Sensatsiooniline dokument, mis häirib tülikiskujaid

Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline pinge Karabahhi-küsimuses on olnud viimane 20 aastat täiesti asjata, kuna Aserbaidžaani eelmine president tunnistas Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust juba 2003. aastal.

Aserbaidžaanis toimuvad tänavu 9. oktoobril presidendivalimised. Üheks vältimatuks valimisteemaks on ka Karabahhi-küsimus. Ükski kandidaat ei saa endale lubada luksust olla Mägi-Karabahhi tagasitaotlemise osas leige. Nimelt on see, põhiliselt armeenlastega asustatud piirkond alates 1994. aastast (siis lõppes 1991. aastal alanud Aserbaidžaani–Armeenia sõda) Aserbaidžaani kontrolli alt väljas. Õigemini: vormiliselt iseseisev riik, tegelikult aga Armeenia ülemvõimu all.

Kolmandaks ametiajaks tagasivalimist taotlev Aserbaidžaani president Ilham Alijev on öelnud korduvalt, et Aserbaidžaan ei tunnista Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust kunagi ja teeb kõik endastoleneva, et see ala Aserbaidžaani koosseisu tagasi saada. Selle nimel on Aserbaidžaan pidevalt suurendanud sõjaväe arendamiseks tehtavaid kulutusi.  

Sellises õhustikus ei kiputagi meenutama, et juba 2012. aasta veebruaris oli lõhkenud tõeline üllatuspomm. Nimelt avalikustati tookord dokument, milles Aserbaidžaani eelmine president, Ilham Alijevi isa Heidar Alijev, oli juba 1993. aastal tunnistanud Mägi-Karabahhi iseseisvust. 

Kõnealust dokumenti koos sealoleva Alijev-vanema allkirjaga näitas 2012. aasta algul telekanali MIR ühes otsesaates Armeenia välisministri asetäitja Šavarš Kotšarjan, teatas 6. veebruaril 2012 Armeenia uudisteagentuur „Armenpress”.

„Aserbaidžaani rahvas ei tea, et Heidar Alijev tunnistas Mägi-Karabahhi iseseisvust ja kohtus seejärel Moskvas ametlikult Mägi-Karabahhi Vabariigi president Robert Kotšarjaniga. Heidar Alijevi allkiri dokumendil on selgelt näha,” kirjutas toona ajaleht „Azadlõg”, küsides lõpuks: kuidas kavatseb Aserbaidžaani juhtkond pärast kõnealuse dokumendi avalikukstulekut põhjendada soovimatust tunnistada Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust?

See küsimus jäigi õhku rippuma. Aserbaidžaani nüüdne juhtkond pole Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust tunnistanud siiani. Eluvõõras oleks arvata, et Aserbaidžaani juhid tõepoolest ei teadnud kõnealuse dokumendi olemasolust. Pigem meenutab toimuv Molotov–Ribbentropi pakti salaprotokollidega juhtunut: need olid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhil ühes kindlas hoiukohas täiesti olemas, kuid ametlikult nende olemasolu eitati. Mihhail Gorbatšovgi möönis salaprotokollide olemasolu alles viimases hädas…

Tõnu Kalvet 

Algselt ilmunud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 20–21. numbri (august–september–oktoober 2013) 14. leheküljel. 

 

Aeg heita keelekark kus see ja teine

Euroopa keeltepäev tõi minu vaimusilma ette kõigepealt hoopis… kargu! Kargu kui kujundi. 

Miks just kargu? Sest kark on abivahend. Kui oled jala välja väänanud või koguni murdnud, kuid pead siiski liikuma, on kark täiesti asendamatu abimees. Seevastu kui kasutad karku ka pärast jala täielikku tervenemist, ära imesta, kui teised peavad seda äärmiselt pentsikuks.

Keeleoskuse-vallas on nüüdismaailmas kargurollis inglise keel. Üleilmastumise mõjul osatakse seda keelt pea igas maailma nurgas. (NB! see ei tähenda, et seda oskavad kõik asjaomase maailmanurga asukad!) Ränduril on seega alust loota, et ta saab oma teekonnal kenasti hakkama ainult inglise keelega ega peagi vaevama end muude keelte õppimisega.

Inglise keel on seega nagu kark, millele toetudes saab inimene maailmas ringi liikuda ja korda ajada oma kõige hädapärasemad asjad. Kui ta tahab aga „kaevata sügavamale”, saavutada midagi kauakestvat, siis jääb inglise keelest ilmselgelt väheks.

Esiteks, suurem osa me planeedi elanikke endiselt ei oska inglise keelt (kuigi mitteoskajate hulk pidevalt kahaneb). Kui kohalikku inglise keele oskajat pole parajasti kohal, siis pole võõramaalasel selle keele oskusest mingit abi.

Teiseks, suurem osa maailma kirjasõnast (ilukirjandus, teadusuudised jms.) pole siiani tõlgitud inglise keelde. Kahtlane, kas eales tõlgitaksegi. Või kui, siis alles ülivõimsate tõlkeprogrammide tulekul. Seega tuleb mingi valdkonna väärtuslikele allikatele ligipääsemiseks õppida ära nende keel.

Kolmandaks, kui õppida ära inimeste keel, kes küll oskavad inglise keelt, kuid kellele too pole emakeel, muudab see nad tunduvalt lahkemaks, abivalmimaks ja koostööaltimaks. Teisisõnu: avab nende keele äraõppinule hulga laiemad võimalused kui pelk inglise keele oskus.

„Pea pole prügikast! Kõiki keeli ära õppida ei jõua keegi!” võib siinkohal vahele hõigata mõni kärsitum. 

Ei jõua tõepoolest. Ent kõiki pole ju vajagi. Piisab sellestki, kui õppida ära lähedased ja jõukohased. Eestlase puhul on seega täiesti loomulik omandada kõigi me naabrite keel (soome, vene, läti, rootsi). Naabritest pole meil pääsu, suhelda on nendega ju vaja. Ja kui teha omapoolne samm nende tundmaõppimise suunas – õppida ära nende keel – , siis on alust oodata neilt sama. (Nojah, Vladivostoki venelane küllap eesti keelt omandama ei rutta, kuid Pihkva oma võib seda teha juba küll, kuna see on talle kasulik.)

Järgmine samm: õppida ära keeled, mille hääldus ja/või ülesehitus on eestlasele lihtne. Ennekõike häälduspõhised keeled. Sellele, kes on suutnud omandada inglise keele, peaks see olema lausa käkitegu, kuna on ju inglise keel üks neist, mille puhul kirjapilt erineb hääldusest ikka väga suurel määral. (Euroopa keeltest peaks see erinevus suurem olema vaid prantsuse keele puhul.) Häälduspõhiseid, meloodilisi keeli, kus sõnarõhk langeb kas alati või pea alati esimesele silbile, on ju terve ports. Ja pole vaja hakata arvelaual kokku lööma, mitu miljonit on maailmas mingi keele rääkijaid. Kui mingit keelt on omandada lihtne, siis tulebki seda teha. See tasub alati ära, sest vähemalt Euroopas leiab sellele alati rakendust. 

Nüüdisajal, mil internet täis tasuta ja väga tõhusaid keeleõppematerjale, mobiilirakenduse abil saab keelt õppida aga igal pool, peaks võõrkeeleõpe olema hõlpsam kui iial varem. Ometi leidub ikka veel arvukalt kargu külge klammerdujaid – ainult inglise keelt tõeliseks rahvastevaheliseks suhtluskeeleks arvajaid.

Sellistel puhkudel mõtlen: küll oleks hea, kui tuleks keegi keele-Jeesus, kes ütleks neile klammerdujatele: „Viska oma kark maha ja kõnni! Oled nüüd täiesti terve.”

Tõnu Kalvet

Autor saab lisaks emakeelele hakkama inglise, vene, ungari, soome, tšehhi, slovaki ja saksa keeles, on neist kõigist ka tõlkinud, sealhulgas raamatu nii ungari kui tšehhi keelest.

Päevalehes „Postimees” 18. septembril 2020 ilmunud arvamusloo algne, täispikk variant.   

Võltsreferendumist ja näilisest iseseisvusest

„Võltsreferendum tühistada!” Selline nõue esitati tänavu 14. septembril Tallinnas Vabaduse väljaku nurgal peetud piketil.

Juhuslikul möödujal võis seda nähes tekkida küsimus: kas tõesti protestiti sel moel rahvahääletuse vastu, mille tahab EKRE nõudmisel korraldada Eesti valitsus rööbiti 2021. aasta kohalike valimistega? Kui jah, siis see poleks ka ime, sest samal päeval algas ju Riigikogu sügisistungjärk. Nii et ajastus olnuks oivaline.

Ajastus oligi oivaline, ent kõnealuse piketi toimumispõhjus oli ikkagi hoopis muu: rahulolematus 17 aastat varem Eestis toimunud rahvahääletusega. Sellega, millega otsustati Eesti astumine Euroopa Liitu. Piketeerijad taotlesidki 2003. aasta referendumi tühistamist. Peamine põhjendus: too olevat olnud põhiseadusevastane, olevat rikutud hääletuskorda, ja Eesti olevat kaotanud oma riikliku iseseisvuse.

Häältelugemisel toimunud eksimustest oli tollal tõepoolest teateid, ja rohkem kui üks-kaks. Kas aga nii hulgaliselt, et neist piisanuks kogu referendumi kuulutamiseks õigustühiseks, on juba iseküsimus. Mingi kahtlus muidugi jääb, sest tõenäosusteooria kohaselt pole just väga usutav, et igas Balti riigis oli liitumise poolthääli täpselt sellisel määral, mis vastas antud riigi asjaomastele seadustele. Aga pelk kahtlus ei võrdu veel kindla teadmisega.

Ent oletagem hetkeks, et õnnestubki veenvalt tõestada: tollase rahvahääletuse puhul rikuti seadusi nii rängalt, et ta tulemus tuleb tühistada.

Esimene küsimus: kes seda teeb? Kas valitsus, Riigikogu, või tehakse samas küsimuses hoopis uus rahvahääletus?

Valitsuse ega Riigikogu puhul ei tundu see – vähemalt nüüdseid jõujooni ja suundumusi arvestades – küll eriti tõenäoline. Jääb seega kolmas lahendus.

Kas hääleõiguslike kodanike enamus aga tõepoolest hääletaks sel korral teisiti kui 2003. aastal? 

Julgen selles kahelda. Sest kui toona rajanes hinnang Euroopa Liidule puhtalt usul ja tunnetel, oluline roll oli ka EL-i meelsel ulatuslikul kihutustööl, siis 16 aastat Euroopa Liidu liikmelisust on Eesti kodanikele selgelt näidanud, mida EL endast kujutab. Nüüdne hinnang rajaneb juba kogemusel ja tõikadel. Neid, kes peavad sinisilmselt EL-i ikka veel veatuks, on küllap ainult käputäis. Neid, kes rahulolematud EL-i vähemalt ühe omadusega, on aga küllap väga suur hulk. Ent küsimus pole enam selles, kas EL on hea või halb, vaid ennekõike selles, kas EL-i asemele on pakkuda midagi paremat. Eesti inimene pole ju lihtsameelne, vaid arutleb kainelt. Kaine arutlus aga näitabki, et paremat lahendust kui EL, hetkel tõepoolest pole.

Eesti majandus, üldse ühiskond tervikuna, on EL-i teiste liikmesriikide omaga väga tihedalt seotud. Lõviosa sellest seotusest säilib ka siis, kui kõrvaldada loomuvastasena tunduvad EL-i ettekirjutused. Sest väga paljudel EL-i riikide kodanikel on koostööpartnerid teistes liikmesriikides. Eesti pole ses suhtes erand. Kui kehtestataks seadused, mis nüüdseks juba nii enesestmõistetavaks muutunud inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist takistaks, oleks see valusaks tagasilöögiks paljudele. Koroonakriisi algul toimunud riigipiiride (taas)sulgemine näitas seda veenvalt.

Koroonakriisi-eelne ja -järgne EL on kaks eri asja. Väliselt mitte, kuid sisuliselt küll. Euroopa Komisjon taipas tänu koroonakriisile, et ta siiski pole kõikvõimas organ, kelle ees liikmesriigid peaksid kulpi lööma ja kes saab neile peale suruda ka kõige loomuvastasemaid samme. Liikmesriigid omakorda taipasid, et väga suure vastastikuse sõltuvuse tõttu ei tule nad enam toime üksteiseta. Omavaheliste sammude kooskõlastamist on neil vaja igal juhul. Oleks vaja ka siis, kui Euroopa Komisjon kaoks mingil hetkel üldse vahelt ära. Seega oli koroonakriis oluline kainestaja ja silmaavaja.

Iseseisvus olgu ehtne, mitte näiline!

Iseseisvusaade on igati kiiduväärt. Olen ka ise suur iseseisvuse pooldaja. Aga: see olgu siis tõepoolest ka ehtne, mitte näiline iseseisvus. Näiteid näiliselt iseseisvate riikide kohta leidub ju nüüdisajal(gi) küllaga. Neil on olemas kõik iseseisva riigi välised tunnused (maa-alast ja kodanikkonnast kuni lipu, vapi ja hümnini, isegi koht ÜRO-s), ent puudub tähtsaim: tegelik iseseisvus. Nad on mõjukate välisriikide lükata-tõugata. Eriti ilmekaks näiteks selle kohta on muidugi Aafrika riigid. Viimatimainituid on suunanud põhiliselt lääne suurriigid, „külma sõja” ajal suunas mõnda neist ka Nõukogude Liit. Viimasel paaril aastakümnel on nende üheks suuremaks mõjutajaks kujunenud aga Hiina Rahvavabariik. 

Kas Eesti iseseisvuslasel oleks põhjust rõõmustada äsjakirjeldatud, näiliselt iseseisva Eesti riigi üle, peaasi, et me poleks EL-is?

Iga kainelt mõelda suutja vastuseks sellele on kindel ei. Kui iseseisvus on näiline, ja toob pealekauba asjaomase riigi elanikele kaasa tarbetuid kannatusi, siis on tegemist juba otsese pettusega. Ja siinkohal ei loe enam see, kas säärase iseseisvuse (?) taotlejate kavatsused olid siirad või mitte.

Valik: soovunelmad või tegelikkus

EL pole kaugeltki täiuslik. Arvustamisväärset leidub ta puhul küllaga. Aga: senikaua kui ta asemele pole leitud midagi paremat, mida – NB! – saaks rakendada kohe pärast EL-ist lahkumist, mitte aga ei oodataks inimestelt uut valmisolekut süüa iseseisvuse nimel kaua kas või kartulikoori, mõjuvad kõik üleskutsed 2003. aasta referendum tühistada, seejärel aga prauhti! EL-ist välja astuda parimal juhul eluvõõralt.

Hääletasin 2003. aastal EL-i astumise poolt, kuna olin sinisilmne ega tundnud EL-i tegelikku palet. Vahepeal viisin end EL-i köögipoolega, ta tegeliku palgega kurssi, misjärel muutusin ägedaks eurovastaseks. Olen osalenud ka ise korduvalt „referendumipiketil”. (Tõsi, viimasel paaril korral üha suurema tõrkega hinges. Tänavu enam ei osalenudki.) Ometi hääletaksin – toonase referendumi tühistamise korral – EL-i-liikmelisuse poolt ka uuel samateemalisel referendumil. Sest päriselus saab harva valida täiusliku ja ebardliku vahel. Enamasti tuleb valida keskpärase ja halva, või suisa halva ja halvema vahel.

Allesjäänud „referendumitühistajad” seda paraku ei paista aduvat, vaid elavad edasi soovunelmais. Kaine eluhoiakuga eestlasel seevastu on jalad kindlalt maas ja võimatu/võimaliku suhe selge.

Tõnu Kalvet

     

„Postimehe” sõnaseletus: ülejooksmine=väljavahetamine

Uuskeele sissetung on jõudnud otsaga juba ka Eesti ühte tuntumasse päevalehte „Postimees”. Nimelt ei suuda „Postimehe” toimetus enam vahet teha sõnade „ülejooksmine” ja „väljavahetamine” tähendusel, vaid paistab tõsimeeli arvavat, et tegu on samatähenduslike sõnadega. Vähemalt luurevallas küll.

Selline mulje igatahes jääb, kui lugeda „Postimehes” 4. septembril 2020 ilmunud kirjutist „Juurvee: Novitšokiga tapmine ei ole lihtne” (autor: Toomas Kask). Seal öeldakse selge sõnaga: „Erinevalt teistest Venemaalt üle jooksnud luureohvitseridest hoidis Skripal madalat profiili ja avalikult sõna ei võtnud.”

Tegelikult aga Sergei Skripal ei jooksnud üle, vaid hoopis vahetati välja ühena mõnest USA ja Suurbritannia kasuks luuranud, kuid vahele jäänud Venemaa kodanikust tehingus, kus „vastukaubaks” oli kümme USA vastuluurele vahele jäänud Venemaa luurajat, nn. Chapmani rühm.

Sellest on kirjutatud palju ja mitmel pool. Meenutagem siinkohal üht värskemat neist allikaist – Vene ajalooajakirja „Zapretnaja istorija” („Keelatud Ajalugu”) 2020. aasta 15. numbrit. Seal ilmus rubriigis „Luureajalugu” kirjatükk „„Chapmani rühm”” (autor: Vladimir Antonov). 

Kohe loo põhiosa esimeses, alapealkirja „Vahetus Viinis” kandvas lõigus leidub täpne kirjeldus: „Kõik toimus nagu kvaliteetses spioonifilmis. 9. juulil 2010 maandus Austria (mille neutraalsus oli paika pandud juba 1955. aastast pärit leppega USA ja NSVL-i vahel) pealinnas USA lennufirma „Vision Airlines” (registreeritud Las Vegases) lennuk „Boeing 767–200”. Mõne aja pärast saabus lennuväljale Venemaa „Jak-42” ja sõitis mööda maandumisrada „Boeingu” kõrvale. Mõlema reisilennuki vahele paigutati eriline, kinnine läbikäik, mille kaudu, nagu pärastpoole selgus, leidis aset kümne Vene luuraja vahetamine kolme, luuramises süüdistatud endise FSB töötaja (kelle hulgas oli ka Sergei Skripal) ning Igor Sutjagini nimelise teadlase vastu.”

Välja vahetada sai Skripali aga üksnes seetõttu, et ta oli vahistatud. Enamgi veel: oli tolleks hetkeks veetnud Vene vanglas juba mitu aastat.

„Sergei Skripal, kelle nimi ilmus taas välja seoses ta mürgitamisega Salsbury linnas 2018. aastal, alustas teenistust GRU-s veel NSVL-i ajal. Pärast erruminekut ei kaotanud ta sidet jõuametkonnaga, vaid tegeles mahakantud lahingumoona ja relvade käitlusega. 1995. aastal värvati töötama Briti luure MI6 kasuks, misjärel edastas inglastele andmeid Venemaa salastatud sõjaväeobjektide kohta. Pärast vahistamist mõisteti 13-ks aastaks vangi ning jõudis enne väljavahetamist veeta trellide taga kuus aastat,” öeldakse eeltoodud artikli osas, mis kannab alapealkirja „Vastukaup”.

Veelkord: ülejooksmisest ei saa sellise sündmustekäigu puhul olla juttugi.

Leebema loomuga lugejal võib siinkohal tekkida küsimus: „Kas ikka tasub ses küsimuses juuksekarva lõhki ajada, „Postimehe” sõnastust arvustada? Tegu pole ju maailma saatust muutva eksitusega.”

Vastan: siiski tasub. Seda vähemalt kahel põhjusel.

Esiteks, artikli autor Toomas Kask vahendas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduri, Ivo Juurvee, sõnu täiesti kriitikavabalt, otse öeldes: pimedas usus. Ükski asjatundlik ajakirjanik aga ei tohi tugineda pimedale usule, vaid peab alati püüdma välja selgitada võimalikult täielikku tõde ja näha võimalikult terviklikku pilti. Vastasel korral muutub ajakirjanik lihtsalt kõikvõimalike huvirühmade hääletoruks. Näiteid selle kahjulikkuse kohta võiks siinkohal tuua arvukalt. Ent piisab sellestki, kui meenutada nende hulgast üht kurvastavamat: täiesti põhjendamatute süüdistuste loopimist massiteabevahendite abil omaaegse Iraagi juhtkonna pihta massihävitusrelvade olemasolu küsimuses, ja nendesamade süüdistuste mõjul alustatud Iraagi sõda.

Teiseks, mõistete tähenduse segiajamisega (pole tähtis, kas tahtlikult või tahtmatult) moonutatakse edastatavat teavet ja seeläbi eksitatakse selle teabe sihtrühmaks olijaid. Lisaks luuakse vigase keelekasutuse abil mulje, justkui ladus, laitmatu keel polekski enam oluline. Sealt aga läheb juba otsetee mõtlemise ähmastamisele, kuna on ju teada, et keeleoskuse arenguaste väljendab ühtlasi inimese mõtlemisvõime arenguastet: arenenud keelekasutus=arenenud mõtlemisvõime; vähearenenud keelekasutus=vähearenenud mõtlemisvõime.

Elame ajal, mil mõistete tähenduse „nihkumine” leiab aset mitte üksnes kogemata, vaid ka meelega. Kõiki „tähendusenihutajaid” harida, neid ümber veenda me küll ei suuda, ent vähemasti saame teha kõik endastoleneva, et mitte lasta neil meid juhmistada. 

Tõnu Kalvet  

 

Tiit Madisson kui teadmisterelvaga varustaja

„Mitte kõik inimesed pole loodud võitlejaiks. Praeguses olukorras piisaks vaid sellestki, kui inimesed suudaksid meie tarbijalikus „edukuseühiskonnas”, kus jalge alla tallatakse nõrgemaid ja kus ainsaks jõuks ning mõõdupuuks on raha ning selle rohkus, aru saada, mis meie ümber tegelikult toimub.”

Need sõnad kuuluvad Tiit Madissonile ja pärinevad ta 2005. aastal ilmunud raamatu „Lihula õppetund” eessõnast.

Kes on Tiit Madisson? Millega ta nimi kõigepealt seostub? Kui küsida seda Eesti olusid natukenegi tundvatelt inimestelt, siis väga tõenäoliselt kõlaks vastuseks üks alljärgnevast kolmest (haritumate puhul koguni kõik kolm):
1) vabadusvõitleja, kes korraldas 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargi kõnekoosoleku;
2) eestimeelne kaitseliitlane, kes vahistati 1990-ndatel – juba iseseisvas Eesti riigis! – alusetu riigipöörde-süüdistuse alusel ja pidi viibima vangistuses;
3) Lihula vallavanem, kelle eestvõttel püstitati 2004. aastal taasiseseisvumispäeval Lihulasse mälestussammas „60 aastat Eesti kaitselahingutest”, mille toonane Eesti valitsus vähem kui kuu aega hiljem salaja ja vägivaldselt eemaldas.

Kõik need iseloomustavad Madissoni tegevust väga ilmekalt. Sestap on täiesti loomulik, et neid mainiti korduvalt ka 23. augustil 2020 Hirvepargis toimunud koosolekul, kus Madissonile anti üle Eesti rahva tänumedal.

Ent on üks Madissoni teene, mida võib julgelt pidada eeltoodud kolmega vähemalt samaväärseks. Selleks on rahvavalgustustöö. Teadmishimuliste varustamine teadmisterelvaga. Ja seda on Madisson teinud aastakümneid (!). Nii kirjutiste, raamatute, loengute kui ka tele- ja raadiosaadete abil. Ta on kasutanud selleks kõiki käepäraseid teabekanaleid, mida kaasaeg on parajasti pakkunud. Omaaegsetest lendlehtedest kuni nüüdisaegsete sotsiaalmeediapostitusteni.

Madisson taipas juba tükk aega tagasi: infoajastul peetakse lahingud mitte enam kaevikutes, lahinguväljal ega metsavennapunkrites, vaid infosõjatandril. Teisisõnu: iga inimese peas. Sellistes oludes on suurim kangelastegu mitte vastase füüsiline hävitamine, vaid hoopis iseenda ja võimalikult paljude harimine. Sest nagu ütleb elutarkus: mida haritum on inimene, seda raskem on temaga manipuleerida, panna teda tegema loomu- ja mõistusevastaseid asju.

Seetõttu on täiesti loomulik, et osale oma raamatuist laskis Madisson lausa esikaanele paigutada joonistuse koos kirjaga „Raamat mõtlevale eestlasele”. Raamatuid on Madisson aga kirjutanud vähemalt üheksa. Neist osa ka isikliku kirjastuse „Ohvrikivi” kaubamärgi all. Kasutan sõna „vähemalt” siin sellepärast, et Madissoni kui kirjamehe viljakust teades ei üllataks mind põrmugi, kui käesoleva kirjutise valmimishetkeks oleks ta raamatute arv juba suurem kui üheksa.

Eesti rahva tänumedali sai Madisson oma väga mitmekülgse tegevuse eest. Kui ta tehtut kujutada näiteks silla või templina, siis oleks rahvavalgustustöö selle üks olulisemaid tugisambaid. Selline, mille eemaldamise korral variseks kokku juba kogu rajatis.

Õnneks on Madissoni tehtu puhul see tugisammas kindlalt olemas. Madissoni rahvavalgustustöö on andnud teadmisterelva kätte väga paljudele. Igal juhul kõigile neile, kes seda ise on tahtnud. Ja nende puhul juba ei lähe läbi parimagi tõeväänaja katse rääkida musta valgeks.

Francis Baconile omistatud tõdemus „Teadmised on jõud” kehtib niisiis vääramatult edasi.

Kui Bacon elaks meie ajal ja tal olnuks võimalik osaleda 23. augustil 2020 Hirvepargis toimunud kõnekoosolekul, siis tõenäoliselt tänanuks ta Madissoni lausa kättpidi, et too oli rahvast nii tublilt harinud.

Tõnu Kalvet