0,4 sekundit mäluvärskenduseks vaimutugevuse määravuse kohta

„Kes ennast ise aitab, seda aitab ka jumal.” See rahvatarkus meenus mulle taas erilise selgusega pärast Kanada jäähokikoondise imetabast võitu 23. mail 2019 Slovakkias Košice linnas peetud veerandfinaalmängus. Imetabast sõna otseses mõttes, sest veel pool (!) sekundit enne mänguaja lõppu võinuks jäähoki sünnimaa koondist väljalangemisest päästa üksnes ime. Oldi kaotusseisus 1:2 ega suudetud kuidagi lahti muukida vastaste – šveitslaste – kaitset, kuigi seda rünnati juba kuuekesi.

Kes tol hetkel julges kihlveokontoris panuse teha Kanada edasipääsule, teenis kindlasti suure portsu raha. Iseasi, et vaevalt küll ükski asjatundlik hokisõber midagi nii eluvõõrast, lausarutut üldse teha kavatses. Kõik paistis olevat niigi selge: Šveits pääseb poolfinaali, Vahtralehemaa koondis aga peab häbiga koju sõitma.

0,4 (!) sekundit enne lõpuvilet sai see „eluvõõras, lausarutu” stsenaarium aga ometi tõeks. Sest just siis ületas šveitslaste väravajoone Kanada ründaja Damon Seversoni teelesaadetud litter. Kanadalaste surve oli kandnud vilja. Surve, mis „elutarkade” meelest oli kuni tolle hetkeni olnud pelk tõmblemine surmaheitluses, arutu vastuhakk vältimatule saatusele.

„Kuniks elu, seniks lootust,” ütleb üks teine üldtuntud rahvatarkus. Kõigi märkide järgi otsustades lähtusid kanadalased sellestki. Sel põhjusel asendasidki väravavahi väljakumängijaga enam kui kaks minutit enne lõpusireeni (puurivaht Matt Murray lahkus jäält, kui mängitud oli 57 minutit ja 53 sekundit). Ja surusid, üha surusid. Lootuses, et surve kannab kord vilja. Kindlat teadmist neil selle kohta polnud. Ei saanudki olla. Küll oli aga kindel see teadmine: kui lepid mõttes kaotusega juba enne lõpuvilet ega üritagi midagi päästa, siis kaotad igal juhul.

Viimase-sekundi-värav ei toonud kanadalastele veel kohe võitu, vaid „kõigest tagas ellujäämise veel veidikeseks ajaks” – võimaluse mängida lisaaega. Ometi oli see värav muutnud oluliselt midagi nii kanadalaste kui šveitslaste vaimus. Esimesed said juurde tohutul hulgal eneseusku. Lausa sellisel määral, et seda võis võrrelda kindla teadmisega „täna on meie päev. Täna ei saa meiega juhtuda midagi halba!”. Teised seevastu said juurde samapalju ebakindlust. Šveitslastel oli igati põhjust endalt küsida: „Kui vastane tuleb välja isegi sellisest seisust, siis kas üldse keegi suudaks temast täna jagu saada?”

Lisaaja kulg näitaski, et otsustavaks kujunes osapoolte erinev vaimutugevus. Šveitsi mängijate hulgas oli siis juba liiga vähe neid, kes tõsimeeli uskusid võiduvõimalusse. Jah, võideldi küll vapralt (šveitsi sitkus on ju teada!), aga võiduks nii vajaliku sädemeta, eneseusuta. Seda teades on isegi ime, et kanadalastel võttis võiduvärava viskamine aega nii kaua – viis minutit ja seitse sekundit.


„Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg”

Kel vähegi aru peas, see taipab, et Kanada 23. mail saavutatud veerandfinaalivõit on midagi märksa enamat kui pelk hokisündmus, kas või spordisündmus. See on näide sellest, kuidas inimene suudab end raskel hetkel kokku võtta ja saavutada midagi sellist, mis „täiearuliste, elutarkade” meelest on lausvõimatu.

Veelgi erilisemaks muudab Košices juhtunu see, et end raskel hetkel kokku võtta, endasse uskuda ja sellisena sihile pürgida suutis mitu inimest korraga. Vahest lausa kogu meeskond. See on aga veel palju raskem. Sest elu on näidanud, et kui leidubki enesekindlaid, mehiseid, loovaid sihilepürgijaid, siis enamasti on neid vaid mõned üksikud, igal juhul ebapiisaval hulgal; ülejäänud aga kas vahivad pealt, hädaldavad või koguni tegutsevad sellisele üksikisikule vastu. Sel puhul eiratakse päevselget tõsiasja: mida suurem hulk tegutseb mõtestatult, enesekindlalt, sihiteadlikult, seda suurem on edusaavutamisvõimalus. Jääb mulje, nagu oldaks leppinud valemiga „vähesed südikad+paljud arad/mugavad/rumalad=inimühiskond”.

Kanada jäähokikoondises 2019. aasta MM-võistlustel Slovakkias on südikaid igatahes „harjumatult palju”. Neil on seljataga palju hokilahinguid ja säravaid saavutusi, kindlasti seisab samasuguseid lahinguid ja saavutusi neil meestel aga ka ees. Sest kui vaim on tugev, siis tulevad vältimatult saavutusedki.

„Ja kui mõtisklen sõna „lahing” laiema tähenduse üle, siis pean ütlema, et see on tee, mille kaudu kujunetakse tugevaks isiksuseks, kuna selleks võib saada ainult kõige keerukamates olukordades viibides. Lahing tähendab ka eneseotsinguid, oma varude ja võimete otsinguid. Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg,” ütles Tšehhoslovakkia spordiajakirjale „Stadión” 1985. aasta jäähoki MM-võistluste ajal antud usutluses tabavalt Anatoli Tarassov. (Muide, kõnealuse usutluse pealkirjaks oligi pandud „Lahingud”.)

Jäähokiajaloo üheks paremaks treeneriks peetav Tarassov teadis, mida rääkis. Sest tal oli kogemusi ja ka saavutusi rikkalikult. Just tema ajal tõusis Nõukogude Liidu koondis maailma hokivalitsejaks. Ta õpetuse üheks nurgakiviks aga oligi arendada sportlases võitluslikkust, tugevat närvikava. Selle põhjus oli – ja on endiselt! – ülilihtne: hea, isegi väga hea mänguoskusega sportlasi leidub palju, tipptasemel tõelise läbilöömise tagab aga ikkagi ennekõike vaimutugevus.

Kui Tarassovil olnuks õnne elada 23. maini 2019, siis olnuks tal kindlasti hea meel näha Košices toimunud unustamatut hokietendust, mis kinnitas igivana tõde: võidab see, kumma vaim on tugevam.

Iseasi muidugi, kas arad, mugavad ja rumalad selle tõe igikehtivust endale tunnistada tahavad…

Tõnu Kalvet

„Rahvusliku Teataja” antud arendavast ülesandest oma lugejaile

„Mitu erinevust märkad?”

See ülesanne esineb ajakirjanduses meelelahutusrubriikides üle maailma. Teate ju küll: kaks peaaegu ühesugust pilti kõrvuti, mille puhul oodatakse tähelepanelikult lugejalt kõigi (pisi)erinevuste märkamist.

Sisuliselt sama võtet kasutatakse ka loogikaülesannete puhul. Lahendajale antakse lähteandmed, mis omavahel päris ei haaku, ent nendevahelise vastuolu avastamiseks tuleb rakendada tähelepanuvõimet ja taipu. Tuleb vastata küsimusele „mitu vastuolu märkad?”. Kes seda suudab, ongi ülesande edukalt lahendanud.

Samal viisil arendab oma lugejaid järjepidevalt ka Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Teataja”. Alljärgnevalt tutvustame üht ülesannet, mis esines „Rahvusliku Teataja” 81. numbris (aprill 2019).

Mainitud lehenumbri esiküljel, kõige nähtavamal kohal – kohe päismiku all ja pilgumagnetiks oleva foto kõrval – asub kirjutis „Avalik kiri presidendile”. Autoriks on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko.
Vt.: http://www.rahvuslikteataja.ee/ikoonid/RT81.pdf 

Kirjatüki eesmärgiks on Sasko sõnul „jagada kartusi seoses Eesti Vabariigi presidendi saladuskattega ümbritsetud tulevase visiidiga Moskvasse”.

NB! kirjutis on valminud Tartus 2. aprillil 2019. President Kersti Kaljulaid pidi aga Moskvasse ametlikule visiidile sõitma 18. aprillil. (Ja sõitis ka. Aga selle juurde naaseme hiljem.)

Sasko avalikus kirjas peljatakse, et Kaljulaid sõidab Moskvasse tegema saladiplomaatiat, sealhulgas andma oma heakskiitu uuele Eesti–Vene piirileppele.

Ajaloost teame, et välisminister Karl Selter läks 1939. aasta sügisel Moskvasse kaubanduslepingut sõlmima, aga tuli tagasi sisuliselt Eesti riigi surmatunnistusega. Ajaloost tuleb õppida! Tahame loota, et meie ülevõimendatud hirmud osutuvad alusetuteks, aga parem karta kui kahetseda!” öeldakse kõnealuses avalikus kirjas.

Kirja koostaja murelikkus on tuntav ja ka mõistetav. Nagu on mõistetav seegi, et ta soovinuks oma kirjal olevat mõju, seda loomulikult veel enne president Kaljulaiu Moskva-visiiti.

Just nüüd aga lähebki põnevaks. Jätkakem lähteandmete vaatlemist!

„Rahvusliku Teataja” toimetaja Jaan Hatto kirjutatud juhtkirja valmimisajaks ja -kohaks on märgitud „16. aprillil 2019 Velisel”.

Kui eeldada, et juhtkiri oli kõnealuse lehenumbri kõige viimane kaastöö, ja pärast tolle valmimist tehti kibekähku valmis ajalehe trükifail, mis saadeti trükikotta, siis jäänuks presidendi Moskva-külastuse alguseni vähem kui kaks päeva. Selle aja jooksul tulnuks:
1) trükkida lehenumber;
2) toimetada see levitajate kätte;
3) toimetada vähemalt üks eksemplar presidendi kätte, et too jõuaks Sasko kirjutise põhjal teha vastavad järeldused.

Põnevust aga muudkui lisandub. Nimelt tuli jutuksolev lehenumber trükikojast välja alles maikuu algupäevil, lehe Põhja-Eesti levijuhi kätte jõudis aga üldse alles 6. mail 2019. Kui lähtume eeldusest, et „Rahvusliku Teataja” toimetuse soov oli Sasko avaliku kirja abil teavitada avalikkust ja mõjutada presidenti, siis tekib vähemalt kolm küsimust:
1) kuidas kavatseti seda eesmärki saavutada lehenumbri kaudu, mis ilmus enam kui kaks ja pool nädalat pärast presidendi Moskva-visiidi toimumispäeva?
2) kui presidenti taheti mõjutada näiteks ühiskonnas suure pahameeletormi esilekutsumise kaudu, siis mis imevõtteid kavatseti kõnealuse lehenumbri üliulatuslikuks ja ülikiireks levitamiseks kasutada, eriti veel olukorras, kus „Rahvusliku Teataja” trükiarv jääb tuntavalt alla tuhande?
3) kui juba juhtkirja valmimispäeval oli selge, et mainitud lehenumber ega selle esiküljel olev Sasko avalik kiri ei jõua presidenti Sasko soovitud suunas mõjutama muidu kui üksnes ajamasina abil, siis kas oli üldse mõtet seda, ilmumishetkeks nagunii vananenud üleskutset avaldada, ammugi veel lehe kõige nähtavamal kohal?

Nagu näha, sisaldub „Rahvusliku Teataja” toimetuse antud loogikaülesandes mitu väiksemat loogikaülesannet. Kes on neile vastuse välja nuputanud, võtku julgesti ühendust toimetuse ja/või levijuhtidega! Nende kontaktandmed on „Rahvusliku Teataja” impressumis kenasti olemas.

Head nuputamist!

Tõnu Kalvet       

   

 

Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile eesti keele aastaks

Head aatekaaslased!

Rahvusaatele soodne tähtedeseis kestab. Kui 2018. aastal sai eestluse hüvanguks palju teha tänu Eesti Vabariigi sajanda sünniaasta tähistamisele, siis 2019. aastal pakub selleks sama hea võimaluse eesti keele aasta.

Haridus- ja Teadusministeerium kuulutab 2019. aasta eesti keele aastaks, et arvukate sündmuste ja tegevustega väärtustada eesti keelt ning tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi,” öeldakse haridus- ja teadusministeeriumi asjaomases pressiteates, mis avaldati 20. novembril 2018.

See ettevõtmine annab vabad käed igale Eesti patrioodile, kes on mures eesti keele allakäigu pärast, mis on eriti hoogustunud viimase paarikümne aasta jooksul. Rahvuste tasalülitajate jõupingutuste tulemusena „on läinud moodi” kasutada eestikeelses suhtluses võõrkeelseid, eriti inglisekeelseid sõnu ja väljendeid – ka seal, kus omakeelsed on täiesti olemas!

Pidevalt on kahanenud eesti keele kasutusala Eesti ülikoolides, sealhulgas ka auväärses rahvusülikooli-seisuses olevas Tartu Ülikoolis…

Üha lisandub segaabielusid, mille mitte-eesti osapool ei vaevu eesti keelt ära õppima ja kus eesti lapsed ei oska enam eesti keelt…

Ajakirjandustekstid, aga ka avaliku elu tegelaste esinemised meenutavad oma kõnepruugilt ja ülesehituselt üha rohkem inglise keelt, kus vaid sõnad on eestikeelsed…

Seda kurba loetelu saaks veel jätkata. Ja kaua. Sest eestlastele on pähe tambitud, et „aeg on edasi läinud”, „elamegi ajal, mil kogu maailm on üks suur küla” ja „väiksed keeled ongi määratud väljasuremisele kui suurrahvaste keeltega võrreldes paratamatult vähemelujõulised”. Üleilmastajate (loe: rahvustehävitajate) sellesuunaline ajuloputus on teinud oma töö ka tuntava osa eestlaste kallal.

Ent lootust on sellegipoolest. Sest nagu teada: igale mõjule tekib vähemalt sama tugev vastumõju. Pole siis ime, et üha rohkem väikerahvaste liikmeid – ka eestlaste hulgas! – on asunud teadlikult oma emakeelt erilise hoole ja armastusega kaitsma ja edendama, ning teevad kõik endastoleneva, et nullida ära üleilmastajate põhilise tööriista – inglise keele – laiutamispüüdlused.

Ei öelnud ju haridus- ja teadusminister Mailis Reps ülalmainitud pressiteates asjata: „Eesti keele, kultuuri ja omariikluse kestlikkuseks tuleb meil endil tööd teha ja vaeva näha. Hea keelekasutusega saab igaüks anda panuse eesti keele säilimiseks ja arenguks.

Rappajuhtivad teejuhid paljastab… keelekasutus!

Täiesti omaette nähtuseks on aga üksikisikud ja organisatsioonid, kes sõnades on küll üleilmastumise vastu, tegudes seevastu teenivad rahvustehävitajate huve nagu kasulikud idioodid selle mõiste puhtaimas tähenduses. Nimelt seeläbi, et kasutavad kõnes ja/või kirjas väga vigast eesti keelt. Nii vigast, et kohati jääb mulje, justkui oleks nende näol tegu düsgraafikutega.

Kui siis juhtida tähelepanu nende düsgraafikukalduvustele, saab tähelepanujuhtija enamasti sõimata stiilis „mis sa, tähenärija, norid pisiasjade kallal?! Kõige tähtsam on ju meelsus. Meie oleme eestimeelsed, seega pole tähtis, kas me esinemises on kuskil õigekeelevigu või mitte. Kui meid vigase eesti keele eest kritiseerid, siis oled kaitsepolitsei agent! Või koguni globalistide oma!”.

Päevselge asjaolu, et vigane keelekasutus vähendab oluliselt kasutaja tõsiseltvõetavust, ta sõnade kaalu, ei huvita üliaktiivseid düsgraafikuid põrmugi. Neil jääb õigust veel ülegi.

Selge, veatu keelekasutus näitab, et samasugune on ka kasutaja enese mõttemaailm. Mõtlemisest aga saavadki alguse teod. Seos on ühene: selge mõtlemine – selged (=läbimõeldud) teod; ähmane mõtlemine – ähmased (=mõtlematud) teod. Kui keegi väidab end teadvat, mis on riigis (antud juhul: Eesti Vabariigis) valesti ja kuidas olukorda parandada, kuid samas ei suuda oma mõtteid väljendada selgelt, veatult, kuidas saaks selline siis pakkuda veatuid lahendusi?

Ei saagi. Vahutagu siis oma eestimeelsuse kohta palju tahes. Sest kel mõtted on ähmased, see saab teised juhtida ikka vaid rappa, ei mujale. Düsgraafia annab tunnistust ta põdeja ajukahjustusest. Ränga ajukahjustusega isik aga ei sobi teejuhiks kohe kuidagi.

Näidakem oma vaimutugevust!

Alanud aastal saame siis senisest veelgi selgema pildi, kes on Eesti patrioot tegudes, kes aga pelgalt sõnades. Selleks tuleb vaid lugeda eestimeelseid või end selleks nimetavaid ajakirjandusväljaandeid, internetilehti, aga ka internetikommentaare. Lugeda neid ja jälgida nende keelekasutust.

Ametlik eesti keele aasta annab meile oivalise võimaluse parandada oma eesti keele oskust nii kõnes kui kirjas senisest veelgi innukamalt. Ja kehtestada „eesti keele valitsusala” kõikjal, kus aga viibime. Kui siiani ongi Eestis olnud kohti, kus eesti keelega ei saa hakkama, siis tehkem kõik endastolenev, et keeleaasta lõpuks jääks neid võimalikult vähe! Kui üldse.

Kasutagem Eestis elavate muulastega suheldes eesti keelt, julgustagem seda tehes neid oma eesti keele oskust arendama! Seeläbi aitame neil vabaneda stereotüübist „eestlaste kui matsirahva keelt polegi vaja osata!” ja ühtlasi näitame, et suudame end kehtestada, s.t. olla tugev. Eeskätt just vaimult tugev. Vaimutugevust aga oskavad hinnata suuredki. Karudki pannakse tantsima. Ei loe vähimatki, et karutantsitaja on karust kehaliselt hulga nõrgem. Ent see kehtib peale loomataltsutamise ka mujal. Enesekehtestajaid austatakse.

Eesti võimud on viimasel paarikümnel aastal pahatihti tegutsenud üleilmastajate huvides, s.t. eestlusevaenulikult. Osakem siis hinnata seda, et nad seekord – ükskõik mis kaalutlustel! – otsustasid teha midagi eestlusele väga head ja kasulikku! Ka kõige õõnsamale propagandaüritusele saab anda vägagi asjaliku sisu, kui aga leidub isikuid, kel selleks küllalt oidu.

Oidu jätkub sel, kel mõtlemisoskus käpas ja mõtted selged. Mõtteselguse tunnuseks aga ongi hea väljendusoskus. Eesti puhul siis hea eesti keele oskus.

Jõudu võiduks uuel aastal – eesti keele aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 3. jaanuaril 2019 

Tarandi-juhtum, EKRE ja tiblakultuuri sissetung

„Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati.” See ütlus on meeles kõigil, kes elasid sotsialismiajal ja mäletavad veel hästi toonast töössesuhtumist. Eriti vene kultuuriruumis. Meil, eestlastel, oli siis hea näidata end sellise suhtumise esindajate kõrval tööka ja kultuursena. Teisisõnu: valge inimesena.

Ometi saab seda ütlust kasutada ka äsjase Tarandi-juhtumi iseloomustamiseks, meeldigu see meile või mitte.

Esmapilgul on õigus justkui täiel määral Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) poolel. Tõepoolest, EKRE 26. novembril 2018 Toompeal korraldatud meeleavaldus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ränderaamistikuga liitumise vastu oli väga üllas, lausa ainuõige. Õige oli seegi, et seda koosolekut häirima läinud Indrek Tarandile näidati koht kätte. Tarand noris teadlikult muhku (käitumisteadlased ütleks selle kohta peenemalt: kompas piire), ja saavutas oma eesmärgi. Olnuks ränk viga lasta piirikompajal pääseda terve nahaga. Sest see vaid süvendanuks kompaja karistamatusetunnet.

Kõik olnuks justkui kena. Aga… Ja see „aga” on juba väga murettekitav. Nimelt: meeleavaldajad lõid lamavat Tarandit jalaga. Kordan: lõid isikut, kes oli maas ega saanud end kaitsta, jalaga.

Maaslamajat lüüa pole aga eestlasele omane. See on omane tiblakultuuri esindajatele. Ka neile, keda nõukogude ajal kutsuti tšurkadeks. Eestlane võib olla oma vastase peale ükskõik kui vihane, aga kui on tolle virutanud pikali, siis lebajat enam ei löö. Siis on võitlus läbi.

Ületulnud poluvernikute kahjulik üliinnukus

Nüüd tasub endalt küsida: kuidas läks asi nii kaugele, et tiblakultuur pääses kahjustama juba eestimeelse poliitjõu korraldatud üritust? Mis on selle eellugu?

Eellugu on aga sama lihtne kui kurb. Nõukogude ajal tekkis Eestis võrdlemisi arvestataval hulgal segaperekondi, kus üks vanem oli eestlane, teine aga mitte-eestlane (enamasti vene, idaslaavi ehk laiemalt nõukogude kultuuriruumist). Nende järeltulijaid kutsuti poluvernikuteks. Osa poluvernikutest „tuli Eesti poole üle”: hakkas innukaks Eesti patrioodiks. Oma särtsaka iseloomu tõttu koguni innukamaks kui tõupuhas eestlane ise ongi. Ületulnute meelsus on niisiis täiesti õige, nende „kaasavara” (loe: mitte-eesti liinis esivanemailt päritud isikuomadused) aga kaugeltki mitte alati. Nad võivad oma ülipüüdlikkuses „vindi üle keerata”: tahta head, kuid „välja tuleb nagu alati”.

Tarandit jalgadega peksnute puhul lõigi välja ületulnute mitte-eesti „kaasavara” halb osa. Võimalik, et seda vahejuhtumit näinud (olgu siis kohapeal või video vahendusel) isikud, kes pole meie kultuuriruumist, kogesidki äratundmisrõõmu, mõeldes endamisi näiteks nii: „Vot malatsõ! Bjut etovo gandona uže patšti kak naši! Tak jemu i nado!” Ainult et eestlasele, põhjamaise kultuuriruumi esindajale jättis selline vaatepilt küll ebameeldiva mulje.

Peksti jalgadega, kuigi jättis päästikule vajutamata

Mulle meenus kohe üks mõneaastatagune, Tarandi-juhtumiga üpris sarnane teleuudis Bulgaariast. Nimelt näidati toona, kuidas Bulgaaria türklaste erakonna koosolekul oli keegi tahtnud erakonna esimehe või mõne muu võtmekuju maha lasta. (Kumma nimelt, ma enam ei mäleta; aga see polegi tähtis. Tähtis on põhimõte.) Näidati, kuidas tulistadasoovija seisis, püstol käes, laval ja sihtis oma sihtmärgiks olevat poliitikut. Siis aga mõtles korraga ümber ega vajutanudki päästikule.

Lähedalseisjad kargasid püstolimehele kohe kallale (küllap ise siiralt uskudes, et poliitmõrv hoiti ära ainult tänu nende välkkiirele sekkumisele), lõid tol esmalt relva käest, virutasid seejärel ta pikali ning kukkusid raevukalt jalgadega peksma. Ka pähe. Või lausa ennekõike pähe. Kuigi pekstav oli juba ammu ohutuks tehtud ja pikali maas.

Püstolipäästikule mittevajutanu oli noorepoolne, kõrgelaubaline, aaria tõutunnustega mees. Kõigi märkide järgi otsustades intelligentne. Igatahes niipalju kindlasti, et taipas viimasel hetkel: kõnealuse poliitmõrvaga ei lahendataks sisuliselt midagi, küll aga ohverdataks tema kui kasulik idioot. Sellist saatust ta endale aga ei tahtnud.

Toonane Bulgaaria-pilt on mul siiani silme ees. Tunnistan: minu austus ja kaastunne kuulus toona ja kuulub praegugi sellele, kes leidis endas jõudu keelduda hakkamast kasulikuks idioodiks. Olgu või viimasel minutil, aga siiski leidis. Teda elajalikult peksnud kambale seevastu ei leidu mul lugupidamisepiiskagi.

Füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid

Selguse huvides lisan kohe: Indrek Tarandist mul kahju pole. Ta käitus nagu tõeline provokaator, kes on veendunud oma karistamatuses, ja sellisena vääris füüsilist noomitust ilma vähimagi kahtluseta. Aga: füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid. Kes neid rikub, see muutub ise halvemaks kui sellise noomituse saanu.

Indrek Tarandil on arvestatav osa tegusaid eluaastaid veel ees. Meil pole põhjust arvata, et temaga ei võiks toimuda samasugune nägijakssaamine nagu toimus 1930-ndatel Belgias Léon Degrelle’iga. Oli ju ka Degrelle selline poliitik, kes eelistas rahvusaatele mitutki muud, eluvõõrast, et mitte öelda: lauskahjulikku asja. Ent ta ei jäänud nii madalale arengutasemele, vaid arenes edasi. Avastas enda jaoks rahvusaate olulisuse, andis oma väljapaistvad võimed rahvusaate teenistusse, ja sai viimaks tõeliseks (sõja)sangariks, kes tuli raskel ajal appi eestlastelegi.

Ja veel üks oluline meeldetuletus: eesti rahvas võlgneb just Indrek Tarandile tänu selle eest, et meie aja üks kurikuulsamaid dokumente, õigusega psühhopaatide soovunelmaks nimetatud „Euroopa manifest” on kättesaadav ka eesti keeles.

Maailmaparandamine algab iseendast. EKRE saavutab edu seda kindlamini, mida põhimõttekindlamalt roogib välja oma puudused. Siis ei teki eestimeelsel inimesel EKRE üritusele tulles enam hirmu sattuda tiblakultuuri järelmite ohvriks.

Indrek Tarandile (või teistele temasugustele) „pasunasse anda” on lihtne. Kambakesi ühe vastu veel eriti. Hulga raskem, kuid see-eest tõeliselt kiiduväärne on aga teha pidevat ja leppimatut tööd isiklike nõrkuste ja pahede kõrvaldamisel, et olla heaks eeskujuks kõigile, kes Lahenduseteadjaid otsides üha meeleheitlikuma pilguga ringi vaatavad.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet. Kõik õigused kaitstud. Käesolevat kirjutist tohib (autorilt avaldamisloa saamise järel) avaldada kõikjal peale ajalehe Rahvuslik Teataja