Läti rahvuslaste õppetund eesti rahvuslastele

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Uudised
Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 16:34
Kirjutas Autor
Klikke: 2021
Eesti rahvuslastel on alates 2. oktoobrist 2010 igati põhjust Läti rahvuslastele tänulik olla. Näitasid ju viimased sel päeval ilmekalt, kuidas tuleb tegutseda, et edu saavutada: koonduti võitluseks, tegutseti arukalt ja pühendunult ning selle tulemusena pääseti parlamenti. Läti Seimi uues koosseisus on rahvuslastel kaheksa saadikukohta. Seda pärast kaunis pikka vaheaega.

Kohe meenub, et eesti rahvuslastel pole Riigikogus ainsatki esindajat. Seda juba viisteist aastat.

Meenub aga seegi, et nii Soomes kui ka Rootsis said rahvuslased – samuti üle pika aja! – viimatistel valimistel parlamenti. Soome seadusandlikus kogus, 200-kohalises Eduskunnas on Põlissoomlaste parteil viis esindajat. 19. septembril toimunud parlamendivalimiste tagajärjel on Rootsi Demokraatidel sealses seadusandlikus kogus, 349-kohalises Riksdagis 20 esindajat.

Niisiis on peaaegu kõigis Eesti naabermaades (kui Venemaa välja jätta) suutnud rahvuslased „jala ukse vahele saada“ – seadusandjate, s.t. otsustajate sekka jõuda. Paljudest teistest Euroopa maadest rääkimata. Pole ka ime, kuna igaüks, kel vähegi tähelepanuvõimet, on ammu märganud, et Euroopas toimub viimasel paaril-kolmel aastal rahvuslaste jõuline esiletõus.

Ainult Eestis mitte. Ennast muidu nii eesrindlikuks pidada armastavad eestlased on kõnealuses valdkonnas hoopis hädised sabassörkijad.

Millest see tuleb? Ja mida on tarvis selle vastu ette võtta?

„Kogu kurja juur on rahapuudus ja äralõigatus peavoolumeediast!“ on esimesele küsimusele vastates kostnud paljud rahvuslaste organisatsioonide juhid ja realiikmed. Ja on tihtilugu lisanud: „Kui meil ainult oleks raha ja pidev pääs üleriiklikku ajakirjandusse, siis oleksime juba varsti omadega mäel!“

Rahanappus ja meediablokaad on mõistagi tõsised arengupidurdajad. AGA: nad ei ole kaugeltki nii määravad kui paljud rahvuslased kalduvad arvama. Kogemus näitab, et tegelik kurja juur peitub mõistuses ja tahtes. Õigemini mõlema vähesuses eesti rahvuslaste suure osa puhul.

Hajutatus ja vale kaadripoliitika maksab kätte

Eesti rahvuslaste nõrkuse peamised põhjused on:

1)      jõudude hajutatus, ühtsuse puudumine, sisetülid;

2)      tegevuse kooskõlastamatus;

3)      vale kaadripoliitika;

4)      oskamatu liitlastevalik;

5)      olemasolevate võimaluste liigvähene kasutamine;

6)      ebapiisav suhtlus teiste maade rahvuslastega.

Peamine nõrkuse põhjus

Peamine nõrkuse põhjus on omavahelised tülid ja ühtsuse puudumine. Arvukad rahvuslaste organisatsioonid on omavahel tülis ja „sülitavad tuld ja tõrva“ selle pihta, kes kõigi märkide järgi peaks hoopis olema nende liitlane. Veelgi hullem: teinekord tülitsetakse raevukalt lausa organisatsioonisiseselt ning viiakse see „musta pesu pesemine“ lausa avalikkuse ette.

Viimatimainitud käitumise tüüpnäide: Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu kaks (nüüdseks juba endist) juhatuseliiget, tartlased Mait Raun ja Veiko Rämmel ei suutnud või ei tahtnud 2010. aasta suvel oma erimeelsusi erakonna esimehega klaarida parteisiseselt, vaid kasutasid „kättemaksu“ vahendina ajakirjandust. Täpsemalt öeldes: internetiajakirjandust. Sealjuures asuti ründama erakonna esimehe isikut, mitte enam ta vaateid (mille pärast erimeelsused algselt ju olidki tekkinud).

Tegevuse kooskõlastamatus

Tegevuse kooskõlastamatuse põhitunnus: samale ajale kavandatakse kaks või rohkem samateemalist üritust, pealekauba teatatakse sellest pahatihti liiga hilja. Selle tagajärjel on paljud asjasthuvitatud rahvuslased sunnitud „end pooleks rebima“, s.t. osalema ainult ühel üritusel, kuigi tahtnuks meeleldi osaleda teis(t)elgi.

Liighiline etteteatamine omakorda ei arvesta inimeste vajadustega, nende nädala- ega päevakavaga. Seetõttu jääb arvukatel ettevõtmistel nende osalejate arv märksa väiksemaks kui võinuks olla, kuna asjasthuvitatud inimeste nädala- või päevakava oli juba paigas ning selle muutmine viimasel hetkel olnuks kas üliraske või lausvõimatu.

Vale kaadripoliitika

Vale kaadripoliitika põhitunnus: ei leita igale inimesele ta õiget kohta. Nii antaksegi inimesele selline ülesanne ja koht ning teinekord ka volitused, mis ei vasta ta võimetele. Eiratakse rahvatarkust: iga kingsepp jäägu ikkagi oma liistude juurde.

Organisatsiooni liikmete võimeid, teadmisi, oskusi ja tutvusi kasutatakse ära kas ebapiisavalt või sisuliselt ei kasutatagi. Neile ei leita vajalikku rakendust.

Oskamatu liitlastevalik

Oskamatu liitlastevaliku põhitunnus: seotakse end ühe hävitusliku jõuga, lootes sellelt abi teise hävitusliku jõu vastu. Ühele „truudust vandudes“ loodetakse sinisilmselt, et see jõud võtab ta oma kaitsva tiiva alla. Samas aga ei märgata või ei taheta märgata, et pealtnäha vastandlikud, teineteisega sõjajalal olevad jõud teevad tegelikult hoopis koostööd, kuna nende mõlema olemasolu eelduseks on „vaenlase“ olemasolu.

Ilmekaks näiteks selle kohta on eesti rahvuslaste jagunemine „Iisraeli-meelseteks“ ja „islamimeelseteks“. Esimeste tüüpnäide on Eesti Rahvusliku Liikumise juht Martin Helme ja tema toimetatav internetiväljaanne „Terve Mõistuse Sündikaat“ (lüh. TMS), teiste tüüpnäide aga ERSP ja selle koduleht.

Helme avaldab nii TMS-is kui mujalgi kirjutisi, kus arvustab karmilt – ja NB! õigustatult! – Euroopa riikide senist sisserändepoliitikat, mis võib viia pigem varem kui hiljem Euroopa islamiseerumiseni või arabiseerumiseni, teisisõnu: Euraabia moodustumiseni. Liitlaseks ja järgimistväärivaks eeskujuks peab Helme aga Iisraeli.

ERSP arvustab sama karmilt – ja NB! sama õigustatult! – sioniste, tutvustades nende alatuid ja kahjulikke tegusid ja plaane. Liitlaseks peab ERSP araablasi, muhameedlasi, kel jätkub jõudu „pahadele“ vastu seista.

Tervikpilti ei näe või ei taha näha aga kumbki.

Ennast emma-kumma jõuga liialt samastanud ja seetõttu „vaenlast pooldavate“ rahvus- ja aatekaaslastega tülli pööranud eesti rahvuslased kaotavad suure osa oma usaldusväärsusest ja seeläbi ka kandepinnast. „Palestiina patrioodid“ eesti rahvuslaste seas tülitsevad „Iisraeli patriootidega“ nii, et tükid taga. Teisisõnu: võõras mure ja võõraste tüli muudetakse endale südamelähedaseks, samas aga unustatakse, et eestipõhiülesanne on võidelda eesti rahva hea käekäigu eest. rahvuslaste

Olemasolevate võimaluste alakasutamine

Paljud eesti rahvuslased kurdavad selle üle, et Eestit valitseva poliitkartelli kehtestatud meediablokaadi tõttu pole neil võimalust oma vaateid tutvustada ja levitada.

Lähemal uurimisel avaneb aga hoopis teine vaatepilt: need kaeblejad ei vaevu ringi vaatama ja jätavad seetõttu märkamata, et tegelikult pole vaadete tutvustamisvõimalused kaugeltki nii halvad kui arvati. Nimelt leidub internetis arvukalt eestimeelse sisuga kodulehekülgi, mille omanikuks on kas mõni organisatsioon või üksikisik. Enamasti on säärase lehekülje omanik oma lehekülje sisustamisega lausa hädas, kuna igapäevane uute materjalide hankimine ja toimetamine kipub ülejõu käima.

Kurvastaval kombel on see iseloomulik ka suurematele rahvuslaste organisatsioonidele. Tuntuimad näited: Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP), Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu (lüh. EVP-PK), Eesti Rahvuslik Liikumine (lüh. ERL). Neil kõigil on oma vaadete edastamiseks olemas vägagi korraliku välimusega „hääletoru“; ole ainult mees ja kasuta seda nii ööl kui päeval! Tegelikult aga püsib selle kaudu tehtav teavitus- ja kihutustöö pelgalt mõne (!) entusiasti jõupingutuste varal. Ja ometi on EIP-l üle 1200 liikme, EVP-PK-l üle 1400 liikme ning ERL-il mitusada liiget! Kas kirjaoskajaid, sõnakaid, oma valdkonna asjatundjaid leidub nende hulgas tõesti ainult mõni üksik?!...

Sama kehtib ka rahvuslaste trükiväljaannete kohta. Neid leidub omajagu. On nii ajalehti kui ajakirju. Muidugi mitte just massilise trükiarvuga, kuid samas ka mitte sajas eksemplaris. Mida aga pole, on piisaval hulgal (heatasemelisi) kaastöid. Samuti ei osata või ei viitsita pahatihti oma väljaannet reklaamida, mistõttu märkimisväärne osa selle eksemplaridest jääb levitamata.

Oma televisiooni loomine oleks rahvuslastel mõistagi hädavajalik, kuid esialgu on selle loomine tõepoolest ülejõukäiv. Küll aga ei saa sama öelda raadio kohta. Õigemini: see ongi juba olemas – Nõmme Raadio näol.

Nõmme Raadio juhtisik Margus Lepa pakkus eesti rahvuslastele juba aastate eest võimalust teha oma saateid või lausa saatesarju. Pakutavast võimalusest haaras kinni… ainult paar isikut! Täpsemalt: Tiit Madisson ja siinkirjutaja.

Esimesena nimetatu vedas paar aastat saatesarja „Madissoni monoloog“, seejärel aga tüdis ja jättis pooleli. Siinkirjutaja veab alates 2008. aasta veebruari keskpaigast saatejuhi rollis iganädalast saatesarja „Rahvuslaste pooltund“, mis on mõeldud kõigi eesti rahvuslike organisatsioonide tutvustamiseks, nende tegevuse kajastamiseks. Ometi ei saa öelda, et arvukad eesti rahvuslaste organisatsioonid oleks eriti varmad seda avaldamisvõimalust kasutama. Küll aga jätkavad paljud neist hädaldamist: me ei pääse raadios löögile!...

Tõsi küll, enne avalikku esinemist tuleb esinejatel õppida end selgelt ja ladusalt väljendama. Seda nii kõnes kui kirjas. (Sest oma kirjutises hulganisti õigekeelevigu tegev või raadios esinedes pabinasse minev ja ökitav isik on rahvuslastele pigem antireklaamiks kui heaks reklaamiks.) Ent see ei tohiks olla ülejõukäiv ettevõtmine.

Ebapiisav side välismaa rahvuslastega

Eesti rahvuslaste sidemed teiste maade rahvuslastega on vähesed ja ebakindlad ning olenevad liiga palju sidepidaja isikust. Kui välismaa rahvuslastega sidet pidav(ad) isik(ud) mingil põhjusel rivist välja peaks langema, siis tähendab see pahatihti ka suhete katkemist või vähemalt "külmutamist" teiste maade rahvuslastega. Teisisõnu: kandepind on liiga väike.

Teine suur takistus ses vallas on vähene võõrkeeleoskus. Sest pelgalt inglise keelest jääb tõeliselt tugeva koostöösideme sõlmimiseks ja säilitamiseks väheks. Kogemus näitab veenvalt, et tõeliselt usaldusliku läbisaamise teiste maade rahvuslastega tagab ikkagi see, kui nendega suhelda nende emakeeles.

Näpunäited kriisist väljatulekuks

Kaardistage võimalikult palju eestimeelseid organisatsioone: selgitage välja nende tegevusala, asukoht, võtmeisikud, tegutsemisviis ja (olemasolu korral) häälekandja. Valige neist organisatsioonidest välja teile sobivaimad ja tehke nendega võimalikult tihedat koostööd!

Harige ennast! Lugege silmaringilaiendavat kirjandust, kuulake samalaadseid raadiosaateid ja loenguid. Korraldage kohtumisi teile huvipakkuvate, haritud inimestega ja õppige neilt!

Õppige ennast hästi väljendama nii kõnes kui kirjas. Korraldage oma liikmetele esinemisoskust arendavaid ettevõtmisi.

Hoidke käsi aja pulsil! Jälgige ühiskonnas toimuvat ning reageerige sellele võimalikult ruttu, kuid samas läbimõeldult ja asjatundlikult!

Üritusi korraldades järgige mitmekesisuse põhimõtet! See arendab korraldajate võimeid ja väldib ühekülgsusse langemist! „Konverentsirahvuslased“ lävigu „piketirahvuslastega“, vahetagu kogemusi ja kutsugu teineteise üritustele!

Pakkuge oma häälekandjas avaldamisvõimalust teisteski eestimeelsetes organisatsioonides olevatele aatekaaslastele, julgustage neid! Ja vastupidi: kui teil on avalikkusele öelda midagi olulist, kuid teil puudub vajalik kanal, siis võtke julgesti ühendust sellise aatekaaslaste organisatsiooniga, kel säärane kanal olemas!

Hoiduge teistes eestimeelsetes organisatsioonides olevaid aatekaaslasi alusetult kritiseerimast! Ja põhjendatudki kriitika käigu asjaomase isiku/organisatsiooni vaadete või käitumise kohta, mitte aga ta tervise, eraelu jms. kohta!

Kasutage võimalikult täielikult ära oma liikmete võimed, teadmised ja oskused! Julgustage liikmeid ennast pidevalt arendama!

Õppige võõrkeeli ise ja ühtlasi kaasake oma liikmete hulka inimesi, kes oskavad võõrkeeli! See aitab mujal toimuvaga end paremini kurssi viia ning lisaks luua ja alal hoida sidemeid teiste maade rahvuslastega. Tehke endale selgeks teiste maade (eeskätt Euroopa maade) rahvuslaste taust, pürgimused ja tegutsemisolud. Käige nendega läbi ja laiendage nendega sidet pidavate liikmete ringi.

Tähtsamate sündmuste puhul, neile kaalu lisamiseks kaasake võimalikult palju aatekaaslasi nii kodu- kui välismaalt ning viige üritus(ed) läbi võimalikult üheaegselt! NB! see toimugu alati kooskõlastatult! Samalaadsete ja samateemaliste ürituste üheaegne korraldamine omapäi võib nende mõju ja kaalu hoopis kahandada.

Kajastage välismaa aatekaaslaste tegemisi-toimetusi, s.h. nii edusamme kui ka läbikukkumisi! Õppida saab ju mõlemast.

Enne kui lähete midagi nõudma võimuritelt, pange kõigepealt oma organisatsioon toimima kui kellavärk! Sest alles siis, kui endal kord majas, on õigus midagi teistelt nõuda.

Iga oma ettevõtmist mõõtke sellise mõõdupuuga: „Kas see toob eesmärgi saavutamise lähemale või lükkab kaugemale?“ Katsuge näha oma samme terviku seisukohast!

 

*          *          *

Neid näpunäiteid järgides on eesti rahvuslastel võimalik muuta end senisest tunduvalt tõsiseltvõetavamaks ja seeläbi ka mõjukamaks.

Läti, Soome ja Rootsi rahvuslased suutsid seda. Poola, Slovakkia, Ungari, Hollandi, Taani, Prantsuse, Itaalia, Rumeenia, Bulgaaria, Serbia, Sloveenia, Austria, Bosnia, Kreeka ja veel mitme muu maa rahvuslastest rääkimata, kel selle tõestuseks ette näidata esindatus oma riigi parlamendis, osal neist koguni valitsuses.

„Ei saa me läbi Lätita,“ ütleb laulusalm. 2. oktoobril 2010 Lätis toimunu näitas, et meie, eesti rahvuslased ei saa ilma Läti rahvuslaste innustava eeskujuta tõepoolest läbi.

Aitäh Läti rahvuslastele selle eeskuju eest! Kuid nüüd on käes meie kord tegutseda.

Tõnu Kalvet