Kas pagulased päästaksid Eesti majanduse? Müüdid ja tegelikkus
- Lisainfo
- Kategooria: Uudised
- Avaldatud: esmaspäeval, 18. aprillil 2016. 01:59
- Kirjutas Autor
- Klikke: 2267
Eesti majandusmured saavad ruttu murtud, kui siia saabuvad Aafrikast ja Aasiast pärit põgenikud. Saabujad puhuvad me majandusele kohe elu sisse ja õnn ongi varsti me õuel. Igatahes selline mulje jääb, kui lugeda Eesti peavooluajakirjanduses ilmuvaid kirjutisi Euroopasse ebaseaduslikult saabunute tohutust kasulikkusest majandusele.
Mäluvärskenduseks toon kõigest paar näidet.
Majandusleht „Äripäev” korraldas tänavu 30. septembril Tallinnas „Nordea” kontserdimajas konverentsi „Äriplaan 2016”. Seal osales – „Eesti Päevalehe” sõnul – „suur osa Eesti ärieliidist”, tooni andsid aga immigratsiooni- ja korruptsiooniteema. Vastavad olid ka „Eesti Päevalehe” (lüh. EPL) järgmise päeva numbris ilmunud ülevaadete pealkirjad: „Pagulased päästaksid Eesti ja korruptsioon läheb riigile palju maksma” ning „Tööpuuduse lahendaksid immigrandid”.
Viimatimainitud loos refereeriti Eesti Panga presidendi, Ardo Hanssoni konverentsiettekannet, kus oli öeldud, et järgmise viie aastaga kaduvat Eesti tööjõuturult umbes 30 000 inimest. „Hanssoni nimetatud demograafiline paratamatus kõlas veel mitmes järgmises ettekandes ning lahenduseks pakuti korduvalt immigratsiooni,” kirjutas konverentsiülevaates EPL-i ajakirjanik Erik Rand.
Oletagem hetkeks, et kõnealusel konverentsil pakutud lahendus vastabki tõele ja Eesti majanduse päästaks tõepoolest sisseränne. Kuna sisseränne pole aga asi iseeneses, vaid koosneb isenditest (loomadest, lindudest jt. elusolenditest, kes asupaika vahetavad), siis ongi ülioluline, kes nimelt ikkagi sisse rändab.
Teiste riikide kõnekas kogemus „majanduse päästerõngaga”
Sisserändest kui Eesti majanduse päästerõngast hakati Eesti peavooluajakirjanduses elavamalt rääkima pärast käesoleva aasta algul hoogustunud lõunamaalaste – peamiselt aafriklaste ja aasialaste – massilist invasiooni Euroopasse. Seega tuleb oodatav majandusõitseng seostada just nende lülitumisega Eesti majandusellu.
Nüüd tekibki mitu küsimust: milline taust neil on? Mida nad oskavad? Kui õppimis- ja kohanemisvõimelised nad on? Kas ja kui, siis kuidas neid saaks Eesti majanduses rakendada? Kui ruttu nad nendele kulutatud raha oma tööga tagasi teenivad?
Kuna Eestisse ega siinsele tööjõuturule pole ülalmainitud Euroopasse-valgujaid veel jõudnud, siis saamegi tugineda vaid selliste riikide kogemusele, kuhu väidetavad majandusõitsengutoojad on juba saabunud. Selguse ja lühiduse huvides piirdun seekord kahe Euroopa riigiga – Saksamaa ja Bulgaariaga.
Saksamaa töö- ja sotsiaalminister Andrea Nahles teatas 10. septembril 2015 parlamendi alamkojas, Bundestagis esinedes, et tulijate hulgas pole kümmet protsentigi selliseid, keda saaks kohe tööle rakendada või ametit õppima panna. Nahles oli sunnitud nentima: Süüriast pärit arst ei ole just tooniandev põgenikutüüp.
Enamgi veel, Nahles hoiatas, et põgenikelaine toob Saksamaal kaasa töötuse hoogsa kasvu. Ministri hinnangul võib töötutoetust ja muidki toetusi vajajate hulk Saksamaal kasvada 2016. aastal 240 000 kuni 460 000 isiku võrra, 2019. aastaks aga koguni miljoni võrra. Ebaseaduslike sisserändajate eest hoolitsemiseks kulub Saksamaal tuleval aastal vähemalt kolm miljardit eurot. Igatahes just selline summa oli riigieelarvesse planeeritud tänavu septembri seisuga. Poleks mingi ime, kui seda oleks nüüdseks suurendatud.
Bulgaariasse tänavu 23. septembri seisuga saabunud ebaseaduslikest migrantidest olid – nendega tegeleva Bulgaaria riikliku agentuuri andmetel – 72 protsenti tööealised. 59 protsenti on aga lausa 18-34-aastased. Seega parimas töömeheeas. Kui aga asuti uurima saabunute hariduslikku tausta, siis selgus, et kõrgharidus on neist vaid kolmel (!) protsendil, 24 protsenti pole aga saanud üldse mingit kooliharidust.
Tulijate oskustest ja nende rakendusvõimalustest tööturul
Kui eeldada, et Eestisse saabuvate, õigemini: (sundkorras) saadetavate ebaseaduslike sisserändajate koostis ja hariduslik taust ei saa olla Saksamaale ja Bulgaariasse saabunute omast oluliselt erinev, siis tekibki järgmine küsimusteports: mis kasu neist Eesti majandusele oleks? Ja mida teha nendega, kelle puhul on juba eos selge, et neist pole Eesti majandusele vähimatki kasu? Kas näiteks „Äripäev” või „Eesti Päevaleht” võtaks ajakirjanikuna või tehnilise töötajana tööle karjatäie umbkeelseid ja kirjaoskamatuid aasialasi või aafriklasi? Kas Ardo Hansson leiaks – olgu siis Eesti Panga nõukogus või kusagil mujal talle alluvas asutuses – mõnele samasugusele tegelasele töökoha?
Hüva, katsugem hetkeks olla mõistvad ja meenutada rahvatarkust „haridus ja haritus pole üks ja sama”. Sest ütleb ju üks teine eesti rahvatarkus sõnaselgelt: „Ülikool matsi ei riku!” Nii et päris kindlasti oskavad ka Aasiast ja Aafrikast pärit illegaalid midagi. Pole ju olemas inimest, kes mitte midagi ei oska.
Seepeale tekib aga omakorda küsimus: kuidas leida Eestis rakendust inimesele, kes oskab näiteks palmi nii hästi raputada, et viljad sealt ruttu ja samas kahjustamatult alla pudenevad? Või isikule, kes oskab hiilgavalt kaamelit lüpsta ja kaamelisõnnikust väga head kütust ning ehitusmaterjali valmistada? Või sellele, kes on meister kõrbemadusid kahjutuks tegema?
Nende tegevusalad ja oskused sobivad väga hästi nende elupaika – sinna, kus nad on elanud väga pikka aega ja millega on suurepäraselt kohastunud. Põhjalas ega mujal Euroopas pole sedalaadi oskustega aga midagi peale hakata.
Kokkuvõtteks: väga võimalik, et Eesti majanduse päästerõngaks jääb sisseränne ka edaspidi, aga säärane – alaarenenud, siia täiesti sobimatute isendite massiline sisseränne ei saa selleks kunagi.
Lõppude lõpuks ei saa ju Tallinna loomaaias kaamelitalitaja ametikohtade hulka paisutada lõpmatuseni. Nii arvukalt meil Eestis kaameleid ka pole. Või kui, siis ainult väljaspool loomaaeda – need, kes tõsimeeli usuvad, et Eesti majanduse päästab sääraste olendite sisseränne.
Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uued Uudised” 17. oktoobril 2015.