Rahvuslaste Tallinna Klubi

Uusaastamõtisklus eestluse seisukohalt erilise aasta (v)alguses

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 04. jaanuaril 2018. 14:07

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 13847

Aasta 2018 on eriline: Eesti riiklus saab saja-aastaseks. Tänu sellele on ka rahvusaade nüüd rohkem pildil. Seda ei saa naljalt pisendada isegi suurimad rahvustunde vaenlased, ükskõik kui agaralt nad ka punnitaks. Ei aita isegi vägivaldne hümni mängimatajätmine.

Eriline aasta toob rohkem tähelepanu ka rahvusaate kandjaile – rahvuslastele, eriti nende juhtkujudele, võtmeisikutele. (Sest pole olemas rahvusaadet ilma rahvuslasteta; kuigi leidub isikuid ja ringkondi, kes püüavad näidata, et näiteks nõukogude okupatsioon Eestis oli võimalik ilma okupantideta.) See paneb neile keskmisest suurema vastutuse. Neilt oodatakse keskmisest väärikamat, arukamat käitumist,  just nende põhjal teevad rahvusaate suhtes leiged (loe: taipamatud) isendid otsuse rahvusaate kui sellise kohta.

See omakorda tähendab, et rahvuslaste võtmekujudel tuleb kiiremas korras vabaneda oma kiiksudest ja muudest kahjulikest harjumustest-omadustest. Tasub meeles pidada, et nüüdisajal, mil muutused toimuvad üha kiiremini ja kivisseraiutuna tundunud jõujooned nihkuvad vääramatult, vaatab üha suurenev hulk inimesi ringi otsiva pilguga – uusi juhte otsiva pilguga. Otsitakse juhte, kel oleks lahendused kohe võtta, ja kui paugupealt polegi, siis vähemalt võimed leida vajaminev lahendus lühikese ajaga.

Veenvaim, usutavaim tunnismärk arenenud lahendajavõimete olemasolu kohta on see, kui asjaomase isiku või organisatsiooni tegevus on laitmatu, toimib tõrgeteta. Sest alles siis, kui on suudetud korda panna asjad oma lähiümbruses, saab olla kindel, et sama suudetakse teha ka suuremas ulatuses. Kas või riigi ulatuses. Kui võimed lubavad, siis ka rahvusvahelises ulatuses.

Seevastu isik või organisatsioon, kes küll kritiseerib puudusi, ja teeb seda täiesti õigustatult, kuid kes samas oma vigadest, nõrkustest ega pahedest vabaneda ei soovi, mõjub kõike muud kui usaldustäratavalt. Säärase isiku või organisatsiooni puhul võib olla kindel, et tema võimulesaamise korral ei muutuks olukord paremaks, vaid võiks isegi halveneda. Sest suures kritiseerimishoos jäeti – kujundlikult öeldes – endal arendamata lahenduseotsimiselihased, mistõttu viimased kängusid suuresti või koguni täiesti.

Vastuvaidlematult on Eestis praegu võimul olijate tegevus eestlusele ja (rahvus)riiklusele kahjulik, viib rahvuse ja (valge) rassi hävinguni. Aga – ja see on antud juhul võtmetähtsusega! – see toimub aeglaselt, visinaga. Hea tahte korral on seda kõike võimalik veel tagasi pöörata.

Hoopis teine on lugu aga siis, kui võimule peaks saama (sõnades) innukad rahvusaate pooldajad, kes pole selleks hetkeks suutnud vabaneda oma kahjulikest omadustest ega kavatsegi seda teha. Vaat nende võimulesaamine viiks riigi, üldse eestluse põhja kiiresti ja suure pauguga. Ja seejärel oleks olukorda parandada, hukukursilt tagasi pöörata juba määratult raskem kui praeguse olukorra jätkudes.

Olen kohanud senise elu jooksul arvukalt isikuid, kes kaitsevad oma asjatundmatust, lodevust, rumalustki umbes sellise õigustusega: „See kõik võib olla. Aga see-eest olen patrioot, olen eestimeelne, olen rahvuslane, iseseisvuslane! Kes mind arvustavad, on automaatselt rahvusaate vaenlased!”

Selline õigustus on aga vesi rahvusaate vaenlaste veskile. Sest annab ülihea võimaluse näidata: sääraseid tegelasi ei tohigi kunagi võimule lasta, kuna nad keeravad asja kohe tuksi!

Ja keeravadki. Sest üle oma varju ei hüppa. Rahvusaate vaenlastel on aga lihtne põhjendada, miks hoitakse rahvuslasi võimu juurest endiselt eemal.

Mis on siis lahendus?

Parim – ja tegelikult ainus! – lahendus on asuda kohe välja juurima oma nõrkusi, pahesid, rumalust, ja tegema koostööd sama otsuse langetanud aatekaaslastega. Lähtuda põhimõttest „kui tahad kukutada valitsust, alusta iseenda parandamisest, harmoonia loomisest oma lähiümbruses!”.

Kui seda põhimõtet järgijate ja omavahel koostööd tegijate hulk ületab kriitilise piiri, saabubki soovitud muutus kogu ühiskonnas. (Samal põhjusel pidas endale surmavaenlaseks Falungongi liikumist Puna-Hiina juhtkond. Falungongi liikmete loodud harmoonia hakkas ohustama Hiina kommunistide vägisi loodud, loomuvastast „korda”, otsesõnu: disharmooniat.)

Kokkuvõtteks: toogu 2018. aasta eesti rahvuslastele senisest rohkem taiplikkust ja enesekriitilisust ning innustagu tegutsema läbimõeldult ja mõistusepäraselt!

Siis saab erilisest aastast lävepakk erilisele ajastule.

Jõudu võiduks erilisel aastal ja edaspidigi!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 4. jaanuaril 2018

Pioneeri jõulusalm

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 22. detsembril 2017. 11:39

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 14474

Mulle küll meeldib lugeda salmi.
Olen pioneer, seega alati valmis.
Pole viga, kui purjakil on jõulumees.
Peaasi, et kingid on head koti sees.

Tõnu Kalvet

Valminud 2017. aasta 21. detsembri pärastlõunal Tallinnas ja Tallinna–Kose bussis, kui autor oli parajasti teel tütre jõulupeole. Mõeldud julgustuseks neile, kel jõuluvanale salmi lugedes kipub julgus otsa saama või salm kohe ei meenu.

Rahvuslaste Tallinna Klubi ei toeta üldstreigi-üleskutset

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 10. septembril 2017. 13:55

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 13868

Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe „Rahvuslik Teataja” 61. numbris (august 2017) ilmunud arvamusloos „Üldstreik ja erakorralised valimised” kutsub kirjanik Miina Hint korduvalt üles korraldama üldstreiki. Üldstreigi eesmärk on – Hindi sõnul – saavutada erakorraliste Riigikogu valimiste läbiviimine.

„Meil on kõige kiiremas korras vaja välja vahetada kõik need eesti juhid, kes Eesti riigi ja rahva huve ei kaitse. Ei Rail Balticu monstrumile, migrantide sissevoolu, raiskamise ja laristamise vastu! Selleks on ainult üks tee – ÜLDSTREIK!” kirjutab Hint juba kirjutise alguses.

„Näiteks võtame kasvõi rahumeelse ÜLDSTREIGI. Nõudmisega korraldada erakorralised Riigikogu valimised uue valimisseaduse alusel, et lõppude-lõpuks murda meil valitsev parteide diktatuur, kes pealegi elab meil rahva enda kulul!?” jätkab Hint loo keskpaiku.

Üldstreigi õnnestumise korral ootab Eesti ühiskonda Hindi väitel helge tulevik: „Loomulikult, kui streik läbi läheb ja me saame oma uude Riigikokku parimad, kõige targemad kodanikud uue valimisseaduse alusel – need, kes hakkavad Eesti huve kaitsma, muutub meie kõikide elu paremaks.”

Kirjutise lõpupoole kutsub Hint üles looma „ühte võimsat ajutrusti ehk streigikomiteed” ja lisab: „Arvan, et see on praegusel hetkel kõige vajalikum tegu.”

Rahvuslaste Tallinna Klubi ei toeta üleskutset korraldada üldstreik, et seeläbi saavutada erakorralised Riigikogu valimised. Seda üleskutset pole klubi koosolekuil kordagi isegi hääletusele pandud, rääkimata juba pooldamisest.

Klubiliikmed annavad endale suurepäraselt aru, et üldstreik annaks Eesti majandusele ränga hoobi ja tooks kaasa palju muudki kahjulikku. Näiteks annaks ettevõtjaile hea ettekäände tuua „tööjõu vaba liikumise” sildi all Eestisse streigimurdjaid välismaalt. Samuti tuua „kvalifitseeritud tööjõu” sildi all siia puudulike või olematute tööoskustega „põgenikke”. Mõlema seltskonna siiatoomine tekitaks aga igal juhul ühiskonnas lisapingeid.

Lisaks puudub suurel, vahest koguni suuremal osal Eesti töötajatest piisav rahavaru, mis võimaldaks vastu pidada üldstreigi lõpuni ja – streigimurdjate tõttu töökohast ilmajäämise korral – uue töökoha leidmiseni. Hindi üldstreigi-üleskutsest ei ilmne, kuidas kavatseks loodav „võimas ajutrust ehk streigikomitee” kõigile selle streigi tõttu kahju kannatavatele töötajatele nende kahju hüvitada.

„Rahvuslik Teataja” asutati selleks, et väljendada Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete vaateid. Mitteliikmed saavad „Rahvusliku Teataja” veergudel sõna vaid siis, kui nende vaated kattuvad klubi vaadetega.

Miina Hint ei ole Rahvuslaste Tallinna Klubi liige. „Rahvusliku Teataja” toimetusel ei olnud volitust avaldada klubi ametlikus häälekandjas üleskutset, mille teostumine tekitaks ühiskonnas arvukalt pingeid ja muid probleeme ning paneks esmajärjekorras kannatama süütud inimesed. (Töösturitel ja võimuritel on „pehme maandumine” olemas nagunii.)

Parimal juhul sobinuks üldstreigi-üleskutse avaldada „Rahvusliku Teataja” naljanurgas. Täiesti tõsiseltvõetavas rubriigis (nagu arvamusrubriik kahtlemata on) sellise üleskutse avaldamine on aga heal juhul asjatundmatu, halvemal juhul lausa pahatahtlik. Sõna- ega loomevabadusega seda õigustada ei saa. Kumbki vabadus ei anna õigust reklaamida tõsiseltvõetavas avaldamispaigas midagi sellist, mis tekitab ühiskonnale suurt kahju.

Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed on Eesti võimurite ja nende tegude suhtes olnud juba klubi asutamisest peale VÄGA KRIITILISED. Kuid see ei tähenda veel kaugeltki poolehoidu ettevõtmistele, mis pole võimurite omadest põrmugi paremad.

Vabadus inimese sees tähendab „võimet omaenda peaga ise asjade üle järele mõtelda”, nendib Hint kõnealuses arvamusloos. Mõte ise on ju täiesti õige. Küll aga tekitab küsimuse: miks ei järginud üldstreigi-üleskutse tegija seda ise, vaid lähtus hoopis silmakirjatsejate lipukirjast „käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi!”?...

Tõnu Kalvet 

Miks Keskerakond otsustas loobuda vene valijaskonnast?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 05. juulil 2017. 22:25

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 14200

Kas omasooiharad ja muud seksuaalhälvikud on Keskerakonnale tõesti nii väärtuslikud, et nendele meeldimiseks ollakse valmis loobuma oma kõige ustavamatest toetajatest – vene valijatest?

See küsimus vaevab mind sellest peale, kui sain teada, et Keskerakonna juhitav Eesti valitsus ja Tallinna linnavalitsus olid lubanud korraldada 8. juulil 2017 Tallinnas taas seksuaalhälvikute marsi. Vaevab sellepärast, et on ometi üldteada: Keskerakonna valijate, lausa tuumikvalijate lõviosa moodustavad vene valijad, need aga on sedalaadi hälvikluse propageerimise vastu veelgi põhimõttekindlamalt kui eesti valijad. Märgatavale osale eestlastest on viimase veerandsajandi jooksul tehtud ajuloputus jätnud nii tugeva jälje, et hälviklust enam eriti ei taunitagi (vähemalt ei juleta seda teha avalikult), samas kui vene elanikkonna hulgas on sama ajuloputus kahjustanud elutervet hoiakut tunduvalt vähem.

Kerge on taibata, kui suurt segadust ja pettumust tekitab vene valijates Keskerakonna juhtkonna kannapööre suhtumises seksuaalhälvikutesse. Kümme aastat suudeti käituda sirgeselgselt (viimati marssisid seksuaalhälvikud Tallinnas 2007. aastal), nüüd aga otsustati pigem reeta põhimõtted ja seeläbi ka oma põhivalijad kui arvestada rahva suure enamuse tahtega.

Mida ütleb selline valija oma tuttavatele, kui nood küsivad, kelle poolt ta kavatseb hääletada? Kas ütleb, et seksuaalhälvikute marsile loa andnud erakonna poolt? Kuidas vaatab selline valija pärast silma oma pereliikmetele, sõpradele, sugulastele, töökaaslastele, teistele tuttavatele? On ju teada, et venelased austavad otsekohesust, mehisust; mingit vingerdamist ega keerutamist nad ei salli.

Tõehetk saabub 7. juulil 2017

Keskerakonna lõhenemist pelgajad peavad erakordselt tähtsaks kuupäevaks 7. juulit 2017 – päeva, mil Yana Toom koos pooldajatega peab teatama, kas läheb tänavustele kohaliku omavalitsuse valimistele eraldi valimisnimekirjaga või mitte. Selle varjus on aga unustatud (kas tahtmatult või tahtlikult?) ära selline „pisiasi” nagu otsus eirata Keskerakonna põhivalija (kordan: põhi- ehk tuumikvalija!) tugevat, täiesti elutervet ja sellisena ainumõeldavat vastumeelsustunnet seksuaalhälvikluse propageerimise suhtes.

Toomil on siis ülikerge panna Keskerakonna teine leer sundseisu, öeldes: „Minu poolehoidjad seksuaalhälvikute marsi lubamist ei poolda. Ühisnimekiri KOV valimisteks tuleb kõne alla vaid siis, kui jätate selle marsi ära!”

Kui Toomi vastaspool peaks aga lubama marsil ikkagi toimuda, siis on päevselge, et seekordsetel KOV valimistel teeb nii Tallinnas kui mujal Keskerakonna tugialadel puhta töö just Toomi ja Savisaare valimisnimekiri ning väiksema venna rolli jäävad hoopis marsilubajad.

Jõujooned poliitmaastikul muutuvad igal juhul

Muide, eesti päritolu keskerakondlike poliitikute au päästaks riigikogulane Märt Sults, kelle eluterve hoiak kõnealuses küsimuses on üldteada. Väärib meenutamist, et kui Sults 2004. aasta suvel, esimese hälvikumarsi eel, avaldas ajalehes „Postimees” arvamusloo „Kohustus oma liiki säilitada” ning sattus seejärel soparünnakute sihtmärgiks, siis leidis see kajastamist välismaalgi. Nimekas Ungari ajaleht „Magyar Jelen” (levis lisaks Ungarile hulgaliselt ka Rumeenias, Slovakkias ja teistes Ungari naaberriikides) näiteks pühendas sellele lausa terve lehekülje.

Sestap poleks ime, kui Sults teeks tänavugi ägeda, sirgeselgse hälvikumarsi-vastase avalduse.

Kas Sults, Toom või keegi teine keskerakondlikest juhtpoliitikutest teeb enne seksuaalhälvikute marssi asjaomase avalduse või vastupidi, laseb end ära osta/ära hirmutada ning vaikib, polegi tegelikult tähtis. Sest tõehetk saabub 7. juulil 2017 nagunii ja jõujooned nii Keskerakonnas kui Eesti poliitmaastikul üldiselt mängitakse siis ümber igal juhul.

Seda hirmu, et näiteks tallinlased pandaks valiku „kas hälvikumarss või tasuta ühistransport” ette, tegelikult pole. Sest ainult püstihull julgeks asuda Eesti pealinnas kaotama tasuta ühistransporti. Seega ei saa marsipooldajad väita: „Kui te meid sügisel tagasi ei vali, siis tulevad võimule need, kes muudavad ühistranspordi taas tasuliseks!”

Kui eesti valija võib oma vaguruses (et mitte öelda: arglikkuses ja mugavuses) veel leppida, et ta lemmikerakond teda ninapidi veab, kujundlikult öeldes: talle lausa näkku sülitab, siis vene valija seda endaga kindlasti teha ei lase.

Ja nii kummaline kui see esmapilgul ka pole: lõppkokkuvõttes võidab sellest ka eesti valijate sirgeselgne, elujaatav osa.

Tõnu Kalvet