Eesti lipu 135. aastapäevaks: kaks mälestuskildu (nõukogudeaegsest) lapsepõlvest

Eesti lipu päev paneb tahtmatult mõtlema sinimustvalgele rohkem kui tavaliselt. Ja toob mälusopist esile sellega seonduvaid sündmusi ja muljeid. Ses osas pole erandiks siinkirjutajagi.

Sinimustvalge on olnud me kodus au sees alati.  Iseasi, et okupatsiooniajal tuli seda varjata.

Samas: kes vaevus varjama, kes ei vaevunud. Mu isapoolne vanaisa, vana Andres, näiteks ei vaevunud. Tal oli kodus eestiaegne laualipp koos sama vana lipuvarda ja -alusega. Kõik kolm olid kenasti kapil näha. Vanaisa oli tollal – 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses – juba liiga vana selleks, et karta. Ja ega sellest keegi numbrit teinudki. Isegi kohalik miilits mitte. Kuigi väga tõenäoliselt oli sellest lipust täiesti teadlik. Aga kuna kõik olid omad, siis omadele käkki ei keeratud.

Sinimustvalge laualipp oli kodus avalikult väljas ka mu lellepoeg Andrusel, seda juba 1980-ndate algupoolest peale. (Vist 1983-ndast, kui mäletan õigesti.) Ta on mulle rääkinud, kuidas üks ta ülikoolikaaslane, kes oli toona konservatooriumi komsorg, hiljem aga Eesti üks tuntumaid „Eurovisiooni”-heliloojaid, küsis talt umbes nii: „Kas usud tõsimeeli, et Eesti aeg tuleb tagasi ja see lipp saab taas vabalt lehvida?”

Lellepoeg vastas jaatavalt. Sest oli saanud isamaalise kasvatuse (nagu Kalvetite suguvõsas kõik); pealegi näitasid paljud märgid, et Nõukogude Liit muutub üha nõdremaks.

Nagu ajalugu näitas, oligi õigus mu lellepojal.

Üks sinimustvalgega seonduv lugu meenub mulle aga veel.

Käisime 1982. aastal pinginaaber Virkko Lepassaluga kolamas Mõigu selles osas, mis jääb kohe Ülemiste järve lähedusse. Kui Tartu maanteed pidi Tallinna piiri suunas minna, siis paremat kätt, just sinna, kus järve kaitsetsoon lõpeb. Avastasime sealt ühe onni. Täiesti juhuslikult. Kohalike poiste oma. Oli ehitatud pooleldi nagu metsavennapunker. Peaaegu täiesti maasse kaevatud. Mättaga varjatud luuk peal ja puha.

Midagi halba me seal muidugi ei teinud. Olime ju ka ise onni ehitanud. Oskasime seega ennast selle onni rajajate asemele kujutleda küll. Küll aga oli meile üllatuseks, et punkris oli ka isetehtud sinimustvalge lipp. Tollal see üllatas meid. Mäletan siiani, kuidas mind läbis judin: „Kuidas nad ometi on nii hulljulged?! Kas nad kohe tõesti ei karda?”

Vanaisa ega Andruse julguse osas polnud mul vähimatki kahtlust. Tavaliste koolipoiste puhul aga tundus sinimustvalge lipu valmistamine ja onnis säilitamine – aastakümneid pärast relvastatud vastupanuvõitluse lõppu! – pehmelt öeldes harjumatu.

Kui nüüd aga tagasi mõtlen, siis tundub, et tegu oli 1980. aasta noorterahutuste järelmõjuga. Toona oli mälestus sellest noorte hulgas veel kaunis värske. Ja mitte üksnes noorte hulgas.

Selle onni juurde ei tulnud me enam iial tagasi. Kui kool lõpetatud, läksime koos Tartusse, ajakirjanikuks õppima. Ja nüüdseks olemegi juba oma kolmkümmend aastat seda ametit pidanud. Avastatud onn koos sinimustvalgega pole aga meil vist üldse jutuks tulnud.

Mis on saanud onnist ja ta ehitajatest, ma ei tea. Kahtlane, kas Virkkogi teab. Mida siis teha? Vahest peaksime koos Virkkoga panema ajakirjandusse sellealase otsimiskuulutuse, kasutama onniehitajate leidmiseks meie käsutuses olevaid massiteabekanaleid?...

Neile noortele ja oma arengus teismelisetasemele jäänud täiskasvanutele aga, kes sinimustvalget, üldse isamaalisust alavääristavad, on mul üksainus soov: kui ajamasin kord leiutatakse (ja teadusuudised näitavad, et see pole enam mägede taga), siis sõitku ajas tagasi – aega, mil sinimustvalget tuli varjata!

Kas või onnis.

Tõnu Kalvet