Isamaa valik: inimsöömise asemel hoopis puhastustuli

„Kas Isamaa on muutunud inimsööjate erakonnaks? Kas sellega saabki seletada Isamaa toetajaskonna hoogsat ja pidevat kasvu viimasel ajal? On ju inimsööjatel kindel uskumus, et kes sööb ära teise inimese aju, saab endale kõik ärasöödu tarkuse,” võis endalt hämmeldunult küsida nii mõnigi, kes nägi reklaami, milles Isamaa kutsub 2023. aasta 20. novembri õhtul kella kuueks Tallinnasse Nõmmele, täpsemalt Von Glehni Teatrisse. 

Reklaamplakatil oli ju kiri „Tule, grillime koos Riigikogulasi”. Et asi oleks veelgi segasem, siis oli sõna „riigikogulasi” kirjutatud väikse asemel suure algustähega, plakatile pandud aga Tõnis Lukase, Urmas Reinsalu ja Riina Solmani pilt. 

Nojah, mainitud kolm Isamaa esindajat Riigikogus on tõepoolest nii väljapaistvad, et nende ametinimetuse võiks vabalt kirjutada suure algustähega. (Nii, nagu Inimene suure algustähega.) Ent jääb vaevama küsimus: „Miks tuleb ära grillida (ja seejärel pintslisse pista) just kõige tublimad Isamaa rahvasaadikutest? Kas kedagi kahvatumat ja samas rammusamat siis ei suudetud leida?”

Küünik võiks muidugi nüüd vahele torgata, et küllap endist välisministrit Reinsalu jäi vaevama olukord, kus Eestis pole siiani Paapua–Uus-Guinea saatkonda. Ja et teise kuulsa inimsööjateriigi – Uus-Meremaa – Eesti-suursaadik paikneb alaliselt hoopis Varssavis. Selleks, et mõlema riigi suursaatkond asuks Tallinnas, tulebki Eestil näidata head tahet, valmisolekut sallida nende riikide kultuuripärandi lahutamatuks osaks olevaid kombeid-tavasid, ka siis, kui viimased on meie arusaama kohaselt... hm... ülimalt... omapärased.

 

Tegelik põhjus: „Põlenud tee”

Aga võta näpust! Koer on maetud hoopis mujale. Inimsöömisest pole Von Glehni Teatris 20. novembril toimuval sündmusel haisugi. (Kindlasti on seal ventilatsioongi hea, nagu ühes korralikus teatris peabki olema...) Lõpliku vastuse sellele annab hoopis kõnealuse sündmuse... kuupäev!

Nimelt jääb see päev 16. ja 22. novembri vahele, mainitud ajavahemikku tuntakse aga astroloogide ja usuinimeste seas „Põlenud tee” (ladina k.: Via Combusta) nime all. Põhjus: just sellesse ajavahemikku jääb Skorpioni tähemärgi võimsaimate energiavoogude ilmnemine. „Põlenud tee” ajal toimub igas inimeses vaimne taassünd. Seda aega nimetatakse tulilind fööniksi järgi ka Fööniksiajaks. Fööniks on aga Skorpioni märgiga koos käiv sümbol. 

Katsumuste puhastustule abil puhastab inimene siis oma hinge kogu vaimsest saastast, mis sinna eelnenud aastaga on kogunenud. Alles jäävad tõelised, ajatu väärtusega omadused ja teadmised. See aeg on antud inimesele selleks, et ta pingsalt juurdleks oma mineviku üle ning muudaks suhtumist mitmesugustesse asjadesse, seeläbi aga puhastaks ja sillutaks endale tee helgesse tulevikku. Või igatahes helgemasse küll.

 

Isamaa juhtkujude puhastustuli

Isamaa riigikogulastele ja teistelegi selle erakonna mõjukatele tegelastele on olnud kannatusterajaks, korralikuks puhastustuleks kogu tänavustele Riigikogu valimistele järgnenud aeg. Märtsivalimistel saadi ülikehv tulemus, misläbi muututi Riigikogus väikevennaks, tõeliseks poliitkääbuseks – väikseima saadikurühmaga erakonnaks. Põhjuseks see, et väga pehmelt öeldes hasartmängijalikul viisil oli aasta varem soostutud minema Eesti Reformierakonna juhitavasse valitsusse, reetes sel moel väga suure osa oma valijate huvid. 

Peamine karistus Isamaa juhtpoliitikuile seisnes aga selles, et kohe pärast valitsusevahetust asus äsjane „hea valitsusliidupartner” reformierakond lammutama kõike head ja kiiduväärset, mida Isamaa osalusega valitsus oli saavutanud. Sealjuures olid lammutajaks täpselt samad isikud, kes enne valimisi olid Isamaa üllad algatused heaks kiitnud. Isamaa riigikogulased, kellest nii mõnigi oli olnud eelmises valitsuses minister, pidid siis jõuetu raevuga pealt vaatama, kuidas nende töövaeva hävitatakse. Polegi siis mingi ime, et lisaks Isamaa valijaile ja lihtliikmeile tundsid ennast lollikstehtuna ka Isamaa juhtkujud, kes olid uskunud reformierakonna juhtkujude aumehelikkusse.

Sellest olukorrast, tõelisest mudaliigast, tuligi Isamaal asuda end välja sikutama, uuesti üles töötama. Suuresti tänu reformierakondliku valitsuse jultumusele, kalkusele ja juhmusele saadigi ülesandega hakkama. Enamgi veel, tõusti Eesti erakondadest menukuselt teiseks, viimaks juba lausa esimeseks. Mööda isegi reformierakonnast. Täiesti õiglane on iseloomustada Isamaaga juhtunut kujundiga „Isamaa tõusis kui fööniks tuhast”.

20. novembril Nõmmel Von Glehni Teatris toimuv kohtumisõhtu pakub Isamaa riigikogulastele niisiis oivalise võimaluse, et puhastustules ära põletada veel viimanegi kahtlusekübe, mis on jäänud nende isamaaliste valijate hingesoppi, kes pelgavad, et Isamaa soostub millalgi taas minema Eesti esikahjurite – reformierakonna – juhitavasse valitsusse. Hingevärinal oodatakse Isamaa juhtidelt kindlat, ühemõttelist mehesõna, et kahjuritega ühisosa ei otsita ega minda nende juhitavasse valitsusse enam eales.

Kui need kahtlusekübemed põletatud, saab Isamaa hoogne ja pidev menukusekasv jätkuda sama hoogsalt ja sama pidevalt kui viimastel kuudel. Sest Isamaa saavutab siis ühe olulisema eesmärgi üldse: tekitab eestimeelsetes inimestes turvatunde ja taastab lootusrikkuse. Ning sel moel ravib terveks eestluse rahvuskehas haigutavad ja mädanevad hingehaavad.

„Põlenud tee” tuleb niisiis käia lõpuni. Nii Isamaa riigikogulastel kui kõigil meil teistelgi. Sest seejärel pääsevad taas valla kosmose ürgjõu vood, nende toel suudab inimene aga korda saata väga palju head ja õiget. 

Tõnu Kalvet

P.S. Isamaa riigikogulaste grillimine paigutati 20. novembrile küllap kõike muud kui juhuslikult. Oli ju teada, et päev varem peab reformierakond oma üldkogu, seal aga selgub, kas erakonna mainet rängalt kahjustanud juhtkond vahetatakse välja või mitte. Teisisõnu: kas tekib õhkõrngi võimalus, et Isamaal oleks, kellega arutada valitsusliituminekut, kui selline kutse Isamaale peaks veel kunagi saadetama. Reformierakonna üldkogu enamus otsustas aga jätta mainekahjustajad pukki. Tänu sellele kadus pisimgi tõenäosus, et Isamaa juhtkond saaks oma usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust rängalt kahjustamata minna kokkuleppele reformierakonnaga: tüürida Isamaa taas Eesti esikahjurite juhitavasse valitsusliitu. 

Ettenägelikud inimesed need Isamaa riigikogulaste grillijad! Müts maha nende elutarkuse ja ettenägelikkuse ees!

T. K. 

© Tõnu Kalvet 

Kas nüüd öeldakse Türgile: „Keegi ei kohusta teid kuuluma NATO-sse!”?

Ootan põnevusega, mida teeb NATO juhtkond nüüd liikmesriik Türgiga. Kas käsib välja astuda või mitte? Kas järgib Euroopa Liidu (lüh. EL-i) eeskuju või mitte?

Põnevuse tekitas EL-i välispoliitikajuht Josep Borrell. Too ütles 24. oktoobril 2023 ajakirjandusele: „Keegi ei kohusta Ungarit olema EL-i liige.”

Borrelli ajendas seda ütlema Ungari peaminister Viktor Orbáni päev varem öeldu. Nimelt ütles Orbán Ungari rahvuspühal Euroopa tänavuses kultuuripealinnas Veszprémis peetud kõnes, et EL-il on üsna palju ühist omaaegse Nõukogude Liiduga; lihtsalt võtted on mõnevõrra teised.

Borrellile selline võrdlus ei meeldinud, seepärast ütleski Ungarile (muidugi viisakasse sõnastusse rüütatuna) selgelt: kui ei meeldi, hakka astuma!

Põnevuse kruvis aga suureks Türgi president Recep Tayip Erdogan. Borrelli ütlusele järgnenud päeval kohtus Erdogan oma koduerakonna parlamendisaadikutega ja kuulutas seal ühemõtteliselt: „„Hamas” pole terrorirühmitus, vaid on vabadusvõitlejate rühmitus, kes kaitseb oma kodumaad.”

Enamgi veel, Erdogan on viimasel ajal korduvalt nimetanud terroristideks hoopis Iisraeli võime ja sõjaväge. EL-i liikmesriigid ja USA toetavad aga teatavasti kindlalt Iisraeli.

Mida kostab nüüd NATO? Nüüd oleks igati loomulik eeldata, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretär Jens Stoltenberg isiklikult võtab sõna samas toonis nagu võttis Ungari-küsimuses Borrell, ja soovitab Türgil NATO-st astuma hakata. Siis oleks ju kenasti järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet, välditud eri mõõdupuude kasutamist.

Ainult et... seda on lihtsam öelda kui teha. On ju Türgi sõjavägi siiski NATO liikmesriikide sõjavägedest võimsuselt teine (pärast Ameerika Ühendriikide sõjaväge). NATO-sse kuuluvate lääneriikide jaoks on Türgi ikkagi oluline sillapea Aasias. Kui see kaoks, siis oleks lääneriikidel Lähis-Idas toimuvat mõjutada varasemast märksa raskem. Nii sõjanduslikult, majanduslikult kui ka poliitiliselt. 

Kumma tee valib NATO juhtkond, peaks selguma juba lähiajal.

Eraldi küsimus on muidugi, milliseks kujuneb Euroopa riikide (s.h. ka Eesti) peavooluajakirjuanduse suhtumine kõnealusesse olukorda.

Täiesti mõeldav on aga seegi, et juhtunu taga oli „Orbáni karvane käsi”. Ungari valitsusjuht ja Türgi riigipea saavad ju teadupärast läbi hästi. Võis ju vabalt juhtuda, et esimene helistas teisele ja palus: „Ole hea mees, juhi tuli mu pealt ära! Anna neile lääne pehmodele järada uus kont! Selline, mis näitaks selgelt nende kahepalgelisust! Küll saame kokkuleppele, kuidas Ungari selle pärastpoole Türgile hüvitab.”

Praegu on pall niisiis NATO käes.

Ah jaa, NATO liikmesriikide hulka kuulub ju ka Ungari...

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Objektiiv” 28. oktoobril 2023.

Ungari-alane järeleaitamistund kaunile Elektrimolekuli-Kajale

Pean Kaja Kallast tänama. Sest just tänu tema hiljutisele Ungari-teemalisele avaldusele saan taas Eesti üldsust Ungari-küsimuses valgustada. Olen seda teinud küll korduvalt, kuid Kaja Kallas teab suurepäraselt, et kordamine on tarkuse ema, sestap pakkuski oma asjaomase teoga mulle järjekordse soodsa võimaluse seda teha. 

Kallas heitis 18. oktoobril 2023 uudisteagentuuri „Reuters” avaldatud uudises Ungari peaministrile Viktor Orbánile ette, et too oli päev varem Hiinas kohtunud Venemaa president Vladimir Putiniga ning et üldse olevat Ungaril Venemaaga liiga head suhted. Etteheitja leidis, et ungarlastel tuleks ikka mäletada 1956. aasta sündmusi ning et kurjategija Putiniga kohtumine olevat olnud väga vale ja ebameeldiv.

Vaaldelgem neid etteheiteid siis järjest.

 

Kas sõber/vaenlane valitakse käsukorras?

Ungarile heidetakse ette, et ta suhtub Venemaasse sõbralikult, samas aga näiteks Ukrainasse tõrjuvalt või suisa vaenulikult. Õigeks peetakse ikkagi sellist olukorda, kus Ungari suhtuks Venemaasse halvasti (loe: peaks teda vaenlaseks), Ukrainasse aga hästi (loe: peaks teda sõbraks).

Teadmiseks Elektrimolekuli-Kajale ja kõigile teistele Ungari arvustajatele: Ungari teab ise paremini, kes on talle sõber, kes aga vaenlane. Mingi kolmanda osapoole nõu ta selleks ei vaja, ammugi veel käsku või nõudmist. Eluvõõras oleks loota, et Ungari juhtkond alluks välissurvele ja asuks tegutsema Ungari riiklike huvide vastu pelgalt selleks, et kolmandatele osapooltele meeldida. Nii peaminister Orbán kui ka välisminister Péter Szijjártó on öelnud korduvalt, et Ungari jääb kindlaks suveräänsele välispoliitikale ja ajab alati ennekõike oma asja (säilitades samas muidugi koostööalti hoiaku kõigi ta võimalike koostööpartnerite suhtes).

Tegelikkus on ikkagi selline, et Nõukogude Liidu lagunemise järgne Venemaa on suhtunud Ungarisse ikka hästi (ja oma suhtumist ka tegudega kinnitanud), samas kui Ukraina on sama aja jooksul suhtunud Ungarisse pigem tõrjuvalt, viimastel aastatel aga suisa vaenulikult. Viljakas koostöö Venemaaga on taganud Ungarile varustuskindluse ja majandusarengu. Seevastu suhteid Ukrainaga on pingestanud sealsete võimude aetav tasalülitamispoliitika Taga-Karpaatia ungarlaste ja teiste sealsete põliselanike suhtes, kelledest paljudel on topeltkodakondsus (Ukraina–Ungari). Neid pingeid on veelgi kasvatanud Ukraina kõrgete võimuesindajate nõudlikud, üleolevad ja halvustavad, ajuti aga lausvaenulikud avaldused Ungari ja ungarlaste aadressil. Ungari inimõigusorganisatsioonid koguvad jätkuvalt andmeid Taga-Karpaatias käiva genotsiidi kohta ning kavatsevad need esitada süütõenditena kohe, kui käimasolev sõda on läbi.

Ungari naaberriikidest on just Ukraina see, kellega Ungaril on suhted kõige teravamad ja pingelisemad. Tähtsuselt järgmine ses „edetabelis” on Rumeenia, ent sealsed tülid ja arusaamatused  ungarlastega on Ukraina võimude käitumisega võrreldes nagu sääsepirin. Viiepallisüsteemis saaks Ungari läbisaamisele Rumeeniaga panna hindeks „neli miinus”. Kõigi ülejäänud naabermaadega on Ungari läbisaamine aga kas hea või koguni väga hea. Ainult Ukrainaga vastab hindele „kaks” või lausa „üks”.

Eriti õpetlikuks näiteks on muidugi Ungari–Serbia läbisaamise muutus Viktor Orbáni valitsusajal. Ungari kauaaegsest verivaenlasest Serbiast sai üsna kiiresti hoopis suurim sõber. Üheskoos suheldakse Hiina Rahvavabariigiga, kellele ollakse muutnud end lausa asendamatuks.

Viktor Orbáni juhitavale Ungarile heidetakse ette, et ollakse muutunud Venemaa kaasajooksikuks, kuna sõltutakse koostööst Venemaaga väga palju.

Tegelikkus on aga selline, et tegu on läbinisti vastastikuse sõltuvusega (muide, see kehtib ka Ungari–Hiina koostöö kohta!). Venemaal on Ungarit vaja samapalju kui Ungaril Venemaad. Ja kuigi oma suure võimsuse abil saaks Venemaa litsuda Ungari ruttu laiaks nagu lutika, ta seda ometi ei tee. Vastupidi, hoiab suhteid väga, hindab neid väga kõrgelt. Sest Ungarit on Venemaale väga vaja. Liitlasi peab aga oskama hoida. 

Vastastikust sõltuvust ei saa aga juba enam pidada sõltuvuseks. Selle sõna halvas mõttes kindlasti mitte.

Lääneriikide Ungari-alase pahameele üks tegelikke põhjusi on aga hoopis see, et tänu Venemaa ja Hiinaga tehtavale koostööle pole Ungari enam survestatav. Lääneriigid ei saa enam majanduslike ja rahanduslike võtetega suruda Ungarile peale oma (pahatihti loomuvastaseid) eelistusi ja tahtmisi. Ungari on lääne- ja idamaailma vahel oluline vahendaja, on muutnud end sellisena peaaegu asendamatuks. Ja seeläbi ka survestamatuks. Välisraha nii idast kui läänest paigutatakse Ungari majandusse iga aastaga üha rohkem. Ja see suundumus aina süveneb. Seevastu näiteks Eesti majanduse kohta sama väita ei saa. Pärast maksukoorma olulist suurendamist veel eriti mitte.

 

Õigusriik, võhiklikkus ja ajamasin

Veel teadmiseks Elektrimolekuli-Kajale ja ta mõttekaaslastele Ungari arvustajate leerist: Ungari on õigusriik, s.t. lähtub süütuse presumptsioonist. Selleks, et pidada kedagi päriselt kurjategijaks, on tarvis süüdimõistvat kohtuotsust. Seda pole aga Venemaa kohta siiani tulnud. On ainult kahtlustused ja süüdistused. Mõlemad moodustavad aga kohtus ainult ühe osapoole panuse. Hageja oma. 

Õigus sõna võtta on aga alati ka kostjal. Ja kui tolle (antud juhul siis kas või Venemaa) esitatavad tõendid välja käiakse, pole üldsegi kindel, et lõplik kohtuotsus tuleb Venemaa osas süüdimõistev. Õppinud ja ka töötanud juristina peaks Kaja Kallas teadma seda veel eriti hästi. Nagu sedagi, et leidub külluses tõendeid, millega saata – ja jätta! – süüpinki ka Ukraina.

Süüdistada Ungari valitsusjuhti läbikäimises sõjakurjategijaga nüüd, mil sellealasest kohtuprotsessist, saati siis veel süüdimõistvast kohtuotsusest, pole lõhnagi, eeldab aga emma-kumma olemasolu: ajamasina või äärmusliku võhiklikkuse.

Seevastu sellised endised lääneriikide tipp-poliitikud nagu näiteks Tony Blair ja Nicolas Sárközy tõepoolest on rahvusvahelises kohtus sõjakurjategijaks tunnistatud, ent see pole takistanud Eesti poliitikuid nendega suhtlemast. (Mainitud tipp-poliitikud mõistis süüdi Kuala Lumpuri Rahvusvaheline Sõjakuritegude Tribunal nende tehtud otsuste eest, mis langetati 2011. aasta Liibüa-vastase rünnaku ajal.)

Eesti ühiskonnas on juba mõnda aega käiva ulatusliku ajuloputuskampaania abil loodud paljudel hoiak, justkui oleks Ukraina nimel oma elutähtsaid huve eirata või koguni kahjustada kõige loomulikum asi maailmas, neid huve kaitsta aga täielik venemeelsus ja tagurlus. Sestap on täiesti arusaadav, miks ei mõisteta neid, kes esikohale asetavad just oma huvide kaitse. Nagu näiteks Ungari.

Olukorda raskendab veelgi see, et Eesti kõrgete võimukandjate hulgas ei leidu Ungari-asjatundjaid. Sellest siis sünnivadki täiesti asjatundmatud hinnangud ja otsused Ungari-küsimuses. 

Ungarlastel oleks selle valguses justkui täielik õigus Eesti ja eestlaste peale solvuda. Küllap mingi osa ungarlastest solvubki. Ent õnneks siiski üsna väike osa. Suurem osa teab ju, et erinevalt Ungarist, juhitakse Eestit väljastpoolt, ja et Eesti välisministeeriumis ega mujal riigiasutustes ei leidu juhtival kohal ainsatki isikut, kes tunneks Ungari olusid ja eripära ning saaks end õigusega nimetada Ungari-asjatundjaks.

Tõsi, praeguses valitsuses siiski leidub üks minister, kes mõistab Kesk-Euroopa olusid, sealset ajalugu ja mõttelaadi võrdlemisi hästi. Selleks on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ent tema asjatundlikkuse raskuskese langeb siiski Poolale ja poolakatele, mitte Ungarile ja ungarlastele.  Seda sellele vaatamata, et ta on Ungaris (mõnda aega) elanud. Ülejäänud valitsuseliikmed ja valitsusliidu parlamendisaadikud aga ei taipa ungarluse eripärast mõhkugi, nende nõunikud veel seda vähem. 

Asjatundja teadnuks näiteks sedagi, et etteheide Venemaaga hästi läbi saavale Ungarile, justkui too oleks ära unustanud 1956. aasta Ungari ülestõusu ja tolle mahasurumise, on teemast täiesti mööda. Nimelt surus tollase ülestõusu maha Nõukogude Liit, mitte aga Venemaa, ja tegi seda Ameerika Ühendriikide nõudmisel, kellele ei meeldinud, et N. Liidu piiri äärde tekkiks Ungari näol nõukogudevaenulik uus riik. Pealegi juhtisid N. Liitu suuresti sama rahvuse esindajad, kes on võtmekohtadel ka nüüdis-Ukraina võimuorganites: nii-öelda valitud rahva pojad ja tütred.

   

Ungari-kriitikud kui meelelahutajad

Mul on ungarlaste seas sõpru-tuttavaid omajagu. Alati, kui mõni Eesti poliitik teeb või ütleb midagi Ungari või ungarlaste suhtes veidrat või suisa vaenulikku, on vähemalt keegi mu ungari sõpradest- tuttavatest mult küsinud: „Mis teil seal toimub?! Kas teil siis otsustajate hulgas kohe üldse ei leidu selliseid, kes Ungari eripära tunneks?”

Olen siis alati vastanud: „Ei leidu tõepoolest. Sest nüüdisajal pole kõrgele ametikohale jõudmiseks erialane asjatundlikkus enam nõutav. Piisab sellestki, kui olla ustav, või olla mõne looži või muu (sala)seltsi liige. Ringkäendus toimib täiega, ja nii jõuavadki juhtivale kohale täielikud võhikud, kes asuvad siis seda suurema innuga toimetama.”

Olen ungarlasi aga siis kohe ka rahustanud, et kuna tegu on võhikutega, siis pole nende sõnadel kaalu ei kodu- ega välismaal, mistõttu ei maksa võhikute räägitavaid või tehtavaid totrusi tõlgendada vaenulikkusena. Oma suure võhiklikkuse tõttu ei suudaks nad märkimisväärset kahju teha ka siis, kui punnitaks nii, et püksid märjad.

Umbes samamoodi rahustasin neid ka Elektrimolekuli-Kaja hiljutise Ungari-teemalise avalduse järel. Lisasin vaid, et Kaja on – küllap Ukrainat ametlikult juhtiva Esikoomiku mõjul – teinud nii palju pulli ja pildunud nii arvukalt „kilde”, et sobib pigem meelelahutajaks, ja et samasugune meelelahutus on ka tema võhiklik kriitika Ungari suhtes. Klounidesse aga teatavasti ei sobi suhtuda vaenulikult.

Veel üks asi, mida olen oma tuttavatele ungarlastele siis öelnud: peavoolumeedia tehtava ajuloputuse tagajärjel on Ungari suhtes kahtlustavaks või koguni vaenulikuks muutunud siiski ainult eestlaste väiksem osa. Suurem osa eestlasi suhtub Ungarisse ja ungarlastesse endiselt poolehoiuga ja hoiab neile pöialt kui globalismivastase võitluse olulistele tugisammastele.

Ungarlased on siis tihtilugu pingevabalt muianud: „Ah soo!” Sest nendegi kultuuriruumis pole kombeks suhtuda meelelahutajatesse vaenulikult.

Kõike ülalkirjeldatut teadjal on juba väga lihtne vältida järgmisse Ungari-alasesse järeleaitamistundi sattumist. See käib nii Elektrimolekuli-Kaja kui kõigi ta selliste mõttekaaslaste kohta, kel seni olnud tahtmine aeg-ajalt Ungari kallal hambaid teritada.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Keda eelistada? Vastus: alati Eestit!

„Kumma poolt oled?” Seda on kombeks küsida paljudelt, kui käib parajasti võitlus, olgu siis spordis, poliitikas või sõjas (mis ju samuti olevat poliitika jätkamine, lihtsalt kõvade vahenditega).

Elu näitab, et poolt valima ollakse enamasti vägagi varmad. Ja kui kord valitud, siis ka samastuma. Koguni sel määral, et võidakse minna tülli oma sõprade, sugulaste või tuttavatega – nendega, kellega puututakse kokku isiklikult, s.t. kes on omad. Kuskil kaugel välismaal toimuv (või toimunu) võib halvemal juhul muuta kas või vihavaenlaseks inimesed, kes elavad või töötavad siin, külg-külje kõrval. Ja seda pärast siluda kipub olema pahatihti oi kui raske.

Lähiminevikust on võtta „sund-poolevalik” Ukraina ja Venemaa vahel. Veelgi lähemast minevikust (7. oktoobrist 2023) aga järjekordne „sund-poolevalik” Iisraeli ja Palestiina vahel. Viimatimainitu puhul joonistub näiteks nii Eestis kui mitmel pool mujalgi välja selge muster: eliit on peaaegu tervikuna Iisraeli poolt, ülejäänud (loe: suurem) osa rahvast aga palestiinlaste poolt. Eliit laulab ülistuslaulu juudiriigile ja nimetab palestiinlasi terroristideks, rahva enamus omakorda tunneb kaasa „rõhutud ja tagakiusatud palestiinlastele”.

Püüdkem aga jätta tundlemine kõrvale ja vaadata olukorda kainelt. Eesti ja eestlase mätta otsast. Samastumata kummagi vaenupoolega.

Tõe huvides tuleb siinkohal kindlasti meenutada, et terrorismiga – riikliku terrorismiga! – on tegelenud ka Iisrael ise. On mõrvanud või lasknud mõrvata Iraani tuumateadlasi ja teisi talle ebasobivaid isikuid (pahatihti välismaalasi!). Samuti on rikkunud oma naaberriikidegi suveräänsust, korraldades sinna õhu- ja raketirünnakuid. Rääkimata juba ÜRO resolutsiooni rikkumisest, mis käskis lisaks juudiriigile rajada ka Palestiina riigi. Seega pole Iisrael ise üldsegi puhas poiss ega vääri välismaa haletsust. 

Asja tuleb vaadata hoopis sellest seisukohast, kas Iisraelis alates tänavu 7. oktoobrist toimuv on teistele riikidele (peale Iisraeli) kasulik või kahjulik. Ja siin tuleb tõdeda, et on ühemõtteliselt kahjulik. Iisraelis ei tohi lasta tekkida olukorda, kus sealt vallandub järjekordne põgenikevool, mis siis suundub peamiselt Euroopasse. Järjekordset koormat pole Euroopal vaja. Koormaid jätkub meil niigi. 

Õnneks on Iisrael majanduslikult väga heal järjel, samuti saab loota abile jõukatelt juutidelt üle maailma, mistap talle pole vaja mingit korjandust teha. Mõiste „rahajuut” ei tekkinud ju tühjale kohale... 

Iisraeli sõjavägi on väga hea väljaõppega, väga distsiplineeritud, ja saab „Hamasi”-sugusest vastasest jagu pigem varem kui hiljem. (Kui Iisraeli sõjaväe vastaseks oleks näiteks „Hezbollah”, siis – pehmelt öeldes – poleks lõpptulemus kaugeltki selge.) 

Mida varem Iisrael praeguse mässupaise kõrvaldab ja korra uuesti majja lööb, seda parem. Sestap tasubki hoida pöialt talle. Aga: seda tuleb teha võrdse partnerina, käitudes rahvusvahelise õiguse subjektina, mitte aga ülimalt truualamlikuna, suisa lipitsejana, justkui oldaks Iisraeli asumaa! 

Iisraelist tuleb eeskuju võtta, sest tema puhul on alati esikohal just oma huvid, mitte võõraste omad. Juudiriigi puhul on selgelt näha, et järgitakse eesti rahvatarkust, mis hoiatab liigse eneseohverdusega kaasnevate ohtude eest otsesõnu: „Anna perse külasse, situ ise läbi küljekontide!” 

Nii ongi õige. Ainuõige. Oma huvid ennekõike!

Millal õpib nõnda käituma Eesti juhtkond, näitab juba tulevik. Praegu igatahes on küljekontide vahelt tunda jubedat haisu...

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Millal teisaldatakse Pätsi (puna)monument?

Mille poolest on 60-aastane punamonument parem kuuvanusest punamonumendist?

See küsimus tekkis mul 20. septembril 2023, kui olin lugenud sama päeva „Eesti Päevalehte”. Nimelt oli seal kõrvuti kaks monumenditeemalist lühiuudist. Üks kuuenda lehekülje ülaosa uudisteriba paremas ääres, teine aga seitsmenda lehekülje ülaosa uudisteriba vasakus ääres.

Kuuenda lehekülje uudis kandis pealkirja „Narvas teisaldati punamonument” ja oli selline: „Narva Pimeaia pargist teisaldati eile 60 aastat vana punamonument. Mälestiste töörühma hinnangul pole selle ideoloogilise monumendi alla kedagi maetud.” 

Seitsmenda lehekülje uudis kandis pealkirja „Selgus Pätsi monumendi juurde ENSV lipu panija” ja oli selline: „Kuu tagasi ilmus varasel hommikutunnil Tallinnasse Konstantin Pätsi monumendi külge ENSV lipp. Selle asetaja tuli täna oma identiteediga avalikkuse ette: tegu on EKRE Kuusalu piirkonna aseesimehe Kenno Põltsamiga. Põltsam märkis ühismeedias, et protestis selle aktsiooniga vaenukõne seaduse vastu.”

Tartu ülikoolis ajakirjanikuks õppinuna mäletan hästi, kuidas meile õpetati: pole kaugeltki ükskõik, kuidas ja kuhu midagi ajaleheküljele paigutada. Seda õpetas meile Eesti üks tuntumaid ajakirjandusõppejõude üldse, keelemehenagi tuntud Tiit Hennoste. Õpetas nii hästi, et küljendamispõhimõtted on mul hästi meeles siiani. Seepärast taipasingi kohe: pole kaugeltki juhus, et kõnealune kaks uudist on paigutatud kõrvuti. Küsisin endalt: „Milline on sellise paigutuse sõnum ehk (taga)mõte?”

Esimese hooga ma ei taibanudki. Siis aga lõi mul pildi selgeks. No muidugi! Seos on ju päevselge. Kuidas ma seda enne ei taibanud!

Ja nimelt. Elame ju õigusriigis. Õigusriigi lahutamatuks osaks on aga võrdse kohtlemise põhimõte. Ülalmainitud kahe uudise paigutus juhtiski aga tähelepanu asjaolule, et antud juhul on võrdse kohtlemise põhimõtet rängalt rikutud.

Ah et mismoodi?

Aga väga lihtsalt: üks punamonument teisaldati, teine aga seisab oma paigas rahumeeli edasi. Pealegi mitte ükskõik kus, vaid otse pealinna keskel, rahvusteatri (!) vahetus naabruses. 

„Oot, oot! Kuidas nii? Kas Konstantin Pätsi monument on siis punamonument või? Ei saa olla!” võib siinkohal vastu vaielda nii mõnigi segaduses lugeja.

Vastan: just nii! On tõesti punamonument. Veel umbes kuu aja eest polnud, tollest ajast peale aga juba on. Sest muutus selleks pärast seda, kui sinna oli pandud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (lüh. ENSV) lipp. 

Teisisõnu: punavõimu sümboli paigutamine monumendi juurde muutiski tolle paugupealt punamonumendiks. 

Ent mitte pelgalt see asjaolu. On veel vähemalt kolm samalaadset asjaolu.

Esiteks, president Konstantin Päts andis pärast 1940. aasta juunipööret vabatahtlikult, kooskõlas Eesti Vabariigi tollaste seadustega Johannes Vares-Barbarusele õiguse moodustada uus, nn. juunikommunistide valitsus, kelle juhtimisel sai Eestist kuu möödudes nõukogude sotsialistlik vabariik, pooleteist kuu möödudes aga Nõukogude Liidu osa.

Teiseks, Konstantin Päts võttis 20. sajandi 20-ndatel ja 30-ndatel aastatel Nõukogude Liidu (kuni 1922. aasta lõpukuudeni: Nõukogude Venemaa) käest vastu raha, s.t. oli Eesti idanaabri palgal.

Kolmandaks, Konstantin Päts osales 1905. aasta punases ülestõusus ning istus selle tegevuse eest hiljem ka vangis. (Kurikuulsas Krestõ vanglas Peterburis.) Ühtedel andmetel oli mingi aeg ta kongikaaslaseks suisa pärastine Nõukogude Liidu juht Stalin isiklikult. (Vangikongi-tutvusele Staliniga Päts pärast 1940. aasta juunipööret panuse tegigi, lootes tänu sellele pääseda terve nahaga. Läks aga muidugi teisiti, sest Stalin ei halastanud mäletatavasti Pätsist palju lähematelegi võitluskaaslastele, kui need segasid ta plaane...)

Kõik need asjaolud lubavad julgelt nimetada punamonumendiks ka kõnealust Pätsi monumenti. Sellest omakorda tuleneb üheselt, et rahvusteater „Estonia” kõrval olev suur Pätsi kivipea koos alusega tuleb kõhklematult teisaldada. Vastasel korral säilib pidev oht, et punavõimu-meelsed asuvad sinna lilli viima. 

Eesti eelmine valitsus läks ajalukku oma innuka võitlusega punamonumentide vastu. See võitlus peab aga olema püsiv, sihikindel, kui tahetakse vältida süüdistusi ebajärjekindluses ja topeltstandardites. Nii eelmise kui ka praeguse valitsuse juht Kaja Kallas on idavedude-skandaali tõttu juba saanud kaela ühe süüdistuse eri mõõdupuude kasutamises. Seni on ta seda edukalt tõrjunud. Kuid tõrjuda juba kaht süüdistust korraga võib üle jõu käia temalegi. Sestap olekski talle suureks kergenduseks ilmutada järjekindlust vähemalt jutuksoleva kivipea teisaldamisel. Idavedude-skandaali lahendus jääks siis ootama paremaid aegu.

Tunnistan, et olemata küll punameelne, oleks Pätsi kivipea teisaldamine mulle ebameeldiv. Olin ju ise kohal ta avamisel, kogesin kogu tollast pidulikku õhkkonda. Samuti olen oodanud pikisilmi, millal saadaks ometi kokku piisav hulk raha, et valmis teha ja Pätsi monumendi lähedale paigutada kõnealuse ala terviklikuks muutev osis – Vanamehe-nimelise nukufilmitegelase sama suur kivipea. Siis oleks võimas turistidevool „Estonia” kõrval asuvale platsile kindlustatud ning korralikul hulgal lisaraha laekuks nii pealinna kui ka Eesti eelarvesse.

Kuna aga Eesti praegusele valitsusele on üllad põhimõtted palju tähtsamad kui mammona (vähemalt sõnades küll), siis küllap peaksingi langetama sellega leppimise märgiks alandlikult pea, kui valitsus otsustaks rahvusteatri kõrval asuva punamonumendi teisaldada...

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet