„Venelaste kaitse”-kaart – korruptantide viigileht

Kui keegi tahab sulle kohe vägisi head teha, siis tasub olla veel eriti tähelepanelik. Sest vägisi heategijaks tükkijal võib mõlkuda meeles hoopis miski muu. Kui ka mitte otsene petusoov, siis vähemalt soov juhtida tähelepanu mujale või lõigata endale kasu.

See kehtib ka tänavustel kohalikel valimistel. Keskerakond on oma soovis teha eestivenelastele head läinud juba nii hoogu, et see peaks panema häirekella helisema küll juba paljudel.

Miks siis nimelt? Põhjusi on vähemalt kaks. Tasubki alljärgnevalt vaadelda mõlemat.

Igavese eestkostja huvi: igavene abivajaja

Esiteks, eestivenelasi tahetakse jätta alalise abivajaja rolli. Kujundlikult öeldes: igavesti teovõimetuks. Neile luuakse ekslik mulje, justkui polekski riigikeeleoskus midagi olulist ega pakilist, ja et iga mitte-eestlane tohib otsustada ise, millal eesti keele ära õpib. Ja kui ei õpigi, polevat kah katki midagi. Süüdi jäävat ikkagi need, kes „väga sallimatult ja jäigalt” riigikeeleoskust on nõudnud.

Keskerakond muudab osa eestivenelasi sel viisil oma pantvangiks. Nende heaolu oleneb täiesti sellest, milliseid „keelekasutusmööndusi” Keskerakonnal neile „välja võidelda” õnnestub. Arusaadavalt tuleb siis alalistel abivajajatel oma „eestkostjat” ka toetada alaliselt.

Selle käigus jääb muidugi märkamata, et muulaspäritolu keskerakondlikud poliitikud ja ametnikud ise on juba ammu tajunud, kui olulise eelise annab riigikeeleoskus ja kohaliku kultuuritausta hea tundmine. Nad on kohanenud eesti kultuuriruumiga oivaliselt ning võtavad sellest kõik, mis võtta annab. Samal ajal loovad oma „hoolealustele” aga mulje, et viimastel polevatki sellega kiiret.

Ja kui korraga ilmub välja poliitjõud, kes soovib sellise olukorra lõpetada, ongi Keskerakonnal kohe põhjust lärmi lüüa: „Appi! Venelasi kiusatakse!” Tõlgin: „Oh häda! Me toetusbaas võetakse ära!”

Kui panna end mõttes keskerakondlike poliitikute asemele, siis on nende ärevust mõista väga lihtne.

Mõista küll, aga mitte õigustada. Sest senise „hoolitsemisega” on suudetud olulist osa muulastest hoida abivajajarollis juba kolmkümmend aastat – peaaegu kolmandik sajandit. Mitu sajandikolmandikku peab siis veel mööduma, et asi paraneks?...

Õnneks mõistavad muutusevajadust ka venelased ise. Värske näide: tänavu 10. oktoobril tuli Stroomi laadal Isamaa kampaaniatelgi juurde noor vene naisterahvas, kes kurtis mulle ja teistelegi telgisolijaile murelikult, et kui me haridussüsteemi ei muudeta viimaks ometi läbinisti eestikeelseks, siis jäävadki muulasnoored koolilõpetanuna oma eesti eakaaslastest kehvemasse olukorda – nii tööjõuturul kui mujalgi. Talle ei meeldinud sugugi, et osa poliitikuid on võtnud endale ülesandeks jättagi muulased abivajajarolli. 

Temasuguseid on teisigi. Sest ega siis kõik eestivenelased ole ühesugused. Küll avanevad kord silmad tegelikkuse suhtes neilgi, kes esialgu veel usuvad oma „eestkostjate” mesi- ja unejutte.

Oluliseks silmaavajaks ongi elu ise. Sealhulgas ka see, kui eesti keelt oskavad venelased petavad eesti keelt mitteoskavatelt venelastelt välja nii raha, kinnisvara kui väärtasju. Nagu ongi korduvalt juhtunud.

Korruptsioonisüüdistuse-kirves nullib ilusad plaanid

Teiseks, keskerakondlike omavalitsusjuhtide plaanid võivad olla tõepoolest ilusad ja õiged, ent mis on sellest kõigest kasu, kui nende pea kohal ripub pidevalt korruptsioonisüüdistuse-kirves? Sel juhul jäävad need plaanid lihtsalt paberile või – parimal juhul – teostuvad poolikult.

Väga võimalik, et kui näiteks Tallinnas olnuks sama pikalt võimul mõni muu erakond, siis ripuks korruptsioonisüüdistuse-kirves hoopis tema kohal. Ent see on üksnes oletus. Seevastu keskerakondlike poliitikute ja ametnike puhul on see juba tõsiasi, mitte enam pelk oletus. Seda eirata on sama, mis elada õhulossides.

Õhulossid on ilusad asjad küll, ent neis ei saa elada lõputult. Ükskord lõhub päriselu need nagunii.

Maailmas on vähe täiesti kindlaid asju. Üks neist on aga igal juhul see, et mina küll ei tahaks olla nende keskerakondlike poliitikute ja ametnike nahas, keda tabab kord oma ustavate valijate õiglane pahameel, kui vägisi head teinute tegelik ajend on saanud ilmsiks ka kõige pikemataibulistele „eestkostetavatele”…

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Andkem tänavune eesti keele auhind Vladimir Tenjuginile!

Eestis elav venelane Vladimir Tenjugin on teinud eesti keele oskuse vajalikkuse põhjendamiseks Eesti muulastele üsna lühikese ajaga rohkem kui paljud sellealased ametiasutused kogu olemasolu jooksul, ja väärib seetõttu kindlasti suurt keeleauhinda.

Tenjugin näitas selgelt, miks tasub siinsel muulasel osata riigikeelt, s.t. eesti keelt. Näitas vägagi elulähedasel viisil: laskis neil allkirjastada eestikeelsed laenulepingud jms. dokumendid, pärast aga pettis allkirjastanult välja raha ja/või kinnisvara. Allkirjastanuile sai seejuures saatuslikuks eesti keele kehv oskus või koguni täielik oskamatus.

Kas Tenjugin tegi seda tõesti soovist veenda oma rahvuskaaslasi riigikeeleoskuse vajaduses või mitte, on täiesti tähtsusetu. Tähtsaim on ikkagi see, et ta näitas neile selgelt: riigikeeleoskuse puudumine läheb mitteoskajale väga kalliks maksma. 

Nüüdsest on eesti keele mitteoskajail juba varasemast hulga raskem õigustada end sõnadega: „A naahhren mne etot vaš estonskii nuužen!? Už kak-nibud abaiduss i bez nevo!

Nüüdsest peaks olema igale mitteoskajale küll selge, et ootšen daaže nuužen, kui ei taha, et mõni eesti keelt oskav rahvuskaaslane tõmbaks sind haneks.

Keeleamet ja Eesti Keele Instituut peaks ühiselt esitama Tenjugini kõrgeima auhinna saamiseks, mis eesti keele oskuse vajaduse tutvustamiseks üldse on loodud. Samalaadseid auhindu vääriks ta tänavu lausa mitu. (Edaspidi tulevad juba uued tenjuginid. Senikaua, kui Eestis leidub riigikeele mitteoskajaid.)

Auhinda vastu võtma saaks Tenjugin tulla vaba mehena. Sest nagu kirjutab tänavu 21. septembri „Eesti Päevaleht”: „Tenjuginile määrati neli kuud reaalset vangistust, mille ta kandis ära juba neli aastat tagasi süüdistatavana vahi all olles. Nüüd maikuus algas kohtuotsuse jõustumisel talle tingimisi määratud kolme aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistuse viieaastane katseaeg.”

Kas Tenjugini kõnealused petuteod olid seadusevastased? Kahtlemata olid. Ent nende puhul kehtib rooma õiguse põhimõte „iga kuritegu on õigustatud, kui sellega hoitakse ära suurem kuritegu”.

Tõnu Kalvet

 

© Tõnu Kalvet 

Presidendiotsing aastal 2021

Kes küll saaks me riigipeaks,
meie elu muudaks heaks,
õuele meil' õnne tooks,
Eesti põlve uueks looks?

Nii kogu Eesti murdis pead
ja otsis kandidaati head,
pea imenaist või imemeest,
kes elaks-sureks Eesti eest.

Hulk austajaid on Kersti-mimmil,
kes üsna kena ja ka trimmis.
Tal poisipea, mis hästi pöetud,
ent iseloom on ülesköetud.

Osa jälle valiks Hennu,
kes teinud võimsa tähelennu:
pioneerijuhist alanud karjäär,
sel puudub eetikabarjäär.

On Tarmo kolmandate kandidaat,
tal elumerel eal ei upu paat.
Mees stoiline, ei häiri teda solin.
Kurb vaid, et saatmas kellukolin.

Sai presidendiks Alar Karis.
Poliitkartell ta pukki taris.
Tark mees, ja üldse mitte kõhn,
ent juures tal on mördilõhn.

Kartell on valikuga rahul.
Ka Karis ise pole pahur.
Teeb nalja, lausa patsu lööb.
Vaid rahva hinge nukrus sööb...

Mil kord saame riigipea,
kes ennekõike oleks hea
just  m e i e  riigile ja tõule,
mitte aga  v ä l i s jõule?!... 

Tõnu Kalvet

Valminud 31. augustil 2021 kl. 16.02.

© Tõnu Kalvet

Sinu valik: kas mask või rohepööre

Rahvatarkus „kes kahte jänest taga ajab, ei taba ühtegi” kehtib endiselt

„Võidad sekundi – kaotad elu!” Sellise kirjaga, väga ilmeka pildiga plakat oli Nõukogude Eestis väga paljudes raudteejaamades. Igatahes minu lapsepõlves (1970–80. aastail) küll. Hoiatuse mõte oli selge: kahte head korraga ei saa.

Sama (sund)valik on ka meil nüüdis-Eestis: kas maskikandmine või rohepööre. Sest üks välistab teise.

Rohepöörde üks olulisemaid eesmärke on vähendada inimeste keskkonnajalajälge. Selleks tuleb igati vähendada igasugu prügi teket. Maskikandmine seevastu on aga hoopis loonud juurde uue, vägagi ulatusliku prügistamisliigi.

Iga päev lisandub inimkonna tavaprügile tohutul hulgal tavatut prügi – nii-öelda koroonavastaseid maske. Üsna palju neist visatakse lihtsalt kuhugile maha. Vägagi arvestatav hulk maske on aga selline, mis looduses niisama lihtsalt ei lagune.

Tõsi, suurem osa maske leiab pärast kasutamist küll tee prügikäitlusse, ent on sellegipoolest nii käitlejaile kui ka loodusele lisakoorem. Nii ajaline kui rahaline.

Koroonakriisi ajal on saanud tagasilöögi paljude majandusharude paljud ettevõtted. Riikidel on tulnud neid riigieelarvest toetada. Kõik see on tähendanud lisakulu. NB! plaanivälist lisakulu. Edukaks rohepöördeks on aga arvel ju iga sent. Sest rohepööre on kõike muud kui odav lõbu.

Rohepöörde hind

„Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise hind on nii kõrge, et parem on sellele mitte mõelda. Siiani on tehtud ainult üks uuring, mis püüab arvutada kliimaneutraalsuse saavutamise hinda – 2019. aastal valminud kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs.

Jõuda kliimaneutraalse Eestini aastaks 2050 on tehniliselt võimalik ja strateegiliselt tarkade investeeringute korral pika aja jooksul ka tulutoov. Selleks tuleb aga perioodil 2021–2050 investeerida 17,3 miljardit eurot, sealhulgas valdav osa erasektoril,” kirjutab tänavu 16. augustil „Eesti Päevalehes” ilmunud arvamusloos ettevõtja Anu Kull.

Vastutustundliku (sund)valik

Sellises olukorras seisabki iga vastutustundlik inimene tõsise valiku ees: kas toetada oma teguviisiga maskitootjaid ja nende käepikendusi poliitikute hulgas, lükates nõnda kaugemale rohepöörde eesmärkide saavutamise, või loobuda lisaprügi tekitamisest ja anda selgi moel oma tõhus panus rohepöördesse?

Viimase pooleteist aasta kogemus näitab veenvalt, et maskikandmise ulatuslikkus pole mõjutanud ühiskondi märkimisväärselt. Viirused levivad omasoodu, nende tekitatud laibakuhje pole aga Eestis ega mujalgi me kultuuriruumis. Teame nüüd, et nakatumine ei võrdu haigestumisega. Ja et surmalemääratut ei suuda päästa mitmegi maski ööpäevaringne kandmine.

Kui loobud maskikandmisest, saab sellest kahju vaid maskiäri. Kui loobud aga rohepöördest, siis saab kahju kogu planeet.

Kahte jänest korraga tabada ei saa. Ise valid, kumba eelistada – kas maskiärikaid või me koduplaneeti.

Ehk siis: mask=sekund; rohepööre=elu.

Tõnu Kalvet 

Päevalehes Postimees 27. augustil 2021 ilmunud kirjutis oma täispikal kujul.

© Tõnu Kalvet 

 

Mereuurija Tarmo Soomere käitus sotsidega mereolendina

Mõiste „poliitkameeleon” on me sõnavaras olemas juba üsna ammu. Sellega tähistatakse isikut, kes vahetab värvi (loe: seisukohti) just nii nagu talle parajasti kasulik.

Ent nagu teada, kasutatakse seda mõistet elukutselise poliitiku kohta. Selle kohta, kellele „tõe suhtelisus” on sama loomulik kui hingamine.

2021. aasta Eesti presidendivalimistel kandideerida tahtva Tarmo Soomere kohta seda mõistet kasutada ei saa. Sest tema pole poliitik, vaid on hoopistükkis teadlane. Eesti üks paremaid mereteadlasi pealegi. Ometi kasutas 3. augustil 2021 „värvivahetusevõtet” temagi. Kuidas siis teda nimetada?

Eks ikka mereuurijaks. Sest seda ta ju on. Tunneb mereolendite harjumusi ja hingeelu oivaliselt. Teab, et nendegi hulgas leidub selliseid, kel kombeks vajadusel värvi muuta. Või kes ongi looduselt kaasa saanud kaitsevärvi. Kes enese varjamiseks saaklooma eest, kes aga vaenlase eest.

Soomere kasutas mainitud päeval seda võtet siis, kui kohtus – interneti vahendusel – Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parlamendirühmaga. Sotsiaaldemokraatide rahvaesindajad pinnisid Soomeret korralikult ja tahtsid selle „ülekuulamise” käigus teada saada sedagi, kuidas too suhtub samasoolistele kooselupaaridele erisooliste paaridega (loe: abielupaaridega) seaduse ees võrdsete õiguste andmisse.

Pinnitu kostis, et suhtub toetavalt. Seega: rääkis täpselt seda juttu, mida küsijad olidki talt kuulda tahtnud.

Ah et miks pidada seda vastust siis „värvivahetuseks”?

Eks ikka sellepärast, et Soomere on loodusteadlane ja tänu sellele teab kindlalt (NB! just teab, mitte aga ei arva ega usu!), et omasooiharus pole maailmavaade, igaühe vaba valik või eluviis, vaid on tingitud organismi biokeemilise tasakaalu häirest. Sellisest häirest, mis paneb organismi toimima loomuvastasel viisil. Otsesõnu öeldes: tegu on haigusega. Pealegi täiesti ravitava haigusega

Haigusetekitajaks on aine nimega bisfenool. (Seda on koguni mitu liiki.) Kui see satub elusolendi kehasse, siis lööb see hormoonide tasakaalu nii segi, et asjaomasel olendil tekib vastassoo asemel huvi oma soo esindajate vastu. Eriti kehtib see A-bisfenooli puhul. Selle aine kohta teatakse juba tükk aega, et ta võib inimkehas toimida naissuguhormoonina ja tekitada mitmeidki haigusi.

Bisfenool mõjutab nii kalade kui ka inimese asjaomast käitumist. Mõlema kehasse jõuab see aine ülipisikeste plastosakestega. Inimese omasse siis näiteks plastnõude kasutamise tagajärjel.

Kas näiteks väärastunud sugutungiga kalad ise arvavad, et tegu on nende vaba valikuga, maailmavaatega või mitte, me ei tea. Pole kindel, et seda teab isegi Soomere, olgugi ta Eesti üks paremaid mereuurijaid üldse.

Kindel on aga see, et seda arvavad liigi Homo sapiens väärastunud sugutungiga isendid ise. Ja need, kes sääraste isendite haiguse pealt kasu lõikavad. Pole vahet, kas rahalist, poliitilist või mingit muud kasu. Igal juhul sellist kasu, mis ei luba neil tunnistada, et omasooiharuse puhul on tegu haigusega.

Kas kasulõikajad või hoopis endale näppulõikajad?

Üheks selliseks kasulõikajaks on ka sotsiaaldemokraadid. Nii Eestis kui mujalgi maailmas.

Tõsi, Eesti sotsid on ühes mõttes erandiks: nad pole siiani adunud, et väärastunud sugutungiga isendeid on valijaskonnas liiga vähe, et nende toetuse najal tõusta massiparteiks. Ei piisa isegi kergeusklikest, kes seksuaalhälvikuid kaitsevad, pidades seda ajavaimuks, eesrindliku mõttelaadi tunnuseks või milleks kõigeks veel; neidki on nii eestlaste kui muulaste hulgas ebapiisavalt.

Mingil kummalisel põhjusel on Eesti sotsid loobunud vaat et suurimast valijaskonnaosast – vaestest – ja on need loovutanud hoopis Eesti Keskerakonnale. Ometi leidub kas suhtelises või täielikus vaesuses elavaid inimesi isegi nüüdis-Eestis nii arvukalt, et nende huvide kaitse muudaks sotside erakonna tõenäoliselt riigi mõjukaimaks erakonnaks üldse.

Nojah, see eeldaks muidugi ka loobumist ebaseaduslike sisserändajate ja muu sellise „multi-kulti-kauba” maaletoomise õigustamisest.

Panus vaeste asemel seksuaalhälvikuile ja „multi-kulti-kaubale” ongi muutnud sotsid Eesti poliitmaastikul sisuliselt pisiparteiks. Seetõttu ei peakski Soomere nende toetust väga püüdma. Aga kuna abi võib olla igast häälest, eks siis läkski vaja mõneks ajaks „vahetada värvi”.

Pärispoliitiku-karjäär=surm teadlasena

Kas võib juhtuda, et kui Soomere peaks presidendiks valitama, siis asubki seksuaalhälvikuid tõsimeeli toetama, muutub nii-öelda pärispoliitikuks?

Pakun, et mitte. Sest see kaotaks ta tõsiseltvõetavuse teadlasena. Presidendi üks ametiaeg kestab Eestis teatavasti viis aastat. Kui 63-aastane Soomere peakski valitama presidendiks suisa kaheks ametiajaks (rohkemat nüüdne Eesti seadus ei luba), siis aastal 2031 oleks ta ikka veel alles 73-aastane, seega veel täies teadlaseeas. Vanadusnõtrusest ei tohiks temasugusel pingelise mõttetöö tegijal siis olla veel märkigi. Mida hakkaks ta siis peale, kui oleks presidendiaastate valerääkimisega oma teadlasemaine täiesti rikkunud? Kes sellist „teadlast” enam tõsiselt võtaks?

Seepärast ongi – vähemalt siinkirjutajale küll – päevselge, et 3. augustil 2021 sotside küsimustele vastates kasutas Soomere sama moondamisvõtet, mida paljud mereolendidki.

Ainsana jääb aga ebaselgeks küsimus: kas Soomere oli nõnda käitudes saakloom või vastupidi, hoopis saagijahtija?

Tõnu Kalvet  

 

© Tõnu Kalvet