Tahte triumf Barcelonas – õppetund meile kõigile

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 10. märtsil 2017. 18:19

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 13682

Võidab see, kumb ise tahab võitu rohkem. See, kumb usub endasse rohkem ja oskab vastase eksimused paremini ära kasutada. Ta ei pruugi küll olla ise eksimatu; lihtsalt eksib vastasest vähem ning saab tänu sellele võidu.

Need igihaljad elutõed kehtivad endiselt. Argimelus ei pruugi inimene seda märgata, kuna ta tähelepanu on pahatihti suunatud mujale, enamasti lihtsalt tühiasjadele. Seepärast on Euroopa Meistrite liigas 8. märtsil 2017 Barcelonas peetud jalgpallikohtumine „FC Barcelona” ja Pariisi „Saint-Germain”-i vahel igati tänuväärne. Sest pühkis – vähemalt hetkeks – inimeste meelest minema sinna usina ajuloputusega istutatud stereotüübid ja nendega kaasneva õpitud abituse. 

„FC Barcelona” meeskond tegi kõnealuses mängus seda, mida „ei tohtinuks teha”. „Läks loogikareeglite vastu” – ei tunnistanud end lööduks olukorras, mida paljud... hm... asjatundjad (?)... olid nimetanud lootusetuks, vaid võitles lõpuni ja saavutaski eesmärgi, lüües täpselt niipalju väravaid kui sarja järgmisse ringi pääsemiseks vaja. Barcelona-mängu 6:1 võidust piisas, et pöörata Pariisi-mängus saadud 0:4 kaotus üldvõiduks 6:5.

Mida varjas tuulelippude vaimustuskisa?

Tehkem väike ajarännak: mingem tagasi Barcelona-mängu algusse. Kas mäletate veel, kuidas sellest kohtumisest telekanalis „TV6” ülekannet teinud spordikommentaatorid Barcelona klubi haletsesid ning rõhutasid, et too vajab edasipääsuks vaid imet? Ja kas mäletate, kuidas needsamad kommentaatorid jõudsid tõeliste tuulelippudena oma hoiakut ja tooni selle mängu jooksul veel korduvalt muuta? 

Esmalt kahtlesid, kas Kataloonia suurklubi 1:0 ja 2:0 eduseis ikka suurenebki. Seejärel, seisul 3:0, juba hõiskasid lootusrikkalt, et kohe-kohe on tulekul 4:0, ja siis tasub juba asuda ootama lisaaega, vahest koguni penaltiseeriat. („Asjatundjaloogika” ei lubanud ju eeldada muud kui seda, et kumbki meeskond ei tahagi mängu lõpuni jäänud aja jooksul võitu üritada, vaid istub pigem kaitses ja ootab pikisilmi lisaaega, vahest penalteidki!)

Kui uruguailane Edinson Cavani vähendas Pariisi klubi kaotusseisu 1:3-le, siis toimus spordikommentaatoritel „taaskainenemine”: asuti „FC Barcelonat” taas haletsema, kuna edasipääsuks vajaliku kolme värava (võitmaks mängu 6:1) löömine tundus „kõrgestiharitud asjatundjatele” ilmvõimatu. Viimaks, kui kataloonlaste lemmikul vajalik võit käes, ei hoidnud needsamad „asjatundjad” end otse-eetris muidugi tagasi, vaid püüdsid teineteist vaimustushüüete tugevuselt üle trumbata.

Mängujärgse vaimustuskisaga püüdsid need ja teisedki spordikommentaatorid tegelikult varjata oma ebaprofessionaalsust, asjatundmatust. Seda, et olid unustanud spordi põhitõed: 1) võidab see, kumma võidutahe on tugevam; 2) alati tuleb võidelda lõpuni.

Cavani värav sündis 62. minutil. Sellest hetkest peale oli mängu lõpuni ka kõige halvemal juhul (näiteks siis, kui kohtunik ei anna ühtki lisaminutit; seda aga juhtub üliharva) tervenisti 28 minutit – peaaegu pool tundi! Mille alusel said siis „kõrgestiharitud asjatundjad” väita, et maailma ühe kuulsama jalgpalliklubi mängijad, oma ala tõelised tipud, ei suuda selle ajaga lüüa sellisel hulgal väravaid, mis tagaks edasipääsu?! Kas „spetsid” uskusid tõsimeeli, et „FC Barcelona” – läbinisti tähtmängijaist koosnev meeskond! – on nüüd vaimselt löödud ega suudagi end enam kokku võtta?!

Need „spetsialistid” unustasid ära, et „FC Barcelona” praeguse koosseisu mängijad on midagi enamat kui vaid pallivõlurid; nad on ka Võitlejad suure algustähega. „Hammustav uruguailane” Luis Suárez pole selle klubi juhtkujudest kaugeltki ainus, kelle võitluslikkus on kõvasti üle keskmise. Lihtsalt ta on sellisena tuntuim. Ja kui kõik selle meeskonna juhtmängijad ning teisedki liikmed on terved, enese- ja sihikindlad, valmis väravavõimalusi looma ning pisemaidki vastase pakutavaid võimalusi ära kasutama, siis polegi vastasel pääsu.

Pariisi klubil olnuks edasipääsulootust vaid siis, kui Cavani värav sündinuks mängu normaalaja viimasel minutil. Või ka paar-kolm minutit enne seda. Siis läinuks Barcelona klubi mängijail edasipääsu väljavõitlemine tõesti väga raskeks. (Tõsi, 1999. aastal tõestas sama sarja finaalis „Manchester United”, et võimatukspeetu on siiski võimalik, kui lõi kaotusseisus 0:1 olles ühe-kahe lisaminuti jooksul Müncheni „Bayernile” kaks väravat ja võitiski karika. Ent kolme väravat ei pruukinuks suuta nii lühikese ajaga lüüa isegi toonane, ülivõimas Manchesteri meeskond. On ju jalgpalliplatsil vahemaad ikkagi suuremad kui näiteks jäähokiväljakul; juba mänguvahendi liikumine ise võtab jalgpallis rohkem aega, seda ka juhul, kui vastane üldse ei takista.) Kui aga mängida on vähemalt 28 minutit, siis mis juttu saab olla püssi põõsasse viskamisest?!

Tahe + teadmistepõhine (!) usk = edu

„See oli tahte ja usu triumf,” ütles pärast „loogikavastast” võitu ajakirjandusele „FC Barcelona” peatreener Luis Enrique (ühtlasi endine sama klubi ja Hispaania koondise tähtmängija, 1992. aasta Barcelona (!) olümpiamängude võitja).

„FC Barcelona” mängijate edu kõnealuses kohtumises tagas lisaks tahtele ka... ei, mitte pime usk, vaid hoopis teadmine! Teadmine sellest, et 1) neil on kõik vajalikud oskused olemas; 2) nad on „tulnud rongi alt välja” varemgi, ja korduvalt: löönud lühikese aja jooksul mitu väravat; 3) vastane on nad mõttes juba maha kandnud ega pinguta enam täiest jõust, kuna usub kindlalt, et kolme vastuseta väravat ei suuda nad lüüa mingil juhul. 

Kõige selle kolme asjaolu teadmine saigi aga tugevaks aluseks kõikumatule eneseusule, sihikindlusele. 

Enam-vähem võrdse kehalise tugevuse puhul saabki teatavasti otsustavaks just vaim.

„Võib tekkida küsimus, kas kehalise ettevalmistuse protsess juba iseenesest ei kujunda sportlase tahteomadusi positiivses suunas. Teatavas ulatuses kindlasti, sest kehalise ettevalmistuse ja sportliku võistluse väärtus just selles seisabki. Kuid kehalise ettevalmistuse ja tahteomaduste tasemes võib esineda teatud disproportsioon. T. Džamgarovi jt. uurimused on näidanud, et hea kehalise ettevalmistusega sportlastel oli otsustavuse ja julguse arengutase 73,4 % kõrge või keskmine, 26,6 % aga madal või koguni väga madal. Need andmed tõestavad väga ilmekalt, et kehalise ettevalmistuse protsess iseendast ei kindlusta veel tahteomaduste arengut ja hea ning rahuldav kehaline ettevalmistus ei pruugi olla vastavuses tahteomaduste samasuguse arenguga,” kirjutas artiklis „Sportlase tahte arendamisest” nimekas sporditeadlane, endine tippujuja ja -veepallur Erich Mõtlik ajakirja „Kehakultuur”  1963. aasta 15. numbris.

Tugeva võidutahtega sportlane läheb võitma iga vastase vastu, tolle tiitlitest hoolimata. Ta teab, et otsustab ikkagi praegune sportlik vorm, mitte aga see, mis oli vastasel olnud tolle suurvõitude ajal. Jõuvahekorrad on spordis ja päriseluski teatavasti muutuv suurus. 

Ses osas teevadki „kõrgestiharitud eksperdid” spordisõpradele karuteene: katsuvad vägisi luua mulje, et minevikuteened ja muud kõrvalised, vähetähtsad tegurid kanduvad pea üks-ühele ka tulevikku. Tele- ja raadioülekannetes, samuti kirjutavas ajakirjanduses loetletakse tihtilugu varasemaid tiitleid, juhitakse tähelepanu ühe või teise spordiseltsi rikkusele või tähtmängija palgale, ning tahetakse tõsimeeli, et spordisõber jääkski uskuma: ainult need tegurid otsustavadki.

Ajuloputus – „asjatundjate” karuteene spordisõbrale

Võtkem kõige tavalisem näide: Brasiilia jalgpallikoondis. Kui Eesti või mõne teise riigi koondis viimastel aastatel Brasiiliaga mängis, siis ei väsinud „asjatundjad” vahulsui korrutamast, et vastaseks olevat ikkagi viiekordsed maailmameistrid. 

Seda tehes „unustati ära”, et tegelikult pole vastaste hulgas ainsatki viiekordset maailmameistrit. Tegu on riigiga, mille jalgpallikoondis on ajaloo jooksul võitnud maailmameistritiitli viiel korral. Jalgpalliajaloos ainsa mängijana kolmekordseks maailmameistriks tulnud Pelé on praeguseks juba 76-aastane ega suudaks – väga pehmelt väljendudes – tänapäeval enam mängida oma kunagisel tasemel. Jalgpallurit, kes oleks nelja- või suisa viiekordne maailmameister, pole aga ühtegi. 

Samuti ei loe mänguväljakul midagi see, kui kopsakas on kellegi pangaarvel olev hoius või kui suur on sportlase tööandja varandus, vaid peale jääb ikkagi see, kes suudab mängu käigus, siin ja praegu tekkivaid olukordi paremini ära kasutada. Seega saab „kõrgestiharitud asjatundjate” eelkirjeldatud tegevust julgesti nimetada püüdeks istutada spordisõprade ajju stereotüüpset mõtlemist, teha viimastele ajuloputust. Justkui olekski eesmärgiks tekitada ja kinnistada õpitud abitust: luua sportlastes eelhoiak, et kui kohtud endast paberil tugevama või rahaliselt jõukama vastasega, siis ära hakkagi vastu, vaid aja käpad juba algul püsti, sest nagunii pole sul võitu loota.

Tõe huvides tuleb tunnistada, et stereotüüpse mõtlemise ohvriks olid langenud siiski ka „FC Barcelona” mängijad ise. Seda Pariisi-mängus. Nad ei tahtnud kuidagi uskuda, et vähemkuulus vastane julgeb nende vastu mängida nii südikalt kogu kohtumise ja lüüa neli vastuseta väravat. Küllap istus ka „FC Barcelona” mängumeeste endi teadvuses toona mõttešabloon: vastane ei saa meile vastu, sest meil on tiitleid, raha ja jalgpallitähti palju rohkem kui temal. 

Pariisis saadud suur kaotus (0:4!) tõi Kataloonia suurklubi ässad õnneks õigel ajal maapeale tagasi. 8. märtsil Barcelonas oli juba „Saint-Germain”-i kord langeda stereotüüpide ohvriks.

Tahte areng toimub takistuste ületamisel

Käesolevat kirjatükki lõpetama sobib hästi üks teine asjakohane katkend E. Mõtliku kirjutisest „Sportlase tahte arendamisest”: „Sportlase tahte arendamise protsessil on kaks külge: ühel pool asub mõjutamine treeneri ja kollektiivi poolt, teisel pool sportlane ise kui enesekasvatuse aktiivne ja loov osaline. Eesrindlike treenerite kogemused näitavad, et sportlase tahte kasvatamisel saavutavad kõige suuremat edu need treenerid, kes hoolitsevad selle eest, et sportlaste veenmine ja nende sportliku tegevuse organiseerimine oleksid tihedalt seotud ja mõjutaksid teineteist. On oluline asetada sportlane korduvalt sellistesse tingimustesse, mis nõuaksid temalt konkreetsete tahteomaduste väljendamist. Et tahte areng toimub takistuste kohtamisel ja nende ületamisel, on tarvis sportlasele juba treeningu ajal luua mitmesuguseid takistusi, neid pidevalt keerulisemaks muuta ja vahetada. Sel eesmärgil on soovitav sooritada sportlikku treeningut igasugustes, sealhulgas ka kõige raskemates meteoroloogilistes tingimustes (vihmaga, vastutuult), muuta ajutiselt harjutamise aega ja toitumisrežiimi (kui eelseisvad võistlused on määratud ebatavalisele ajale) ning raskendada aeg-ajalt harjutamise tingimusi, vahendeid, jalatseid jne.

Kasuks tuleb hästi organiseeritud kollektiiv, kus selle liikmete arvamusega luuakse kõige soodsamad tingimused väärtuslike tahteomaduste väljakujundamiseks. Niisuguses kollektiivis toetavad treeneri kasvatuslikke jõupingutusi kasvatatavad sportlased ise, kes on ühinenud üksmeelseks ja sihikindlaks kollektiiviks.”

8. märtsil 2017 asetatigi Barcelona jalgpallistaadionil „Nou Camp” tingimustesse, mis nõuavad konkreetsete tahteomaduste väljendamist, nii jalgpallurid kui ka jalgpallisõbrad ja „asjatundjad”. Sellele mälestusväärsele kuupäevale järgnev aeg näitab, kes järgib ülalkirjutatut ja saavutab tänu sellele edu, kes aga jääb endistviisi stereotüüpse mõtlemise vangiks.

Võimalus areneda on kõigil. Ka „kõrgestiharitud asjatundjatel”.

Tõnu Kalvet     

Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi pooldajatele

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 01. jaanuaril 2017. 13:19

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 14208

Head uut aastat Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) pooldajatele kogu maailmas!

2017. aasta tuleb igal juhul lootusrikkam kui eelmine. Põhjus: 2016. aastal juhtus maailmas nii mõndagi, mida varem keegi ei uskunuks juhtuvat. Kuid mis veelgi tähtsam: tegu on osadega protsessist, mida enam peatada ei saa, ammugi siis veel tagasi pöörata.

Jõujooned nii Eestis kui maailmas on muutunud. Ja jätkavad muutumist, seda rahvustekahjustajate ja -hävitajate kahjuks. Tõsi, see toimub tasapisi, mitte suure pauguga, kuid toimub sellegipoolest. Seni veel rahvustekahjustajate mõju all olev õukonnaajakirjandus (= nn. peavooluajakirjandus) püüab näidata jõujoonemuutusi väiksemana kui need tegelikult on, ent lõputult ei saa tegelikkust eirata temagi. Nüüdisajal, mil inimesed reisivad palju ning oskavad teavet hankida muudestki kanalitest, veel eriti. Ja 2016. aasta lõpukuud näitasid, et õukonnaajakirjanduse tegelikkusteirava hoiaku murenemisest ongi juba esimesi, lootustandvaid märke.

Silmad avanevad üha suuremal osal inimestest. Ka neil, kes seni eelistasid käituda pead liiva alla peitva jaanalinnuna, järgides põhimõtet „kui ma probleemi ei märka, siis järelikult pole seda olemaski!”.

RTK on aidanud inimestel silmi avada juba oma asutamisest (2009. a.) peale, korraldades teadmishimulistele koolitusi: rahvuslaste suve-, sügis-, talve- ja kevadkoole. Selle ajaga on vahendatud suur hulk teavet, mis aitab inimesel nüüdismaailmas paremini orienteeruda ja seoseid märgata, taas oma elu peremeheks saada.

RTK-l on aga endalgi veel palju õppida. Ikka selleks, et olla teenäitaja auväärse rolli vääriline. RTK on oma arvulisele väiksusele (u. poolsada liiget) vaatamata saavutanud nii mõndagi (küsimus: kui palju on eesti keelemaailmas teisi sama suuri kodanikuühendusi, mis oma rahaga suutnud juba viis aastat kuust kuusse välja anda üleriiklikku ajalehte?), kuid veelgi rohkem on teha. Selleks tulebki vabaneda kõigest, mis takistab arenemist. Sestap kujuneb 2017. aasta ka RTK-le endale oluliste muudatuste aastaks, korraloomisaastaks.

2009. aastal asutatud klubi on nüüdseks juba seitsme ja poole aastane. Selles vanuses inimesel on lasteaialapsepõli juba möödas, algab koolilapsepõli. Too esitab aga juba hulga suuremaid nõudmisi kui esitas eelnev eluetapp. Lapsikused, rumalused, mis lubatud lasteaialapsele, pole enam lubatud koolilapsele, vaid tuleb jätta sinna, kus on nende õige koht – minevikku. RTK puhul on selleks siis näiteks nn. piketiusk – veendumus, et piketeerimine päästab maailma: kui innukalt piketeerida, siis hakkab võimuritel piinlik ja nad teevadki seda, mida piketeerijad tahavad.

Nõrkustest vabanedes tugevneb nii üksikisik kui ka organisatsioon ning suudab sellisena pürgida oma eesmärkide poole senisest veelgi kiiremini, veelgi tõhusamalt. Seda tasub meeles pidada nii RTK liikmeil, pooldajail kui üldse kõigil, kes peavad end isamaaliselt meelestatuks. Siis ei jää ka lõplik võit tulemata, vaid saabub sama vääramatult kui kehtivad kõik loodusseadused.

Jõudu võiduks uuel aastal!

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 2. jaanuaril 2017 

Jahmatavad paljastused seoses Nizza ja Müncheni terrorirünnakutega

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 26. juulil 2016. 14:03

Kirjutas Autor

Klikke: 16192

„Rahvusliku Teataja“ 41. numbris läinud aasta detsembrist, artiklis „Pagulased kui terroristide inimkilp“ kirjutasime, kuidas „Le Monde“-i araablasest fotograaf Al Alam ootas Bataclani teatri juures terroristide saabumist nagu ükskõik millise teise sündmuse algust. Tema ei ole ainus õnnesärgis sündinud imereporter, kes satub aegsasti vapustavate sündmuste toimumiskohta.

Siintoodud esimesel videol on näha, kuidas veoauto saabub Nizza promenaadile ja kiirendab rahvasumma sekka. Terroriteo alguse on saanud objektiivi kõrgelennulise ajakirjaniku karjääri teinud Richard Gutjahr. Tekib küsimus: miks ta seda veoautot üldse filmis, sest siis ei olnud selge, miks see veoauto sinna saabus?

Samuti mainib saksakeelse teadustaja hääl Richard Gutjahri nime, kes olevat „juhuslikult“ kohapeale sattunud, ja et „auto kiirendab nüüd rahva sekka“. Loodetavasti maailma suuremad telekanalid ei jätnud teda nende kaadrite eest tühjade kätega. Jääb vaid üle õnneseent õnnitleda.

Tema „õnnesärk“ aga osutub tõeliselt eriliseks. Varsti edastavad samad telekanalid pildi mehest, kes tormas välja „McDonald’s”-i söögikoha uksest ja hakkas huupi enda ümber tulistama. See oli terrorist Ali Sonboly, kes tappis Münchenis 9 ja haavas 16 (teistel andmetel koguni 27) juhuslikku inimest. Tema tegelik nimi olevat olnud Ali Daud Sonboly ja ta ei olnud Saksa-Iraani topeltkodanik, vaid oli hoopis pagulane Süüriast. Niimoodi muudeti uudis toimunust poliitkorrektseks.

Puänt saabub aga siis, kui selgub, et kaadrid võttis üles sama Richard Gutjahr, kes oli taaskord „juhuslikult“ sattunud terrorirünnaku toimumiskohta enne selle algust ja sai selle alguse filmilindile. Loomulikult tegi ta seda ohutust kaugusest – sõidutee teisest servast, nagu veoautot filmis majarõdult. Jällegi küsimus: miks ta seda meest üldse filmis? Kas see oli ainus uksest välja tormav mees maailmas? Kust ta teadis, et see mees hakkas tulistama?

Nii et on põhjust küllaga „imereporteri“ vastu enamat huvi tunda. Siis hakkab alles selguma. Nimelt Richard Gutjahr on abielus juuditar Einat Wilftiga, kes on olnud nii Knesseti liige kui ka Mossadi luureohvitser üksuses nr. 8200, aastal 2007 Ülemaailmse Juudikongressi president ja Shimon Peresi nõuandja.

Allikas on seisukohal, et mõlema näol on tegu Mossadi agentidega. „Rahvusliku Teataja“ tänavuses juulinumbris (nr. 48) tõime ära saksa-türgi poliitik Ismail Tipi avalduse, mille järgi nii põgenikevoo Euroopasse kui ka terrorirünnakud on korraldanud „läänemaailma vastu vaenulikud salateenistused“.

Videod:
https://youtu.be/oQQMLasvFcA
https://youtu.be/2CgLGv38H6Y

Allikad: new.euro-med.dk , veteranstoday.com ja „Vikipeedia”

Jaan Hatto

Autor on ajalehe „Rahvuslik Teataja” peatoimetaja, Rahvuslaste Tallinna Klubi rajaja.

Kas EKRE siseopositsioon valmistub erakonnas võimu haarama?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 12. juulil 2016. 21:25

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 15366

Naasklit kotti ei peida. See tarkusetera meenus mulle siis, kui juurdlesin selle üle, miks ikkagi ilmus ajalehe „Rahvuslik Teataja” 47. numbris (juuni 2016) kirjutis, kus Mart Helmet ja Kristiina Ojulandi halvustati.

Ah et miks mulle selline võrdlus pähe tuli? Kohe seletan. Esmalt aga natuke sellest halvustamisloost endast. Et oleks selgem pilt, miks ja kuidas.

Kirjatükk kannab pealkirja „Mart ootel hea ja kurja tundmise puu all”. Silmas on peetud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) esimeest, suursaadik Mart Helmet. Pealkirja seletuseks on toimetus aga kirjutanud järgmist: „Autor vihjab ilmselt pühakirjas toodud: sest iga puud tuntakse ta viljast (Luuka 6:44), millele sageli lisatakse: ja inimest tema tegudest.”

Kirjutise autor, tuntud eesti rahvuslane Heiki Kortspärn kirjutab kõnealuses loos sellest, kuidas oli saatnud Helmele 27. aprillil 2016 tunnustava kirja ning kuidas too polnud vaevunud sellele vastama.

„Kas pean lisama, et „Mart-poiss” jättis mulle vastamata?! Kasvõi kolme sõnaga: „Aitähh toetuse eest!” Kas süüdi oli kehvakene Kinderstube või ei jagunud ühte minutit mingisuguse Kortspärna jaoks… Viisakust ei hinda tänapäeval enam keegi. Las ta olla! Kuu aja jooksul oli positiivsest emotsioonist saanud negatiivne. Süüdi oli 31.05.16 Vaba Mõtte Klubi,” kirjutas Kortspärn.

Edasi pani ülalmainitud artikli autor Helmele pahaks, et too oli üldse soostunud esinema ühes saates – sellessamas – Ojulandiga: „Mis valikuid teeb Mart Helme, kui vestleb lõbusasti blondiini poliitikuga, kes on aastate jooksul teinud Eesti riigile ja rahvale ikka väga palju sigadusi kuni EV Põhiseaduse teadliku rikkumiseni välja?”

Kirjutise lõpulauses Kortspärn siiski mõnevõrra leebub Helme suhtes, kuid Ojulandi suhtes jääb endisele seisukohale: „Suure avansina võiks Mart Helmest veel asja saada, kuid Kristiina Ojulandist ei iialgi.”

Kellele on see kasulik?

Kortspärna kõnealuse loo avaldamine üllatas mind tõsiselt. Ja sundis endalt küsima: „Kellele on sellise halvustamisartikli ilmumine kasulik?”

Kindlasti mitte Rahvuslaste Tallinna Klubile (lüh. RTK), kelle häälekandjaks „Rahvuslik Teataja” teadupärast on. RTK-l pole mingit põhjust asuda avalikult ründama ei Helme juhitavat EKRE-t ega Ojulandi juhitavat Rahva Ühtsuse Erakonda (lüh. RÜE). On ju EKRE Eesti parlamendierakondadest see, kelle seisukohad on RTK omadele kõige lähemad. RTK liikmete hulgas on ka EKRE-lasi. Aeg-ajalt käiakse üksteise üritustel, kohtutakse ka „neutraalsel territooriumil”. Tülikiskumiseks pole põhjust.

Sama kehtib ka Ojulandi ja RÜE kohta. Ojuland esines mullu loenguga ühel RTK korraldatud rahvuslaste koolitusel. Samuti on esinenud ise või saatnud oma erakonna teisi võtmeisikuid esinema RTK läbiviidud kõnekoosolekuile. 2016. aasta kevadel osales RTK korralisel koosolekul kaks RÜE võtmekuju, tutvustades erakonna tegemisi-toimetusi ja vastates koosolekuliste küsimustele. Nii EKRE kui ka RÜE seisukohavõtte on avaldatud „Rahvuslikus Teatajas”. Muide, avaldati ka asjaomases lehenumbris, nimelt EKRE volikogu deklaratsioon 28. maist 2016 ning Ojulandi avalik kiri Jean-Claude Junckerile.

RTK on Helme ja Ojulandi minevikupattudest täiesti teadlik, kuid suhtub neisse kainelt. Kõige tähtsam on see, et mõlemad väljapaistvad poliitikud tulid rahva poole üle ja seeläbi lunastavad oma varasemad süüteod. Oleks üheaegselt ebaõiglane ja poliitiliselt lühinägelik materdada poliitikut, kes on pööranud selja poliitkartellile ja andnud oma võimed, teadmised ja tutvused rahva teenistusse. Kui kurdetakse, et poliitikud on rahvast võõrdunud, siis miks peakski nad rahva poole üle tulema, kui „tänutäheks” kallatakse nad seejärel üle sõimuga?!...

Helme ja Ojuland aga tulid, ja pidid selle eest maksma üsna kallist hinda – muutuma õukonnaajakirjanduse süljetopsiks. Kuid nad tulid ikkagi. Panid vaimu valmis ja tulid.

Kahtlane aga, et nad oskasid oodata materdamist neilt, keda pidasid „samal lainepikkusel” olevateks.

Ent tagasi küsimuse juurde: cui bono? Kellele oli Helme ja Ojulandi halvustamine „Rahvuslikus Teatajas” kasulik? Kes sellest kõige enam võitis?

Üllataval kombel jõudsin järeldusele, et kõige enam võitis sellest… EKRE! Täpsemalt: üks osa EKRE-st. Veelgi täpsemalt: see osa EKRE-st, kes on „Helmede ainuvalitsusega” rahulolematu ja soovib erakonnale uusi juhte – selliseid, „kes ei oleks liiga teravad ega kalduks äärmusse”. Kes oleks mitte „populistid ega paremäärmuslased”, vaid „tõelised (rahvus)konservatiivid”.

Kõige parem oleks Helmede pihta põrutada mitte ükskõik kelle kaudu, vaid ikkagi isiku kaudu, kellel on eestimeelsetes ringkondades tuntud nimi ja üsna suur autoriteet. Heiki Kortspärn ongi just selline isik. Eesti rahvuslaste üks arvamusliidreid. Talunik. Kaitseliitlane. Aktivist. Suur ajaloohuviline ja teatud ajajärkude ajaloo väljapaistev asjatundja. Vabadussõjalaste pärandi uurija ning jäädvustaja. Mitme raamatu autor. Mitme eestimeelse organisatsiooni liige. Kokkuvõttes: isik, kelle sõnal on kaalu ning kelle ande austajaskond kattub väga suures osas EKRE valijaskonnaga.

Kortspärn sobis selgi põhjusel, et ta pole – pehmelt öeldes – just kõige külmaverelisema iseloomuga.

Kuidas Helmet halvustav kirjatükk aga „Rahvusliku Teataja” veergudele saada, eriti veel olukorras, kus RTK ei kiida heaks oma poliitiliste liitlaste avalikku arvustamist?

Vastus on üllatavalt lihtne: „Rahvusliku Teataja” nõukogu kaudu. Nimelt on juba alates 2015. aasta algusest olnud see organ täielikult EKRE-laste kontrolli all.

Lehenõukogus jäme ots EKRE-lastel

Esiotsa oli EKRE-lastel seal vaid häälteenamus (Aare Pällin ja Lauri Õun ning end „parteituks bolševikuks” nimetav Feliks Saarevet, s.t. jõuvahekord EKRE kasuks 2:1). 2015. aasta algupoolel Saarevet loobus kohast, nõukokku jäid mõlemad EKRE-lased. 2016. aasta algupoolel lahkus lehenõukogust ka Õun, kes veel enne seda oli lahkunud EKRE-stki. Pällin jäi nõukokku aga edasi. On seal praegugi.

Millega tegeleb „Rahvusliku Teataja” nõukogu? Mis on ta ülesanne?

Lühidalt öeldes: jälgib, et kõik lehteminev oleks selline, nagu peab – kooskõlas hea ajakirjandustavaga ning RTK seisukohtadega. Nii sisult kui vormilt. Ilma lehenõukogu heakskiiduta ei ilmu „Rahvuslikus Teatajas” midagi. Ja kui seal juhtubki ilmuma materjale, kus esinevad kirjavead, paigutusvead ja muud vead, siis sellelgi on eelnevalt lehenõukogu heakskiit olemas.

Muide, nõukogu osatähtsus suurenes hüppeliselt alates 2015. aasta jaanuarist, mil toimetajaks sai RTK rajaja Jaan Hatto, kellel on küll rikkalikult kogemusi ürituste korraldamisel, kuid kel paraku puudub vähimgi ajakirjanduslik väljaõpe. (Enne seda oli lehe peatoimetajaks olnud siinkirjutaja, lehenõukogu liikmeks aga Hatto.) Seetõttu tuligi nõukogul pöörata lehematerjalile varasemast märksa rohkem tähelepanu, et olla uuele toimetajale toeks.

Väärib mainimist, et siinkirjutaja viimasel peatoimetaja-aastal, 2014-ndal, oli tõsiselt päevakorras ka Pällini saamine uueks peatoimetajaks. Siinkirjutaja igatahes pooldas seda kuni 2014. aasta septembri avanädalani suuresti, kuna Pällinil on ka ajakirjandustöökogemus, samuti keeleoskus ja sidemed. Tema orienteerunuks lehetegemises tunduvalt paremini kui praegune toimetaja. Kahjuks aga ei tohi lehenõukoguliige olla üheaegselt peatoimetaja, mistõttu tuligi teha teine valik.

2015. aastal sai Pällinist ka EKRE juhatuse liige. Praegu ta aga enam EKRE juhatusse ei kuulu. Küll aga kuulub EKRE Järva- ja Viljandimaa ringkonna juhatusse. Tähtis ja vastutusrikas koht loomulikult seegi, kuid eelmise kohaga võrreldes siiski tagasiminek karjääriredelil.

Vaieldamatud tõsiasjad

Kes täpselt korraldas Mart Helmet ja Kristiina Ojulandi halvustava kirjatüki ilmumise „Rahvuslikus Teatajas”?

Siinkirjutajal sellele vastust pole.

Küll aga saab vaieldamatult öelda järgmist:
1)    Helme (ega Ojulandi) halvustamine ei olnud ega ole RTK huvides;
2)    kõnealune kirjatükk sai heakskiidu lehenõukogult, mille ainsaks liikmeks on praegu EKRE keskastme juht, endine juhatuseliige;
3)    ilma lehenõukogu heakskiiduta ei ilmu „Rahvuslikus Teatajas” midagi.

Kui EKRE juhtkonda rünnatakse õukonnaajakirjanduses, siis on sel soovitule vastupidine mõju: sama jaburate kui alusetute süüdistuste tagajärjel EKRE toetajaskond hoopis suureneb. Seega võib öelda, et sedasorti süüdistuste objektiks olek on koguni EKRE juhtkonna enese huvides.

Seevastu kui EKRE-t süüdistatakse eestimeelses ajakirjanduses (mille üheks tuntumaks esindajaks „Rahvuslik Teataja” nüüdis-Eesti ajakirjandusmaastikul kahtlemata on), ja süüdistajaks on eesti rahvuslaste üks autoriteetsemaid esindajaid, siis on rünnaku mõju juba hoopis teine. On ju „Rahvusliku Teataja” lugejate hulgas väga palju EKRE pooldajaid ja valijaid.

Seejärel pole enam raske kaks ja kaks kokku panna – taibata, kellele viimatimainitud rünnak oli kasulik ja kellel olid võimalused sel toimuda lasta…

Kui naaskel on kotis, siis võib küll teha näo, et seda seal pole, aga kord annab naaskel endast märku niikuinii.

Tõnu Kalvet