Isamaa eest tuleb elada, mitte enam surra!

„Ilus on surra isamaa eest,“ ütleb kiri Eesti Vabadussõja mälestussamba ühel küljel Järvamaal Amblas.

Vabadussõjas suri oma isamaa – Eesti – eest tuhandeid, parimas eas mehi. Ja osalt ka naisi. Selles midagi ilusat leida on vähemalt siinkirjutajal küll väga raske. Sama edukalt võiks ju ilu ja mõnu otsida enesepiinamisest. Hulga täpsem on öelda, et toona oli tegu sundvalikuga. Muidu jäänuks Eesti riik üldse sündimata. Või küll sündinuks, kuid elanuks vaid väga lühikest aega (nagu bolševike ja landesveerlaste soov oligi).

Nüüdis-Eestis seevastu on mitte lihtsalt ilus, vaid lausa ainumõeldav hoopis elada isamaa eest. Isamaa hüvanguks. Teha kõik endastolenev, et hästi läheks nii iseendal, oma lähedastel, suguvõsal, rahvusel kui ka riigil.

Vabadussõja päevil oli isamaalastel ülesanne keerulisem kui praegu. Toona tuli sõdida sisuliselt kolmel rindel: väljaspool bolševike ja landesveerlaste vastu, sisemaiselt aga bolševismipisikust nakatatud ja seeläbi äralollitatud rahvuskaaslaste vastu. Seevastu tänapäeval on isamaalastele jäänud vaid üks vaenlane: sisevaenlane. Täpsemalt: valitsus, kes on teinud kõik endastoleneva, et muuta pöörase maksutõusu- ja kärpekava abil talumatuks oma (?) rahva elu.

Tegelikult on see heagi. Sest väldib jõudude killustamist ning laseb kõik jõud koondada ühe vaenlase alistamiseks.

Seda tasub meeles pidada nii Eesti taasiseseisvumispäeval kui kõigil teistelgi päevadel.

Eestlane, ole julge! Ühisel jõul ja läbimõeldult tegutsedes suudame alistada ka ainsa allesjäänud vaenlase. Ja siis on Eesti peagi taas tõeliselt iseseisev.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet  

Kuidas teha erakonda inimesteta?!

Erakonnad on ainult inimestel. Vähemalt loodusteaduste kohaselt küll. Igatahes pole seni teada, et erakondadesse koonduks ühegi teise liigi esindajad peale Homo sapiensi. 

Seda saab väljendada ka teistpidi, nimelt eituse kaudu: ükski erakond ei saa olemas olla ilma inimesteta.

Nüüdis-Eesti poliitikamaastikul paistab aga sedamoodi, et vägisi tahetakse erakondi, milles puuduvad inimesed.

Millest nii ootamatu ja äkiline järeldus?

Esmalt sellest, kui varmad ollakse eirama üldteada asjaolu, et igal inimesel on oma eripära ning oma ootused-lootused. 

Teiseks sellest, et ei arvestata asjaoluga, et poliitiku- ja aktivistieeldustega isikute hulk on piiratud, mitte aga lõputu. Päris igaüks ju poliitikuks või aktivistiks ei sobi, juhiks samuti mitte.

Nende asjaoludega tuleb arvestada alati, kui tahetakse luua hästitoimiv ja elujõuline inimkooslus. Poliitikamaastikul veel eriti, kuna see kipub olema muude valdkondadega võrreldes tunduvalt pingeküllasem ja seetõttu ka närvesöövam.

Tegelikkus ja selle eiramise hind  

Tegelikkus näitab aga, et äsjamainitud asjaoludega nüüdis-Eestis ei arvestata. Ei juba olemasolevates erakondades ega loodavates erakondades. 

Esimeste puhul leidub arvukalt näiteid, kuidas ei osata võimekaid liikmeid vääriliselt hinnata, vaid parimal juhul tõrjutakse kui tüütuid kärbseid, halvemal juhul aga sunnitakse üldse lahkuma. Kõige kurikuulsam näide sellise kaadripoliitika kohta on muidugi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE). Kõige kurikuulsam, kuid kaugeltki mitte ainus näide.

Loodavate erakondade algatustoimkondade puhul ilmneb sama mõtte- ja käitumislaad veidi teisel kujul. Vastandutakse olemasolevatele erakondadele, arvustatakse viimaseid karmilt, tahtes sel moel näidata, et „uus poliitjõud” lahendab kõik valijate probleemid, kui „saab jala ukse vahele”: esmalt pääseb seadusandlikku kogusse, seejärel aga täitevvõimu juurde. Samas jäetakse aga täiesti tähelepanuta, et nende eesmärkide saavutamiseks vajalike inimeste hulk on piiratud, ja sellest piiratudki hulgast on suur osa juba teistes erakondades või siis teostab ennast mingil hoopis teisel alal.

Algatustoimkonda koondub enamasti tõepoolest võimekaid, tegusaid inimesi. Ainult et nende hulk on piiratud. Täitmistvajavaid kohti leidub palju rohkem. Nii erakonnas kui – tulevikku silmas pidades – ka mitmesugustes ametkondades. Seetõttu saadaksegi erakonna asutamiseks vajalike liikmete arv kokku paljuski just augutäiteks sobivate inimeste abil. Põhimõttel „tule astu liikmeks! Praegu on kõige tähtsam, et saaksime erakonna ära registreeritud. Küll pärast vaatame juba edasi!”.

Kui erakond asutatud ja ka registreeritud, saabub esimene kainenemine: tajutakse, kui suur on vajadus võimekate inimeste järele, ja et augutäite-liikmetega kaugele ei sõida. Seepeale asutakse võimekaid inimesi üle meelitama olemasolevatest erakondadest. Samas jälgitakse hoolega, et nad ei ohustaks algatustoimkonna liikmete head (stardi)positsiooni. 

Mõistagi tehakse ka värbamiskampaaniaid, kuid sealtkaudu saadavate uusliikmete seas leidub tõeliselt võimekaid inimesi taas napilt.

Nii loksubki mõne aja möödudes paika uue erakonna toimimismuster: aktiivsed liikmed on suures vähemuses, uimasevõitu ehk augutäite-liikmed aga suures enamuses. Soodsate asjaolude kokkulangemise korral suudab selline erakond endale raiuda tee mõnda seadusandlikusse kogusse, kuid suunamäärajaks seal ei saa. Parimal juhul võib saada kaalukeeleks. Siis, kui keegi olemasolevatest erakondadest leiab ta olevat koostööpartneriks sobiva. NB! keegi neist, keda uue erakonna asutajaliikmed omal ajal karmilt olid arvustanud ja kellele selgelt vastandunud. See omakorda tähendab, et koostööettepanekut vastu võttes muutub uus erakond osaks just sellest samast süsteemist, millele vastandujana oli üldse tekkinud ja ennast reklaaminud.

Olukord oleks muidugi hoopis teine, kui uus tulija muutuks ühtäkki nii menukaks, et saaks valimistel hääli nii suurel hulgal, mis võimaldaks valitsuse moodustada üksinda, „vanade korruptantidega” koostööle minemata. Eesti senine tegelikkus näitab aga, et nüüdis-Eestis on asjade selline kulg ülimalt vähetõenäoline.

Lahendus: arvestada, et tegu on inimestega, mitte biorobotitega!

Mida siis teha? Uut ja paremat poliitikat on ju vaja. Seda suudab aga kõige paremini teha uus poliitjõud. Vähemalt tavaloogika järgi küll.

Lahendus on lihtne: tuleb saada ühe mütsi alla võimalikult palju võimekaid inimesi, pakkuda neile eneseteostusvõimalust ja ka küünarnukitunnet. Täpsemalt: kindlustunnet, et nad on oodatud, väärtuslikud, ja et neile minnakse appi alati, kui olukord seda nõuab. 

Lahutamatu osa sellest lahendusest on paigutada iga liige talle võimetekohasele kohale. 

Elu ise sunnib uusi tulijaid oma jõude ühendama. Selle asemel, et arvukalt algatustoimkondi pusiks igaüks omaette, püüdes vägisi luua „kõige paremat ja kõige õigemat” erakonda, tuleb neil toimkondadel tulla kokku ja luua ühenderakond. Selline, mis kataks kõik valdkonnad ja leiaks igale oma liikmele just sobivaima rakenduse.

Eestis leidub „õigematest õigemaid” erakondi terve ports. Osa neist on isegi ametlikult registreeritud. Teine osa aga toimib alles algatustoimkonna kujul. Haritud ja tegusaid liikmeid leidub kõigi nende peale täiesti arvestataval hulgal. Saavutamaks edu, tulebki nad ühendada ja seejärel parimal viisil rakendada.

Hea tahte olemasolul on see eesmärk täiesti saavutatav. Selline tahe eeldab aga veel midagi: asutajate haritust ja taiplikkust. Mõlema omaduse olemasolul tekib kolmas omadus – koostöövalmidus – juba iseenesest.

Seda kirjatükki kirjutama asudes oli mul kange tahtmine loetleda „õigematest õigemaid” erakondi, kelle maailmavaade kattub nii suurel määral, et ühenderakond luua oleks väga loomulik, kuid kes sellele vaatamata vastanduvad ka üksteisele, mitte üksnes „vanadele korruptantidele”. Siis aga mõtlesin ümber. Iga Eesti poliitikahuviline teab neid ju niigi. Ja pealegi tuleb neid pidevalt juurde, mistõttu mu loetelu poleks ammendav. 

Iga lugeja, kes näeb-kuuleb järjekordset üleskutset rajada „õigematest õigem” erakond, küsigu kui mitte selle algatustoimkonnalt, siis vähemalt iseendalt: „Mis takistab algatustoimkonnal tegemast koostööd oma mõttekaaslastega mujalt? Kas tahetakse taas tõestada, et siiski on võimalik rajada erakond ilma inimesteta, ainult augutäite-liikmete (loe: bioroboti-laadsete olevuste) najal?”

Kui neile küsimustele vastus olemas, on juba lihtne otsustada, kas uus tulija on tõsiseltvõetav või mitte. Ja kas väärib toetust või mitte.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

 

Täpsem loetelu Ungari õõnestustegevusest Euroopa Liidus

„Inimesed, olge valvsad!“ kutsus 20. sajandi esimesel poolel üles nimekas Tšehhi kirjamees Julius Fučík. Ta üleskutse on igihaljas, sest kahjurid ei maga kunagi. 

Kahjurite hulka kuuluvad mõistagi ka õõnestajad. Laia silmaringiga inimesena teab seda oivaliselt ka Euroopa Parlamendi saadik, erukindral Riho Terras. Seepärast ta pöörduski äsja Euroopa Liidu kolme suurema nina – Ursula von der Leyeni, Charles Micheli ning Roberta Metsola – poole üleskutsega võtta kiiremas korras midagi ette Ungari praeguse valitsusjuhi õõnestustegevuse peatamiseks.

„Terrase sõnul õõnestab Orbán teadlikult ja tahtlikult Euroopa Liitu ning selle ühtsust, mistõttu peab Euroopa Liit reageerima kiiresti ja otsustavalt, rakendades selleks aluslepingute artiklit 7, millega peatataks Ungari hääleõigus,“ kirjutas 10. juulil 2024 asjaomases uudises internetiväljaanne „Eesti Uudised“.

Vt.: https://eestiuudised.ee/riho-terras-euroopa-liit-peab-orbani-oonestustoole-reageerima-kiirelt-ja-otsustavalt/ 

Taktitundelise inimesena jättis lugupeetud eurosaadik aga üksikasjalikumalt loetlemata, milles täpselt Ungari juhtkonna õõnestustegevus seisneb. Siinkirjutaja nii taktitundeline pole, sestap täidab – oma võimete piires! – selle lünga ise. NB! loetelu pole kaugeltki lõplik!

Viktor Orbáni juhitav Ungari õõnestab:

1) sõjatööstuskompleksi kasumit. Nii Ameerika Ühendriikide kui ka koduse Euroopa oma. Mõlemad on viimase paari-kolme aastaga kasvatanud oma kasumit suisa hüppeliselt. Ukrainas sõlmitav rahu mõjuks kõnealusele kasumikasvule aga hukutavalt. Vähemalt mõneks ajaks kindlasti. Sest sunniks otsima oma toodangule uusi turge, eelnevalt aga tekitama uut nõudlust (=uusi sõdu);

2) naiste ärakasutamisest saadavat kasumit (embrüoäri, prostitutsiooniäri, lapsendamisäri, surrogaatemaduse-äri jms. äriliigid, kus tooraineallikaks on naised). Lõviosa Ukrainast mujale pagenutest moodustavad ju naised. Nende pealt teenimiseks on moodustatud ju lausa tööjaotus. (Siinkohal meenub mulle tahtmatult üks kõrgastme salaseltslane, kellele kuulub bussifirma, ja kes soovis Ukraina põgenikele (eriti muidugi naispõgenikele!) head teha nii innukalt, et saatis oma firma bussid neile järele koguni Poolas asuvatesse põgenikelaagritesse...);

3) selliste ettevõtete kasumit, kes võtavad Ukraina põgenikud tööle kas tunduvalt väiksema palgaga, või siis maksavad töötasu üldse „maksuvabalt“, ühtlasi alandavad seeläbi palgataset oma kodumaa tööjõuturul üldse;

4) Põhja-Ameerika, eriti aga Ameerika Ühendriikide energeetikaettevõtete kasumit, kes müüvad naftat ja gaasi (NB! mitte lihtlabast, vaid „ausat gaasi“ ja „vabaduse gaasi“!) Euroopa riikidele mitmekordse hinnaga, kasutades ära asjaolu, et nafta- ja gaasivoog tavapäraselt tarnepartnerilt idas on peaaegu peatunud;

5) poliitikute sissetulekut, kes mitmesugusel moel lõikavad kasu Euroopa Liidu võimalikult täielikult ühtsuselt Ukraina-küsimuses.

Loomulikult pole täielik ka ülaltoodud loetelu. Ent juba sellestki on näha, kui paljudele teeb Ungari õõnestustegevus meelehärmi, tekitades neis õigustatult püha viha.

Lõpetuseks jääb üle vaid hüüda: inimesed, olge valvsad! Õõnestajad, sisevaenlased ja muud kahjurid võivad redutada ükskõik kus. Andkem neile võimas vastulöök! Kiiresti ja otsustavalt! Kui vähegi võimalik, siis lausa ennetav! (Erukindral Terras kindlasti teab, kuidas nimelt.) Mis nad siis kipuvad heade ja õigete inimeste kasumi kallale!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Eestlase nägijakssaamine

Päev ärkas. Ärkas eestlanegi,
ja tundis, kuidas kasvab jõud.
See tunne talle selgeks tegi,
mis saab, kui olla  ü h e l  nõul.

Ta äkki väga selgelt nägi
vaimusilmas, keset pead,
et kogu esivanemate vägi
meil Toonelast vaid saadab head.

Seal puuduvad kõik sisetülid,
mis eestlust kurnand päeval, ööl,
sest oleme ju kõik vaid lülid
me eesti ketis, kirivööl.

Kius, kadedus koos väiklusega  
kõik tühine see paistab neil:
„Mis pistmist sel on võitlusega,
mis ainult  k a h j u  teeb ju teil?!”

On Eesti vabadusesõda
ju näide veenev, ülihea,
et kehtib igihaljas tõde:
meil edu toovad  ü h t s e d  read.

Meist igal hinges oma Päike,
ta meile annab eluväe.
Ta mõju kõike muud kui väike,
kui ühendame  e e s t i  käed.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Valminud Tallinnas 23. juunil 2024 kl. 13.24.

Harjumatu, ometi tõsi: äsjase sammu õigsust näitab... tulevik!

Kas Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast (lüh. EKRE) äsja välja astunutel või välja visatutel oli õigus või mitte, näitab tulevik. Täpsemalt: see, kus nad jätkavad oma poliitikuteed (kui muidugi üldse jätkavad).

Kui EKRE-st äsja lahkunutel oli tõsi taga, siis jääb neil hetkeseisuga vaid kolm valikut:

1) Isamaa;

2) Eesti Vabaduspartei–Põllumeeste Kogu;

3) Põliseestlaste Rahvaerakond.

Kui nad peaks otsustama mingi muu erakonna kasuks, siis on selge, et tegu oli ja on karjeristidega ning et Martin Helmel (kõigile ta puudustele vaatamata) oli nende suhtes õigus.

Kui nad peaks otsustama luua uue, nii-öelda oma erakonna, siis kumaks sellest sammust selgelt läbi eelistus „armastan mitte poliitikat iseendas, vaid iseennast poliitikas“. 

Iseasi muidugi, et uut erakonda sisuliselt luua on Eestis paganama raske. Põhjus: Eestis napib haritud, võimekaid, südikaid, isamaalisi inimesi. Täpsemalt: neid ei jätku iga viimase kui ühe liidriambitsioonidega poliitiku soovunelmate rahuldamiseks. Kaasamäägijatega aga teadupärast kaugele ei jõua, põmmpeadega samuti mitte, olgu siis mõlemad nii ustavad kui tahes.

Eesti Vabaduspartei–Põllumeeste Kogu ja Põliseestlaste Rahvaerakonna ülesehitamine võrdukski sisuliselt uue erakonna rajamisega. Seega saaks EKRE-st äsja lahkunud end teostada emmas-kummas erakonnas täiel määral.

Isamaas lükkuks nende tähelend küll mõnevõrra edasi, see-eest saaks nad end seal rahulikult üles töötada, muuta end oma uuele koduerakonnale vajalikuks, soovi korral lausa asendamatuks.

Seevastu kui keegi lahkunud EKRE-lastest peaks ootamatult „leidma ühisosa“ mingi muu erakonnaga (mõtlen siinkohal ikkagi poliitkartelli-erakondi), siis on nende äsjase lahkumise tegelikud ajendid just sellised, nagu need sõnastas Martin Helme.

Kummal osapoolel oli/on õigus?

Vastuse annab tulevik.

Jälgigem mängu!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet