Kas „hea sõna võidab võõra väe” pannakse nüüd ootele?
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: pühapäeval, 14. septembril 2025. 14:27
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 76
„Hea sõna võidab võõra väe,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Ja õigesti ütleb. Sest headus võidab lõppkokkuvõttes alati. Põhiküsimus ongi: kui kaua see aega võtab? Ja kas kurjuse tekitatud ülekohtu ohvril/ohvritel on sellest siis enam abi või lohutust?
Need küsimused omandasid veel erilise kõla ja kaalu pärast seda, kui 10. septembril 2025 lasti USA-s maha sealne mõjukas ühiskonnategelane Charles Kirk. 31-aastane Kirk oli kogu oma lühikeseks jäänud elu jooksul propageerinud mõtet, et asjad tuleb ja ka saab selgeks ja sirgeks rääkida, kui kohtuda silmast silma. Ta uskus siiralt, et sellises olukorras kaob vaenulikkus, mis eri vaadetega inimestel muidu üksteisest eemal olles on kerge tekkima. Sest üks asi on teist inimest nimetada vaenlaseks ja hävitamisväärseks kuskil ühismeedias või mujal internetiavarustes, hoopis teine aga teha sedasama silmast silma.
Kirk suutiski oma sõnaosavuse abil korduvalt tõestada, et hea sõna tõepoolest võidab võõra väe. Ta veenas vägivallast, üldse vaenulikkusest hoiduma paljusid. Kuid jättis paraku arvestamata ühe üliolulise asja: usupõhise mõttelaadiga inimesi veenda on üliraske, sageli lausa ilmvõimatu. Sest sellised inimesed on oma „kohtuotsuse” õigsuses kõigutamatud. Ja seetõttu peavad tõeliseks vaenlaseks igaüht, kes püüab seda kahtluse alla seada.
Üks sellistest lasigi Kirki maha. Tulistajal oli kõik selge: Kirk on vaenlane, sest räägib ebameeldivat juttu; seepärast tulebki ta vaigistada. Vajadusel kas või hävitada.
Üks teine sellistest tulistas samal põhjusel 15. mail 2024 Slovakkia peaministrit Robert Ficot. Ja mõlema tulistaja mõttekaaslane tulistas kaks kuud pärast seda omakorda Donald Trumpi.
Samalaadseid „vaigistamisnäiteid” saaksin loetleda veel pikalt. Kuid asja olemuse mõistmiseks piisab ülaltoodud kolmestki. Kui vastase ümberveenmiseks napib andmeid ja/või sõnaosavust, s.t. ei vallata sõnarelva, siis haarataksegi pärisrelv.
Kirki saatusekaaslasi ja nende lähedasi see tõdemus vaevalt et lohutab. Hulga tõenäolisem ongi, et nad küsivad nii iseendalt kui teisteltki täiesti õigustatud pahameelega: „Kui kaua peame veel ülekohut kannatama? Ja miks peaksime üldse jätma end vabatahtlikult ohvrirolli?! Oleme ju teinud kõik endastoleneva, et järgida põhimõtet „hea sõna võidab võõra väe”. Kas meil siis polegi õigust enesekaitsele?!”
Vabatahtlik eneserelvitustamisseisund ja sealt väljatulek
On enesestmõistetav, täies kooskõlas loodusseadustega, et ükskord tulevad sellest vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja ka Kirki mõttekaaslased ja nende lähedased. Sest ülituntud elujuhis „armasta oma ligimest nagu iseennast!” tähendabki seda, et teisi armastada suudab üksnes see, kes eelnevalt on õppinud armastama iseennast. Maailmaparandaminegi algab ju iseendast, mitte teistest inimestest.
Mõelgem nüüd, mis siis juhtub, kui need inimesed tulevad oma vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja. Mõelgem sellest väga tõsiselt!
Meenutagem, kui palju leidub kas või Euroopa Liidu riikides haritud, südikaid, korralikke, isamaalisi inimesi, keda on nimetatud ja tihtilugu nimetatakse praegugi vaenlaseks, tõeliseks julgeolekuohuks pelgalt sellepärast, et nad julgevad nimetada asju nende õige nimega! Reeglina avaldavad sellised inimesed meelt internetis, pikettidel, kõnekoosolekutel, allkirjakogumistel ja muudel sellistel, täiesti vägivallatutel ja täiesti seaduslikel ettevõtmistel. Nad lihtsalt kasutavad oma õigusi, mis õigusriigis on tagatud igale selle kodanikule ja elanikule. „Tänutäheks” selle eest aga paremal juhul tembeldatakse neid avalikult vaat et kurjuse kehastuseks või vähemalt käepikenduseks, halvemal juhul aga pitsitatakse karmilt kõigi lubatud ja lubamatutegi vahenditega, kuni vangistuseni välja.
Pitsitajatele tundub olevat jäänud ekslik mulje, et pitsitatavad on eelistanud vägivallatut vastupanu seepärast, et on käpardlikud, arad ja juhmid, ühesõnaga: pehmod. S.t. sellised, kes lasevad endaga teha kõike ega suuda eales vastu hakata. Pitsitajatele ei tule pähegi, et vägivallatu vastupanu eelistajad on käitunud nõnda oma loomuheadusest tulenevalt. Samuti sellest, et on isegi oma vastaspoolega (=pitsitajatega) püüdnud leida mingit ühisosa; on pannud mõttes end pitsitajate asemele ja püüdnud mõista pitsitajate olukorda, tausta ja ajendeid.
Ent ühel hetkel katkeb pikimgi kannatus. Ja siis asub end kaitsma leplikuimgi inimene. (Kui tal muidugi on siis üldse veel alles enesesäilitustung.) Asub kaitsma iseennast, oma lähedasi, oma mõttekaaslasi ja saatusekaaslasi. Kaitsma selliste vastu, kes uskusid end olevat täiesti karistamatud ning võivat seetõttu piire kompama jäädagi.
Mõelgem korraks olukorrale, mis saabub, kui seni eranditult vägivallatut vastupanu eelistanud haritud, südikad, korralikud ja isamaalised inimesed nii Eestis kui mujalgi Euroopa Liidus tunnevad, et ei jaksa enam leida endas õigustusi isikutele, kes neid halvustavad, tõrjuvad ja pitsitavad ning nende kannatuste üle küüniliselt irvitavad!
Arstid ja bioloogid ütleks siin kohe: „Kui valulävi on ületatud, siis muutub isend valu suhtes tundetuks.” Ühiskonnateadlased lisaks siis täpsustavalt: „Inimene, kellele on elus väga palju haiget tehtud, kuid ta pole vastanud sellele samaga, kogeb ühel hetkel nii suurt valu, mis muudab ta tundetuks juba ka nende isikute valu suhtes, kes talle elu jooksul on meelega ja mõnuga palju haiget teinud.”
Charles Kirki me siia ilma enam tagasi tulla ei saa. Teda jäädakse meenutama kui rahvatarkuse „hea sõnavõidab võõra väe” üht väljapaistvamat järgijat. Ta on nüüdseks juba läinud nii Ameerika Ühendriikide, konservatiivse maailma kui ka üldse valge rassi ajalukku. Seda olenemata sellest, kas president Trump annab talle surmajärgselt USA kõrgeima autasu või mitte. (Ülitõenäoliselt siiski annab. Miks president peakski ümber mõtlema?!)
Küll aga saame Kirkilt õppida. Õppida ka tema küllap suurimast valearvestusest: heausksest eeldusest, et usupõhise inimesega väitlemiseks sobivad täpselt samad vahendid kui teadmistepõhise ja teadmisjanuse inimesega väitlemiseks.
Elutargad ütlevad: „Valu on ebameeldiv, kuid võib samas olla väga hea õpetaja.”
Kui edukalt aitab valu õpetada üheaegselt haritud, südikaid, korralikke ja isamaalisi inimesi välja tulema vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist, näitab juba tulevik. Kirk jälgib seda teispoolsusest küllap suure huviga.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 12. septembril 2025.
