Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile ehk Tasakaalukuse olulisusest nüüdisajal

Hea aatekaaslane!

Oleme jõudnud niikaugele, et üha väärtuslikumaks muutub selline isikuomadus nagu tasakaalukus, oskus end valitseda. Võib julgelt öelda, et kõik inimkonna senised jamad ongi olnud tingitud sellest, et mingil ajahetkel on nõrga enesevalitsusega, tasakaalutute isendite hulk ja osakaal ületanud ohtliku piiri. Ja kui kiviajal polnud sellest veel eriti häda midagi, siis alates XX sajandi 40-ndatest aastatest elame ühiskonnas, kus tasakaalutute suur hulk võib kergesti saada hukutavaks vaat et kogu me planeedile.

Ikka ja alati on leidunud neid, kes teenivad sõja pealt, ja tõukaks maailma selle nimel sõtta. Selliseid püüdeid on olnud ka viimasel ajal. Arukate inimeste ülesanne ongi sõjaõhutajate mõju nullida, vältida vähemarukate muutumist sõjaõhutajate ohvriks ja pahatihti ka tööriistaks.

Leidub muidugi riike, kus pärissõjaks ei lähegi, kuid kus sellest hoolimata valitseb lõhestatus, suur sisepinge. Selliste riikide hulka kuulub paraku juba jupp aega ka Eesti. Siingi leidub isikuid ja ringkondi, kes püüavad rahvuslikku ühtsust lõhkuda, kogu Eesti ühiskonda lõhestada.

Seda hinnatumad on siis isiksused, kes suudavad lõhestuspüüdlused nurjata, jäädes ise üheaegselt tasakaalukaks ja otsusekindlaks. Eestil on kõvasti vedanud, et praegune valitsusjuht, Jüri Ratas, on iseloomult paljuski just selline. Ta suudab säilitada kaine meele ka kõige raskemas olukorras. Kujundlikult öeldes: loovida marutormi ajal osavasti mööda ka kõige ohtlikumatest karidest. Tänu sellele ongi Eesti pääsenud tõeliselt suurtest ebameeldivustest.

Ratas meenutab ses suhtes muistse Sparta kodanikku või Rooma riigi aegset stoikut. Kui varemalt oligi üheks meesterahva lahutamatuks isikuomaduseks stoilisus, siis nüüdisajal on see suuresti kadunud. Selle asemel ülistatakse nii-öelda spontaansust – oskust eirata rahvatarkusi „enne mõtle, siis ütle!” ja „üheksa korda mõõda, üks kord lõika!”.

Nii-öelda spontaanseid isendeid leidub paraku nendegi hulgas, kes ise nimetavad end rahvuslaseks. Osa neist on jõudnud ühiskondlikus hierarhias võrdlemisi kõrgele astmele. Ja on sellisena tõeliseks häbiplekiks. Õigemini: oleks tõeliseks häbiplekiks. Oleks siis, kui nende sõnu ja tegusid võtta tõsiselt. Kes on suutnud endas kasvatada aga stoilisust, see teab: kord saab mööda nii ühtede kui teiste kisakõride ja tõmblejate aeg. Tuleb see vaid ära oodata, säilitades ise tasakaalukuse ja enesevalitsuse ning aidates sama teha võimalikult paljudel oma sõpradel-sugulastel-tuttavatel.

Mida rohkem leidub inimühiskonnas tasakaalukaid, hea enesevalitsusega isikuid, seda raskem on ühiskonda lõhestada, enamgi veel: tõugata sõtta.

Teisi valitsema sobib ikkagi üksnes see, kes on esmalt õppinud valitsema iseennast.

See igikestev rahvatarkus püsigu meil kõigil meeles nii 2020. aastal kui ka kõigil järgnevatel aastatel!

Jõudu võiduks uuel aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 6. jaanuaril 2020