Uudised

Ühendkuningriik uuesti iseseisev. Mis saab edasi?

Ühendkuningriik on alates 1. veebruarist 2020 uuesti iseseisev. Ta on vaba Euroopa Liidu nimelise moodustise käskudest-keeldudest, kelle juhtidel on pikka aega olnud kinnisidee – muuta see rahvusvaheline organisatsioon hoopis riigiks.

Sel vabadusel on aga oma hind. Nagu üldse igal vabadusel. Sestap on täiesti loomulik, et Ühendkuningriigi käitumist ja käekäiku pärast Brüsseli diktaadi alt vabanemist jälgivad tähelepanelikult nii selle sammu pooldajad kui vastased. Seda nii Ühendkuningriigis eneses kui ka väljaspool selle piire.

Põhiküsimused on:
1) kuidas Euroopa Liidu „kaitsva tiiva” alt lahkunud riik tuleb üksinda toime?
2) kas ta üldse tuleb üksinda toime?

Ühendkuningriigi käekäik alates 1. veebruarist 2020 mõjutab EL-i käekäiku rohkem kui paljudki julgevad tunnistada. Kui äsjalahkunu ei saa lähiaastail jalgu kuidagi alla, vaid jääbki põduraks, siis annab see suure trumbi kõigile riikliku iseseisvuse vastastele. Need saavad siis väita, et EL-ist lahkumine on liikmesriigile ülikahjulik, ja et liikmesriikidel oleks üldse arukam loovutada veelgi rohkem iseseisvust EL-i juhtkonnale. 

Seevastu kui Ühendkuningriik saab jalad alla, annab see lisajulgust Euroopa kõigile iseseisvuslastele. Sest näitab, et heaolu on võimalik ka mujal kui EL-i „kaitsva tiiva” all.

Iseseisvuslaste elutargem osa ei rutta aga seejärel kohe üles kutsuma EL-ist lahkuma. Seda ennekõike sellepärast, et viimase aasta-paari jooksul on toimunud EL-is oluline jõujoonenihkumine. Selline, mis annab lootust, et logisev euromasinavärk on võimalik üle võtta ja korralikult, mõistuspäraselt tööle panna. Umbes nii, nagu püüdis „Praha kevade” aegses Tšehhoslovakkias „inimnäoga sotsialismi” ehitada Alexander Dubček oma mõttekaaslastega, veel varem aga Jugoslaavias Milovan Džilas oma mõttekaaslastega. Kui need katsed olnuks eluvõõrad, teostamatud ja ohutud, siis polnuks ju vaja neid nii karmilt maha suruda. Kuna aga suruti, siis räägib see selget keelt nende põhjendatusest.

Kujundlikult öeldes: enne kui tormata päästepaatidesse ja laev hüljata, tuleb uurida, kas oleks ehk hoopis lihtsam eemaldada purjus või segiläinud kapten, tüürimees ja teised juhtkonnaliikmed, kes on seadnud laeva hukukursile, seada kurss õigeks ning parandada ära olemasolevad rikked ja kahjustused.

Lahkumine eeldab valmisolekut

EU-foorikutel on tõepoolest õigus selles osas, et äkiline lahkumine EL-ist oleks liikmesriikidele äärmiselt ebameeldiv, nõrgematele neist koguni ehk hukutav. Tõsi, seda mitte põhimõtte pärast, vaid põhjusel, et ükski liikmesriik pole selleks valmis. EL-i liikmesriikide majandus, tegelikult üldse kogu nende elu, on üksteisega praegu nii tihedalt läbipõimunud, et äkiline sidemetekatkestamine jätaks väga valusad, veritsevad haavad. (Ülilihtne ja valutu on see lahkumine ainult selliste iseseisvuslaste meelest, kellele loodus pole jaganud mõistust just üleliia. Aga nemad elavadki üksnes soovunelmates, ei arvesta tegelikkust, mistõttu nende mõju laiematele rahvahulkadele on tühine. Tuleb kohe lisada: õnneks.) 

Nüüdisaegne Euroopa meenutab paljuski Esimese maailmasõja eelset Euroopat. Reisida, tööd otsida ja äri ajada saab vabalt, riigipiir on olemas üksnes kaardil. Tagasilangemist ajastusse, mil seni loomuliku terviku moodustanud piirkondade vahele veeti okastraat, ei soovi tõenäoliselt lõviosa EL-i liikmesriikide elanikest. On ju ka eestlastel veel väga hästi meeles ajad, mil samasugune loomulik tervik – omaaegne Liivimaa kubermang – oli poolitatud. Täiesti loomuvastaselt.

Euroopa Liidu juhtkonna keelava-käskiva rolli vastu aitab liikmesriikidel saada ikkagi üksnes omavaheline koostöö. NB! senisest veelgi tihedam koostöö. Ja seda mitte pelgalt riigiasutuste vahel, vaid ka üksikisikute vahel. Alles siis, kui EL-i liikmesriikide hulgas on moodustunud tugevad blokid, on lootust Brüsseli keskvõimule vastu saada. Kui soovitakse EL-ist välja astuda võimalikult valutult, siis parim, tegelikult lausa ainuvõimalik viis, on teha seda just blokkidena. Näiteks Visegrádi riigid koos, Põhjamaad (s.h. Eesti ja Läti) koos jne. Kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid saavad omavahel kokkuleppele, siis võib moodustuda koguni riikide ühendus Poolast Balkanini. Mäletatavasti oli selline, Doonau konföderatsiooni nime kandnud kava olemas juba 1848–49. aasta Ungari revolutsiooni ajal. Hiljem on seda korduvalt edasi arendatud.

Tegelikult ei peagi äsjakirjeldatud blokkidemoodustumine tooma enesega ilmtingimata kaasa EL-i lagunemist. Sest kui Brüssel näeb, et neisse blokkidesse koondunud riikidel on tõsi taga ja nad tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i, siis on arukam nende soovide ja ootustega arvestada, tõmmates pidurit kõigile püüetele muuta EL riigiks.

Eesti-sugusele riigile oleks äkiline, ettevalmistamata lahkumine EL-ist sõna otseses mõttes hukutav. Siit siis juhtnöör Eesti eurovastastele: kui tahate, et Eesti lahkuks EL-ist, aidake esmalt muuta Eesti nii tugevaks, et ta tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i! Selleks tehke aga koostööd oma mõttekaaslastega kogu EL-is, ennekõike meie piirkonnas ja endises idablokis. Oma soovunelmais elades kärarikkalt midagi nõuda oskab ju viimnegi loll. Hulga raskem (aga sellevõrra ka üllam) on tegutseda oma eesmärgi nimel arukalt, läbimõeldult ja sihikindlalt. 

Nagu maailmaparandamine, nii algab ka EL-i mõistuspäraseks muutmine iseendast. 

Kas britid saavad sellega hakkama või mitte, näitab juba tulevik. Meil on sellest õppida aga nii ühel kui teisel juhul.

Tõnu Kalvet