Uudised

Ärgem kartkem "igaks juhuks"! Kasutagem ära kõik võimalused, mis on!

9. juulil 2011 Tartus, Kalevipoja kuju juures Tartu ülestõusu 70. aastapäeva kõnekoosolekul peetud kõne

 

Lugupeetud kohalviibijad! Head aatekaaslased!

Tänane üritus on vähemalt ühe asja poolest väga õpetlik. Sest need, kes ajalugu tunnevad, need teavad, et Tartu ülestõus algas siis, kui Punaarmee oli veel Eestis. Tähendab, seda ülestõusu alustada polnud üldsegi ohutu.

Jah, tõsi küll, surve oli sakslaste löökide mõjul nõrgenenud. Aga see surve oli olemas.

Ja eeskuju saab sellest võtta sel moel, et ka tänapäeval, üldse päris paljudes eluolukordades kasutada ära kõik võimalused, mis on. Sest kui me vaatame natukene elu, siis selgub, et inimesed, ka organisatsioonid tihtipeale kardavad ka siis, kui pole mingit põhjust karta. Kardetakse nii-öelda igaks juhuks. Aga seda ei ole mõtet teha. Sellega me lihtsalt jääme ilma oma elu väärtuslikest hetkedest, jätame tegemata palju head oma lähedastele, oma rahvusele, iseendalegi.

Seepärast võtkemgi eeskuju toonastest ülestõusnutest! Nemad ei kartnud. Nad said aru, et suurem surm, suurem oht on juba möödas ja kui sa oled mees, siis sa suudad päris palju ära teha.

Tänane üritus on korraldatud paari organisatsiooni poolt – Eesti Leegioni Sõprade Klubi ja kui ma õigesti aru saan, siis ka Eesti Rahvusliku Liikumise korraldatud. Ja rõõmustav on asja puhul see, et korraldajate hulgas on päris palju noori. See tähendab, [et] kui nemad saavad pereisadeks, pereemadeks või kui nad juba on, kui nende lapsed saavad suuremaks, siis nemad saavad anda seda teadmist edasi. Nad on uurinud päris põhjalikult Eesti ajalugu, ka Tartu ajalugu, ka Tartu ülestõusu ajalugu, ja nad saavad seda nii-öelda emapiimaga edasi anda.

See tähendab, et kui läheb niimoodi, nagu Bruno Javoiš ütles oma tänases kõnes ja iga aastaga tuleb rohkem inimesi siia üritusele, siis näiteks kümne aasta pärast võib siin olla juba nii palju inimesi, et ei mahu ära ja osa jääb lausa Raekoja platsile.

Keegi peab kunagi otsa lahti tegema ja tänase ürituse korraldajad tegid selle ilusti lahti. Ja me võime vaadata muidugi, et täna on võrdlemisi vähe inimesi tulnud, aga see on tihtipeale iga asjaga [nii]. Alguses üks väike rühm lükkab asja käima ja pärast inimesi tuleb ja tuleb kogu aeg juurde ning mõne aja pärast kõik tõsimeeli arvavad, et see on alati olnud massiüritus.

Sellepärast suur tänu kõigile, kes kohale tulid, ja veelgi suurem tänu korraldajatele! Ja ühtlasi siis tervitan ka kõiki Rahvuslaste Tallinna Klubi poolt. Aitäh!

Tõnu Kalvet

 

Kõne video asukoht internetis: http://www.youtube.com/watch?v=ymQz_PZ9IoM

 

Järelehüüe kirjasõber Ottole - 98-aastaselt lahkunud "iginoorele mehele

/4. juulil 2011 surnud Otto von Habsburgi mälestuseks/

„Ilmasambaks ei jää meist keegi,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Ometi leidub inimesi, kes oma pikaealisuse, põhimõttekindluse ja usaldusväärsuse tõttu tunduvad ilmasambana. Nendega lävides, nende tegusid jälgides tekib tunne, et nad on alati olemas ja neile saab alati kindel olla. Nad kannaks oma õlgadel kui just mitte kogu maailma (nagu antiikjumalus Atlas), siis vähemalt osa sellest. Ja kannaks rõõmuga, oma koorma üle kurtmata.

Üks selliseid inimesi oli Otto von Habsburg. Eurooplane suure algustähega. Maailmakodanik selle sõna parimas tähenduses. Ja samas veendunud rahvuslane. Ennekõike ungari rahvuslane. Suurvaim, kes kandis „vana hea Euroopa”, s.t. Esimese maailmasõja eelse Euroopa parimad omadused meie aega ega vahetanud neid peenrahaks.

Eestlase mätta otsast vaadates: Otto oli üks väheseid ühenduslülisid Lurichi, Abergi, Hackenschmidti aja ning meie aja vahel. Ütlesin seda talle ka ise (ühes oma kirjas), ja ega ta vaielnudki vastu.

Tutvusesõlmijaks osutus Ungari

Kuidas ma Ottoga tutvusin? Saatuse tahtel toimus see tänu me mõlema kiindumusele Ungarisse, ungari keelde ja kultuuri.

Kavatsesin 2000. aastal koostada ja välja anda ajakirja „Horisont” Ungari-teemalise erinumbri. Kuna väljaandmiskulude täielikuks katteks ei jätkunud ajakirjal endal raha, siis asusin Eesti–Ungari Seltsi juhatuseliikmena otsima abivalmis annetajaid nii Eestist kui ka välismaalt. Ühe kirja saatsin Ottolegi. Palusin talt erinumbrile rahalist toetust või kui see pole võimalik, siis soovituskirja asjaomasele fondile või riigiasutusele. Erinevalt mitmest teisest kuulsusest, vaevus tema vastama. Ja tegi seda igati südamlikult. Kahetses küll, et ei suuda rahaliselt toetada, kuna eelarve olevat niivõrd pingeline (ta mitte just väikse sissetuleku „sõid ära” kõik need lugematud ettevõtmised, mis tal kogu aeg käsil olid), kuid soovituskirja andis meelsasti.

Hoidsin teda seejärel kursis erinumbri tekkelooga, tema omakorda andis nõu ja kirjutas oma tegemistest-toimetustest. Aegamööda jõudsime niikaugele, et kirjutasime muudestki asjadest: vahetasime mõtteid ühiskonnas toimuva ja selle võimalike tagajärgede kohta, käsitlesime eraelulisi sündmusi, jagasime olulisemaid muresid ja rõõme...

Muljetavaldav isiklik kohtumine Tartus ja intervjuu Rumeenia lehes

Silmast silma õnnestus mul Ottoga kohtuda ainult korra: 2003. aasta juuni keskel, kui ta käis Eestis oma raamatu „Karl V” eesti tõlke esitlusel ja kirjutas asjasthuvitatutele raamatusse pühendusi. Sõitsin spetsiaalselt selleks Tartusse, seisin Tartu ülikooli fuajees kannatlikult sabas, et saada raamatusse Otto pühendus, seejärel aga teha intervjuu, mis pidi minema Rumeenia suurimale ungarikeelsele päevalehele „Romaniai Magyar Szó” (olin aastail 2001-2005 selle Eesti-kirjasaatja).

Pärast pühenduse kirjutamist ajasime juttu. Jutuajamine kujunenuks märksa pikemaks, kui Otto ei pidanuks juba järgmisele kohtumisele ruttama. Leppisime siis kokku, et teeme kavandatud ajaleheusutluse elektrooniliselt: mina saadan talle internetitsi või faksiga küsimused, tema omakorda saadab samal või sarnasel viisil neile vastused.

Öeldud – tehtud! Intervjuu sai igati asjalik ja ilmus „Romániai Magyar Szó” 2003. aasta 2. juuli numbris. Toimetus jäi lõpptulemusega väga rahule, usutletav niisamuti. Muljetavaldavaim kogu selle usutluse juures oli Otto võitlejahing, kindlameelsus, millega ta oma üllaste eesmärkide poole rühkis ja mis ei lasknud tal alla anda pealtnäha juba ette kaotatud võitluses.

Kõnealuse usutluse esimesele küsimusele antud vastuses rääkis Otto sellest, kuidas tal oli omal ajal Euroopa Parlamendi poliitikakomisjoni liikmena õnnestunud saavutada kaheaastase visa töö ja kõva võitluse tulemusena ühe oma ülitähtsa ettepaneku läbiminek, kuigi „stardihetkel” oli komisjoni 50-st liikmest pooldanud seda vaid neli (!) liiget…

Pika usutluse lõpulõigus ütles Otto aga järgmist: „Palun olge optimist. Ise olen väga vana inimesena optimist juba kas või sel põhjusel, et olen oma elu jooksul märganud, kõige lootusetumateski olukordades, et kui inimene oma sihi nimel tõesti võitleb, siis saadab teda edu. Kui heidan tagasipilgu viimastele aastatele; kui tuletan meelde seda kindlat usku Jalta-piiride püsivusse; kui näen, et seegi usk õnnestus kummutada, siis võin loota ja kindel olla, et kui tahame, siis jõuame sihile.”

Muljetavaldavaimaks nimetasin Otto seda hoiakut just äratundmisrõõmu tõttu. Põhja-Tallinnas, „Kopli liinidel” sündinu ja kasvanuna omandasin ka ise nii tugeva karastuse, et see välistas/välistab juba eos igasuguse murdumise, käegalöömise, allaandmise. Kirjutasin sellest avameelselt Ottolegi. (Oli ju temagi omal ajal, pärast kogu nende pere Madeirale pagendusse, üsna vaestesse tingimustesse saatmist küllaga vett ja vilet näinud, kuid raskustele vaatamata murdumatuks võitlejaks jäänud.) Pärast seda muutus me suhtlus veelgi südamlikumaks.

Mis kirjasõpru veel ühendas?

Me kirjasõpruse üheks nurgakiviks oli vastastikune austus. Kirjutasin Ottole juba päris me kirjavahetuse algusaegadel: pean tast lugu mitte sellepärast, et ta on kõrgest soost ja kuulus (sest oma kuulsat suguvõsa häbistavaid, allakäinud „siniverelisi” leidub Euroopas ja maailmas karjakaupa, arenguhälbega kuulsusi niisamuti), vaid sellepärast, et ta tugeva tahtejõu ja visa töö abil arendas endal välja vaimuanded ning tegi endast sel moel sõna parimas mõttes väljapaistva isiksuse. Teisisõnu: vormis endast tõelise juhi, mitte aga ei saanud oma juhiameteid kingituse või almusena. Otto teadis juba väga varakult, kui suurt vastutust kätkeb endas ütlus „seisus kohustab!”.

Otto oskas siirast, põhjendatud kiitust hinnata, kuna meelitajatest ja silmakirjatsejatest oli tal juba ammu villand.

Ottole omakorda meeldis see, et oskan päris mitut keelt, sealhulgas tema (ja ka minu) lemmikpiirkonnas – Kesk-Euroopas räägitavaid keeli: aktiivselt ungari, poolpassiivselt tšehhi, slovaki ja saksa ning passiivselt poola keelt. (Ja olen ses vallas iselaadseks kultuurivahendajaks.) Otto sünnimaal, Esimese maailmasõja eelses ja aegses Austria-Ungari keisririigis ma seega naljalt hätta ei jäänuks, kui sattunuksin ajamasina abil sinna rändama.

Me kirjavahetus käis ungari keeles. Väljaarvatud paar-kolm sellist juhtumit, kui Otto ungari sekretär oli kas haige või ära ning Otto oli sunnitud kirja dikteerima ungari keelt mitteoskavale sekretärile. Siis saabusid ta kirjad mulle inglise või saksa keeles. Kuid keelebarjääri ei tekkinud muidugimõista ka sel juhul.

„Iginoor mees” ja ta ootamatu lahkumine

Veel üheks me ühisjooneks oli aktiivne eluhoiak, suur huvidering ja tõsine püüd maailma kõige mitmekesisemal moel paremaks muuta. Lühidalt öeldes: suutmatus igavleda.

„Mul on iga minut planeeritud. Kuid see ei takista mul elust suurt rõõmu tunda! Olen tõeliselt õnnelik inimene! Rõõmustan iga uue päeva üle! Alati on mul käsil midagi ilusat, ootamisväärset, huvitavat. Mul pole iialgi igav! Mu elu on nii ilus, et ilusamat ei oskagi tahta. Tunnen elust väga suurt rõõmu!” ütles Otto kord ühes paarikümne aasta eest tema kohta kirjutatud ungarikeelses raamatus.

Ottoga suheldes oligi tunda, et vanahärra kestas elab tegelikult nooruki, vahest lausa poisikesegi hing, kellele kõik on uus ja huvitav ja kes lausa pulbitseb tegutsemislustist. Ning kes teeb kogu aeg uusi plaane. Ja viib neid ka ellu. „Iginoor mees”, kui laenata ta iseloomustamiseks-määratlemiseks pealkiri ungari luuleklassik Sándor Petőfi ühelt luulekogult.  (Luulekogu „Iginoor mees” ilmus Ellen Niidu tõlgituna eesti keeles 1973. aastal.)

Nooruslik elurõõm hoidis Ottot väliseltki nooremana kui ta tegelik vanus eeldanuks. Mäletan oma üllatust, kui temaga 2003. aastal kohtudes avastasin, et 90-aastase tudi asemel seisis mu ees krapsakas vanahärra, kes nägi välja oma tegelikust vanusest vähemalt 15 aastat noorem.

See tekitaski petliku tunde, et meil on suhtlemiseks aega veel küllaga ja et meil on vähemalt 15-aastane ajavaru. Esmaspäeval, 4. juulil 2011 ilmnes selle tunde petlikkus aga lõplikult…

Siis selgus lõplikult seegi, et Otto ei saa tulla järgmisele raamatuesitlusele Eestisse. Selle, suurvene mõttelaadist pajatava raamatu omale, mille ma tänavu juuni alguseks ungari keelest eestindasin ja mis pidanuks ilmuma millalgi sügisel. (Loodetavasti ilmubki.) Sama raamatu algkeelse variandi esitlusel Budapestis oli Otto kohal olnud ning teost ja selle autorit (kes on, muide, poolenisti eestlane) südamest kiitnud. Autoril ja mul oli kavas ta kutsuda Tallinna-esitluselegi. Ja vaevalt ta tulemata jätnuks, kui tervis vähegi lubanuks tulla. Läks aga teisiti…

Luban, et hoian Ottoga peetud kirjavahetuse alles ja – kui saatus selleks edaspidi soodsa võimaluse pakub – , siis annan ka raamatuna välja. Siis saavad teisedki teada, mida õpetlikku kirjutas „põhjamaisele kesk-eurooplasele” end elu lõpuni ungarlaseks pidanud suurvaim, kes suutis samaaegselt olla ka Eurooplane suure algustähega.

Puhka rahus, Otto! Sind pole küll enam meie hulgas, kuid eeskuju, mille kogu oma eluga andsid, innustab veel paljusid, kuni püsib euroopa tsivilisatsioon ja valge inimene!   

Tõnu Kalvet

   

Maa müük välismaalastele - kas tehinguvabadus või rahvuslike huvide reetmine?

Esimesest maist 2011 on otsustatud Eesti Vabariigis kaotada põllumajandusliku maa müügi piirangud. Maad võiksid nüüd piiramatult osta ja müüa OECD liikmesriikide kodanikud ja äriühingud. Seega ettevõtted ja eraisikud, kelle tegevuse eesmärk ei pruugi olla koheselt selge ning läbipaistev. Maa müük on siis nüüdsest võimalik ka Jaapani, Mehhiko ning Iisraeli kodanikele ja ettevõtetele.

Tuleb tõdeda aga, et paljud majanduslikult edukad Euroopa riigid seavad hoopis piiranguid maa müügile välismaalastele kutsenõuete või kapitali läbipaistvuse nõude osas. Eesti aga demonstreerib taas lausliberaalset suhtumist ja rahvuslikele huvidele vastava majanduspoliitika puudumist.

Võimalus maad kiirelt osta ja müüa kujutab endast eelkõige võimalust spekulatiivseks rikastumiseks olukorras, kus veel hetkel on maa turuväärtus kolm kuni viis korda väiksem Lääne-Euroopa keskmisest. Näiteks maksab põllumajandusmaa Saksamaal 3000-7000 eurot/hektar, meil ainult 1000.

Miks on see nii? Eelkõige seetõttu, et Euroopa Liidu põllumajandustoetused moodustavad ainult veerandi nn. vanades Euroopa Liidu liikmesriikides makstavast. Vene okupatsiooni aegsest ja järgsest kolhoosielu ja põllumajandusühistute surutisest ei ole olnud veel võimalust täielikult taastuda ega koguda kapitali õigusjärgsetel omanikel-talude taastajatel. Seega võib öelda, et ka Euroopa Liidu majanduspoliitika tervikuna ei toeta talude taastamist ning väljakujunenud elulaadi juurde tagasipöördumist.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis 110 000 talu. Pooled neist olid asundustalud, mille meie isad ja vanaisad olid saanud teenete eest Vabadussõjas – võideldes oma maa ja rahva eest. Maaseadusega ning kogu riikliku õigusloomega loodi kiirelt arenev põllumajandustootmine ning maaelu. Eesti eksportis põllumajandustooteid Inglismaale, Saksamaale, Soome. Sisemajanduse kogutoodang ületas tunduvalt naabermaa Soome oma. Arenes seltside ja huviringide tegevus, koolivõrk. Hea elu maal oli võimalik nii talupidajale, sulasele kui kooliõpetajale, arstile ja apteekrilegi.

Okupatsioon katkestas taluelu järjepidevuse, küüditamised 1941. ja 1949. aastal hävitasid vaimselt ja füüsiliselt toonased maaelu edendajad-arvamusliidrid. Ettevõtjad, kooliõpetajad, talupidajad olid need, kes kandsid rahvuslikku iseolemist. Repressioonides hukkusid või said kannatada paljude pereliikmedki – naised, lapsed, vanemad.

Olime lootusrikkad, kui meil õnnestus taas olla vaba rahvas oma maal. Lootsime, et taastub taluelu, väljakujunenud rahvuslik elulaad. Kuid siiski sageli ei olnud õigusjärgsetel omanikel teed oma vanemate põliskoju – seal laiutasid sisserännanud ukrainlaste, venelaste ja teiste nn. sõbralike nõukogude rahvaste järeltulijad, vallavalitsustes otsustasid aga asju endised punapartorgid ning kolhoosiesimehed. Otsustasid sageli ja seadusevastaselt – kellele erastada ja mitte tagastada õigusjärgsete omanike vara. Parastades öeldi vaid: „Ise valisite meid!“

Kiire ning läbimõtlematu ja vastu kolmandiku rahva tahet toimunud liitumine Euroopa Liiduga jättis meie rahvuslikud huvid kaitseta – peeti tarvilikumaks suu vett täis istuda ja noogutada, sest „muidu me võib-olla ei jõudvatki sellele rongile“.

Oma rahvuskaaslaste eest rääkisid aga häälekalt Poola ning hõimumaa Ungari. Ilma nende initsiatiivita oleks võib-olla juba toona nõutud kohest maa kontrollimatut vabamüüki välismaalastele ning jäetud uued liitunud ilma põllumajandustoetustest, koheldes neid seega äärmiselt ebavõrdselt, s.t. ainult tootjana ja töötegijana, mitte kasumisaajana.

Samas olukorras oleme aga praegugi. Kestvalt kõrge tööpuudus (tänagi 9,8 %) sunnib noori otsima endale rakendust ja inimväärset elu välismaal, jättes kodud meesteta, lapsed isata ning asjad ajamata. Aga võib-olla ongi see kellegi eesmärk – kujundada olukord, kus Eesti Vabariigis ei oleks alaliselt kohal initsiatiivikaid relvakandmisealisi mehi, ettevõtlikke arvamusliidreid, kes suudaksid kaitsta oma maad tuulte pöörises nii sõna kui teoga, ka relva jõul.

Mäletame, et 2007. Ja 2008. aastal jõudsid juba meilegi võõrtöölised Ukrainast ja Bulgaariast. Seega oleks võinud demograafiline olukord varsti hakata meenutama 1980-ndatel kogetut.

Suurte võõramaalaste kogukondade teke rahvusriigis kujutab endast ohtu nii rahvusele kui tema liikmete arvamusvabadusele. Seega ei räägi meie, vaid võõrad.

Ka oma kinnisvara üle otsustades peame teadvustama, et see võib olla kaalukeeleks meie lähedaste heaolu ning terve rahvuse püsimajäämisel. Kutsun üles kõiki tegema kaalukaid ja läbimõeldud otsuseid.

Aare Pällin,

jurist

Eesti Maa- ja Majaomanike Liidu juhatuse esimees

(6. aprillil 2011 kl. 16 Tallinnas Vabaduse väljakul korraldatud üritusel peetud kõne tekst)

 

Reisimuljeid sirgeselgsete inimeste maalt

Käisime Rahvuslaste Tallinna Klubi inimestega kolmapäeval, 16. märtsil 2011 Riias Läti leegionäridele  ja läti rahvale lugupidamist ning poolehoidu avaldamas.

Läti leegionäride mälestuspäeva üritus oli fantastiliselt ilus, südamlik ja rahvarohke. Isegi käputäis okupandinärakaid ei suutnud seda tumestada. Nende kaabakate räuskava kisa laulsid lätlased isamaaliste lauludega vaikima!

Ilm oli ülimalt ilus ja päikseline, nagu ka tunded inimeste südameis.

Võtsime osa toomkirikus  peetud mälestusjumalateenistusest ning marssisime koos lätlastega kolonnis vabadussamba juurde. Asetasime pärja selle jalamile ning teise viisime hiljem president Karlis Ulmanise ausamba juurde.

Nii rohkesti pole isamaaliselt meelestatud inimesi varematel üritustel veel olnud. On näha, et osalejate ja kaasaelajate hulk suureneb iga aastaga.

Kõige liigutavam oli see, et põhimassi moodustasid noored. Hingestatud sära oli neil silmis ja Isamaalised laulud suul!

Peale meie oli kohal ka enneolematu hulk teisi eestlasi üle kogu Eesti. Sinimustvalgete hulk oli Läti lippude järel arvukuselt järgmine. Siis tulid Leedu omad ning vilksatasid ka Ukraina ja Gruusia rahvusvärvid. Fantastiline!

Lätlaste suhtumine eestlastesse oli ülimalt südamlik ja soosiv. Platsipeal tekkisid siin-seal iseeneslikult omavahelised vennastuvad vestlusgrupid. Meenutati baltlaste ja teiste okupeeritud rahvaste ühist saatust ning võitlust oma riigi, maa ja rahva vabaduse ning püsimise nimel. Klõpsusid fotokad ja surisesid kaamerad. Olen veel tänagi ülevas meeleolus ja positiivsel lainel.

Kurb, et meie meedia kajastas Riia-üritusi nii napilt, tendentslikult ja valikuliselt.

Huvitav asi, mis heas mõttes „silma riivas“: Lätis ei näinud ma kuskil venekeelseid ja ka mitte kakskeelseid silte ega reklaame. Isegi mitte turul, ametlikest asustustest ja avalikust ruumist rääkimata. Kui mingit infot dubleeritigi, siis oli teiseks keeleks inglise keel.

See tõestas, et saab küll, kui tahetakse selg sirgu ajada oma keele ja kultuuri säilimise nimel, vaatamata sellele, et Lätis on tiblade (läti k. urlas) mass tunduvalt suurem kui meil.

Jüri Böhm

Jüri Böhm on Läti leegionäride päeva mälestusüritustel käinud RTK delegatsiooni liige

Õudne tulemus

Viimaste valimiste tulemust on raske muuks kui õudsaks lugeda. See hirmutab teovõimelised ja arukad inimesed Eestist minema. Nendega on see "õnnetu" lugu, et nad saavad aru, mis toimub. Kes siis loovad ainelist heaolu ja seeläbi ka teistele töökohti? Kari võib järjest valjemini määgida, sellest vaevalt kellelgi paremaks läheb. Pigem on see ohumärk. Kui teo- ja töövõimelised lahkuvad maalt, jääb järjest vähem neid, kes makse maksavad. Haigetel, vanadel ja vigastel pole kuhugile minna. Ühiskonda ähvardab pankrott ja kokkuvarisemine, sest lõpuks pole enam piisavalt raha, maksmaks pensione, andmaks haigetele õiget arstiabi jne. "Pühalt" väliskapitalilt maksu võtta ju ei tohi, nagu elu näitab.

Läbimõeldud, kaalutletud otsuse tegemiseks on vaja vähemalt kahte asja: asjakohaseid teadmisi ja tõepärast teavet. Eesti valijal pole kumbagi. "Tulemus" tehakse paljuski võõramaises omandis telemeedia abiga, teistel pole niipalju "pappi" ega saagi olla. Tagajärg: kari hääletab kõige väärakamate ja Eestile kõige vaenulikumate poolt. Lisaks lendas10,5 protsendi valijate hääl lihtsalt korstnasse - vinge demokraatia ikka küll.

E-hääletamine tuleb korrapealt lõpetada, ainuüksi sellepärast, et see ei vasta valimiste esitatud esmastele reeglitele - hääletamise ühetaolisusule ja salastatusele. Riigikogus istumise aeg olgu vaid üks kolme-nelja aastane periood. Rahvaesindamine olgu rahva esindamine nende sõnade otseses tähenduses, mitte kellegi kärjäär või rikkaksminemine. Meile pole vaja mingeid lollidemaa kuningaid. Maailmavalitsuse ettekirjutatud häältelugemise viisist, nagu näiteks Hondt´i jagajate meetod ja 5-protsendiline valimiskünnis - tuleb koheselt loobuda. Hääletamaskäinute ja esinduse kohtade suhe andku piirmäära, millega kodanik või nende ühendus pääseb parlamenti.

Jaan Hatto

Jaan Hatto on Eesti Rahvusliku Liikumise juhatuse liige ning Rahvuslaste Tallinna Klubi rajaja