Pilte 2010. aasta Sinimägede-ürituselt (2.)', 'pilte-2010-aasta-sinimaegede-uerituselt-2

 

Sinimägede lahingu mälestusürituse osalisi lõbustas end antifašistideks nimetava

harrastusnäitlejate ja -veiderdajate trupi esitatud jant "Töö teeb vabaks!".

 

 

 

 

Pildid tegi Mati Kruusimäe.

 

Ajalooklubi "Front Line" koostatud näitusel "Eesti sõdur Teises Vabadussõjas" võis

uudistada Teise Maailmasõja aegseid relvi ja muud sõjaväevarustust.

 

 

 

 

 

Pildid tegi Mati Kruusimäe

Pilte Sinimägede lahingu 66. aastapäeva mälestusürituselt (31.07.2010)

 


Anti Poolamets RTK pärjaga.

 

Veteranid ja vabadusvõitlejad.

 

Esiplaanil keskel: RTK liige Urmas Iisop. Tagaplaanil: Läti lippe oli palju, kuna ka Läti rahvuslaste delegatsioon oli võrdlemisi arvukas (u. 30. in.).

 

Läti rahvuslaste tervitussõnad.

 

 

Sõjaajaloohuviliste klubi FrontLine väljapanek tutvustas Teise maailmasõja aegset relvastust ja tehnikaseadmeid. ', '

 

Pildid tegi Mati Kruusimäe

 

 



Anti Poolamets RTK nimel Eesti sangarite mälestuseks pandud pärjaga.

Pildi tegi Mati Kruusimäe.

 

Riigilippude kõrval leidus Sinimägede-üritusel arvukalt organisatsioonidegi omi.

Pildi tegi Aldo Roomere.

 

"Okupandil´kõhklemata lasen kuuli pähe,

kui ta minu kodumaale kallale taas läheb," ütleb laulusalm.

Sinimägede sangarite kindlameelsust leidub ka kaasaja eesti noorte hulgas.

Erandiks pole õrnemagi (?) soo esindajad.

Pildi tegi Mati Kruusimäe.

 

RTK esimene ühine väljasõit tehti Sinimägede-üritusele

Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) ajaloo esimene ühine väljasõit tehti Eesti ühte tuntumasse paika - Sinimägedele.

Kõnealune väljasõit leidis aset laupäeval, 31. juulil 2010. Siis tähistati Sinimägede lahingu 66. aastapäeva, austati lahingu kangelasi ja mälestati ohvreid.

RTK liikmete kõrval osales sel väljasõidul ka klubi toetajaliikmeid ja teisi aatekaaslasi. Reisiseltskonnas oli ka üks Teises Maailmasõjas Saksa poolel sõdinud eesti vabatahtlik, "Moero" laevahukust imekombel pääsenud E. Ranniku, kes pajatas meelsasti oma sõjamälestusi ja vastas kaasreisiliste küsimustele. Suunavaid küsimusi esitas veteranile üks RTK esindusisikutest - ajaloolane ja jurist Anti Poolamets.

Samuti osales RTK korraldatud väljasõidul Rüütliristi ühe kavaleri, Alfons Rebase õetütar Marina Rebane.

Sama bussiga sõitis Sinimägedele ka Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent Piret Rist.

Sinimägede memoriaalil pani Rahvuslaste Tallinna Klubi esindus pärja 20. Relvagrenaderide SS-diviisi langenutele püstitatud mälestuskivi juurde.

Enne tagasiteele asumist külastati Sinimägede muuseumi. Tagasiteel tehti vahepeatus Jõhvis ja asetati Vabadussõja platsil lilli ja küünlaid Sinimägede lahingus hukkunud väljapaistva eesti sõjaväelase, major Georg Soodeni hauatahvli juurde. M. Rebase sõnul oli major Sooden olnud A. Rebase üks paremaid sõpru.

Teel Jõhvist Tallinna esitas RTK liige Jüri Böhm kitarri saatel kahel korral oma hiljuti loodud lustaka võitluslaulu "Truudusvanne isamaale". Nii laul ise kui ka esitus meeldis bussisolijatele igati.

Võrdluseks: Sinimägede lahingu mälestusürituse korraldajad ei julenud - pillimeeste sõnul - anda J. Böhmile luba seda laulu esitada, kuigi eelnevalt oli pillimeestega kokku lepitud, et ürituse lõpuosas oleva, isamaaliste ja sõjalaulude kontserdi raames tohib J. Böhm seda teha.

Väljasõidul osales poolsada inimest. 50-kohaline buss oli täis nii Sinimägedele minnes kui ka sealt naastes. Nii mõnigi kaasasõidust huvitatu, kes jäi osavõtust teatamise või kohaletulekuga hiljapeale, oli sunnitud endale seetõttu muu sõiduvahendi leidma.

RTK liikmed ja kõik teisedki reisilised olid - ja on praegugi - väga tänulikud Tapa Autobussipargile, mille omanik, eestimeelne ärimees Rein Tali andis kõnealuse väljasõidu tegemiseks bussi tasuta.

Tõnu Kalvet

 

RTK liige kirjutas tõenäolise menulaulu

'

 

Rahvuslaste Tallinna Klubi liige, andekas helilooja ja muusik Jüri Böhm kirjutas hiljaaegu laulu, millest võib saada tõeline menuk.

Ses reipas muusikapalas kirjeldatakse, kuidas käitub rahvas, kes peab endast lugu. Laulu pealkirjaks on "Truudusvanne isamaale".

Böhm on nii viisi kui ka sõnade autor.

Böhmi seni tuntuimaks lauluks on muusikapala pealkirjaga "Emadepäev", mille laulis 1996. aastal linti Ivo Linna ja mida on sest peale korduvalt esitatud nii Eesti Raadios kui teisteski raadiojaamades.

Internetis saab laulu "Truudusvanne isamaale" vaadata-kuulata ning arvutisse tõmmata siit: www.youtube.com/watch?v=s_NOG66xT_A . Soovi korral on sama laul leitav ka siis, kui eelnevalt sisestada You Tube´i otsinguaknasse sõna Truudusvanne.

Kõnealune salvestus tehti 27. juulil 2010 Tallinnas.

Tõnu Kalvet

 

 

Rahvuslaste Tallinna Klubi kui Rävala rahvuslaste varustaja teadmisterelvaga

14. Langenud Vabadusvõitleja päeva aulakonverentsil (28. märtsil 2010 Tartus) kõlanud ettekanne

Tere, head aatekaaslased!

"Tarkus käib üle vägevuse," ütleb üks eesti vanasõna. Üks teine eesti vanasõna täpsustab: "Rasked asjad tehakse nõuga, ei mitte suure rammu läbi."

See kaks tarkusetera me esivanemate rikkalikust tarkusesalvest iseloomustab hästi mu tänase ettekande teemat. Nimelt kavatsen rääkida sellest, kuidas Rävala rahvuslaste harimiseks, kujundlikult öeldes: teadmisterelvaga varustamiseks loodi organisatsioon nimega Rahvuslaste Tallinna Klubi. Räägin ka sellest, mida Rahvuslaste Tallinna Klubi oma vähem kui aastase olemasolu jooksul on teinud ja edaspidi teha kavatseb.

Mis Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmetesse puutub, siis võib naljaga pooleks öelda, et tänane konverents on väikestviisi lausa selle organisatsiooni reklaamüritus. Sest ettekandjate hulgas on peale minu veel kolm Rahvuslaste Tallinna Klubi liiget, samuti märkab mu silm mitut klubikaaslast ka publiku hulgas. Alla aasta vanuse organisatsiooni kohta, kel polegi eesmärgiks oma liikmeskonda suureks paisutada, ei olegi see just kõige halvem näitaja.

Kõigepealt räägin aga sellest, miks üldse on tarvilik inimesi teadmisterelvaga varustada.

Miks on teadmisterelv vajalik?

Me ümber olevat muudetakse tegude abil. Igale teole eelneb mõte. Milline on aga see mõte, mis teo käivitab ja seeläbi me ümbruskonda muudab? Millest see oleneb?

Vastus on lihtne: mõte oleneb inimese teadmiste hulgast ja väärtusest ning järeldamisoskusest.

Teadmistega relvastatud inimene on kaasaja maailmas tugevam kui teadmistega relvastamata inimene. Mida paremini on inimene teadmistega relvastatud ja mida taiplikum ta on, seda raskem on temaga manipuleerida. Ja vastupidi, mida rumalam ja taipamatum on inimene, seda kergem on temaga manipuleerida.

Esmapilgul võib ju tunduda, et suurest teadmistehulgast üksi peaks piisama ning et taiplikkust justkui polekski nii kangesti tarvis. Tegelikult on asi hoopis teisiti. Taiplikkuse olemasolu on lausa hädavajalik. Sest inimkonna kogemus näitab, et leidub selliseidki inimesi, kel on teadmisi kaunis palju, kuid kel puudub oskus või julgus neid omavahel seostada, nende põhjal järeldusi teha. Säärane inimene on täiesti harimatust inimesest üle vaid väga vähesel määral ja seetõttu saab temaga manipuleerida peaaegu sama edukalt kui täiesti harimatu inimesega.

Võimalik, et see mu jutt tundub kellelegi väheütleva ja vahest lausa elukaugenagi. Kui nii, siis kutsun appi sõjaväe. Seda küll vaid näite kujul.

Tuntud eesti rahvuslane, endine väljapaistev sõjaväelane Jüri Toomepuu kirjutas ajakirja "Kultuur ja Elu" 2007. aasta 1. numbris järgmist:

"Korea sõjas läbiviidud uurimuste käigus tulid ilmsiks 11 põhilist iseloomuomadust, mis lahingus eristavad tublit võitlejat saamatust. Kõige tähtsamaks osutus intelligents. On ka häid andmeid Iisraeli-Araabia sõdadest. Reuwen Gal, kunagine Iisraeli kaitsejõudude psühholoogiliste uurimiste juhataja, uuris parimate Iisraeli sõdurite - Iisraeli aumedali kavaleride - iseloomuomadusi. Selgus, et medaliga autasustatud kogusid sõjaväe intelligentsustesti sooritamisel keskmiselt 86 protsenti võimalikust punktisummast ja Iisraeli relvajõudude võimekustesti puhul, mis on kombinatsioon IQ, keeleoskus- ja motivatsioonitestidest, 96 protsenti võimalikust. Uurimistulemused tõestavad seega veenvalt tugevat seost testidega mõõdetud vaimsete võimete ja isiku tegutsemisoskuse, treeningu, tööülesannete täitmise ning muu tegevuse vahel niihästi rahuajal kui ka lahingus."

Samalaadseid näiteid võiksin tuua veel. Nagu ka selliseid, mis näitavad ilmekalt, kuidas sõdurite ja ka väepealike madalalaubalisus mõjub hukutavalt kogu sõjaväele. Kuid tean, et mu ettekande kuulajad on sellised, kes taipavad niigi, mida ma silmas pidasin. Seepärast selle ühe näitega piirdungi.

Intelligentseid, laia silmaringiga, väljapaistvate vaimsete võimetega inimesi on eesti rahvuslaste hulgas võrdlemisi palju. Igatahes märksa rohkem kui nii-öelda harju keskmiste hulgas. Ometi kummitas rahvuslasi see häda, et lõviosa neist väljapaistvate vaimsete võimetega inimestest tegutses hajutatult, mõnikord lausa üksteisele vastu, lühidalt öeldes: väga väikese kasuteguriga. Sel moel jätkates olnuks edu saavutamine täiesti välistatud. Alatiseks välistatud. Seepärast tuligi asuda neid inimesi koondama.

Kuidas ""Stockmanni" grupeeringust" sai Rahvuslaste Tallinna Klubi

Selle tänuväärse töö võttis käsile südikas eesti rahvuslane Jaan Hatto, kes viibib me hulgas tänagi ja peab oma ettekande kohe pärast mind. Jaan Hattot võibki pidada Rahvuslaste Tallinna Klubi isaks.

Seeme Rahvuslaste Tallinna Klubi loomiseks pandi idanema 2003. aastal. Mäletatavasti toimus tol aastal rahvahääletus Eesti Euroopa Liitu astumise küsimuses. Jaan Hatto kui veendunud iseseisvuslane osales innukalt rahvahääletuse-eelses kampaanias ning hoidis oma tuttavate iseseisvuslaste võitlusvaimu murdumast ka rahvahääletuse-järgsel ajal. Jaan Hatto korraldas regulaarselt iseseisvuslaste kokkusaamisi ja arutelusid. Tallinnas toimusid need enamasti "Stockmanni" kaubamaja neljandal korrusel asuvas kohvikus, mõnikord ka Nõmmel. Osavõtjad jagasid üksteisele teavet nähtust ja kuuldust ning arutasid toimunut ja võimalikke tulevikustsenaariume. Säärastel kogunemistel osalejate arv oli väga kõikuv, ulatudes kahest-kolmest kuni paarikümneni.

Arutelude kõrval korraldati Jaan Hatto eestvõttel iseseisvuslastele ka pikette ja kõnekoosolekuid. Kõige tihemini 14. septembril, s.t. euroreferendumi aastapäeval ning 24. veebruaril, s.t. Eesti Vabariigi aastapäeval.

Jaan Hatto ei lasknud sidemel kordagi katkeda. Ta helistas aeg-ajalt igale nii-öelda "Stockmanni" grupeeringu liikmele ning vajadusel toetas moraalselt, teinekord lausa materiaalseltki. Selle tagajärjel tekkis sõpruskond, kelle liikmed kohtusid üksteisega vahetevahel ka väljaspool nii-öelda kohustuslikku programmi.

Murdepunkt saabus 2009. aasta 24. veebruaril, pärast järjekordset Tallinna kesklinnas, Tammsaare pargis iseseisvuspäeva puhul korraldatud kõnekoosolekut. Ürituse lõppedes siirdusid korraldajad, esinejad ja osa kuulajatest lähedalasuvasse eesti rahvusrestorani "Eesti Maja", kus selleks otstarbeks oli aegsasti sakstekamber kinni pandud. Seal tekkis nõnda innukas ja viljakas arutelu, et otsustati viia koostöö juba uuele tasemele. S.t. luua mingi organisatsioon.

Järgnenud koosolekud peeti mitte enam "Stockmanni" kaubamaja kohvikus või Nõmmel, vaid juba ühes Tallinna kesklinna hotellis. Ühel sellisel koosolekul kiidetigi heaks Rahvuslaste Tallinna Klubi asutamisleping. See toimus 11. juunil 2009. Mainitud päeval otsustas kohalolnud 15 inimest asutada seltsing nimega Rahvuslaste Tallinna Klubi.

Tsiteerin siinkohal asutamislepingu seda osa, mis käsitles vastloodud organisatsiooni eesmärke ja nende saavutamise viise:

"Loodud seltsingu eesmärgiks on mitmesuguste harivate ettevõtmiste abil laiendada nii oma liikmete kui ka ühiskonna vaimset silmaringi."

Klubiliikmete tegutsemisind tõi esimesed tööviljad üsna pea

Asutamislepingus väljahõigatud lubadust asutigi kohe innukalt täitma. Juba umbes poolteist kuud hiljem, 1. ja 2. augustil 2009 korraldati Esimene Rahvuslaste Suvekool. Ajaloolased parandagu mind, kui ma eksin, kuid vähemalt mulle teadaolevalt oli see Eesti ajaloos esimene kord, kui korraldati Rahvuslaste Suvekooli nime kandev üritus. Ja kuni mind pole parandatud, jäängi visalt oma seisukoha juurde. (Muigab.)

2010. aasta 23. jaanuaril korraldati veel üks tarkustjagav ettevõtmine, nimelt Esimene Rahvuslaste Talvekool. 14. septembril 2009 viidi läbi tavakohane euroreferendumi-aastapäevapikett, 24. veebruaril 2010 Tammsaare pargis aga kõnekoosolek. Samuti osaleti aktiivselt teiste isamaaliste organisatsioonide läbiviidud üritustel. Juba enne Rahvuslaste Suvekooli loodi oma kodulehekülg, sellele kaastööd tegevate klubiliikmete ring suureneb pidevalt. Osa eakamaid liikmeid, kes seni arvuti ega internetiga eriti sinapeal polnud, otsustas selle nimel minna koguni arvutikursustele.

Rahvuslaste Tallinna Klubi kodulehekülje aadress on www.rahvuslasteklubi.org. Kel huvi, saab sealt klubi kohta alati lisateavet. Sealt saab teada sedagi, mida tehti Rahvuslaste Suvekoolis ja mida Rahvuslaste Talvekoolis. Tunnistan, et algul oli mul kavas sealtoimunut tutvustada ka oma ettekandes, kuid siis mõtlesin ümber. Ikka selle tagamõttega, et panna uudishimulikke kuulajaid juba ise me kodulehekülje sisu uurima. (Muigab.)

Klubi osutus tegutsemisvormina ainuõigeks. Miks?

Miks otsustasime luua klubi, mitte aga mõne muu organisatsiooni? Takkajärgi tarkusest võin nüüd öelda, et otsus valida tegutsemiseks just klubivorm oli ainuõige. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks sellepärast, et klubi laseb kõigil liikmetel tegutseda võrdsel alusel ja pingevabalt, kuna puudub ajend rivaalitsemiseks. Teiseks sellepärast, et klubisse kuulub nii erakondade liikmeid kui ka parteituid.

Eriti oluline on seegi, et parteilastest klubiliikmed kuuluvad mitte ühte-kahte, vaid lausa mitmesse erakonda. Praeguse seisuga on Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete hulgas vähemalt kuue erakonna liikmeid. Samuti on seal inimesi Eesti Rahvuslikust Liikumisest. Tänu sellele puudub oht, et klubi muutuks mngi ühe erakonna ripatsiks või tellimustetäitjaks. Vastupidi, mainitud erakondlik kirevus võimaldab klubiliikmetel saada poliitikas ja ühiskonnas toimuvast märksa terviklikuma pildi kui saab enamus inimesi.

Klubina tegutsemise kasuks räägib ka see, et rahvusaate vaenlastel on klubi halvustada ja taga kiusata tunduvalt raskem kui mõnda erakonda või muud rühmitust. Klubi pole mingi võitlussalk. (Vähemalt tavalises mõttes küll mitte.) Klubi ei kutsu üles vägivaldselt valitsust kukutama või muud äkilist sammu astuma. Klubi lihtsalt harib inimesi - esmalt oma liikmeid, seejärel juba teisigi.

Võtmesõnad: distsiplineeritus, väärikus, õpihimu, mitmekülgne haritus

Rahvusaate vaenlased jäävad pika ninaga ka siis, kui püüavad juhtumisi Rahvuslaste Tallinna Klubi seostada madalalaubalisuse ja madalalaubalistega. Klubiliikmed on mitmekülgselt haritud, oskavad tihtipeale mitut keelt ja käituvad väga distsiplineeritult ja väärikalt. Neid räuskajateks või pooletoobisteks tembeldada oleks rahvusaate vaenlastel üliraske, kui mitte lausvõimatu. Ja kui keegi väljastpoolt tulija peaks mõnel Rahvuslaste Tallinna Klubi üritusel katsumagi räusata või labatseda, siis kutsutakse ta kohemaid väga otsustavalt korrale ning tal kaob räusatatahtmine väga pikaks ajaks; Rahvuslaste Tallinna Klubi üritustel aga igaveseks.

Hea näide selle kohta on kaks 2010. aasta iseseisvuspäeval korraldatud üritust. Tallinnas, Tammsaare pargis toona toimunud kõnekoosolek oli algusest lõpuni korraldajate, s.t. Rahvuslaste Tallinna Klubi kindla kontrolli all. Tartus, "Vanemuise" teatri lähistel kohalike rahvuslaste eestvõttel läbiviidud piketil seevastu väljusid räuskajad vahepeal kahjuks täiesti korraldajate kontrolli alt, kahjustades seeläbi patriootlike jõudude mainet tunduvalt.

Tartu rahvuslastel on Rävala rahvuslastelt seega õppida omajagu. Nagu rävalastel tartlasteltki. Sest näiteks nii kõrgetasemelist üritust nagu on Langenud Vabadusvõitleja päeva aulakonverents, pole Rävala rahvuslastel siiani käivitada õnnestunud.

Pidev, sõna parimas mõttes elukestev õpe toimub ka Rahvuslaste Tallinna Klubi siseselt. Seda eeskätt tänu sellele, et liikmete hulgas on kõige erinevamate eluvaldkondade ja ametite esindajaid. On üliõpilasi, ülikoolide õppejõude, ettevõtjaid, õpilasi, juriste, turvamehi, kunstnikke, insenere, eruohvitsere, ajakirjanikke, publitsiste... Seda loetelu võiks veel jätkata, kuid arvan, et ülevaate saamiseks Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeskonna mitmekesisusest piisas sellestki.

Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed lävivad üksteisega ka muul ajal kui igakuistel koosolekutel või muudel klubiüritustel. Saadakse kokku ka väiksemates rühmades, tehakse koostööd, aidatakse üksteist. Võimaluse korral leitakse hättasattunud klubikaaslasele tööots ja seeläbi ka sissetulek. Olgu või ajutine, kuid ikkagi töö ja sissetulek. Seegi on parem kui mitte midagi. Praegu, üleüldise majandussurutise tingimustes on ülioluline teada, et sul on keegi, kellele saad kindel olla ja kes raskel hetkel ulatab abikäe. Selle tulemusena tekib inimestevaheline usaldus ja kaob umbusaldus. Moesõnaga öeldes: tekib ühiskondlik sidusus.

Tulevikuplaanid ja valimisvaatlejate tähtis roll

Oma tänase ettekande lõpuosas räägin veidike ka Rahvuslaste Tallinna Klubi tulevikuplaanidest. Nimelt on klubil kavas korraldada juba tänavu Rahvuslaste Kevadkool ja Rahvuslaste Sügiskool ning korrata ka Rahvuslaste Suvekooli läbiviimist. Lisaks sellele kavatseb klubi asuda koolitama valimisvaatlejaid. Miks just neid? Põhjus on lihtne: ainult siis, kui igas valimisjaoskonnas leidub piisaval arvul asjatundlikke valimisvaatlejaid, saab olla kindel, et patriootlikele poliitjõududele valimisvõltsingute abil ära ei tehta.

Rahvuslaste Tallinna Klubi kahel likmel on ses osas vägagi valus isiklik kogemus. Nimelt kandideerisid nad 2009. aasta sügisel toimunud kohalikel valimistel Tallinnas ja jäid ilma neile kindlalt antud häältest. Kõige ebameeldivamal juhul "kadus" ühel klubiliikmest kandidaadil ühesainsas valimisjaoskonnas Nõmmel päeva jooksul tervenisti 45 häält. (Muide, see peaks olema Eesti rekord, kui ma ei eksi.) Häälte ootamatu "kaotsimineku" põhjenduseks toodi, et hääletussedelite lugemisel olla tekkinud inimlik eksitus... Kohtu vahet käima klubiliikmed küll ei hakanud, kuid otsustasid, et teist korda samale rehale enam astuda ei tohi.

Teengi nüüd kõikidele eestimeelsetele organisatsioonidele ettepaneku: asuge koolitama oma liikmeid või lihtsalt tuttavaid aatekaaslasi valimisvaatlejaks! Sest ainult sel moel saame tagada, et Eestis valitsev poliitkartell ei mängi patrioote üle valimisvõltsingute abil, vaid peab kasutama teisi võtteid. Tõsi küll, sellest üksi ei piisa, kuid samas on päevselge seegi, et ilma selleta muutuvad mõttetuks kõik teised jõupingutused.

Rahvuslaste Tallinna Klubi tegutseb Rävalas, mitte üleriiklikult. Sestap ongi hädatarvilik, et ka valimisvaatlejate ettevalmistamine käiks üleriiklikult.

Maa tuleb täita... rahvuslaste klubidega!

Rahvuslaste Tallinna Klubi näeks heal meelel, kui rahvuslaste klubisid tekiks üle terve Eesti. Ega see olegi võimatu, sest leidub ju hakkajaid ja haritud patrioote igas Eesti nurgas. Tarvis vaid asi käsile võtta ja jõud ühendada. Rahvuslaste Tallinna Klubi lubaks siis mujal tekkivatel rahvuslaste klubidel kasutada oma kodulehekülge.

Meenutan, et näiteks Ungaris loodi pärast 2002. aasta parlamendivalimisi kodanike ringide liikumine. Selle käigus tekkis igal pool üle Ungari kodanike ringe nagu seeni pärast vihma. Nad moodustasid tugeva võrgustiku, harisid oma liikmeid igakülgselt ning jõudsid viimaks niikaugele, et praegu, vaevalt paar nädalat enne 2010. aasta parlamendivalimisi on rahvuslastest saanud Ungari poliitmaastikul juba tugevuselt ja populaarsuselt teine jõud. Neil on oma esindajad ka Euroopa Parlamendis. Ja kõik see algas 2002. aastal täiesti rohujuuretasandilt!

Nagu ütleb Häädemeeste vanasõna: "Iga algus on raske, aga lõpp läheb mis libinal." Selle rahvatarkusega oma tänase ettekande lõpetangi. Aitäh kuulamast!

 

Tõnu Kalvet