Rahvuslaste Tallinna Klubi arutas Lauri Õuna vastaseid süüdistusi

Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) arutas 12. augustil 2015 Tallinnas peetud sellekuisel koosolekul  ühe klubiliikme – Lauri Õuna – vastu viimastel päevadel Eesti peavooluajakirjanduses esitatud süüdistusi.

Põhjaliku arutelu järel jõuti järgmisele seisukohale: täpse hinnangu Õuna juhtumile saab RTK anda alles pärast seda, kui on tutvunud kõigi asitõenditega ning kui nii Õun kui ka väidetavad ohvrid on kuulatud üle valedetektori abi kasutades. RTK lähtub igal juhul õigusriigi lahutamatust osast – süütuse presumptsioonist.

Peavooluajakirjanduses avaldatud Õuna-vastased süüdistused tundusid koosolekulistele ülimalt ebausaldusväärsed. Seda eeskätt kahel põhjusel:
1) peavooluajakirjandus on avaldanud valeandmeid varemgi, pealegi korduvalt, ja kaotanud seetõttu oma usaldusväärsuse;
2) RTK liikmeid on alusetult süüdistatud ja taga kiusatud varemgi. Osa neist on seetõttu koguni vangis olnud.

Üks RTK liikmete hulka kuuluvatest endistest vangidest puhkes koosolekul lausa valju häälega naerma, kui sai teada, et Õuna oli süüdistatud katses kägistada oma väidetavat ohvrit… villase lõngaga! See materjal on kägistamiseks teatavasti väga ebasobiv.

Koosolekul juhiti korduvalt tähelepanu sellelegi, et Õuna nime „süüdistusartiklites” avaldanud ajakirjandusväljaanded olid seeläbi rikkunud nii seadust kui ka ajakirjanduseetikat, kuna ükski kohus pole Õuna süüdi mõistnud.

Kuna RTK liikmete seas leidub nii juriste, endisi vange kui ka eriväljaõppe saanud isikuid, kellest nii mõnelgi pole enam kaotada midagi, siis tasub peavooluajakirjandusel edaspidi tõsiselt kaaluda, kas ikka on mõtet levitada laimu sellise organisatsiooni kohta…

Tõnu Kalvet

Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi asutajaliige.

Rõve laimurünnak - nii õiendatakse arveid erimeelsetega

„Delfist” ja Eesti Rahvusringhäälingu uudistekanaleist võib lugeda, kuidas „Rahvusliku Teataja” toimetaja (praeguseks endine toimetaja) Lauri Õun jooksis Tallinnas Rahumäe metsas järele sealviibivatele naistele, tal oli „haiglaslik pilk”, „suust jooksis ila” ja „tal olid käerauad”. Lauri millalgi juunis tõepoolest mainis mulle, et talle oli kuskil pargis otsa jooksnud naisterahvas – käed laiali. Ta tõukas naise endast eemale.

Paar aastat tagasi kutsuti Laurit politseiuurija juurde. Andsin talle nõu, et ta kindlasti ei läheks. Kuid Lauri siiski läks ja talle näidati seal turvakaamera salvestust, kus kaks inimest tegeles millegi veidraga. Temalt nõuti, et ta tunnistaks üles. Kuna teda seal videosalvestusel ei olnud, siis tal midagi üles tunnistada ka ei olnud. Lugu muutus naeruväärseks ja see lõpetati.

Kuid praegu loen oma imestuseks, et talt nõuti selle rumala nalja eest sisse „menetluskulusid” 320 eurot. Mõlemal juhtumil puudusid tunnistajad ja väidetavatel „ohvritel” polnud vigastusi.

Ühes järgmises „Delfi” loos esitleti Laurit juba kurjategijana, kuigi ükski kohus pole teda siiani süüdi mõistnud üheski kuriteos. Teda tundva kaaslasena tean, et ta pole kedagi rünnanud. Ta on vaid 160 cm pikk, kõhna kehaehitusega, kleenuke. Tal on perekond – naine ja kolmeaastane poeg. Mis mõtet oleks temal metsas naistele järele jooksta? Vaimseid häireid me ei ole tema juures märganud. Lauri õppis edukalt mitu aastat Tallinna Tehnikaülikoolis.

Mainitud lood leiab siit:
1) http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/neiu-sattus-tallinna-terviserajal-oovastava-runnaku-ohvriks-mind-ajas-taga-hullu-pilgu-ja-kaeraudadega-mees?id=71556503
2) http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/erakonnakaaslane-oun-ei-jatnud-sellist-muljet-et-voiks-kurjategija-olla?id=72180377

Ma ei loe „Delfit” ega kommenteeri seal kunagi ja soovitan (olen varemgi soovitanud) kõigil teha sedasama.


Jaan Hatto,
„Rahvusliku Teataja” toimetaja

Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi rajaja.

„Solidaarsus pagulasküsimuses” hävitab õigusriigi

„Ilmutagem solidaarsust! Ärgem olgem isekad, tagurlikud ega enesessekapseldunud! Käitugem euroopalikult, olgem inimlikud!” Neid ja teisigi hüüatusi oleme viimastel kuudel kuulnud ülitihti. Selliste põhjendustega (?) püütakse panna oma seisukohast taganema kõiki, kes pole nõus oma riiki lubama Euroopa lõunaossa tulvanud ebaseaduslikke (sic!) sisserändajaid.

Tõlkigem solidaarsusele üleskutsujate jutt aga arusaadavasse keelde. Sõnavahust puhastatult on nende tegelik sõnum hoopis järgmine: „Toetage kuritegevust! Toetage inimkaubandust! Vähemalt ärge olge vastu neile, kes mõlemat toetavad! Ärge olge seekord seaduskuulekad! Unustage fakt, et need isikud on saabunud Euroopasse ebaseaduslikult! Unustage, et nende kodumaal on arusaamad kuritegevusest tihtipeale hoopis teised kui meil! Unustage, et paljudki neist on jõudnud sooritada vara- ja isikuvastaseid kuritegusid juba sellegi lühikese aja jooksul, mis nad on oma ebaseaduslikust saabumisest alates Euroopas veetnud! Unustage, et nende eel saabunud samasugused ebaseaduslikud sisserändajad on sooritanud oma asukohamaal hulga rohkem kuritegusid kui riigi põliselanikkond!”

Meid, põliselanikke, tahetakse panna niisiis unustama ilmselgeid ja laialttuntud tõsiasju, sulgema silmad kuritegevuse toetajate tegevuse ees ning elama mingis unelmatemaailmas – sellises, mille meile on loonud massilise sisserände pooldajate valduses olevad massiteabevahendid.

Hämmastav, milliseid uperpalle teeb massirändepooldajate loogika! Mööndakse küll (enamasti mokaotsast ja moepärast), et inimkaubandus on kuritegelik äri, kus liiguvad suured rahasummad ning et kõnealused sisserändajad on Euroopasse saabunud ebaseaduslikult, kuid siis hüpatakse kohe üle loogilisest järeldusest „kuritegevust ega kurjategijaid ei tohi toetada!” ning asutakse taas pisarsilmi rääkima „vaeste põgenike” tohututest kannatustest ja „meie moraalsest kohustusest” neid vastu võtta.

Inimkaubanduses ringlevad pöörased summad

Pangem ennast korraks mõttes inimkaubitseja asemele: kui „proovipartii” osutub edukaks ja „turg on sissetöötatud”, siis kas ükski täiearuline ärimees loobuks oma ülitulusat äri jätkamast? Kui on näha, et Euroopa Liidu liikmesriigid jagavad – mõistagi „euroopaliku solidaarsuse” tähe all – omavahel ära sada või kakssada tuhat senist ebaseaduslikku sisserändajat, siis mis takistaks ärimeest toimetamast „tühjaksjäänud laoplatsile” (loe: EL-i lõunapoolsetesse liikmesriikidesse) juba uut „kaubalaadungit”, näiteks mitutsada tuhandet või koguni ühte-kahte miljonit ebaseaduslikku sisserändajat?

Julgen arvata, et mitte miski. Äris – eriti säärases äris! – on otsustav ikkagi kasum.

Tšehhi peaminister Bohuslav Sobotka hinnangul liiguvad selles äris vähemalt sajad miljonid dollarid. Ta ei välista aga sedagi, et see summa on veelgi suurem. Näiteks mõni miljard dollarit. „Loomulikult on selliste teenuste vahendamisele olemas nõudmine. Ja on olemas ka pakkumine, millega need nõudmiserahuldajad siis [soovijatele] vastu tulevad,” ütles Sobotka tänavu hiliskevadel Tšehhi parlamendis, vastates sisserände korraldatust puudutavale küsimusele, mille oli esitanud parlamendisaadik Martin Lank.

Siinkohal tasub meenutada, et maailmakuulus Katari telekanal Al-Jazeera teatas tänavu juuni algul rabava uudise: ainuüksi Liibüas ootab Euroopasse pääsu umbkaudu miljon põgenikku. Kui kas või need ülevedajatele – NB! ebaseaduslikele ülevedajatele! – maksaks, siis oleks viimaste kasum veel kordades suurem kui Tšehhi peaminister oskas pakkuda. „Sissepääsukanaleid” Euroopa Liitu ja sealtkaudu sisenedatahtjaid on aga mujalgi kui üksnes Liibüas…

Kust pärineb „puruvaeste” põgenike reisiraha?

Jäägem veel veidikeseks rahajutu juurde. Küllap on paljudel massirändevastastel tekkinud „kiuslik” küsimus: „Kui Euroopasse pürgivad aafriklased ja asiaadid on tõepoolest puruvaesed, siis kust võtavad nad suuri rahasummasid, millega maksta ebaseaduslikele ülevedajatele?”

Kui oma kodumaal keskklassi kuulunud süüria, liibüa või iraagi põgenike puhul võib säärase summa olemasolu pidada loomulikuks (nii Süüria, Liibüa kui Iraak olid enne vägivaldset „demokraatiaimporti” majanduslikult heal järjel riigid, sealhulgas Liibüa koguni terve Aafrika mandri jõukaim), siis näiteks ülivaeste eritrealaste või Aafrika neegrite küllaldane „reisiraha” tundub juba enam kui kahtlane.

Õigemini: tundus. Enam ei tundu.

„Mitte väga ammu teatasid massiteabevahendid meile, et Islamiriigi võitlejad olid nende vallutatud alal röövinud tühjaks tohutul arvul panku ja saanud sealt saagiks kümneid miljardeid dollareid. Ma ei pea olema ulmekirjanik, et kujutleda, et „sõidupiletid” kümnetele tuhandetele „heast elust Euroopas” huvitatutele maksavad kinni just Islamiriigi liikmed. Ja Euroopa poliitikud aitavad neid selles väga aktiivselt. Pärast piisab aga ühestainsast käsust, ja sajad tuhanded islamivõitlejad hüppavad oma redupaigast välja ning veristavad meid ära kui seapõrsaid,” nentis Tšehhi publitsist Václav Husák tänavu 3. juunil Slovakkia internetiväljaandes „Dôležité” („Tähtis”) avaldatud massirände-teemalises kirjutises „Trooja hobused kappavad Euroopasse”.

Kas Husáki mõttekäik, eriti aga järeldus tundub – esmapilgul – pingutatuna, otsituna? Kui nõnda, siis meenutagem Islamiriigi paarikuutagust avaldust: saadame põgenike hulgas Euroopasse oma agente!

Kui isegi seda tundub raske uskuda, siis meenutagem paljude Euroopa riikide eriteenistuste ja politsei hoiatust: Euroopasse saadetavate põgenike hulgas leidub ka Islamiriigi ja teistegi terrorirühmituste võitlejaid!

Norra kõrge politseiametnik Svein Erik Molstad tunnistas Norra päevalehes „Dagbladet” tänavu 1. juunil: „Kahjuks leidus inimesi, kes tahtsid me asüülisüsteemi kuritarvitada. Meile pagulaskvootidega määratud isikute hulgast avastasime selliseid, kel oli sidemeid terroriorganisatsioonidega ISIL (=Islamiriik. – T. K.) ja Al-Nusra Rinne.”

Norra salapolitsei PST tegi kahtlustäratanud asüülitaotlejate tausta väljaselgitamiseks kaks kontrollreidi Lähis-Itta ja avastas selle tagajärjel, et vähemalt kümmekond asüülitaotlejat oli seotud Islamiriigiga… (Ühtekokku oli Norral kästud vastu võtta tookord 1000 süürlast. Kuna Norra ei kuulu EL-i, siis oli Euroopa Komisjoni asemel käskijaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulasvolinik.)  PST direktor Martin Bernsen kinnitas „Dagbladetile”: PST on teadlik asjaolust, et islamistid värbavad põgenike vastuvõtukeskustes endale uusi võitlejaid.

Kas piisab aga kogu Euroopa politseijõududest selleks, et tuvastada, kui paljud ebaseaduslikud sisserändajad on oma reisiraha eest Islamiriigi või mõne muu terrorirühmituse igavesed tänuvõlglased? „Lahke rahaandja” võib ju igalt Euroopasse vastuvõetud endiselt „reisijalt” iga hetk „vastuteenet” paluda. Selleks ei peagi olema ilmtingimata enese õhkulaskmine kuskil rahvarohkes kohas. Piisab sellestki, kui viia teatud pakike teatud kohta, anda see seal kellelegi üle või vastupidi, peita ära. Ja siis vajutada vajalikul hetkel teatud juhtimispuldi või mobiiltelefoni klahvile…

Või ka lihtsalt hankida teatud ajaks andmeid kellegi või millegi kohta. „Lahkel rahaandjal” võib ju „vastuteene-soove” olla mitmesuguseid.

Illegaalide riikilubamine hävitab usu õigusriiki

Eelkirjeldatu on „euroopaliku solidaarsuse” tegelik taust. Selline, millest eelistatakse vaikida.

Vaikimine ega mahasalgamine – ammugi veel päevselge nähtuse puhul! – aga vaikija ega mahasalgaja vastu usaldust küll ei tekita. Tunnistan, et mina küll ei suuda usaldada kõiki neid poliitikuid ja teisi „arvamusliidreid”, kes on meile pikki aastaid rääkinud õigusriigist ja selle hädavajalikkusest, nüüd aga:

1) õigustavad seaduserikkumist (pealegi eriti suures ulatuses!);

2) toetavad inimkaubandust;

3) toetavad terroristide siialubamist (põgenikustaatuse kattevarju all).

Kas Sina, hea lugeja, suudad neid usaldada?

Kui ei suuda, siis tähendab see ühemõtteliselt õigusriigi lõppu nii meie maal kui mujalgi, kus õigusriigist on palju kõlavaid sõnu tehtud.

Ebaseaduslike sisserändajate riikilaskmise hetkest alates kaotab sõna „õigusriik” oma sisu viimasedki riismed. Sellest peale pole riikilaskjatel enam mõtet oodata lihtkodanikelt seadusekuulekat käitumist.

Ebaseaduslikud sisserändajad aga ei kuula riikilaskjate sõna niikuinii.

Milleni see viib, võib igaüks juba ise kolm korda arvata. Nagu sedagi, kas „solidaarsusele” üleskutsujad tegutsevad – Vladimir Lenini sõnu kasutades – kõigest kasulike idiootidena või pudeneb „solidaarsuse-jutu” eest nendegi kaukasse midagi krõbisevat või kõlisevat...

TÕNU KALVET

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uued Uudised” 30. juunil 2015. Paberkandjal ilmunud Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe Rahvuslik Teataja- 37. numbris (august 2015).

 

Enesehävituse ilu

Katastroof Soomes

Eestis pidavat kõik olema targad ja oskavat keeli, kõigil olevat arvuti ja internet. Siis on väga kummaline, kuidas ei suudeta lugeda seda, mis on toimunud siinsamas meie kõrval –  Soomes. Piisab, kui sisse toksida märksõnad „suomen somaalit” või  „somaalien tekemät rikokset (Suomessa)”, kui hüppab näkku pea lõputu aines, mida lugedes peaks igaühel juuksed peas  püsti tõusma ja unerahu kaduma, sõltumata n-ö haridustasemest.

Soome somaallaste-lugu algas umbes 25 aastat tagasi. Soomekeelse „Wikipedia” järgi ronis 1991. aastal, just parasjagu kokkukukkunud Nõukogude Liidust (NL) üle Soome piiri 50-60 somaallast. Need otsustati sinna tagasi saata, kust nad pärit, kuid siis hakkasid kostma nais- ja muud hääled, et Soomes ei olevat üldse pagulasi ja Soome ei võtvat vastu pagulasi, umbes nagu Kristiina Kallase viimane karjatus terves Eesti meedias, et Eesti peab vastu võtma vabatahtlikult vähemalt 50 põgenikku Aafrikast (ilmselt aastas).

Kuid läheme Soome looga edasi. Mis sai sellest 50-60-st üle piiri roninud somaallasest? Neile otsustati anda AJUTINE ja ERAKORRALINE elamisluba – üldsuse rahustamiseks. Mis on saanud neist 25 aastat hiljem? Nüüd elab alaliselt ja korraliselt Soomes 16 000 somaallast. Nii et 25 aastaga on saanud 60-st 16 000. Soome sisserännuametile olevat praeguseks saabunud taotlus enam kui 6000 uue somaallase elamaasumiseks Soome – „perekondade ühinemise alusel”. Andmed on pärit sellestsamast soomekeelsest „Wikipediast”. Perekonna ja abielu mõiste Aafrika sarve otsas erineb põhjamaise Soome omast. Mis ühelpool võib olla püha, on teisal sama, mis poest vorsti ostmine. Niiviisi perekonnad sünnivad ja lagunevad, lagunevad ja tekivad jälle, nagu Browni liikumine ja järjest uued mustad poisid tallavad Soomemaa linnade tänavaid. Rekord olevat tervenisti 32 lähisugulase Soome toimetamine. Sellest, millest vaikivad ametlikud väljaanded, rõkkavad seda valjemini netikommentaariumid.

„Vaasan maahanmuuttajat ovatkin tunnettuja siitä, että he liikkuvat suurina aseistettuina ryhminä. He vihaavat suomalaisia ja haluavat alistaa uuden kotikaupunkinsa väkivallalla...!” (Vaasa sisserändajad on selle poolest tuntud, et käivad ringi suurte relvastatud kampadena, vihkavad soomlasi ja tahavad oma uue kodulinna endale vägivallaga alistada...!  http://www.patriootti.com/sota-vaasan-kaduilla/)

„...niinkuin erään suomen oleskeluvan saaneen, somalialaisen, joka murhasi opiskelijan moskeijassa!” (...nagu ka ühe elamisloa saanud somaallase, kes tappis mošeesse tulnud üliõpilase!

http://muutos2011.fi/blogit1/suomi-suomalaisille/)

Husseinilla on poikkeuksellisen raju rikostausta ja rikokset ovat kohdistuneet lapsiin ja nuoriin. Suomessa ollessaan Hussein on murhannut yhden nuoren, raiskannut toisen ja käyttänyt törkeästi seksuaalisesti hyväkseen 4-vuotiasta lasta” (Hussein on raske kurjategija, tema kuritegude ohvriteks on langenud lapsed ja noored. Soomes on Hussein mõrvanud ühe noore, teise vägistanud ja ahistanud suguliselt räigelt nelja-aastast last,

http://www.mtv.fi/uutiset/rikos/artikkeli/murhaajaraiskaaja-ei-sittenkaan-vapaalle-jalalle-suomessa/5061928)

„SOMALIT TAPPANEET USEITA SUOMALAISIA. Tampereella somali puukotti kuoliaaksi nuoren tytön, joka vastusteli liikaa. Ennen sitä somali oli syyllistynyt ainakin kahteen raiskaukseen. Kivenlahdessa sai ovimies kuolettavasti puukosta ja toinen melkein. 17-vuotias somali sai 3 vuotta suomalaisen taposta (viharikoksesta) ”. (SOMAALLASED ON TAPNUD PALJU SOOMLASI, Tamperes pussitas somaallane surnuks noore tüdruku, kes polnud nõus vahekorraga, enne seda oli sama somaallane toime pannud vähemalt kaks vägistamist. Kivenlahtis sai turvamees surmavalt pussitada, teine pääses vaevalt eluga. 17-aastasele somaallasele mõisteti kolm aastat soomlase tapmise (vihakuriteo eest) ).

„Porilaistytön murha ja polttaminen latoon sekä joukkoraiskaus Tapanilassa saivat aikaan suurimmat allekirjoitusryöpyt.” (Tütarlapse mõrvamine ja küünis põletamine Poris, grupiviisiline vägistamine Tapanilas kutsusid esile suurimad allkirjade kogumiskampaaniad. Allikas: sama, mis eelmine).

Loetelu võiks jätkata ja Rootsi sotsiaalmeedia järgi võib kokku panna sarnase kokkuvõtte. Nagu selgus, aeg-ajalt saavad hoo sisse allkirjade kogumise kampaaniad mõne sarimõrvarist või -vägistajast somaallase väljasaatmiseks tagasi Somaaliasse. 2006. aastal õnnestuski välja saata kaks kurjategijat. Sellest tõusis rahvusvaheline lärm, tagajalgadele ajasid end mitmesugused  „pagulaste kaitse” organisatsioonid, lõpuks sekkus UNHCR – ÜRO pagulasamet. Väljasaatmine lõpetati. Muidugi väljasaatmise nõudjad seavad ohtu enda ja oma pered, hoopis neid endid ähvardab „väljasaatmine” sisserännanute käe läbi – teise ilma.

Alandlikumad hääled paluvad, et somaallased võiksid soomlastelt vähemalt andestust paluda kõigi kuritegude eest, mida nad soomlaste kallal on toime pannud. Sellele vastasid somaallased, et nad pole rohkem kuritegelikud kui soomlased ise, kuigi statistilised erinevused on kümnekordsed. Peale selle teatasid somaallased, et nende hulgas töötus polevatki kõrgem kui soomlaste endi hulgas. Seega: peale kõige eelpoolmainitu valetavad veel näkkugi.

Siiski viimases väites on mingi mõru tõetera. Kui arvestada, et ametliku arvepidamise järgi on umbes 9000 somaallasele tekkinud Soome kodakondsus, siis arvestataksegi neid nagu soomlasi ja nende toimepandud kuriteod ongi „soomlaste” kuriteod. Niimoodi ehk õnnestub vähegi siluda jubedat statistikat, kuid vaevalt on sellest kergem praegustel ja ka tulevastel ohvritel. Teisalt tekib küsimus: kuidas saavad isikud, kes pole Soome riigile sentigi maksu maksnud ega tundigi töötanud ega oskagi soome keelt, äkitselt Soome kodakondsuse? Veelgi enam: ei saagi  seda teha, sest nad ei oska isegi lugeda ja kirjutada. Ametlikel andmetel on 90 % Soome saabunud somaallastest kirjaoskamatu.

Eesti inimesele tekib pidevalt naljaks küsimus: mida nad Soomes teevad? Vastus on lihtne: kui pidada tööd ja tegemisi silmas, mida meie kultuuriga inimesed tegemisteks peavad, siis mitte midagi. Soomes on saanud nende „tegemistest” omamoodi uuema aja tabuteema, kui mitte öelda: avalik saladus.

Aga kui nad ei tee midagi, kuidas nad siis elavad? Riik maksab neile kõik kinni, ka neile ja nende lastele, kes saabusid 20 aastat tagasi. Kui somaallaste tegemised olid avalik saladus, siis nende kulud Soome riigile on riiklik saladus. Nagu juba kord nägime. Seda, mida ei tea ametnikud, teavad seda paremini netikommentaatorid.

„Luin lehdestä, että yksi somali „pakolainen” maksaa valtiolle 57000 euroa vuodessa. Se tekee 4750 euroa/kk.” (Lugesin lehest, et üks somaali „pagulane” maksab riigile 57 000 eurot aastas. See teeb 4750 eurot kuus).

„Selitähän tuo. Miten 130 somalia (pari irakilaista) voi maksaa Lieksan kunnalle 1,5 miljoonaa euroa?” (See seletab, kuidas 130 somaallast (paar iraaklast) võivad maksta Lieksa vallale 1,5 miljonit eurot).

Edasi vaidlevad kommenteerijad, mitu miljardit somaallased Soomele maksavad, kas üks või kaks või kahe vahel? Soome majandus on raskustes, selle elavdamiseks oleks vajalik iga euro. Aga need kuluvad hoopis mustanahaliste söödikute toitmisele.

Norra ei kuulu Euroopa Liitu, seal ollakse avameelsemad. Norra Statistika Keskbüroo järgi iga mitte-eurooplasest sisserändaja läheb Norra riigile maksma kogu oma elu jooksul 4,7 miljonit Rootsi krooni (SEK). Somaallane on kõige kallim, tema maksumus on 10 miljonit (SEK). Vaevalt, et nad Eestis odavamad oleks. Iga eurooplasest sisserändaja osas on Norra riik ühe miljoniga kasumis. (Allikas: „Fria tider”, 8. september 2013).  Rootsi teadlase Jan Tullbergi arvutuste järgi söövad sisserännanud Rootsi riigieelarvest 250 miljardit krooni (SEK) aastas. See on riigi suurim kulupost ja rohkem kui kolm Eesti riigi eelarvet.  Mitte tulu, vaid kulu, nagu meediumid väidavad. (Allikas: http://www.friatider.se/invandringen-kostar-250-miljarder-r ). Kristiina Kallase karjatus läheks Norra andmete alusel maksma Eesti riigile ainuüksi ühekordselt 50 miljonit eurot.

Iga somaallasest naine sünnitab Soomes 4,2 last naise kohta (teistel andmetel koguni üle kuue), samas kui soomlastel on sama näitaja vaid 1,86. Isegi kui lõpetataks „perekondade ühendamine”, saades aru, et tegu on teiste jaoks vaid labase äritehinguga, ei peata see söödikukarja kasvu. Somaali naised olevat väga usklikud, selle märgiks on neil (teadaolevalt 95%-l) suguelundist osa ära lõigatud, pealegi desinfitseerimata nülgimisnoaga.  Isegi Soomes sündinud tüdrukud saadetakse tagasi Somaaliasse vaid selle eesmärgiga, et „sakraalne rituaal” ei jääks vahele. Somaallased on usutunnistuselt musulmanid.

„Rootsi riiklik telekanal SVT2 edastas, kuidas 18. jaanuaril 2014 kogunesid Stockholmis Medborgare platsile (tõlkes: Kodaniku plats) tuhanded naised. Kohati lausa meeleheitlikult nõuti seal, et riik ja ühiskond võtaks midagi ette, et lõpeksid lõputud vägistamised, mis rootsi naiste kallal toime pannakse” („Rahvuslik Teataja” nr. 24). Sama telekanal teatas, et viimasest teada antud 6000 vägistamisjuhtumist on jõutud läbi vaadata vaid 200. Ilmselt ei jõutagi kõiki menetleda, tegelikult ei tahetagi.

ERR-i eetri lainetele ega teistesse Eesti meediumitesse naiste meeleavaldusest midagi ei pääsenud, ei rida ega silpigi. Samas kui teises, idapoolses naaberriigis avaldab meelt kümmekond pederasti, siis saab seda igaltpoolt näha ja lugeda. Kes on siis need kurjategijad, kes Rootsi naisi vägistasid ja saavad seda teha karistamatult edasi? Eks ikka meie loo kangelased – šokolaadipoisid.

Sellega lugu ei lõpe. Mustade punnpõsksete poiste ootamatu rohkus avalikes kohtades on üllatanud ka Soomet külastanud eestlasi. Nad oleks pidanud punnpõskseid poisse tähelepanelikumalt silmitsema – üks põsk võib olla rohkem punnis kui teine. Seal sees on KHAT. Narkootikum, mis on levinud Aafrika sarve otsas ja mujalgi sealkandis. Khat oli täiesti tundmatu Soomes, kuid pärast somaallaste saabumist on saanud kõige sagedamini politsei abil äravõetavaks narkootikumiks. Ega põhjamaise paradiisi tänavatel ei saa uidata tühja peaga, õnn peab olema täielik.

Sellest ei piisa, kui oled ise õnnelik, kogu maailma on vaja „paremaks” muuta. Sellel kevadel vapustasid Soome avalikkust uudised, kuidas somaallased kogusid omakorda kokku riigi poolt neile antud sotsiaalabi rahad ja toimetasid need tagasi Aafrika sarvele AL-SHABAAB-ile –  terroriühendusele, kelle arvel on mitmed lausa teatraalsed terroriteod, nagu näiteks rünnak kaubanduskeskusele Westgate Nairobis 2013. aasta septembris, kus kõik ettejuhtunud maha lasti – 67 surnut. 2014. aasta novembris peatas Al-Shabaab Nairobisse suunduva bussi, sõitjad kamandati bussist välja, ja kes ei osanud peast korralikult  meie-isa-palvele vastavat islami eespalvet, mis koosneb neljast paarisõnalisest reast, lasti lihtsalt maha. 60-st bussireisijast 28.

Nii sai rahumeelsest ja vaiksest põhjamaast Soomest rahvusvahelist terrorismi toetav riik. Seitse meest võeti terrorismi toetamise eest vahi alla.

Ametlik Soome ilustab, romantiseerib ja ülistab somaallaste kohalolu Soomes. Tele- ja raadiosaated, ajalehtede, ajakirjade artiklid, koguni raamatud pajatavad sellest, kui hästi on somaallased kohanenud, keele ära õppinud, söövad rukkileiba ja rabavad mujal maailmas uudisega inimesi, et ka nemad on soomlased. Yusuf ja Ali on koguni insenerid „Nokias”. Kui somaallaste saabumisega varitseb vägivald kunagi nii turvalises kodulinnas, siis sellele lisaks on saadud veel võltsühiskond.

Isiklik kogemus

Ma olen ilmselt üks väheseid eestlasi, kellel on isiklik kokkupuude somaallastega. Olin Rootsis ühes firmas töötanud kaheksa aastat, kui sinna saabus rassismivastase võitluse ametnik, mustanahaline Somaalia neeger „käe otsas”. Somaallane hakkas „tööle” meie firmas. Ta töötegemine seisnes selles, et ta käis mööda firmat ringi, rääkis, kellega juhtus, lõi kontoris kõigile naistele külge, sõltumata nende east ja perekonnaseisust. Siis vahepeal laulis, oli kord kontoris, siis laos ja siis kusagil kadunud.

Miks see kõik nii oli, selgus vähehaaval. Rootslased küsisid talt männi peale patsutades: mis puu see on? Mustanahaline mõtles kaua, siis ütles, et palm. Teised küsisid: milliseid Euroopa riike sa tead? „Rootsi, Saksamaa, Pariis ja London” (linnad), kõlas vastuseks.

Kohalikud tundsid huvi, miks mustanahaline Saksamaale ei soovinud elama minna, kui peale Rootsi on seegi veel Euroopas olemas. Vastus: „Saksamaal on Hitler, ja Hitler on väga paha.”

Kord tulin oma sõidutuurilt tagasi ja meeste tualeti uksepiit oli puru, uks ise sisse löödud. Kui asja kohta küsisin, keegi ei vastanud midagi. Pärast selgus, et somaallane oli sinna kinni jäänud ega saanud ust enam millegipärast seestpoolt lahti – nii tuligi uks sisse lüüa.

Kui mustanahalisel oli vaja näiteks teada, kui palju on 7x8, siis kirjutas ta paberile kaheksa seitset ja hakkas neid kokku liitma ja tegi enne vea kui viimase seitsmeni jõudis. Muidugi, sellega „neegrilood” ei lõpe, vaid pigem algavad. Kõige selle juures pidi tal endal olema kõrgem haridus oma kodumaalt Somaaliast. Kirjutamas ma teda kunagi ei näinud, aga lugemas küll. Ta keeleoskus jättis tõsiselt soovida, päris igakord ei olnud arusaadav, mida ta tahtis ütelda. See-eest olevat ta mitmendat korda abielus ja trobikonna laste isa ja priimus omade hulgas.  Rootsi oli ta jõudnud üle kümne aasta tagasi ja see oli tema esimene „töökoht”.

Kas riik maksis firmale kinni tema palga, kas osaliselt või tervenisti, polnud mulle teada. Kohalikus lehes ilmus isegi pilt, kuidas ta „töötas” – niimoodi peabki käima petupropaganda. Ilmselt lugejale pole vaja enam selgitada, miks Mustafa ei töötanud. Ta polnudki selleks lihtsalt võimeline. Avalik saladus on, et Aafrika mustanahaliste IQ on tavaliselt napilt üle 70 punkti, sealt allapoole algab õhtumaa määratluse järgi nõdramõistuslikkus. Somaallastel olevat see keskmiselt 68. Minule kui oma heale sõbrale jõudis ta siiski pihtida, miks mustanahalised on Rootsis. Nad ei ole seal üldse selleks, et tööd teha – müüa mingeid totakaid jubinaid, nagu naised kontoris ja neid laos pakkida ja autoga laiali vedada, nagu mina tegin, vaid hoopis kõrgemal ja üllamal eesmärgil. Nimelt selleks, et, võidelda RASSISMiga. Sedasama kuulsin ka teiste mustanahaliste käest. Rootslastest arvas ta, et nende mehed on lapsikud ja lollakad ning naised litsid.

Kokkuvõtteks

„Milleks selline sürrealism ja absurditeater?” võib küsida, ja ilmselt õigustatult. Riigieelarvest ära söödud miljardid, vigaseks- ja surnukspekstud inimesed, tuhanded vägistatud naised. Aafrikast kohaleveetud olevused, kes pole näinud varem maju, tänavaid, teid, autosid, kes ei oska lugeda ja kirjutada ega hakka elu sees tööd tegema ja saadavad sinna teistele samasugustele käskjala kaudu teate, et siin kogu aeg külm, nii suvel kui talvel, kogu aeg on valge nii öösel kui päeval ja ei saa aru, kas oled sees või väljas, seest igalpool põlevad tuled, aga tulge siia, kui saate, sest siin on lollidemaa, kus võib tasuta elada ja ennekuulmata hästi, ainult igapäev Allahi tänades ja lapsi juurde tehes ja läheb järjest paremaks.

Eestlase juhtmed jooksevad ilmselt kokku, aga minu arust on siin selge mõte olemas. Aleksandr Solženitšõn kirjutab oma raamatus „GULAG-i arhipelaag” , kuidas paadunud kriminaalkurjategijad (blatnoid) pandi GULAG-is valitsema süütult vangistatud inimeste üle, keda nad peksid, mõnitasid, sandistasid ja kui tahtmine tuli, ka tapsid. Milleks nad seda tegid? Selleks, et neid inimesi orjastada – murda neid vaimselt, murda nende vaimu. See on täpselt seesama.

Eesti oludesse ülekantuna tähendaks see seda, et vaesuses ja mahajäetuses elaval eestlasel tuleb veel muude hädadele lisaks sellega leppida, et ta võib millal tahes ahvide jõugu käest läbi pekstud (või surnuks pekstud), röövitud või vägistatud saada. Kohus laseb nad paari kuu pärast uuesti vangist välja, nii et eestlasel on parem kaduda kui nendega kohtuda. Kusjuures need ahvid on toonud siia Eesti riik ja nad ei tee päevad läbi mitte midagi (peale omasuguste ahvide) ja saavad selle eest riigilt kaks-kolm korda rohkem raha kui eestlane töö eest palka.

Kas nüüd hakkab midagi koitma? Aga mida pihtis mulle Mustafa, või on see vahepeal ununenud?  Ma lähen „Pealtnägija” saatesse, arvab ehk lugeja. Kurbloolisus ja asja sisu seisnebki selles, et ükski pealt- ega altnägija  ei hakka tema lugu näitama, ükski leht ega leheke ei hakka sellest kirjutama. Mis toimub Soome ühiskonnas või on see ka vahepeal ununenud? Meil on omast käest näide võtta. 2013. aastal tungis Anti Poolametsale päise päeva ajal linnatänaval neeger kallale ja lõi teda vihmavarjuga näkku ja pähe. Ohver pidi oma nägu varjama kätega, ei politsei ega prokuratuur alustanud mingit juurdlust, kuigi siin on tegu kehtiva Karistusmäärustiku (§ 121) järgi  kuriteoga – kehalise väärkohtlemisega.

Lõpetuseks

Miks Eesti riik toob nad siia ja kes püüab eestlasi orjastada?  Oleks pidanud käima uurija ja kirjaniku Jüri Lina loengutes, siis poleks ühtegi küsimust, kõik olnuks algusest peale selge! Lina ütles viisteist (!) aastat tagasi, et Lähis-Itta kavandatakse laiaulatuslikku sõjalist konflikti, tekitamaks suur põgenikevool Euroopasse ja muutmaks Euroopa ühiskondi vajalikul viisil. Ta on rääkinud samuti, kuidas eelmisel sajandil lasid Õhtumaade režiimid Nõukogude Liidu (NL) agentidel varastada otse oma linnatänavatelt oma alamaid ja viia neid NL-i orjalaagreisse.

Enne Eesti Euroopa Liiduga liitmist väitsin, et Euroopa Liit hakkab Eestisse suruma neegreid. Siis olin „provokaator, kes rahvast ilmaaegu hirmutab”. Kuidas on lugu praegu, selle  võib igaüks ise vastata.

Mis saab eestlastest, kes pole jõudnud ise pageda? Ka sellest olen kirjutanud: „Suur neljakandiline raudraam, milles jooksevad raudvardad, sinna riputatakse jalgupidi rippuma ja suur neeger suure noaga torkab kõri läbi“ („Rahvuslik Teataja” nr. 14). Võidakse vastu väita: „Täitsa segane jutt, ja kust see neeger peaks veel tulema?!” Ma ei tea, kuidas jutuga on, aga kust neegrid tulevad, ei maksa vist enam küsida...

Kas lugeja juba taipab, mis asi on siis rassism? Kui ei ole taibanud, siis ma aitan. Lugeja ise ongi rassism, koos oma sooviga jääda selleks, kes ta on, koos oma keele, kultuuri, ajaloo ja riigiga. Aga nagu lugesite: rassismiga tuleb astuda võitlusse (see on kõige olulisem) ja see hävitada.

Eesti raadios, televisioonis ja lehtedes poleks vaja olnud jahuda kuu aega, kuidas me neid  vastu võtame ja kuhu me need ikka paneme, kui vähe või kui palju see maksab jne. Oleks võinud lihtsalt öelda, et tuleb tühistada need rahvusvahelised lepingud, mille alusel nad siia tulevad, sest need on võetud vastu rahva tahte vastaselt, ilma rahvahääletuseta. Aga kus sa sellega! Rassism tuleb hävitada, nagu lugesite, ja võitlejad saabuvad.

Jaan Hatto

 

Ablas ja pirtsakas jõuluvana, kes võttis aru pähe

Jõuluvana astus kööki,

tahtis saada jõulusööki.

 

Nägi laual õunavisse,

ajas endal näost sisse.

 

Kurjustas, et: „Küll on kole,

kuskil jõulusööki pole!

 

Andke kohe piparkooki

ja ka mõnda kanget jooki!

 

Muidu kinke te ei saa.

Pööran ringi, ja aidaa!“

 

Seda nägi jumal kõrges,

noomis: „Ära ole tõrges!

 

Muidu saab sust jõulusokk,

kellest kõigil ees on kopp!“

 

Jõulutaat siis kartma lõi,

kingid kohe tuppa tõi.

 

Kingid kõigil´ välja jagas,

pärast joomaund veel magas.

 

Tõnu Kalvet

Valminud 2014. aasta 24. detsembri hilisõhtul ja 25. detsembri varasel pärastlõunal (kuni kl. 13.50) Kose vallas Harjumaal.