Isamaa 2024. aasta valimisloosungi tõlge

Ukraina peab võitma,
et suust väljas keel,
ja kukele sõitma –  
ta nii õigel teel!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Valminud Tallinnas 25. märtsil 2024 kl. 5.59.

Ära sööma sunnitud oma kõrvalest on alles kättemaksu algus...

Kaitsetuid, süütuid inimesi 22. märtsil 2024 Moskvas tapnud isikud tabati ruttu: vähem kui ühe ööpäevaga. Ühele neist kujunes vahelejäämine veel eriti meeldejäävaks. Ta vahistanud eriüksuslane lõikas talt kõrvalesta ära ja sundis seda ära sööma, teatas 23. märtsi pärastlõunal Ungari internetiväljaanne „Mandiner“. 

Kõrvalestasööjal ja ta kuriteokaaslastel vedas kõvasti, et eriüksuslastele oli antud range käsk vahistada nad elusalt. Muidugi mitte heasüdamlikkusest, vaid selleks, et neilt võimalikult palju teavet kätte saada. Muidu... Mingitest „euroopalikest väärtustest“ nendega ringikäimisel ei maksnud küll unistada.

Üks kinnivõetutest tunnistas ilma pikema vastupuiklemiseta, et oma veretööd oli teda ajendanud sooritama raha. Täpsemalt: pool miljonit Vene rubla. „Mulle öeldi, et mine ja tapa inimesi, pole tähtis, milliseid,“ tunnistas kinninabitu.

Mis ootab teda ja ta kuriteokaaslasi pärast vajalikust teabest tühjakspumpamist, on taibata küllap lihtne. Nagu sedagi, mis ootab tabamise korral selle töö tellijaid, olgu nood siis nii mõjukad ja pidagu end nii puutumatuks kui tahes. 

Moskvas juhtunu näitas selgelt, et Vene–Ukraina sõda käib kindlate mängureeglite järgi, ja et 22. märtsi veretööga oli neid reegleid rängalt rikutud. Mainitud sõja eesmärk lääneriikide vaatenurgast pole ju kunagi olnud Venemaa alistada ja hävitada. Eesmärk on olnud Venemaad nõrgestada, suunata ta Euroopa turult Aasia turule. (Turuvahetus ongi suuresti õnnestunud; alistamine muidugi mitte; ei saagi õnnestuda.) Ainult väga eluvõõras või läbinisti valelik inimene sai seni väita, et Venemaa peab Ukraina vastu täiemahulist sõda. (Kena „täiemahuline sõda“ küll, kui selle üks osapool maksab teisele naftatransiidi eest renti ja mõlemad täidavad lepingut ausalt!)

Vene karu on nüüd aetud vihaseks. Ta on tagajalgadel ja lõriseb ähvardavalt. Ainus viis ta uuesti maha rahustada on alustada rahuläbirääkimisi nii ruttu kui võimalik. Ja siis juba tema tingimustel, mitte „kirik keset küla“-põhimõttel. Kui enne 22. märtsil juhtunut oli mingisugunegi kompromissivõimalus, siis nüüd seda enam pole.

Kes tahab muutunud olukorraski hõigata „Eesti on sõjas!“ ja kutsuda üles jätma valimisõigusest ilma Eestis elavad Venemaa ja Valgevene kodanikud, kuna nood olevat Eestile suur julgeolekuoht, peab olema küll oivaline, ülikogenud karutaltsutaja...

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

 

15. märts – üks paljudest ilmekatest näidetest Ungari sirgeselgsuse kohta

15. märts on Ungari rahvuspüha. Just seda kuupäeva loetakse  1848. aasta Ungari revolutsiooni alguspäevaks. Ungari rahvad eesotsas madjaritega ajasid tookord selja sirgeks: hakkasid vastu Habsburgide valitsejasoo juhitavale Austria ülemvõimule ning tahtsid taastada oma riikliku suveräänsuse.     
Ungarile iseloomulikult võitlesid Ungari hüvangu nimel Ungari kõigi rahvaste esindajad: lisaks ungarlastele veel slovakid, serblased, russiinid ja paljud teised. Iga rahvas teadis, et ta heaolu on parimal viisil tagatud just Ungari püha krooni kaitse all. Seetõttu oligi igaühel neist kaks rahvuslikku eneseteadvust: vastavalt enda oma (slovaki, serbia, russiini jne.) ning ühine (ungarlase kui poliitrahvuse oma).  
Rahvuslik mitmekesisus väljendus selgelt ka tollase revolutsiooni juhtkujude, võtmeisikute puhul. Sealhulgas ka kahe tuntuma võtmekuju – Lajos Kossuthi ja Sándor Petőfi – puhul. Esimene neist oli osalt slovaki päritolu, teine aga läbinisti slaavi päritolu: isa poolt serblane, ema poolt slovakk. Ometi pidasid mõlemad ennast ennekõike ungarlaseks. Ja olid selle üle uhked. 
Nüüdseks on juba teada, et 1848. aasta Ungari revolutsioon oli tegelikult üks osa pahatahtlike salaseltslaste pea üheaegsetest võimuhaaramiskatsetest mitmel pool mujalgi Euroopas. See asjaolu ei vähenda aga põrmugi kõike seda head, mida 1848. ja 1849. aastal tegutsenud Ungari riik tegi. Ega pisenda vähimalgi määral selle riigi tekitatud suurt rahvuslikku vaimustust Ungari rahvaste hulgas. Nii ungarlased kui teisedki Ungari rahvad ajasid taas selja sirgu. Habsburgidele ustavaks jäänud sõjaväeosad ei jaksanudki nende rahvaste vastupanu enam maha suruda, vaid olid sunnitud appi kutsuma Vene Keisririigi väeüksused. Ja ka siis tuli mahasurujatel näha väga suurt vaeva, et ungarlaste ja teiste Ungari rahvaste vastupanu maha suruda.
1848. aasta revolutsiooni taastatud sirgeselgsuse-tunne on saatnud Ungari rahvaid siiani. Seda ei suuda maha suruda ega välja juurida ka Euroimpeeriumit luua tahtvad salaseltslased koos oma käepikendustega. Ungari rahvaste vabadusearmastus on nii tugev, et selle vastu purunevad kõik vaenlaste ponnistused.
Palju õnne rahvuspühaks, Ungari!
Tõnu Kalvet   
 
© Tõnu Kalvet 
 

Eestlase elujõuline emakeel

Eestlasel on meeles veel
oma kaunis emakeel,
mil elujõudu ohtralt veel.
Ta jõudsalt tulevikku teel.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Valminud 14. märtsil 2024 kl. 12.30 Tallinnas.

Sõgedus teadmiste vastu ehk Ukraina-pimeusklikud eiravad juba Ukraina luurejuhtigi

„Kas Ukraina luurejuht Kirill Budanov on Venemaa palgal, või vähemalt venemeelne?” See küsimus tekkis mul siis, kui nägin end Ukraina sõpradeks nimetajate reaktsiooni Venemaa opositsioonijuht Aleksei Navalnõi surmale 2024. aasta 16. veebruaril. Täpsemalt surmapõhjusele.

Ukraina-pimeusklikele oli asi kohe selge: Navalnõi surm oli tegelikult (poliit)mõrv, mõrvariks aga Venemaa võimud. Mingeid tõendeid selle kohta küll polnud, kuid pimeusklikke see ei seganud. Venemaa võimude süüdistamist poliitmõrvas ning nõudmist südametud mõrvarid kiiremas korras vastutusele võtta jätkati üha innukamalt ja ulatuslikumalt. 

Ja kui Venemaa arstid tuvastasid Navalnõi laipa uurides, et lahkunu oli surnud loomulikku surma, põhjuseks tromb, siis kuulutati see jutt kohe Venemaa propagandavaleks. Väideti, et arstid olevat saanud sellise hinnangu andmiseks vastava käsu Venemaa võimudelt. Ning nõuti edasi üha valjemalt, et mõrvarlikud Venemaa võimud võetaks vastutusele. Käivitati väga ulatuslik sellealane kampaania kõigis riikides, kes ise nimetavad end Ukraina toetajateks. Terve ports sellealaseid sõnavõtte ilmus ka Eesti peavooluajakirjanduses ning ühismeedia Ukraina-meelses osas.

Siis aga tuli üks sõnavõtt nagu välk selgest taevast: Navalnõi loomulikku surma, ja just trombi mõjul, kinnitas ka... Ukraina luurejuht Kirill Budanov isiklikult!

Võimalik, et valmistan pettumuse, kuid meie teada põhjustas Navalnõi surma tõepoolest tromb,” ütles   Budanov – Ukraina televisiooni „Hromadske” teatel – 25. veebruaril 2024 Kiievis ajakirjandusele, esinedes Venemaa sõjalise erioperatsiooni teise aastapäeva puhul Ukraina pealinnas korraldatud foorumil. Ta lisas, et need on enam-vähem kindlad (luure)andmed ega pärine internetist.

Budanov on nüüdis-Ukraina üks informeeritumaid inimesi üldse. Lääneriikide väljaõpetatuna on tal nendega väga usalduslik suhe, vajadusel ligipääs ka väga salajasele (luure)teabele. Sestap olnuks täiesti loomulik eeldada, et pärast tema Navalnõi-teemalist sõnavõttu lõpevad kohe kõik jutud Venemaa võimudest kui Navalnõi mõrvaritest ja vajadusest nood kiiremas korras vastutusele võtta.

Aga võta näpust! Nii ei läinud. Navalnõi surma ikka veel (poliit)mõrvaks pidajate kisakoor lasi hoopis täie hooga edasi. Ses küsimuses said peavooluajakirjanduses sõna ikka väga värvikad „mõrvaeksperdid”. Üks värvikamaid neist oli (kuri)kuulsa ansambli „Pussy Riot” liige Maria Aljohhina, kes oma „Eesti Päevalehes” 5. märtsil 2024 ilmunud arvamuslugu „Lääs, lõpeta Vene gaasi ostmine” alustas kohe Navalnõiga: „Aleksei Navalnõi surm on mõeldud märguandena – me tapsime teist kuulsaima, me võime tappa ükshaaval kõik Venemaa poliitvangid, kõik, kes on Putini ja sõja vastu.

Ajavahemikul 25. veebruarist 5. märtsini olnuks „Eesti Päevalehel” piisavalt aega, et end Budanovi asjaomase seisukohavõtuga kurssi viia, seejärel aga lõpetada karjete „Navalnõi mõrvati! Mõrvariks on Venemaa võimud!” avaldamine leheveegudel ja internetiväljaandes. 

Seda aga ei tehtud. Lasti vanas vaimus edasi. Sama kehtib ka paljude teiste peavooluväljaannete kohta. 

Kõike seda nähes tekkisid mul järgmised küsimused: „Miks nad ometi oma poliitmõrva-joru ei lõpeta? Kas kahtlustavad venemeelsuses, Venemaa käepikenduseks olemises isegi Ukraina luurejuht Budanovit? Kui jah, siis milliste andmete põhjal? Ja kuidas saavad sõgedatel kisakõridel olla täpsemad andmed kui on Ukraina üheks informeeritumaks isikuks oleval Budanovil?!”

Tunnistan, et neile küsimustele ma vastust ei saanudki. Esialgu igatahes küll mitte. Siis aga ühtäkki sain vastuse kõigile neile korraga: taipasin, et pimeusklik sellepärast ongi pimeusklik, et tõsiasjad teda ei huvita

Ja Ukraina-pimeusklikud oma sõgeduses pole ses suhtes teps mitte erandiks. Pigem vastupidi.

Kes selles kahtleb, küsigu järele Budanovilt!

Tõnu Kalvet

 

© Tõnu Kalvet