuleb tagasi ja see lipp saab taas vabalt lehvida?”

Lellepoeg vastas jaatavalt. Sest oli saanud isamaalise kasvatuse (nagu Kalvetite suguvõsas kõik); pealegi näitasid paljud märgid, et Nõukogude Liit muutub üha nõdremaks.

Nagu ajalugu näitas, oligi õigus mu lellepojal.

Üks sinimustvalgega seonduv lugu meenub mulle aga veel.

Käisime 1982. aastal pinginaaber Virkko Lepassaluga kolamas Mõigu selles osas, mis jääb kohe Ülemiste järve lähedusse. Kui Tartu maanteed pidi Tallinna piiri suunas minna, siis paremat kätt, just sinna, kus järve kaitsetsoon lõpeb. Avastasime sealt ühe onni. Täiesti juhuslikult. Kohalike poiste oma. Oli ehitatud pooleldi nagu metsavennapunker. Peaaegu täiesti maasse kaevatud. Mättaga varjatud luuk peal ja puha.

Midagi halba me seal muidugi ei teinud. Olime ju ka ise onni ehitanud. Oskasime seega ennast selle onni rajajate asemele kujutleda küll. Küll aga oli meile üllatuseks, et punkris oli ka isetehtud sinimustvalge lipp. Tollal see üllatas meid. Mäletan siiani, kuidas mind läbis judin: „Kuidas nad ometi on nii hulljulged?! Kas nad kohe tõesti ei karda?”

Vanaisa ega Andruse julguse osas polnud mul vähimatki kahtlust. Tavaliste koolipoiste puhul aga tundus sinimustvalge lipu valmistamine ja onnis säilitamine – aastakümneid pärast relvastatud vastupanuvõitluse lõppu! – pehmelt öeldes harjumatu.

Kui nüüd aga tagasi mõtlen, siis tundub, et tegu oli 1980. aasta noorterahutuste järelmõjuga. Toona oli mälestus sellest noorte hulgas veel kaunis värske. Ja mitte üksnes noorte hulgas.

Selle onni juurde ei tulnud me enam iial tagasi. Kui kool lõpetatud, läksime koos Tartusse, ajakirjanikuks õppima. Ja nüüdseks olemegi juba oma kolmkümmend aastat seda ametit pidanud. Avastatud onn koos sinimustvalgega pole aga meil vist üldse jutuks tulnud.

Mis on saanud onnist ja ta ehitajatest, ma ei tea. Kahtlane, kas Virkkogi teab. Mida siis teha? Vahest peaksime koos Virkkoga panema ajakirjandusse sellealase otsimiskuulutuse, kasutama onniehitajate leidmiseks meie käsutuses olevaid massiteabekanaleid?...

Neile noortele ja oma arengus teismelisetasemele jäänud täiskasvanutele aga, kes sinimustvalget, üldse isamaalisust alavääristavad, on mul üksainus soov: kui ajamasin kord leiutatakse (ja teadusuudised näitavad, et see pole enam mägede taga), siis sõitku ajas tagasi – aega, mil sinimustvalget tuli varjata!

Kas või onnis.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Soome jäähokikoondise antud õppetund jääb meelde veel kauaks

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 28. mail 2019. 23:21

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 10893

„Väike samm ühele inimesele, suur samm kogu inimkonnale.” See, inimese Kuule jõudmisega seoses maailmakuulsaks saanud tõdemus sobib iseloomustama ka Soome jäähokikoondise esikohavõitu 2019. aasta maailmameistrivõistlustel. Sest mõju on mõlemal sündmusel peaaegu sama.

Soome koondis andis inimkonnale selsinatsel MM-il tegelikult koguni mitu õppetundi. Tasub siinkohal loetleda põhilisi neist.

Esiteks, tõestas, et raha pole veel kaugeltki kõik. Oli ju Soome koondise mitme konkurendi koosseisu turuväärtus tunduvalt suurem. Isegi vähemalt ühe suurusjärgu võrra suurem. Piisab vaid, kui nimetada Venemaad, Kanadat, Rootsit, Ameerika Ühendriike ja Tšehhit. Neist kõigi kõrgelthinnatud mängijad olid oma suure palga täiesti ausalt välja teeninud. Neil jätkus – ja jätkub praegugi – annet ja oskusi küllaga. Ometi ei saanud ükski neist vastu soomlaste tahtele, raudsele sihikindlusele ja vankumatule eneseusule. Usule sellesse, et kui anda endast tõepoolest kõik, milleks parajasti võimeline oled, siis tuleb ka saatus appi ja tahes-tahtmata toetab sihikindlamat. Vastaste eest makstud suured, kohati suisa astronoomilised rahasummad muutusid siis paugupealt väärtusetuks. Nagu nüüdisajal Zimbabwe dollar, Vietnami dong või Weimari Vabariigi ajal Saksa mark.

Teiseks, tõestas, et maailma paremikku kuuluvaks peetuile on täiesti võimalik vastu saada ka siis, kui oma paremaid käepärast polegi. Loobus ju mitukümmend (!) kõrgeklassilist (mõistagi ka kõrgepalgalist) Soome hokimeest 2019. aasta MM-il osalemast. Kes väsimusest, kes perekondlikel põhjustel, kes mingil muul põhjusel. Aga loobus. Ei soostunud oma isamaad esindama, ja kõik.

Fakt jääb faktiks: pärastine maailmameistermeeskond koostati tegelikult nagu lapitekk, õigemini kaltsutekk: nendest, põhiliselt koduliiga mängumeestest, kes võtta olid. S.t. kes üldse vaevusid rahvuskoondise särki selga tõmbama. Mingist hiilgavast kokkumängust või oivalisest mängutehnikast nende puhul naljalt rääkida ei saanud. Ometi sai just see „lapitekk” hakkama sellega, millega ei saanud varem korduvalt hakkama NHL-i ja KHL-i tähtedest kubisevad Soome koondised.

Kolmandaks, tõestas, et otsustab ikkagi hetkevorm, mitte aga miski muu: varasemad suursaavutused, riigi suurus, rahvaarv, sisemajanduse kogutoodang jms. Väga paljud „lugupeetud jäähokispetsid”, kes olid lasknud ennast neil kõrvalistel teguritel mõjutada, pidid pärast Soome „kaltsuteki-koondise” kuldmedalivõitu tunnistama oma asjatundmatust. Vähemalt inimloomuse tundmise osas küll.

Jäähokisõbrad kogu maailmas said aga tänu soomlaste antud õppetundidele tublisti targemaks. Täpsemalt öeldes: neil lõi pilgu uuesti selgeks. Seda ei ähmastanud enam udu, mida paljude riikide spordiajakirjandus (NB! ka Soome enese oma!) oli väga pikka aega tekitanud, püüdes panna publikut uskuma, et otsustavat rolli mängib ikkagi raha või mõni muu kõrvaltegur, mitte aga sportlase iseloom.

Kui inimkond taastab oma lennud Kuule (vähemalt avalikud lennud), siis poleks põrmugi üllatav, kui kosmonautide hulgas leiduks vähemalt üks soomlane nende hulgast, kes 2019. aasta maikuus Slovakkias näitasid veenvalt, mida suudab raudne tahe ja kõikumatu eneseusk.

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet  

0,4 sekundit mäluvärskenduseks vaimutugevuse määravuse kohta

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 24. mail 2019. 15:14

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 10768

„Kes ennast ise aitab, seda aitab ka jumal.” See rahvatarkus meenus mulle taas erilise selgusega pärast Kanada jäähokikoondise imetabast võitu 23. mail 2019 Slovakkias Košice linnas peetud veerandfinaalmängus. Imetabast sõna otseses mõttes, sest veel pool (!) sekundit enne mänguaja lõppu võinuks jäähoki sünnimaa koondist väljalangemisest päästa üksnes ime. Oldi kaotusseisus 1:2 ega suudetud kuidagi lahti muukida vastaste – šveitslaste – kaitset, kuigi seda rünnati juba kuuekesi.

Kes tol hetkel julges kihlveokontoris panuse teha Kanada edasipääsule, teenis kindlasti suure portsu raha. Iseasi, et vaevalt küll ükski asjatundlik hokisõber midagi nii eluvõõrast, lausarutut üldse teha kavatses. Kõik paistis olevat niigi selge: Šveits pääseb poolfinaali, Vahtralehemaa koondis aga peab häbiga koju sõitma.

0,4 (!) sekundit enne lõpuvilet sai see „eluvõõras, lausarutu” stsenaarium aga ometi tõeks. Sest just siis ületas šveitslaste väravajoone Kanada ründaja Damon Seversoni teelesaadetud litter. Kanadalaste surve oli kandnud vilja. Surve, mis „elutarkade” meelest oli kuni tolle hetkeni olnud pelk tõmblemine surmaheitluses, arutu vastuhakk vältimatule saatusele.

„Kuniks elu, seniks lootust,” ütleb üks teine üldtuntud rahvatarkus. Kõigi märkide järgi otsustades lähtusid kanadalased sellestki. Sel põhjusel asendasidki väravavahi väljakumängijaga enam kui kaks minutit enne lõpusireeni (puurivaht Matt Murray lahkus jäält, kui mängitud oli 57 minutit ja 53 sekundit). Ja surusid, üha surusid. Lootuses, et surve kannab kord vilja. Kindlat teadmist neil selle kohta polnud. Ei saanudki olla. Küll oli aga kindel see teadmine: kui lepid mõttes kaotusega juba enne lõpuvilet ega üritagi midagi päästa, siis kaotad igal juhul.

Viimase-sekundi-värav ei toonud kanadalastele veel kohe võitu, vaid „kõigest tagas ellujäämise veel veidikeseks ajaks” – võimaluse mängida lisaaega. Ometi oli see värav muutnud oluliselt midagi nii kanadalaste kui šveitslaste vaimus. Esimesed said juurde tohutul hulgal eneseusku. Lausa sellisel määral, et seda võis võrrelda kindla teadmisega „täna on meie päev. Täna ei saa meiega juhtuda midagi halba!”. Teised seevastu said juurde samapalju ebakindlust. Šveitslastel oli igati põhjust endalt küsida: „Kui vastane tuleb välja isegi sellisest seisust, siis kas üldse keegi suudaks temast täna jagu saada?”

Lisaaja kulg näitaski, et otsustavaks kujunes osapoolte erinev vaimutugevus. Šveitsi mängijate hulgas oli siis juba liiga vähe neid, kes tõsimeeli uskusid võiduvõimalusse. Jah, võideldi küll vapralt (šveitsi sitkus on ju teada!), aga võiduks nii vajaliku sädemeta, eneseusuta. Seda teades on isegi ime, et kanadalastel võttis võiduvärava viskamine aega nii kaua – viis minutit ja seitse sekundit.

„Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg”

Kel vähegi aru peas, see taipab, et Kanada 23. mail saavutatud veerandfinaalivõit on midagi märksa enamat kui pelk hokisündmus, kas või spordisündmus. See on näide sellest, kuidas inimene suudab end raskel hetkel kokku võtta ja saavutada midagi sellist, mis „täiearuliste, elutarkade” meelest on lausvõimatu.

Veelgi erilisemaks muudab Košices juhtunu see, et end raskel hetkel kokku võtta, endasse uskuda ja sellisena sihile pürgida suutis mitu inimest korraga. Vahest lausa kogu meeskond. See on aga veel palju raskem. Sest elu on näidanud, et kui leidubki enesekindlaid, mehiseid, loovaid sihilepürgijaid, siis enamasti on neid vaid mõned üksikud, igal juhul ebapiisaval hulgal; ülejäänud aga kas vahivad pealt, hädaldavad või koguni tegutsevad sellisele üksikisikule vastu. Sel puhul eiratakse päevselget tõsiasja: mida suurem hulk tegutseb mõtestatult, enesekindlalt, sihiteadlikult, seda suurem on edusaavutamisvõimalus. Jääb mulje, nagu oldaks leppinud valemiga „vähesed südikad+paljud arad/mugavad/rumalad=inimühiskond”.

Kanada jäähokikoondises 2019. aasta MM-võistlustel Slovakkias on südikaid igatahes „harjumatult palju”. Neil on seljataga palju hokilahinguid ja säravaid saavutusi, kindlasti seisab samasuguseid lahinguid ja saavutusi neil meestel aga ka ees. Sest kui vaim on tugev, siis tulevad vältimatult saavutusedki.

„Ja kui mõtisklen sõna „lahing” laiema tähenduse üle, siis pean ütlema, et see on tee, mille kaudu kujunetakse tugevaks isiksuseks, kuna selleks võib saada ainult kõige keerukamates olukordades viibides. Lahing tähendab ka eneseotsinguid, oma varude ja võimete otsinguid. Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg,” ütles Tšehhoslovakkia spordiajakirjale „Stadión” 1985. aasta jäähoki MM-võistluste ajal antud usutluses tabavalt Anatoli Tarassov. (Muide, kõnealuse usutluse pealkirjaks oligi pandud „Lahingud”.)

Jäähokiajaloo üheks paremaks treeneriks peetav Tarassov teadis, mida rääkis. Sest tal oli kogemusi ja ka saavutusi rikkalikult. Just tema ajal tõusis Nõukogude Liidu koondis maailma hokivalitsejaks. Ta õpetuse üheks nurgakiviks aga oligi arendada sportlases võitluslikkust, tugevat närvikava. Selle põhjus oli – ja on endiselt! – ülilihtne: hea, isegi väga hea mänguoskusega sportlasi leidub palju, tipptasemel tõelise läbilöömise tagab aga ikkagi ennekõike vaimutugevus.

Kui Tarassovil olnuks õnne elada 23. maini 2019, siis olnuks tal kindlasti hea meel näha Košices toimunud unustamatut hokietendust, mis kinnitas igivana tõde: võidab see, kumma vaim on tugevam.

Iseasi muidugi, kas arad, mugavad ja rumalad selle tõe igikehtivust endale tunnistada tahavad…

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

„Rahvusliku Teataja” antud arendavast ülesandest oma lugejaile

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 14. mail 2019. 15:44

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 11369

„Mitu erinevust märkad?”

See ülesanne esineb ajakirjanduses meelelahutusrubriikides üle maailma. Teate ju küll: kaks peaaegu ühesugust pilti kõrvuti, mille puhul oodatakse tähelepanelikult lugejalt kõigi (pisi)erinevuste märkamist.

Sisuliselt sama võtet kasutatakse ka loogikaülesannete puhul. Lahendajale antakse lähteandmed, mis omavahel päris ei haaku, ent nendevahelise vastuolu avastamiseks tuleb rakendada tähelepanuvõimet ja taipu. Tuleb vastata küsimusele „mitu vastuolu märkad?”. Kes seda suudab, ongi ülesande edukalt lahendanud.

Samal viisil arendab oma lugejaid järjepidevalt ka Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Teataja”. Alljärgnevalt tutvustame üht ülesannet, mis esines „Rahvusliku Teataja” 81. numbris (aprill 2019).

Mainitud lehenumbri esiküljel, kõige nähtavamal kohal – kohe päismiku all ja pilgumagnetiks oleva foto kõrval – asub kirjutis „Avalik kiri presidendile”. Autoriks on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko.
Vt.: http://www.rahvuslikteataja.ee/ikoonid/RT81.pdf 

Kirjatüki eesmärgiks on Sasko sõnul „jagada kartusi seoses Eesti Vabariigi presidendi saladuskattega ümbritsetud tulevase visiidiga Moskvasse”.

NB! kirjutis on valminud Tartus 2. aprillil 2019. President Kersti Kaljulaid pidi aga Moskvasse ametlikule visiidile sõitma 18. aprillil. (Ja sõitis ka. Aga selle juurde naaseme hiljem.)

Sasko avalikus kirjas peljatakse, et Kaljulaid sõidab Moskvasse tegema saladiplomaatiat, sealhulgas andma oma heakskiitu uuele Eesti–Vene piirileppele.

„Ajaloost teame, et välisminister Karl Selter läks 1939. aasta sügisel Moskvasse kaubanduslepingut sõlmima, aga tuli tagasi sisuliselt Eesti riigi surmatunnistusega. Ajaloost tuleb õppida! Tahame loota, et meie ülevõimendatud hirmud osutuvad alusetuteks, aga parem karta kui kahetseda!” öeldakse kõnealuses avalikus kirjas.

Kirja koostaja murelikkus on tuntav ja ka mõistetav. Nagu on mõistetav seegi, et ta soovinuks oma kirjal olevat mõju, seda loomulikult veel enne president Kaljulaiu Moskva-visiiti.

Just nüüd aga lähebki põnevaks. Jätkakem lähteandmete vaatlemist!

„Rahvusliku Teataja” toimetaja Jaan Hatto kirjutatud juhtkirja valmimisajaks ja -kohaks on märgitud „16. aprillil 2019 Velisel”.

Kui eeldada, et juhtkiri oli kõnealuse lehenumbri kõige viimane kaastöö, ja pärast tolle valmimist tehti kibekähku valmis ajalehe trükifail, mis saadeti trükikotta, siis jäänuks presidendi Moskva-külastuse alguseni vähem kui kaks päeva. Selle aja jooksul tulnuks:
1) trükkida lehenumber;
2) toimetada see levitajate kätte;
3) toimetada vähemalt üks eksemplar presidendi kätte, et too jõuaks Sasko kirjutise põhjal teha vastavad järeldused.

Põnevust aga muudkui lisandub. Nimelt tuli jutuksolev lehenumber trükikojast välja alles maikuu algupäevil, lehe Põhja-Eesti levijuhi kätte jõudis aga üldse alles 6. mail 2019. Kui lähtume eeldusest, et „Rahvusliku Teataja” toimetuse soov oli Sasko avaliku kirja abil teavitada avalikkust ja mõjutada presidenti, siis tekib vähemalt kolm küsimust:
1) kuidas kavatseti seda eesmärki saavutada lehenumbri kaudu, mis ilmus enam kui kaks ja pool nädalat pärast presidendi Moskva-visiidi toimumispäeva?
2) kui presidenti taheti mõjutada näiteks ühiskonnas suure pahameeletormi esilekutsumise kaudu, siis mis imevõtteid kavatseti kõnealuse lehenumbri üliulatuslikuks ja ülikiireks levitamiseks kasutada, eriti veel olukorras, kus „Rahvusliku Teataja” trükiarv jääb tuntavalt alla tuhande?
3) kui juba juhtkirja valmimispäeval oli selge, et mainitud lehenumber ega selle esiküljel olev Sasko avalik kiri ei jõua presidenti Sasko soovitud suunas mõjutama muidu kui üksnes ajamasina abil, siis kas oli üldse mõtet seda, ilmumishetkeks nagunii vananenud üleskutset avaldada, ammugi veel lehe kõige nähtavamal kohal?

Nagu näha, sisaldub „Rahvusliku Teataja” toimetuse antud loogikaülesandes mitu väiksemat loogikaülesannet. Kes on neile vastuse välja nuputanud, võtku julgesti ühendust toimetuse ja/või levijuhtidega! Nende kontaktandmed on „Rahvusliku Teataja” impressumis kenasti olemas.

Head nuputamist!

Tõnu Kalvet       

© Tõnu Kalvet