Rahvuslaste Tallinna Klubi Rahvuslaste Tallinna Klubi

  • Sisu juurde
  • Peamenüü ja logimisvormi juurde
  • Lisainfo juurde

Nav view search

Navigation

Otsi

Kodu

Põhimõtted

  • Põhimõtted

Avaldused

  • 'Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete avaldus Eesti idaalade loovutamise osas
  • Kaastundeavaldus ametnike omavoli ohvri isale
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus iseseisva Kataloonia küsimuses
  • Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldus Okupatsioonide Muuseumi küsimuses

Viimased uudised

  • XIV Rahvuslaste Sügiskool toimub 22. novembril Harjumaal Harku vallas
  • „Rahvusliku Teataja” kaasautori rünnak Margus Lepa vastu ei esinda Rahvuslaste Tallinna Klubi seisukohta
  • Kuidas suhtuda Ukraina-sündmustesse? Kainelt!
  • Kas sirgeselgsus on tõesti ainult isadepäeva teema?!
  • Hollywoodi-Isamaaks tembeldatu siseheitluse tegelikust põhjusest ja (sund)valikutest
  • 2025. aasta KOV valimised näitasid: silmamoonduse mõju Eesti valijale raugeb (kuid osaliselt veel kestab)

Peamenüü

  • Põhimõtted
  • Avaldused
  • Uudised
  • Klubi uudised
  • Kõik artiklid
  • Üldised uudised
  • Klubi koolitused

Sisselogimine

  • Unustasin parooli
  • Unustasin kasutajanime
  • Registreeru

Uudised

XIV Rahvuslaste Sügiskool toimub 22. novembril Harjumaal Harku vallas

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Uudised
Avaldatud: reedel, 14. novembril 2025. 21:02
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 18

Laupäeval, 22. novembril 2025 toimub järjekorras juba neljateistkümnes rahvuslaste sügiskool. Tänavune sügiskool peetakse Harjumaal Harku vallas Vahi külas asuvas Kindralmajor Andres Larka Muuseumis (Faasaniaia kinnistu), algus on kl. 11.30.

Kavas on kolm loengut ja üks film.

XIV Rahvuslaste Sügiskooli kava:

11.30 Avasõna

11.35 Moonika Sinivee. „Vabadussõjalaste sümboolikast”

12.35 Vaheaeg

12.45 Aldo Reisberg. „Mis sillutas teed 2022. aastal Ukrainas käivitunud sõjalisele erioperatsioonile?”

13.45 Vaheaeg

14.10 Heli Kurss. „Tõhus viis, mille abil saame vastu meid suukorvistada ja vaesestada tahtjatele”

14.45 Vaheaeg

15.00 Film ja arutelu

16.30 Lõpetamine

Osalustasu on kaksteist eurot.

Suvekooli korraldavad ühiselt Rahvuslaste Tallinna Klubi ja Kindralmajor Andres Larka Selts. 

Vt.:
https://www.visitharku.com/kirjed/kindralmajor-andres-larka-selts.html

Eelisseisundis on need osavõtjad, kes eelregistreeruvad ja kannavad osavõtutasu üle MTÜ Kindralmajor Andres Larka Selts arveldusarvele nr. EE852200221090914875. Selgitus: XIV Rahvuslaste Sügiskool. Soovi korral tohib seltsile annetada ka rohkem.

Kindralmajor Andres Larka muuseum asub Lääne-Harjumaal Harku vallas Vahi külas. Tallinna kesklinnast „Viru” peatusest saab sinna nt. maakonnaliini bussiga nr. 118 kl. 10.22. Maha tuleb tulla Väänatammi peatuses, tagasi tulla umbes 200 meetrit ja siis pöörata vasakule alla, seejärel mööda Otsatalu teed Petsaku kinnistuni, edasi minna otse mööda jõeäärt Sõrve looduskaitseala sildist mööda u. 400 meetrit ja seejärel pöörata paremale 200 meetrit, ja ongi Faasaniaia kinnistu. 

Vt. ka:
https://www.google.com/maps/place/59%C2%B023'28.8%22N+24%C2%B026'14.9%22E/@59.391329,24.4348971,17z/data=!3m1!4b1!4m4!3m3!8m2!3d59.391329!4d24.437472?entry=ttu&g_ep=EgoyMDI1MDgwMy4wIKXMDSoASAFQAw%3D%3D

I Rahvuslaste Sügiskool korraldati 4. detsembril 2010 Tallinnas. 

Rahvuslaste Tallinna Klubi (asutatud 11. juunil 2009) on Tallinnaga seotud eestimeelseid inimesi ühendav organisatsioon. Klubi üheks olulisemaks eesmärgiks on nii oma liikmete kui kogu ühiskonna laiem silmaring. Selle saavutamiseks on klubi korraldanud alates 2009. aasta suvest rahvuslaste suve-, sügis-, talve- ja kevadkoole ning andnud alates 2011. aastast välja ajalehte „Rahvuslik Teataja”. Too levib nii siseriiklikult kui ka välismaal.

Lähem teave: Heiti Priimets (e-post: freiwald [AT] hot [DOT] ee; tel.: 55 96 40 11) ja Moonika Sinivee (e-post: moonika [DOT] sinivee [AT] gmail [DOT] com; tel.: 555 89 3 88).

Tõnu Kalvet

 

 

„Rahvusliku Teataja” kaasautori rünnak Margus Lepa vastu ei esinda Rahvuslaste Tallinna Klubi seisukohta

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: neljapäeval, 13. novembril 2025. 13:08
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 210

Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe „Rahvuslik Teataja” 159. numbri (oktoober 2025) 9. leheküljel ilmunud kirjutis „Kas Margus Lepa liigub Johanna Maria Lehtme jälgedes?” ründab Nõmme Raadiot, eriti aga tolle saatejuhti Margus Lepat. 

Kirjutise autor on keegi Vello Viil. Sellenimelist isikut Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete seas pole. Tegu on ajalehe väliskaasautoriga. Tema seisukohad Margus Lepa suhtes ei väljenda klubi seisukohti. Klubi pole kedagi volitanud Margus Lepat avalikult ründama. Hetkeseisuga puudub vähimgi põhjus teha seda edaspidigi.

Margus Lepa juhitav Nõmme Raadio on klubi kauaaegne ja usaldusväärne koostööpartner. Aastail 2008–2011 oli Nõmme Raadios eetris saatesari „Rahvuslaste pooltund”, mille saatejuhiks oli siinkirjutaja ning kus käisid esinemas ka klubi liikmed. Ühtekokku valmis selles sarjas 144 saadet. Samuti on klubi liikmed saanud sõna Nõmme Raadio teisteski saatesarjades. 

Oma seisukoha Nõmme Raadio saadete kvaliteedi osas kujundab igaüks endale ise. Arvamuste paljusus selles osas on igati loomulik. Seevastu on täiesti lubamatu, et asutaks saatejuhti ründama lihtsalt niisama, minnes isiklikuks ja pannes saatejuhile pähe selliseid mõtteid, mida ründaja arvab seal olevat olnud.

Iseküsimus on muidugi, miks ei saanud või julgenud Vello Viil saata oma tähelepanekuid Nõmme Raadio saadete – tema hinnangul ebarahuldava – kvaliteedi kohta raadio toimetusele otse. Kas e-kirjaga või tavalise kirjaga. Miks oli vaja oma tähelepanekute edastamiseks kasutada sellise kodanikuühenduse häälekandjat, kes hindab Margus Lepa tööd kõrgelt?

Margus Lepa on end kirjutanud Eesti kultuurilukku alatiseks; oli seda teinud juba ammu enne Nõmme Raadio asutamist. Mitmekülgse loovisiksusena on ta loonud palju väärtuslikku. Ja Nõmme Raadioski on ta midagi enamat kui pelk saatejuht. Ta on lugenud sisse arvukalt harivaid raamatuid ja kirjutisi, vajadusel neid eelnevalt ka eestindanud. Samuti on kutsunud saateid ja lausa saatesarju tegema teisi väljapaistvaid loovisiksusi, oma ala asjatundjaid. Juba ainuüksi Nõmme Raadio heliarhiivist piisaks, et kirjutada Margus Lepa nimi kuldsete tähtedega Eesti kultuurilukku.

Seevastu nime Vello Viil me Eesti kultuuriloost ei leia. Igatahes siinkirjutaja küll ei tea, et sellenimeline isik oleks eales loonud midagi harivat, õpetlikku, väljapaistvat, jäävat. Kui teha sellealane küsitlus Eesti ühiskonnas, kas tulemus oleks teistsugune? Pakun, et mitte. Ehkki selline küsitlus tasuks teha ikkagi. Sest siis oleks võrdlus veelgi selgem, veelgi kindlam.

Kade, kiuslik ja urgitseja

Vello Viil nimetab kõnealuses artiklis end ise (!) kadedaks ja kiuslikuks. Osundan: „Kadeda ja kiusliku inimesena ei taha ma mitte, et Lepa vanas eas tänu lihtsatele ja usaldavatele annetajatele miljonäriks saab! Kohe nagu kreissaega tõmbab rinnust läbi...” 

Kas olla kade ja/või kiuslik või mitte, on igaühe enese otsustada. Seda õigust tohib mõistagi kasutada ka Vello Viil. Ent mitte teiste nimel ega teiste häälekandjas. „Rahvuslik Teataja” loodi – juba 2011. aastal! – ikkagi muude, nimelt konstruktiivsete seisukohtade väljendamiseks. Ennekõike muidugi selleks, et Rahvuslaste Tallinna Klubil oleks päriselt oma infokanal, mille kaudu siis tutvustada ja levitada oma vaateid.

Mainitud artikkel ilmus teemaküljel „Kajastus”, mitte aga teemaküljel „Arvamus”, kus on arvamuslugude õige koht. Sest peale autori kadeduse ega kiuslikkuse ei kajastanud see artikkel midagi muud. Ja ka arvamusküljel tulnuks selle lõppu lisada toimetuse märkus „Artikkel ei esinda toimetuse seisukohti” ning paigutada ta juurde tasakaalustav arvamuslugu – selline, mis oskaks Margus Lepa ja Nõmme Raadio tegevust hinnata vääriliselt.  

Hämmastav on seegi, kuidas jutuksoleva kirjutise autor heidab Margus Lepale ette, et too ei anna aru Nõmme Raadiole annetatud summade suurusest. Miks peakski Lepa seda tegema? Kas Vello Viil on maksuametnik, Nõmme Raadio aga ta aruandekohuslane? Kas Nõmme Raadio on saanud annetusi riigiasutustelt või omavalitsusasutuselt, s.t. kasutanud maksumaksja raha, ehk koguni mittesihtotstarbeliselt? 

Muide, kui Vello Viil olekski maksuametnik, siis ta nende summade kohta ei uuriks. Sest maksuametil on need teada niigi. Kuna aga Vello Viil ei ole maksuametnik, vaid on – ta enese sõnade kohaselt! – hoopis kade, kiuslik ja urgitsev isik, siis ta neid ei tea ega peagi teadma. Samuti puudub Margus Lepal vähimgi põhjus isehakanud maksuametnike nõudmistele vastata.

Lahendus: rikastada Eesti psühhiaatriat!

Loomulikult tohib „Rahvuslik Teataja” avaldada kirjutisega „Kas Margus Lepa liigub Johanna Maria Lehtme jälgedes?” sarnanevaid kaastöid edaspidigi, ent seda ikkagi üksnes õigel teemaküljel. Nimelt teemaküljel „Tervis”, näiteks rubriigis „Psühhiaater annab nõu”. Erialaarst saaks seal siis üheaegselt asjatundlikult ja üldarusaadavalt tutvustada lugejatele selliseid kirjatükke vorpivate isikute hingeelu eripära ja nende isiksusehälbeid. (Kas või kalduvust halvustada endast väljapaistvamate vaimsete võimetega inimesi.) 

See oleks täiesti teostatav, kuna kuulub ju „Rahvusliku Teataja” kaasautorite hulka ka Ilmar Soomere – Eesti üks kogenumaid ja paremaid psühhiaatreid üldse. Sel moel rikastaks nii Vello Viil kui teised temasugused Eesti teadust, nimelt psühhiaatriat. Ja saaks tunda end tõeliselt vajalikuna, mitte lihtlabase kadetseja, kiusupunni või urgitsejana.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 

 

Kuidas suhtuda Ukraina-sündmustesse? Kainelt!

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: kolmapäeval, 12. novembril 2025. 08:03
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 160

„Ukrainas toimub rahvaülestõus. Rahvas tahab head elu ja nõuab riigi kindlat suunamist Euroopa Liidu rüppe kui parimat teed hea elu saavutamiseks, kuid pahatahtlik ja venemeelne riigi juhtkond ei lase, vaid katsub Ukrainat vägisi hoida Venemaa mõjuväljas. Mingem ukrainlastele appi! Aidakem neil jõuda maisesse paradiisi nimega Euroopa Liit!”

Selline mõttekäik suunab juba alates 2013. aasta novembrist Eesti (ja teistegi lääneriikide) poliitikuid ja peavooluajakirjandust. Tehakse mitmesuguseid toetusavaldusi „vabadustihkavale ukraina rahvale”, kohati ähvardatakse Ukraina võime koguni sanktsioonidega, kui võimud ei tee täpselt nii, nagu Lääs soovib.

Milline on aga  TEGELIK  pilt, mis avaneb, kui hankida Ukraina-sündmuste kohta  TASAKAALUSTATUD  teavet ja neid  KAINELT  analüüsida? 

Siis selgub, et tegemist on kõige lihtlabasema Venemaa-vastase hüsteeria õhutamisega, mida kasutatakse kattevarjuna Lääne suurriikide tõeliste kavatsuste varjamiseks. Peamine põhjus: ressursinappuses vaevlev Lääs vajab Ukrainat nagu õhku, et vältida oma niigi põdura majanduse kokkuvarisemist. President Viktor Janukovitši „põhisüü” seisnebki selles, et ta ei soostunud hakkama Ukrainat destabiliseerida tahtjate hüpiknukuks.

NB! Venemaa vastu tuleb olla kainelt, mitte aga hüsteeriliselt ja valet levitades. Venemaal leidub patte küllaga, kuid see ei tähenda, et neid tuleks vägisi välja mõelda ja väljamõeldisi vägisi levitada, samas vaikides maha lääneriikide endi tõelisi ja tihtipeale märksa suuremaid patte.

Ukrainas toimuv „rahvaülestõus” on tegelikult välismaiste (eeskätt Lääne) eriteenistuste operatsioon. Samamoodi kui olid 1980-ndate lõpu „revolutsioonid” sotsialismimaades ja Baltikumis ning pärast 2000-ndat näiteks Gruusias ja Ukrainas. Tegelik võitlus käib ressursside ümberjagamise nimel. Demokraatia, inimõigused jms. sõnavaht on kõigest viigileht, millega püütakse varjata  TEGELIKKE  eesmärke. Läbinägelikke inimesi sellise teatriga muidugi ei veena, kuid paraku pole kaugeltki mitte kõik inimesed läbinägelikud; väga palju on ka kasulikke tolasid või lihtsalt tuulenuusutajaid.

Venemaa kallal on Eestist julge klähvida, kuna leivaisad nii siit kui sealtpoolt Suurt Lompi silitavad klähvijail selle eest pead. Vahel viskavad kondikesegi. Ainult et tõele ei vii selline klähvimine põrmugi lähemale. Hoopis vastupidi. Nii muututakse ühe kuritegeliku grupeeringu hääletoruks, kes sõimab teist kuritegelikku grupeeringut.

Kus olid nüüdsed klähvijad siis, kui lääne eriteenistuste operatsioonide tagajärjel hävitati Aafrika jõukaim riik – Liibüa – ja toodi selle elanikele õuele tõeline õudusteriik? Miks ei teinud „ukraina rahvast toetavate” pöördumiste  koostajad nokka lahti siis, kui alusetult rünnati Lähis-Ida õitsvaimat riiki – Süüriat – ja tekitati tohutuid kannatusi süürlastele? Kas need pöördujad võtsid sõna ka siis, kui Euroopa Liit 2000. aastal Austriat pitsitas? Kas nad on kordki juhtinud sama paatoslikus toonis tähelepanu sellele, et Ukraina hoiab praegugi, 22 (!) aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, oma käes alasid, millele tal pole vähimatki õigust – Taga-Karpaatiat ja suurt osa Bessaraabiast? Viimatimainitu kingiti Ukrainale teatavasti Molotov–Ribbentropi paktiga. Kui on hukka mõistetud see pakt, kuid pole likvideeritud ta tekitatud ülekohut, vaid vastupidi, koguni soositakse selle põlistamist, siis milleks muuks seda nimetada kui äärmiseks silmakirjalikkuseks ja küünilisuseks? 

Siinkirjutajal selle kohta igatahes andmeid pole, et kõvad „ukraina rahva toetajad” oleks äsjamainitud ülekohtujuhtude vastu sõna võtnud.

Tõsi, Eesti on lääneliku kultuuriruumi osa, kuid see ei tähenda veel, et peaksime kasulike toladena kaasa määgima kõigile Lääne ebaõiglastele ja ülekohtustele ettevõtmistele. Meil, eestlastel, on endal pea otsas. Küll suudame orienteeruda  TEGELIKUS  olukorras ka ilma klakööride „abita”.

Lõpetuseks: poolpaljad lirvad naisteliikumisest „Femen”, kes Pariisis Ukraina saatkonna ees 1. detsembril 2013 toimunud „protestimeeleavaldusel” Ukraina peaministri pildile kusid ja sellest meediasündmuse tegid, näitasid üliveenvalt, mis laadi olevustega on Ukrainale „vabaduse nõudjate” ja nende nõudmiste võimendajate puhul tegu.

(„Kusemisprotesti”-video asukoht internetis: http://kuruc.info/r/4/121023/)

Kui tänapäeval nimetatakse „rahumeelseteks meeleavaldajateks” neid, kes riigiasutust buldooseriga ründavad ja süütepudelitega loobivad, nende korralekutsujate jutu peale aga sülitavad, siis olen kindlalt nende karmi korralekutsumise poolt. Demokraatiale, inimõigustele, isikuvabadustele ega muule säärasele ei maksa sellistel „rahumeelsetele meeleavaldajatel” küll apelleerida.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Algselt ilmunud Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja – ajalehe „Rahvuslik Teataja” – 24. numbris (veebruar–märts 2014), esikülje põhiloona.

Kas sirgeselgsus on tõesti ainult isadepäeva teema?!

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: pühapäeval, 09. novembril 2025. 17:36
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 193

Miks kiputakse õiglustundest, sirgeselgsusest ja muust mehisusega seonduvast rääkima peamiselt üksnes isadepäeval? Ja miks kiputakse neid iseloomuomadusi seostama ennekõike isaga, s.t. mehega? Kas naistele on siis õiglustunne, sirgeselgsus ja muud sellised ilusad omadused tõesti olemuslikult võõrad? Kas naistele antakse tõesti andeks, kui nad juhtuvad käituma ebaõiglaselt, alatult, selgrootult?

Just nende küsimuste teadvustamiseks kasutangi tänast päeva – isadepäeva – omalaadse hüppelauana või kiviheitemasinana. Siis on suurem tõenäosus, et mu sõnum jõuab kohale. 

Mul on juba pikemat aega mulje, nagu suur osa meist käituks – kujundlikult öeldes – maailma võimsaima riigina, kes ise on selle ära unustanud ja käitub seetõttu abitu, armetu, hädise moodustisena, peljates kõiki ja kõike. Umbes nagu riik, kel on maailma võimsaimad relvad ja tugevaim sõjavägi, kuid kes, ise selle unustanuna, väriseb isegi kivikirvega sõdijate ees. Või nagu riik, kel on maailma suurim väärismetallivaru ja üldse rahavaru, ja kel puudub nii välisvõlg kui ka laenamisvajadus, kuid kes sellest hoolimata käib alandlikult laenu lunimas ning soostub üliröövellike laenuintressidega.

See kujund lööb mu vaimusilmas eredalt särama siis, kui märkan meie inimeste allaheitlikku suhtumist loomuvastasusse. Lepitakse sellega, millega ükski elujõuline inimene ega inimkooslus eales ei lepiks. Hoidutakse loomuvastasuse pealesurujaid korrale kutsumast.

Ometi on meil olemas meie rahva ülirikas pärand, mille lahutamatu osa moodustab meie tavaõigus. Samuti rahva ajalookogemus, mis näitab veenvalt, kui oluline, suisa elutähtis on jääda truuks iseendale, oma tavaõigusele, mitte aga painutada end teiste (loe: võõraste) meele järele. Ja mis juhtub, kui kas või ajutiselt sellest kõrvale kalduda.

Loomuvastasuse tegelikest pealepressijatest

Isade- ja emadepäeval on nüüdis-Eestis kombeks kurta, et „pahad ja kurjad onud-tädid” kuskilt kaugelt pressivat meile peale ebameeldivat peremudelit: sellist, kus isa polegi mees ning ema polegi naine. Või et õppeasutustes õpetatakse me lastele, et sugusid olevat rohkem kui kaks. 

Jah, muidugi on halb, koguni väga halb, et selliseid asju peale püütakse pressida. Kuid meie asi on pealepressijaile nende koht kätte näidata. Sest loomuvastased plaanid ei teostu ju lihtsalt niisama, võluväel. Neil on lisaks väljatöötajaile ju ka täideviijad. Alati. Ja kui me väljatöötajaid ehk ei näegi, siis täideviijaid näeme igal juhul. Meie silmis nemad ongi tõelised pealesurujad. Sest kõige jubedamgi plaan on täiesti ohutu seni, kuni seda keeldutakse täide viimast. Võime sõimata näiteks György Sorosit, Klaus Schwabi, Bill Gates’i või veel mõnda sama kurikuulsat tegelast ju vahulsui, kuid ükski neist ei teosta oma väärastunud plaane ju ise. Neil kõigil on ju oma ustavad, kuulekad plaanide täideviijad.

Meie tavaõigus, me rahva ülipikk ajalookogemus ütleb meile ju selgelt, mida tuleb loomuvastasuse pealesurujatega teha. Kui mõnele loomuvastasuse pealesurujale ei jõua jutt kohale, siis tuleb talle asi selgeks teha teisiti – talle arusaadaval viisil. Nii, et sõnum jõuaks talle kindlalt kohale.

Heatahtlikud, ärgake!

Kui vaatan tähelepanelikult ringi, siis märkan üht ränka viga, mis levib me ühiskonnas nagu nakkushaigus: väga paljud neist, kellele on meelega ja mõnuga haiget tehtud, tõlgendades nende heatahtlikkust nõrkusena, püüavad kas või vägisi otsida haigettegijaile õigustusi. Seda tehes ei taibata aga, et universum tõlgendab seda soovina kogeda samalaadset edaspidigi ning saadabki eluteele inimesi, kes teevad heatahtliku iseloomuga inimesele haiget meelega ja mõnuga. 

Aeg on üles ärgata: loobuda õigustuste otsimisest teiste piinamisest mõnu tundjatele, võõrsõnaga öeldes: sadistidele.

Kui keegi meid meelega laimab, teenimatult kõrvale tõrjub, õpetab me lastele loomuvastaseid asju, surub meile peale tervistkahjustavat eluviisi, esitab meile loomuvastaseid ootusi, jätab meile maksmata õiglaselt väljateenitud töötasu (kuigi tal endal on selleks raha olemas), toob välismaalt suurel hulgal sisse võõrast rahvast, kuigi oma rahvalgi on olukord raske, sekkub me südameasjadesse või teeb midagi sama jälki, siis ongi tegu sadistliku käitumisega, teadliku käitumisvalikuga, mitte aga juhusega. Ja meil puudub vähimgi kohustus nõnda käitujale andestada, ta tegudega leppida. 

Meil on lisaks täielikule õigusele ka kohustus anda meie suhtes sadistlikult käitunuile otsustav vastulöök. Sest sel moel väldime, et nad saaks oma loomuvastaseid tegusid rahumeeli jätkata. 

Millal ja kuidas see vastulöök anda, otsustab iga kannatadasaanu juba ise. Tähtis on loobuda ohvrimõttelaadist ning taasomandada me esivanematele ürgomane mõttelaad: „Igaühega tuleb suhelda talle arusaadavas keeles!”

Siis taandub loomuvastasus hoogsalt. Ja edasised isadepäevad ning emadepäevad on juba kurtmispühade asemel tõelised rõõmupühad.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 9. novembril 2025.

Hollywoodi-Isamaaks tembeldatu siseheitluse tegelikust põhjusest ja (sund)valikutest

  • Prindi
  • E-post
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: pühapäeval, 02. novembril 2025. 15:28
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 289

Pealiskaudne olla on lihtne. Isegi väga lihtne. Ainult et see pole sama lihtsus, mis esineb näiteks tuntud ütluses „Kõik geniaalne on lihtne!”.

See meenus mulle, kui jälgisin nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias levivaid hinnanguid Isamaa-nimelise erakonna käitumisele Tallinnas pärast 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. Nimelt heideti neis hinnangutes Isamaale ette ebalevat käitumist oma võimuliidukaaslas(t)e valikul, soovi oma jah-sõna hinda meelega võimalikult kõrgeks kruvida. Eriti kõvasti said „ühiskonna eesrindlikult osalt” sõimata Isamaa esimees Urmas Reinsalu ja aseesimees Riina Solman.

Asi on aga märksa tõsisem kui pealiskaudsel vaatlusel paistab. 

Isamaal oleks ju Tallinnas ülilihtne teha nelikliit oma seniste võimuliidukaaslastega. (Nojah, ainult selle vahega, et volikogust välja langenud erakonna „Eesti 200” asemel oleks Parempoolsed. Olemuslikku vahet selle kahe erakonna vahel aga ju pole.) Taktikaliselt oleks see justkui õige. Ainult et see samm osutuks strateegiliseks veaks. Sest maksaks kaugemas tulevikus kätte. Ja üldsegi mitte ülikauges tulevikus, vaid juba järgmistel Riigikogu valimistel. 

Seega käib Isamaas siseheitlus nende vahel, kes suudavad näha oma ninaotsast kaugemale ja nende vahel, kes ei suuda. Oma toetajad ja mõjukad eestkõnelejad on mõlemal leeril. (Kuidas saavad riigi  populaarseimas erakonnas üldse jõuda kõrgele kohale sellised isikud (loe: olendid), kes on poliitiliselt lühinägelikud ega suuda näha tervikut, on juba eraldi küsimus...)

Mille vahel on üldse valida?

Nelikliit poleks nagunii mingi korralikult toimiv kooslus (nagu näitas juba viimane poolteist aastat), kuna iga osapool kisuks eri suunda. Nagu luik, haug ja vähk. Isamaa põhitegevuseks kujuneks siis taas oma võimuliidukaaslaste totrustele piduri tõmbamine. Sellevõrra vähem aega jääks siis päristöö tegemiseks. Suurimaks kaotajaks jääks sel puhul aga mõistagi linnakodanikud.

Seevastu Isamaa ja keskerakonna võimuliit mõjuks tasakaalustavalt ja võtaks paljud pinged maha. Isamaa hoiaks silma peal korruptandikalduvustega keskerakondlastel, keskerakond omakorda jälgiks, et Isamaa hoiduks pealinna elu üleideologiseerimisest. Paljudel linnakodanikel on tõepoolest kõrini nii keskerakondlikust korruptsioonist kui ka nn. isamaalikust ideoloogiajurast, mis on pealinlasi vaid lõhestanud, üksteisele vastandanud. Tallinlased tahavad viimaks ometi elada rahulikult, võimalikult pingevabalt. Riigi keskvalitsuse tahtlikult (!) tekitatavaid muresid on niigi meeletult. 

Kui Edgar Savisaare linnapeaks oleku ajal kujunes Tallinn vastukaaluks üleideologiseeritud keskvalitsusele, siis keskerakonna ja Isamaa moodustatava võimuliidu korral ajalugu korduks. Tekiks vastukaal selgelt suurimale kahjurite jõugule – reformierakonnale. 

Ja kui vähegi võimalik, tuleb taastada ka Tallinna TV. Selleks, et vaba sõna saaks uuesti levida ka tele-eetris. Nii riigitelevisioon kui ka suuremad eratelejaamad on ju häirivalt üleideologiseeritud ning sellistena meenutavad vägagi selgelt nõukogudeaegseid agitpropi-kanaleid. Neid vaadates jääb mulje, justkui oleks tegu Ukraina riigitelevisiooni eestikeelsete saadete toimetusega, kelle suurima reklaamitulu eest hoolitseb rohepöörde-maffia ning keda aeg-ajalt toetab märgatavalt ka homomaffia ja multikulti-maffia.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 31. oktoobril 2025.

Veel artikleid...

  1. 2025. aasta KOV valimised näitasid: silmamoonduse mõju Eesti valijale raugeb (kuid osaliselt veel kestab)
  2. Kas „hea sõna võidab võõra väe” pannakse nüüd ootele?
  3. „Erakorralised valimised iga hinna eest!” – kas ahvkodaniku tunnus?
  4. Kahjur-ladviku minek

Lehekülg 1 / 10

  • Algus
  • Eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • 6
  • 7
  • 8
  • 9
  • 10
  • Järgmine
  • Lõpp
Sulge info

Lisainfo

Gravüüre vanast Tallinnast

17 saj_I_pool_olearius_tallinna_uldvaade_2 5280_605x480.jpg