Kõhulahtisuse-referendum ja Eesti

Mis seob kõhulahtisust ja 23. juunil 2016 Suurbritannias korraldatud rahvahääletust?

Esmapilgul justkui mitte midagi. Kui aga süüvida selle rahvahääletuse tulemusse taunivalt suhtuvate poliitikute käitumisse, tolle ajenditesse, siis üsna palju.

Eriti kerge on seda tõestada Eesti poliitikute näitel. Nende taunivate avalduste puhul oli asjaomast lõhna (et mitte öelda: haisu) tunda juba kauge maa tagant.

Miks ma seda arvan? Aga sellepärast, et nende poliitkorrektsest, uuskeelsest sõnavahust kumas sedapuhku läbi tõeline hirm. Oo ei, mitte Euroopa tuleviku pärast kartja hirm, vaid isikliku karjääri, oma tuleviku pärast kartja hirm.

Mis lõi kõhu lahti?

Julgen arvata, et Eesti poliitkartelli kuuluvaile poliitikuile tuli suurima üllatusena see, et „valel hääletustulemusel lastigi sündida” ja „pahadele ei tehtudki valimiskomisjonis ära”. Eesti oludes polnuks ju mingi takistus saada rahvahääletuselgi sama tulemus, mis viimase 10-15-20 aasta jooksul valimistel, s.t. „just selline nagu vaja”.

Paraku unustati ära paar üliolulist asja. Esiteks, Suurbritannias pole e-hääletust. (Vähemalt siinkirjutajale teadaolevalt küll mitte.) Seetõttu ei saa seal ka häältelugemisel ilmutada „loovust ja ustavust”.

Teiseks, seal ei saanud hääletustulemusi võltsida ka valimisjaoskonnas. Vähemalt mitte sel määral, et see muutnuks rahvahääletuse tulemuse vastupidiseks.

Kolmandaks, seal ei saanud Euroopa Liidust lahkumise pooldajaid jätta ajakirjanduses tõrjutu- ega kerjuserolli. Suurbritannia elanikud on selleks liiga jõukad, et neid saaks survestada samade võtetega, millega survestati 2003. aasta euroreferendumi eel Eesti eurovastaseid ja euroskeptikuid. Mäletame ju, kuidas EL-i-vastasele seltskonnale anti oma vaadete tutvustamiseks raha ja avaldamisvõimalusi vaid näpuotsaga, EU-foorikutele aga üliheldelt.

Teine ja kolmas tegur üheskoos viitavad veel ühele olulisele asjale: Suurbritannia lahkumist pooldajaid toetasid vägagi võimsad huvigrupid. Sellised, kellest ei saanud üle sõita, vaid kellega pidi arvestama. On ülimalt loogiline eeldada, et need mõjurühmad tegid kõik endastoleneva, et vältida valimispettuse ohvriks langemist. Väga tõenäoliselt panid nad igale poole oma vaatlejad ning – võimaluse korral – igasse häältelugemiskomisjoni ka oma esindaja. Võltsimisoht muudeti tänu sellele võimalikult väikseks. Vahendeid selleks neil jätkus. Jätkub küllaga praegugi.

Ustavad teenrid polegi asendamatud

Just teadmine kõnealuste huvigruppide mõjukusest, täielikust tõsiseltvõetavusest võiski panna Eesti kartellipoliitikud hirmu tundma. Seni olid nad ju olnud täiesti kindlad, et on tugevama poolel. Neid saatis veendumus, et mis ka ei juhtuks, nende isandad on tugevamad kui vastased, ning kaitsevad neid alati ja igas olukorras. 23. juuni rahvahääletuse tulemus näitas aga, et see pole kaugeltki nii. Näitas, et jõujooned kulgevad hoopis mujal kui Eesti poliitkartell oma vaimses piiratuses oli osanud aimata.

Eesti kartellipoliitikute karjääriredel on ju üldteada: kui oled küllalt pika aja jooksul oma välismaiste peremeeste huvides tegutsenud, siis lastakse sind marjamaale – saad „sooja koha” (loe: auameti) mõnes välismaises organisatsioonis, olgu siis kuskil Euroopa Liidu ametkondades või muus seesuguses paigas. Seejärel oled majanduslikult kindlustatud, tunned ennast tähtsana, käid aeg-ajalt sünnimaal siiajäänud, „kohanemisvõimetuid” rahvuskaaslasi õpetamas. Lühidalt: su elu on nagu lill.

Kui nüüd aga brittide lahkumise järel käivitub doominoefekt ning Euroopa Liidust lahkub üks riik teise järel, siis kuivab kokku ka marjamaa pind. Senised puhtteoreetilised jutud kahekiiruselisest Euroopa Liidust või siis Euroopa Liidu tuumikust muutuvad siis tõelisuseks. Uues, muutunud liidus aga „ääremaalt pärit barbaritele” vaevalt et „sooje kohti” enam hoitakse või leitakse.

Euroopa Liidu juhtide senised ustavad teenrid heidetakse siis üle parda, kantakse maha. Mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna.

Kas ei pane siis selline tulevikuväljavaade paanitsema iga kubjast, kiltrit ja aidameest, kes on oma isandat kaua ja ustavalt teeninud ning tõsimeeli uskunud oma asendamatusse, ja korraga selgub, et alusetult?! Kas see ei löö siis kõhtu lahti?!

„Haiseb nagu sibi,” ütles kadett Biegleri kohta üks vahva sõdur Švejki sõjakaaslane, kapten Ságneri tentsik Batzer, kui magav Biegler oli end teiste juuresolekul täis lasknud, unes vähkrema hakanud ja ta pükstest hakkas tulema vastikut haisu.

23. juuni Suurbritannia rahvahääletuse tulemusi tauninud Eesti kartellipoliitikute lähedusse ei tasuks nüüdsest samuti tikkuda. Või kui, siis ainult nohusena.

Tõnu Kalvet