Ilusate naiste mõrvadega päästetakse Euroopa Liitu

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 26. juunil 2016. 14:36

Kirjutas Autor

Klikke: 14066

Ilusate naiste hästikavandatud teatraalsete mõrvadega püütakse päästa Euroopa Liitu ja eurot. 16. juunil 2016 mõrvatakse Briti parlamendi alamkoja liige Joanne Helen Cox – backbencher Bristallis, kust ta oli parlamenti valitud. 22. juunil oleks Joanne Cox saanud 42-aastaseks. Miks teatraalne mõrv? Ohver lüüakse jalust maha ja mõrvar pussitab maaslamajat seitse korda ja tulistab veel kolm korda, samas hüüab: „Britain first, Britain first, Britain first!“ Niimoodi kirjutavad ajalehed.

Muidugi on asjaolu, mida vaid vähesed teavad – kogu lugu muutub teatraalseks alles massimeedias. Kohapeal ei kuulnud keegi mainitud karjumist, keegi ei ole näinud verist ja haavatud Joanne Coxi. Kuriteopaigas pole sillutisel ainsatki vereplekki, pole kuule ega kuuliauke. Vaene Joanne pidi olema vait kui lammas, sest keegi pole isegi kuulnud karjeid. Ta toimetati haiglasse kriitilises seisus ja helikopteriga. Milline ühiskonna hoolitsus! Aga oh häda! Keegi ei näinud Bristallis sellel päeval helikopterit ega ka kuulnud seda.

Kas mõrvar tabati kuriteopaigas? Ei! Mis siis on kindlalt teada? Politseisse helistati kell 12.53 – Bristallis, Market Streetil on „neljakümnendates aastates naine saanud raskelt viga ja on kriitilises seisus“. Meedia andmetel oli ohver teel Bristalli raamatukokku, kahe mehe saatel. Peale selle oli veel üks „pealtnägija-kõrvalseisja“. Kuriteohetkel pidi tema juures olema seega vähemalt kolm täisealist meest, ja keegi neist ega ka nad kolmekesi kokku, ei suutnud teda kaitsta. Tahaksin küsida: kas nad kõik olid poliitikud?

Pärast õnnetu Joanne Cox-i lahkumist siit ilmast polnud kulunud päevagi, vaid tunnid, kui juba toimusid... matused – 17. juunil,  mustades ülikondades poliitiline eliit, sügavas leinas, kõigi nähes televiisoris.

Laupäeval, 18. juunil toimus kohus mõrvari vahistamiseks. Kas laupäev ei pidanud olema mitte puhkepäev? Kas esmaspäevani ei andnud oodata? Kuidas on võimalik kellegi süüdistusmaterjalid mõrvas kokku koguda vaid ainsa päevaga? See olevat olnud rekord Briti kohtupraktikas.

Põhjus selgub kohe. See on ju näitemäng, kus päriselt tapetakse. Mõrvar-näitleja pidi kohtusaalis hüüdma: „My name is death to traitors, freedom for Britain! Death to traitors, freedom for Britain!“, ja seda võimalikult aegsasti enne referendumit.

Kes oli siis mõrvar: 52-aastane Thomas Mair – muruniitja, endassetõmbunud nohik, kes polnud selle õnnetu hetkeni näidanud üles mingit huvi ei poliitika ega Brexiti vastu, oli saanud psühhiaatrilist ravi? Politsei tabas ta tänu oma „valvsusele“, must rullnokk – baseball cap – on verine. Kohe leitakse tema juurest mingi tulirelv, padrunid ja verine nuga... Nagu valmis pakitud näitemängu järgmiseks vaatuseks. Tal ei tulnud pähegi neid visata kas või esimesse ettejuhtuvasse prügikasti.

Kohtus esitasid „tunnistajad“ veel tunnistusi: verest ja karjumisest. Täpselt sellest, mida kohapeal keegi ei näinud ega kuulnud. Ahjaa, mõrvar kandis hoopis valget rullnokka. Sellest me ei räägi – tegijal juhtub.

Üks asi on siiski eksimata kindel: Suurbritannia Euroopa Liitu kuulumise vastastest lasti selle massimeediaetendusega korralikult tuul välja. Poolehoid kuulumisele Euroopa Liitu tõusis 5-8 %, mõnede vaatlejate hinnangul koguni 10 %, ja ületas esmakordselt lahkumisepooldajate oma. Joanne Cox oli kirglik Euroopa Liitu kuulumise eeskõneleja. Nüüd oli sellest saanud tundeline võitlus headuse ja kurjuse, armastuse ja viha, arukuse ja kiivuse vahel. Millisel poolel seisab euroimpeerium? See on ilmselt liigne küsimus.

Kõik on juba kunagi olnud…

Huvitav oleks küsida: kui palju on nende ridade lugejaid, kes teavad, et kõik see on juba kord toimunud? Pärast pikka poliitilist karjääri sai Rootsi välisministriks 1998. aastal Anna Lindh. Kaunitar oli käilakujuks Rootsi europooldajate kampaaniale, kehtestamaks Rootsis krooni asemel rahaühikuks euro. Ses küsimuses toimus (erinevalt Eestist) rahvahääletus – samal päeval Eesti rahvahääletusega, 14. septembril 2003.

Kuigi Anna Lindh täitis oma osa edukalt, ei tahtnud toetus eurorahale rootslaste hulgas kasvada ega jõudnudki kunagi plusspoolele. Kuigi põhjendused euro kasuks, nagu ikka, olid majanduslikud ja terve meedia näis seisvat euro kehtestamise poolt. Sellest hoolimata ei-poole edumaa vahetult enne rahvahääletust hoopis kasvas (nagu Suurbritannias).

10. septembri pärastlõunal 2003 läks Anna Lindh koos sõbrannaga Stockholmi kesklinna „NK” kaubamajja ostma uusi kehakatteid. Hea palk ja naisterahva asi, mis seal siis ikka...

Ainult et siit algab küsimärkidemeri. Miks jättis kaitsepolitsei välisministri ilma igasugusest kaitsest, kui too oli lahkunud oma turvalistest ametiruumidest?

Teisel korrusel pussitab teda äkitselt keegi tundmatu isik. Ja jälle! Kaubamaja turvakaamerad on just sellel korrusel ja sellel ajal juhuslikult väljalülitatud. Ohvri vigastused ei olnud eluohtlikud ja ta oli kogu aeg teadvusel, kuid siiski millegipärast suri järgmise päeva varahommikul. Rahvahääletuseni jäi täpselt kolm täispäeva. Juba päev hiljem esitles pervode ja hälvikute partei „Rahvapartei-liberaalid“ esimees Lars Leijonborg TV-s Anna Lindhi kujutisega mälestusmünte – Rootsi eurosid. Poolehoid eurole sööstis hääletajate hulgas üles, kõrgustesse, kus see kunagi varem polnud olnud. Naistehulgad tormasid euro poolt hääletama, tundes end isiklikult haavatuna.

Rootsi rahapaja Myntverket järgi kulub ühe mündi või näidismündi valmistamiseks umbes kuu: kujundamine, graveerimine, matriitsid ja valu. Vanad roomlased ütlesid: sapienti sat. Maakeeles: targale piisab.

Vaene Anna Lindh ei suutnud päästa Rootsis eurot ei elavana ega surnuna – koguni 55,9 % hääletas euro vastu. Ja see oli õige otsus. Seda on möönnud isegi tolleaegsed europooldajad. Seeläbi saadud majandustõus on vedanud kaasa isegi Eesti majandust.

Kaks nädalat hiljem vahistatakse keegi 24-aastane serbia päritolu Mijailo Mijailović, kes kannatas vaimsete häirete käes ja oli saanud ravi. Kohtusaalis ei lubatud tal terve protsessi ajal sõnagi lausuda. Kui saabus naljakas olukord, kus süüalune ise pidi ka midagi ütlema, kamandati ajakirjanikud saalist välja. Teda olevat vallanud meeltesegadus ja vastupandamatu soov kellelegi noaga susata. Siis ta suskaski esimesele ettejuhtuvale, ja see oli juhuslikult välisminister.

Ma tahaksin küsida: kas leidub üldse kedagi, kes sellist lugu suudab uskuda? Aga näe, suudab – terve rahvas suudab, kui TV-s maha lugeda. Sellega lõpetaksingi, ühte vanaroomlaste ütlust sai juba eespool korratud.

Muide, Mijailo Mijailović kandis teo toimepanemise ajal samuti musta rullnokka. Seda näidatakse Rootsi politseimuuseumis kui „suursaavutust“.

Kabala-sõpradele veel midagi: Joanne Cox mõrvati 16.6.2016 – 666.

Jaan Hatto

Kõhulahtisuse-referendum ja Eesti

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 24. juunil 2016. 23:03

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 13298

Mis seob kõhulahtisust ja 23. juunil 2016 Suurbritannias korraldatud rahvahääletust?

Esmapilgul justkui mitte midagi. Kui aga süüvida selle rahvahääletuse tulemusse taunivalt suhtuvate poliitikute käitumisse, tolle ajenditesse, siis üsna palju.

Eriti kerge on seda tõestada Eesti poliitikute näitel. Nende taunivate avalduste puhul oli asjaomast lõhna (et mitte öelda: haisu) tunda juba kauge maa tagant.

Miks ma seda arvan? Aga sellepärast, et nende poliitkorrektsest, uuskeelsest sõnavahust kumas sedapuhku läbi tõeline hirm. Oo ei, mitte Euroopa tuleviku pärast kartja hirm, vaid isikliku karjääri, oma tuleviku pärast kartja hirm.

Mis lõi kõhu lahti?

Julgen arvata, et Eesti poliitkartelli kuuluvaile poliitikuile tuli suurima üllatusena see, et „valel hääletustulemusel lastigi sündida” ja „pahadele ei tehtudki valimiskomisjonis ära”. Eesti oludes polnuks ju mingi takistus saada rahvahääletuselgi sama tulemus, mis viimase 10-15-20 aasta jooksul valimistel, s.t. „just selline nagu vaja”.

Paraku unustati ära paar üliolulist asja. Esiteks, Suurbritannias pole e-hääletust. (Vähemalt siinkirjutajale teadaolevalt küll mitte.) Seetõttu ei saa seal ka häältelugemisel ilmutada „loovust ja ustavust”.

Teiseks, seal ei saanud hääletustulemusi võltsida ka valimisjaoskonnas. Vähemalt mitte sel määral, et see muutnuks rahvahääletuse tulemuse vastupidiseks.

Kolmandaks, seal ei saanud Euroopa Liidust lahkumise pooldajaid jätta ajakirjanduses tõrjutu- ega kerjuserolli. Suurbritannia elanikud on selleks liiga jõukad, et neid saaks survestada samade võtetega, millega survestati 2003. aasta euroreferendumi eel Eesti eurovastaseid ja euroskeptikuid. Mäletame ju, kuidas EL-i-vastasele seltskonnale anti oma vaadete tutvustamiseks raha ja avaldamisvõimalusi vaid näpuotsaga, EU-foorikutele aga üliheldelt.

Teine ja kolmas tegur üheskoos viitavad veel ühele olulisele asjale: Suurbritannia lahkumist pooldajaid toetasid vägagi võimsad huvigrupid. Sellised, kellest ei saanud üle sõita, vaid kellega pidi arvestama. On ülimalt loogiline eeldada, et need mõjurühmad tegid kõik endastoleneva, et vältida valimispettuse ohvriks langemist. Väga tõenäoliselt panid nad igale poole oma vaatlejad ning – võimaluse korral – igasse häältelugemiskomisjoni ka oma esindaja. Võltsimisoht muudeti tänu sellele võimalikult väikseks. Vahendeid selleks neil jätkus. Jätkub küllaga praegugi.

Ustavad teenrid polegi asendamatud

Just teadmine kõnealuste huvigruppide mõjukusest, täielikust tõsiseltvõetavusest võiski panna Eesti kartellipoliitikud hirmu tundma. Seni olid nad ju olnud täiesti kindlad, et on tugevama poolel. Neid saatis veendumus, et mis ka ei juhtuks, nende isandad on tugevamad kui vastased, ning kaitsevad neid alati ja igas olukorras. 23. juuni rahvahääletuse tulemus näitas aga, et see pole kaugeltki nii. Näitas, et jõujooned kulgevad hoopis mujal kui Eesti poliitkartell oma vaimses piiratuses oli osanud aimata.

Eesti kartellipoliitikute karjääriredel on ju üldteada: kui oled küllalt pika aja jooksul oma välismaiste peremeeste huvides tegutsenud, siis lastakse sind marjamaale – saad „sooja koha” (loe: auameti) mõnes välismaises organisatsioonis, olgu siis kuskil Euroopa Liidu ametkondades või muus seesuguses paigas. Seejärel oled majanduslikult kindlustatud, tunned ennast tähtsana, käid aeg-ajalt sünnimaal siiajäänud, „kohanemisvõimetuid” rahvuskaaslasi õpetamas. Lühidalt: su elu on nagu lill.

Kui nüüd aga brittide lahkumise järel käivitub doominoefekt ning Euroopa Liidust lahkub üks riik teise järel, siis kuivab kokku ka marjamaa pind. Senised puhtteoreetilised jutud kahekiiruselisest Euroopa Liidust või siis Euroopa Liidu tuumikust muutuvad siis tõelisuseks. Uues, muutunud liidus aga „ääremaalt pärit barbaritele” vaevalt et „sooje kohti” enam hoitakse või leitakse.

Euroopa Liidu juhtide senised ustavad teenrid heidetakse siis üle parda, kantakse maha. Mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna.

Kas ei pane siis selline tulevikuväljavaade paanitsema iga kubjast, kiltrit ja aidameest, kes on oma isandat kaua ja ustavalt teeninud ning tõsimeeli uskunud oma asendamatusse, ja korraga selgub, et alusetult?! Kas see ei löö siis kõhtu lahti?!

„Haiseb nagu sibi,” ütles kadett Biegleri kohta üks vahva sõdur Švejki sõjakaaslane, kapten Ságneri tentsik Batzer, kui magav Biegler oli end teiste juuresolekul täis lasknud, unes vähkrema hakanud ja ta pükstest hakkas tulema vastikut haisu.

23. juuni Suurbritannia rahvahääletuse tulemusi tauninud Eesti kartellipoliitikute lähedusse ei tasuks nüüdsest samuti tikkuda. Või kui, siis ainult nohusena.

Tõnu Kalvet

Niinimetatud pagulastest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 08. mail 2016. 18:20

Kirjutas Autor.

Klikke: 15166

Mis puutub nendesse niinimetatud pagulastesse, siis siin peaks tähelepanu pöörama järgmistele asjaoludele.

  Meil on neid niinimetatud pagulasi, kes on Eestisse tulnud okupatsiooni tingimustes, ilma seadusliku riigivõimu loata, juba praegu mitusada tuhat. Isegi kui arvestada ainult neid, kellele veel pole antud Eesti kodakondsust, on neid ikkagi umbes kaheksakümmend tuhat, seega märksa suurem protsent kui mõnes Lääne-Euroopa riigis. Nii et seltsimehelikust jagamisest võiks rääkima hakata siis, kui neid näiteks Saksamaal on umbes kümme miljonit, Belgias ka paar miljonit.

  Kui ühes riigis käib sõda, siis terveid, elujõulisi mehi, kes sealt ära jooksevad, ei nimetata mitte pagulasteks, vaid nimetatakse desertöörideks. Aidates ühe poole desertööridel riigist põgeneda, toetaksime vastaspoolt ja aitaksime nendel usuhulludel riigis võimu haarata.

  Meil on rahva haridustase palju kõrgem kui näiteks Süürias. See kasu, mis meie saame, meelitades sealt mõne spetsialisti siia, on kordades väiksem kahjust, mis me sellega teeme riigile, kust me nad ära meelitame. Nii et oleks viimane aeg see lollimängimine nende niinimetatud pagulastega lõpetada. Kui üks rahvas oma iseseisvas riigis pole võimeline endale normaalset elu looma, siis ei suuda ta seda ka kuskil mujal. Kui skunksidele nende endi hais ei meeldi, siis ega nad sellest haisust ikka lahti ei saaks, minnes mõnda teise riiki.

KALJU MÄTIK

Autor (s. 1932. a.) on endine poliitvang, veetis 1970-ndatel oma meelsuse tõttu vangilaagrites kuus aastat. Hariduselt insener. Arvukate kirjutiste autor. Töötanud tehniliste tekstide tõlkijana. Eestindanud vene keelest vabadusvõitleja Sergei Soldatovi (1933-2003) raamatu „Taassünni põuavälgud” (Tallinn 2012, kirjastus „Ortwil”). Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu ning Rahvuslaste Tallinna Klubi liige.

Mängureeglimuutusest võimurite ja vastupanuliikumise vahel

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 18. aprillil 2016. 02:03

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 14067

Põhimõttelise tähtsusega mängureeglimuutusest võimulolijate ja vastupanuliikumise vahelises suhtluses nüüdis-Eestis

Jüri Kuke mälestuskonverentsi korraldustoimkonna üks võtmeisikuid, kõigi aegade tuntuim eesti vabadusvõitleja Mart Niklus on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et nüüdis-Eestis räägitakse liiga palju kannatustest ja kannatajatest ning liiga vähe vastupanuliikumisest.

Niklusel on õigus. Paljuski just seetõttu otsustasingi pühendada oma tänase ettekande nimelt vastupanuliikumisele. Tõsi küll, ühe erinevusega: kui Niklus pidas silmas eeskätt nõukogudeaegset vastupanuliikumist, siis minu tänane ettekanne käsitleb nüüdisaegset vastupanuliikumist. Seda eeskätt Eestis.

Esmapilgul võib tunduda kummaline, et räägin vastupanuliikumisest meie aja Eestis. Võib kergesti tekkida küsimus: „Kelle või mille vastu see vastupanuliikumine peaks siis olema suunatud, kui ometi on teada, et Eesti Vabariik on juba peaaegu veerand sajandit uuesti iseseisev?”

See küsimus oleks õigustatud siis, kui Eesti Vabariik tõepoolest oleks iseseisev. Kui vaadelda aga tegelikku olukorda, siis selgub, et iseseisvusest, suveräänsusest on Eesti riigi puhul praegusajal asi ikka väga kaugel. Sest kuidas saab olla iseseisev selline riik, mida juhitakse välismaalt ning mille territooriumil viibivad võõrväed?

Mäletatavasti sai Eestist 1. mail 2004 Euroopa Liidu liikmesriik. Sellest hetkest alates on Eesti Vabariigis ülimuslik juba Euroopa Liidu õigus, mitte enam Eesti riigi enese seadused. Kui tekib vastuolu Eesti seaduste ja Euroopa Liidu õigusaktide vahel, siis jäävad peale Euroopa Liidu õigusaktid. Tõsi küll, see vastuolu väheneb iga aastaga üha enam, sest Eestis vastuvõetavad seadused koostatakse Euroopa Liidu ametkondades, Eesti Vabariigi parlamendi ülesandeks jääb need vaid heaks kiita. Mitugi endist või praegust riigikogulast on tunnistanud avalikult, et lõviosa Eesti seaduseelnõudest saabub Brüsselist, tõlgitakse eesti keelde ja Riigikogul tuleb need siis vastu võtta.

Kas sääraste seaduste osakaal ulatub seitsmekümne viie, kaheksakümne või üheksakümne protsendini kõigist Riigikogus vastuvõetud seadustest, pole mulle täpselt teada. Aga see polegi oluline. Tähtis on see, et tõeliselt iseseisva, suveräänse riigi puhul on säärane olukord mõeldamatu.

Teiseks, Eesti Vabariigi territooriumil viibivad juba üle aasta ühe teise riigi, täpsemalt Ameerika Ühendriikide väed. Ja seda olukorras, kus Eesti ei ole sõjas! Kui Eesti oleks kellegagi sõjas, siis oleks teiste NATO riikide väeüksuste siinviibimine täiesti põhjendatud. Tõsi küll, seda vaid kuni sõja lõpuni. Kui sõda läbi, siis tuleb võõrvägedel lahkuda. Muidu juhtub sama lugu, mis juhtus Eestis 1944. aasta sügisel, kus Nõukogude armee küll vabastas Eesti territooriumi Saksa vägedest, kuid ei vabastanud seejärel iseendast, vaid jäi siia veel pooleks sajandiks.

Oluline on meeles pidada sedagi, et neis Eesti piirkondades, kus viibivad võõrväed, on ülimuslik asjaomase võõrriigi, antud juhul siis USA õigus, mitte aga Eesti õigus. Teisisõnu: kui Eestis viibivate võõrvägede tegevus satub vastuollu Eesti seadustega, siis ei loe see mitte midagi, vaid võõrvägede juhtkond võib Eesti seadusi karistamatult eirata. Otsesõnu öeldes: Eesti Vabariigi võimud ei kontrolli võõrvägede tugipunktide all olevat Eesti Vabariigi territooriumi.

Kõike seda teades on täiesti loomulik, et isamaaliselt meelestatud eestlased ja teised eestimeelsed Eesti Vabariigi elanikud ei saa sellise olukorraga leppida, vaid otsivad võimalusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Ärksamad neist moodustavad ühendusi, tegutsevad enam või vähem kooskõlastatult. Seega võib nende tegevust julgesti nimetada vastupanuliikumiseks. Seda sellele vaatamata, et mingit keskorganisatsiooni ega ühtset väejuhatust sel liikumisel pole.

Millised on siis olnud nüüdis-Eesti vastupanuliikumise võitlusviisid?

Nendeks on olnud eranditult pehmed vastupanuviisid. Laias laastus võib need jagada kaheks: koolitusteks ja meeleavaldusteks.

Koolituste all pean silmas seminare, konverentse, näitusi, kirjastamist, rahvuslaste kevadkoole, suvekoole, sügiskoole ja talvekoole. Samuti selgitustöö tegemist oma massiteabevahendite, peamiselt internetiväljaannete kaudu. Vastupanuliikumise massiteabekanalite hulka võib julgesti arvata ka Nõmme Raadio ning Tallinna Televisiooni. Kõigi nende abil on eestimeelseid inimesi haritud, nende võitlusvaimu kõrgel hoitud.

Meeleavalduste all pean silmas pikette, kõnekoosolekuid, rongkäike ja muid sedalaadi väliüritusi.

Koolituste ja meeleavalduste abil on vastupanuliikumine suutnud – kujundlikult öeldes – rinnet hoida ja ellu jääda, kuid mitte oma eesmärke saavutada. Seda peamiselt kahel põhjusel. Üheks põhjuseks on rahanappus ja teiseks vähene võimalus levitada oma vaateid tõeliselt ulatusliku leviga massiteabekanalites. Õigupoolest ongi teine põhjus tingitud esimesest, s.t. rahanappusest.

Sellest tulenevalt valitses nüüdis-Eestis pikka aega olukord, kus vastupanuliikujate mängumaa oli väga ahtake, mõju väike ning võimulolijad ei pidanudki vastupanuliikumisega arvestama. Selle olukorra tingis asjaolu, et peaaegu kakskümmend aastat kestnud ajuloputuse tulemusena ning ebakindla majandusseisu mõjul oli suurem osa Eesti elanikkonnast muudetud ühiskondlikult passiivseks. Säärased inimesed ei tundnud huvi riigi tipptasemel tehtavate muudatuste vastu, mis nende elu küll halvendasid, kuid mille seost elu halvenemisega ei suutnud nad märgata.

Toon siinkohal kolm näidet.

Näiteks ei hoolinud ühiskondlikult uimased Eesti elanikud sellest, et Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitudes kohustusid Eesti juhid loovutama sinna vähemalt kaks miljardit eurot Eesti maksumaksja raha. Sealjuures aidati selle sammuga tegelikult hoopis Saksa ja Prantsuse panku – erapanku! – , kes olid heauskselt laenanud raha kreeklastele ja jäänud sellest rahast ilma.

Ühiskondlikult uimastele Eesti elanikele ei läinud korda ka see, et Eesti võimud raiskasid mitusada miljonit eurot maksumaksja raha täiesti perspektiivitutele investeeringutele nii Jordaanias kui ka Ameerika Ühendriikides, täpsemalt Utah'' osariigis. Ja seda olukorras, kus päästetöötajaid ja politseinikke rahapuudusel koondatakse ega suudeta – samuti väidetava rahanappuse tõttu – tõsta õpetajate ja tervishoiutöötajate palka! Lisaks ei suudeta tagada tasuta koolitoitu kõigile.

Kolmas oluline asi, mis jättis ühiskondlikult uimased Eesti elanikud täiesti ükskõikseks, oli Eesti juhtkonna kavatsus sõlmida piirilepe, millega kingitaks Eestiga kaugeltki mitte sõbrasuhetes olevale naaberriigile umbes viis protsenti Eesti seaduslikust territooriumist. Selle nii-öelda kinkelepinguga rikutakse mitmeski punktis Eesti põhiseadust, samuti loobutakse väärtuslikest maavaradest, mis ärakingitavatel aladel leiduvad ja mille ligikaudne väärtus ulatub ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt mitmesaja miljoni euroni.

Äsjamainitud kolm muudatust ei läinud Eesti elanikkonna ühiskondlikult uimasele ja taipamatule osale niisiis korda, mis sest, et kõik kolm kahjustasid kõigi elanike huve tunduvalt. See ühiskonnaosa lihtsalt ei märganud kõnealuste muudatuste kahjulikkust nii-öelda harju keskmise eestlase eluolule. Ja kuna ühiskondlikult passiivsed moodustasid ühiskonnas enamuse, siis võisidki võimulolijad jätkata vastupanuliikumise nõuete eiramist ning vajadusel ka vastupanuliikujate võtmekujude survestamist.

Täpsuse huvides lisan siinkohal kohe, et tugevat ehk siis tõelist survestamist polnudki vastupanuliikumise ohjeldamiseks reeglina vaja. Piisas sellestki, et võimulolijate suhtes kriitilistel üksikisikutel ja organisatsioonidel keerati rahakraanid kinni (õigemini: enamasti neid ei lastudki rahakraanide juurde) ning neil ei lastud oma seisukohti avaldada peavooluajakirjanduses.

Tundus niisiis, et mängureeglid ja jõujooned olid loksunud paika ja neid riigisiseselt muuta käib vastupanuliikumisel ülejõu.

Jah, kõik tõepoolest oli nõnda, nagu äsja kirjeldasin. Enam ei ole. Nüüdseks juba vähemalt aasta otsa ei ole.

Põhjalik muutus mängureeglites ja jõujoonte paiknemises toimus pärast seda, kui 2014. aasta lõpul ja 2015. aasta alguses sai hoo sisse rahvasterändamine Euroopasse. Jaanalinnupoliitika pooldajad nimetavad seda küll hellitavalt rändekriisiks, kuid nähtuse tegelikku olemust eufemismide taha pugemine ei muuda.

Miks see muutus siis aset leidis?

Vastus on lihtne: sellepärast, et massilise sisserände ohtlikkust oma elatustasemele, üldse elutingimustele tajus juba ka ühiskondlikult uimane elanikkonnaosa. Enam ei olnud säärastel ühiskonnaliikmetel võimalik teha nägu, et neid see muutus ei puuduta. Taibati, et kui siia saabub hulgaliselt isikuid, kes on palju agressiivsema käitumisega kui praegused elanikud ega kavatsegi oma asukohamaal kohaneda, ja keda siinsed juhid ei luba korrale kutsuda, siis muutub elukeskkond kiiresti väga ebameeldivaks, lausa talumatuks.

Kerge oli tulla ka selle peale, et kui uusasukad saavad siinse eluga kohanemiseks endale elutingimused, millest põliselanikud võivad vaid unistada, siis raha nende tingimuste tagamiseks võetakse maksumaksja taskust. S.t. selliste elanike taskust, kel endal nii häid elutingimusi reeglina pole ega tulegi. Ja kui arvestada veel sedagi, et enamus nüüdisaegse rahvasterändamise käigus Euroopasse saabujatest on kõike muud kui kõrgeltkvalifitseeritud tööjõud ning jääb seetõttu maksumaksjale koormaks alatiseks, siis on selge, miks aktiveerus ka seni uimane olnud ühiskonnaosa.

Paljud väljapaistvad mõtlejad ja ühiskonnauurijad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et inimühiskond on nagu organism ja seal toimivad loodusseaduste vääramatusega oma seadused. Kui organism tunneb, et ta tervis või koguni olemasolu on ohus, siis käitub ta teisiti kui ohutus olukorras. Nüüdseks on ohtu tunnetanud juba kõik rahvad, kelle asualale Aafrikast ja Aasiast tulvavad rahvamassid on jõudnud või ähvardavad jõuda.

Ohutunne on toonud vastupanuliikumisse isikuid, keda veel mõni aeg tagasi keegi sinna ei osanud oodata. Uutel vastupanuliikujatel on tihtilugu juba hoopis teine taust kui senistel. Nemad tegutsevad juba teiste mängureeglite järgi. Nad ei oota pikalt, millal võimulolijad nende nõuded rahuldavad. Selle tagajärjel pinged kogu ühiskonnas muudkui suurenevad. Kui pingetel lastakse koguneda, siis lõpuks lendabki katlal kaas pealt. Ja seda suure pauguga.

Võimulolijatel on igal juhul kasulikum anda sõna vastupanuliikumise senistele võtmeisikutele, kes on pea eranditult intellektuaalid, mitte aga oodata, kuni asuvad tegutsema vastupanuliikumise need liikmed, kes ei ole intellektuaalid ja kes kasutavad seetõttu hoopis teisi võitlusvõtteid. Kui see jõud – vastupanuliikujate uus laine – on kord valla päästetud, siis tagasi seda enam ei suru. Nagu pudelist väljasaanud džinnigi.

Kui võimulolijad tahavad suurt, aina kasvavat rahulolematuselainet natukenegi ohjata (NB! just ohjata, s.t. suunata, kuna ohjeldada, s.t. tagasi hoida pole seda enam võimalik), siis on neil viimane aeg lõpetada vanade, juba tuttavate vastupanuliikujate survestamine ja kõrvalesurumine.

Kui võimulolijad seda ei tee, siis vastutavad tagajärgede eest juba ise. Vastupanuliikujate uuelt lainelt neil midagi head oodata igatahes pole.

Kõige naljakam on asja juures see, et uue laine juhte ega teisi võtmekujusid meie kui senised vastupanuliikujad tegelikult ei tunnegi. Seega ei annaks meie järel nuhkimise intensiivistamine võimuolijatele mitte midagi. Meie ei ole need, kes organiseerivad juba jõulisemat vastupanu. Meie sidemete nuhkimine ei annaks nuhkijatele mingit vajalikku teavet.

Sestap ongi võimulolijate ainus pääsetee kaotada kõik senised tõkked vastupanuliikumise seniste võtmekujude teelt, lubada viimatimainituid peavooluajakirjandusse, kujundlikult öeldes: neid üle kullata. (Näiteks igasugu auhindade, stipendiumide ja muu sellisega.) Sel moel säilitaks võimulolijad väiksema hulga loovutamise abil suurema. Jätkuv ahnitsemine põhimõttel „mulle kõik, teile mitte midagi!” oleks võimulolijatele aga hukutav.

Esimeseks pääsukeseks mängureeglite ja jõujoonte muutumisest nüüdis-Eestis oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna parlamentipääs viimatistel Riigikogu valimistel. Võimulolijate helgemad pead on nüüdseks loodetavasti tajunud, et see järeleandmine ei saa jääda kaugeltki viimaseks.

Vastasel korral asub ühiskond kui organism puhastama end ise. See aga ei pruugi seltskonnale, kes oma tegevusega on muutunud organismile kahjulikuks ja sealt seetõttu väljaheitmise abil eemaldatakse, olla kaugeltki meeldiv.

Tõnu Kalvet

XX Langenud vabadusvõitleja päeva konverentsil 27. märtsil 2016 Tartu Ülikooli aulas peetud ettekanne.

Videosalvestus: http://www.uttv.ee/naita?id=23755 Täpne asukoht: 02:56:30 – 03:13:45 (vt. parempoolne veerg).