- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 14. septembril 2025. 14:27
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 832
„Hea sõna võidab võõra väe,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Ja õigesti ütleb. Sest headus võidab lõppkokkuvõttes alati. Põhiküsimus ongi: kui kaua see aega võtab? Ja kas kurjuse tekitatud ülekohtu ohvril/ohvritel on sellest siis enam abi või lohutust?
Need küsimused omandasid veel erilise kõla ja kaalu pärast seda, kui 10. septembril 2025 lasti USA-s maha sealne mõjukas ühiskonnategelane Charles Kirk. 31-aastane Kirk oli kogu oma lühikeseks jäänud elu jooksul propageerinud mõtet, et asjad tuleb ja ka saab selgeks ja sirgeks rääkida, kui kohtuda silmast silma. Ta uskus siiralt, et sellises olukorras kaob vaenulikkus, mis eri vaadetega inimestel muidu üksteisest eemal olles on kerge tekkima. Sest üks asi on teist inimest nimetada vaenlaseks ja hävitamisväärseks kuskil ühismeedias või mujal internetiavarustes, hoopis teine aga teha sedasama silmast silma.
Kirk suutiski oma sõnaosavuse abil korduvalt tõestada, et hea sõna tõepoolest võidab võõra väe. Ta veenas vägivallast, üldse vaenulikkusest hoiduma paljusid. Kuid jättis paraku arvestamata ühe üliolulise asja: usupõhise mõttelaadiga inimesi veenda on üliraske, sageli lausa ilmvõimatu. Sest sellised inimesed on oma „kohtuotsuse” õigsuses kõigutamatud. Ja seetõttu peavad tõeliseks vaenlaseks igaüht, kes püüab seda kahtluse alla seada.
Üks sellistest lasigi Kirki maha. Tulistajal oli kõik selge: Kirk on vaenlane, sest räägib ebameeldivat juttu; seepärast tulebki ta vaigistada. Vajadusel kas või hävitada.
Üks teine sellistest tulistas samal põhjusel 15. mail 2024 Slovakkia peaministrit Robert Ficot. Ja mõlema tulistaja mõttekaaslane tulistas kaks kuud pärast seda omakorda Donald Trumpi.
Samalaadseid „vaigistamisnäiteid” saaksin loetleda veel pikalt. Kuid asja olemuse mõistmiseks piisab ülaltoodud kolmestki. Kui vastase ümberveenmiseks napib andmeid ja/või sõnaosavust, s.t. ei vallata sõnarelva, siis haarataksegi pärisrelv.
Kirki saatusekaaslasi ja nende lähedasi see tõdemus vaevalt et lohutab. Hulga tõenäolisem ongi, et nad küsivad nii iseendalt kui teisteltki täiesti õigustatud pahameelega: „Kui kaua peame veel ülekohut kannatama? Ja miks peaksime üldse jätma end vabatahtlikult ohvrirolli?! Oleme ju teinud kõik endastoleneva, et järgida põhimõtet „hea sõna võidab võõra väe”. Kas meil siis polegi õigust enesekaitsele?!”
Vabatahtlik eneserelvitustamisseisund ja sealt väljatulek
On enesestmõistetav, täies kooskõlas loodusseadustega, et ükskord tulevad sellest vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja ka Kirki mõttekaaslased ja nende lähedased. Sest ülituntud elujuhis „armasta oma ligimest nagu iseennast!” tähendabki seda, et teisi armastada suudab üksnes see, kes eelnevalt on õppinud armastama iseennast. Maailmaparandaminegi algab ju iseendast, mitte teistest inimestest.
Mõelgem nüüd, mis siis juhtub, kui need inimesed tulevad oma vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja. Mõelgem sellest väga tõsiselt!
Meenutagem, kui palju leidub kas või Euroopa Liidu riikides haritud, südikaid, korralikke, isamaalisi inimesi, keda on nimetatud ja tihtilugu nimetatakse praegugi vaenlaseks, tõeliseks julgeolekuohuks pelgalt sellepärast, et nad julgevad nimetada asju nende õige nimega! Reeglina avaldavad sellised inimesed meelt internetis, pikettidel, kõnekoosolekutel, allkirjakogumistel ja muudel sellistel, täiesti vägivallatutel ja täiesti seaduslikel ettevõtmistel. Nad lihtsalt kasutavad oma õigusi, mis õigusriigis on tagatud igale selle kodanikule ja elanikule. „Tänutäheks” selle eest aga paremal juhul tembeldatakse neid avalikult vaat et kurjuse kehastuseks või vähemalt käepikenduseks, halvemal juhul aga pitsitatakse karmilt kõigi lubatud ja lubamatutegi vahenditega, kuni vangistuseni välja.
Pitsitajatele tundub olevat jäänud ekslik mulje, et pitsitatavad on eelistanud vägivallatut vastupanu seepärast, et on käpardlikud, arad ja juhmid, ühesõnaga: pehmod. S.t. sellised, kes lasevad endaga teha kõike ega suuda eales vastu hakata. Pitsitajatele ei tule pähegi, et vägivallatu vastupanu eelistajad on käitunud nõnda oma loomuheadusest tulenevalt. Samuti sellest, et on isegi oma vastaspoolega (=pitsitajatega) püüdnud leida mingit ühisosa; on pannud mõttes end pitsitajate asemele ja püüdnud mõista pitsitajate olukorda, tausta ja ajendeid.
Ent ühel hetkel katkeb pikimgi kannatus. Ja siis asub end kaitsma leplikuimgi inimene. (Kui tal muidugi on siis üldse veel alles enesesäilitustung.) Asub kaitsma iseennast, oma lähedasi, oma mõttekaaslasi ja saatusekaaslasi. Kaitsma selliste vastu, kes uskusid end olevat täiesti karistamatud ning võivat seetõttu piire kompama jäädagi.
Mõelgem korraks olukorrale, mis saabub, kui seni eranditult vägivallatut vastupanu eelistanud haritud, südikad, korralikud ja isamaalised inimesed nii Eestis kui mujalgi Euroopa Liidus tunnevad, et ei jaksa enam leida endas õigustusi isikutele, kes neid halvustavad, tõrjuvad ja pitsitavad ning nende kannatuste üle küüniliselt irvitavad!
Arstid ja bioloogid ütleks siin kohe: „Kui valulävi on ületatud, siis muutub isend valu suhtes tundetuks.” Ühiskonnateadlased lisaks siis täpsustavalt: „Inimene, kellele on elus väga palju haiget tehtud, kuid ta pole vastanud sellele samaga, kogeb ühel hetkel nii suurt valu, mis muudab ta tundetuks juba ka nende isikute valu suhtes, kes talle elu jooksul on meelega ja mõnuga palju haiget teinud.”
Charles Kirki me siia ilma enam tagasi tulla ei saa. Teda jäädakse meenutama kui rahvatarkuse „hea sõna võidab võõra väe” üht väljapaistvamat järgijat. Ta on nüüdseks juba läinud nii Ameerika Ühendriikide, konservatiivse maailma kui ka üldse valge rassi ajalukku. Seda olenemata sellest, kas president Trump annab talle surmajärgselt USA kõrgeima autasu või mitte. (Ülitõenäoliselt siiski annab. Miks president peakski ümber mõtlema?!)
Küll aga saame Kirkilt õppida. Õppida ka tema küllap suurimast valearvestusest: heausksest eeldusest, et usupõhise inimesega väitlemiseks sobivad täpselt samad vahendid kui teadmistepõhise ja teadmisjanuse inimesega väitlemiseks.
Elutargad ütlevad: „Valu on ebameeldiv, kuid võib samas olla väga hea õpetaja.”
Kui edukalt aitab valu õpetada üheaegselt haritud, südikaid, korralikke ja isamaalisi inimesi välja tulema vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist, näitab juba tulevik. Kirk jälgib seda teispoolsusest küllap suure huviga.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 12. septembril 2025.
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 23. augustil 2025. 12:23
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 1337
„Ahvist kodanikuks… või vastupidi”. Seda pealkirja kannab üks vägagi asjalik raamat, mis sobiks vabalt kas või kodanikuõpetuse õpikuks. Autor: jurist Raigo Sõlg. Ilmumisaasta: 2005. Väljaandja: „Matrix kirjastus”.
Seal arutletakse muuhulgas sellegi üle, millised omadused peaks olema ühel õigel kodanikul ning kuidas selline kodanik peaks käituma valimistel. „Seetõttu ei ole mõeldav ka kodanike lollitamine sisutühjade loosungitega ja pikema aja vältel,” kirjutab Sõlg kõnealuse teose alapeatükis „Valimistest”.
Kui palju selliseid kodanikke aga kas või Eesti Vabariigis leidub? Kas nad moodustavad enamuse või vähemuse?
Sellised küsimused tekkisid mul siis, kui lugesin uudist „Erakorralisi valimisi peab vajalikuks 58% kodanikest” („Objektiiv”, 20.08.2025). Sest vägisi jäi mulje, et enamuse moodustavad need, kes – nende käitumise põhjal otsustades – järgivad põhimõtet „tagasi ürgsete esiisade juurde – inimesest ahviks!”.
Ah et miks?
Aga väga lihtsal põhjusel: erakorralisi valimisi vajalikuks pidav enamus käitub nii, nagu elaks kuskil mujal kui nüüdis-Eestis.
Nimelt on nüüdis-Eestis kasutusel e-valimine – äärmiselt ebausaldusväärne valimisviis, mille ohtlikkusele on tähelepanu juhitud korduvalt. Kui tõepoolest tuleks Eestis peagi erakorralised Riigikogu valimised, siis kas see 58 protsenti vastanutest on täiesti kindel, et e-valimisi seekord ei tule, või et vähemalt ei minda e-valima? Kas see 58 protsenti tõepoolest läheks kõik valima just valimispäeval, hääletaks otse valimisjaoskonnas? Kas kutsuks üles tegema sama ka kõiki oma sõpru-sugulasi-tuttavaid?
Lihtne on väljendada oma rahulolematust reformierakonna ja Eesti 200 ühisvalitsuse aetava poliitikaga. Sest see poliitika ongi äärmiselt kahjurlik ja ebameeldiv, ühesõnaga: loomuvastane. Ainult et avaldada rahuolematust sõnaga, mis millekski ei kohusta (arvamusküsitlusele vastates) on üks asi, avaldada rahulolematust teoga (minnes valima valimispäeval) aga hoopis teine.
Aga kui erakorralised valimised tulekski?
Mõelgem korraks: mis saaks, kui tõepoolest võetaks kuulda selle 58 protsendi nõudmist ja korraldataks Eestis erakorralised Riigikogu valimised, koos e-valimiste, eelvalimise ja muude „edumeelsete uuendustega”?
Sel juhul lõpeks valimised taas sellise tulemusega „nagu peab”: reformierakond jätkaks valitsuse juhtiverakonnana, valiks endale võimuliidukaaslaseks kõige kuulekamad parlamendiparteid, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE) jäetaks aga taas opositsiooni konutama-kopitama, kuna „seda võimaldaks poliitmatemaatika” ja „äärmuslasi riigitüüri juurde lubada ei tohi”.
Tõsi küll, Eesti 200 visataks väga suure tõenäosusega üle parda. Ent temast polekski Eesti poliitkartellil eriti kahju, kuna poliittehnoloogia järgi oli nagunii tegemist projektiparteiga. Sellisega nagu omal ajal Res Publica, rohelised ja vabaerakond. Eesti 200 asemel lastaks siis Riigikokku uus projektipartei – Parempoolsed. Tolle juhid oleks oma karjääri huvides siis valmis olema valitsusliidus kas või vanakuradi vanaema endaga. Nojah, EKRE-ga muidugi mitte...
Esmapilgul on ülikummaline, et kõnealuses arvamusküsitluses nõuab erakorralisi Riigikogu valimisi tervelt 92 protsenti EKRE valijatest.
Kuid seda tõesti üksnes esmapilgul. EKRE valijate vaimsest arengutasemest annab ju selgelt aimu põhjus, miks 5. aprillil 2025 Tallinnas toimunud EKRE kongressil pandi erakonnale uus nimi: EKRE – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Selle ütles ausalt välja erakonna esimees Martin Helme: „Põhjus on väga lihtne, seda räägivad meile inimesed, kes teevad tänaval kampaaniat – on piisavalt palju valijaid, kes teavad hästi, kes ja mis on EKRE, aga siis lähevad valimiskomisjoni sisse ja seal EKRE-t pole, on ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.” (Eesti Rahvusringhääling, 5.04.2025)
Seega on inimlikult täiesti mõistetav, miks nõuavad erakorralisi Riigikogu valimisi kõige ägedamalt just EKRE valijad. Käitumisteadlased ja psühhiaatrid suudaks sellist käitumist põhjendada vägagi veenvalt.
Poliitkartelli huvi põhjus erakorraliste valimiste vastu
Kui EKRE valijate ja sealt tulenevalt ka juhtkonna huvi põhjus erakorraliste Riigikogu valimiste vastu on selge, siis miks nõuavad selliseid valimisi ka ülejäänud poliitkartelli-erakonnad (v. a. muidugi Eesti 200)?
Nendegi puhul paistab põhjus olevat kaunis selge: tahetakse veel nelja aasta jagu pikendada muretut põlve, lükata sellevõrra edasi paratamatu eliidivahetusega kaasnevat taandumist võtmepositsioonidelt, rahvakeeli öeldes: „pumba juurest”.
Sest pealtnäha Ukrainat toetades on vähemalt alates 2022. aastast tehtud nii mõndagi valgustkartvat. Midagi sellist, mille puhul Ameerika Ühendriikide eelmine valitsus pigistanuks silma meeleldi kinni, kuid praegune valitsus ei tee seda mingil juhul. USA praegusel juhtkonnal on kindel kavatsus seada Venemaaga sisse asjalikud, vastastikku kasulikud suhted, Eesti poliitiline ladvik on oma viimase kolme aasta käitumisega teinud aga kõik endastoleneva, et Venemaad halvustada, tõrjuda ja süüdistada.
Selliseid liitlasi USA uus juhtkond me geopoliitilises ruumis kindlasti ei vaja.
Ja olekski raske kujutleda, et Venemaa suhtes pistrikuna käitunud Eesti poliitikud muutuks üleöö rahutuviks, tõeliseks heanaaberlikkuse eestvõitlejaks.
Täiesti usun, et Eesti kogenud tuulenuusutajad, sündinud poliitkameeleonid saaks sellegi ülesandega meisterlikult hakkama. Ent kas praeguste rahutuvide jutu usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus oleks sama kui äsjaste pistrike jutu oma? Kas Eesti valijad (v.a. muidugi EKRE valijad) ikka usuks selliste tuulelippude juttu?
Väga tõenäoliselt mitte. Ja seda teavad oivaliselt ka USA praeguse juhtkonna asjatundlikud nõuandjad. Seepärast tulebki odavam vahetada Eestis praegune poliitiline eliit välja uue, asjatundliku vastu. Ütleb ju rahvatarkuski: „Vana karu enam tantsima ei õpeta!”
Ja seepärast Eesti poliitikamaastiku „vanad karud” ronivadki kas või nahast välja, et pikendada oma pukisolekut kas või nelja aasta võrra. Selle aja jooksul jõutakse siis endale leida „pehme maandumine” mõnes poliitikavälises karukoopas.
Raigo Sõlg avaldas käesoleva loo alguses mainitud raamatus lootust, et vähemalt Eesti kodanik siiski ei taandarene ahviks. Kas ta lootus osutus elulähedaseks või hoopis eluvõõraks, saame näha juba palju varem kui me poliitkameeleonid ja kodanike ahvistunud osa oskavad arvatagi.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 21. augustil 2025.
