- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 16:32
-
Kirjutas Autor
-
Klikke: 14836
Euroopa valmistub ehitama Vene gaasist sõltumatu Southern Gas Corridor projekti gaasijuhtmeid. See projekt kuulub Euroopa Liidu kõrge prioriteediga projektide nimekirja ning sisaldab ka Nabucco gaasijuhet. Nabuccoga võidu hakkas Venemaa valmistuma South Streami gaasijuhtme ehitamiseks, kuigi Venemaalt gaasi saamiseks on juhtmeid küllaga. Hoolimata sellest ehitatakse läbi Läänemere äärmiselt keskkonnaohtlikku Nord Streami gaasijuhet, mida Euroopa Liit ja NATO toetab. Sellega ohverdatakse Baltimaade julgeolek ja majandus, kuna juhtme valvajad looks sõjalise piirde NATO ja Baltimaade vahele ning sellega kaasnev julgeolekuoht peletaks Baltimaadest investoreid. Lisaks see juba takistabki Nabucco ehitamise alustamist, kuna potentsiaalsetel rahastajatel pole Nord Streami oodates nii suurt huvi Nabuccot toetada. Nord Stream võib Nabuccole lausa saatuslikuks saada, sest huvi vähesus Nabucco vastu mõjutab ka gaasipakkujaid. Samuti pidurdab Nord Stream veeldatud maagaasi terminalide levikut Euroopas.
Nord Streami gaasijuhe võimaldaks küll Venemaal jätta praegustele transiitriikidele osa vahendustasu maksmata, kuid mida sõltuvamaks Vene gaasist Lääs ennast muudab, seda vähem on lootust hinnaalandusele. Pealegi on kokkuhoitav rahasumma ju naljanumber selle raha kõrval, mida Euroopa Liit ja NATO kulutab igal aastal Läänemere keskkonnakaitse, sõjalise julgeoleku ja poliitilise sõltumatuse suurendamise peale.
Nord Streami gaasijuhtme ehitus lepiti Venemaaga kokku enne majanduskriisi. Siis oli gaasidefitsiit. Majanduskriisi käigus on aga gaasinõudlus vähenenud ja gaasi hind langenud. Juba ammu maksab Euroopa Liit lepingutes määratud ostunormi täitmise asemel Venemaale trahve. Euroopa Liit küll sõltub Venemaast, liidus tarbitavast gaasist moodustab vene maagaas 25%, aga Venemaa on Euroopast ise veel rohkem sõltuv. Nimelt Venemaa gaasiekspordi tulud moodustavad sisuliselt kümme protsenti Venemaa SKT-st. Venemaa on sunnitud Euroopa Liidule igal juhul gaasi müüma. Senised tarnekatkestused on olnud bluffimised. Alles Nord Streami valmimine võimaldaks Gazpromil maismaajuhtmetes gaasi pikemalt seisma panna. Niisiis saaks Euroopa Liit rahus Southern Gas Corridor projekti gaasijuhtmeid ehitada, kui Nord Stream seda ei segaks. Lisaks töötab Euroopa Liidu kasuks kildagaasi ammutamise tehnoloogia kiire levik ja suurenev veeldatud maagaasi terminalide arv Euroopas.
Tekib küsimus: miks endiselt toetatakse potentsiaalset Vene terrori instrumenti - Nord Streami gaasijuhet?
Üheks võimaluseks on, et asjad läksid viltu siis, kui Nord Streami gaasijuhe lisati Euroopa Liidu kõrge prioriteediga projektide nimekirja. Me oleme ju näinud, kuidas kellavärk töötab – Euroopa Liidu liikmesriikide valitsejad toetavad Lääne projekte kas või üle laipade. Probleem kellavärgis tekib siis, kui Lääne otsustajad on prioriteetseks kuulutanud mõne projekti, mis neile hiljem hoopis kahjulikuks osutub ja nad ei saa uusi juhiseid anda, sest Venemaa võib sellest teada saada. NATO ametlik partner Venemaa, kes NATO varustust Afganistani tarnida aitab, ei pruugi ju sellisel juhul enam USA ristisõjale kaasa aidata.
Niisiis vajab Lääs kedagi, kes kohtutes vaidlustatud ehituslubade tühistamised läbi suruks. Gaasijuhtmele nimelt väljastati ehitusload Euroopa Liidu keskkonnamõjude hindamise direktiivi ning muude oluliste seaduste vastaselt. Eestvedajaks sobib kõige paremini Eesti, kuna Eestit ja Soomet ohustab gaasijuhe kõige enam.
Kui gaasijuhtme edasist ehitust ära ei keelata, saavad kahju ka Euroopa Liit ja USA koos ülejäänud NATO-ga. Kasu saab ainult Venemaa, ning Eesti valitsejad koos ehitusload väljastanud riikidega tõestavad Lääne otsustajatele, et nad on kasutud pugejad, kellel puudub igasugune iseseisev mõtlemine.
Kõik on nii lihtne loomulikult juhul, kui Lääne ja Venemaa vahel ei toimu keerulisem koostöö. Kusjuures teadlikku koostööd ei peagi toimuma. Piisaks sellest, kui korruptsioon on jõudnud sellisesse olekusse, et Lääne ja Venemaa juhid on ära ostnud üks ja sama huvigrupp. Ka sellisel juhul saab toimida skeem, mida rohkem kriminaalmaailmas kasutatud on.
Nimelt ei ole saladus, et allmaailmas teevad vahetevahel koostööd bandiidid ja "katusepakkujad". Koos valitakse välja ohver või teeb seda isik, kes juhib neid mõlemaid. Bandiit terroriseerib ohvrit. Peale seda ilmub välja "katusepakkuja" kui päästja. Pärast jaotavad bandiit ja "katusepakkuja" aga „katuseraha“ omavahel ära.
Sama skeemi on kasutatud ka poliitikamaailmas. II Maailmasõjas kui ka hiljem.
Sellist poliitikat võidakse kasutada siiani. Lihtne oleks niiviisi iseseisvaid riike nende põhiseaduste vastaselt enda alluvusse saada. Venemaa täidaks bandiidi rolli, Lääs mängiks "katusepakkuja" rolli. Alguses Venemaa terroriseeriks riike. Nad pageksid Venemaa eest Lääne alluvusse. Peale seda Lääs ja Ida asuksid avalikule koostööle ning loodaks veel suurem Euroopa Liit ja NATO mida juhiksid Lääs ja Ida käsikäes. Samas juhiks võib olla hoopis keegi kolmas, näiteks eespoolmainitud huvigrupp, kes juhiks neid mõlemaid. Siis toimuks edasi sõda ühise konkurendiga, kelleks on islamiterroristid. Kõige jubedamat liikmeks olemise viletsust aga tunneksid alluvad, kui liidule peaks suurem Aasia otsustavalt jalgu jääma või siis vastupidi, liidu tegevus suuremale Aasiale, kaasaarvatud Hiinale.
Sellise skeemi vastu saab aidata vaid vastuhakkamine, sest elu on näidanud, et kui "katusepakkuja" ohver järele annab, muudetakse ta jäädavalt orjaks ja „tankistiks“.
Õnneks on võimalused saavutada gaasijuhtme ehitamise keelustamine suured igal juhul.
Mikk Kündre
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 16:23
-
Kirjutas Autor.
-
Klikke: 14885
Rahvuslaste Tallinna Klubi liikme, Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu esimehe Valdo Paddari kõne tekst, mis jäi ootamatute arusaamatuste tõttu 23. augustil 2010 Hirvepargi-üritusel ette lugemata. Ürituse peakorraldaja, teenekas eesti rahvuslane Jüri Liim palus härrasmehena selle piinliku vahejuhtumi pärast hiljem vabandust ja kinnitas, et asja taga ei olnud mingit Isamaa ja Res Publica Liidult tulnud käsku või keeldu.
Austatud Kaasvõitlejad, Aatekaaslased ja rahvuslikud kodakondsed!
Kui aastal 1987 ei õnnestunud mul osaleda siintoimunud esmaüritusel, kuna seda ei võimaldanud kamber-tüüpi eluase, siis juba 1988. aasta 23.augustil sain öelda, mida soovisin. Seda oli raske teha ja sestap valisin hilisemalt punastama paneva luulesepa, Erni Hiire 1939. aasta „LOOMINGU“ augustinumbris avaldatud luuleread, pealkirjaga „HOMSESSE“.
Järgnevatel aastatel hakkas see „homne“ ka reaalsemat palet võtma ja täna, 22 aastat pärast „Homsesse“ loetut, tuleks ette lugeda (ja miks ka mitte laulda!?) hoopis Heldur Karmo „EILA VEEL“. Kuid aitab sissejuhatusest, lubage nüüd asuda teemakohasema teksti juurde.
Poliitikat ja poliitikuid on ikka võrreldud teatriga. Tõsi, näitlejad oma professionaalsusega on suutelised mängima ka mistahes poliitilist rolli, samas kui poliitikutele jääb ikka ja jälle vaid õnnetu hampelmanni roll. Kuid teada tõde on ka see, et suures poliitikas esinevad sageli ka sellised teatrisse kuuluvad osalised, nagu suflöörid. 23. augustil, täna 71 aastat tagasi, olid nendeks Molotov ja Ribbentrop. See, mis järgnes ja kuidas eluetenduse, millele nimeks ka Teine Maailmasõda, epiloog välja nägi, see ei unune ega kao põlvkonnapikkuse omariigiks olemisega. Aga tagasi eluteatri ehk poliitika juurde. Puudutamata kedagi, mõistame ometi, et ühelgi etendusel ei ole seda ilu ja võlu, mida annavad juurde aksessuaarid, butafooria, mis sageli petab sedavõrd, et rolli sisseelanud näitlejadki haaravad laualt vahaõuna ja püüavad hambad sinna sisse lüüa.
Eestlased on seltsiv tõug ja eestlus sai alguse omariiklikuks tekkeks seltsielust. Olgu selleks siis olnud laulu-, tantsu-, näitemängu või ka karskusseltsid.
Jah, seltskondlikud on meie naaberrahvadki. Osa neist aga sunniviisiliselt, vabatahtlikult ja ilma seltsi olemust tabamata. Ja siis ta käivitus, „Estonia“ selts andis meile midagi, milles on juba kahel korral sündinud eestlaste oma tahte avaldus. Ja siis, selle Teiseks Maailmasõjaks nimetatud näitemängu lõpuvaatuses see juhtus: 24.veebruaril 1944 saadeti näitelavale Nõukogude lennuvägi, vabastama Eestit teise suflööri etteütlusest, „vabastamise“ tähe all pommitasid viisnurksete sabatähistega lendavad aksessuaarid meie suurimat seltsielu tähist- „Estonia teatrit“. Võiks arvata, et just sealt loodeti fašism korraga välja ajada! Laval kujunes välja tõeline draama, pommitajad leidsid oma haleda lõpu ja maailmas lõppes taaskord kümne etleja etteaste. Kui ka juhtus, et mõni neist sandistunult mullakamarani jõudis, pole edasisest faktimaterjali ega ühtegi käsikirjalist viidet, et mõni põlenud torso ka tegelikkuses Saksa armee ja riigi toel oleks maha maetud.
Tuleks ehk tagasi teatri ja poliitika juurde. See etendus on läbi! Aga lubage mulle küsimus: miks on meie Sõjaväekalmistul, Eesti Vabadussõjas langenute haudadel, pealematmistest rääkimata, miks on seal see betoonist postament, millele ka sellel aastal viidi Eesti Vabariigi sünnipäeval, päeval, mil enamus eestlasi elab oma seltsielu, miks on seal endiselt punased roosid ja see lavakujundus, butafoor, aksessuaar, obelisk kümnele fašismi teatrimajast välja ajajale? Ja kui ka ei suudeta ilma ammu enam mitte mängukavas olevate rollideta hakkama saada, kas ei oleks siis targem see postament tuua sinna, kust nende väidetavate kümne etleja elunatukesed ka otsa said - „Estonia“ teatrimaja ette?
Las siis toovad need, kes ikka toovad, oma roosid ja nelgid neile, kes teise suflööri tekstiraamatust midagi ei pidanud! Kas jõuab kord ka kohale, et iga etenduse järel jäägu kõik vajalik, kuid viidagu täiesti kasutu ja mõttetu butafooria. Olgugi, et „Estonia“ on uuesti kerkinud ja uus on ka eestlaste paleus, ikkagi piisab meile omadest või kui, siis – äärmisel juhul – setude Pekost.
Ja veel. Kas mitte jälle ei ole tekkinud poliitteatri lavale, sinna, otse rambiääre ette, kaks kuplikest, mõlemas etteütlejad sees?
Sedapuhku tundub mulle, et üks on kahtlaselt tuttava alfapeediga ja teine nii tõmmu, et päris kaugelt maalt, lausa suure vee tagant. Kas jälle saab seltsivast ja seltskondlikust väikerahvast suure näitemängu tahtmatu publik?
Lisaks tekstis esinenud kohtadest ja konkreetsest „sambast“
Tallinna Sõjaväekalmistul (Filtri teel) otse „Aljoša“ juurest ca 20 meetrit vasakule jääb monument, millel venekeelne tekst mõlemal pool. Aversi (esikülje) poolel on nende 10 lenduri, kes väidetavalt on sinna maetud, nimed.
alampolkovnik KAMINSKI M.N.
kapten FEDJAKOV A.M.
vanemleitnant SERGEJEV A.P.
vanemtehnik leitnant JAKUŠEV S.S.
vanemtehnik leitnant TŠISTOV – KUMANTSEV V.M.
vanem JAŠIN A.P.
vanem FILIMONOV N.D.
reamees ZVERKIN V.E.
reamees DEMENTJEV G.G.
reameesGORŠAKOV N.F.
All seisab, et lennuekipaaž hukkus 24. veebruaril 1944!
Reversil (tagaküljel) seisab vene keeles (autori eestindus):
SIIA ON MAETUD LENNUKIEKIPAAŽ, KES HUKKUS KANGELASLIKUS VÕITLUSES, TÄITES LAHINGUÜLESANNET NÕUKOGUDE EESTI VABASTAMISEKS.
Valdo Paddar
