Jõulukink keelamisusklikele

Kinke saada on alati tore. Jõuluajal veel eriti. Eesti Vabariigi valitsus otsustaski äsja, vahetult enne jõulupühi, teha väga meeldiva jõulukingi kõigile neile, kes tunnevad erilist rõõmu kinnipanekust: kehtestas Harjumaal ranged liikumis- ja tegevuspiirangud. Põhjendus: sel moel olevat koroonaviiruse levikut lihtsam pidurdada.

Piirangupooldajad muidugi lausa hüppasid seepeale rõõmust. Vahepeal oli ju nende kinnisidee elujõulisus sattunud suurde ohtu, kuna uudised koroonavaktsiini peatsest saabumisest tekitasid võimaluse, et piirangute leevendamine muutub pöördumatuks. 

Valitsuse kink piirangupooldajaile oli oivalise ajastusega. Sest jõulud on teadupärast usupühad, usu juurde käibki aga lahutamatult oskus „lülitada välja kõik tegurid, mis segavad uskumast”. S.t. lülitada välja kaine mõistus. Piirangupooldajaid ei huvitanud nende kõikumatus usus ju vähimatki selline „pisiasi”, et – nagu lõppeva „koroona-aasta” kogemus üle maailma näitab – on piirangutest saadav kasu hulga väiksem kui kahju.

Väga võimalik, et koroonaviirusse nakatunute hulga kasv kõnealuste piirangute mõjul tõepoolest aeglustub. Vähemalt mõneks ajaks ikkagi. Siis on pärast hea raporteerida: „Näete nüüd ise – rangetest piirangutest oli ja on ikka abi!”

Sellest, millist kahju need piirangud tekitavad, püütakse siis aga targu vaikida. Või – kui see ei osutu võimalikuks – õigustada end sõnadega: „Keegi meist pole kõikvõimas ega kõiketeadja! Kes on veatu, visaku esimesena kivi!” jne.

Piiranguusklikke ega maskiusklikke ei huvita põrmugi asjaolu, et iga haiguse puhul on tähtsaim tegur ikkagi igaühe tõvekindluseaste. Mida tugevam on inimese tervis, seda vähem haigus teda kahjustada saab. Lõppeva „koroona-aastaga” loodi aga väga paljudele (vale)ettekujutus, justkui oleks parim viis haigestumist vältida hoopis see, kui kanda maski, hoiduda üksteisest kaugele ja pesta alailma käsi kemikaaliga, mis hävitab nahalt ka kõik kasulikud mikroobid. Selle ettekujutuse kohaselt pole siis tervislikult toituda ega liikuda vajagi, piisab ainult piirangute järgimisest.

Valitsusegi põhiaur läks piirangutele: nende kehtestamisele ja (kui neid oli veidikeseks leevendatud) nende üle arutlemisele. Seda selle asemel, et julgustada igaüht hankima võimalikult palju teavet tervisliku eluviisi kohta ja seejärel võimalikult tervislikult ka elama. Nõnda pandigi väga paljud uskuma, et inimesel endal pole vaja midagi teha, „hingepäästmiseks” piisab täielikult sellest, kui järgida piiranguid ja panna vaim valmis selleks, et juba eos leppida järgmiste, veelgi rangemate piirangutega. Lühidalt: tekitati tahtlikult omalaadne abitusesündroom.

Osaliselt on siin loogika muidugi olemas. Sest kui inimene oma tervise tugevdamise asemel piirdubki vaid maskikandmise pakutava kaitsega, siis loomulikult on ta tõvekindlus väiksem kui tarvis, ja ta tõepoolest vajab, et maski kannaks teisedki, samuti hoiduks temast võimalikult kaugele. 

Eraldi alamliigi moodustavad muidugi need, kes arvavadki tõsimeeli, et „pidu panna” on inimõigus. Mida kauem ja hilisemal kellaajal, seda parem. Nende immuunsüsteem on loomulikult keskmisest nõrgem, ja seetõttu on nad ka keskmisest haigusaltimad.

Kui inimene ise meelega ja sihikindlalt keeldub oma tervist tugevdamast, siis ei päästa teda karmist, kuid õiglasest lõpplahendusest miski ega keegi. Ka kõige rangemate piirangute kehtestamine mitte. Sest loodusseadustega ei vaielda. Loodusseadustega ei saa läbi rääkida, „otsida kompromissi”, pakkuda omapoolseid lahendusi. Loodusseadustega on asi lihtne: kes neid järgib, see jääb ellu; kes keeldub järgimast, see esmalt mandub, seejärel aga hukkub.

Ja siis ei päästa enam mingi usk. Kõige pimedamagi usu järgija saab kord nägijaks. Ent nagu kogemus näitab: enamasti alles siis, kui on juba liiga hilja.

Me kõigi kohus on hoolitseda selle eest, et pimeda usu järgijaid oleks võimalikult vähe.

Valitsus pole sellest kohustusest vabastatud (kuigi võib ise nii arvata). Sestap oleks tore (et mitte öelda: ainumõeldav), kui valitsus teeks järgmise kingi juba enam mitte usupõhiselt, vaid ikkagi teadmistepõhiselt, kooskõlas loodusseadustega.

Innukaile piirangupooldajaile võiks aga luua ja kinkida arvutimängud „Lukkupandud Eesti”, „Lukkupandud Euroopa” ja „Lukkupandud maailm”. Mängigu siis oma virtuaalreaalsuses terviseks! 

Ma ei pahandaks põrmugi, kui nad oma virtuaalmaailma jääkski. 

See oleks üks paremaid jõulukinke üldse, mida oskaksin soovida. Ja julgen arvata, et ma poleks kaugeltki ainus, kes mõtleb niimoodi.

Tõnu Kalvet

P.S. Asjaolu, et usupõhiste piirangute pealepressijaiks on teadlased (täpsemalt: osa neist), mitte aga usuorganisatsioonid, näitab väljakujunenud olukorra pentsikust veel eriti ilmekalt. Sest antud juhul on tegu teadlastega, kes teadlikult eiravad kõiki nüüdseks kogutud teadusandmeid, mis tõestavad vastupidist.

T. K.  

 

Paolo Rossi – maletajakehaga jalgpallikuulsus, kes tegi võimatu võimalikuks

Kas koroonaviiruse Covid-19 ohvrite hulka saab arvata ka Paolo Rossi või mitte, näitab juba tulevik. Ta surmapäevast, 9. detsembrist 2020, on praeguseks möödas liiga vähe aega, et saaks koroonaviiruse-seose olemasolu kohta väita midagi kindlat. Igatahes esialgu läks ametliku surmapõhjusena kirja kopsuvähk. (Covid-19 kipubki aga teadupärast enim ründama just hingamisteid ja kopse…)

Rossi lahkumist igavikku leinab kogu Itaalia, samuti suur osa maailmast. Oli ju tema näol tegu kõigi aegade ühe parema jalgpalluriga. Isikuga, kes – nagu sedasorti isiksuste puhul tavaks – oli midagi märksa enamat kui „lihtsalt kuulus sportlane”. 

Rossile oli antud elada samapalju aastaid kui on malelaual ruute – 64. Välimuselt ta pigem maletajat meenutaski. Sellist maletajat, keda lihtsakoeliselt mõtlevad isendid kujutavad naljajuttudes ja pilapiltidel – taibuka pilguga, kuid kleenuke, hapravõitu, üldse mitte mingi jõujuurikas.

Jalgpalliväljakul tegigi Rossi väljapaistvaks ennekõike ta hea taip. Ta oskas olla õigel ajal õiges kohas: näha ette, kuhu pall ja mängijad teatud hetkel jõuavad. Ja – olenevalt olukorrast – olla sobival hetkel siis ise kas söödusaaja-rollis või sööduandja-rollis. (Tasub teada: malemäng arendabki enim just aju seda osa, mis tegeleb ettenägelikkusega – otsmikutagust osa. Seega võinuks Rossist vabalt saada ka hea maletaja. Iseasi, et isegi neljandajärgulise jalgpalluri sissetulek on suurem kui tippmaletajal…)

„Sandinoorukist” sai tippväravakütt

„Maletajakeha” andiski Rossi jalgpalluritee algul kõvasti tunda. Tal polnud erilist abi sellest, et oli oma ande tõttu saanud Itaalia tuntuima jalgpalliklubi, Torino „Juventuse”, mängijaks juba 16-aastaselt. Võrdlemisi lühikese ajaga oli tal neli põlvelõikust, lisaks veel käeluumurd. Selle eest saigi ta endale hüüdnime Pidevalt Vigastatud Rossi.

Niigi kuulsustest kubisev „Juventus” sellist „sandinoorukit” endale ei tahtnud, vaid andis tolle laenule Como klubile. Sealgi käis Rossi käsi kõike muud kui hästi. Aasta möödudes anti ta „Juventusele” tagasi, kuna temast polnud Comole mainimisväärset abi. Pigem vastupidi. Paistiski juba, et lootus tippjalgpalluriks saada tuleb maha matta. (Sel juhul jäänuks muidugi olemata kõik Itaalia jalgpalli pärastised suursaavutused, mille kandvaks jõuks sattus olema saatuse tahtel just Rossi…)

Otsustaval hetkel sekkus isa. Läks „Juventuse” juhtkonna jutule ja veenis toda andma Paolo laenule Itaalia tugevuselt teises liigas mängivale Vicenza klubile „Lanerossi”. Juhtkond oli päri. Tehing saigi teoks.

Uues klubis läks Rossil aga „püss lahti”. Ennekõike just tema hiilgava mängu toel tõusis Vicenza klubi ühe hooajaga meistrisarja, hooaeg hiljem saavutas aga seal juba teise koha. („Juventuse” järel!) Rossi oli liiga suurim väravakütt mõlemal hooajal. Seegi oli omalaadne rekord. Sest kuni tolle ajani polnud veel kordagi juhtunud, et üks mängija saab kahel järjestikusel hooajal esiväravakütiks nii, et esmalt leiab see aset tugevuselt teises, seejärel aga tugevaimas liigas.

Maailma kalleimast mängijast paariaks

„Juventus” tahtis „kadunud poega” (loe: „väljalaenatud poega”) seepeale muidugi tagasi. Sest oli jäänud Rossi osaliseks omanikuks. Väljalaenatul oligi nüüd valida, kumba klubi eelistada. Valik langes „Lanerossi” kasuks. Kuigi too oli „Juventusest” vaesem, suutis ometi ajada kokku astronoomilise summa (2,612 miljardit liiri), misjärel Rossist sai maailma kalleim mängija. 

Majandusseisu halvenedes oli Vicenza klubi sunnitud müüma Rossi omakorda „Perugiale”. Viimatimainitud klubi mängijana tabaski Rossit aga saatuselöök, mis jätnuks ta peaaegu ilma võimalusest võita 1982. aasta maailmameistritiitel ja kõik muud, samal aastal võidetud auhinnad. 

Nimelt süüdistati „Perugia” juhtkonda koostöös allilmaga ja kokkuleppemängudes (märksõna: kihlveopettus!), Rossit aga kaasosaluses. Toonasest ajakirjandusest käis läbi alljärgneva „kokkumängujuhtumi” kirjeldus.

Mõni tund enne liigamängu Avellinoga olevat Rossi jutule ilmunud üks klubikaaslane, kes uurinud, kas Paolol oleks midagi selle vastu, kui see mäng lõpeks viigiga. „Minugipoolest lõppegu või viigiga; peaasi, et ise löön kaks väravat,” vastanud väravakütt naljatoonil.

Juhtus aga nii, et mäng lõppeski 2:2 viigiga, „Perugia” mõlema värava autoriks oli aga… Rossi!

Süüdistajaile polnud rohkem tarviski. Klubi karistati karmilt, mitmele mängijale määrati aga mängukeeld. Rossile kolmeaastane. Rossi küll eitas teadlikku osalemist kihlveopettuses (NB! eitas seda oma elupäevade lõpuni!), ent teda ei kuulanud keegi. Tõsi, niipalju kohus talle siiski halastas, et asendas vanglakaristuse tingimisi karistusega. 

Samal ajal – 1980. aasta suvel – peeti Itaalias Euroopa meistrivõistlused. Itaallased pidid kurvastusega nägema, kuidas nende koondis jääb neljandaks, kuna koondise esiründaja peab kokkuklopsitud süüdistuse tõttu olema eemal.

Rossi süüdiolekus ilmselt samuti mitte sajaprotsendiliselt veendunud Itaalia Jalgpalliliit lühendas ta kolmeaastast mängukeeldu hiljem siiski aasta võrra. Ometi polnud kindel, kas tippjalgpallur, kelle parimast mängijaajast on ülekohtuselt välja lõigatud kaks aastat, üldse tahab ja suudab tippsporti naasta. Seda enam, et paljud neist, kes teda varem ülistasid, olid – paremal juhul – ta unustanud, halvemal juhul aga halvustasid, kus aga said.

Otsustavaks sai „Juventuse” toonase peatreeneri, Giovanni Trapattoni, usk Rossisse. Tänu sellele asuski maailmakuulus mängukeelusaanu uuesti sihikindlalt treenima.

Kõigest kolme mänguga maailma parimaks 

29. aprillil 1982 oli Rossi viimaks palliplatsil tagasi. „Juventus” võitis „Udineset” 5:1. „Kadunud poeg” mängis väga hästi, enamgi veel: lõi ka värava. 

Vaevalt mõni kuu hiljem, 11. juuli õhtuks oli Paolo Rossist aga saanud juba see, tänu ennekõike millele teda jalgpalliajalugu mäletab: 1982. aasta maailmameistrivõistluste võitja, parim mängija ja parim väravakütt. (Aasta lõpus lisandus sellele mõistagi veel maailma ja Euroopa parima jalgpalluri nimetus.) Rangelt võttes läks ta ajalukku kõigest kolme mänguga: 3:2 võiduga veerandfinaalis Brasiilia vastu, 2:0 võiduga poolfinaalis Poola vastu ja 3:1 võiduga finaalis Saksa Liitvabariigi vastu. Sest lõi neis Itaalia kaheksast väravast kuus.

Ometi oli ta veel alagrupimängudes olnud oma paremate päevade kahvatu vari. Nagu oli olnud tegelikult kogu Itaalia koondis. Itaalia „alagrupisaak”: kolmest mängust kolm viiki, väravate vahe 2:2. Samapalju punkte kogunud Kamerun ei pääsenud edasi vaid kehvema väravate vahe (1:1) tõttu. Mõni aeg pärast MM-i avaldas uuriv ajakirjandus materjale, mille kohaselt oli Kameruni koondislastele pakutud enne mängu Itaaliaga raha, et nad ei üritaks viigist enamat, kuid Maailma Jalgpalliliit (FIFA) summutas need süüdistused ruttu vastuväitega, et tõendeid polevat piisavalt.

Teises alagrupimängus (18. juunil, Peruu vastu) oli Rossi mäng nii väheütlev, et üks jalgpallikommentaator ei häbenenud lausa teleülekande ajal pakkuda kihlvedu: minu auto kolmerattalise lastejalgratta vastu, et Rossi vahetatakse välja veel enne mängu lõppu! Auto jäigi kommentaatorile alles, sest alates 46. minutist mängis Rossi asemel juba uus mees – Franco Causio.

Esimeses veerandfinaalgrupimängus, Argentiina vastu, mängis Rossi juba märksa paremini, kuid väravat ometi ei löönud. Tol hetkel polnud veel pisimatki märki sellest, et 11. juuliks saab temast me planeedi väljapaistvaim jalgpallur.

Ometi sai. Ta tegi võimatu võimalikuks, ja sai. Peamiselt tänu sellele teda mäletataksegi. 

Rossi mängis edukalt veel mõne aasta. Vähemalt klubijalgpalli küll. Võitis „Juventusega” tiitleid nii kodus kui välismaal. Ent esimest viiulit ei lasknud saatus tal enam mängida klubis ega koondises. Selles rollis olid juba teised: „Juventuses” prantslane Michel Platini ja poolakas Zbigniew Boniek, rahvusmeeskonnas aga Milano „Internazionale” ründetäht Alessandro Altobelli

1986. aasta MM-il Mehhikos oli Rossi küll ametlikult veel koondises, ent platsile ei pääsenudki. Jalgpalluritee kaks viimast hooaega mängis aga juba mujal kui „Juventuses”. Seejärel lõpetas, sest ta „maletajakeha” ei pidanud tippjalgpalliga kaasnevale kiirusele ega pingele enam vastu. Pärast jalgpalluritee lõppu jäi Rossi aga jalgpalliga seotuks ikkagi, seda ennekõike telekommentaatori-rollis.

Rossi elu õppetund kõigile oli: ka tagasihoidlike kehaliste võimetega, kuid see-eest taiplik ja tugeva tahtejõuga inimene võib saavutada tippspordis palju, kui suudab hästi keskenduda ja jääda sihikindlaks. Siis muutubki varem võimatuna tundunu võimalikuks.

Tõnu Kalvet        

 P.S. 1982. aasta MM-i järel ununes paljudel, et Rossi oli muutnud võimatu võimalikuks juba 1978. aasta MM-il: viinud enne turniiri algust igasuguste eduvõimalusteta mansaks peetud Itaalia koondise neljandaks, ise võitnud aga – argentiinlase Mario Kempese järel – MM-i paremuselt teisele mängijale antava „Hõbepalli”. Ja nagu muuseas löönud ka kolm väravat. 

Samas ei maksa imestada, et ta 1982. aasta suviste kangelastegude säras kippusidki 1978. aasta omad tuhmuma…

T. K.    

   

   

 

Järelehüüe lapsepõlvekangelasele

Diego Armando Maradona polnud Juri Gagarin. Ometi meenus Maradona surmauudist kuuldes mulle kohe Soome rokkansambli „Miljoonasade” 1980-ndate menulaul „Lapsuuden sankarille” („Lapsepõlvesangarile”), mis pajatas teatavasti Gagarinist. Meenus sellepärast, et nagu Gagarin „Miljoonasade” liikmeile, oli Maradona lapsepõlvekangelaseks mulle ja väga paljudele teistelegi minu põlvkonna poistele. Maradona lahkumisega igavikku kadus justkui suur tükk me lapsepõlvest. Ajast, mil tänavajalgpall oli Eestiski au sees, lausa maailma kõige loomulikum asi, ja mil palliplatsil „Maradonat teha” proovisid paljud eesti poisidki.

Õnneks on me lapsepõlve teised „suured tükid” – Michel Platini, Zico, Paolo Rossi ja Karl-Heinz Rummenigge – veel elavate kirjas. Igaühel meist on vähemalt teoreetiline võimalus nendega veel kohtuda ja neilt nii mõndagi pärida.

Lapse- ja noorpõlves imetlesin Maradonat kui mängijat. Ta oivalist triblamis- ja platsinägemisoskust, võimet olla õigel ajal õiges kohas ja suunata sinna meeskonnakaaslasigi. Ja ennekõike muidugi ta imelist vasakut jalga. Põhiliselt sellega ta oma imetegusid tegigi; parem jalg kippus jääma pigem tugijalaks. Tõsi, ajapikku paranes ka ta parema jala pallivaldamisoskus, ent kokkuvõtlikult võib öelda, et Maradona jäi siiski „ühe-jala-mängijaks”. Umbes selliseks, nagu oli olnud 1940–60. aastate ungari ründekuulsus Ferenc Puskás või kahekordne maailmameister (1958. ja 1962. a.), brasiillane Garrincha.

„Sisuliselt on iga inimene invaliid, on millegi poolest piiratud võimetega. Üliinimlikud saavutused – see on oma võimaluste maksimumi ületamine,” kirjutas Vene maleajakirja „64” 2000. aasta 2. numbris malevaatleja Igor Feinbäum-Tšernov. „Ühe-jala-mängijana” oli samasugune invaliid ka Maradona. Tõeliselt suureks muutiski ta just oskus ületada oma võimete piir.

Täiskasvanuna, juba arutlemisvõimelisemana, imetlesin aga rohkem juba Maradonat kui inimest. Ta oskust saada jagu saatuselöökidest ja tõusta taas tippu varasemast veelgi tugevamana.

Saatusehoobid ja suuredu vaheldumisi 

Üks rängemaid saatuselööke tabas Maradonat juba 17-aastaselt, kui jalgpalli maailmameistrivõistlused peeti ta kodumaal, kuid Argentiina koondise peatreener César Luis Menotti jättis ta „pedagoogilistel kaalutlustel” („poiss, sinu paremad turniirid seisavad alles ees; küpse veel!”) MM-koondisest välja. „Küpseja” saatuseks jäi siis vesise suuga jälgida, kuidas kuldmedal riputati kaela ta äsjastele koondisekaaslastele, turniiri suurimaks täheks kujunes aga Menotti toonane lemmik Mario Kempes – kuue värava löömise eest finaalturniiri suurima väravaküti auhinna võitnud ründekuulsus, kes tunnistati ka turniiri parimaks mängijaks.

Maradona maailmameistritiitel saabus aasta hiljem Tokios, ent seda „kõigest” juunioride arvestuses. Nüüd oli juba tema kord „olla Kempes”: saada kuue (!) värava eest parima väravaküti auhind, samuti pälvida turniiri parima mängija auhind. „Küpsemajäetu” tõestas kõigile veenvalt, et Menotti oli aasta varem teda MM-koondisest välja jättes rängalt eksinud. Kuid olnut enam olematuks ei muuda. Okas jäi hinge, tõestamissoov üha tugevnes.

Pärismaailmameistritiitlini jõudis Maradona alles seitsme aasta möödudes. Tänapäeval teavadki paljud teda eeskätt 1986. aasta võiduka MM-turniiri järgi, ent üsna vähesed mäletavad, et kuni tolle ajani oli teda saatnud pigem läbikukkujamaine. Aia taha oli tal läinud nii 1982. aastal Hispaanias peetud MM kui ka kaks hooaega „FC Barcelonas”. (Üks Hispaania karikavõit küll tuli, ent see ei suutnud korvata kõiki Barcelona-ajajärgul kogetud tagasilööke ja täitumatajäänud lootusi.) Ja ka esimene kaks hooaega Itaalia keskmikklubis „SSC Napoli” ei andnud just põhjust hõisata.

1986. aasta MM-finaalturniir Mehhikos kujunes aga „Maradona turniiriks”. Tal õnnestus oivalise mänguga jätta varju nii Michel Platini, Zico, Karl-Heinz Rummenigge kui ka kõik teised toonased tähed, ja pälvida lisaks MM-tiitlile ka parima mängija auhind. Võimalik, et jalgpallisõprade silmis tõusnuks ta kõrgemale isegi Pelést, kui tal jätkunuks veerandfinaalkohtumises Inglismaa vastu mehisust tunnistada, et oli oma kahest väravast esimese löönud käega. Paraku tal seda ei jätkunud. „Jumala käega” löödud värav jäi Maradona mainet saatma (loe: määrima) aga kuni elu lõpuni.

Maradona Mehhiko-vormi teades olnuks ülitõenäoline, et ta suutnuks käega löödud värava lugematajätmise järel lüüa veel rohkemgi kui ühe uue. Maine jäänuks rikkumata, saatus pakkunuks aga uue võimaluse.

Tegelikult pakkuski – 1990. aastal jõudis Maradona juhitud Argentiina koondis taas MM-finaali. Vastanegi oli sama, mis Mehhikos – Saksa Liitvabariik. Vähe puudus, et Maradonale tulnuks juba teine päris-MM-tiitel. Argentiina 0:1 kaotusega lõppenud mängus lõid sakslased värava alles 86. minutil, ja ka siis kaunis vaieldavast olukorrast sündinud penaltist. Kohtunik aga jäi endale kindlaks: otsus oli õige. Täpselt nagu oli jäänud kindlaks ka neli aastat varem „jumala käega” löödud värava puhul. Ütle siis veel, et valskus jääb karistamata!

Ei tahtnud olla omadele võõras ja võõrastele oma

1990. aasta MM oli Maradonale tegelikult rängaks tagasilöögiks veel ühes mõttes. Nimelt oli ta muutunud üheainsa mänguga MM-i võõrustajate – itaallaste – jaoks kõige põlatumaks ja vihatumaks isikuks maamunal. Ja seda sellele vaatamata, et oli enne seda olnud neist väga suure osa ebajumal.

Värvikas ütlus „sitast saia tegema” kehtib täielikult selle kohta, mida Maradona tegi Itaalia keskmike hulka kuulunud Napoli jalgpalliklubiga. Ennekõike just argentiinlase imemängu najal tõusis see klubi aastail 1986–90 mitte üksnes Itaalia, vaid koguni Euroopa jalgpallitippu. Tasuks kaks meistritiitlit, karikavõit, superkarikavõit ja – kõige krooniks – 1989. aastal UEFA karika võit. Maradonat ülistati kõikvõimalikul moel, sõprust temaga pidasid endale ihaldamisväärseks isegi allilmajuhid. 

MM-i poolfinaal Argentiina–Itaalia aga muutis kõik. Saatuse veidral tahtel peeti see… Napolis! Maradonal tuli niisiis valida: kas kodumaa või elukoht. (Loe: kas isamaa-armastus või karjäärihimu.) Valiku muutis (esmapilgul) raskeks seegi, et keegi ei imestanuks, kui pehmelt öeldes keskpärase mänguga niikaugele jõudnud Argentiina koondis jäänuks – olgu või tasavägise heitluse järel – alla hiilgevormis olnud Itaaliale. Maradonal piisanuks vaid mängida „natuke vähem kui sajaprotsendiliselt”, ja järgmised muretud Napoli-aastad olnuks tal tagatud.

Maradona otsustas aga seekord jääda ausaks nii iseenese kui ka jalgpallisõprade ees. Mängis täiest jõust ja aitas argentiinlastel – penaltiseeria järel küll, kuid siiski – jõuda finaali.

Sellest piisas, et muutuda nii naapollaste kui teistegi itaallaste silmis reeturiks. Itaallaste suhtumist näitab ilmekalt seegi, et enne finaalmängu algust, kui mängiti hümne, saatis Argentiina hümni pea kogu staadionitäie pealtvaatajate vilekoor – lugupidamatuseavaldus, mida esineb spordimaailmas muidu haruharva.

Viimane enese kättevõtmiskatse

Tundliku loomusega isiksusena elas Maradona itaallaste hoiakumuutust väga üle. Jääb mulje, nagu murdunuks midagi olulist ta sees just toona. Tal oli üha raskem end kokku võtta, keskenduda jalgpallile. Eraelu hakkas logisema, tervis niisamuti, üha süvenes alkoholi- ja uimastisõltuvus. Napolist, üldse Itaaliast sai Maradona küll 1991. aastal minema, ent oma paremate päevade enesedistsipliini ei saavutanud enam kunagi. Enese käestlaskmise ajajärgud vaheldusid enese kättevõtmise ajajärkudega. Sportlikud saavutused jäid üha tagasihoidlikumaks.

Viimaseks edukaks katseks end jalgpallurina kokku võtta ja tippvormi ajada saab Maradona puhul pidada 1994. aasta MM-finaalturniiri USA-s. Ta oli seal taas nii kehaliselt kui mänguliselt heas vormis, lõi väravagi, ja pärast kaht esimest alagrupimängu näis juba, et võib juhtida Argentiina koondise üsna kaugele ja kõrgele, kui korraga… sai dopingusüüdistuse ja kõrvaldati turniirilt! Põhjendus: ta organismist leiti efedriini. Põhjus: ta tarbis tervisejooki, mille Argentiinas müüdav tootevariant oli efedriinivaba, USA-s müüdav aga mitte. Kõnealusest erinevusest polnud ei tal ega teistel Argentiina koondise liikmeil aga aimugi. Seetõttu ei hakatudki kodumaalt tervisejoogivaru kaasa vedama, vaid loodeti, et sama marki toode on koostiselt täpselt samasugune ka USA turul.

Dopingukütte Maradona jutt ei huvitanud. Talle anti lihtsalt võistluskeeld, ja kogu lugu. Argentiina koondise konkurendid muidugi hingasid kergendatult ja hõõrusid kahjurõõmust käsi: üks ohtlik rivaal nüüd vähem!

Nüüd, tagantjäreletargana, võib juba täie kindlusega öelda, et tollasest saatusehoobist Maradona enam päriselt ei toibunudki. Mängis pärast seda veel mitu aastat, ent ta mäng polnud enam see, mis varem. Mänguvälisest elust juba rääkimata.

Argentiinas oli ta endiselt väga armastatud, ent see polnud enam puhtalt imetlusel rajanev armastus, vaid juba selline, milles on tuntav osa kaastunnet, koguni haletsust. Selline, mida tuntakse omaaegse lemmiku vastu, kel nii elu kui tervis on läinud käest. Peaaegu nagu haiglaasuka või hooldekoduelaniku vastu. Seda enam, et oma elu lõpujärgus tuligi Maradonal külastada raviasutusi keskmisest tihemini.

Mõjutab maailma pärast oma surmagi

Alates 25. novembrist 2020 Maradonat enam elavate kirjas pole. Ta mõju väga suurele osale inimkonnast aga kestab veel kaua. Sest tema näol oli tegemist märksa enama kui lihtsalt väga hea jalgpalluriga.

Napoli linnavalitsus teatas mõni päev pärast Maradona surma, et nimetaks kohaliku jalgpalliklubi staadioni meeleldi ümber: annaks tollele Maradona nime. Väga võimalik, et annabki. Ainult et Maradonale alates 1990. aasta Napoli-poolfinaalist tehtud kurja see enam olematuks ei muuda. Küllap on neid, kes kahetsevad Maradonale tehtud halba, nüüd teisigi. Taas on tegu lootusetult hilinenud kahetsusega, mille kasutegur on sama, mis vihmamantlil uppujale.

Maradona jääb eeskujuks – nii heas kui halvas mõttes. Eeskujuks selle kohta, et suure ande najal võib ka põhjakihist tõusta väga kõrgele, ent ometi andest ükski ei piisa, vaid vaja on ka haritust ja tugevat enesedistsipliini. Näiteks Maradonagi tutvusringkonda kuulunud Portugali ründetäht Cristiano Ronaldo on suutnud endas ühendada kõik kolm kõnealust omadust, ja just tänu sellele püsida jalgpallimaailma absoluutses tipus veel 35-aastaseltki. Väga võimalik, et ta eeskujuks ongi olnud Maradona. Nii heas kui halvas mõttes. Sest hoiatavgi eeskuju on ju eeskuju.

Ronaldo omakorda on jätkuvalt eeskujuks kõigile poistele maailmas, kes jalgpalli taga ajavad. 

Maradona-aegsete poiste (ka siinkirjutaja!) meeldiv kohustus on neid seejuures vaid julgustada ja innustada.

Ikka selleks, et maradonasid ja ronaldosid sünniks edaspidigi. Ja oleks, kellest kirjutada ning kellest vaimustuda.

Tõnu Kalvet             

Nõges – tervislik, kuid mitte püksis

Nõgesel on ravimtaimena palju kasulikke omadusi. See on üldteada tõsiasi.

Sama üldteada tõsiasi on aga seegi, et nõgese koht pole püksis. Seepärast ütlebki rahvasuu püsimatu, kärsitu inimese kohta: „Tal oleks nagu nõges püksis.”

Nõges tundubki püksis olevat kõigil neil, kes on rutanud õnnitlema Ameerika Ühendriikide tänavuste presidendivalimiste võitjat. Täpsemalt: oletatavat võitjat. Õnnitleja vaatenurgast kindlasti ka soovitavat võitjat. Ent mitte mingil juhul veel ametlikku võitjat. Sest hetkeseisuga pole valimistulemustel veel ametlikku kinnitust.

USA-väline ajakirjandus on kuulutanud valimiste võitjaks demokraat Joe Bideni, tuginedes USA ajakirjanduse ühe osa hinnangutele. S.t. faktide asemel arvamusele. Ja just ajakirjanduse sellise osa arvamusele, kes on suhtunud ametisolevasse presidenti, vabariiklasse Donald Trumpi, juba aastaid halvustavalt. Sest ei näiteks CNN-i ega „New York Timesi” või „Washington Posti” saa pidada Trumpi pooldavaks ajakirjanduskanaliks.

Valimistulemuste lõplikkus eeldab aga vältimatult nende ametlikku kinnitust. Senikaua kui seda kinnitust pole, ei saa kindlalt väita, et üks kandidaat on võitnud, ta vastaskandidaadid aga kaotanud.

Kuidas käitunuks sellises olukorras sõna parimas mõttes asjatundlik poliitik (loe: riigimees) ja ajakirjanik?

Vastus saab olla ainult üks: oodanuks ära valimistulemuste ametliku kinnituse, ja õnnitlenuks alles siis.

Paljud riigi- ja valitsusjuhid ilmutasid aga kärsitust, justkui oleks neil nõges püksis: ruttasid õnnitlema Bidenit. (Tõsi, vastupidiseks erandiks on Sloveenia peaminister Janež Jansa – tema tõttas enneaegselt õnnitlema Trumpi.) Kahjuks kehtib see ka Eesti asjaomaste poliitikute kohta.

USA praegusel presidendil ja teda toetavatel ringkondadel jätkub mõjukust ja vahendeid piisaval hulgal, et tagada valimistel antud häälte täpne ülelugemine (kui vaja, siis kas või mitu korda), ja seeläbi välistada valimispettuse mõju lõplikule valimistulemusele. Ja kui näiteks 2000. aasta presidendivalimiste järel, pärast Florida osariigis antud häälte korduvat ülelugemist, USA ülemkohus lõpuks lihtsalt tüdis häältelugemise venimisest ja kuulutas valimised lõppenuks, siis tänavuste valimiste puhul ja ülemkohtu praeguse koosseisu juures pole tüdimust küll karta. Hulga tõenäolisem on, et asjaga minnakse lõpuni.

Ja kui viimaks peaks selguma, et valimiste tegelik võitja on seekord ikkagi Trump, siis võib arenenud kujutlusvõimega poliitika- ja teatrihuviline juba nüüd kujutleda nende nägu, kel oli Bideni õnnitlemisega nii suur rutt, justkui olnuks neil nõges püksis…

Tõnu Kalvet   

Stiil ongi inimene ehk Mart Helme tagasiastumise tegelikust põhjusest

Mart Helme tagasiastumise põhjuseid loetledes jätavad nii ta arvustajad kui õigustajad tihtilugu tähelepanuta juhtunu süvapõhjuse. Teisisõnu: tegeliku põhjuse.

Nimelt kasutas Helme oma mälestusväärses 8. novembri raadioesinemises kujundit, mis tekitab inimeses ärevust ja ebakindlust  vere- ja soolikate-kujundit. Ja sealtkaudu otsest vihjet vägivallale. Kes aga inimese mõttemustreid vähegi tunneb, see teab, et igasugusel verega seotud kujundil on väga tugev mõju nii inimese teadvusele kui alateadvusele. Nüüdisajal, mil suur osa maailmast, sealhulgas ka Eesti ühiskond, on koroonataudi tekitatud mullistuste tõttu tunduvalt ebakindlamas meeleseisundis kui tavapäraselt, on julgeolekutunne üks esmaseid, mida vajatakse. Pisimgi vihje vägivallale, selle võimalikule puhkemisele, suurendab ebakindlusetunnet. Kui meenutada hiljuti Prantsusmaal Nizzas ja Austrias Viinis juhtunud mõrvarünnakuid süütuile inimestele, siis veel eriti.

Inimestes ebakindlusetunnet veelgi suurendavat kujundit kasutades astus Helme üle lubatud piiri. Ja seda sellele vaatamata, et ta öeldu sõnum oli ju põhimõtteliselt õige. Otsustavaks saigi väga ebaõnnestunud sõna- ja kujundivalik. Prantslaste rahvatarkus stiil ongi inimene" kehtib antud juhul veel erilise selgusega. Elukogenud inimesena pidanuks Helme ju teadma, et elus esineb olukordi, kus ei piisa sellest, et öeldu on õige, vaid peab olema ka õigesti esitatud.

Küsimus ei ole poliitkorrektsuses. (Eks ole poliitkorrektsusegi-sildi all öeldud ja ka tehtud väga hirmuäratavaid asju. Küllap öeldakse-tehakse edaspidigi.) Küsimus pole selleski, kas meeldida oma valitsusekaaslastele või mitte. 

Küsimus on selles, et on vastutustundetu suurendada inimeste ebakindlusetunnet olukorras, kus määramatust on juba niigi liiga palju.

Helme koduparteid  Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda  toetab niigi arvestatav hulk eestimeelseid inimesi. Toetajaid oleks aga väga tõenäoliselt veel palju enam, kui isa ega poeg Helme poleks oma värvika" väljenduslaadiga tekitanud korduvalt täiesti tarbetuid skandaale, pannes seeläbi löögi alla oma valijate lootuse, et eestimeelset poliitikat aetakse kuni (vähemalt) järgmiste korraliste Riigikogu valimisteni. Opositsioonis olles pole ju võimalik oma valijate soove täita, olgu siis valitsuse aadressil tehtav kriitika nii täpne ja õigustatud kui tahes. EKRE peaks seda ju aastaist 20152019 veel hästi mäletama.

Mart Helme kõnealuse  ja tegelikult mitme varasemagi samalaadse  ütluse puhul on juba eos välistatud õigustus tegu oli keelevääratusega". Sest Helme-vanem on läbi ja lõhki kirjamees. Ta on olnud oma senisel eluteel pikalt ajakirjanik, tõlkija, kirjanik, luuletaja, toimetaja, samuti ülikooli õppejõud. On hea ka kõnemehena. Seega isik, kes valdab sõna täielikult, ja on seetõttu ka suurepäraselt teadlik nii sõna parandavast kui lõhkuvast jõust. (Küllap lugeja mäletab veel muinasjuttu isandast, kes palus oma kokal valmistada roog maailma parimast ja halvimast asjast, ja mõlemal korral valmistas kokk soovitud roa just keelest...)

Lõpetuseks üks teine, ometi asjassepuutuv kujund: peksta tuleb nii, et pekstaval oleks väga valus, kuid ta ihule ei jääks sellest mingit märki. Kes seda ei suuda, vaid peksab näiteks nii, et pekstaval veri ja soolikad väljas, see ärgu kurtku, kui seadusesilm mõõdab tallegi täie rauaga.

Ja siis pole süüdlaseks enam süvariik.

Tõnu Kalvet