- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 27 augustil 2021 14:01
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 4343
Rahvatarkus „kes kahte jänest taga ajab, ei taba ühtegi” kehtib endiselt
„Võidad sekundi – kaotad elu!” Sellise kirjaga, väga ilmeka pildiga plakat oli Nõukogude Eestis väga paljudes raudteejaamades. Igatahes minu lapsepõlves (1970–80. aastail) küll. Hoiatuse mõte oli selge: kahte head korraga ei saa.
Sama (sund)valik on ka meil nüüdis-Eestis: kas maskikandmine või rohepööre. Sest üks välistab teise.
Rohepöörde üks olulisemaid eesmärke on vähendada inimeste keskkonnajalajälge. Selleks tuleb igati vähendada igasugu prügi teket. Maskikandmine seevastu on aga hoopis loonud juurde uue, vägagi ulatusliku prügistamisliigi.
Iga päev lisandub inimkonna tavaprügile tohutul hulgal tavatut prügi – nii-öelda koroonavastaseid maske. Üsna palju neist visatakse lihtsalt kuhugile maha. Vägagi arvestatav hulk maske on aga selline, mis looduses niisama lihtsalt ei lagune.
Tõsi, suurem osa maske leiab pärast kasutamist küll tee prügikäitlusse, ent on sellegipoolest nii käitlejaile kui ka loodusele lisakoorem. Nii ajaline kui rahaline.
Koroonakriisi ajal on saanud tagasilöögi paljude majandusharude paljud ettevõtted. Riikidel on tulnud neid riigieelarvest toetada. Kõik see on tähendanud lisakulu. NB! plaanivälist lisakulu. Edukaks rohepöördeks on aga arvel ju iga sent. Sest rohepööre on kõike muud kui odav lõbu.
Rohepöörde hind
„Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise hind on nii kõrge, et parem on sellele mitte mõelda. Siiani on tehtud ainult üks uuring, mis püüab arvutada kliimaneutraalsuse saavutamise hinda – 2019. aastal valminud kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs.
Jõuda kliimaneutraalse Eestini aastaks 2050 on tehniliselt võimalik ja strateegiliselt tarkade investeeringute korral pika aja jooksul ka tulutoov. Selleks tuleb aga perioodil 2021–2050 investeerida 17,3 miljardit eurot, sealhulgas valdav osa erasektoril,” kirjutab tänavu 16. augustil „Eesti Päevalehes” ilmunud arvamusloos ettevõtja Anu Kull.
Vastutustundliku (sund)valik
Sellises olukorras seisabki iga vastutustundlik inimene tõsise valiku ees: kas toetada oma teguviisiga maskitootjaid ja nende käepikendusi poliitikute hulgas, lükates nõnda kaugemale rohepöörde eesmärkide saavutamise, või loobuda lisaprügi tekitamisest ja anda selgi moel oma tõhus panus rohepöördesse?
Viimase pooleteist aasta kogemus näitab veenvalt, et maskikandmise ulatuslikkus pole mõjutanud ühiskondi märkimisväärselt. Viirused levivad omasoodu, nende tekitatud laibakuhje pole aga Eestis ega mujalgi me kultuuriruumis. Teame nüüd, et nakatumine ei võrdu haigestumisega. Ja et surmalemääratut ei suuda päästa mitmegi maski ööpäevaringne kandmine.
Kui loobud maskikandmisest, saab sellest kahju vaid maskiäri. Kui loobud aga rohepöördest, siis saab kahju kogu planeet.
Kahte jänest korraga tabada ei saa. Ise valid, kumba eelistada – kas maskiärikaid või me koduplaneeti.
Ehk siis: mask=sekund; rohepööre=elu.
Tõnu Kalvet
Päevalehes „Postimees” 27. augustil 2021 ilmunud kirjutis oma täispikal kujul.
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 04 augustil 2021 16:13
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 4227
Mõiste „poliitkameeleon” on me sõnavaras olemas juba üsna ammu. Sellega tähistatakse isikut, kes vahetab värvi (loe: seisukohti) just nii nagu talle parajasti kasulik.
Ent nagu teada, kasutatakse seda mõistet elukutselise poliitiku kohta. Selle kohta, kellele „tõe suhtelisus” on sama loomulik kui hingamine.
2021. aasta Eesti presidendivalimistel kandideerida tahtva Tarmo Soomere kohta seda mõistet kasutada ei saa. Sest tema pole poliitik, vaid on hoopistükkis teadlane. Eesti üks paremaid mereteadlasi pealegi. Ometi kasutas 3. augustil 2021 „värvivahetusevõtet” temagi. Kuidas siis teda nimetada?
Eks ikka mereuurijaks. Sest seda ta ju on. Tunneb mereolendite harjumusi ja hingeelu oivaliselt. Teab, et nendegi hulgas leidub selliseid, kel kombeks vajadusel värvi muuta. Või kes ongi looduselt kaasa saanud kaitsevärvi. Kes enese varjamiseks saaklooma eest, kes aga vaenlase eest.
Soomere kasutas mainitud päeval seda võtet siis, kui kohtus – interneti vahendusel – Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parlamendirühmaga. Sotsiaaldemokraatide rahvaesindajad pinnisid Soomeret korralikult ja tahtsid selle „ülekuulamise” käigus teada saada sedagi, kuidas too suhtub samasoolistele kooselupaaridele erisooliste paaridega (loe: abielupaaridega) seaduse ees võrdsete õiguste andmisse.
Pinnitu kostis, et suhtub toetavalt. Seega: rääkis täpselt seda juttu, mida küsijad olidki talt kuulda tahtnud.
Ah et miks pidada seda vastust siis „värvivahetuseks”?
Eks ikka sellepärast, et Soomere on loodusteadlane ja tänu sellele teab kindlalt (NB! just teab, mitte aga ei arva ega usu!), et omasooiharus pole maailmavaade, igaühe vaba valik või eluviis, vaid on tingitud organismi biokeemilise tasakaalu häirest. Sellisest häirest, mis paneb organismi toimima loomuvastasel viisil. Otsesõnu öeldes: tegu on haigusega. Pealegi täiesti ravitava haigusega
Haigusetekitajaks on aine nimega bisfenool. (Seda on koguni mitu liiki.) Kui see satub elusolendi kehasse, siis lööb see hormoonide tasakaalu nii segi, et asjaomasel olendil tekib vastassoo asemel huvi oma soo esindajate vastu. Eriti kehtib see A-bisfenooli puhul. Selle aine kohta teatakse juba tükk aega, et ta võib inimkehas toimida naissuguhormoonina ja tekitada mitmeidki haigusi.
Bisfenool mõjutab nii kalade kui ka inimese asjaomast käitumist. Mõlema kehasse jõuab see aine ülipisikeste plastosakestega. Inimese omasse siis näiteks plastnõude kasutamise tagajärjel.
Kas näiteks väärastunud sugutungiga kalad ise arvavad, et tegu on nende vaba valikuga, maailmavaatega või mitte, me ei tea. Pole kindel, et seda teab isegi Soomere, olgugi ta Eesti üks paremaid mereuurijaid üldse.
Kindel on aga see, et seda arvavad liigi Homo sapiens väärastunud sugutungiga isendid ise. Ja need, kes sääraste isendite haiguse pealt kasu lõikavad. Pole vahet, kas rahalist, poliitilist või mingit muud kasu. Igal juhul sellist kasu, mis ei luba neil tunnistada, et omasooiharuse puhul on tegu haigusega.
Kas kasulõikajad või hoopis endale näppulõikajad?
Üheks selliseks kasulõikajaks on ka sotsiaaldemokraadid. Nii Eestis kui mujalgi maailmas.
Tõsi, Eesti sotsid on ühes mõttes erandiks: nad pole siiani adunud, et väärastunud sugutungiga isendeid on valijaskonnas liiga vähe, et nende toetuse najal tõusta massiparteiks. Ei piisa isegi kergeusklikest, kes seksuaalhälvikuid kaitsevad, pidades seda ajavaimuks, eesrindliku mõttelaadi tunnuseks või milleks kõigeks veel; neidki on nii eestlaste kui muulaste hulgas ebapiisavalt.
Mingil kummalisel põhjusel on Eesti sotsid loobunud vaat et suurimast valijaskonnaosast – vaestest – ja on need loovutanud hoopis Eesti Keskerakonnale. Ometi leidub kas suhtelises või täielikus vaesuses elavaid inimesi isegi nüüdis-Eestis nii arvukalt, et nende huvide kaitse muudaks sotside erakonna tõenäoliselt riigi mõjukaimaks erakonnaks üldse.
Nojah, see eeldaks muidugi ka loobumist ebaseaduslike sisserändajate ja muu sellise „multi-kulti-kauba” maaletoomise õigustamisest.
Panus vaeste asemel seksuaalhälvikuile ja „multi-kulti-kaubale” ongi muutnud sotsid Eesti poliitmaastikul sisuliselt pisiparteiks. Seetõttu ei peakski Soomere nende toetust väga püüdma. Aga kuna abi võib olla igast häälest, eks siis läkski vaja mõneks ajaks „vahetada värvi”.
Pärispoliitiku-karjäär=surm teadlasena
Kas võib juhtuda, et kui Soomere peaks presidendiks valitama, siis asubki seksuaalhälvikuid tõsimeeli toetama, muutub nii-öelda pärispoliitikuks?
Pakun, et mitte. Sest see kaotaks ta tõsiseltvõetavuse teadlasena. Presidendi üks ametiaeg kestab Eestis teatavasti viis aastat. Kui 63-aastane Soomere peakski valitama presidendiks suisa kaheks ametiajaks (rohkemat nüüdne Eesti seadus ei luba), siis aastal 2031 oleks ta ikka veel alles 73-aastane, seega veel täies teadlaseeas. Vanadusnõtrusest ei tohiks temasugusel pingelise mõttetöö tegijal siis olla veel märkigi. Mida hakkaks ta siis peale, kui oleks presidendiaastate valerääkimisega oma teadlasemaine täiesti rikkunud? Kes sellist „teadlast” enam tõsiselt võtaks?
Seepärast ongi – vähemalt siinkirjutajale küll – päevselge, et 3. augustil 2021 sotside küsimustele vastates kasutas Soomere sama moondamisvõtet, mida paljud mereolendidki.
Ainsana jääb aga ebaselgeks küsimus: kas Soomere oli nõnda käitudes saakloom või vastupidi, hoopis saagijahtija?
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet