Nõges – tervislik, kuid mitte püksis

Nõgesel on ravimtaimena palju kasulikke omadusi. See on üldteada tõsiasi.

Sama üldteada tõsiasi on aga seegi, et nõgese koht pole püksis. Seepärast ütlebki rahvasuu püsimatu, kärsitu inimese kohta: „Tal oleks nagu nõges püksis.”

Nõges tundubki püksis olevat kõigil neil, kes on rutanud õnnitlema Ameerika Ühendriikide tänavuste presidendivalimiste võitjat. Täpsemalt: oletatavat võitjat. Õnnitleja vaatenurgast kindlasti ka soovitavat võitjat. Ent mitte mingil juhul veel ametlikku võitjat. Sest hetkeseisuga pole valimistulemustel veel ametlikku kinnitust.

USA-väline ajakirjandus on kuulutanud valimiste võitjaks demokraat Joe Bideni, tuginedes USA ajakirjanduse ühe osa hinnangutele. S.t. faktide asemel arvamusele. Ja just ajakirjanduse sellise osa arvamusele, kes on suhtunud ametisolevasse presidenti, vabariiklasse Donald Trumpi, juba aastaid halvustavalt. Sest ei näiteks CNN-i ega „New York Timesi” või „Washington Posti” saa pidada Trumpi pooldavaks ajakirjanduskanaliks.

Valimistulemuste lõplikkus eeldab aga vältimatult nende ametlikku kinnitust. Senikaua kui seda kinnitust pole, ei saa kindlalt väita, et üks kandidaat on võitnud, ta vastaskandidaadid aga kaotanud.

Kuidas käitunuks sellises olukorras sõna parimas mõttes asjatundlik poliitik (loe: riigimees) ja ajakirjanik?

Vastus saab olla ainult üks: oodanuks ära valimistulemuste ametliku kinnituse, ja õnnitlenuks alles siis.

Paljud riigi- ja valitsusjuhid ilmutasid aga kärsitust, justkui oleks neil nõges püksis: ruttasid õnnitlema Bidenit. (Tõsi, vastupidiseks erandiks on Sloveenia peaminister Janež Jansa – tema tõttas enneaegselt õnnitlema Trumpi.) Kahjuks kehtib see ka Eesti asjaomaste poliitikute kohta.

USA praegusel presidendil ja teda toetavatel ringkondadel jätkub mõjukust ja vahendeid piisaval hulgal, et tagada valimistel antud häälte täpne ülelugemine (kui vaja, siis kas või mitu korda), ja seeläbi välistada valimispettuse mõju lõplikule valimistulemusele. Ja kui näiteks 2000. aasta presidendivalimiste järel, pärast Florida osariigis antud häälte korduvat ülelugemist, USA ülemkohus lõpuks lihtsalt tüdis häältelugemise venimisest ja kuulutas valimised lõppenuks, siis tänavuste valimiste puhul ja ülemkohtu praeguse koosseisu juures pole tüdimust küll karta. Hulga tõenäolisem on, et asjaga minnakse lõpuni.

Ja kui viimaks peaks selguma, et valimiste tegelik võitja on seekord ikkagi Trump, siis võib arenenud kujutlusvõimega poliitika- ja teatrihuviline juba nüüd kujutleda nende nägu, kel oli Bideni õnnitlemisega nii suur rutt, justkui olnuks neil nõges püksis…

Tõnu Kalvet   

Stiil ongi inimene ehk Mart Helme tagasiastumise tegelikust põhjusest

Mart Helme tagasiastumise põhjuseid loetledes jätavad nii ta arvustajad kui õigustajad tihtilugu tähelepanuta juhtunu süvapõhjuse. Teisisõnu: tegeliku põhjuse.

Nimelt kasutas Helme oma mälestusväärses 8. novembri raadioesinemises kujundit, mis tekitab inimeses ärevust ja ebakindlust  vere- ja soolikate-kujundit. Ja sealtkaudu otsest vihjet vägivallale. Kes aga inimese mõttemustreid vähegi tunneb, see teab, et igasugusel verega seotud kujundil on väga tugev mõju nii inimese teadvusele kui alateadvusele. Nüüdisajal, mil suur osa maailmast, sealhulgas ka Eesti ühiskond, on koroonataudi tekitatud mullistuste tõttu tunduvalt ebakindlamas meeleseisundis kui tavapäraselt, on julgeolekutunne üks esmaseid, mida vajatakse. Pisimgi vihje vägivallale, selle võimalikule puhkemisele, suurendab ebakindlusetunnet. Kui meenutada hiljuti Prantsusmaal Nizzas ja Austrias Viinis juhtunud mõrvarünnakuid süütuile inimestele, siis veel eriti.

Inimestes ebakindlusetunnet veelgi suurendavat kujundit kasutades astus Helme üle lubatud piiri. Ja seda sellele vaatamata, et ta öeldu sõnum oli ju põhimõtteliselt õige. Otsustavaks saigi väga ebaõnnestunud sõna- ja kujundivalik. Prantslaste rahvatarkus stiil ongi inimene" kehtib antud juhul veel erilise selgusega. Elukogenud inimesena pidanuks Helme ju teadma, et elus esineb olukordi, kus ei piisa sellest, et öeldu on õige, vaid peab olema ka õigesti esitatud.

Küsimus ei ole poliitkorrektsuses. (Eks ole poliitkorrektsusegi-sildi all öeldud ja ka tehtud väga hirmuäratavaid asju. Küllap öeldakse-tehakse edaspidigi.) Küsimus pole selleski, kas meeldida oma valitsusekaaslastele või mitte. 

Küsimus on selles, et on vastutustundetu suurendada inimeste ebakindlusetunnet olukorras, kus määramatust on juba niigi liiga palju.

Helme koduparteid  Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda  toetab niigi arvestatav hulk eestimeelseid inimesi. Toetajaid oleks aga väga tõenäoliselt veel palju enam, kui isa ega poeg Helme poleks oma värvika" väljenduslaadiga tekitanud korduvalt täiesti tarbetuid skandaale, pannes seeläbi löögi alla oma valijate lootuse, et eestimeelset poliitikat aetakse kuni (vähemalt) järgmiste korraliste Riigikogu valimisteni. Opositsioonis olles pole ju võimalik oma valijate soove täita, olgu siis valitsuse aadressil tehtav kriitika nii täpne ja õigustatud kui tahes. EKRE peaks seda ju aastaist 20152019 veel hästi mäletama.

Mart Helme kõnealuse  ja tegelikult mitme varasemagi samalaadse  ütluse puhul on juba eos välistatud õigustus tegu oli keelevääratusega". Sest Helme-vanem on läbi ja lõhki kirjamees. Ta on olnud oma senisel eluteel pikalt ajakirjanik, tõlkija, kirjanik, luuletaja, toimetaja, samuti ülikooli õppejõud. On hea ka kõnemehena. Seega isik, kes valdab sõna täielikult, ja on seetõttu ka suurepäraselt teadlik nii sõna parandavast kui lõhkuvast jõust. (Küllap lugeja mäletab veel muinasjuttu isandast, kes palus oma kokal valmistada roog maailma parimast ja halvimast asjast, ja mõlemal korral valmistas kokk soovitud roa just keelest...)

Lõpetuseks üks teine, ometi asjassepuutuv kujund: peksta tuleb nii, et pekstaval oleks väga valus, kuid ta ihule ei jääks sellest mingit märki. Kes seda ei suuda, vaid peksab näiteks nii, et pekstaval veri ja soolikad väljas, see ärgu kurtku, kui seadusesilm mõõdab tallegi täie rauaga.

Ja siis pole süüdlaseks enam süvariik.

Tõnu Kalvet     

 

 

 

Ungari keele võlujõust pajatava essee sünnilugu

(Katkend autori 29. novembril 2007 Arvo Valtonile saadetud kirjast)

 /–/ Üks küsimus on mul veel: kas Sinu meelest „Looming" soostuks avaldama ungari keelest eesti keelde tõlgitud esseed, mille autor on küll eestlane, kuid kirjutas selle essee algselt ikkagi ungari keeles ja eestindas alles pärast kirjutise ilmumist?

Pean silmas iseenda esseed „Imelise võlujõuga laetud keel" (ungarikeelse pealkirjaga „A csod?latos var?zser?vel feltöltött nyelv"), mille kirjutasin 2001. aastal, Ungari kuningriigi loomise 1000. aastapäeva puhul ja mis ilmus mitmes ungari lehes ja ajakirjas nii Ungaris kui ka teistes riikides (Rumeenias, Slovakkias, Austrias, koguni Rootsis) ning arvati Ungaris isegi soovitava õppekirjanduse hulka (olen seda kogumikku ise käes hoidnud), kuid eesti keeles pole tänapäevani ilmunud. Tõsi, Veidemann lubas mitu korda, et avaldab selle „Postimehe" kultuurilisas ära, ent tühipaljaks lubaduseks see paraku jäigi.

Sel esseel on ka huvitav eellugu.

2001. aasta kevadel uuris Urmas Bereczki (Tallinna Ungari Instituudi juhataja. – Toim.) mult, kas soostuksin kirjutama Ungari kultuuriajakirja „Napút" (e.k. „Päevatee") Eesti-teemalise erinumbri jaoks. (Urmas oli selle erinumbri koostaja ning toimetaja.) Andsin põhimõttelise nõusoleku, ent ei liigutanud tubli jupp aega lillegi, kuna muid toimetusi oli lihtsalt niivõrd palju. Ühel päeval teatas aga Urmas, et kui ma lubatud lugu kähku valmis ei tee, siis jääb too erinumbrist üldse välja. Seda ma aga ei tahtnud. Nii kirjutasingi essee päeva-paariga valmis. Lasin ta paaril asjatundlikul tuttaval (s.h. ka Péter Pomozil) veel üle vaadata ning saatsingi Urmasele ära. Urmas jäi kaastööga väga rahule.

Erinumbri koostamise-küljendamise käigus aga selgus, et mu essee täies mahus avaldamise jaoks ei pruugi leheruumi jätkuda. Urmas lühendas kirjatükki ja pani mu siis sisuliselt sundvaliku ette: kas luban essee avaldada kärbitult või too jääb erinumbrist hoopistükkis välja.

Teadsin täiesti kindlalt, et essee oli õnnestunud paremini kui põhiosa mu varasemaid kirjutisi (kiitvaid hinnanguid kuulsin ka ungarlastelt ja ungari keelt oskavatelt eestlastelt, kellele olin seda vahepeal lugeda andnud) ja moodustas lahutamatu terviku, millest midagi eemaldada oleks sama kui tervet inimest köndistada. Sel põhjusel olingi lühendamisele väga vastu. Et aga tegu oli tõepoolest sundvalikuga, siis olin sunnitud Urmase tingimused vastu võtma.

Erinumber ilmuski, minu essee seal sees samuti. Minu rõõmu selle üle varjutas aga tugev rahulolematus. Viimast suurendas veelgi kaks ebameeldivat asjaolu. Esiteks oli ajakiri kujundatud nii, et mu essee täismahus avaldamiseks siiski leidunuks ruumi: loo lõpu ja lehekülje alumise serva vahele jäeti umbes kolmveerand lehekülge „vaba maad" – just niipalju, et sinna mahtunuks kärbetega väljajäetud esseeosa. Teiseks aga oli jäetud märkimata, et lugu oli juba algselt kirjutatud ungari keeles. Vastupidi, ta oli märgitud tõlkelooks ning tõlkijaks oli pandud Urmas.

Urmasel kui korralikul ja kõlbelisel inimesel oli endalgi väga piinlik, et teda niiviisi ära kasutades oli mulle „külma tehtud". Toimetuse piinlikkusetunde suhtes pole ma aga üldsegi kindel. Ungarlased on ju hiilgavad kombinaatorid. Kui nad olid hankinud rahalist toetust, millest piisas just erinumbri lugude tõlkijatele, siis loomulikult lõi mu „soovimatu isetegevus" neil plaanid sassi ja nii otsustatigi olukord lahendada „loovalt".

See ebaõiglus tekitas mus korraliku kibestumise. Otsustasin, et enne ma ei jäta, kui olen saavutanud kõnealuse essee kärbeteta avaldamise.

Sobiv hetk selleks saabus sama, 2001. aasta augustil, mil kogu maailma ungarlased tähistasid Ungari Kuningriigi loomise 1000. aastapäeva. Saatsin siis selle essee mitmele Transilvaania ungari ajalehele. Saatekirjas ütlesin, et mingit honorari ma ta avaldamise eest ei taha; mu ainus tingimus on, et kirjutis avaldataks kärbeteta.

Tingimus võeti vastu. 2001. aasta 17. ja 18. augustil avaldaski kolm Transilvaania ungarikeelset päevalehte oma kultuurirubriigis mu kirjatüki. Hiljem tuli riburada mööda teateid ta ilmumisest ka Slovakkia, Austria ja isegi Rootsi ungarikeelsetes perioodikaväljaannetes. Enamgi veel: teda hakati lausa varastama, s.t. ilma minu eelneva nõusolekuta avaldama. Näppajate hulgas oli koguni selline, ungari kultuuri- ja keeleruumis väga kuulus väljaanne, nagu Transilvaanias (vist K?ny?di kodulinnas – Kolozsv?ris, kui õigesti mäletan) ilmuv kultuuriajakiri „Helikon". Algul olin selle üle isegi pahane, ent see pahameel läks väga ruttu üle. Sest kehva kaupa ei varasta ju keegi. Kui näpati, siis tähendab, kaup ei saanud kehv olla.

Vaat selle „kauba" Sulle praegu lugemiseks saadangi. :) /–/

Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.

 

Imelise võlujõuga laetud keel

Saksa kirjandusklassik Ludwig Uhlandi hinnangul tasub ungari keel ära õppida kas või ainult selleks, et suuta lugeda Petőfi teoseid nende algkeeles.

Nagu see kuulus 19. sajandi saksa romantilise luule esindaja, nii vaimustus Petőfi värssidest, nende looja kangelaslikust eluteest palju eestlasigi. Paljudki on justnimelt Petőfi mõjul asunud tegelema ungari keele õppimisega – seda ka Eestis. Ja kui nood õppimaasunud on juba astunud – koos sama valiku teinud, kuigi selleks võib-olla mujalt tõuke saanud – mõttekaaslastega ungari keele mitteoskajate hulgast seda keelt oskavate seltskonda, siis märkavad nad peagi, et on ilma vähimagi „pääsemislootuseta” sattunud selle imekauni keele võimusesse.

Ja mis veelgi „hullem”: selle keele lummuse „vangistusse” langenud isik ei tahagi enam „vabaks saada” – leidub ju kõnealuses „vangimajas” peale vaieldamatult ligitõmbava Petőfi arvukalt veel teisigi suurvaime ja meeliköitvaid objekte, mille külgetõmbejõud vähemalt sama tugev.

Iga inimene, kes ungari keelt juba väheke oskab, on nagu mõni ootamatult seniavastamata kullakaevandusele pealesattunu. Ta imestlevale pilgule avanevad seal sellised aarded, mille olemasolust ta parimalgi juhul ainult kuulnud oli, millest tal enamasti aga – varem „vaatevälja varjanud” keelebarjääri tõttu – aimugi polnud.

Selline inimene tutvub ungari kirjanduse suurkujude loominguga – ja märkab peagi, et tolle tase ei ole enamtuntud kirjandusklassikute loodu omast kriipsu võrragi madalam; süveneb ungari mõtlejate teostesse – ning jääb vaat et ammulisui imetlema mitte ainult nende mõttesügavust, vaid ka täpset ja samaaegselt sädelevat stiili; silmitseb ungari teadlaste ja leiutajate tehtud silmapaistvaid avastusi – ega suuda leida mitte mingisugust rahuldavat seletust sellele, lausa uskumatuna paistvale nähtusele, kuidas ometi on see, maailmamastaabis väike rahvas suutnud rikastada maailma teadusvaramut nõnda ebaproportsionaalselt suure hulga leiutiste ja uute ideedega.

Kõik eelpoolöeldu kehtib sellisegi inimese kohta, kel kõnealuse kullakaevanduse avastamishetkel mõni kullatükk taskus juba olemas, s.t. kes oskab peale emakeele veel vähemalt üht võõrkeelt. Enamgi veel: mida rohkem keeli keegi oskab, seda suurem on tõenäosus, et ta alistumine ungari keele võlujõule kulgeb kiirelt. On ju sellisel isikul ainult oma emakeelt oskajaga võrreldes suurem kogemustepagas ja rohkem kõrvutamisvõimalusi; pealekauba on ta teinekordki lausa keeleteadlase-taustaga.

Ungari keele suisa sõnulseletamatu külgetõmbe- ja mõjujõud ei jäta puutumata selliseidki isikuid, kes ungarlastest parema meelega kuuldagi ei tahaks. Säärase mõju eest ei pääsenud põgenema ka näiteks muidu mitte just ungari-sõbrana tuntud Emil Michel Cioran.

See Transilvaaniast pärit rumeenia-prantsuse filosoof kinnitab oma 1960. aastal Pariisis ilmunud essees „Kiri kaugele sõbrale: kahest ühiskonnatüübist”, et tunneb ungari keele kõnelejate suhtes siirast kadedust:

„Ma kadestan, tunnistan teile, meie naabrite jultumust, kadestan koguni nende keelt, seda täiesti karmi keelt, mille ilus pole midagi inimlikku, mille kõla on pärit teisest universumist, seda võimsat ja hävitavat keelt, mis sobib palvetamiseks, möirgamiseks, halamiseks, mis tõuseb põrgust, et muuta igaveseks tema rõhud ja prahvatused. Kuigi ma tean ungari keeles üksnes vandesõnu, meeldib ta mulle lõputult, ma ei väsi teda kuulamast, ta lummab mind ning paneb mind tarduma, ma ei suuda vastu panna tema võlule ja õudusele, kõigile neile nektarist ja tsüaanist sõnadele, mis on nagu loodud agoonia jaoks. Hinge heita tuleks ungari keeles – või üldse keelduda suremast.”

Ciorani pooleldi tahtmatud vaimustushüüded ungari keele imepärasuse kohta muudab veelgi mõtlemapanevamaks, lisab neile veelgi kaalu see asjaolu, et nende väljahüüdja ungarikeelne sõnavara piirdus sisuliselt ainult sõimusõnadega. Ja nagu poleks sellest kõigest veel küllalt, on koguni ungarlased ise sunnitud puhtsüdamlikult möönma oma keele haaramatust, kinnitades: „Meie keele ilu on selline, et päris kõiki ta külgi ei tunne me isegi.”

Sestap polegi mitte midagi imestada selle üle, miks tunneb viimasel ajal üha rohkem inimesi huvi suurima ja ühtlasi tuntuima soome-ugri rahva keele vastu, laskmata ennast häirida isegi tolle suhtelisest keerulisusest. Nagu eelpoolöeldust näha, kõneleb ungari keele (ära)õppimise kasuks mitugi asjaolu.

Ja kõige lõpuks (kuid seda tähtsuselt hoopiski mitte viimases järjekorras) ei tohi unustada veel üht väga tähtsat mõjurit, mis võib anda inimesele tugeva impulsi ungari keele omandamiseks: niinimetatud kõikvõimsusetunnet.

Kõrvaltvaataja, asjassepühendamatu jaoks võib see mu äsjane väide tunduda ehk liialdusenagi (muidugi ilusa, poeetilise ja headest kavatsustest kantud liialdusena, ent ikkagi liialdusena), asja lähemalt vaatlemisel osutub see aga ometigi vaieldamatult tõelevastavaks.

Seletust sellele pole tarvis kaugelt otsida. Teatavasti on igas inimeses – isegi kõige väiksemas ja kartlikumas neist – olemas teatud võimuiha. Seda iseloomujoont võib nimetata ka teisiti: püüd kõikvõimsusele.

Samas ei saa ju igaühest... noh, näiteks suuriigi valitsejat; oma võimuiha aga on tal sellele vaatamata tarvis kuidagi välja elada, kuhugi suunata. Ning just siin tõttabki säärastele inimestele appi ungari keel, täpsemalt öeldes: ungari keele omandamisega kaasnev teatud kõikvõimsa-tunne.

Nagu teada, on igal keelel oma eripära. Ungari keele puhul – tolle eriliselt omapärase olemuse tõttu – peab see põhimõte paika aga tavalisest veelgi enam. Seepärast pole ungari keele oskajal mingit tarvidust kasutada vesteldes mõnda väljasurnud või salakeelt, kui ta soovib, et teised kohalolijad ta jutust aru ei saaks. Teab ta ju suurepäraselt, et kui kasutada kõnes eranditult ungaripäraseid sõnu, siis ei suuda räägitavast mitte midagi taibata isegi kõige väljapaistvam (kuid ungari keelt mitteoskav) polüglott. Polüglotil-vaesekesel poleks abi sellestki, kui ta oskaks näiteks kõiki muid Euroopas kõneldavaid keeli.

Ungari keelt valdavad inimesed suudavad sel moel moodustada teiste keskel viibides eneste vahel tõeliselt läbitungimatute seintega „koridori”, tõelise keelebarjääri ümberkaudsete jaoks, millest ülehüppamine on lootusetu ettevõtmine.

Siin aga pole enam üldsegi raske aimata,  m i l l i s e  tunde tekitab selline olukord ungari keele oskaja hinges...

Kõige tähtsam kogu asja juures on aga ikkagi see, et mainitud tunne avaldub mitte agressiivsel, kaasinimesi kahjustaval kujul, s.t. inimene ei pea ennast üleval hoopiski mõne suurriigi valitseja moel, vaid vastupidi: täidab (enese)austusega nii inimese enda kui ka ta ümberkaudsete südame. Seega võiks ülemaailmse rahu pant peituda rahumeeli justnimelt selles.

Kõikvõimsusega kaasneb teatavasti ka igavene elu ja surematus. Seepärast ei oleks ma üldsegi imestunud, kui praegused hungarofiilid (ka Eesti omad) oleksid kõik kohal ka tuhande aasta pärast – Ungari riigi 2000. aastapäeva pidustustel.

Siis ehk saaksime üheskoos laulda vahepealsel ajal viisistatud ja kõigi ungari-sõprade hümniks kujunenud, Emil Ábrányi sulest pärineva luuletuse „Ungari keel” lummusttekitavaid sõnu:

Sa vägev, võluv keel,
madjarite keel!

Jää igavesti kestma
õitsval, kaunil kõlal!

Sind saatku õnnistus
maailma otsani!

Ja õnnistatud olgu
ka see, kes
huultele sind võtab!

Esmasemas habinas,
viimasemas sosinas!

(Värsid tõlkinud Tiiu Kokla)  

Tõnu Kalvet

Algselt (2001. aastal) ungari keeles valminud kirjutise on eestindanud autor ise. Kirjutis on 2001. aastast möödunud aja jooksul ilmunud Ungari, Rumeenia, Austria, Ukraina ja Rootsi ungarikeelsetes väljaannetes. Eestikeelsena esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.  

 

Sensatsiooniline dokument, mis häirib tülikiskujaid

Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline pinge Karabahhi-küsimuses on olnud viimane 20 aastat täiesti asjata, kuna Aserbaidžaani eelmine president tunnistas Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust juba 2003. aastal.

Aserbaidžaanis toimuvad tänavu 9. oktoobril presidendivalimised. Üheks vältimatuks valimisteemaks on ka Karabahhi-küsimus. Ükski kandidaat ei saa endale lubada luksust olla Mägi-Karabahhi tagasitaotlemise osas leige. Nimelt on see, põhiliselt armeenlastega asustatud piirkond alates 1994. aastast (siis lõppes 1991. aastal alanud Aserbaidžaani–Armeenia sõda) Aserbaidžaani kontrolli alt väljas. Õigemini: vormiliselt iseseisev riik, tegelikult aga Armeenia ülemvõimu all.

Kolmandaks ametiajaks tagasivalimist taotlev Aserbaidžaani president Ilham Alijev on öelnud korduvalt, et Aserbaidžaan ei tunnista Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust kunagi ja teeb kõik endastoleneva, et see ala Aserbaidžaani koosseisu tagasi saada. Selle nimel on Aserbaidžaan pidevalt suurendanud sõjaväe arendamiseks tehtavaid kulutusi.  

Sellises õhustikus ei kiputagi meenutama, et juba 2012. aasta veebruaris oli lõhkenud tõeline üllatuspomm. Nimelt avalikustati tookord dokument, milles Aserbaidžaani eelmine president, Ilham Alijevi isa Heidar Alijev, oli juba 1993. aastal tunnistanud Mägi-Karabahhi iseseisvust. 

Kõnealust dokumenti koos sealoleva Alijev-vanema allkirjaga näitas 2012. aasta algul telekanali MIR ühes otsesaates Armeenia välisministri asetäitja Šavarš Kotšarjan, teatas 6. veebruaril 2012 Armeenia uudisteagentuur „Armenpress”.

„Aserbaidžaani rahvas ei tea, et Heidar Alijev tunnistas Mägi-Karabahhi iseseisvust ja kohtus seejärel Moskvas ametlikult Mägi-Karabahhi Vabariigi president Robert Kotšarjaniga. Heidar Alijevi allkiri dokumendil on selgelt näha,” kirjutas toona ajaleht „Azadlõg”, küsides lõpuks: kuidas kavatseb Aserbaidžaani juhtkond pärast kõnealuse dokumendi avalikukstulekut põhjendada soovimatust tunnistada Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust?

See küsimus jäigi õhku rippuma. Aserbaidžaani nüüdne juhtkond pole Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust tunnistanud siiani. Eluvõõras oleks arvata, et Aserbaidžaani juhid tõepoolest ei teadnud kõnealuse dokumendi olemasolust. Pigem meenutab toimuv Molotov–Ribbentropi pakti salaprotokollidega juhtunut: need olid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhil ühes kindlas hoiukohas täiesti olemas, kuid ametlikult nende olemasolu eitati. Mihhail Gorbatšovgi möönis salaprotokollide olemasolu alles viimases hädas…

Tõnu Kalvet 

Algselt ilmunud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 20–21. numbri (august–september–oktoober 2013) 14. leheküljel.