RTK "europiketi" meediakajastusega ei saa rahul olla

Üks klubikaaslane saatis mulle lingi Rahvuslaste Tallinna Klubi 14. septembri piketi kajastusest "Delfi" portaalis. Kuna ma oma sülearvutiga millegipärast "Delfi" leheküljele ei pääse, leidsin kajastusega tutvumiseks aega raamatukogus.

Üllatust, mis mind tabas, ei saa pidada meeldivaks. Piketist oli väljas kokku kuus fotot. Kuigi meie vastu ülimalt sõbralik "Delfi" fotograaf klõpsutas innuga osalejate nägusid ja plakatite tekste, oli tegelikult piketist väljas vaid üksainus pilt. Kaks pilti oli piketil peremehega kaasas olnud koerast ja kolm piketeerijatest mööda jalutanud, klounivälimusega mehest, kellel oli peas pikk torujas seenekübar.

Korrapidajana jälgisin, et mees ei tuleks piketeerijate lähedusse, nii jäi ta piketist vähemalt nelja-viie meetri kaugusele, kuid kaugelt pildistades ja meest pildisuuruselt esitades on siiski õnnestunud luua tulemus, millega - füüsikutelt sõnu laenates - projekteerus mees piketeerijate hulka. Tegu on valeteabe tahtliku tootmisega, sest see mees ei osalenud piketil ja tal ei olnud piketiga mingit seost. Selle põhjal on alust kahtlustada, et kõnealune mees ei sattunud sinna juhuslikult.

Vaevalt et meie klubi ja/või keegi teine, kes korraldab oma üritusi, sooviks, et meediakanal "Delfi" projekteeriks või mingil muul viisil monteeriks sellel päeval "juhuslikult" linnas ringi jalutanud klounid tõsise ürituse kaasosalisteks. See ei ole esimene kord, kui "Delfi" ei suuda lihtsakoelisest sündmusest tõest teavet edastada. "Delfit" ma kunagi ei vaata ega loe, ega soovita seda teha.

Jaan Hatto,

Rahvuslaste Tallinna Klubi rajaja

Ida ja Lääs - bandiit ja petlik "katusepakkuja"?

 

Euroopa valmistub ehitama Vene gaasist sõltumatu Southern Gas Corridor projekti gaasijuhtmeid. See projekt kuulub Euroopa Liidu kõrge prioriteediga projektide nimekirja ning sisaldab ka Nabucco gaasijuhet. Nabuccoga võidu hakkas Venemaa valmistuma South Streami gaasijuhtme ehitamiseks, kuigi Venemaalt gaasi saamiseks on juhtmeid küllaga. Hoolimata sellest ehitatakse läbi Läänemere äärmiselt keskkonnaohtlikku Nord Streami gaasijuhet, mida Euroopa Liit ja NATO toetab. Sellega ohverdatakse Baltimaade julgeolek ja majandus, kuna juhtme valvajad looks sõjalise piirde NATO ja Baltimaade vahele ning sellega kaasnev julgeolekuoht peletaks Baltimaadest investoreid. Lisaks see juba takistabki Nabucco ehitamise alustamist, kuna potentsiaalsetel rahastajatel pole Nord Streami oodates nii suurt huvi Nabuccot toetada. Nord Stream võib Nabuccole lausa saatuslikuks saada, sest huvi vähesus Nabucco vastu mõjutab ka gaasipakkujaid. Samuti pidurdab Nord Stream veeldatud maagaasi terminalide levikut Euroopas.

 

Nord Streami gaasijuhe võimaldaks küll Venemaal jätta praegustele transiitriikidele osa vahendustasu maksmata, kuid mida sõltuvamaks Vene gaasist Lääs ennast muudab, seda vähem on lootust hinnaalandusele. Pealegi on kokkuhoitav rahasumma ju naljanumber selle raha kõrval, mida Euroopa Liit ja NATO kulutab igal aastal Läänemere keskkonnakaitse, sõjalise julgeoleku ja poliitilise sõltumatuse suurendamise peale.

 

Nord Streami gaasijuhtme ehitus lepiti Venemaaga kokku enne majanduskriisi. Siis oli gaasidefitsiit. Majanduskriisi käigus on aga gaasinõudlus vähenenud ja gaasi hind langenud. Juba ammu maksab Euroopa Liit lepingutes määratud ostunormi täitmise asemel Venemaale trahve. Euroopa Liit küll sõltub Venemaast, liidus tarbitavast gaasist moodustab vene maagaas 25%, aga Venemaa on Euroopast ise veel rohkem sõltuv. Nimelt Venemaa gaasiekspordi tulud moodustavad sisuliselt kümme protsenti Venemaa SKT-st. Venemaa on sunnitud Euroopa Liidule igal juhul gaasi müüma. Senised tarnekatkestused on olnud bluffimised. Alles Nord Streami valmimine võimaldaks Gazpromil maismaajuhtmetes gaasi pikemalt seisma panna. Niisiis saaks Euroopa Liit rahus Southern Gas Corridor projekti gaasijuhtmeid ehitada, kui Nord Stream seda ei segaks. Lisaks töötab Euroopa Liidu kasuks kildagaasi ammutamise tehnoloogia kiire levik ja suurenev veeldatud maagaasi terminalide arv Euroopas.

 

Tekib küsimus: miks endiselt toetatakse potentsiaalset Vene terrori instrumenti - Nord Streami gaasijuhet?

 

Üheks võimaluseks on, et asjad läksid viltu siis, kui Nord Streami gaasijuhe lisati Euroopa Liidu kõrge prioriteediga projektide nimekirja. Me oleme ju näinud, kuidas kellavärk töötab – Euroopa Liidu liikmesriikide valitsejad toetavad Lääne projekte kas või üle laipade. Probleem kellavärgis tekib siis, kui Lääne otsustajad on prioriteetseks kuulutanud mõne projekti, mis neile hiljem hoopis kahjulikuks osutub ja nad ei saa uusi juhiseid anda, sest Venemaa võib sellest teada saada. NATO ametlik partner Venemaa, kes NATO varustust Afganistani tarnida aitab, ei pruugi ju sellisel juhul enam USA ristisõjale kaasa aidata.

 

Niisiis vajab Lääs kedagi, kes kohtutes vaidlustatud ehituslubade tühistamised läbi suruks. Gaasijuhtmele nimelt väljastati ehitusload Euroopa Liidu keskkonnamõjude hindamise direktiivi ning muude oluliste seaduste vastaselt. Eestvedajaks sobib kõige paremini Eesti, kuna Eestit ja Soomet ohustab gaasijuhe kõige enam.

 

Kui gaasijuhtme edasist ehitust ära ei keelata, saavad kahju ka Euroopa Liit ja USA koos ülejäänud NATO-ga. Kasu saab ainult Venemaa, ning Eesti valitsejad koos ehitusload väljastanud riikidega tõestavad Lääne otsustajatele, et nad on kasutud pugejad, kellel puudub igasugune iseseisev mõtlemine.

 

Kõik on nii lihtne loomulikult juhul, kui Lääne ja Venemaa vahel ei toimu keerulisem koostöö. Kusjuures teadlikku koostööd ei peagi toimuma. Piisaks sellest, kui korruptsioon on jõudnud sellisesse olekusse, et Lääne ja Venemaa juhid on ära ostnud üks ja sama huvigrupp. Ka sellisel juhul saab toimida skeem, mida rohkem kriminaalmaailmas kasutatud on.

 

Nimelt ei ole saladus, et allmaailmas teevad vahetevahel koostööd bandiidid ja "katusepakkujad". Koos valitakse välja ohver või teeb seda isik, kes juhib neid mõlemaid. Bandiit terroriseerib ohvrit. Peale seda ilmub välja "katusepakkuja" kui päästja. Pärast jaotavad bandiit ja "katusepakkuja" aga „katuseraha“ omavahel ära.

 

Sama skeemi on kasutatud ka poliitikamaailmas. Briti-Prantsuse-Vene 1939. aasta kolmikpakt, Molotov-Ribbentropi pakt ja USA, Suurbritannia ja Venemaa vahelised Teherani-Jalta lepingud ning Potsdami konverentsi kokkulepped tõestavad selle kasutamist eestlaste vastu nii II Maailmasõjas kui ka hiljem.

 

Sellist poliitikat võidakse kasutada siiani. Lihtne oleks niiviisi iseseisvaid riike nende põhiseaduste vastaselt enda alluvusse saada. Venemaa täidaks bandiidi rolli, Lääs mängiks "katusepakkuja" rolli. Alguses Venemaa terroriseeriks riike. Nad pageksid Venemaa eest Lääne alluvusse. Peale seda Lääs ja Ida asuksid avalikule koostööle ning loodaks veel suurem Euroopa Liit ja NATO mida juhiksid Lääs ja Ida käsikäes. Samas juhiks võib olla hoopis keegi kolmas, näiteks eespoolmainitud huvigrupp, kes juhiks neid mõlemaid. Siis toimuks edasi sõda ühise konkurendiga, kelleks on islamiterroristid. Kõige jubedamat liikmeks olemise viletsust aga tunneksid alluvad, kui liidule peaks suurem Aasia otsustavalt jalgu jääma või siis vastupidi, liidu tegevus suuremale Aasiale, kaasaarvatud Hiinale.

 

Sellise skeemi vastu saab aidata vaid vastuhakkamine, sest elu on näidanud, et kui "katusepakkuja" ohver järele annab, muudetakse ta jäädavalt orjaks ja „tankistiks“.

 

Õnneks on võimalused saavutada gaasijuhtme ehitamise keelustamine suured igal juhul.

 

Mikk Kündre

Ootamatu arusaamatuse tõttu 23. augustil 2010 Hirvepargis pidamata jäänud kõne

Rahvuslaste Tallinna Klubi liikme, Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu esimehe Valdo Paddari kõne tekst, mis jäi ootamatute arusaamatuste tõttu 23. augustil 2010 Hirvepargi-üritusel ette lugemata. Ürituse peakorraldaja, teenekas eesti rahvuslane Jüri Liim palus härrasmehena selle piinliku vahejuhtumi pärast hiljem vabandust ja kinnitas, et asja taga ei olnud mingit Isamaa ja Res Publica Liidult tulnud käsku või keeldu.

 

Austatud Kaasvõitlejad, Aatekaaslased ja rahvuslikud kodakondsed!

Kui aastal 1987 ei õnnestunud mul osaleda siintoimunud esmaüritusel, kuna seda ei võimaldanud kamber-tüüpi eluase, siis juba 1988. aasta 23.augustil sain öelda, mida soovisin. Seda oli raske teha ja sestap valisin hilisemalt punastama paneva luulesepa, Erni Hiire 1939. aasta „LOOMINGU“ augustinumbris avaldatud luuleread, pealkirjaga „HOMSESSE“.

Järgnevatel aastatel hakkas see „homne“ ka reaalsemat palet võtma ja täna, 22 aastat pärast „Homsesse“ loetut, tuleks ette lugeda (ja miks ka mitte laulda!?) hoopis Heldur Karmo „EILA VEEL“. Kuid aitab sissejuhatusest, lubage nüüd asuda teemakohasema teksti juurde.

Poliitikat ja poliitikuid on ikka võrreldud teatriga. Tõsi, näitlejad oma professionaalsusega on suutelised mängima ka mistahes poliitilist rolli, samas kui poliitikutele jääb ikka ja jälle vaid õnnetu hampelmanni roll. Kuid teada tõde on ka see, et suures poliitikas esinevad sageli ka sellised teatrisse kuuluvad osalised, nagu suflöörid. 23. augustil, täna 71 aastat tagasi, olid nendeks Molotov ja Ribbentrop. See, mis järgnes ja kuidas eluetenduse, millele nimeks ka Teine Maailmasõda, epiloog välja nägi, see ei unune ega kao põlvkonnapikkuse omariigiks olemisega. Aga tagasi eluteatri ehk poliitika juurde. Puudutamata kedagi, mõistame ometi, et ühelgi etendusel ei ole seda ilu ja võlu, mida annavad juurde aksessuaarid, butafooria, mis sageli petab sedavõrd, et rolli sisseelanud näitlejadki haaravad laualt vahaõuna ja püüavad hambad sinna sisse lüüa.

Eestlased on seltsiv tõug ja eestlus sai alguse omariiklikuks tekkeks seltsielust. Olgu selleks siis olnud laulu-, tantsu-, näitemängu või ka karskusseltsid.

 

Jah, seltskondlikud on meie naaberrahvadki. Osa neist aga sunniviisiliselt, vabatahtlikult ja ilma seltsi olemust tabamata. Ja siis ta käivitus, „Estonia“ selts andis meile midagi, milles on juba kahel korral sündinud eestlaste oma tahte avaldus. Ja siis, selle Teiseks Maailmasõjaks nimetatud näitemängu lõpuvaatuses see juhtus: 24.veebruaril 1944 saadeti näitelavale Nõukogude lennuvägi, vabastama Eestit teise suflööri etteütlusest, „vabastamise“ tähe all pommitasid viisnurksete sabatähistega lendavad aksessuaarid meie suurimat seltsielu tähist- „Estonia teatrit“. Võiks arvata, et just sealt loodeti fašism korraga välja ajada! Laval kujunes välja tõeline draama, pommitajad leidsid oma haleda lõpu ja maailmas lõppes taaskord kümne etleja etteaste. Kui ka juhtus, et mõni neist sandistunult mullakamarani jõudis, pole edasisest faktimaterjali ega ühtegi käsikirjalist viidet, et mõni põlenud torso ka tegelikkuses Saksa armee ja riigi toel oleks maha maetud.

Tuleks ehk tagasi teatri ja poliitika juurde. See etendus on läbi! Aga lubage mulle küsimus: miks on meie Sõjaväekalmistul, Eesti Vabadussõjas langenute haudadel, pealematmistest rääkimata, miks on seal see betoonist postament, millele ka sellel aastal viidi Eesti Vabariigi sünnipäeval, päeval, mil enamus eestlasi elab oma seltsielu, miks on seal endiselt punased roosid ja see lavakujundus, butafoor, aksessuaar, obelisk kümnele fašismi teatrimajast välja ajajale? Ja kui ka ei suudeta ilma ammu enam mitte mängukavas olevate rollideta hakkama saada, kas ei oleks siis targem see postament tuua sinna, kust nende väidetavate kümne etleja elunatukesed ka otsa said - „Estonia“ teatrimaja ette?

 

Las siis toovad need, kes ikka toovad, oma roosid ja nelgid neile, kes teise suflööri tekstiraamatust midagi ei pidanud! Kas jõuab kord ka kohale, et iga etenduse järel jäägu kõik vajalik, kuid viidagu täiesti kasutu ja mõttetu butafooria. Olgugi, et „Estonia“ on uuesti kerkinud ja uus on ka eestlaste paleus, ikkagi piisab meile omadest või kui, siis – äärmisel juhul – setude Pekost.

Ja veel. Kas mitte jälle ei ole tekkinud poliitteatri lavale, sinna, otse rambiääre ette, kaks kuplikest, mõlemas etteütlejad sees?

 

Sedapuhku tundub mulle, et üks on kahtlaselt tuttava alfapeediga ja teine nii tõmmu, et päris kaugelt maalt, lausa suure vee tagant. Kas jälle saab seltsivast ja seltskondlikust väikerahvast suure näitemängu tahtmatu publik?

Lisaks tekstis esinenud kohtadest ja konkreetsest „sambast“

Tallinna Sõjaväekalmistul (Filtri teel) otse „Aljoša“ juurest ca 20 meetrit vasakule jääb monument, millel venekeelne tekst mõlemal pool. Aversi (esikülje) poolel on nende 10 lenduri, kes väidetavalt on sinna maetud, nimed.

alampolkovnik KAMINSKI M.N.

kapten FEDJAKOV A.M.

vanemleitnant SERGEJEV A.P.

vanemtehnik leitnant JAKUŠEV S.S.

vanemtehnik leitnant TŠISTOV – KUMANTSEV V.M.

vanem JAŠIN A.P.

vanem FILIMONOV N.D.

reamees ZVERKIN V.E.

reamees DEMENTJEV G.G.

reameesGORŠAKOV N.F.

All seisab, et lennuekipaaž hukkus 24. veebruaril 1944!

Reversil (tagaküljel) seisab vene keeles (autori eestindus):

SIIA ON MAETUD LENNUKIEKIPAAŽ, KES HUKKUS KANGELASLIKUS VÕITLUSES, TÄITES LAHINGUÜLESANNET NÕUKOGUDE EESTI VABASTAMISEKS.

 

Valdo Paddar

 

Punker nimega Argentiina ehk vastulöök mälurisustajatele

 

 

 

30. aprill on kahekordselt tülikas kuupäev. Vähemalt korravalvuritele küll. Paljudes „arenenud“ lääneriikides valmistub politsei igal aastal hoolikalt ohjeldama selle päeva õhtust kuni järgmise päeva hommikuni kestvaid volbriöö „pidustusi“. Neis, „kõrgel arengutasemel“ olevates riikides on noorsoo suurel osal nimelt kombeks end mainitud ööl maani täis juua ja selles seisundis kõige mitmekesisemaid totrusi teha.

 

Veelgi suurem murelaps on see kuupäev aga samades riikides tegutsevale mõttepolitseile. Sest kipuvad ju paljud haritud, isamaalised ja arenenud õiglustundega inimesed sel päeval mälestama kahekümnenda sajandi Euroopa, vahest koguni terve maailma ühe väljapaistvama riigimehe surma-aastapäeva. Sellesama riigimehe, kes väidetavasti suri 30. aprillil 1945 Berliinis. Täpsemalt öeldes: tegi vaenuvägede piiramisrõngas olevas punkris enesetapu.

 

Jutt käib mõistagi Saksamaa toonasest valitsus- ja riigijuhist, riigikantsler Adolf Hitlerist. Tema mälestamist ei saa nüüdisajale iseloomulikult poliitkorrektsuse-usku mõttepolitsei kohe kuidagi sallida.

 

Üllatav, et nii Hitleri pärandi austajad kui ka vastased on kõnealuse riigimehe elu lõpu ja selle asjaolude osas sama meelt: mõlemad usuvad kaljukindlalt, et enesetapu teinud Hitler suri 1945. aasta 30. aprillil Berliinis oma punkris.

 

Selle kinnituseks toon siinkohal ainult kaks näidet.

 

Hitleri pärandit kõrgelt hindav internetiportaal „Estland 88“ (www.estland88.com) kirjutas 30. aprillil 2010 oma rubriigis „Täna ajaloos“ järgmist: „30. aprillil 1945 lahkus elust Saksa Riigi Juht Adolf Hitler.“

 

Hitleri pärandisse taunivalt suhtuv „Eesti Entsüklopeedia“ kirjutas oma 3. köites (ilmunud 1988. aastal) Hitleri surma kohta aga nõnda: „Vahetult enne Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist lõpetas H. elu enesetapuga.“

 

Märksõnad „30. aprill 1945“, „Berliin“, „punker“ ja „enesetapp“ on raiutud ka kooliõpikutesse ja ajalooteostesse. Seda aga mitte enam kauaks. Sest praeguseks on tulnud päevavalgele fakte, mis saadavad „punkrisurma-teooria“ selle õigesse kohta – ajaloo prügikasti.

 

„Enesetapu teinud Hitler“ osutus… 20-40-aastaseks naiseks!

 

Huvitav vastuolu: väga paljud uskusid ja usuvad praegugi pimesi juttu, et Hitler olevat teinud 1945. aasta aprillis enesetapu, väga vähesed teadsid/teavad aga, et tegelikult püsis see „ajalooteooria“ lausa savijalgadel.

 

Esiteks oli Hitler sellise iseloomuga, et poleks – asjatundjate hinnangul – kunagi, mitte mingitel tingimustel ennast ise tapnud.

 

Teiseks olid väidetavat Hitleri enesetappu pealt näinud isikute tunnistused ebaselged ja kohati vasturääkivad.

 

Kolmandaks ei leitud Hitleri ega ta abikaasa, Eva Brauni laipa kunagi. Ainus nii-öelda asitõend oli üks kolp, mille marssal Žukov oli viinud 1945. aastal Moskvasse ja mille kohta väideti aastakümneid, et see olevat kuulunud Hitlerile. 2009. aasta sügisel uuris seda kolpa USA Connecticuti ülikooli arheoloog Nick Bellantoni. Kolba DNA-d uurides tuvastas Bellantoni, et kolp oli kuulunud hoopis 20- kuni 40-aastasele naisterahvale.

 

Bellantoni sensatsioonilist avastust kajastas nii Euroopa, Vene, USA kui ka Eesti ajakirjandus. Üldsuse huvi selle avastuse vastu oli kaunis suur. Kui see hakkas aga muutuma juba „lubamatult suureks“, siis lõpetati kolba-teema käsitlemine nn. peavoolumeedias kiiresti. Öeldi küll A, kuid jäeti ütlemata B. Teisisõnu: jäeti vastamata küsimusele „kui Hitler ei surnud 1945. aasta aprilli lõpul Berliinis enesetapu tulemusena, siis kus, millal ja kuidas ta tegelikult suri?“.

 

Vastuse sellele küsimusele andis üks Argentiina kirjanik ja uuriv ajakirjanik, kes oli selleks ajaks uurinud seda teemat juba üle kolmekümne aasta.

 

Hitleri „surmajärgne elu“ Lõuna-Ameerikas

 

Faktid on visad asjad. Eriti veel siis, kui nad on süstematiseeritud ja raamatukaante vahele pandud. Argentiina kirjanik ja uuriv ajakirjanik Abel Basti teab seda suurepäraselt. Seepärast koguski ta andmeid tervelt 30 aastat, enne kui julges avaldada raamatu „Bariloche natsid“ (hispaania k. „Bariloche Nazi“). Seal on juttu sellest, kuidas Saksamaa riigijuht Adolf Hitler põgenes 1945. aasta kevadel Berliinist, sõitis Argentiinasse ja elas seal rahulikult kuni surmani.

Sama teemat käsitles Basti ka raamatus „Hitler Argentiinas“ (hispaania k. „Hitler en Argentina“). Mõlema teose koostamisel kasutas Basti paljude selliste isikute tunnistusi, kes olid Hitlerit tolle Argentiinas viibimise ajal ise näinud, teinekord temaga vestelnudki.

 

Millised on siis olulisemad sellealased faktid, mis Bastil välja selgitada õnnestus?

 

Kõigepealt saabumisaeg. Argentiinasse saabus Hitler 28. juulil 1945. Just sel kuupäeval jõudis Patagoonia rannikule kaks Suur-Saksamaa allveelaeva, kus peale Hitleri viibis teisigi tähtsaid tegelasi. Ühtekokku saabus 1945. aasta jooksul Argentiinasse kümme Suur-Saksamaa allveelaeva. Nende pardal oli u. 60 kõrget SS-i ohvitseri.

 

Argentiina valiti reisi sihtmaaks ta ohutuse tõttu. Nimelt oli see Lõuna-Ameerika riik säilitanud erapooletuse kogu Teise Maailmasõja kestel.

 

Hitler asus koos Eva Brauniga elama Bariloche väikelinna naabrusse. Seal oli nende elupaigaks ühe saksa päritolu abielupaari suvila. See, hotelliomanikest abielupaar lubas kõnealusel kahel külalisel lahkelt kasutada ka oma Pan de Azúcari nimelises väikelinnas paiknevat maja.

 

Hotelliomanikest abielupaari külalislahkus polnud teeseldud ega sunnitud. Vastupidi, neid ühendas Hitleriga oma paarikümne aasta pikkune sõprus. Nimelt olid nad juba 1925. aastal hakanud saatma Hitlerile raha, mille olid eelnevalt kogunud Argentiinas elavatelt sakslastelt. Selle kohta on jäänud arvukalt kirju, sealhulgas Hitleri kümne- kuni viieteistkümneleheküljelised kirjad, kus ta annab aru, kuidas on seda raha kasutanud.

 

Hitleril jätkus taipu hoiduda oma elu Argentiina-perioodil lävimisest teiste Saksa rahvussotsialistidega. Tänu sellele Iisraeli salaluure Mossad ega teised Saksa rahvussotsialiste kimbutavad salateenistused teda ei tabanudki. Võrdluseks tasub meenutada, et Mossadi agendid röövisid sõjajärgsetel aastatel Argentiinast ja mujaltki Lõuna-Ameerikast päris mitu kõrget Suur-Saksamaa tegelast.

 

Abel Basti andmetel elas Hitler Argentiinas rahulikult kuni oma elu lõpuni ja suri 1960. aastal loomulikku surma. Mehe surma järel asus Eva Braun elama Argentiina naaberriiki – Tšiilisse, täpsemalt selle pealinna, Santiago de Chilesse. Eva Brauni edasine saatus on teadmata.

 

Hitleri päästjaks sai „külm sõda“

 

Ainus organisatsioon, kes teadis Hitleri pensionipõlve pidamise paika, oli – Abel Basti andmetel – ameeriklaste Föderaalne Juurdlusbüroo. See organisatsioon jälgis Hitlerit kuni 1955. aastani, seejärel aga hävitas kõik Hitleri „surmajärgse elu“ kohta kogutud materjalid, kuna need võinuks Ameerika Ühendriike kompromiteerida Iisraeli silmis. Oli ju Iisraeli liitlane USA teadlik Hitleri asukohast, kuid jättis selle Iisraelile ometi teatamata ega võtnud Hitleri kättesaamiseks ka ise midagi ette.

 

Argentiinasse siirdus Hitler pärast seda, kui oli lavastanud 1945. aasta aprilli lõpul Berliinis iseenda ja Eva Brauni enesetapu ning seejärel põgenenud Barcelonasse, kus teda juba ootasid Suur-Saksamaa allveelaevastiku riismed.

 

Sõna „riismed“ käib mõistagi nende allveelaevade arvukuse, mitte aga kvaliteedi kohta. Vastupidi, täiesti tipptasemel oli nii nende meeskond, relvastus kui ka üldvarustatus.

 

Abel Basti hinnangul on ülimalt tõenäoline, et Hitleril ja ta lähikondsetel aitasid ümberpiiratud Berliinist Barcelonasse põgeneda USA salateenistuse agendid. Omal käel suutnuks Hitler sellega vaevalt küll toime tulla, kuna Berliini ümbritsevad alad olid tollal juba kõik liitlasriikide kontrolli all. Pealegi oli Ameerika Ühendriikidel juba toona olemas raadiolokatsioonijaamade võrk, mis võimaldas jälgida laevu ja lennukeid kogu maailmas.

 

USA aitas Hitleril põgeneda ja varjas hiljem ta asukohta mitte heategevuse korras või ligimesearmastusest, vaid vastutasuks selle eest, et Suur-Saksamaa juht lubas ameeriklaste käsutusse oma paremad teadlased ja sõjaväelased. Mõlemad seltskonnad andsid olulise panuse USA relvastuse edendamisse, eriti tuumapommi loomisse ning muutsid seeläbi „külma sõja“ ajal USA maailma sõjaliselt võimsaimaks riigiks. Ilma selleta suutnuks Ameerika Ühendriigid vaevalt vastu seista oma suurimale Teise Maailmasõja aegsele liitlasele, kellest vaid veidi aega pärast sõja lõppu oli saanud suurim vaenlane – Nõukogude Liidule.

 

Muide, Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin ei uskunud kuni surmatunnini, s.t. 1953. aasta märtsini, et Hitler oli surnud. Stalinil oli kindel tahtmine Hitler kohtu alla anda. Ta ei loobunud elu lõpuni oma liitlastele ja luuretele meelde tuletamast, et Hitler oli läinud Hispaaniasse või Argentiinasse. Nõukogude Liidu juhtkond asus enesetapu-versiooni toetama alles pärast Stalini surma.

 

On tähelepanuväärne, et ka Saksamaa Liitvabariigi juhtkond pidas Hitlerit elusolevaks veel kümme aastat pärast tolle ametlikku surmagi ja kuulutas surnuks alles 1955. aastal. Ja ka siis lihtsalt eeldades, et Hitler on selle aja peale surnud.

 

Hitleri enesetapp 30. aprillil 1945 Berliini punkris osutus niisiis täielikuks väljamõeldiseks, mille eesmärk oli varjata tegelikult asetleidnut. Kas saab Ameerika Ühendriike selle eest aga hukka mõista, et nad Hitleril põgeneda aitasid ja ta asukohta hiljem varjasid?

 

Vaevalt küll. Pigem on USA juhtkonna käitumine täiesti arusaadav ja riigimehelik. Toonast olukorda arvestades lausa ainumõeldav. Äsjane surmavaenlane Saksamaa ei kujutanud ju enam ohtu, seevastu oli äsjane liitlane – Nõukogude Liit – muutumas üha ohtlikumaks.

 

Küll aga on hukkamõistu väärt need eesti ajaloolased ja õpikukirjutajad, kes ei vaevunud end faktidega kurssi viima, vaid on risustanud eesti noorte mälu Hitleri enesetapust pajatava väljamõeldisega juba enam kui kahekümne aasta vältel.

 

„Punker“ nimega Argentiina annab neile mälurisustajatele igatahes mõtlemapaneva vastulöögi.

 

Tõnu Kalvet

 

 

 

 

 

Ühe tulevase uusmoodustise iseäralikust tulemuslikkusest

Eesti poliitikamaastikul toimub praegu palju huvitavat. Kombineeritakse mitmelgi moel, tehakse oodatud ja ootamatuid liitmis- ja lahutamistehteid. Üks mõtlemapanevamaid nende huvitavate "tehete" hulgast on katse liita Eesti Rahvuslik Liitumine (lüh. ERL) erakonnaga Eesti Kristlikud Demokraadid (lüh. EKD).

"Kas autor äkki ei eksi? ERL on ju erakondadeülene organisatsioon, sinna kuulub mitme erakonna liikmeid ja ka täiesti parteituid. Kuidas saaks säärane organisatsioon liituda ükskõik millise erakonnaga?!" võib siinkohal vahele hüüda tähelepanelik, kaasamõtlev lugeja.

See tähelepanek oleks täiesti õige. Kuid autor ei eksi sellegipoolest. Sest ERL-i juhtkond on tõepoolest rääkinud ERL-i kui organisatsiooni, mitte aga üksnes asjasthuvitatud liikmete ühinemisest EKD-ga. Asjaolu, et ERL-i põhikiri sedasorti liitumist ei luba, pole ERL-i juhtkonda seni häirinud vähimalgi määral.

Kas Eesti poliitikamaastikule tekkis üleöö suur tühik?

ERL-i juhtkonnast on innukaimaks EKD-ga ühinemise pooldajaks ERL-i praegune juht Martin Helme ja eelmine juht, praegune juhatuseliige Henn Põlluaas. Mõlema hinnangul olevat see rahvuslastele väga hea võimalus midagi ära teha, mõjutada toimuvat, saavutada oma eesmärke ja jõuda oma arengus kõrgemale astmele.

"Kahe puhta ja korrumpeerumata, väärtuspõhise ja tõeliselt rahvusliku organisatsiooni - ERL-i ja EKD - koostöö on ilma igasuguste kahtlusteta positiivne. Tekib uus sünergia, mis võimaldab ausat alternatiivi poliitkartellide kultiveeritavale estofoobsele multikulti-ummik-elitaarsüsteemile ja tegelike muutuste algatamisele," leidis 11. aprillil 2010 H. Põlluaas.

Martin Helme toimetatava internetilehe "Terve Mõistuse Sündikaat" üks viljakamaid autoreid, publitsist Andres Laiapea seevastu oli vahetult enne 2007. aasta Riigikogu valimisi kristlike demokraatide ja nende eduvõimaluste suhtes hulga kriitilisem: "Kristlike Demokraatide programm, eriti selle majanduspoliitikat puudutav osa, tundub kokkuvõttes kõige mõistlikum. Kuid nende puhul peletab paljusid potentsiaalseid toetajaid eemale kristliku tausta sagedane rõhutamine. Ühest küljest võib see neile toetajaid tuua, teisest küljest on Eesti ühiskond aga suhteliselt usuleige ning ma kaldun arvama, et kui see erakond valimisreklaamides nii palju oma kristlikku tausta ei rõhutaks (kuna see on toodud välja juba erakonna nimes, siis puudub selle järele tegelikult ka vajadus), võiks selle toetus olla valimistel palju suurem." (Andres Laiapea. "Valimiste künnisel". "Terve Mõistuse Sündikaat", 28.02.2007.)

Mis on siis vahepeal muutunud? Kas tõesti on Eesti poliitikamaastikule tekkinud mõni tühik - suur tühik! - , mida saaks kõige paremini täita just tugeva usuvärvinguga erakond? Miks peaks eestimeelsed inimesed massiliselt hääletama just sellise moodustise poolt? Või on Eestis tule ja mõõga abil kinnistatud ristiusk muutunud praeguseks eestlasele hüppeliselt armsamaks kui oli veel mullu?

"Kristlikud demokraadid võitsid samadel valimistel (=2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. - T. K.) 1715 inimese poolehoiu (0,42 protsenti häältest)," kirjutas päevalehe "Postimees" internetiväljaanne 6. aprillil 2010 uudises pealkirjaga "Kristlased ja rahvuslased tahavad ühineda". Samas uudises tuuakse ära ka kristlike demokraatide tulemus viimasel kahel Riigikogu valimisel: "2003. aasta riigikogu valimisel sai erakond 1,1, protsenti, 2007. aastal pärast intensiivset reklaamikampaaniat 1,7 protsenti valijate häältest."

Tõsi küll, ERL-i ekslikult erakonnaks nimetav "Postimees" meenutab, et ERL-i juht Martin Helme saavutas 2009. aasta Europarlamendi valimistel igati hea tulemuse: "Erakonna esimees Martin Helme kandideeris mullu suvel Europarlamendi valimistel, kogudes üksi 9832 häält (2,5 protsenti kõigist häältest) ehk rohkem kui Rahvaliit (8860) ja natuke vähem kui Rohelised (10 851 häält)."

Seniloetletud toetusprotsendid ei luba esialgu kummagi liituda sooviva osapoole eduvõimalusi eriti hiilgavaks pidada. Eriti veel arvestades seda asjaolu, et suur osa Martin Helme poolt hääletanutest andis oma hääle talle kui eesti rahvuslasele, mitte aga kui kristlasele. EKD-sse astumise järel jääks M. Helme oma nendest toetajatest niisiis kindlasti ilma.

Üksainus päästerõngas ja selle ootamatu ulataja

Üks päästerõngas ERL-i ja EKD liitumise korral tekkivale ühenderakonnale siiski on. Nimelt see, et kõnealust uusmoodustist asub toetama... Eesti poliitkartell ise! Jah, seesama poliitkartell, kes loodab "salongikõlbulikke" (loe: taltsutatud) eesti rahvuslasi riigipiruka juurde lastes maandada majandussurutise tagajärjel Eesti ühiskonnas aina suurenevaid pingeid.

Mõelgemgi nüüd paar käiku edasi: mida saavutaks ERL-i juhatuse kaasamise abil tugevdatud EKD?

Parimal juhul saavutaks see uusmoodustis Riigikogus kümme kohta. (Suuremat esindatust Eesti võimukartell uustulnukale vaevalt lubaks.) Selleks aga, et midagi oluliselt muuta ja Eesti hukukursilt kõrvale pöörata, on teatavasti tarvis vähemalt 51 saadikukohta. Veelgi parem oleks muidugi 67. Siis saab tühistada ka tülikamaid seadusi ja riikidevahelisi leppeid.

Kui see uusmoodustis tahaks siiski midagi muuta, peaks ta minema valitsusliitu, s.t. koostööle mõne muu erakonnaga. Küsigem nüüd: kes erakondadest võiks olla maailmavaateliselt EKD-ERL-ile lähim? Vastus on: eks ikka Isamaa ja Res Publica Liit (lüh. IRL). Paljud ERL-i võtmeisikud on IRL-iga otse või kaudsemalt seotud, samuti on kavandatava ühinemise taga aimata Tunne Kelami kätt.

Kuna väga tõenäoliselt ei piisa isegi uusmoodustise ja IRL-i häältest valitsusliidu - enamusvalitsuse! - moodustamiseks, siis tulebki leida kolmas, veelgi tugevam partner. Kes see võiks olla?

Et Keskerakond on sellena välistatud, sotsid samuti, roheliste ja Rahvaliidu parlamentipääs pole aga üldse kindel, siis jääbki ainult üks lahendus: panna "leivad ühte kappi" Reformierakonnaga.

(Siinkohal meenutan, et "Terve Mõistuse Sündikaadis" (selle peatoimetaja nime tähelepanelik lugeja ju mäletab, eks ole?) tehti enne eelmisi, 2007. aasta riigikogu valimisi üleskutseid hääletada Reformierakonna poolt. Tõsi, neid ei tehtud massiliselt, kuid siiski tehti.)

Seega olekski sündinud uus valitsusliit koosseisus ERL/EKD-IRL-Reformierakond. Kõik osapooled pasundaks õnnelikult parempoolse maailmavaate võidust ja ajakirjanduski oleks rahul. Sest oleks ju siis "kaasatud otsustajateringi" ka rahvuslased. Täpsemalt öeldes: taltsutatud rahvuslased. Demokraatia missugune!

See skeem meelitaks valima needki kodanikud, kes muidu valimas ei käi. Ja mõistagi laseks taas rõhuda sellele, et parim viis "paha Keskerakonna" vastu võitlemiseks on anda hääl "valgetele jõududele" - "parempoolsetele" erakondadele.

"Neli aastat tagasi (=2005. aastal. -T. K.) sai Martin Helmele tehtud ettepanek koostööks Eesti Iseseisvusparteiga. Vastuseks tuli täpselt viis sõna ja täpselt sellises järjestuses: ma ei näe võidu võimalust," kirjutas Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP) esimees Vello Leito 9. novembril 2009 EIP koduleheküljel ilmunud arvamusloo "Ta nägi võidu võimalust" sissejuhatuses.

Kas EKD-ga liitumine tooks selle kauaoodatud võiduvõimaluse? Ja kui tooks, siis kellele - kas kõigile eestimeelsetele inimestele või pelgalt mõnele ambitsioonidest pungil üksikisikule?

Eks seda näita juba tulevik. Seni aga jälgigem mängu tähelepanelikult ja jätkem hästi meelde, mida ja kuidas võiduvõimaluse otsijad ütlevad ja teevad.

 

Tõnu Kalvet