Vastus Riina Solmani venestamisealasele küsimusele: jah!
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: neljapäeval, 13. augustil 2026. 07:31
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 122
Jõuline ja salakaval Eesti venestamine käib juba viiendat (!) aastat, siinsed võimurid aga kas ei suuda või ei taha seda märgata.
„Kas nüüd venestame end ise?” küsib internetiväljaandes „Delfi” 6. augustil 2026 ilmunud arvamusloos Isamaa aseesimees Riina Solman.
Lühivastus on: jah! (Nagu kas-küsimuse puhul kombeks.)
Pikem vastus on: Eesti venestamine juba käib täie hooga, seda ei pea alustama ilmtingimata Tsaaritee rajamisega Narvasse (plaan, mille vastu R. Solmani kõnealuse kirjutise teravik ongi suunatud).
Eestit on ajaloo jooksul püütud venestada mitu korda. Viimati asuti Eestit venestama 2022. aastal. Nimelt seeläbi, et lubati Eestisse asuda suurel hulgal isikutel, kes ise nimetavad end Ukraina sõjapõgenikeks. Nende puhul on aga eranditult (!) tegemist isikutega, kellele vene keel on kas emakeeleks või kes vähemalt valdavad vene keelt sama hästi kui emakeelt. Eestlase seisukohalt teeb see sama välja: Eestis suurenes seeläbi hüppeliselt (!) vene keele kasutusala, samuti eesti keele mitteoskajate hulk.
Muidugi leidus eesti keele mitteoskajaid Eestis ka enne 2022. aastat. Kuid nende hulk kahanes olgugi aeglaselt, kuid siiski pidevalt ja vääramatult. Üha rohkem siinseid venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi ja teisi nõukogudeaegse ümberrahvastamise-katse käigus Eestisse asustatuid ja nende järeltulijaid omandas eesti keele ning kohanes Eesti oludega, kavatsedes oma tuleviku siduda just Eestiga, mitte mingi muu riigiga. Saan seda meeldivat hoiakumuutust kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal.
Pärast 2022. aasta 24. veebruari muutus aga peaaegu kõik. Ukrainas käivitunud sõjalist erioperatsiooni ettekäändeks tuues saabus Eestisse sealt suurel arvul võõrast venekeelset rahvast: ukrainlasi, venelasi ja teiste Ukraina rahvaste liikmeid. Eesti võimurid ja peavooluajakirjandus lausa ise julgustasid neid võõraid Eestisse kolima. Enamgi veel: leidus Eesti bussifirmasid, kes käisid Ukrainast lahkunud isikuid poolvägisi siia toomas Poolas ja mujalgi asunud nn. põgenikelaagritest.
Täiesti tähelepanuta jäeti vähemalt kaks olulist tegurit. Vaatlengi alljärgnevalt mõlemat lähemalt.
Sõjapõgenikuna esitlesid end sõjategevuse-vabade piirkondade elanikud
Esiteks, Ukraina on Euroopa suurim riik. (Kui pidada silmas tervikuna Euroopas paiknevaid riike. Venemaa Euroopa-osa on Ukrainast muidugi suurem, kuid see ei lähe arvesse, kuna suurem osa Venemaast asub Aasias.) Sõjalise erioperatsiooni käivitumise järel puhkenud relvakonflikt hõlmas ja mõjutas aga kaunis väikest osa Ukrainast. Soovijatel oli võimalus pageda sõjategevuse jalust Euroopa suurima riigi mõnda teise ossa, kas või tolle teise otsa.
Selle asemel läksid aga isegi sõjategevusest puutumata (!) Ukraina piirkondade elanikud välismaale ja esitlesid ennast seal sõjapõgenikena. Eriti ilmseks muutus selle olukorra loomuvastasus siis, kui ajakirjanduses ilmus üha rohkem teateid selle kohta, et mõnes Euroopa riigis endale peavarju, töö ja ajutise elamisloa saanud Ukraina sõjapõgenikud (?) on massiliselt käinud oma puhkust veetmas... Ukrainas!
Minu tähelepanekute kohaselt ilmusid sellealased teated esmalt Tšehhi ajakirjanduses ja ühismeedias, seejärel juba teisteski riikides.
Kuid mul on tuua ka isiklik kogemus. Nimelt tutvusin tänavu kevadel Narvas käies ühe nägusa ja noorusliku ukrainlannaga, kes teatas mulle kindlast kavatsusest sõita mõne päeva möödudes... Kiievisse! Tegin seda kuuldes muidugi suured silmad ja küsisin umbes nõnda: „Kuidas siis nii? Eesti peavooluajakirjandus kirjutab ju pidevalt, et Ukrainas käivat täiemahuline sõda ning et Venemaa vägede löögi all on ka pealinn Kiiev. Kas sellises julgeolekuolukorras Kiievit külastada on ikka ohutu?”
Mu kaunis vestluskaaslane jäi aga endale kindlaks. Ta põhjendas, et kuigi ta praeguses elukohas – Ida-Virus – on venekeelne kultuuri- ja keeleruum täiesti olemas ning ukrainlasigi üsna arvestataval hulgal, siis Kiievi-kandi vaimne õhustik olevat talle ikkagi palju meeldivam ja omasem. Just seal tundvat ta ennast oma õiges keskkonnas.
Seejärel lõpetasin talle vastu vaidlemise. Sest andsin endale aru, et tema tunneb Ukraina tegelikke olusid palju paremini kui siinkirjutaja või Eesti peavooluajakirjandus. Kui ta on kindel, et Kiievi-kandis surma- ega vigastuseohtu pole, siis nii ongi, kirjutatagu ja räägitagu Eestis siis Ukrainas käivast „täiemahulisest sõjast” palju tahes.
Ukraina sõjapõgenikuks... ostetud Ukraina passi abil!
Teine oluline mõjur: suur osa Ukraina sõjapõgenike sildi all Eestisse saabunutest polnudki päriselt Ukraina kodanikud, vaid olid endale Ukraina passi hoopis ostnud.
Eesti peavooluajakirjandusest käis toona läbi peamiselt üks seletus: pahatahtlik Venemaa võltsib Ukraina passe ja saadab nende toel Eestisse ja mujalegi Ukraina-sõbralikesse riikidesse venemeelseid inimesi, kelle abil elukohariigis nuhkida ja seda õõnestada.
Hiljem aga tuli üha rohkem teateid ka hoopis teise seletusega: asjaomaste passide blanketid ja ka nendele löödud templid olid kõik ehtsad. Enamgi veel, kõik nad pärinesid asjaomastelt Ukraina ametiasutustelt. Neil oli ainult üks „iluviga”: nad olid saadud ametnike kinnimaksmise teel.
Ukraina ametnike ja poliitikute ülisuur korrumpeeritus on ju üldteada. Sel on ka ametlik kinnitus: sõjalise erioperatsiooni eelsel aastal (2021. a.) valminud eriaruandes tunnistas Euroopa Kontrollikoda just Ukraina kogu Euroopa kõige korrumpeeritumaks riigiks. NB! sellealase aruande koostamist juhtis endine Eesti peaminister, Riina Solmani erakonnakaaslane Juhan Parts!
Ostetud Ukraina passi abil jõudis Eestisse(gi) niisiis võrdlemisi palju isikuid nii Venemaalt kui mujaltki. Eesti võimuorganid selle üle eriti ei muretsenud. Kui ehk kaitsepolitseiamet välja arvata. Kuna aga seegi riigiasutus on sunnitud alluma oma ülemustele eesotsas Eesti valitsusega, siis vaikis mõne aja pärast ka kaitsepolitseiameti vastupiuksumine. Järgiti põhimõtet „Lõuad pidada ja edasi teenida!”
Uusvenekeelsete massi tulevikust
Riina Solmanil ja teistelgi Eesti venestamist pelgajatel tasub endalt küsida juba nüüd: „Mis saab kogu sellest Ukraina sõjapõgenike või „sõjapõgenike” massist pärast Ukrainas käiva sõjalise erioperatsiooni lõppu?”
Eespoolmainitud Ukraina iludus kuulub tõeliste sõjapõgenike hulka. Tema kodu asus Mariupolis ja sai sõjategevuse käigus rängalt kannatada. Kuna üks ta täiskasvanud lähisugulastest elas Eestis (täpsemalt: Ida-Virus) juba enne 2022. aastat, siis oli ajutine Eestisse kolimine tema puhul täiesti mõistetav. Seesama kaunitar väärib kiitust ka selle eest, et kavatseb pärast sõjategevuse lõppu kindlasti Ukrainasse naasta. Sõna „koduigatsus” on tema puhul kõike muud kui sõnakõlks. Ja tal leidub ka mõttekaaslasi.
Samas leidub selliseidki Ukraina sõjapõgenikke või „sõjapõgenikke”, kes jääksid kõige meelsamini Eestisse ka pärast sõjategevuse lõppemist Ukrainas. Nende siiajäämise korral aga suureneks Eestis vene keele kasutusala oluliselt. Otse öeldes: väga suur osa alates 1991. aastast tehtud jõupingutustest Eesti venekeelsete elanike toomiseks eesti keele- ja kultuuriruumi osutuks siis asjatuks, mõttetuks. Meil tuleks siis uusvenekeelsete massi kodustamisega hakata täiesti algusest peale. Kahtlane, kas Eesti ühiskond tervikuna oleks selleks valmis.
Täiesti õigustatud oleks siis ka juba lõimunud siinsete venelaste, ukrainlaste, valgevenelaste ja teiste selliste muulaste pahameel: „Meie pidime kõvasti vaeva nägema ning taluma aeg-ajalt ka vaenulikku suhtumist, kuid uusvenekeelsete massile tuuakse kõik kandikul kätte! Kus siin õiglus on?!”
Kas Eesti peavooluajakirjanduse venestamisealane käitumine ei löögi pahviks?
Loomulikult on Riina Solmanil täielik õigus võtta sõna Narvasse puutuvates küsimustes. Sest ta on emaliini pidi ingerlane, ajaloolise Ingerimaa pealinnaks ongi aga just Narva. Veri on ju paksem kui vesi.
R. Solman kirjutab oma venestamisevastases arvamusloos, et Narvas võrsuv idee Tsaariteest löövat pahviks.
Igaühel on muidugi püha õigus ise valida, mis lööb teda pahviks, mis mitte. Siinkirjutaja igatahes ei leia Tsaaritee-idees vähimatki pahvikslöövat. Tegu on ju turismimagnetiga, mille abil tahetakse kutsuda kohale turiste ennekõike Venemaalt. Sealt pärit turistid on teatavasti kaunis helded ning jätaks Tsaaritee ümbruskonda vägagi kena kopika. Jätaks raha sinna, ise aga naaseks seejärel oma kodumaale, mitte ei jääks – uusvenekeelsete massi moodi – Eesti elanikele koormaks kaela.
Oluline on seegi, et Narvale võrdlemisi lähedal asub Venemaa kultuuripealinn – Peterburi. Sellevõrra on suurem ka tõenäosus, et Tsaariteed uudistama tulevate Venemaa turistide enamuse moodustavad haritud inimesed, mitte aga madalalaubalised ega põmmpead.
Mind omakorda lööb pahviks hoopis Eesti peavooluajakirjanduse kalkus ja Eesti ingerlaste tuimus ühes küsimuses. Nimelt suhtumises Ingerimaad viimasel ajal tabanud rünnakutesse. Me peavooluajakirjandus ju suisa rõõmustab alati, kui teatab järjekordsest „edukast Ukraina droonirünnakust” Laugasuu või Koivisto sadama kütusehoidla vastu. Mõlemad asulad paiknevad Ingerimaal, end kange Venemaa-vastasena esitlev Eesti peavooluajakirjandus aga vaikib selle fakti maha. Enamgi veel, kasutab mõlema asula puhul hoopis tolle vene (!) nime (vastavalt Ust-Luga ja Primorsk)! Sel moel tekitatakse Eesti lugejate mõtlemisvõimetumas osas teadlikult valearusaam „Väga hea, et põrutavad vankade pihta! Andku aga minna. Seal on ju kõik tiblad. Mida suuremat kahju Tiblastan saab, seda parem!”
Nojah, Eesti peavooluajakirjanduse sellise käitumise üle polegi ehk midagi imestada, sest küüniline venemeelsus on iseloomustanud teda varemgi. Piisab sellestki, kui meenutada, et me peavooluajakirjanduses nimetatakse Narva kõrval, kohe teispool Narva jõge paiknevat Jaanilinna järjekindlalt Ivangorodiks, s.t. vene nimega.
Seda rohkem paneb aga imestama Eesti ingerlaste tuim suhtumine droonirünnakutesse nende ajaloolise kodumaa vastu. Sealsed hooned ja sealne loodus saavad kahjustada ju päriselt, mitte mängult. Saavad kahjustada lausa sel määral, et droonirünnakute tagajärjel tekkinud naftareostus on jõudnud otsaga juba Lahemaa rahvuspargi randa. Põhjust häiret tõsta oleks justkui küllaga.
Mulle pole silma jäänud ainsatki Eesti ingerlaste ühispöördumist, kus nad protestiks Ingerimaad tabanud rünnakute vastu ning nõuaks viimaste kohest lõpetamist. Samuti pole ma märganud samasisulist nõudmist Riina Solmanilt. Kui keegi on neid siiski märganud, siis palun lahkesti mulle teatada, mitte aga hoida seda teadmist vaka all.
Käesolevat lugu ajendas mind kirjutama muuhulgas seegi asjaolu, et minugi suguvõsa üks liin on pärit Narvast ja selle ümbrusest, seega Ingerimaalt. Tõsi, mulle teadaolevalt pole nende hulgas ingerlasi (ehkki võib vabalt juhtuda, et jõuaksin sugupuud süvenenumalt uurides välja ingeri esivanematenigi). Narva-kandi eestlased on aga teadupärast „Harju keskmisest” eestlasest tunduvalt särtsakamad, südikamad ja sirgeselgsemad.
Sama kehtib ka mu lapsepõlvemaa – „Kopli liinide” – eesti rahvusest põliselanike kohta.
Seepärast ongi mul kombeks sekkuda, kui näen-kuulen aetavat juttu, mil pole saba ega sarvi.
Tõnu Kalvet
P.S. Käesoleva loo ilmestamiseks valisin meelega sellise maakaardi, kus on näidatud igas Euroopa riigis tolle riigikeel(t)e järel levikult järgmine emakeel. Eestist kuni Ukrainani on selleks vene keel (ainus erand: Leedu. Seal on samas rollis poola keel). Edasised kommentaarid peaks nüüd olema liigsed...
T. K.
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 12. augustil 2026.
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 12. augustil 2026.
